Ega rasedus pole haigus! – Söön vist oma sõnu?

Eile sain oma ask.fm kontole paar küsimust seoses sellega, et miks ma oma rasedusest lähemalt ei kirjuta. Ja kui ma julgesin veel mainida, et ma ühte beebiblogi eriti ei loe, kuna see on ilgem ving ja hala, siis sain kohe sõimu, et oodaku ma ise ja vaadaku, mida ma paari kuu pärast kirjutan.

No igaljuhul ma lubasin viga parandada ja rasedusest kirjutada ja siin ma olen, teen, mida lubasin.

Rasedusest üleüldiselt

Kasutan sellist raseduse äppi nagu „what to expect“ – see ütleb mulle täpselt, kusmaal mu rasedus on, palju veel minna on, jagab igapäevaseid näpunäiteid nii mulle kui isale ja iga nädal teatab, kui suureks beebs on kasvanud ja kuidas ta areneb.

Lisaks loen ma iga nädal netist juurde, kui suur ta siis täpselt on, mida juba teha oskab ja mida ma tundma peaks jne

Täna olen ma siis 24+4 (24 nädalat ja neli päeva) rase olnud ehk 172 päeva juba, minna on veel 15+3 ehk 108 päeva. Üle poole on möödas! Tänaseks on beebs äpi andmetel maisitõrviku suurune. Internet ütleb, et ta on ligi 30 sentimeetrit pikk ja võib kaaluda juba 600-700 grammi. Päris suur teine :) ma vahepeal vaatan oma kõhtu ja mõtlen, et on suur küll, aga kui beebs on 30 sentimeetrit, siis kuhu ta küll mahub?

foto: Halensi sügishooaja avamine | Meelis Tomson

Raseduse sümptomid ehk ving ja hala

Olen üks neist õnnelikest rasedikest, keda ei vaevanud iiveldus. Üks kord on süda pahaks läinud. Ja sedagi ilmselt liigsetest kommidest, mitte rasedusest. Okei, mul on jalakrambid ja hemoglobiinitase madal. Aga selle vastu aitab magneesiumiõliga jalgade määrimine ja rauasiirupi joomine (imendub paremini kui tablett ja minu maovähendusoperatsiooni tõttu on mul imendumine nagunii kehvem kui keskmisel inimesel, seega tuleb tarbida neid asju, mis kiirelt imenduvad).

Ma olen alati arvanud, et ega rasedus pole haigus – kõik läheb samamoodi edasi kuni sünnituseni ja samamoodi arvan ma, et lapse sünd pole takistuseks, et elada. Lihtsalt kõike saab teha tulevikus koos lapsega :)

Ometi pean ma oma sõnu vist natukene sööma, sest kuigi ma olen alles viienda kuu juures (vt pilti), on mul tunne, et ma ei jõua. Ma väsin ära poes käimisest. Riidesse panekust. Enese liigutamisest.

foto: emmedeklubi.ee

Ma olen praeguseks juurde võtnud umbes 10 kg, mulle on täiesti arusaamatu, kuidas ma suutsin 111kilosena elada, kuidas ma üldse jõudsin end liigutada, poodi minna, jalutada, end riidesse panna…? Mul on hetkel nii raske ja vaevaline olla. Muid sümptomeid mul pole. Muidu olen ikka rõõmus ja rõõsa :)

Magaks ainult päeval

Tunnen end nagu vampiir, kes ööhämaruses ärkaks ja päikese tõusuga magama poeks. See vist on see sümptom, mida taga aetakse, aga mul on varemgi unehäireid olnud. Ehk siis, ma ei saa öösiti väga hästi magada. Alguses ma arvasin, et see on beebs, kes mind üles kolgib, aga tundub, et lihtsalt asend on vale ja tänavavalgustus sirab kardina vahelt ja kuskil soriseb vesi ja vihm krabiseb akna plekile ja külili on halb ja selili on veel halvem… Lihtsalt, ma ei leia öösiti head poosi magamiseks – äkki ma ei julge Meelise kõrval laiutada? Sest päeval magades, ma mõnikord ikka patustan :), on mul poosid väga mugavad magamiseks.

Kas magusaisu on sümptom?

Kui see on sümptom, siis järelikult mul on üks rasedusele viitav sümptom veel – sööks palju magusat. Aga ma arvan ikkagi, et mul on millegipärast mingi aine puudus, kuigi ma üritan ikkagi süüa kõiki asju – puuvilju, värskeid mahlu, liha, kala, juurvilju, teravilju jne
Aga magus, no ma võiks sellest elatuda – seni kuni süda pahaks läheb :)

Aga praeguseni on rasedus kulgenud normaalselt, kui välja arvata see paanikahoog alguses, kui mul platsenta previa (ehk platsenta liiga emaka suudmes) avastati. Kuid ka see pole midagi surmavat, lihtsalt sellega võib kaasneda keiser. Kirjutasin sellest siin (ehk EMO vol1), siin (ehk EMO vol 2) ja siin (ehk, et igast tuhandest rasedast neljal tuleb selline asi ette).

A ja no beebiasjade ostmise maania – kui see on sümptom, siis check!

2 Comments

  1. Mul hakkas 30 nädal jooksma. Kõik päevad ei ole vennad, kuid ühe asja olen endale selgeks teinud seoses selle väsimusega – nii kui ma jäävad üks hommik vitamiinid (rasedatele mõeldud) võtmata, siis terve päev olen väga unine ja väsinud. Kusjuures olen truuks jäänud just ühe kindla firma juurde (teised pole sellist nn ergutavat mõju avaldanud). Samuti üritan ennast palju liigutada ja vett juua, see muudab ka üldolekut paremaks :) kui mul on kiusatus kommide järgi, siis olen pigem loobunud, sest sest tegelikult kommide söömisest ei saa laps mite kui midagi kasulikku, endal pigem stress, et oli ikka vaja neid komme süüa :) söö parem marju ja puuvilju. Kui nt mul magusaisu tuleb, teen endale külmutatud banaaninist ja maasikatest või vaarikatest blenderis jäätist (suhkrut juurde ei pane, vblla aint pool lusikat mett ja kaneeli), ma usun et sellest on rohkem kasu nii beebile, kes saab palju vitamiine jms ja Sina saad oma magusaisu ka rahuldatud ;) maitse on ka – imeline! Muide, kui nüüd tagasi tulla väsimuse juurde, siis ma olen tähele pannud, et minul just peale kommide jms söömist järgmine päev ongi nagu mingi “magusa-pohmakas” – energiat pole, väsimus, apaatia jne… mõtle tagasi, äkki on ka Sinul see kuidagi seoses…

  2. Ma ka nautisin oma rasedust. Polnud midagi viga aga raskeks läheb alles lõpus. Kuna beebi teeb palju tööd sündimiseks ja tugevad toonused on valusad ja väsitavad. Ning magneesiumipuudusest tekkisid mul 2 nädalat ennem sünnitust käekrambid. Nii, et enam magada ka ei saanud. Näpud olid koguaeg lukus ja käed surisesid ning valutasid. Nii, et praegu on ilus aeg veel. Lõpus võid juba täitsa vinguda , et oi kui raske ;) Aga samas on see väga lahe ja omamoodi tore aeg nii, et naudi!!!

Comments are closed.