Emadepäev ehk jutte minu emast

Eelmisel aastal sain ma just emadepäeval teada, et ma olen rase. Või noh, ma rihtisin lihtsalt selleks päevaks selle testi tegemise, sest järgmisel päeval oli arst. Lihtsalt kontroll, aga mõtlesin, et teen testi ära, siis on kindlam :) Eelmise aasta postitust saab lugeda siit!

Kuna mul enam ema pole, siis mõtlesin, et kirjutan emadepäeval oma ämmast. Natuke pikemalt. Tema kohta on minult nii palju küsitud. Aga Naistejuttudes oli paar päeva tagasi teema, et emadepäeva eel, mida teile emad on õpetanud…

Ja ma hakkasin selle peale mõtlema ja otsustasin, et kirjutan ikkagi enda emast. Kes oli maailma parim.

Esiteks, ma õppisin temalt ilmselgelt söögitegemist – just seda, et tasub eksperimenteerida, mitte retseptis näpuga järge ajada. Katsetada, proovida ja nautida. Mu emale meeldisid miniatuursed söögid, sellised, mis taldrikul ilusad välja nägid, mille kogused polnud põllumehele. Mul sama teema. Ma võiks erinevaid toidupilte netis passida tunde, surfata köögitarvikute netipoodides…

Teine asi, see ei ole küll mingi õpetus, aga ehk selline asi, mida ma ise proovin kindlasti Hedoni puhul kasutada – kõik on lubatud.

Ehk et, ma võisin 13aastaselt minna sõbrannadega peole, juua siidrit ja käia lõpmatuseni välikontsertidel jne, kui ma vaid ütlesin, kuhu ja kellega ma lähen. Alati sain taksoraha kaasa, et ma kenasti koju saaks. Isegi kui see oli tema viimane raha, ja ma tahtsin välja minna, siis palun, siin on taksoraha.

Ja kuna mul oli kõik lubatud, siis ma ei kibelenud üldse kuskile kolama ja välja. Näiteks mäletan elavalt ühte seika, kui tahtsime minna Tivolisse mingile peole, mis kestis poole ööni. Elasin sealt 1,5 km kaugusel. Sõbranna vanemad ei lubanud, et misasja kuhu peole, õhtul. Minu ema oli, mingi, muidugi minge, kamoon… No me läksimegi, sõbranna valetas kodus, et tuleb minu juurde ööseks lihtsalt.

Meil oli megalahe õhtu, mingi hetk hakkas külm, kuna pidu oli täies hoos (või noh, mis pidu, kontsert – Black Velvet, Code One jne), läksime vahepeal minu juurde, et paneme soojemad riided selga… Tagasiteel kukkus mu sõbranna minu juures trepist alla ja murdis käeluu.

Arvake ära, kas ta julges oma emale helistada? Arvake ära, kes läks temaga haiglasse ja ta ema mängis? Arvake ära, mida ta ema tegi, kui ta teada sai? Ta ema oli psaiko, kellel oli uus mees ja uus laps, see sõbranna oli nagu ori kodus, pidi kõike tegema.

Esimene asi oli see, et fak, sa ei saa nüüd koristada. Ja ma mäletan selgelt, kuidas need tropid vanemad korjasid nõusid, ja pesid ise vaid hädapärase taldriku endale, et kui plikal kips ära võetakse, siis on ju ideaalne kohe nõusid hakata küürima. Täiesti haiged inimesed. Miks sellised saavad lapsi üldse?

No igaljuhul mul on selgelt meeles see päev, kui tal kips ära võeti, käsi oli kange ja valus ja ema irvitas köögis: hakka nõusid pesema. Ma pesin terve laari nõusid ära, mida oli kuu aega kogutud sinna. Sellised emad – no mind ajavad närvi. Ega lapsi ei saada selleks, et nad ainult kodus orjaks.

Ühesõnaga, minu ema ei käskinud minul midagi teha, kõik oli vabatahtlik, mul oli lapsepõlv, millest mul on suhteliselt head ja lõbusad mälestused, just tänu sellele, et mind ei sunnitud mingitele töödele. Loomulikult pidin ma koristama oma tuba ja vahel ema aitama selles või teises, aga kogu see kodune majapidamine ja korrashoid polnud kohustus.

Tean veel ühte sellist ema, kes saigi minu meelest lapse selleks, et oleks, kes muru niidaks, rohiks, maja esiseid kiviplaatide vuuke lusikaga puhtaks kraabiks jne. No see ei ole normaalne. Terved suved olla rakkes kuskil aias, mis on niigi piinlikult korras. Teised sõitsid jalgrattaga ja läksid ujuma, tema kraapis kuskil mingit kiviteed ja nuttis marjapõõsas. No mis lapsepõlv see selline on?

Täiskasvanuna kui see laps käis selgeltnägija juures, siis selgus, et see on mingi kolme põlve tagune aeg, mis talle peale on surutud jne. Ühesõnaga, suht kriipi, kuidas tegelikult mingid eelmised elud võivad su elu muuta.

Aga, ma pidin rääkima enda emast.

Ükspäev küsis keegi minult askis, mida teha mintaifileest (see on kala, umbes nagu hõbeheik), soovitasin siis, et mina teeksin ahjus, hakiksin peale sibulat, tomatit, tšillit, pigistaks peale sidrunimahla jne… Mingi hetk teatas keegi, et tomat ja sidrunimahl, väkk, sibul ja juust, väkk…

Ja mulle meenus üks eriti hea söök, mida mu ema tegi. Seega, jagan hoopis teiega mõnusaid retsepte minu ema varasalvest, mida ka ise hea meelega teen, ja mida kõik kiidavad.

Ahjuliha sibula-juustuga

Viiluta loomaliha õhukesteks viiludeks, tao haamriga eriti õhukeseks ja lao ahjupannile, niimoodi kortsutades, mitte väljavenitatult.

Viiluta kahekordne kogus lihakogusest sibulat (kui liha on 1kg, siis 2kg sibulat) ja puista liha peale. Lisa soola-pipart. Lase pudelist majoneesi sibulakuhjale. Pane peale mõnus kuhi juustu ja ahju.

Juurde võib keeta kartuleid. Eriti head on värsked kartulid tilliga.

Sealiha seente-juustuga

Haki seened ja sibul, pruunista. Lisa endale meelepäraseid maitseaineid.

Prae sealiha steigid kuumal pannil esmalt ühelt poolt, keera, pane peale sibula-seene mögin ja riivitud juust. Pane pannile kaas peale ja tuli kinni. Lase juustul sulada. Imeline. Sobib samuti keedetud kartuliga.

Mäletan, kui ma seda sööki oma äiale kunagi tegin, kui ta meil Tallinnas külas käis. Talle väga meeldis. Helistas siis oma armsale abikaasale ja teatas, et pole paremat liha mitte kunagi oma elus saanud. Autš! Löök allapoole vööd, mis? Igaljuhul, avalikult sellest mingit sõda ei tulnud, aga millegipärast pakuti mulle samasugust liha (või noh, üritati teha sellist) järgmisel külaskäigul jutuga „ma olen terve elu sealiha niimoodi teinud!“ OK!

Sellist lõhesuppi nagu mu ema, ma teha ei oska. Tahaks. See oli lihtsalt jõhkralt hea, kuigi ma muidu kalasuppi ei söö. Mu ema seljanka oli ka parim. See tuleb mul üsna sarnaselt välja. Sest ma ei hoia ikka vapsee kokku. Lusikas peab ikka püsti seisma kausis :)

Ah, ma kõiki asju ka ei saa teile reeta. Mul tegelt ei tule praegu lambist rohkem meelde, mis megahea oli. Tema saiad ja pirukad mulle näiteks ei meeldinud. Ta pani sinna kardemoni ja mulle üldse ei meeldi kardemoni maitse. Väkk! Samamoodi ei meeldi mulle kuivatatud koriander ja vorstirohi. Väkk-väkk-väkk!

Aga jah, mul oli maailma parim ema. Kes tolereeris mu valikuid, isegi kui need talle ei meeldinud. Sest need olid minu valikud. Ta oli alati minu poolt. Ta toetas mind igas ettevõtmises, kuigi need ei pruukinud talle meeldida. Ja täna ma tean, ta oleks megaõnnelik, et ta oleks vanaema ja ta oleks megauhke mu söögitegemise üle ja üldse meie üle :)

meie
Taolise perepildi oleksin ma kindlasti kinkinud ka oma emale. Ämmale saatsin kulleriga. Ja kui kappi peidab, pole minu asi :D

Millised on teie mälestused emadest? Mida nad on teile õpetanud või ehk on midagi, mida alati meenutate, et ema ütles/tegi…?!

Samal teemal

14 kommentaari

  1. Kuigi minu suhted emaga ei ole soojad, pean ma talle au andma, et Tal on hämmastav oskus väheste vahenditega imesid teha. Vanaemana on ta supper, hoiab mu lapsi, nunnutab ja viib igale poole. Koduperenaisena saab Ta alati mu lapsi hoida, kui nad haiged, et ma saaksin tööl käia. Ilma temata ei oleks ma ilmselt karjääri teha saanud. Lapsena mind kasvatasid vanaema ja vanaema 90 % ajast, kuid sellele vaatamata olen suure naisena veel pugenud ema kaissu , sest kardan äikest. Ema hoiab ja tahab alati parimat. :)

  2. Minu ema õpetas mulle, et vahet pole mis suppi sa teed- sibul ja porgand prae alati enne sissepanekut ära. Annab supile ilusa värvi. Siiamaani ei julge ma muudmoodi teha,muidu vaeseke keerleb hauas nagu vurr.
    Ja kunagi ütles ta mulle, et mu keel on mu vaenlane. Teadlikult olen proovinud ennast tagasi hoida ja mitte kõike välja öelda mis keelel on.
    Aga üldiselt oli ta hea ema. Natuke sarnane sinu omale. Kunagi mulle midagi ei keelatud. Alati sain kuskile minna kui tahtsin. Aga noh, kui kõik lubatud on siis mingil hetkel ju tüütab ära ja ega ma kuskile väga ei kippunud.
    Kui mul lapsed sündisid siis kolis ta minu juurde ja hoolitses imiku eest, et ma saaks rahulikult taastuda ja uue eluga harjuda. Alati kui tahtsin kuskile minna või lapsed haigeks jäid siis tuli ja hoidis ilma virisemata. Kotis sahtlis olid tal alati mu laste lemmikkommid peidus.

  3. Oo kui meeleolukas! Nii väga päevakajaline aga ka nostalgiline. Mul tuli ka meelde, kuidas mu ema mind hoidis ja usaldas.

    Tahaks seda liha sibulaga teha, umbes kauaks sa ahju paned? Kas kaane all?

    1. ei pane kaane alla, kuna liha on üsna õhuke, valmib 20-25 mintsaga, seni kuni juust ilus kuldne ja krõbe :)

  4. Mina sain oma emalt kaasa selle, et mida mina enda lastele ei taha. Pôllutööd, privaatsuse puudumine, kui rääkida tahtsid, siis selleks olid loomad, kuna emal oli aega vaid meestele. Ja lapsi peab saama nii palju, kui jôuad neid vördselt kohelda ja ûles kasvatada. Kôht iga päev täis. Mina nt käisin lapitud riietega koolis, kui samas teised said kohe uued riided ja jakatsid, kui tahtsid. Söögist tähtsam oli see, et oleks suits ja alkohol alati olemas.

  5. Mina olen üks nendest lastest, kes veetis oma lapsepõlve suved põldu harides. Kevadel seemnete külvamisest kuni sügisel saagi koristamiseni. Olen 83-ndal aastal sündinud. Isa oli sel ajal autojuht, ema teenis köögiviljade kasvatamisega lisaraha. Põllu suurus oli meil ca 1 ha. Kõike tegime käsitsi- külvasime seemned, rohisime, kõplasime, harvendasime, istutasime ja lõpuks võtsime üles. “Pääsesin”, kui keskkooli lõpetasin ja Tallinnasse kolisin. Mis ma sellest õppisin? Et põllutöö on ränkraske ja hädavaevu majandab ära. Aga samas ka töökust.

  6. Minu ema oli üsna tolerantne. Vähemalt niipalju kui tal minu jaoks aega oli. Aga kuna ta elas oma elu nii kuidas oskas siis mina teda hukka ei mõista. Kõik ei sobigi emaks. Õnneks polnud meil peres rohkem lapsi. Samas ekspluateerisid vanaemad mind korralikult. Ikka kõplama, rohima ja puid tassima. Heinateost ei pääsenud ma samuti ning puid ladusin ka üksi samal ajal kui teised telekat vaatasid. Kui puuriit kõikuma juhtus tõmmati see maha ja alustasin otsast.
    Naabrilastega mängisin salaja.
    Samas kolisid kõik täiskasvanud meie kodust üsna varakult välja ja ma olin ise enda peremees juba üsna noorelt. Põhikooli lõpuks. Sain hakkama.
    Ise emana olen võib olla natuke oma ema moodi. Kah vist väga hästi ei sobi. Kuigi lapsed on täitsa normaalseteks kasvanud. Samas olen nende jaoks olemas ja välja kolida ei kavatse.

  7. Minu ema (tegelikult mõlemad vanemad) olid sellised, kes ei keelanud eriti midagi. Kuigi nad ise on karsklased, lubasid nad mul kõike proovida ning kord end teismelisena purju juues sain kiita, et üles tunnistasin… Ka kodutöid polnud liiast, ainult nii proovimise mõttes. Tulemuseks see, et olen praegu (22-aastasena) vabatahtlikult karsklane, alkohol lihtsalt ei tõmba, pole kunagi pahandustesse sattunud ning olen ka tubli kodutöödes. Ei tekkinud allergiat igasuguste rohimiste ja küürimiste vastu :)
    Isa ütles ainult, et kui midagi süstima hakkan, pean kodust lahkuma :D

  8. Mäletan enda suved ma ju veetsin kõik nooruses tulerauas ja sama seis, ei mingeid keelde , ajad olid ka muudugi turvalisemad aga kummalisel kombel isegi ei tulnud mõtet kuritarvitada olukorda.
    Mäletan kordi, kus öösel sõpradega tulin kakumäelt unumast ja kell kaks öösel pold empsil mingi probleem teha kiire vorstisoust ja keeta kartulid ning teha kurgi -tomati salat valmis.
    Mäletan kuidas Toomas esimest korda sõi ema tehtud sööki ja ta ei osanud öelda muud kui, see söök oli SIIDINE!
    Ma olen kindel seal pilvepiiril kus me kord koos suppi sööme, sealt näeb ta kõike ja ta on õnnelik Hedoni ja Teie üle!

    Meie EMPS OLI PARIM!

  9. Ahjuliha sibula ja juustuga on mu firmaroog olnud juba aastaid, ülihea asi.. mu meelest nimetatakse seda Prantsusepärane liha vms ? Suppper sööök !

    Aga väga armas oli seda postitust lugeda :) Su ema on/oleks teie üle kindlasti väga uhke !!!! :)

  10. See on veits nii, et mida vanemaks laps hakkab saama, seda rohkem hakkad sa oma seisukohti muutma :D Päriselt!

  11. Seda oli ilus lugeda, aitäh! Mu ema õpetab mind isegi praegu veel, kui ma olen peaaegu kolmekümnene, oma vaiksel,tahtmatul moel. Mis põhiline, tugevust ja töòkust ja seda, et kõik lapsed on võrdsed(meid on kokku seitse). :)

  12. Niii-niii armas oli lugeda, läks otse südamesse ja ma pean ütlema, et pean nüüd poodi jooksma :)

  13. süüa veidi ema õpetas tegema. aga muidu vaaritan harva kui tuju.ostan head poest, tervislikku ja mitte jms. kõike mõõdukalt.
    ema mulgi lubas noorena olla väljas, peaset teatan mobiiliga, mil tulen ja kõik korras. üldjuhul olin trenni inimene ja kodus õppisin.
    korra jäin sõbraga õue või külla kauemaks-ööseks sain peapesu, a hiljem moosisin ära ja sai kõik korda.
    ema oli ka soomes ära ning tihti olin vennaga kodus.
    piiranguid meil polnud. v.a kodutööd (prügi viia, voodiümbrus korda, tolmukaga teha, jms,õppimine).
    ma pidin ka kuhja nõusid pesema kausis ja tolmukaga tegema.a vahel venitasin päeva kaks.
    ning vennale tegin ka pelmeene harva, head meelt vms, kuid ta on must aastaid vanem.
    aastaid hiljem tänitas, et võileib pole toit ja kõrre jooki,trippi ei kõlba juua. kui mul oli isu:P.

Comments are closed.