100 päeva veel

Mis tähendab, et tegelikult olen ma 180 päeva juba rase olnud. Ligi 2/3 on möödas. Sel nädalal hakkab jooksma juba 26s rasedusnädal ja sünnituseni jääb umbes kolm kuud.

100paeva
Foto: Meelis Tomson

Ma olen lugenud Malluka raamatut, erinevaid sünnituslugusid, vaadanud mõnda videot ja ma ei tea miks, aga ma ei karda sünnitust. Ma ei oska seletada, mul on mingid hirmud ja ootused, aga ma ei karda seda valu (ma ilmselt lihtsalt ei kujuta seda ette). Ma kardan, et ämmakas on nõme ja hakkab sõimama. Või, et mul on kõht tühi. Või, et Meelis on tööl ja ma pean üksi passima seal.

Aga ma ei karda, et ma ei saa hakkama. Tuhanded naised on saanud, miks mina ei peaks saama?

Leidsin ennist ühe Pere ja Kodu loo, tsiteerides seda: “Ma läksin oma esimest last sünnitama ootusega, et kõik on kena ja viisakas, põletad küünlaid, kuulad mahedat muusikat, tegeled hingamisega, kõik julgustavad ja naeratavad. Tegelikkus nägi välja nii, et panin hõlsti tagurpidi selga ja sain sõimata. Siis läks mees sünnituselt ära tööle ja jättis mu neljaks tunniks üksi. Päev otsa olin näljas. Kui lõpuks actioniks läks, saabus ruumi seitse praktikanti ja mul oli tunne, nagu oleksin freak-show staar, sest kümme inimest jõllitab mulle jalge vahele.”

See ongi minu õudusunenägu sünnitusest! Ma loodan, et ma pole näljas ja üksi. Kõik muu elan ma üle :)

Sada päeva veel – ma pean otsustama, kas vaktsineerida või mitte, kas valida epiduraal või mitte, kuhu sünnitada – kirjutan sellest kõigest peagi.

Ja kui ma praegu selles fotoväljakutses ei osaleks, siis leidsin netist uue, sajapäevase fotoväljakutse, mis peaks inimese õnnelikumaks muutma :) Võiks seda proovida, aga enne sünnitust läheb vist veits kiireks, ei hakka end nende fotoväljakutsetega lolliks ajama. Ja pärast sünnitust oleks iga päev mu pildil ilmselt laps :)

3 kommentaari

  1. Mul oli vist ka umbes samal ajal sama faas, et ma ei kartnud. Mõtlesingi, et mis seal ikka karta, tuleb mis tuleb. Siis kuskil 30. nädala täitumisel tabas mind paaniline sünnitushirm ja paranoia ja ma lihtsalt ulgusin nutta, et raudselt läheb midagi valesti ja siis ma suren ära ja noh, natukene üle võlli läksid need emotsioonid. Kui 38 nädal täis sai, siis tuli tagasi see periood, et tulgu mis tuleb, aga saaks ükskord tehtud vähemalt.

    See tühja kõhu asi on küll miski, mis pidi päris sage olema. Kuna mul läks kiirelt, siis ei jõudnud kõht tühjaks minna, aga kui ikka sünnitus üle 10h kestab, siis enam nii lihtne pole ja sünnitustegevuse ajal üldiselt süüa ei lubata ka ( juhul kui peaks keisriks minema).

    Aga ma ootan huviga su postitust erinevate valikute jms kohta :)

    Kuigi ma arvan, et näiteks epiduraali ja kuhu sünnitada, valid sa ilmselt küll alles kohapeal, sest noh..see olukord ise juba muudab ideid ja mõtteviisi päris korralikult :D

    P.S. Sorri, et ma alati mingeid megapikki kommentaare jätan

    1. Einoh, väga vahva, vähemalt mõtled kaasa :)
      Ma juba kujutan ette oma haiglakotti, seal on 90% süüa :D

  2. Sa tundud nii tore, et ma kallistaks su puruks :)

    Sa kirjutad kuidagi teistmoodi kui teised, mul on hetkel tööl nii kiire, aga ma ikka piilun siia kas on midagi uut :) siis ma pean selle ikka löpuni lugema kui olen kasvõi ühe rea lugenud :) ja siis nüüd pean veel seda siia kirjutama ka, et sa ka ikka kõike seda teaksid :) ole tubli ja sama tore edasi!

Comments are closed.