Anna abi: enne lapse saamist osta auto endale!

Eile õhtul ilmus Postimehes lugejakiri (link!), mis siunab titemammasid, kes Elroni rongis kärudega kohti hõivavad ja teistele ruumi ei jäta.

„Kaks värsket ema olid siiski otsustanud oma Emmaljungaga just seal sõita ja nii nad vaguni uks kinni parkisidki. Saledamad pääsesid kõhtu sisse tõmmates peale, vähe kopsakamatel sõita soovijatel tuli aga joosta järgmise vaguni juurde, et rongiga sõita.“

Esiteks ma ei saanud aru, miks see kärufirma nii oluline on, aga mul on hea meel, et titemammad ikka kvaliteetse käru kasuks on otsustanud :) Aga see selleks.

Kuna Postimehes enam lahmivaid kommentaare jätta ei saa, siis saab seda teha Facebookis, kus see teema on mõnusalt kihama löönud (link!). Eriti meeldis mulle ühe naise kommentaar, kes arvas, et kui juba lapsi teha, siis võiks auto ka olla…

Kõik rahvas muidugi tembeldab ta idioodiks, aga ma hakkasin mõtlema, et meil on auto, aga mis kasu sellest on, minul lube pole ja käin oma käigud ikka käruga ja jala.

Tuleb tunnistada, et ma teadlikult väldin ühistransporti. Esiteks jääks minu trajektoorile tramm, mida ma peaksin netist vaatama, kas tuleb madalapõhjaline või ei. Nendesse vanematesse ei mahugi käruga sisse – kui uks avaneb, siis trepi keskel on käsipuu. Ma ei saagi lapsega ajastada üldse nii, et lähen konkreetselt selle trammi peale – ta võib end kaks sekundit enne uksest välja astumist täis oksendada, saapad jalast kiskuda vms ja minutid kaovad ja tramm ongi läinud.

Ükskord hakkasin varem sättima, et trammile jõuda, jõudsin peatusesse kümme minutit enne trammi minekut ja ma mõtlesin, et kärutan selle ajaga suvalt need kolm peatusevahet ära. Mõeldud-tehtud.

Rongiga olen sõitnud täpselt kaks korda kaks ehk üks kord Laagrisse sõbranna juurde, oli keset päeva mingi aeg ja rahvast vähe ja ükskord käisin Ülemistes – jõhkralt ebamugav oli (kirjutasin tookord ka – siin!). Rohkem sinna ei kipu. Elroni rongides on see rataste/kärude koht mu meelest üsna kitsas, et kui seal juba kolm ratturit ja kolm kärulist on, siis on suht ebamugav.

IMG_8240.JPG

Bussi pole veel käruga kordagi sattunud.

Ja siis tuli seal muidugi teemaks lennuk – emad ei tee mitte midagi, lapsed lihtsalt karjuvad. Aga mida ma teha saan? Kui lapsel tuleb näiteks hammas ja tuju on paha, siis ma võin kasvõi kolm tundi talle laulda, ega see tema tuju paremaks ei tee ja kaasreisijad saavad mu lauluoskusest suurema trauma kui tite kisast.

Tegelikult olen üsna mures ka selle Bulgaaria lennu pärast, sest kui me aasta tagasi Budapestis käisime, siis ta oli veel väike ja magas suurema osa ajast, või uudistas niisama. Praegu on ta suurem ja väga süles passida ei taha. Eks ikka viskab end banaaniks ja teeb kisa. Sorry, kaasreisijad :)

Aga üleüldiselt mind ühistransport käruga ei tõmba, sest eriti inimesed ei aita, seisavadki seal ukse augus tuima näoga ees, ma ei tea kunagi kas tuleb madalapõhjaline sõiduk või mitte… Lihtsam on jalgsi oma otsad maha vantsida, oodata õhtul Meelist ja autoga käia või sõita taksoga.

Kuidas teile tundub? Kas bussis aidatakse käru tõsta? Kas kärukohad on nutitelefonis noori täis? Kas ühistransportides on piisavalt ruumi või on nendega liiklemine ebamugav? Kas autota inimesed ei peaks lapsi saama?

 

36 thoughts on “Anna abi: enne lapse saamist osta auto endale!

  1. Kuna ei mul ega ka mehel pole lube siis oleme paratamatult liigelnud üsna palju käruga bussiga. Elasime 2aastat lasnamäe tagumises otsas seega kesklinna/ülemistele vms jala liikumine oli üsna mõeldamatu. Kergkäru tõstmisega bussi sain ise edukalt hakkama, suure vankriga käisin madalate bussidega. Aidati vahel küll, isegi madalas bussis haarati vankrist ja aidati maha tõsta :D. Praegu elan üsna sinu lähedal, küll teisel pool pärnu maantee silda. Ja siin elades ei jõua ma ära kiita seda rongivõimalust! Nagu õnnistus minu jaoks, igale poole saab nii kiiresti :D. Noh, enamasti on mul vaja liikuda sinna suunda kuhu saab ka rongiga. Bussiga ma sõidan nüüdseks harva kuid kuna laps nii suur(3a) siis käru me enam ei kasutagi ning oma käigud üritan pigem käia päeval kui laps lasteaias :).

  2. Hah. Ma olen 2 lapse ema, lube pole. Kõik on ära katsetqtud, rong, bussid, isegi Tallinna troll/tramm.
    Tõsi, kui mul kiire olu, sõitsin ikka ühistrantspordiga. Kui kiire polnud ja ilm oli ilus, tegin oma käigud jala. Ka tollel ajal minu 2, kui teine oli titt, kõndis minuga koos ühest linnaosast teise. Tegu siis Pärnu linnaga.

  3. Lollus kuubis tõesti,pärnu,mis on tln palju väiksem,ka siin on käruga bussi saada suht ajuvaba tegevus,mutid kes seal käru kohtadel istuvad saadavad su pikalt,vaata ise kuisas saad.ja et keegi aitaks käru peale tõsta-no ei…
    Esimese lapse sain -polnud veel lube ollagi,oli natsa keerulisem ja maid jagada oli ikka omajagu,autoga on kergem,kuid saab ka ilma.
    Kui keegi tuleks ütlema mulle et tee enne load ja siis saa laps…no päriselt,paneks ikka piki piilumist ära küll…
    A noh,lapsed tulevad ikkagi sinna kuhu on neid soovitud,olenemata kas sul on see neli ratast v ei ole,käruga v ilma ja hakkama saadakse nii v teisiti :)

  4. Ütleme nii, et jobusid on igal pool. Sõites ise igapäevaselt rongiga(tihti on ratas kaasas) olen kohanud neid rattureid, kes hõivavad rattaga terve selle ala sest ratas on risti ees. Ise jupist naisterahvana olen ratta tõstmise meister juba. Aga tõesti käruemmed on hirmus pain in the ass. Just selle pärast, mis artiklis mainitud oli, et nad löövad end sinna laagrisse saja kompsuga ja hõivavad kõik ruumi. Lapse nutt mind ei ärrita, või noh ärritab aga ma ei pea viha vaid üritan mõista, aga seda vanema ainult mina ja maailm mentaliteeti ei kannata.

  5. Ära põe! Lugesin ka ise seds Elroni kirjutaja lugu ja olen nõus, et kui sul on laps ja käru, siis ei pea ju tõepolest kõike kohti hõivama, mõtle siiski ka teiste peale. Alati saab luguidavam olla ka teiste suhtes. Eestis kipubki nii olema, et titemammad ja pensinärid on need kõikse suurema rinnaga ees minejad, et neil on eesõigus. Ka mul on lapsed väiksed olnud, aga kunagi pole ma õigusanud või torisenud, aga ma elan ka väikeinas, ei ole pidanud ühistranspordiga sõitma, sõitsime jah oma autoga. Mitte, et ei võiks, võivad ja peavadki, aga siiski tahan öelda seda, et arvestagem teistega ka. Me käisime Egitptuses, kui poiss oli 8 ja tüdruk oli 1,2 aastane. Just iga, kui ei püsi pudelis ka paigal ja see lend oli ka 6 tundi, et põdeda, et mis ja kuidas. Kui pliks ei viitsinud tissi otsas rippuda ja ei maganud ka eriti üldse lennukis, siis nõudis ta vahekäigus liikumist. Ei saa ju jõuga kinni ka hoida, et sa lapseke ei saa liikuda. Õnneks ta pahandust ei teinud, aga paljud iniesed tukkusid, pea seljatoel ja pliks käis ühe juures teise juurde, tegi mingit häält, siis avas inimene silmad, muie näol, pliksile piisas ja kõndis edasi. Ma olen seda meelt et selge et kõigile ei meeldi lapsed, aga mis siis teha. Ka pean eralennukiga reisima või mis? Seega ma laseks vilet kui keegi midagi ütleb, selge on ka see, kui on lihtsal jonni täis lapsed. Töötasin Ilusalongis adminnina, seal olid mõned emmed sellised, et tulid, istusid diivanile oma aega ootama, lehitsesid ajakirju ja siis need lapsed hakkasid lihtsalt hüppama diivanitel ja siis klaasvitriinist asju ühest kohast teiste tõstma. Vot see on asi, mida mina ei aktsepteeri, oma last kasvatad sa ise ja keelad a ise. See pole mängunurk ja kui sa teisiti ei saa, et pead lapsed kaasa võtma, siis pead ka teda jälgima ja temaga tegelema. See oli minu teema point!

  6. Millalgi oli ju artikkel, et bussijuht viskas bussist välja, kuna laps karjus :D ise elan Lasnamäel üsna taga otsas ja linna ikka bussiga sõidan..mõeldamatu oleks jala. Juhiload on, aga auto mehel ja rohkem töö jaoks, ei meeldi endale sõita ka. Meesterahvad ikka tahavad üsna palju aidata vankrit tõsta..isegi madalapõhjalisest bussist on maha aidanud tõsta :D Samas täis bussi korral on see laiem koht küll tihtipeale täis..enamasti ikka tullakse eest ära aga kui mitte siis jään seisma ukse juurde, mis teha. Inimesi nügima ka ei hakka ja karjuma et tulgu eest.

  7. Minu käru ja ühistrantspordi kogmused jäävad küll nii nelja ja rohkem aasta taha, aga siis pidi ikka ise oma risti igale poole tassima. Madalapõhjalised bussid polnud pea kunagi nii madalad, kui graafik lubas või jäi see üldse vahele. Ja rongid olid siis veel sinised ning ka seal tuli kõigepealt trepist üles minna. Samas abilisi kohtas rongis rohkem ja ruumi oli ka rohkem, nii et ainult positiivsed mälestused.
    Aga üleliia palju vankreid-kärusid pole ma küll kunagi kusagil kohanud.

  8. Ei jumala eest, kui sul ei ole eralennukit ei ole mõtet ka seksida. Senikaua kasuta kondoomi või võta beebipille. Parim vahend naistele on siiski vibraator või küünal. Tehakse neid igast sädelevate jubinate ja viguritega. Seega Eesti iive tuleb negatiiv 100-ks saada.

    Jumala pärast olgu sul ema ja isa kes sinu enda tuleku pärast pidid 5 rubla maksma ja hobesega asjad tehtud said. Küsi ennem vanemate käest järele palju sa Michelin liinibussis või rongis ruumi võtsid kui pamp olid.

    Fakk. Inimesed ja nende mõtted. Kord on pensionärid siis tited ja nende emad. Küll on vaja ilkuda ja vinguda iga pisema asja pärast. Kasvage suureks ja kui keegi rongis 3 istekohta võtab enda kottidega öelge neile :”move your f***-ing s**t it I gonna sit on your bananas and Gabbanas.” Meil kõigil on suu ja kõrvad, kui muidu aru ei saa liigutada ise asjad ära , et enda peps maha istutada. Postimees neid kompse ju liigutama ei lähe.

    “Tule eila meile ja võta homne ajaleht kaasa!”

  9. Kõigil pole võimalust autot osta ja lube teha ,need vingujad mingu autokooli lube tegema ja ostku auto endale.Esimese lapsega polnud autot Sai käidud linnas päris palju ,oli kordi kui aitati ,muidugi ütlesin ,kui vajasin abi .Abivalmivad olid noored koolipoisid .Olen liikunud nii bussi kui trammiga .Vaatan eelnevalt kas on madalapõhjaline ühistrantsport ,nii on kõige mugavam .Kahjuks olen pidanud kogema ka halbu elamusi .Olin bussipeal ,ilma käruta ja soovisin oma peatuses maha minna aga mis juhtus loe siit
    http://nextlifeweb.blogspot.com.ee/2016/03/siin-ei-ole-peatust.html

  10. Mina imetlen siiralt neid kangelasemasid, kes liiklevad lastega regulaarselt ühistranspordis. Kui tuleb madalapõhjaline buss siis ei pruugi keskel vankrite jaoks ette nähtus taskus ruumi olla ja kui tuleb kõrge buss siis tuleb sinna tõsta vanker koos sees oleva lapsega. Jalgutades on ilmselgelt lihtsam liigelda kuid väga kaugele nii siiski ei jõua. Ühtki halba kogemust mul küll Eestisi ei ole, keegi pole käru otsa koperdanud ja kassapidajad poes naeratavad põnnile pea alati aga ma ise ei taha käruga teistel ees olla.
    Kuna ma liigun enamasti konkreetsetesse sihtpunktidesse siis minu jaoks tõesti on mugavam sobival ajal põnn autosse turvatooli pista ja oma käigud ära teha, selle asemel, et ühistranspordi graafikust sõltuda või jalgsimatkaks varem liikuma hakata. Päris kesklinnas elades kui asjaajamised käimiskaugusel siis muidugi ei hakka autot käivitama vaid kärutame kiirelt ära.
    Autoinimesed ilmsel ei oska panna end ühistranspordi kasutajate kingadesse ja vastupidi. Auto ei ole küll lapse saamiseks vajalik eeldus aga eks ta käimised teeb mugavamaks küll.

  11. Auto on muidugi mugavus, aga kindlasti selle järgi ei saa nüüd küll võtta, et kas saab lapsi teha või ei :). Meil on küll mõlemal mehega autod, aga olen ka bussidega sõitnud. Päris ilusti aitavad inimesed käruga emmed peale. Kitsas muidugi kipub ikka olema ühistransportides, aga eks saab hakkama.

  12. Käruga ei ole kunagi kuskile ühistransporti trüginud, sõidan autoga. Küll aga käisin suvel oma kahe lapsega (7a ja 5a) rongiga sõitmas ja meil oli kaks ratast, suuremal oma ratas ja mul enda ratas koos rattatooliga. Noojah, suuremat stressi annab ikka otsida. Rattakohti on rongis nii vähe, et meil ei jäänud mitte midagi üle kui terve tee üritada rattaid kuidagi püsti hoida. Istekohti on ka nii vähe, et kõik istuma ei mahu ja nii ongi sõitjad (nii vankriga, rattaga või üldse mitte milletagi) sunnitud seal uste juures kuidagi püsti seisma, ilma, et isegi ulataks kuskilt kinni võtta. Nii olime meiegi, mina hoidsin kahte last ja kahte ratast püsti ja samal ajal veel kotte ja kiivreid. Kuna olime otsustanud rongile koos ratastega minna, siis tegime oma sõidud ikkagi ära, kuid rohkem seda küll kahjuks teha ei taha. Tahaks, aga mitte nii :) Nii et ma mõistan neid “ülbeid” kärutajaid

  13. Ma olen ka hakanud väga palju jala käima, just selle pärast, et ühistransport on mulle väga vastumeelne. Elan mustamäel ja liiklema peaksin bussiga. Bussid on alati puupüsti penskareid või karjuvaid koolilapsi täis. Kõik seisavad ees just vankrile ette nähtud koha peal. Kui palud eest ära tulla, vaadatakse mõrvarliku pilguga et mida sa raisk ronid siia oma vankriga (selleks ette nähtud kohale!!). Ma katsun oma käigud ajastada nii, et satun madala põhjaga bussi peale ja õnneks neid tuleb suhteliselt tihti, aga teatud marsruutidel sõidavad põhiliselt vanad ja kõrged bussid. Siis käingi jala. Olen nüüd kuus kuud pidanud vankriga liiklema ja olen tunduvalt vähem hakanud ühistransporti kasutama. Mõned harvad korrad on juhtunud nii, et inimesed on aidanud ka aga enamasti vahitakse mokk töllakil, kuidas sa oma vankriga kitsast kohast läbi üritad ukerdada.

  14. Isikliku kogemuse põhjal: kasutan edaspidi ühistransporti vaid juhul, kui tõesti tõesti muud võimalust ei ole ega tule.
    Kasutasin linnaliinibussi paar aastat tagasi, kui rasedana arsti juurde kontrolli pidin minema, kuna ma juhuslikult ei ela haigla kõrval ja antud ajahetkel polnud meil peres ei isiklikku autot ega ka juhilubade omajat (oli vaja saada Pärnu kesklinnast Pärnu haigla juurde). Sain sõimata mingite venekeelt kõnelevate mammide käest, et julgen SEISTA (ise viimaseid päevi rase) selles nn ratta/käru kohas ja neil pole oma ostukärusi kuhugi panna. Seekord oli kaasas ka mu tookord 3-ne tütar, kelle julgesin sinna klapptoolile istuma sokutada, kuna teised kohad olid kinni.
    Ma ei julge ettegi kujutada seda, kui peaksin igapäevaselt lapsevankriga ühistransporti kasutama.
    Elementaarne viisakus võiks vanuse kasvades siiski alles jääda, kui see üldse kunagi olemas on olnud!
    Kui vähegi võimalik minge jalgsi, rattaga või paluge abi elukaaslaselt /sõbralt/tuttavalt.

    1. Meie poiss on Hendoniga täpselt sama vana. Lendame Väga tihti Eesti-Londoni vahet Ja kui päris aus olla siis ma arvan, et mida vanemaks nad saavad seda kergem on olnud lennata! Nüüd Saab neile rohkem erinevaid mänguasju/raamatud kätte anda, aipad life saver muidugi,lemmik snäkke jne… Edu teile ! :)

    2. Mulle tundub, et kõige kergem on lennata umbes sellisese kuni 9-kuuse beebiga ja siis alates 2. eluaastast läheb ka jälle kergemaks. See vahepealne aeg on keerulisem, sest kui jalad alles alla saadud, siis nad enam minu meelest väga paigal ei taha püsida. Samas ega reisimata maksa ka sellepärast jätta, see lendamine on vaid nii väike osa reisist.

      Oma kogemusest soovitaks ka, et kaasa võtta tahvelarvuti. Ökoemad ütlevad küll, et SEE RIKUB SILMI JA NÄRVE aga ma ütlen, et mul rikub närve, kui laps kisab ja las ta parem vaatab multikat see paar tundi. Lisaks on olemas selliseid iminappadega mänguloomi ja figuure, mida saab kinnitada eesoleva istme külge ning Hedon vist juba ses vanuses, et ta võiks neist huvituda küll. Üldiselt ma ise olen proovinud, nii et lennukisse võtan kaasa uued mänguasjad või sellised, mis aasta aega kuskil peidus olnud. Olen ka vahel sõbrannadelt midagi laenanud, et lapsel oleks huvitavam.

      Endal sel aastal lastega ees kaks lendu. Üks järgmine kuu Itaaliasse, mis on õnneks lühikene lend, kuid teine sügisel Miamisse ja see on 11 tundi. Valmistan end juba praegu vaimselt selleks ette, sest siis on poisid 5 ja 1,4 ehk viimane ilmselt paigal ei püsi ja tervet aega ei maga ka :)

  15. Tee load!
    Täiskasvanud inimene ilma lubadeta on minu silmis totaalne möku.
    Arvan ka, et kui laps saada siis enne võiks load teha ja auto osta.

    1. No ma siis olen möku nagu mu vanemadki olid :D
      Ma ei tea, minu meelest on lubadest olulisemaid asju maailmas. Aga kellele mida, eksole :)

    2. Nii sügavamõtteline kommentaar. Aplaus! Kas sinusugusel targal, haritud ja lubadega inimesel on ehk veel näpunäiteid, kuidas mitte möku olla?

    3. Mina jälle arvan, et inimene, kellele auto juhtimine huvi ei paku või kes tunneb, et see poleks tema teema, tal ei tuleks see välja või veel midagi taolist, ei tohiks MINGIL JUHUL omale lube teha. Terve ilm on neid ostetud või väikelinnas tehtud lubadega mökusid täis, kes oskavad ainult kindlat trajektoori sõita poodi ja lasteaeda, iga ootamatus tekitab liiklusohtliku olukorra. Mina ei soovi sellistega jällegi maanteed jagada. Las juhivad need, kes tahavad ja kellele see meeldib.

  16. Et kui ma tahan last saada siis pean ennem load muretsema? Mis nendest lubadest kasu kui autot osta ei jõua?

    Teemasse tagasi tulla.
    Suuremat tütart oodates kohtasin isegi palju vanureid/noori kes ei pakkunud istet. Üks mutt isegi nähvas, et jõudsid tite teha jõuad ka seista. Tookord päästis seda mutti minu rusika eest bussijuht, kes bussi keset teed seisma jättis ja mutid näo ebaviisakuse eest täis sõimas. Istuma ma ei saanud ja ei tahtnud ka enam. Las persetab siis kui ei jõua viisakas olla.
    Kui plika ära sündis ka pidin linna minema siis olin juba eos närviline ette. Päev enne sõitu mõtlesin kas ja kuidas ma peale mahun. Tol korral loo usin käru kaasa vedamisest ja võtsin lapse kõhukotiga kaasa. Väljas oli ligi 30kraadi sooja, buss umbne ja silmini täis. Olles ühe peatuse võrra seisnud tõusis üks väga vana proua püsti ja pakkus mulle lahkelt istet. Keeldusin ja palusin, et äkki ta saab seni hoopis minu last süles hoida. Mulle ja lapsele turvalisem. Tädike oli nõus ja mina rahul AGA taaskord hakkas kostuma sisinat, et ma olen ülbe ja sunnib vana inimest oma titte hoidma. Ka tol korral astus minu eest välja üks noorem naisterahvas ja sõimas ülbelt mooril näo täis.

    Kolmandal korral pidin linna minema taas lapsega ja seekord käruga. Teadsin, et tuleb suur buss ja probleeme pole, aga võta näpust. Pakkisin niigi enda käru kokku ja panin vastavasse kohta juhuks kui peaks veel käruga keegi tulema. Kolm peatust hiljem tuligi naine koos kooliealise lapsega ja kärus väike imik. Ruumi oli piisavalt ja ta sai enda käru ilusti paika pandud ja istus lapse juures nagu kord ja kohus. Peatus hiljem astus peale üks penskar ja hakkas trall pihta. Väidetavalt ei ole see laiem ala kärude jaoks vaid ratastoolis või invaliidist inimeste jaoks(tuli bussi kõnnitoega)ja temal pole nüüd kohta kuhu oma abivahend panna. Hõikas üle terve bussi juhti ja muutkui järele aru saamata, et invaliidide ja ratastoolis olevate inimeste koht on hoopis ees kus bussijuht saab neid vajadusel alati aidata. Jälgisin õudusega ja lõpuks korjasin oma käru ära ning bussijuht viis selle sõbralikult ette vaba koha peale.

    Jutu poolt on selles, et kes tahan vinguda see ka vingub. Ükskõik kas siis tehakse õieti või mitte. Muidugi ei poolda ka seda, et oma kottidega hõivatakse mitmeid istekohti või jäetakse kärud nii kuidas ise tahavad. Peale neid kolme korda vältisin ka mina ühistransporti ning teen seda siiamaani. Ma lihtsalt ei suuda taluda seda kui nahhaalsed on osad inimesed. Olen aru saanud, et enda pahameele valavad nad tõesti välja avalikus kohas võõra inimese peale.

  17. Nendes vanades kõrgetes trammides on käruga sisenemiseks mõeldud tagumine uks, seal ei ole trepi keskel käsipuud. Minu meelest on tagumiste uste kõrval isegi sellekohased märgid – või vähemalt olid, kui ma ise veel kärutasin.
    Lihtsalt infoks :)

  18. No Meil maakonnas on ühistranspordiga täitsa tore liikuda, kui on väike buss ja mitu vankriga inimest tahab peale saada.. siis noh,, läheb vast keeruliseks. õnneks endal juhtunud nii, et mitu vankriga inimest tahab peale saada.
    ALATI bussijuht tuleb aitab vankri peale tõsta , kui kedagi teist abistamas pole ja ALATI aitab ka maha tõsta. Suurtes linnades pole ühistranspordiga liigelnud ja ei plaani ka :)

  19. Mõtlesin ka tittedega ringi rallides teistele inimestele ja toppisin tite käru asemel kandekotti kui oli vaja aja peale bussiga kusagile jõuda. Endal stressi vähem, kedagi käruga poriseks ei sõida, koha leidmisega probleemi pole. Ja kõik kohad kuhu jalutada kannatas, sai käruga külastatud. Jube hea treening oli :D

    Aga minu meelest ei antagi istet ning ei vabastata ruumi sellistele kurja ilmega – kulm kortsus mammadele, ise naeratasin ja küsisin ning kunagi polnud probleemi istekohaga vms.

  20. See ajab kohati naerma, inimestele jääb kõige rohkem ette ikka teise inimese rahakott. EJ või maasturauto, kohe oled ilmselgelt rikkurist idikas, kes kõike valesti teeb ja järgmises elus kärbsena sünnib :D

    Lennuk, rong või buss- kõik on ühistranspordivahendid. Käigu kuradile kõik, kes arvavad, et ainult nendel on õigus ühistransporti kasutada. Ka lapsed on täieõiguslikud liiklejad, kes ostavad kusjuures ka pileti! Mind häirivad küll 1000 korda rohkem purjus mölakad, kes samuti ühistransporti kasutavad :)

  21. Ütlen kohe, et pole artiklit lugenud (ei viitsi ka), aga kirjutad siin, et oli kaks vankrit? Sellisel juhul peaks ikka natuke vaatama, kuidas oma vankriga sinna jääd, tuleb ikka ka teiste sõitjatega arvestada. Inimesed on üldse kuidagi poh….tideks muutunud, mitte kuskil ei arvestata teistega, võtame kasvõi poe, kus seistakse ja lobisetakse kõige kitsamas vahekäigus ning põrnitsetakse tigedalt neid, kes sealt läbi üritavad trügida või siis nt see, et poodi peab alati ju suure hooga uksest sisse rammima, mis on saanud sellest viisakusreeglist, et kõigepealt lastakse uksest välja?
    Ok, nina kirtsutamisest sai selleks korraks kõik :)
    Sulle ütlen enda reisikogemuste põhjal, et meie kõige hullem lennusõit oli siis, kui laps oli kahene- ega nad niisama ei ütle´kohutav kahene´ :D No kõike oli vaja kiskuda, ühe koha peal olla ei tahtnud ja siis meil oli kahjuks veel lisaks õhkutõusul kõrvavaluga probleem, poiss karjus nagu ratta peal, mida ma ka ei teinud, siis kahjuks sai vaid oodata, et üle läheks :( Kolmesega oli juba päris ok ja neljasega käisime USA-s ning polnud mingit probleemi :)

  22. Minul on olemas load ja auto aga kärutan oma teise lapsega ikka väga palju, sest meeldib, on hea treening ja saab mõtteid mõlgutada. Kärutan Tallinnas. Üritan minna küll väiksematele/vaiksematele tänavatele, kuid satun ka kesklinna. Viisakuse kohta niipalju, et üldiselt toredad on nooremad mehed alati hoiavad uksi lahti ja aitavad vankrit tõsta isegi liigse agarusega. Ainuke, kes on äärmiselt arusaamatul põhjusel tige/ebaviisakas on pensionär. Ma saan aru, et apteeki on vaja minna jne jne aga ole normaalne! Lihtsalt kõnnitakse keset teed,trügitakse ustest sisse ja välja, sest vankriga on palju lihtsam ünber põigata kui tal sammuke kõrvale astuda eks ole! Poes olen kuulnud kommentaare no, mida sa ronid ona vankriga siia taas vanemalt proualt. Annaks jumal, et ise ära ei unusta elementaarset viisakust, kui eakam olen. Samas, mida sa ikka tahad, ajab ju meele mõrudaks, kui peab pidevalt sente lugema ja pensionipäevast pensionipäevani elama.

  23. Vingumiseks leiab alati põhjuse. Mina sain poes kaaskliendi poolt pahandada selle pärast, et oma ABC Design vankriga (!) külmleti ees “meetri ja rohkem ruumi ära võtsin”. Tekkis küsimus, et palju ma poekäruga seda ruumi oleks võtnud siis?! Selle peale öeldi, et kui sul on nii kehv mees, kes rahuldust ei paku, siis mine otsi uus.
    Vankriga liigeldes kaaskodanike pahameele alla sattudes ei hakka igav ning ikka ja jälle on häid lugusid, mida blogis kirjutada. Homme peamegi bussi ja trammiga sõitma minema :D

  24. Mõtlesin, et proovin ka oma beebiga ühistrantspordiga sõita ja valisin trammi. Vaatasin, et selleks ajaks tuleb uus tramm, ei pea muretsema. Tuli aga vana tramm ja need on nii kõrgete astmetega, et ma lihtsalt vaatasin trammijuhile otsa küsivalt, äkki aitaksite. Trammijust (naine) tuli välja, läks oma “majakesse” ja tegi seal oma toimetused ära, tuli tagasi ning läks rahumeeli oma kohale tagasi. No mis mul siis teha oli, aeg oli kokku lepitud ja oli vaja kohale minna. See platvorm oli ka väga madal. Võtsin siis oma 2nädalase beebi käruga sülle ja hakkasin proovima. Mul läks ikka väga kaua aega, et sinna sisse jõuda, sest käru pole ju nii kerge.
    Seal trammis oli vankri koht ka aga üks mees istus sinna sellele lahti käivale toolile, isegi oma lapsele ei pakkunud istet. Siis läks nagu viha üle ja ajas naerma küll :D
    Õnneks juhtus ema ka linnapeal olema ja ta tuli appi, et see käru välja sealt tervelt saada. Ja abi pakkus ainult 1 naine. Rahvast oli meeletult ja väga palju vihaseid pilke oli ka. Ja see jäi mu viimaseks korraks!!! Tagasi läksin 10km jala!
    Ja ma ei kujuta ette kuidas need teised emmed oma kõik käigud tehtud saavad, kes ei raatsi taksot võtta või autot pole.

Comments are closed.