Ma tegin endale/meile askFMi lihtsalt selleks, et inimesed saaksid küsida küsimusi, mis neile huvi pakuvad, aga samas nad ei julge seda otse küsida. Ma ei mõelnud sel hetkel, et ma pean mingite ajuinvaliididega seal võitlema hakkama. Teadsin, et sinna hakkab tulema anonüümset sõimu, et ma olen paks ja loll, aga kohati tekib mul tunne, kelle oma ma olen? See, kuidas seal minusse suhtutakse tekitab tunde, nagu ma oleks inimeste oma…
Üks asi on see, et ilmselgelt inimene kes sinna satub ja midagi küsib, ei ole seal lambist ehk ta teab, kes ma olen, millega ma tegelen ja hea oleks kui ta viitsiks viimased kümmekond vastust ka läbi lugeda ja kui tal reaalne huvi on, siis ta loeb läbi rohkem vastuseid, kiikab blogisse, uudistab ja kui ikka küsimus on, siis küsib.
Ma oleks nagu tänu sellele, et ma blogin ja askis olen, rahva oma. Päris nii see siiski pole. Ma olen ikka enda oma. Ma saan aru, et uudishimu pole patt ja ma olen ise ka üsna uudishimulik ja ma olen nõus väga paljudele küsimustele vastama, aga kuskilt läheb piir. Ja see piir pole pigem küsimuse sisus, vaid selles, kui ühe teema kallal lõputult nämmutatakse.
Seda, et Meelist geiks peetakse, ei kuule ma esimest korda. Ja kuna ma olen ise väga suur geide austaja ja leian, et suurem osa neist on haritud, intelligentsed, kenad, puhtad, enese eest hoolitsevad, toredad jne, siis ma võtangi seda komplimendina, kui Meelist geiks peetakse. Järelikult on ta ilus ja tore ja mõnus ja hea :) Alguses proovisin vastata nendele kõsimustele “aga kas Meelis on siis gei” naljaga, siis tõsiselt, siis jälle naljaga… ja no lõpuks on tulnud sellest selline pudru ja kapsad, et inimesed on nii kettasse läinud ja genereerivad sellist jura kokku, et ma ausalt ei viitsi enam midagi vastata.
Kui ma vastan ausalt, et ühetoalises korteris ei annaks elada kahte erinevat elu (a, ja ühetoalises elan ma selleks, et feimi saada – sain ka askist teada :D) – siis ikka on inimesi, kes hakkavad igast sõnasabast kinni ja ketravad nagu vanamutid vokki, et me oleme ikka kapiabielus ja ma olen surrogaatema äkki jnejne
Ma olen seitse korda vastanud, et mul on jumala ükskama, mida keegi arvab ja kui keegi tahab arvata, et me oleme mõlemad kapis jne, siis palun väga, aga üle päeva samasisulistele küsimustele vastamine tüütab ära ja kui ma siis need küsijad pikalt saadan, olen ma kohe labane ja nõme ja miks ma siis üldse aski avasin, kui ma ütlen, et olen sellele vastanud või loe blogi. No ma ei avanud ka selleks, et iga päev samadele küsimustele vastata, kuna keegi on nii laisk, et ei viitsi vapsee süveneda. Kui ei viitsi süveneda, siis järelikult ei huvita piisavalt. Kui ei huvita piisavalt, pööra ots ringi ja lase varvast.
Ja nüüd veelkord puust ja punaseks (PS – hakkan seda linki kopima igale samasisulisele küsimusele vastuseks!): me oleme abielus, sest me armastame teineteist ja oleme mees ja naine, kes elavad koos ja saavad lapse (jah, me seksisime selleks, kas teate!) ja kumbki meist pole gei ja ma ei ole kellegi surrogaatema ja Meelis pole kapihomo ja meie abielu on päriselt registreeritud ja… Aitab sest teemast nüüd ehk :)
Jätkuvalt vastan normaalsetele küsimustele ehk siis neile, millel on reaalselt sisu ja millele vastamisel on pointi. Küsi kui julged :)