Sattusin täna Perekooli… Ma käin seal ausalt ainult siis, kui keegi lingi saadab… ja kuna seal oli jälle minust teema tehtud, siis lugesin kommentaare ja… Ma ei hakka ükshaaval neid lahkama, aga üks jäi eriliselt silma.
Kas sa tõesti arvad, et need blogijad *tegelikult ka* omavahel raksus on? Tegelikult elavad nad rõõmsas sümbioosis (nagu printsess Diana elas sümbioosis kõmuajakirjandusega), arvatavasti kogunevad kuskil salaja koos kohvi jooma ja kihistama ja kokku leppima, kes ja mis kärna kellele järgmiseks paneb. Sest teisi blogijaid kritiseerida on kõige ohutum – need teavad, mis mängu nimi on, ja mängivad kaasa, õhutavad skandaali ja saavad isegi lugejaid, samas kui väljaspoolne inimene võib reageerida ootamatult.
Seda tahaks küll natuke lahata.
Ma ei hakka väitmagi, et osad blogijad omavahel suhtlevad, üsna loogiline mu meelest. Ilublogijatel on oma gäng, selle vastu muidugi ei saa ükski teine grupp ilmselt, aga mina isiklikult ei tea, et näiteks elulistel blogijatel selline grupp oleks, et nad igal pool koos käiks ja siis kümnes blogis korraga üks ja sama tekst ja pildid ilmuksid.
Me käime niisama koos väljas – kohvikus istumas, lõunal, õhtul veinitamas vms. Meil, mulle tundub, on lisaks blogile ka siiski oma elu. Me päevad ei koosne karjakesi koos olemisest, samade ürituste väisamisest ja hiljem sellest ja ühest-samast jagatud ripsmetuši analüüsist.
Sorry, võib-olla olen ebaõiglane ja mul lihtsalt ei ole tekkinud sellist blogijate gängi ümber.
Kui tulla selle juurde, et me kõik käigud omavahel läbi arutame – no ei ole meil selliseid vandenõuteooriaid ja ühisplaane, millest kirjutada, kes kellele ära paneb, kes keda kiidab jne
Kirjutame ikka igaüks selles, millest ise heaks arvame, millest tunneme, et tahame täna kirjutada. No näiteks see sama post, ma ei tee ju FBs ühischatti blogijatega, kellega tihedamalt suhtlen, et kuulge, ma täna kirjutan sellest, tehke te homme perekooliteemaline postitus vms.
Ja kuigi paljudele võib jääda, ma ei tea mis mulje, siis – me oleme siiski kõik erinevad. Me oleme küll nö elulised blogijad, aga meie teemad ei kattu (kui me tõesti kellestki ajendatult ei taha samal teemal kirjutada) ja me teeme päevad läbi erinevaid asju, kes käib tööl kontoris, kes töötab kodus, kes Selveris, kes on kodune, kes kasvatab lapsi, kes planeerib pulmi, kes on rase, kes kasvatab ühte last, kes kahte, kes…
See on lihtsalt showbusiness, ja kui sa ootad sealt grammigi reaalsust, siis oled rängalt petta saanud, kuid puhtalt omaenda naiivsusest. Võta asju nagu nad on – “staar”blogijad on lihtsalt tähelepanuhaiged inimesed, kellel mingeid muid oskusi ette näidata ei ole kui skandaalide tekitamise oskus. Asi seegi, ja antud ajahetkes müüb, nagu näha.
Jah, blogimine on meelelahutus, ei vaidle vastu. Samas ma ei saaks öelda, et kõik blogijad on mingis tohutus tähelepanuvajaduses ja aina genereerivad aina skandaalsema pealkirja ja sisuga postitusi, et müüa.
Mina näiteks võtan üsna rahulikult seda blogivärki. Kirjutan millal tahan, mida tahan. Ma seejuures üritan olla lihtsalt blogija, mitte ajakirjanik, turundaja, ürituste korraldaja vms. Ma olen siin blogis lihtsalt blogija, siin on minu (vahel ka Meelise) arvamus ja see ei ole minu jaoks seotud mingite projektidega mida ma vean.
Jah, ma olen üks ja see sama inimene, aga.. ma hoian need asjad ikkagi kuidagi lahus. Kui on konkreetselt UMFi või EBA teemalised postitused ja need on minu kui korraldaja arvamused, siis need on alati ka pealkirjas ära märgitud selliselt.
Ja kui nüüd tulla selle juurde, et blogides pole grammigi reaalsust, siis.. siin ma vaidleks kohe eriti tuliselt vastu. Minu meelest kõige reaalsem blogi on Mallul, kes ei tee teist nägugi, kui kirjutab kuidas Mari talle pähe pissis või kuidas tuba roopi ja sitta täis on (pole vahet siis kas sea, koera või Mari oma). Mis saaks veel realistlikum olla, kui selline oma elu kirjeldamine? Lisaks kõik muud elulised teemad. Ei?
Ma kirjutan ka mis ma sõin, kes külas käis, mida keegi kellele kinkis, mida ma uut ostsin, mida ma proovisin, kus poes käisin, mida uut avastasin – kui see kõik oleks „väljamõeldud“, siis ma võiksin blogi asemel raamatu kirjutada. Sellessuhtes, et… ma ju kirjutan enda elust. Ma ei mõtle neid asju välja siia blogisse.
See, kui mõni inimene ei suuda mõista, et saabki elada nii, et päev läbi teineteise kallal ei nääguta, et Stockmani asemel käin päriselt ka Maximas, et ostangi allahinnatud riideid, käin kaltsukas ja võin vabalt osta tänase kuupäevaga liha kui ma selle kahe tunni pärast pannile lükkan, siis ma ei tea – pole nagu minu probleem.
Loomulikult on blogisid, kus kirjutatakse üht ja elatakse teist, aga üldiselt on blogid ikkagi mitte ilukirjanduslikud, vaid realistlikud.
Siit ka minu tänane küsimus – kas ja mis tundub minu blogis võlts ja ebareaalne?
Kui see üks tass kohvi mind ei äratanud siis sinu postitus küll :D Naerma ajavad sellised inimesed :D
Ja üldse ma ei ole siiamaani kohanud mitte ühtegi “võlts” blogi. Minu teada on kõik blogid täpselt sellised, millele nad süvenenud on. Olgu siis selleks eluline, pere- või ilublogi. Ma ei kujuta ette, et näiteks ilublogija kirjutab hetke moest meigimaailmas, aga ise käib ringi ilma meigita. Või siis kasvõi pereblogi. Võtame näiteks A Mida Henry Teeb?. Vaevalt ta kirjutab oma elust sellisel viisil nagu ta teeb, aga tegelikult on kodus üks käts ja kära.
Kes tahab aias auku näha see ka näeb :)
Sinu blogi ja võlts ? Ma ei oota mitte ühegi blogija postitust nii õhinal(hea küll Henry oma ootan ka :D ) kui sinu oma.
Ma pole elus ühtegi blogi kommenteetinud, aga sinu kommentaar lausa sundis.
Kas sa nagu päriselt just kirjutasid, et ilublogijad ei tohi ilma meigita käia???
Lingita ka kust lugeda saab?! :)
http://foorum.perekool.ee/teema/mis-nende-blogijatega-toimub/
No need perekooli inimesed on ikka omamoodi vennad :D Neile kunagi miski ei sobi ja ainult kritiseerivad teisi :D
Ma pole kursis perekooli asjadega (ei käi seal üldse), aga pakun, et üldiselt ei saa uskuda kõike, mida virtuaalmaailmas näidatakse/kirjutatakse. Iga inimene, ka blogija, võib esile tuua vaid need seigad, mida ta ise heaks arvab, mingi osa jääb ju ikka enda teada, mis on ka täiesti normaalne. Kõike ei saagi letti lüüa. Äkki väljamõeldise all peeti silmas just seda, et mitte kõik, mis blogides leidub, on pesuehtne tõde, millest kohe teha 100%-sed järeldused, sest midagi jääb varju ka ja see omakorda võib luua vale ettekujutluse?…
Sinu ega Malluka blogi ei tundu küll võlts, vähemalt nii palju kui mina olen lugenud, ma pole küll mõelnud kordagi nii. Vb sellepärast, et teie kirjutategi asjadest nii, nagu nad on ja ei ilusta midagi.
Mina oma lühikese blogija ja blogilugejakarjääri (hahahah) jooksul olen saanud aru nii, et see, mis blogist paistab, on vaid üks tahk blogija elust. Inimene on mitmetahuline ja isegi mitmenäoline. Me ka mujal, nt tööl ei ole need, kes me oleme kodus ja vastupidi. Ei ole pereringis samad, mis parimate sõpradega üksi jäädes. Nii blogiski – see, mis paistab, on päris, kuid see siiski on vaid üks tahk või külg või kuidas tahate – minust, blogijast. Tervikut näevad vähesed, ilmselt vaid kõige kõige lähedasemad.
Sellega olen nõus. Mina näiteks olen oma teadliku elu proovinudki need asjad lahus hoida. Ma olen bloginud.. 11 aastat või midagi.. Ja ma olen alati proovinud hoida näiteks blogi tööasjadest lahus – no kui ma nooremana peol käisin, siis kirjutasin rajusid peoposte, aga see ei tähendanud, et ma tööl kohusetundlik polnud, isegi kui sinna otse peolt saabusin. Ma näiteks pole kunagi jätnud tööle minemata, sest tahtsin peole minna. Siis olen kannatanud kui ise loll olin jne.
Ja kuigi ma tean, et kui ma näiteks nüüd tööle kandideeriks, siis oleks see blogi esimene, mida tööandja vaatab… Aga see pole päris mina nö. Minus ongi mitu külge – blogileenu, tööleenu, koduneleenu, sõpradeleenu jne
Mulle tunduvad mõned sinu postitused “klikki postitustena” ilmuvad äärmiselt harva kuid siiski- neid pean võtsideks.
Muidu oled üks minu lemmikust
Mulle tundus, et selle kommentaari mõte oli näiteks selles (suva näide praegu): Olete Mallukaga mõlemad tuliselt üksteise pihta andnud ja nii mõnigi on selles parajat draamat näinud, aga kui selle kohta teilt küsitakse, et mis draama teil toimub, siis jälle vastate, et oh mis te nüüd, me oleme tegelt sõbrad, me saame normaalselt läbi, need olid ainult kommentaarid ühe teema kohta. Vms sellist.
Mulle on ka see mulje jäänud, et osad blogijad omavahel panevad ikka mõnusalt ära, niimoodi et mina ei kujuta ette, kuidas saaks nii halvasti öelda oma sõbra kohta vms. Igatahes jääb mulje, et ok, need 2 seal on siis omavahel tülis või midagi, või lihtsalt ei salli üksteist. Aga siis selgub jälle, et needsamad 2 käisid kohvitamas-veinitamas-livechatti tegemas ja saavad täitsa hästi läbi. Et siis mida siit järeldada saab, ju siis keerati seda “draamat” natsa ilukirjanduslikult üle võlli.
Ma arvan, et siin tekib see olukord, kus INIMESED ON ERINEVAD! Mis ühe jaoks draama, see teise jaoks normaalne. Me näiteks Mallukaga oleme otsekohesed, kui üks teeb midagi mis teisele ei meeldi, me ütleme, ei susi selja taga. Ja nii ma ei saagi öelda, et me oleks tülis.
Või kui kõrvaltvaataja näeb mind ja Meelist tögamas, siis ma olen üsna tihti kuulnud, appi, ärge vaielge/äre tülitsege – meie jaoks on see niisama omavaheline naljaga pooleks sõnelemine.