Emadepäeva eel.. kas emad on alati head?

Lugesin just ühte Kirsti Timmeri postitust emadepäevast ja hakkasin mõtlema, et mu ema oli aasta ema, suurte tähtedega, aga ta ei oleks sinna kvalifitseerunud, sest tal oli küll kaks last, aga vahetas ühe joodiku teise vastu ja rabas öösiti tööd teha, et mul oleks hea. Õde oli juba vanem, elas eraldi… Aga noh, mis ema see selline on, kes käib tööl ja lapsega aega koos ei veeda, klotsidega ei ehita, tähti ei õpeta jne

Nojah, see ilmselt ongi see asi, mida mõistab see, kes selles elab. Täna on mul oma emast kahju, et ta ärkas kell kuus, et teha mulle võileiba, mind äratada ja kooli saata, tööle minna, varustada, hakkida, keeta ja praadida, inimesi teenindada, raamatupidamist teha, kell kaks öösel koju vaaruda, et kell kuus ärgata ja mulle võileibu teha ja.. mõnikord juhtus, et polnud millestki tehagi neid.

Koolis arvati alati, et ma olen sündinud hõbelusikas suus ja mul on kõik olemas, aga tegelikkuses võisin ma nädal aega näljas olla, sest mu isa keelas mul enda riiulist (jah, meil olid riiulid jagatud mingil ajal) leiba ja vorsti võtta ja emal polnud raha… Noh, mis sest enam, pühapäeval pole isadepäev. Tahtsin emadest rääkida.

Kirsti kirjutas lihtsalt niiiiiii õigesti:

Emadepäeva eel.

Ma olen nüüd pea nädala kohtunud inimestega, kellel on soov läbi minu kaartide piiluda natukene enda tulevikku ja mõista oma minevikku. Ma arvan, et olen selle võetud ülesandega siiani hästi toime tulnud.

Hästi palju olen saanud positiivset tagasisidet ja imelisi tänusõnu, mis omakorda inspireerivad ja toetavad minu tegemisi. Aitäh selle tagasiside eest teile kõigile.

Mis mind on pannud mõtlema ja tekitanud kurbi mõtteid on see, et liiga paljud noored inimesed on esitanud küsimuse: kuidas taastada suhted oma emaga

Minu arvates on ema see, kes on sinu kõrval nii heas, kui halvas. Ema toetab ja julgustab, elab kaasa ja lohutab…Ema on alati olemas, ka siis, kui kõik teised peaksid selja keerama..( kui see on üldse võimalik)

Paraku on kaardid näidanud, et väga paljud emad, armastades oma last, ei kiida heaks lapse valikuid… Lausa nii, et loobuvad suhtlemast. Teed nii, nagu mina õigeks pean või mine oma teed, ilma minuta, ilma igasuguse toe ja armastuseta. Saa hakkama! 

Kulla emad, ma tean, et pühapäev on meie päev. Ma tean mida me siis kõik ootame, see on laste tänu, eks ju. Aga tegelikult peaksime andma endale aru, et meie oleme need, kellele meie poolt kingitud eluga isiksused saaksid alati vähemalt moraalselt loota, kelle õla najal nutta ja kellega koos oma rõõmu jagada. Emaarmastus peaks olema tingimusteta armastus.

Vahel tuleb leppida, enda ego unustada, kiita heaks ka meile mittesobivad valikud, sest see ei ole meie elu, see on meie laste elu ja nendel on oma tee käia. Meil ei ole põhjust häbeneda nende valikuid, maailm muutub.

Lapsed on meie elus külalised, kingitused, me ei saa nende elu elada, me saame olla vaid toeks ja julgustajateks. Siis on kindel, et emadepäeval on meie laual lilled ja koogisööjad rõõmsalt ümber laua. 

Veel on aega…kui tunnete, et midagi on viltu, siis tänapäeval on telefonid, e-mailid…hoidke üksteist ja teeks kõik endast oleneva, et see emadepäev oleks mäletamist väärt.

Imelist pühapäeva teile kõigile soovides,
Kirsti.

Ja siis ma mõtlengi, et mu ema oli täpselt selline. Ma võisin kama mis jama kokku keerata, mu ema seisis mu eest, ütles, et teiste viga – kodus muidugi noomis, aga teiste ees oli nagu emalõvi. Tegi 18tunniseid tööpäevi, et me ei peaks puu all elama, et mul oleks võimalus minna klassiga reisile, et ma saaksin sünnipäevaks Barbie või maki, sest kõigil teistel oli see juba aastaid olemas.

Toetas ja julgustas, ütles alati, et kõik mis ma ette võtan, ma teen selle teoks nagunii, kas teistele meeldib või ei. Kas talle meeldis või ei. Kuigi ta ei kiitnud minu esimest abikaasat heaks, ütles ta, et see on minu valik ja ei ohkinud kui me vahepeal tema juurde elama kolisime, sest olime nö kahevahel, mis meist saab. Ta andis isegi sellele tüübile, kes talle ei meeldinud, hommikuti raha, et ta saaks lõunaks süüa osta, sest ma olin meie raha taksoga maha sõitnud. Ta ei mõistnud kunagi hukka, ei löönud mind, ei karistanud mind, ei pannud koduaresti, oli alati olemas. Ja oli minuga nagu ühel pulgal, samal lainel. Ei võtnud mind nagu mingit tatti, kes on jalus vms. Vedas mind kelguga mööda teid ja kaitses kurjade koerte eest, mis siis, et ise sai koeralt pureda ja nahksaabas ribadeks tiriti. Oli lihtsalt parim.

Mul oli väga pikka aega väga raske harjuda, et kui ma olin mõnel üritusel kus pakuti midagi erilist süüa, või ma kuulsin midagi põnevat (keegi lahutas, keegi sai kuskil peakokaks, keegi tegi midagi jne) et ma ei saanud talle enam helistada “tead, siin oli selline asi..” Ma mäletan, et tõmbasin talle kaugkõne peale isegi Sveitšist kui ma päris kullaga kooki sain süüa. See oli minu jaoks midagi uut ja erilist, ma pidin seda kohe jagama.

Ja siis ma mõtlen, et meie elus on üks ema, kes ei saa aru, et ta on ema ja vanaema ja see teeb ikka veel kurvaks, kuigi ei peaks. Ta on täpselt selline nagu Kirsti kirjeldab – ta ei lepi, et võib teha midagi muudmoodi, et kõik ei käi tema rada, et mustreid murtakse, et valikud võivad olla erinevad, et igaühel on käia oma tee… Ta ei kiida kunagi midagi heaks, vaid leiab kõiges (ka kõige positiivsemas asjas) midagi negatiivset, mida välja tuua.

Ma mäletan, kui ta sai teada, et ma olen rase. Ta helistas ja nuttis, kui õnnelik ta on. Kaks päeva hiljem kuulsin, kuidas ta sõbrannadele kurtis: täiesti pekkis, need kaks saavad lapse, nüüd on kindel, ei saa ma sellest paksust lahti. Noh, siis otsustasin küll mina, et mul pole raseduse ajal mingit lisastressi vaja ja mittesuhelda on lihtsalt kergem.

Või kui me olime lapsele nime ära pannud, arvas ta, et see ei ole ikka üks õige nimi. Tema sellist poleks pannud. Ma hoian iga päev peast kinni kui näen, mida lastele nimeks pannakse. Aga tegemist pole minu lastega. Mul on jumala suva, kuidas keegi oma last nimetab. See on nende laps. Nende elu. Nende nimevalik. Aktsepteerin seda, kuigi võin imestada. Mis seal ikka.

Ja lõpetame ikka ilusate nootidega. Hedon tegi mulle emadepäevaks kaardi, tuli lasteaiast koju (lapsehoidja tõi ära), kaart näpus ja oli niii õnnelik “Lilled, siin on lilled”. Awww, mu süda nuttis korraks…

Samal teemal

7 kommentaari

  1. Ma ei kirjuta seda konkreetselt sinu ema kohta, ära võta isiklikult, palun, aga good parenting on see, kui sa ka teiste ees tunnistad, kui su laps on millegi vastu eksinud, mitte see, kui siis, kui tead, et laps ikka väga mööda on pannud, ikkagi väidad, et eiei, tema on õige mees.
    Laps peaks ikka saama eluteele kaasa oskuse oma vigu tunnistada ka teiste ees ja sellise kasvatusmeetodi puhul võib väga kergesti juhtuda, et seda oskust ei teki. Nii et soovitan oma lapsega mitte praktiseerida.

  2. Ma saan aru, et Meelise emaga on pehmelt öeldes raske ning valus, kuid see inimene on ka ise väga katki. Ja ta ei ole võimeline seda tunnistama. Ma ei kiida tema tegusid ja suhtumist heaks, kuid olen kindel, et tal on oma ränk taak, mida ta peites kannab. Meelis õnneks temalt kaasasaaduga tegeleb.

  3. Mis puutub hea ema olemisse, siis ma usun, et siin ei ole ühest mustrit. Enamik emasid üldsielt tahab oma lastele head ja kui need head soovid lapse omaga põrkuvad, siis ei pruugi ema olla võimeline lapse valikud aktsepteerima ning seda puhtast armastusest. Kuhu tõmmata joon? Lihtne on öelda, et tuleb leppida, kui laps soovib õppida matemaatika asemel kirjandust, hakata ärimehe asemel hipiks jne. Kui siit aga edasi liikuda, siis miks ei pea vanem enam leppima sellega, kui laps otsustab lihtsalt loodrielu kasuks, TAHAB varastada, TAHAB olla narkomaan? Kui see on tema arusaam õnnelikust elust? Miks siis ema sellega leppida ei tohi? Sest nüüd on järsku üheselt mõistetav, et see ei ole lapsele hea, ometi on tegemist lapse sooviga. Need on äärmuslikud näited, kuid päris elus on piirid tihti hägusad ja joont tõmmata raske. Nii nagu laps oma soovide ja unistustega on kõigest inimene oma nn heade ja halbade omadustega, on seda ka tema vanemad.

    1. Last on võimalik suunata ka, seda nõnda, et ei suruta enda mõtet peale vaid kuidagi muudmoodi.

      1. Seda ma räägingi ju, et kogu armastuse juures oleme me ainult inimesed kõigi oma plusside ja miinustega ning mõne asja peale lihtsalt ei tule ja mõnda lihtsalt ei oska, mitte et ei tahaks või mõtleks, et aga ma nüüd surun oma arvamust peale. Igaühel avalduvad tema võimed erinevalt ning näiteks mis ühe jaoks suunamine, on teise jaoks hingemattev surumine. Üldistada on lihtne.

  4. mina ei suuda tihti oma emaga suhelda, pikalt hoian distantsi ja eemale tast, väldin kõnesid ja üldse. kuna ta elab siin, seal ning tal on joomise probleemid, elus on kõike lubanud mul, samas laagri kiusu tüli ajal ei lubanud mind koju, vaid jättis sinna. kuigi ma mitu suve käisin laagris tore oli ka seal ikkagist.
    samas, ta ise on oma joomistega lähedastele niipalju halba soovinud, et minu mõtetega tema kokku ei lähe ja nii ma väldin teda. kui on kuskil ühine istumine, siis harva lähen sinna, mai taha, et ta arvaks, et tema taktikepi järgi kõik on õnnelikus perekonnas” ja valet muljet jätta teistele. vahel suudan leppida ja temaga rääkida, aga tihti kisub see rappa just tema käitumise tõttu.
    oma pere, mees, loomad on hetkel kõige tähtsamad ja mõni usaldusisik.
    alkohol ja vaimne vägivald on ka jubedad asjad.

Comments are closed.