Kõik ootavad mu sünnilugu, mis kogupikkusena sai kirja 13 tundi ja 43 minutit. Ma ei kavatse midagi siin ilustama hakata ja loodan südamest, et sellest on esmasünnitajatele kasu :)
4. jaanuaril kell üks öösel hakkasime magama minema kui ma diivanilt tõusin ja tundsin, et “appi, mul tuli piss püksi”, kohe kui ma püsti sain, sain ma aru, et tegemist pole pissiga, vaid lihtsalt veega, mis voolab ja mida pole võimalik kontrollida või kinni hoida. Ütlesin Meelisele naerdes, et saad aru, veed tulevad…
Meelise õudusunenägu, et veed tulevad põrandale vaibale, saigi teoks. Ta haaras seljast särgi ja viskas mulle, panin selle jalge vahele, kuid suurt abi sellest polnud. Liikusin kiirelt vannituppa, kus ma lihtsalt seisin ja naersin, sest vett tuli nagu kosest.
Kui tilkumine tundus lõppevat, siis panin endale ühe suurema sideme alla, kahjuks oli see esimeste minutitega vett nii täis, et püksid vajusid koos sellega alla.
1.40 helistasin igaks juhuks Pelgulinna vastuvõttu, kuigi teadsin, et vete tulekuga tuleb lihtsalt oodata. Seda soovitatigi, et pange side alla ja proovige magada ja oodake valusid, kui valud ei tule, siis 12 tunni pärast haiglasse. Kuna sidemest suurt abi polnud, panin alla ühe beebile mõeldud mähkme. Ringi liikudes sai seegi üsna kiirelt „täis“. Heitsin siis pikali, kolmas mähe all lõpuks.
2.40 täheldasin valusid, võtsin mingi suvalise äpi lahti ja hakkasin kirja panema… vahed kaheksaminutilised. Proovisin magama jääda, aga und ei tulnud, ärevus oli sees, et mis valudest saab, kas lähevad vahed väiksemaks, või suuremaks… Põnevust omajagu.
Kell 3.40 näitas äpp keskmiseks vahe pikkuseks neli minutit. Meenus kuskilt ajusopist, et lenda haiglasse, kui valud viieminutiliste vahedega on. Mõtlesin, et lasen Meelisel neljani magada. Õnneks oli pühapäev!
Kell 4.09 sõitsime koduväravast välja, mina natuke valutasin ja mul olid külmavärinad, tormine ilm oli natuke vaibunud ja sadas laia lund. Meelis oli öisest sõidust positiivselt meelestatud. „Vähemalt pole ummikuid!“
Kell 4.35 olime jõudnud sünnitustuppa, enne seda vastuvõtus ämmakale end näidates, olin ma suutnud ta varbad juba pool verise lootevedelikuga üle uputada. Avatus 3 cm.
Sünnitustuppa jõudes tabas mind šokk – ma ei saagi last seitsmeks juba rinnale. „No vaatame, ootame uue vahetuse ära kell kaheksa, siis näeme, kaugele sul on siin asjad arenenud…“ lohutas mind ämmakas, kellest polnud mingit kasu. Teadsin, et mul pole isegi mõtet mitte midagi küsida või öelda, sest kell kaheksa on vahtkonna vahetus ja siis tulevad tööle ilmselt need inimesed, kes reaalselt minuga tegelevad.
Meelis keeras end põrandale magama, mina valutasin edasi – külili voodis, selili voodis, kõndisin selle kitsega mööda tuba ja valutasin püsti olles… valud olid umbes kolme-neljaminutiliste vahedega. Vaikselt läksid valud muidugi suuremaks.
Ma ei suutnud oodata – veel tund, ja toimub vahetust – mida küsida, kas vanni, mis leevendab ja mille peale ma algul mõtlsin ja mis võib kogu tegevust pärssida ehk leevendada emakat veelgi või kohe epiduraali nõuda.
Tunni ajaga suutsid valud mind sedasi niita, et vann oli hetkega minevik. Mind ei kottind mingi vesi, mingi leevendus, ma tahtsin valust vabaks saada. Kuna beebi südametöö oli monotoonne ja see andur kõhu peal mu valusid ei „lugenud“, siis naistearst tšekkis värki – 3cm avatust, ikka veel… Beebile pandi andur pähe läbi tupe, et tema südametööd jälgida, et kuidas tal tegelikult olukord on, kõhupealsed andurid ei andnud adekvaatset infot. Siis kutsuti anestesioloog… Kanüülid ja juhtmed, andurid ja üle selja ja jalgade ja käte veetud tilgutid… Ma oleks nagu sumahaige olnud seal voodis oma „tavaariga“.
9.20 sain oma süsti selga ja võisin jääda ootele. Tegelikult anti mulle epiduraali eelkõige seepärast, et ma saaksin puhata, kuna hiljem on jõudu vaja.. ja ma olin juba praktiliselt ööpäeva üleval olnud. Ja ma olin alles alguses.
Meelis läks vahepeal koju, et magab ka tunnikese. Ma sain tõesti kümnest magama minna ja mingi pooleteise tunni möödudes hakkasin taas vaikselt valusid tundma. Vähemalt sain ma natukene magada. Sellest oli jõhkralt abi, sest ka kell 12 olin ma veel poolel teel. Avatust 6 cm. Südametöö korras. Valud regulaarselt viie mindi tagant. Ja aina hullemad.
Kui hommikul minnes hindasin ma ise valusid neli kümnest (ja aparaat näitas max 15), siis pärast epiduraali hindasin ma valusid ise seitse kümnest ja masin tõusis sujuvalt 30ne peale. Sada pidi maksimum olema. Ma mõtlesin sellele õudusega, millal mu valud on 100 peal ehk siis minu mõistes 20 kümnest :D
Naistearst pakkus välja, et kas ma tahan veel ühe doosi epiduraali… Mõtlesin, et mõnuga loobun valudest. Aga ma ei ole enam üldse kindel, kas mulle midagi doseeriti, mida doseeriti, kui palju doseeriti… Sest kella 12st algas trall pihta. Sõna otseses mõttes. Valud läksid aina hullemaks. Ämmakas ütles, et vahetaksin tihti poose. Nii ma siis vedisin end seal voodisse ja voodist välja, järile, hernekotile, püsti… Pidevalt saatmas mingi labürindilaadne mõistatus, kuhu ja kuidas tõsta jalgu ja käsi, et ükski andur-kanüül-juhe lahti ei tuleks. See võis üsna koomiline olla. Ja siis veel samal ajal valutada. Ja mõelda pidevalt „kohe s*tun ma end täis!“
Meelis oli igati toeks, aga ma ei osanud ise kuidagi tema abi kasutada. Mul ei olnud vaja kätt, mida pigistada. Mul lihtsalt oli hea meel, et ta on kõrval. Kuigi vahepeal nägin küll, kuidas tal on täpselt see nägu „fakkk, mida ma teen, mida ma teen… kuidas ma saaks aidata? Fakkk, ei saagi… pekki, tal on niii valus…“ Noh, nii oligi. Ta ei saa midagi teha, su valu väiksemaks ega seda ära võtta, ta lihtsalt saab olla.
Mingi kella kahe ajal tundsin ma, et ma ei suuda enam… Pean laskma end vabaks, kasvõi ämmakale näkku s*ttuma, sest ta pühiks selle tõenäoliselt ära ja toimetaks edasi. Et kaua ma kannatan, pohhui, kelle eest ma ennast hoian või varjan. Ma ei ole esimene ega viimane.
Ajasin Meelise minema. Mõtlesin, et kui olen üksi, saan ehk kiiremini. Lõpuks lendasid kõik ropud sõnad mida ma tean, palusin arste (mul oli praktikant ka, megachill ja mõnus plika!), et nad lihtsalt selle lapse välja kisuks, tõmmaku tangidega või tehki midagigi, mina enam ei suuda. Kuigi nad olid toetavad ja kiitvad, et ma olen tubli ja saan hakkama, vaatasin ma seinal venivat kella ja mõtlesin, et fakk, siia ma jäängi.
Reaalselt, ma ei uskunud, et valude vahel on võimalik sügavalt magada. On. Ärkasin valu peale ja vaatasin jälle kella. Kell oli kolm saamas. Mõtlesin, kui vahva oleks kui ta sünniks 15.15. Tutkit.
Valutasin siis edasi, vahetasin asendeid… Lõpuks kella ma enam ei vaadanud, vedelesin külili voodis. Ja siis saabus uus ämmakas, kes oli konkreetne tädi. „Ah, mida sa siin valutad, hakkame pressima!“ Seega oli mul avatus olemas, aga keegi seda mulle varem ei öelnud ja konkreetselt ei öelnudki keegi. Lihtsalt ühel hetkel said valudest pressid ja nii oligi.
Ma eeldasin, et pressid käivad kuidagi teistmoodi kui see lõpuvalutamine, et ma kuidagi puhun teistmoodi vms. Lõpptulemusena, kuigi ämmakas soovis, et ma ta näpud enda seest välja pressiks, siis mina neid ei tundnud ja pigistasin hambad ristis pressida lihtsalt „äkki joppab“ ja umbes viiendal korral joppaski. Pea hakkas paistma, seitsmendal korral tundsin, kuidas ta pea on poolel teel. „Kas kutsume Meelise sisse?“ „Ei, ta kukub kokku!“ Press… plumps, pea väljas. Press, plumps ja oligi kisa juba kuulda.
PALJU ÕNNE! POISS! 16:03
„Nüüd võite Meelise kutsuda!“
Meelis, kes oli koridoris samal ajal ootaval seisukohal ja tahtis filmida, kuidas ma karjun, tabas just selle hetke, kui ma karjusin nagu loom, viimast korda, ja pärast mind on kuulda beebi kisa.
4. jaanuaril 2015 kell 16:03 sündis meie poisiklutt,
olles 2950 grammi raske ja 51 sentimeetrit pikk.
Loomulikult polnud kogu triangel veel läbi. Õnneks oli mulle ette nähtud vaid paar ilupistet. Meelis oli sel hetkel mu kõrval ja ma veel mainisin moka otsast, et seal all on ilmselt üsna verine ja ära siis praegu ümber minu tiiruta. Samal hetkel vaatas ta ämmakat, kes tõmbas meetrise verise niidiga just õmblust kokku. Te oleks pidanud Meelise nägu nägema, see muutus sekundiga valgeks ja ta ilmselgelt poleks pidanud seda nägema.
Õmblused tehtud, süstid saadud, et veri pidama jääks… Mõnekümneminuti pärast tuli ämmakas kontrollima, surus korra emakale ja mu seest lihtsalt lärtsatas verd voodisse. Ma lihtsalt ujusin selles. See kaaluti ära. Ja selgus, et mul on suur verekaotus (kokku 630 ml). Kõik läksid paanikasse, ilgem siblimine läks lahti. „Me paneme teid nüüd narkoosi alla… Puhastame seest ära…“ Selgus, et mul veri hüübis kehvalt (vana perekonna viga juba) ja jäi sinna emakasse kuidagi ette. Igaljuhul veerand tundi hiljem oli „operatsioon“ tehtud ja ma hakkasin kosuma. Vereülekannet mulle ei tehtud, kuna ma ei tundnud end kehvasti. Mul ei olnud tunnet, et pilt läheks tasku või et pea käiks ringi. Praegu olen kodusel ravil rauatablettide ja siirupi peal. Lisaks pean manustama kõvasti rauda sisaldavaid toite :)
KOKKUVÕTVALT: ma võiksin viis last välja pressida, kui enne seda valutama ei peaks. Pressid olid köki-möki, ma arvasin, et just see on megavalus kogu protsessi osas, aga tegelikult on need valud kordi hullemad. Ja mõelge nüüd ise… 2.30 hakkasin valutama ja vahelduva eduga kuni 15.30ni välja, umbes siis hakkasin pressima…13 tundi valusid… Väkk! Aga nagu naised saunas rääkinud on, tänaseks on need jõhkrad valud meelest läinud, sest poiss on lihtsalt nii armas. Nüüd teevad muret hoopis gaasivalunutud ja muud asjad…
Järgmisel päeval kui Meelis läks sünnitusmaja alla Relaxmomi poodi mulle nibukaitsmeid ostma, siis saadeti meile ka väike kingitus (käe- ja jalajälje savi), mis meil juba olemas on. Loosin selle armsa komplekti teie vahel välja, kui jätate enda sünniloo siia kommentaaridesse. Teen loosimise kuu lõpus, siis saavad minu jaanuarigrupi emmed ka osaleda :)
panen ka siis pojakese sünniloo siia kirja
10.08.2013
õhtul kell 23.30 tundsin kahtlast valu alakõhus ja mõtlesin, et ootan natuke et äkki lähe üle. Aga läks hoopis hullemaks. Ma vast poleks väga kiirabi kutsunud aga kunas tähtaeg oli juba 02.08.2013 siis kutsusin kiirabi kes ütles mulle veel et teid saadetakse kodu tagasi!!
Jõudsin siis haiglasse tehti ktg mis ei näitand tuhusid aga avatus juba oli. Mulle öeldi et proovi siis puhata. Proovisin ja kell 2 öösel tekkis jälle valu veed ei olnud veel tulnud vaadati et avatus juba suurem, avati veed ja siis ootasime kuna tõesti tugevad valud hakkavad aga neid ei hakanudki vaid tekkis kangema häda tunne. Ütlesin siis seda ämmakale ja ämmakas seepeale et te hakkate nüüd sünnitama. Mul oli, et olgu siis nii. Ämmakas ütles, et järgmise valu ajal pressige. Ma valu ei tundnud ja siis proovisin pressida olgu pea juba sünnitusteedes veel korra press ja lups pea väljas ja siis veel üks press ja lups lapse kisa sünnitustuba täis. Kui keegi küsiks kuidas sünnitus oli siis saan öelda vaid et parim asi maailmas, tõesti ma olen kuulnud et kõige hullem asi aga minule meeldis.
see ka veel et sünnitus kestis siis 2 kuni kella 8.17 ni. olin esmane sünnitaja lapse suurus oli 4204g ja 52cm
Hei! Esiteks palju õnne pisikese sünni puhul. Ohh kuidas sooviks jälle näha neid pisikesi jalgu, paitada nunnut pisikest nina….kuid kui meelde tuletada neid valusi, ohh ei ma ootan veel :) õnneks mu kolm last suudavad mu igaks õhtuks nii tühjaks pigistada, et titeisu pole enam pikalt. Aga nüüd teemasse ;) Alustan siis esimese sünnitusega aprill 2009.
Minu esimene sünnitus,ootasin seda suure põnevusega….lugesin viimaseid päevi tähtpäevini nagu hull, aga keda polnud oli laps. Lõpuks teatati uudis, et tuleb esilekutsumine. Määrati kuupäev, pakkisin koti ja muu kraami ning haiglasse. Pandi mind tavapalatisse koos ühe naisega ja pandi mingit geeli alla sisse ning anti mingeid tablette. Nii algaski minu pikk ootamine. Käisin mööda palatit ringiratast ja rãäkisin enda kõhuga, istusin konna asendis ja jälle rääkisin kõhuga. Ei mingeid valusi ega miskit….lõpuks loobusin ja läksin magama. Öösel ühe aeg ärkasin imelike valude peale. Koperdasin koridori arsti juurde kui see vaatas hiljem avatust ja saatis tagasi magama. Hommikul kell 8 tuli minu arst ja saatis mind üle sünnitustuppa. Avatust oli kuskil 2.5-3cm kui õigesti mäletan. Toodi isegi lõunat sinna kuid seda ma ei puutunud kuna kartsin, et sünnituslaual ootaks mind siis veel üks üllatus peale lapse :D lõpuks tuli mees kh platsi.Valud läksid aina tugevamaks, aga emakas rohkem ei avanenud. Piinlesin ja piinlesin lõpuks otsustasin minna vanni. Ütlen ausalt minu jaoks oli see suurim viga, sest arvasin et suren valu kãtte ära seal. Enesetunne oli palju hullem. Ronisin välja seal koos oma tilgutiga nagu invaliid ja koperdasin tagasi palatisse. Õhtu käes ja ikka mitte muhvigi…avatust kuskil 4cm. Lõpuks tehti seljasüst mida jubedalt kartsin, aga tol hetkel oli sünnitusvalu vist kuulihaavast ka valusam nii mõtlesingi et mis see torge ikka teeb. Kõige ebameeldivam ja raskem oli vist süsti tegemise ajal see, et pidin jalad krõnksus hoidma ja mitte liigutama. Süst tehtud ja enesetunne mõnus kuid magada ei saanud sest kartsin et mees põgeneb sellest hullumajast nii valbasingi teda :D
Lõpuks jõudis kätte see aeg kus möirgasin nagu ei tea kes valust. Vahepeal sain teise süsti, aga ma loll unustasin kohta vahetada mingi aja tagant nii läksi see süst metsa. Kolmas süst tehti vara hommikul ja sellest kh kasu polnud. Ühesõnaga kaks ööd ja üks päev valutamist tundsin, et kõik mul pole jõudu sünnitada karjusin ämmakale, et tehku keisrilõige….tolku polnud mingit tema arvas et saan hakkama ise. Mees juba ütles kh,, et kui 9ks laps ei sünni tuleb ämm tema asemele. Tundub, et jutt lapsele mõjus kuna kuskil 8aeg tundsin, et keegi rebib kogu mu alumist osa ja ma ei suuda pressimist lõpetada. Karjusin mehele, et kutsugu kiiresti ämmakas või ükskõik keda. Tuldi siis sisse ja hakati tegutsema ruttu öeldi, et pea juba paistab. Natuke pressimist veel ja oligi väljas. Kaunis pisike tüdruk(kuigi pidi olema poiss). Pressimise aeg oli kerge polnud vaja kaua pingutada. Sünnitus kestis siis üle 31h kokku.
Teine sünnitus 2010 detsember sündis poiss paar tundi enne minu sünnipäeva.
Sünnitus kestis 7h. Tuhud algasid kodus. Viisin valutades hommikul lapse aeda ja sõitsin ämma juurde. Nemad loomulikult olid šokis, et kuidas julgen bussidega tuhude ajal sõita ja et nii rahulik. Kuskil peale viite liikusin haiglasse avatus 5cm. Kui pressimiseks juba lãks siis tundsin, et sealt tuleb juba suurem laps kui eelmine sest pressides oli selline terav valu. Seekord oli tuhud kökimöki, aga vot just viimane ehk pressimisperiood oli julm. 22.50 oli poiss käes :).
Kolmas sünnitus pani punkti kõikidele mu tulevastele beebisoovidele.
27märts 2013 hakkasin enne tähtaega öösel tilkuma. Sain aru, et veed tulid ära. Hoidsin rätikut jalgade vahel ja ootasin. Mees juba stardivalmis ja orgunnis kõik ära jne. Hommikul sõitsime haiglasse kuna valud olid juba suht tugevad. Koju ei saadetud kuna siiski kolmas sünnitus ja võib väga kiire olla. Aga kus sa sellega…kiirem ehk küll, aga valu missugune. Röökisin nagu segane kuid jäin kindlaks, et ei mingeid valuvaigisteid. Nii ma karjusin ja pigistasin oma mehekâtt. Vahepeal oli tal küll selline nägu nagu murraksin kohe ta kätt :D. Kuskil 12 hakkasid pressid, aga avatus oli veel väike. Kutsuti kiirelt hullult arste kohale ja hakkas üks muti mul käsitsi avama emakat, et pea laskuks alla. Tol hetkel oleks peaaegu pildi tasku visanud kh…nägu lãks nii valgeks, et mees ehmatas ära. Tahtsin lihtsalt tol hetkel sellele mutile kannaga näkku panna kuid kahjuks tugevast valust ei suutnud väga liigutadagi. Lõpuks saime lapse pea alla ja hakkasin ta välja pressima. Ei mäleta täpset kellaaega aga kuskil nats enne 13.00 oli laps käes. Olin nii läbi ja ei suutnud nutmist lõpetada kuid tundsin kergendust, et kõik läbi….aga ilmselgelt liiga vara. Lapsega hakati tegelema mulle tehti süst ja oodati, et pressiksin lootekoti välja. Press pressi järel ja mitte muhvigi. Siis hakati jälle piinama….vajutati siis kõhu peale ja tiriti siis sellest lootekoti nöörist. Loomulikult ka siis oli vaja mul oma häält demonstreerida ja kisa oli oi kui palju. Ämmaemand vaatas kõrvalt seda mis toimus ja kohati mulle tundus, et ka tema viskab varsti sussid püsti. Lõpuks saime välja….jeee! Tundsin kuidas mul kogu mu kõht sisse vajus. Verd kaotasin palju ja mul oli tugev nõrkus, et ei suutnud isegi ise lapsel riideid vahetada mähkmevahetusest rääkimata.
Need siis minu sünnituslood :) Usun, et tekst terve raamatu pikkune, aga tundsin et pean kõik sünnitusvalud välja kirjutama.
Loodan, et viimane sünnitus läheb kauges tulevikus meelest ja saan ehk kunagi veel ühe pisikese ilmale tuua….aga seda veel mitte nii pea.
https://littleleevi.wordpress.com/2014/11/18/hugo-kodus-sundimise-lugu/ Septembris sünnitasin oma teise poja kodus. :)
Ma tahaks väga teada, mis selle äpp-i nimi täpsemalt on, kust tuhusid saab arvutada? :D Tahaks endale ka tõmmata selle
mina kasutasin “full term – labor contraction timer” äppi, aga soovitan kasutada otsisõnana “contraction” ja paar tükki alla tõmmata ja proovida ja leida endale meeldivaim. mul oli 3 tk, aga lõpuks valisin selle, see sobis kuidagi :)
Minu sünnituslugusid saab lugeda siit:
http://www.perefoorum.ee/viewtopic.php?f=40&t=30342
http://www.perefoorum.ee/viewtopic.php?f=40&t=69563
Kokkuvõtlikult võin öelda, et teise sünnituse valutamine oli kordi hullem, aga samas pressimine sai nii kähku läbi, et siiamaani on raske uskuda. Tänan vaid õnne, et ema õigel ajal jõudis, muidu oleksin autos sünnitanud. :D Ja kuna see valu ja halb osa läheb nii kiiresti meelest, siis võin ausalt väita, et kindlasti tuleb kunagi ka kolmas (ja võibolla neljaski, sest tegelikult tahaks ju pisikest printsessi ka…)
Sünnitustest suuremaks katsumuseks on saanud kahe pisikese lapse kasvatamine paralleelselt (vanusevahe ju ainult 1a 2k), aga mida aeg edasi, seda toredamad-asjalikumad nad on ja teevad väga palju iseseisvalt. Varsti juba kolivadki välja ja võtavad naised omale… :D
Panen siis ka oma loo kirja. Sünnitus iseenesest ei olnud midagi nii hullu, minu “seiklused” hakkasid alles peale sünnitust. Olin 38 nädalat rase (ootasin oma esimest last) ja otsustasin minna külla oma vanematele kes elavad 200km kaugusel. Sugulasega kokku räägitud tuli ta mulle aotoja järgi ja korjas minu koos kõige tavaariga peale, kaasa arvatud osade lapse asjade ja lapsevankriga :D Terve sõidu ajal oli mul meeletu pissi häda, no tunne selline et kohe tuleb püksi, seega iga natukese aja tagant olid meil pissipausid.
Kell 17,30 jõudsin siis vanemate juurde ja tundsin et selg on imelik, ise arvasin, et ah lihtsalt pikast sõidust, ma viskan korra pikali, kuid valus seljas läksid aina hullemaks.
Kell 18,00 läksin ma ema käest asja uurima, et kas on võimalik et äkki ma hakkan sünnitama? ema ainult vaatas mulle korra otsa, ütles et piiga sina hakkad sünnitama, mine paki oma asjad kokku ja hakkame haigla poole minema. Teel haiglasse olid valud juba suhteliselt väljakannatamatud. juhtusin ma kella ja vaatama ja ossaa valud nii 2-4 min tagant. ise veel mõtlesin see ei ole võimalik, mul ju alles valud hakkasid.
Kell 18,30 jõudsime haiglasse kust vastuvõtuosakonnast suunati mind kohe sünnitusosakonda ja ema kes mul kaasas oli jäi alla pabereid vormistama. Jõudes osakonda aheldati ming kohe KTG alla ning jäin arsti ootama. Küll see ämmakas üritas mind külili suruda kuid ega ma siis kade ei olnud. tegin talle selgeks et ma võin olla ka neljakäpukil ja kui talle see ei meeldi siis see on ta enda mure, niiakaua kuni aparaat lapse südametööd registeerib olen ma nii. Mis tal muud üle jäi kui jättis mind rahule.
Kell 18,45 saabus arst mind üle vaatama ja näe imet avatust 7 cm, otsustas teha veed lahti ja teatas mulle rõõmsalt et avatust juba 8 cm. Ma ainult vaatasin lolli näoga arstile otsa, kuna ma olin sinna maani kindel olnud, et mind saadetakse koju tagasi (mul nimelt enda arvataes suht madal valulävi). Vaatasin emale otsa ja teatasin et sa võid nüüd mu mehele helistada, siiani olin ma tal keelanud seda teha. Istusin endiselt selle pagana aparaadi all ja ei saanud ringi liikuda nagu ma oleks tahtnud. Nii ma siis seal voodi peal neljakäpukil olin: vandusin ja valutasin. Ning uurisin vahest palati nurgas istuva ema käest et ega tal halb ei ole kuna tundus näost nii kaame.
Kell 20,00 tundin et no nii nüüd on kõik mina enam ei suuda see laps tuleb ja tuleb kohe. Mina tahan pressida, ma pean pressima. Ämmakas ei lubanud mul seda teha ja teatas et ootame arsti. Kuid ma vist hakkasin ikka nii jubedat häält tegema et ta vaatas ise mind üle ja oligi täisavatus. Sain loa pressida. Hetk enne poisi sündi küsiti mult et kui on vaja, kas lasen teha lõike. See hetk tundus see nii jube, et ma keeldusin. Kui läheb, las siis läheb.
Kell 20,30 oli minu imearmas poisipõnn mul kõhu peal, seega kokku kestis sünnitus 3 tundi.
Kuid järsku läks hulluks siblimiseks, hakati kanüüli panema, tehti süste. nimelt ei saadud verd pidama. Üks ämmakas tegeles siis sellega. Ja teine vaatas üle kui katki ma olin. Ikka päris katki. tund aega ja nii umbes 30 pistet hiljem olin ma jälle ilusasti ühes tükis. Takka järgi tarkus, aga oleks pidanud laskma ikka lõike teha, oleks vast lihtsam olnud kokku õmmelda :D. Vastu hommikut hakkasin ma uuesti verd jooksma, jälle süstid, tilgad. Õnneks saadi pidama, kuid seis oli nii halb, et sain vereülekande.
Oli kuidas oli, kuid ma ei kahetse midagi. See armas poiss oli seda kõike 100% väärt!
Gabriella Krista sünd 11.01.15 22:50
Nädal enne tähtaega hakkasin foorumitarkusi praktiseerima – vahuvein, ananass, vürtsikad toidud, pikad jalutused, taimeteed, rindade stimuleerimine jne. Titaootus oli juba nii nii suur! Tähtajapäeva õhtul voodis lamades mõtlesin, et nüüd ta peab tulema. Et midagi peab olema valesti, kui ta nüüd tulema ei hakka. Ja järgmisel hommikul, pühapäeval kell 12:00, hakkas midagi toimuma. Midagi voolas. Haarasin voodisse käterätiku, ähkisin-puhkisin end neljakäpukile ja tulidki veed! Lasin voolata, jäädes rahulikuks ning järgides plaani, mida olin sadu kordi peas läbi mänginud. Käisin duši all, pakkisin viimased asjad haiglakotti, koristasin toad ja helistasin emale. 5 tunni pärast oli tunda kergeid valusid. Valu oli vähe, aga tihti. Isa sõidutas mind Pelgulinna sünnitusmajja. Sealne KTG ütles, et valud liiga väiksed, mingu ma koju ja tulgu tagasi poole suuremate valudega. Vastuvõttev ämmakas kuulas õnnelikul kombel kohe sünnitama hakkava ema sisetunnet, et koju küll minema ei hakka, valud aina tugevnevad, kui sünntama hakkan, siis hea meelega viibiksin sel hetkel ikkagi haiglas, mitte kuskil poole tee peal! Sain sünnituseelsesse palatisse, kus ei kulunud kaua aega hetkeni, mil avastasin end käpukil voodis ja valu käes oigamas. Olin valmistunud mitmete pikkade tundide pikkuseks ootamiseks, aga näe… Otsisin koridori pealt arsti, kes mu kaebused ikka masinaga üle kontrollis ja siis ülevaatusesse saatis. Palju õnne, tubli tüdruk! Avatus 4cm, minge sünnitama! Võtsin oma asjad ning läbi kõrvetavate valuhoogude sõitsin liftis koos saatjaga sünnitustuppa. Ka seal olin valmis mitmete tundide pikkuseks võimlemiseks, aga näe jälle… Just sel hetkel, kui valu suurusest paanikasse sattununa valuvaigisteid anusin, oli aeg hakata pressima. Jäin kahekesti ühe noore blondi ämmakaga. Ja ta oli super – juhendas mind nii, et hüsteeriale kuluva jõu kõik lapse sünnitamisele suunaksin. Kuulasin ta häält, unustasin kõik ümbritseva nii kaugel kui ka lähedal. Valu välja karjumise asemel pressisin valu välja. Koos valuga ka pisikesed junnikesed. Lasin häbist lahti ja see aitas sünnituse kulgemisele väga kaasa. Veerand pead! Pool pead! Veel! Veel! Kopsud õhku täis ja veel! Tubli! Pea väljas, keha ludinal järgi. Mu silmad olid kinni, kuid see tundus nagu ilutulestik, kui kõik mu seest välja purskus. Avasin silmad ja seal ta oli – mu vääksuv konnapojuke, kes kakas ka, justkui lohutuseks emmele. Nabanöör oli ümber jala, lootevesi rohekas. Kõik ei saa olla ega peagi olema täiuslik. Tänasin Jumalat, et midagi hullemat polnud… Sain sooja ja märja beebi oma kõhule ja aina ohkasin õnnest. Kiiretest sünnitustest teadsin seda, et naised pidid päris katki olema pärast. Küsisin kohe, et on mind õmmelda vaja? Mõni marrastus paari pistega, muud midagi. Haiglasse saabumisest laps 6 tunniga käes, laps terve ja ise ka täitsa ühes tükis – olen õnnelik ja tänulik, igati rahul haigla ning teenindava personaliga. Mul polnudki meest, keda välja visata, sestap vist ka kiiresti õhtule :-)
Ma soovin südamest õnne kõigile värsketele emadele ja elan kaasa kõigile erisugustele sünnituslugudele <3
Mina olen sünnitanud neli last.Esimene sünnitus oli kõige raskem.Käisin kuni viimase päevani koolis.Peale tunde sõitsime vennaga koju.Hakkasin just sööma kui tundsin vajadust vets minna. Laua tagant tõustes tundsin,et püksid läksid märjaks,kutsusin ema ja tema ütles,et nüüd on aeg ja kutsus kiirabi. Haiglasse jõudes läks aega 21 tundi kui tüdruk ilmale tuli.
Teine sünnitus oli kiirem. Kaks ja pool aastat hiljem, magasin ja ärkasin mingi plõksu peale üles 1.50 hakkasin jälle vetsu minema aga ei jõudnudgi sinna vesi hakkas jooksma ja mees äratas ema üles.Ämm läks ähmi täis ja ütles kohe haiglasse! Kutsusime auto järgi ja sõitsimegi haiglasse.Poiss oli 3.50 käes.See kord oli mees kaasas ja sünnitus oli kergem.
Kolmas sünnitus oli jälle raskem kuna juba raseduse ajal oli vererõhk kõrge. Nii ka sünnituse päeval. Kolmanda lapsega ei tulnud veed kodus ära vaid sünnitus algas valudega. Kestis 6 tundi ja kui sellel korral poleks meest kaasas olnud poleks ma vast eluga välja tulud. Kuna oli palav päev ja mul jälle vererõhk väga kõrge,tehti süsti,anti tableti ja mees andis vahepeal hapniku minul endal oli pilt täitsa eest ära.
Neljas sünnitus jälle kiire kaks tundi ja tüdruk käes. Veed tulid kodus ära.
Nüüdseks on esimesest sünnitusest mööda 13a, Ootan oma viiendat last kes peaks sündima 1.04 Aga ema rääkis enda kogemustest,et tema 5 laps pidi sündima 30.12 aga sündis 06,12 nii et kuna laps tegelikult ei tea me keegi.
Ütlen vaid oma kogemustest,et mees on suureks toeks mulle olnud ei ole nõrk mees kes verd nähes minestaks. Meest ei ole vaja ju augu juurde vahtima vaid enda kõrvale.