Teate, mind ajavad need imelaste emad nats oksele. “Oi, minu oma keeras juba kolmekuuselt voodist maha”, “Ah, mis sest, minu oma oli aastaselt mähkevaba”, “Phh, mu oma sõi kaheselt noa ja kahvliga”, “Mis uhkustad, mu oma oskas viieselt neljasajaringis arvutada”, “Issand, kolmeaastane ja lutiga?” …
Tore on! Aga lapsed on erinevad. Niisamuti nende vanemad ja kasvatusmeetodid. Kooli minnes oskavad nad üldjuhul kõik noa ja kahvliga süüa, lutti ei ime ja mähkmesse ei pissi.
Mu jaoks oli täiesti veider, et keegi mõni aeg tagasi tähelepanu juhtis, et Hedon mähkmega on. Mu jaoks täiesti tavaline, aga mõne jaoks nagu maailma ime. Jah, ma olen mugav – ma ei viitsi meie diivanile iganädalaselt keemilist teha ja radika vahelt sitta hambaorgiga kookida. Mul oli lihtsam lasta olla tal mähkmega kuniks ta suudab end väljendada, et tahab potile.
Aega läks, aga asja sai, ka minu kasvatusmeetodil, mitte teda istumaõppimise päeval potile surudes.
Umbes aasta tagasi (kui oli “normaalne aeg, pooleteiseselt ikka enam mähmeid ei kanna”) proovisin minagi seda, “proovi kui hea on märgade pükstega olla” – ei toiminud, märjad püksid võeti jalast ära ja viidi vannituppa pessu. Panin uued ja sama rida. Milleks on vajalik lasta lapsel poole päevaga kogu aluspükste varu täis lasta? Lihtsam on talle see mähe panna, sealjuures korrutades, et kui on pissihäda, ütle.
Sel aastal kui ta lasteaias käima hakkas, aprillis tekkis meile uus etapp. Kohe ärgates mähe ära ja “kas lähme pissile?” – jep! Sellele järgnes mähkmeta olek toas ja iga mõne aja tagant küsimus “pissile?” – jep! Samas lasteaeda läks ta mähkmega. Seal käis ta koos teistega potil ja mähkmed olid pigem igaks sajaks juhuks all/kaasas.
Järgmine etapp (juulis) – ta teatas ise keset mängu, teleka vaatamist vms – “pissi potti” ja jooksis potile. Järgmine etapp sellest “kaka potti!” ja ta jooksis kakale. Ise megauhke selle üle ja kiitis kõigile, millega ta hakkama sai.
Sellest järgmine etapp oligi see, mil imestati, et ta mähkmega käib – et mähe oli tal ainult pikemal autosõidul, linnas käies või öösel. Õue mängima minnes läks pükstega ja “pissi põõsasse!” Parasjagu tegin pilti sellest hetkest kui olimegi kuskil autosõidul.
“Kaka potti” oli veel natuke komplitseeritud, sest ta ei suuda oodata. Kui “kaka potti”, siis kohe. Aga alati kohe ei saa. See aga ei tähenda, et ma maast seda kraamima peaks. Pükstest on savi.
Mu viimane etapp nägigi välja reisil võõrutamist. Eelmisel aastal saime nii lahti õhtusest piimapudelist. Ja sel korral öisest mähkmest. Keskkonnavahetus teeb imesid. Päevad on tegemist täis ja elementaarsed asjad lähevad meelest ära.
Viimane võõrutusnädal:
Esimesel ööl magas kuivalt hommikuni.
Teisel hommikul ärkas ta suure pissihädaga ja avastas end pissimas. Jooksime potile.
Kolmandal ööl oli piss voodis ja selle peale ta ka ärkas. Ja oksendas.
Neljandal ööl küsis ta öösel ise potile, seejärel pidas kenasti kuiva voodiga hommikuni vastu.
Viiendal ööl oli voodi kuiv.
Kuuendal ööl oli voodi kuiv.
Seitsmes öö ootas meid pikk bussisõit ja lend koju. Kasutasime mähet.
Kodus jätkus öine mähkmevaba olek ja korras! Ptüi-ptüi-ptüi.
Tänaseks on ta ametlikult mähkmevaba, kaks korda on kiirustades püksid täis lasknud, aga voodisse mitte kordagi, paar korda on öösel ka pissil käinud.
Pika jutu lõpetuseks – saab lapse mähkmevabaks ka nii, et piss püksi juhtub korra nädalas, mitte kaheksa korda päevas. Nagu ma ikka öelda armastan – kõik tuleb omal ajal. Või natuke hiljem :)
Kuidas teie lapse mähkmevabaks saite ja kuidas ja millal?
Oh, mul poiss ka juba 3, poolteist aastat on kogu päeva mähkmeta olnud aga öisest ei ole me siiani lahti saanud. Proovisin vahepeal ilma mähkmeta magamist aga ta isegi ei ärka kui on voodi täis lasknud. Jube, ma väga ei julgegi kellelegi rääkida sellest. Tean juba millised pilgud mind siis saadavad :D
Mh. Mu meelest jällegi.. mis see teiste asi on! Magagu või koolini :) kas lõunaune magab ilma mähkmeta?
No see pole minu meelest ikka päris sama. Viltu vaadatakse ikka seda, kui 3ne ilma meditsiinilise põhjuseta päeval mähkmetes ringi laseb. Selle öisega on nii, et ma tean paari 8-9 aastast, kes igal ööl alla pissivad. Käidud arstide vahet, proovitud igasugu soovitusi ja vahendeid, aga abi pole kusagilt veel leidnud. Loodavad, et ükskord kasvavad välja. Mähkmeid öösel ei kanna, aga ühekordsed aluslinad on tavaliste linade vahel, et saaks kihiti kergelt eemaldada. Nii, et minu jaoks on öine teema hoopis midagi muud.
Nii vanade laste puhul võib olla voodimärgamise põhjus närvisüsteemis, suhted vanematega…
Igal lapsel tulebki omal ajal ja lapsed ongi erinevad! AGA mulle tundub, et selleks peavad ka vanemad valmis olema.. muidugi on mähkmega lihtsam ja kergem :) Tead see tundub ennem mähkmevabaks saamist kuidagi nii raske ja võimatu. Mul esimese lapsega joppas, 1.7 aastaselt mõtlesin et tavai, nüüd sittugu kasvõi seinad täis a ma mähkusid ei anna :D Mees oli alguses suht vastu sellele, et kõik kohad ju täis pärast. A ma seadsin sammud kangapoodi, ostisin veekindlat riiet ja olin valmis kõik diivanid ja voodid ära katma ja 100% endas kindel et mähet enam ei saa :D
No ja lõpptulemus oligi mähkuvaba laps, kes korra vist isegi kakas maha.. ja ühe päeva põrandale ja see oligi kõik :D ma muidugi lasin palja peega tal toas olla, siis ikka reaalselt nägi ka kui oih juhtus :D mu veekindel riie ootab siiamaani kapis :D Uhke olen muidugi, aga arvan et enda enesekindlus oli kõige tähtsam ja no vast joppas kuidagi ajaliselt ka nii, et laps oli valmis.. Ja selle peale ütlen, et mul teine laps 9kuune, raudselt teeb risti vastupidi ja situbki seinad täis ja istub 3da aastani mähkmetega. Näiteks ma esimese lapsega ka ei saanud aru, et missmõttes laps lutti ei võta, kuidagi ikka peab saama, ahhetasin et pole võimalik..teine laps ei võta lutti ega piimaasendajat, 7dal kuul sain alles lutipudelist imemine selgeks, varem ei osanud/tahtnud seda ka. Niiet lapsed on ja teise lapsega ma oma sõnu olen oioi kui palju pidanud sööma :D ei tasu halvustada teisi, kõik tuleb kord kuidagi tagasi ;)
Kõik tuleb omal ajal, aga võib sama kiiresti ka lõppeda! Minul on see “imelaps” kes 1,5 hakkas potil käima, aga see oli lihtne, sest õde ees tegi ju sama. Panin veel mõnda aega öösel mähkut nii harjumusest kui korraga mõtlesin, et ah milleks, see nkn koguaeg kuiv ju. Ja nii ma elasin peaaegu aasta, kus tal ei juhtunud kunagi ei ühtegi õnnetust ei päeval ega öösel. Ja siis korraga see kõik muutus. Hakkas püksi laskma sada korda päevas! Lihtsalt soristas väikeste koguste kaupa. Tegime pissiproovi ja vereproovi, et äkki haige, aga ei midagi. Ja nii ma elasin, tegin kõike ehk olin kuri, pettunid, ei teinud välja, kiitsim kui potile läks jne, aga midagi ei muutunud. Ja eks sa püüa aasta aega mähkmevabale mässut jalga panna. Lõpuks kui ta oli pideval ühe öö jooksul vähemalt kolm korda alla lasknud sain kokkuleppele, et mässu jalga. Ma tõesti mõni hommik nutsin kui jälle oli vannituba täis pissiseid voodiriideid ja eelmise päeva täislastud riideid. Aga õnneks tuli suvi ja kolisime maale ja asi sai korda. Öösel magas küll veel mässuga aga see oli kuiv. Linna tagasi tulles muutusid esimesed päevad jälle mu õudusunenäoks, aga nüüd on jälle kõik korda loksunud. Õnnetusi juhtub aga väga harva ja need on ette ennustatavad, kui rutiin on paigast ja olukorrad uued. Nii et need imelaps võib ka hoopis tagasi titaks muutuda :)
Ma ei välista, et ma kapist mähme haaran kui me kuskile näiteks pikemalt sõidame, aga 30 minti kannatab ilusti ilmselt ära :)
Tublid olete! See ongi asi, mille suhtes peab järjekindel olema. Minu oma oli mähkuvaba enne 2a ja ma vaikselt kiidan ennast selle eest, et olin järjekindel. Jah, seda kraami sai igalt poolt koristatud, aga kuna olen kodune, oli mul aega ja viitsimist seda teha. Aga who knows- vb joppas lihtsalt lapsega. Teisega raudselt enam nii hästi ei lähe
Olen kuulnud, et mujal (lääne)maailmas on okei, kui 3a käib veel mähku ja lutiga ringi, aga mina olen vist veel stagna standardites kinni ja seda ei arva… 3a võiks osata ennast ikka piisavalt väljendada ja seda ilma mingi lutita suus. Aga kuna mul endal on ka tuttavaid, kelle pea 3sed lapsed on lutiga ja mähkmega ja nad pyyavad kõigest väest, siis pean ikka tunnistama, et lapsed on erinevad
Kui vanalt Hedon lutist ja piimapudelist loobus?
Kuna ta oli piimapudelilaps oma esimesest elunädalast, siis.. aastaselt vist jäi ainult õhtune piim (magamajäämiseks kõht täis!) ja kui ta oli aasta seitsmekuune, siis käisime reisil ja kuigi ma olin kaasa pakkinud kõik pudelid ja pulbrid, siis otsustasin, et proovime reisil ikkagi loobuda ja juba esimesel õhtul uinus ta ilma pudelita – uus koht, palju trallimist ja ta ilmselt ei mäletanudki mingit piima. Teisel päeval peitsin piimad-pulbrid kohvrisse ja nii saimegi lahti.
Lutt talle meeldis :) kui ta oli kahe aastane ja paar nädalt peale, läksime meie reisile ja lapsehoidja kolis meile.. kes talle lihtsalt lutti ei andnud. Tema jaoks jälle nö teistmoodi elu, et meid polnud ja olid lapsehoidja ja tema mees.. ja ta unustas mingit lutti manguda :)
Ja nüüd siis mähkmed :)
Kui kolmandaks eluaastaks ilusti noa ja kahvliga ka sööb, olen ma rahul :)
Täpselt! Pole mõtet ülepingutada. Palju õnne neile, kellel lapsed hakkavad kõike pool aastat varem tegema.. keerama, istuma, käima, potil käima jne..))) aga vot kõik ei ole sellised ja see ei tähenda kohe midagi halba, et imestatult selliseid küsimusi esitada.
Jutt jumala õige! Iga asi omal ajal
Või natuke hiljem :P
Ma olen ka seda meelt, et igal lapsel oma aeg. Kes kiirem, kes aeglasem.
Mu plika hakkas potil käima 2a 1k. Sellele eelnes üle poole aasta harjutamist. Mingi hetk lõin käega, et müüakse suurtele ka mähkmeid :D. ei läind kaua, kui see tuli tal ise.. loomulikult.
Rääkimisega sama lugu… ma näen, kuidas laps mingi aeg lihtsalt lahti läks ja hakkas kõike järgi korrutama ja uusi sõnu tulen nagu Vändrast saelaudu. Varem olid vaid yhed kindlad sõnad.
Igal lapsel oma aeg.
Mõni laps synnib väga kohutavasse perekonda ja tingimustesse, aga näed.. kõik räägivad ja pissivad potti.
Just! Hedon ka ootas selle rääkima hakkamisega. Tal oli sõnavaras palju sõnu, aga üle kahe korraga ta ei öelnud, viimasel ajal vuristab nii, et ma ei jõua ära kuulata ja kohe neljaviiesõnalisi lauseid ;) ta ajab juttu! :) mis on megalahe!
Mul oli tütrega ka lihtne, kaheselt ütles, et teeb potti ja mähkut vaja pole, öösel ei teinud ka siis üldse alla. Poeg on aga selline aeglasem igas asjas, nüüd on 2 ja pool, aga mähkmest pole lahti saanud, kuigi suvi läbi oli kodus mähkmeta, aga ise potile ei küsi ega lähe, mina panen siis teeb ilusasti. Poja ei räägi ka eriti, ainult üksikud sõnad siiani on ja neid ka mitte palju, ehk siis kui rääkima hakkab küsib ka potile. Lasteaias on poiss ka muidu tublim ja ei teegi eriti mähkmesse, eks seal hakkab teiste eeskuju ka rohkem külge. Lasteaias on kolmesed muidu juba tavarühmas ja seal minu meelest õpetajad juba eeldavad, et mingit mähkmesse tegemist enam pole.
Kas MyCarry potti ei taha proovida? Hea “kohver”, mida igale poole kaasa võtta, me käisime aastase lapsega trippidel ja pissihäda kohe hea ükskõik kus ära teha. Ka kaka saab ilusti ära teha ja vajadusel kaasa võtta, et hiljem visata sinna, kuhu saab. Potil tihendid ilusti olemas, kui parasjagu kraami valada pole kuskile ☺️
Pean oma 2a2k kõigiti rahul olema ja tõdema, et ta on selline laps, kel kõik on üsna ladusalt läinud. 100% mähkmevabaks sai 1a11k. Saanuks juba varemgi, kuid ma oma raseduse III trimestril lihtsalt ei jaksanud õues temaga põõsas käia, tõstelda jne. Beebi sündis ära, jäid vanemal lapsel kohe ka mähked minevikku. Potitrenniga jooksvalt arenes ka kõne tal väga ilusti, nii et kui ta väikest vennakest haiglasse vaatama tuli, ütles ta juba uksel väike venna ünnndis, mida ma isegi ei teadnud, et ta öelda võiks osata. Mis puutub potitrenni, siis olen seda meelt, et vanem võiks varakult siiski veidi aega proovida ja katsetada, vaadata, kas laps on valmis. Ma viitsisin ellega jännata ka. Kuidagi narr tundus lasta tal mähkmesse teha, kui teadsin/nägin, et tal häda on. Laps oli ka koostöövalmis ja no nii ta läks. Lihtsalt sellepärast, et mitte olla üks “neist ideaalsete laste” emadest, ma teda harjutamata ka ei jätnud. Kuskil titegruppide aruteludes ja teiste emadega kohtudes ei rõhuta lapse oskusi. Külas ja seltskonnas olles nähakse nagunii ka oma silmaga, mida laps oskab või ei oska ja ainuüksi see tekitas intriige. Siit hakkas nagu teistpidi probleem, et pidin end justkui süüdi tundma, et last harjutan ja mähkmesse teha ei lase või.. Rääkimisega on sama teema. Mul laps lihtsalt salvestab kõike. Absoluutselt kõike. Laulab mulle raadioreklaame ümber jne. Inglise keelseid sõnu ka teab ja sellest on nüüd jälle mõnedel poleemika, et mina oma lapsele neid asju ise ja teadlikult peale ajan. Ei aja, vaid lihtsalt vastan ta küsimustele ja kui midagi teen, siis lihtsalt kirjeldan oma tegemisi ja räägin temaga pidevalt ja kõigest, ilma titekeele pudinateta. See viimane on küll asi, millest ma aru ei saa. Miks vanemad õpetavad oma lastele kõiksugu titekeelt? Miks kolmeaastane peab rääkima, et tahab auat näha, kõik lapsed on jätkuvalt titad, kõik söögid on mingi titenimetusega jne. Karuteene omaenda lapsele.
Näis, kuidas teise lapsega kõik need verstapostid ületatud saab. Kindlasti ma annan lapsele võimaluse varakult alustada, kui ta ise valmis on. Kui ei ole, siis nahast v’lja pugema nende pingutuste nimel ei hakka, sest tõesti, lõpuks oskavad kõik joosta ja hüpata ja rääkida ja potile küsida. Kes varem, kes hiljem. Need titegruppides uhkeldajad ja kirejad upitavad seal lihtsalt enda egosid.
Meie ka kodus titekeelt ei räägi ja seda potitamist proovisime ka mingi aeg varem. Käis potil küll, aga siis mingi hetk keeldus. Saingi aru, et nats vara pressin :)
Oled ju lihtsalt laisk ema :)
Parim oma lapsele :) laisk või mitte