Alles see oli, kui ma rasedaks jäin ja tähtajani oli terve igavik. Mul on telefonis üks pilt, kui on 123 päeva jäänud ja seegi tundub kauge tulevik. Mäletan, kui blogisin, et sada päeva veel…
Ja täna on jäänud vaid 30 päeva (35+5)… See on kuu aega. Seda on nii vähe. See on ju kohe. Ühtpidi on see rasedus kulgenud jube kiirelt. Blogi avalikustamisega (augusti keskel) olin ma nö ametlikult rase ja võisin kõva häälega kuulutada, et jah, olen paksuks läinud :D ja sellest ajast peale, on aeg kadunud nagu musta auku. Mul on olnud räigelt kiire. Mingid tööotsad siin ja seal. Blogi – et inimestel oleks mida lugeda, et neil oleks põnev lugeda. Koostööpakkumised siit ja sealt. Metsikud guugeldamismaratonid teemal – milline vanker, voodi võtta või mitte, milline madrats on parim. Millal tasub jääda dekreeti, kuidas arvutada vanemahüvitist, mis on sünnitusplaan, kas valida vettesünnitamine või epiduraal ja kõik muud rasedusteemad sinna otsa.
Ühtpidi on mul justkui süümekad, et ma ei ole jalad seinal vahtinud, puhanud ja maganud, ja olnud rase. Ma olen olnud rase kõige muu kõrvalt. Jah, mul on olnud seljavalud ja jalakrambid ja väsimus, aga samas ma ei ole oksendanud ja surnud selle raseduse kätte, ptüh-ptüh-ptüh! Mu rasedus lihtsalt on kulgenud koos minu senise eluga. Kuna mul on ikka veel asju ostmata, siis on tunne, et kohe saab aeg otsa ja ma ei jõuagi neid soetada ja.. No ega laps seepärast sündimata nagunii ei jää. Ja küll ma siis jõuan need asjad ka osta, mis veel vaja on.
Kõik on rasedad – ma polegi ainuke!
Meelis ütles ükspäev, et ta vaatab väljas käies (noh, ala poes) kas lapsed on „värsked“ ehk et kui vanad on turvahällides ja vankrites olevad beebid. Mina seevastu näen ainult rasedaid, mu meelest on terve ilm rasedaid naisi täis. Loomulikult neile, kes ainult minu titeblogi loevad, võib jääda mulje, et ainult mina olen maailmas rase ja nad ei saa aru (olles ise kusjuures sünnitanud), et miks ma pean kõigest kirjutama ja mismõttes ma ostan juba vankri ära ja …
„Jumal, ega sa ainuke rase pole!“ – ei ole jah, kas teate, ainuüksi jaanuaribeebide grupis FBs on meid üle saja. Ja nagu ma ütlesin, terve ilm on rasedaid täis. Lihtsalt oleneb kas ja kui palju te nendega kokku puutute. Ja mis mind ikka tõsiselt hämmastama paneb, on sugulaste käitumine – üks asi on see, et miks ma blogin ja kas seda on vaja, teine asi on teemadevalik – umbes, miks sa kirjutad, et ostsid vankri ära – nii vara, ise pole sünnitanudki. Või – mida sa muretsed mingi limakorgi pärast, minul seda üldse polnud.
No tore, ma olen esimest korda rase, ma ei tea, millal on õige aeg vanker osta või millal limakork peab eralduma või… Blogist on mulle siinjuures palju abi olnud, sest on ka toredaid teisi raseidaid ja juba sünnitanud naisi, kes oma kogemusi minuga hea meelega jagavad. Ja nii saan ka mina targemaks. Kahjuks mul ei ole ema, kellele ma vanasti oleksin saanud seitse korda päevas helistada ja kõiki neid küsimusi küsida :)
Ja kusjuures, olgu veel mainitud, et need niinimetatud sugulased-tuttavad, kes tagaselga targutavad, pole viitsinud viimase poole aasta jooksul kordagi mulle helistada või kirjutada, et küsida – kuidas sul läheb? Kuidas enesetunne on? Loogish, nad loevad kõike blogist ja siis ei saa aru, et milleks on vaja kõigest blogida. Selleks, et te ei tüütaks mind oma kõnedega, kuidas läheb. Ma olen terve raseduse aja tundnud nagu ma oleks üksi rase, sest minu sugulasi-sõpru-tuttavaid nagu üldse ei kotiks, et ma olen rase. Aga noh, on neid, keda ei koti ja siis neid, kes saavad kogu info blogist ja neil on nö ülevaade olemas ja lisainfoks pole veel põhjust. Ja muuseas, ärge hakake mulle ka jaanuaris helistama, et noh, kas on sündinud… Noh, kas juba… Aga täna? Aga nüüd? Aga vat, ma ei viitsi siis teiega rääkida. Lugege blogi! Jälgige Facebooki. Küll ma teada annan kui ma pooldun :)
Ja siis jääb alles tuumik – umbes samasugune tuumik, kui sa lähed pikale reisile, ja tagasi tulles on sul ühe-kahe käe näppudel üles loetav hulk inimesi, keda sa saad usaldada öösel kell kolm kasvõi selleks, et jäätiseraha laenata. Neid kotib. Kuigi võibolla on neil minu titejutust kõrimulguni, nad ei ohi. Nad kuulavad ja elavad kaasa ja vaimustuvad mu vankrist, mille ma liiga vara olen endale koju ette ostnud ja nad toovad mulle kommi ja Fantat ja sheerivad minuga beebivideoid ja on üldse maailma kõige armsamad inimesed.
Haiglakott on koos, aga sünnitusplaan on ainult mõtetes
Kuigi võib juhtuda, et ma pean haiglakoti haarama juba mõne hetke pärast ja haiglasse tormama, on sealt paar asja veel puudu (beebile küünekäärid, sidemed (ma ei ole neid ikka veel oma majapidamisest üles leidnud, kuigi ma tean, et ma nad ostsin), spordikorgiga vesi ja mingid niksid-näksid…). Kott on ka pakitud „ajutisse kotti“, sest ma olen mingi mõnusa suure koti otsinguil. Pluss mul oleks vaja mingit mõnusat mähkmekotti.
Ma kusjuures leidsin ühe megatuusa koti, aga see on nii kallis (hetkel sooduses -50% 125€)… Samas ma mõtlen, et mul käisid sellised päkapikud, kes kinkisid raha, äkki nad sellepärast kinkisidki, et ma selle osta saaksin :)
Sünnitusplaani ma ei ole kirjutanud. Nagu ma blogi kommentaaridest aru olen saanud, pole seda paljudel olnud ja midagi ei juhtu kui mul seda ei olegi. Haiglasse minnes pean nagunii täitma kilomeetrite viisi paberimajandust, kas ma praktikante tahan sünnituse juurde või ei ja kas ja millisel juhul ma epiduraali tahan jne…
Jah, ma olen mõelnud, et ma tahaks lapse välja hingata ja lugenud, et 1/100st naisest ei pea sünnitust valusaks, ja loodan, et see 1/100st olen mina ja et ma saan vette sünnitada ja sünnitus kulgeb nagu lai lumehelves hellalt liueldes maapinnale. Ma olen enam kui kindel, et kõik on peas kinni ja hingamises. Kui ma suudan rahulikult hingata, siis ma suudan ka suhteliselt valutult sünnitada. Ma mõtlen, et ma kardan ülepea vett, ometi käisin ma kuuemeetri sügavusel sukeldumas. Ma lihtsalt mõtlesin terve aja, et ma pean korralikult hingama ja kui ma korralikult hingasin, läks paanikaosakond üle ja ma nägin imelisi väikseid Nemosid :)
Hea küll, ma ei tea mida konkreetselt karta, seepärast ma ilmselt väga ette ei mõtle ka, kuidas ma pean jalad taeva poole karjudes valudesse surema. Ma loodan, et ma ei pea.
Ja kui ei saa vanni, siis ei saa. Siis saab epiduraali ja kui ei saa, siis ei saa. Kõik läheb täpselt nii nagu ta läheb, ma ei ole selgeltnägija :D
30 päeva tähtajani – mis mul veel tegemata on? Millele ma veel mõtlema pean? Mis on must have, mis peab enne sünnitust tehtud saama? Vaktsineerimisest ja “mida teha pärast sünnitust esimese asjana” ma blogin varsti (kui jõuan).
Oota, kõige rohkem närvi hakkab ajama see, kui tähtaja liginedes hakatakse pidevalt pärima, et noh kas oled sünnitanud, kas toimub midagi, miks veel pole jnejne. Ma lõpuks ütlesin kohe telefonile vastates et ei ole veel sünnitanud ja tubdub et ei plaani ka veel neiu tulla
Minu arust need spetsiaalsed beebiküünekäärid on enamustel seisma jäänud, need on nii tömbid ja suured, et beebi pisitilluke küüs ei mahu sinna vahele, või õigemini, need käärid ei mahu beebi küüne alla. Parimad on siiski need tavalised, õhukesed, terava otsaga käärid.
Ma olen ka märganud ,et paljud kaovad mu ümber ära ja vahel harva küsitakse ” kuidas läheb ” . Aga on ka palju neid kes kohe raseduse algusest saadik minuga on olnud ja kasvõi igapäev küsivad kuidas mul olla on. Samas mõni teine kes helistab ajab niisama tühja juttu ja kui julgen öelda ,et sorry kuule mul vaja G. õppida või L. tegeleda siis suht nagu solvutakse. Aga need on ka need inimesed kes pigem arvavad ,et maailm on nende oma ja kõik kuulub neile. Osadega suhtlen jälle harva kuna nad enamuse ajast tööl ja kui külla tullakse siis ika mulkatame niisama ja sellest vahvast beebsust kes kohe trallitama hakkab öeldes ,et halloo ma olen ka siin :D
Mul TA jäänud umbes 50 päeva. Vahepeal aeg lendas nii kuis sai. Nüüd on nagu korraks toppama jäänud.
Mina ka muideks kunagi ei saanud aru ,et miks seda käru just enne sündi vaja on. Nüüd ,aga mõtlesin ,et kui mul on just enne lapse sündi käru ja muud sellised vajalikud asjad olemas siis see Riigi ja KOV poolt makstav toetus jääb niisama seisma. Noh tagavaraks nagu juhul kui midagi hädasti vaja on. Eriti raske on nädalase beebiga mööda poode ringi lennata ja talle käru osta. Esimese lapse ajal olin pms hull valmis kui käru valimas käisin. Seega ennem olgu kõik olemas ja sa saad alati rahulikult mõelda ja kalkuleerida :)
Ilusat kosumist :)
Täpselt,kòik läheb just nii nagu läheb,tean,olen 2last synnitanud.
Laste tarvete kottidest soovitaks Oü Aromaret, nad pakuvad lillelisi ja hästi ròòmsavärvilisi kotte(endal on yks selline olemas).
Edu synnitamisel! Hingamine on tähtis, mina olin nagu omas mullis mòlemad synnitused ja olid kerged,aga erineva kiirusega synnitused.
Ja mis peamine kui òige aeg,tuleb ka pisike tibu,ega ta sinna jää….
Mul näiteks samamoodi ei ole ema,kellelt küsida raseduse jne kohta ja sugulased on pigem sellise õela suhtumisega,kellele absoluudselt miski ei meeldi. Oma rasedarõõmusi jagan teiste rasedatega,mehe tüütab muidu liiga ära,kui talle koguaeg rääkida kõigest :D
Mulle väga meeldib,et inimesed beebiblogi peavad ja üleüldse kirjutavad sellest kõigest,nagu need sünnituslood näiteks.
Ja sünnitusplaan näib minu jaoks mõtetu,läheb nii nagu läheb. Sa ei saa ju taluda metsikuid valusid,kuna sünnitusplaanis oled otsustanud,et ei taha valuvaigisteid. Absurd minu jaoks aga eks igaüks otsustab ise !
No täpselt nõus sinuga sünnitusplaani osas :)
Ja ei saa aru, mis neil sugulastel rasedate vastu on? :P
Kindlasti peaksid oma sidemed üles leidma :D Need on ikka tõsiselt must have asjad peale sünnitust ja mida suuremad, seda paremad.
Need titekäärid on nii mõttetud asjad. Ma ostsin, võtsin kaasa, kuid haiglas ei läinud neid vaja. Esimesed küüneotsad tulid lapsel ise ära – juba pärast sündi lipendasid. Edaspidi oli palju turvalisem ja kiirem lõigata enda tavaliste küünekääridega. Minu arust see on täpselt nagu köögis nugadega – palju suurem oht on endale nüri noaga sisse lõigata kui teravaga.
Ega enne sünnitust polegi suurt muud teha kui vaimselt ette valmistuda ja jõudu koguda. Suurem paberimajandus ja jantimine ootab alles pärast sündi.
Minult nt ei küsitudki, kas ma praktikanti tahan või milliseid valuvaigisteid ma eelistaks. Hiljem muidugi oli mul selle praktikandi üle hea meel, sest kuigi mu mees oli mu kõrval, siis ta ei osanud nii hästi tähele panna, mida mul vaja oli. Praktikant aitas mind peaaegu sama palju kui ämmakas ise. Valuvaigisteid mulle ei antud, isegi kui ma küsisin, kuna ei tahetud sünnitegevust pärssida, nii et kui ma oleks marssinud sisse suure plaaniga, siis see oleks juba kohe alguses vastu taevast põrutanud.
Sa ostid ju vankri ära ca kuu aega tagasi? See on kellegi meelest vara? :D
Mina olen 19 nädalat rase ja kän juba vankrit piilumas. Turvahälli ostan järgmisel nädalal ära, õnneks voodi jne on esimesest lapsest alles, kellele ma sama vara asju hakkasin vaikselt kokku ostma :D. Ja meie kevadlõpu grupis on nii mõnelgi vanker olemas :D.
Kas keegi tõesti mõtleb, et naised lähevad sünnitusmajja minnes või sealt beebiga välja astutuded alles asju ostma :D?
No me käisime vankrit esimest korda vaatamas, kui ma polnud veel sugulastele öelnudki, et ma rase olen (ka mingi 15-16nda nädala paiku :D)
Ja okei, ma tean ka naist, kes tellis endale kõik asjad neti teel haiglas olles kokku ja mees läks poodi järgi :) Aga minu meelest on lihtsam ka rahaliselt iga kuu natuke soetada kui kõik asjad korraga.
Plus, minu sugulased – peaks olema ise pärit ja lapsevaemateks saanud sel ajal, kui mitte sittagi sada ei olnud ja 10küünega tuli haarata igast võimalusest mis avanes. Täna on mul võimalus iga päev poodi minna ja osta mida ma tahan. No üldiselt. Kui just megaeritellimust ei taha. Aga üldiselt on mu point see, et ma võin endale vankri osta ka siis, kui ma last planeerima hakkan, kelle kuradi asi see on :D
Sünnitusplaani kohapealt. Kui tasulist ämmakat ei ole, siis üliõpilased on väga super tegelased ;) Mul on mõlema lapse sünnituse juures olnud üliõpilased kaa ja nad käivad väga tihti uurimas kuidas on ja näha on, et tahavad õppida.
Edu viimaseks 30 päevaks.
Mul on terve suur pakk neid suuri sidemeid. Need olid paremad kui need alwaysid. Ei aja nii hauduma :) tahad saadan sulle :)
No pane teele siis ;)
Seda ma ei tea, kas pidi kilomeetrite viisi täitma pabereid, samuti ma ei mäleta, et oleks praktikantide kohta küsitud (kooma ilmselt). Ma jõudsin haiglasse öösel kell 4 ja kella 7ni ma lihtsalt olin seal, ise käisin vahepeal otsimas, et ma tulin abi järele, tehke midagi :) Kell 7 määrati mulle praktikant, kes oli lõpuni mu kõrval ja ka hiljem hoolitses; fantastiline, ma ilma temata ei oleks ilmselt maha saanud.
Soovituseks, et sünnitus kiiremini algaks, tuleb pidevalt liikuda ja liikuda, kasvõi ringiratast palatis. Teise lapsega olin kogenum, tegin nii ja sünnitus algaski kohe varsti.
Kindlasti, ei tohi pikali olla ja valusid kannatada…see 3 minutit kuluta kõndimisele ja valu ajal püsi paigal ning hinga sügavalt sisse ja välja….nii avanem emakas kiiremini ;) ja nii teed seni kuni tunned , et tahad juba pressida..hüppa voodisse ja kutsu ämmaemand;)
Täiesti nõus, muudkui kõnni mööda palatit ja valude ajal leia sobiv püstiasend. Ma usun ka, et see kiirendab päris palju (minul vähemalt on kahel korral meeldivalt kiiresti läinud 6-7 tundi).
Minu ämmaemand ei lubanud beebi küüsi esimesed 6 nädalat üldse l6igata,olevat veel liiga 6rnakesed.Ma nüüd ootangi viimast nädalat,et saaks need pikad teravad l6viküüned l6igatud :P Sünnitusplaani mul ka ei olnud,ainuke asi mis mul kindel oli,oli epiduraal(kuna suur hirm sünnitusvalude ees),aga kuna minu sünnitus läks nii kiirelt(5tundi haiglas olles)siis ei olnud mul isegi aega epiduraali jaoks…max 2tundi sünnivalude käes aga see läks ka nii kiirelt..hingamine on t6esti väga tähtis,mul oli 6nneks väga tore ämmaemand.Ja need jutud mis ma olen igalt poolt lugenud,et beebi sündimise ajal on sul tunne nagu läheksid pooleks on küll täiesti vale,vähemalt minu puhul.Mina tundsin ainult tuhkusid,seda kui beebi sündis ma absoluutselt ei tundnud,ühel hetkel ta lihtsalt lebas seal ja mul olid suured silmad,et juba läbi :D
Ma mõtlesin, et see mingi Eesti eripära, et kõik siin beevi küünte lõikamisest räägivad, aga siiski mitte päris. Nt Soomes ei lubata ka esimestek nädalatel küüsi beebil lõigata, sest võib tekkida kergelt küünevalli põletik. Algul pannakse tupsud käe otsa, et laps endal nägu ära ei kraabiks. Tuttal nt on ka sellised bodyd, mille käiste otsas on see keeratav asi, et saab kasutada nagu kindana ja hiljem ilma. Beebikäärid, kui on korralikud ostetud, on ikka head asjad. Ma lõikan oma kolmesel siiani nendega, turvaline ja mugav.
Mu meelest on veider viimasel hetkel suuri asju osta, kuude peale jaotatuna soodsam ja mõistlikum.
Piltidest. 23. nädala pildil näed täiega kribu, samas 21. omal “päris rase”. Naljakas, kui erinevalt kõht paistav. Mustad kleidid sobivad Sulle hästi.
Vaktsineerimise osas tahaks loota, et teed targa valiku ja ei mängi vene ruletti lapse tervisega. Kui kahtled või tahad rohkem infot, võin saata, ma kunagi uurisin palju-palju teaduslikke artikleid sel teemal läbi. Ilusat lõpurasedust ja pühi!
Küünekääridest – lastepoodides olevad laste küünekäärid on ka minu meelest täiesti mõttetud. Väga paksu teraga ja tõesti ei mahugi väikse lapse küüne alla. Olen kahel korral ostnud õhukese teraga ja tömbi otsaga küünekäärid Make Up Stor firma omad Kaubamajast ja nendega on väga hea titel küüsi lõigata!
Aga ära mõtlegi väga rohkem üle, kõik läheb nagu minema peab ja ülearu pabistada ei ole vaja :)!
Eks ta ole – esimest last sünnitama minnes oli meil tasuline ämmaemand ja siis tegime koos ÄE ka mingi sünnitusplaani, aga no ega seal sünnitustoas mingit asja ei ole :).
Tasuline ämmaemand oli teadlik valik ja meeldis, et oli üks inimene, kes minuga tegeles.
Eks liikumine on abiks, aga muud asjad nagu ikka, ei saa keegi ette planeerida, kaua sünnitus/emaka avanemine jne aege võtavad, samuti on sünnitusvalude tugevus naistel erinev.
Teise lapsega aga juhtus nii, et olin praktiliselt 4 tundi suhteliselt liikumatult sünnituslaual pikali, sest oli vaja jälgida lapse südame tööd ja ei saanud liikuda. Kõik läks lõpuks ikka hästi, aga jah, kunagi ei tea, mis ette võib tulla
Praegusest kõhust ka pilti? :D
kusjuures ei ole ja ma ei taha mingit tobedat selfiet üles panna :)
loodetavasti nädalavahetusel on aega paar klõpsu teha!
Mina olen küll nii tänulik, et su blogi olemas on – sul siin igast mõnusat juttu ja titekraami linke + sünnitanud naiste v teiste rasedate nõuandeid. Minul tähtajani veel kolm päeva ja nii tüütuks juba muutub see igapäeva fb kirjutamine igasuguste poolt, et : ” noh , juba sünnitanud ? ” , ” miks ei sünnita veel? ” jne :)
Mul endal sõbrannal oli 14ndal tähtaeg, ma ise ka kogu aeg küsin :D
Eks ma vist ise olin samasugune, kui mu õde suvel rase oli :D Ei teadnudki, kui häiriv see olla võib. Teistel muidugi hea oodata ja takka kiirustada, ega nemad seda pisikest palli välja pressima ei pea :D
Selle sünnitusplaani kohta tahtsin öelda seda, et ka mulle tundus see suhteliselt asjatu paberimajandus, sest olen ju sünnitustegevuse hetkel endiselt kõnevõimeline isik, miks pean ette tiksukesi mingitesse kastidesse tegema?
Minul oli see teema, et enne sünnitus otsustasin kindlalt, et abivahendeid ei soovi. Epiduraal leevendab valu, aga pikendab protsessi. Võimaldab n-ö puhata vahepeal. Ma ei soovinud seda. Tahtsin, et kõik kulgeks nii loomulikult kui võimalik. Sellekohased märked sai ka sünnitusplaani tehtud (mitte pakkuda epiduraali, muid valuvaigisteid, naerugaasi vms).
Sünnitusevalud on aga midagi sellist, milleks ei oska ette end valmistada. Ja ma arvasin, et suren sinna palatisse. Samas jäin endale kindlaks ning mul ei tulnud pähegi küsida valuvaigisteid! Samal ajal olen aga kindel, et kui keegi oleks mulle pakkuma tulnud, oleksin kõik avasüli vastu võtnud.
Kokkuvõtvalt – mul oli sünnitusplaanist abi. Keegi ei küsinud liigseid küsimusi. Päris raske oli üldse aeg-ajalt ämmaemanda küsimustele vastata valude vahel, rääkimata siis oma vastuste eelnevalt läbimõtlemisest. Seeläbi usun, et jätsin vastu võtmata otsused, mida oleksin hiljem kahetsenud. Sest kui keegi oleks mulle pärast viit tundi rämedalt valutamist välja pakkunud, et näe, võta skalpell, lõika endal veenid läbi, oleksin vast sellegagi nõus olnud…
Ma sünnitasin veidi rohkem kui kuu aega tagasi ja mul on ainult üks soovitus. Millegiparast üldse ei räägita imetamisest ja sellega kaasnevast valust jne. Esiteks rinnapump (!!!!) vota haiglasse kaasa juba. Alguses piima pole voibolla, aga paari paevaga lööb tissid bii suureks, kövaks ja valusaks ja sa pead tisse tühjendama. Ja see jutt et pumpamine kaotab piima- pullikaka! See ei kai nii, et paneb pumba vastu ja obgi kaputt, rohkem piima ei tooda :D lihtsalt mainin, sest paljud raagivad sellest pumpamisest nii nagu see oleks saatanast.
Ja imetamine on niiiiiii kuradi valus varsti, et tekivad loobumismötted. Eks see muidugi individuaalne, monel pole hada midagi, aga ma soba otseses mottes piinlesin tapselt kuu aega. Nutsin ja karjusin koos lapsega (kusjuures nibud ei olnud lohki, ma ei kujuta ette mis siis veel oleks tundud…). Ausalt, vot sellist valu ma pole tundnud. Nagu lahtise haava pealt tombaks keegi liivapaberiga üle.
Aga kindlasti osta koju ka piimasegu. Never know millal seda vaja laheb.
Oo ja üks trikk veel. Ma votsin haiglasse moned pampersid ja sidemeid ei kasutanud alguses üldse. Justjust… Ma kasutasin beebi pampersit. See suurem ja imab paremini kui mingi side.
:)
hmm.. ma olen just kuulnud, et kas üldse on mõtet pumpa osta, et vb pole vajagi.. aga vist siis ikka on…