Eile õhtul käisid meil külalised. Naabripoiss on meil kõva reisisell ja couchsurfer, ühtlasi võõrustab ta tihti ka teisi. Eelmisel aastal sattuski tema juurde rumeenlane George, kes oli toona üksinda trippimas läbi euroopa mootorratta seljas. Juba siis lubas ta, et Eesti on nii imeline koht, et ta tuleb siia naisega koos tagasi. Üleeile nad saabusidki.
Ja kaks naabripoisi sõpra sai veel kutsutud ja kui ma siin päeval kokkasin, siis nägin, et meie maja itaallane on ka tagasi (oli vähemalt kuu kuskil ära, ei tea kus) ja küsisin, et mis ta õhtul teeb, meil eestimaise söögi õhtu ja võib ka meiega hoovis liituda. Ja ta tuli :)
Hakkasin sööke tegema juba üleeile – praadisin ja marineerisin liha. Kusjuures, kui ma ei eksi, ma tegin seda esimest korda. Mälu järgi, mis emast meeles oli. See tuli superhea. Ausalt! Megahea!
Viilutasin terve 1,5 kilose seakaelakarbonaadi suht õhukesteks viiludeks ja tagusin haamriga õhukeseks. Kahjuks ei saanud ma pilti sellest, kuidas Hedon mul abis oli. Haamer oli niii raske, aga ta ikka proovis taguda, ei saanud arugi, et ma tegelikult tagant kinni hoidsin. Seega, pooleldi Hedoni tehtud liha :) ja ausalt, ma ei valeta – ta tagus kogu liha ära, ise naeris laginal!
Siis lõikasin viilud veel kaheks/kolmeks, olenes tüki suurusest, et tekkisid sellised 4-5cm tükid. Kastsin läbi jahust, kuhu sisse panin ohtralt soola-pipart, soola oleks võinud rohkemgi olla, ja siis kastsin munast läbi ja pannile.
Marinaadi panin neli loorberilehte, hunniku musta terapipart, kaks porgandit, kaks sibulat, päris omajagu suhkrut ja soola (umbes 2-3 supilusikat mõlemat) ja 1,5 liitrit vett. Keetsin neid kõike korraga kuni porgand oli pehme, aga natuke krõmps veel. Siis lisasin kolm supilusikat äädikat ja lasin natuke maha jahtuda. Siis valasin selle lihale ja jätsin hommikuni kööki seisma. Hommikul tõstsin kuni õhtuni külmutuskappi. IMELINE!
Eile hommikul hakkasin kartulisalatit tegema. Ma hakkisin asjad suht peeneks ja tegin ühe pildi, mille lisasin instasse ja Facebooki, küsimusega, kui peeneks teie kartulisalati hakite ja kas õuna ka panete. Ma lugesin umbes kolme kommentaari ja… Mõtlesin, et ma ei taha tuju rikkuda. Ma tean, maitsed on erinevad ja üks ei söö sibulat ja teine õuna ja mõni teebki kartulisalatit hapukoorega, palun väga. Minu silmis pole see mingi kartulisalat, see on sama hea kui seljankat ketšupiga teha, aga… Mina lihtsalt nii ei tee. Ma teen nii nagu käib. No näiteks ma ei saa aru inimestest, kes panevad kartulisalatisse paprikat? See pole kartulisalat enam ju.
Klassikaline karulisalat käib ikka õuna, sibula, porgandi, kartuli, värske kurgi, hapukurgi, vorsti ja munaga. Ja mis maitset annab sellele ainult hapukoor? Mitte mingit. Mina teen oma ema klassikat – teen sinna peale kõigepealt kastme ja alles siis segan need kokku. Ehk siis just see kaste ongi see, mis teeb selle salati nii heaks, et inimesed toolidelt maha kukkuda tahavad. Eile ma reaalselt pakkisin inimestele salatit kaasa, sest nad olid nii vaimustuses sellest. Mina megaõnnelik, et suutsin sellist maitseelamust pakkuda. Kastme retsepti pole mõtet küsida, see on minu saladus :)
Siis tegin valmis heeringa – see oli täielik hitt kuubis! Rumeenlanna Luana ütles, et ta ei söö kala, ei kilu ega heeringat, aga neid sõi hea meelega ja imestas, miks ta ikkagi varem pole neid julgenud süüa, kui need nii head on :) Tükeldasin heeringafileed suht suurteks juppideks, panin ohtralt sibularattaid vahele kihiti heeringaga, natuke kastet vahele, ja peale riivisin muna ja lõikusin värsket rohelist sibulat. Kastmesse panin päris palju kanget sinepit, natuke äädikat, mitu suurt lusikat soola, natukene suhkrut, majoneesi ja hapukoort. Oo, see oli ausalt imeline! Eriti kuuma värske kartuli ja tilliga. Mmmm…
Kiluvõileivad olid lihtsalt nii ilusad :) Aga kui retseptist kui sellisest rääkida, siis võtsin musta leiva, lõin klaasiga (tegelt mul on see “köögirõngas”) kettad välja, lõikasin sinna peale imeõhukese viilu võid, panin kaks kilufileed, vutimunad ja tilli. Jällegi – imeline! Ma olen ise ka nii imeline, et paha hakkab, aga ausalt, need olid niiiii head!
Pearoaks olid meil jõulud – verivorstid, sült, kõrvitsasalat, pohlasalat… Sült kui selline on olemas ka Rumeenias, aga neil on see pigem nagu tarretises liha, et tükid on suht suured.
Kui süldist veel rääkida, siis… meie majas, minu lapsepõlves siis… Mulle väga meeldis sült (võimalik, et ma olen sellest juba ka kirjutanud..), aga alati kui me külla läksime, ma küsisin enne, kas siin võib sülti süüa – sest sülti, seda õiget ja head, oskasid teha ainult mu tädi ja onunaine. Mujal ma sülti süüa ei tohtinud. Või noh, tohtisin, aga ma oleks selle ilmselt välja öökinud. Ma ei söönud ka oma vanaema tehtud sülti, kus sees oli kõik mis keema pandi.. Öak, ja rasvakiht oli sentimeetrine peal. Öak!
Minu ema tegi aga sülti puhtast lihast, ei mingit pekki, ei mingeid kõrvu, nahku, seasabasid – neid võis kasutada keetmisel, et paremini kallerduks, aga söögiks see meie majas polnud. Või noh, kogu see “pask” pangi ühte suva kaussi, mida isa ja vanaisa sõid ja kiitsid. Mina öökisin nurgas ilmselgelt. Sült olgu ikka puhtast lihast ja ilma rasvakihita. Süldi peal võib minu silmis olla ainult selline rasvakiht, mis on nagu kerge härmatis – selline vaevu märgatav, et ikka kallerdis paistaks. Sel korral, ehk eile, serveerisin Saaremaa delikatesssülti, sest see on ainus võimalik variant, mida poest saada ja mis vastab mu kriteeriumitele :)
Ja siis oli aeg magusa käes. Tegelikult oli söögi järjekord meil – kiluvõileivad, pearoog, kartulisalat ja marineeritud liha ja magustoit, aga praegu kirjutasin suht tegemise järjekorras. See selleks. Magustoiduks tahtsin teha midagi kamast. Tegin “jäätist”.
Kasutasin selleks ühe suure paki vanilje jäätist, ühe tuubi vanilje kohupiimapastat, pool pakki kamajahu, suhkrut ja vaniljesuhkrut. Mikserdasin selle mõnusaks paksuks massiks (kama paisub!). Panin purkidesse. Peale keetsin rabarberi moosi, mis jäi meelega üsna hapukas, sest jäätis sai jällegi jube magus. Ühesõnaga, mina ise kama ei söö, mitte üheski variandis (okei, tegelt see Valio kama smuuti või Kefir või mingi siuke asi on päris okei), aga kõik teised kiitsid, et tõesti hea. Viimased mis alles jäid, pakkisin veel kaasa.
Ja külalised olid ise teinud meile kooki. See oli päris naljakas, kuidas Luana rääkis, kuidas ta Prismas komponente käis ostmas. “Läksin võid otsima – kõik 82%, vaatan, no milline neist on või?” Küsis siis tema suvalistelt inimestelt, et tahab koogi põhja teha, millist võtta, kui kolm inimest olid ühte võid pakkunud, haaras ta selle.
Siis tahtis ta küpsiseid, aga ilmselgelt kui sa küsid Prismas töötajatelt küpsiseid, viivad nad su magusaletti. Aga digestivid, mida koogi jaoks kasutada, asuvad Prismas leiva-saia letis. Niisiis mingid küpsised ta võttis. Tunde järgi. Kusjuures alguses oli ta haaranud mind soolased. Sama jama juhtus tal ka toorjuustu valides. “Vaatan, ooo, philadelphia, võtan… Lähen juba kassasse, kui viskan pilgu korvi – kurat, ma olen mingit teistsugust kasutanud.. See on roheline, huvitav? Läksin tagasi riiuli juurde – ojee, sinine, klassika!”
Niisiis, tuleb olla õnnelik, et me ei saanud soolaste kreekerite ja murulaugu philadeplhiaga toorjuustukooki.
Nagu pildilt näha, siis küpsised olid valed, põhi täiega lagunes, aga maitse oli väga hea. Kuna magustoidu ajaks oli õues juba suht pime, siis kohe siia otsa ka pilt, kuidas see pilt sündis.
Õhtu joogiks oli meil rabarberi mojito. Täiesti eestimaine. Ja ma ei tea, mul olid juba uued rabarberid kasvanud ja vägagi mahlased, ma ei tea, mis jutt see on, et neid ei tohi süüa.
Purustasin hakkijas (köögikombaini mingi osa) rabarberi ja piparmündi, lisasin ohtralt suhkrut ja tegin sellise põhja. Peale valasime rabarberi viina ja kõige peale veel rabarberi siidrit. Ülihead!
Ja siis ühel hetkel selgus.. Luana on ka blogija! Rumeenias, koos nelja naisega peavad sellist retseptiblogi nagu Flaveur (link!).
Põhipoint on selles, et toidud on ära jaotatud 6-12 kuud, lapsed ja täiskasvanud. Ehk iga blogipostitus ja retsept peab olema perekeskne ja kokkamist täis. Näiteks oma reisist ta seal blogida ei saaks, seda enam, et selle koogi retsept on seal juba üleval (link!)
Ja tšekkige Luana küüsi – nad läbivad oma reisi jooksul 10 riiki, nad on 30 päeva tsikli seljas ja rändavad… Küüned on just sellest inspireeritud.
Ühesõnaga, pika jutu kokkuvõtteks oli eile äärmiselt tore õhtu, olenemata sellest, et naabri-Tiial oli vaja 22:15 teatada, et öörahu on. Mina ei saa nendest pensionäridest ausalt aru. Jumala pohlad, mis kell sa magama lähed, sul pole nagunii muhvigi teha päevad läbi. Ja eri asi, et keegi õues istub ja natukene kõvemini räägib, pane aken kinni kui seebika vaatamist segab. No ma ei tea. Ma olen üldse mingi megatolerantne ja kui keegi päris akna all ei lõuga nagu pöörane, siis.. Jumala eest, elage ja olge. Ma peaks siis suht tihti kettas olema, et Kohalikus mingi bänd mängib, ei saa uudiseid kuulata. Jumala suva! Mängigu, laulgu, tehku mis tahavad. Aga võibolla on asi selles ka, et ma olen noor.
Kui te just väga ei karjunud, siis järgmine kord võid naabrile öelda :)
Avaliku korra eeskiri – Riigi Teataja
https://www.riigiteataja.ee/akt/13316491
Öörahu Öörahu on: 1) 1. septembrist kuni 31. maini ajavahemikul 23.00-07.00; 2) 1. juunist kuni 31. augustini ajavahemikul 24.00-06.00. § 4. Avaliku korra …
Me ei karjunudki :)
Aga 2014 muutus seadus..
Kui varem algas öörahu kell 23 ja kestis kella 7ni, siis alates 1.07.2014 kehtib tööpäeviti öörahu kella 22-6 ning reedeti ja laupäeviti kella 24–7.
http://m.postimees.ee/v2/section/319/2843265
Korrakaitseseaduses vähe täpsemalt. Lõige 2 on siis nö kodu kohta. Phmt reedel võib ikkagi keskööni lällata.
https://www.riigiteataja.ee/akt/123032015207#para56
huvitav, mis õigus on sul öelda, et paprikaga kartulisalat pole enam kartulisalat? või et sina teed salatit nii nagu KÄIB? vähe normaalsem oleks rääkida, et sinu arust või sinu peres või whatnot. ülbe oled.
Ju siis olen. Lihtsalt minu meelest on mingid standardid. Nagu seljanka kâib seitsme liha ja tomatipastaga, mitte viineri ja ketšupiga jne
Kirjutabki ju, et MINU ARVATES? “Minu silmis pole see mingi kartulisalat, see on sama hea kui seljankat ketšupiga teha, aga… Mina lihtsalt nii ei tee.”
Vähem õelutsemist ehk?
Ma kuulen nt esimest korda, et kartulisalati sisse keegi õuna paneb minu arust tuleb salati nimi ikka selle järgi, mis põhi sellel on(riis, makaron, kartul) ..lisandiks võid panna ju midaiganes. Naljakas jah, kui keegi paneb makaronisalatisse makrat(nagu mu sõbranna, fuhh). Aga maitsed ongi ju erinevad. Sellepärast ei tasu närvi minna Ja kui inimesele maitseb kartulisalat värske kurgi ja paprikaga, siis las maitseb..
Mhmh :)
Kartulisalati puhul on olemas üks kuldne ütlus: Kõik eestlased teavad, mis see on, aga igas majapidamises tehakse seda isemoodi. Ja nii ongi. Maitsed on erinevad ja seetõttu tehaksegi igas majapidamises seda just isemoodi :)
Ise eelistan samuti lõigata võimalikult pisikesed tükid, seetõttu näeb sinu tehtu minu silma jaoks väga isuäratav välja :) ja muud toidud ka muidugi. Marineeritud liha just niimoodi tehtuna on minu mehe lapsepõlvest pärit retsept, olen seda õppinud tegema oma ämmalt.
Retseptipostitused mulle siin blogis meeldivad! Rohkem kui need arvamuspostitused, mille puhul mitte kunagi päris lõpuni aru ei saa, kas see on su tegelik arvamus või püüdlik klikijaht. Toiduga seonduva osas on selgelt näha, kui sees sa selles teemas oled ja need postitused on hoopis teise vaibiga, hea on lugeda ja tahaks kõike maitsta ka ofc :D :)
Ma ütlen ausalt, ma pole teadlikult ühtki klikiposti teinud, lihtsalt on sedasi välja kukkunud, et … Osad tekitavad lihtsalt klikke rohkem kui teised.
Njämmm! Kõik tundus nii isuäratav, et ma pean seda kõike kohe varsti saama. Olen ka süldifriik, söön ainult kahte sorti sülti, lisaks Saaremaale veel ühte Oskari oma. Erinevalt enamus inimestest kraabin selle kallerdise ka veel pealt ära.
Väga lahe posituts. Eks endalgi vahest vaja Eesti-õhtuid korraldada ja siis hea see postitus jälle uuesti ette võtta:)
Kartulisalatit teen ma täitsa lihtsalt: kartul, hapukurk, vorst, muna, kastmeks majonees ja hapukoor. Peavad lihtsalt õige firma tooteid kasutama ja piisavalt “kastmene” peab olema. Minu oma kiidavad ka kõik, aga ju siis pole sinu oma saanud:)
Kas ise oled Rumeenias käinud? Kas tahaksid minna?
PS! Megatuusad küüned!
Ei ole Rumeenias käinud ja iseenesest võiks täitsa minna :)
Naabritädile vòib öelda, et suvel algab öörahu kell 23.
Vabandust, 00:00 on suvel ikka.
2014 muutus seadus: Kui varem algas öörahu kell 23 ja kestis kella 7ni, siis alates 1.07.2014 kehtib tööpäeviti öörahu kella 22-6 ning reedeti ja laupäeviti kella 24–7.
Nii mõnus õhtu oli teil! :)
Lahe!
Jah, vana hea kartulisalati sõda :D Mina jälle teen õuna ja porgandita. Õuna veel kannataks, aga keeduporgand vapsee ei meeldi mulle. Lisaks keeduvorstile panen alati ka väikse jupi suitsuvorsti sisse, annab ülimõnusa maitse.
Ja kastmesse käib peale hapukoore ja majoneesi ka alati hapukurgivesi. Alati. Ilma ei kõlba kuskile :D Sinepiga pole proovinud, võib-olla järgmine kord “let’s go crazy” ja proovin :D
Mis ajast klassikalise kartulisalati sisse õun käib? :D Eks neid klassikalisi retsepte on igasuguseid aga vot õun sinna küll ei kuulu. Mul tädi teeb ka õuna ja sibulaga. Aga sellepärast, et talle lihtsalt maitseb nii.
Me teeme ise kodus kartul, värske kurk, marineeritud kurk, muna, vorst, (porgand). Ja kastme teeme hapukoorest ja majoneesist. Maitsestame üsnagi rohke soolaga. Tavaliselt palutakse meie perekonnal teha kartulisalat, sest meie oma on kõige maitsvam (meie salatit võib vabalt nimetada ka kurgisalatiks, sest see on alati domineeriv maitse, sest kurk on mu lemmik köögivili). Aga meie salat ei tule kunagi vesine või maitsetu. Õuna ma sinna sisse kunagi ei pane sest see muudab maitse automaatselt halvaks. Õuna panen samas oa-singi salati sisse.
Mulle meeldis, kuidas üks kommentaator just enne ütles: Kõik eestlased teavad, mis see on, aga igas majapidamises tehakse seda isemoodi. Ja nii ongi.
Meie teeme kartulisalatit alati erinevalt – kui isu tuleb, siis just sellest, mis kodus parajasti olemas on veel peale kartuli! Sisuliselt nädala ringvaade.
Mulle ka sellised postitused meeldivad, vägagi Sinu tassike teed :) Kas oled mõelnud ka seoses mõne taolise postitusega vlogimise peale? Lahe oleks läbi video uudistada, kuidas Sa neid asju tegelikult teed ja kuidas nö köögipool välja näeb :)
ma olen ju proovinud, aga see võtab nii hullult aega, et see kaamera paigas oleks jne. olen mõelnud gopro ostmisele, siis paneks selle pähe ja kokkaks… samas ma üldse ei raatsi osta :D
Nüüd võiks GoPro maaletooja või keegi kohe nagu naksti ühendust võtta ja koostöö mõttes kinkida :)
No ja kui isegi keegi kuskilt välja ei hüppa ja ei kingi siis äkki õnnestuks laenuks saada. Proovimise ja reklaami eesmärgil :) Kuigi ega GoPro vist väga reklaami ei vaja :)
Ma ka selle liha marineerimise jutu peale oleks nii väga videot tahtnud. Või vähemalt pilte. Hedon õpib sinuga koos ilmselt väga palju seda söögitegemise kunsti. Tulevikus on kari prutasid koguaeg ümber :)
Jep! Keegi võiks gopro kinkida! Ma tahtsin Taist seda analoogi osta, aga lõpuks tulime ikka ilma selleta ära.. Sest Krabil oli see viis korda kallim kui Phuketil. Järgmisel aastal ostan kui enne ei saa :) hiinast pole pointi ka tellida ilmselt! Tuleb sada aastat ja me enne Tais :D
Kartulisalat – kartul, vorst, muna, keedetud porgand, sibul, õun, värske kurk, hapukurk ja HERNES. Kamoon :D Ilma herneta ei saa kohe mitte :D Ning mina teen kastme hapukoore ja sinepiga. Viib keele persse for sure :D Ja tükid on pisud. Sinu salatit sööks ma ka hea meelega, aga eriline lemmik on marineeritud liha! Superb.
Hernes on tegelt selline, et kui mul on, siis panen. Aga mu meelest on just hernes see, mis salati hapuks ajab. Muidu seisab vabalt 5-7 päeva külmutuskapis ja midagi ei juhtu :)
Meil lisati hernes alati eraldi sellele portsule, mis parasjagu lauale läks:D
Sa võiksid seda salatit Uue-Maailma festivalil pakkuda, mina nt ei söö seeni ja sain aru, et pakud seenesuppi? :)
Tahaks väga su toite proovida
Ma ei paku ainult seenesuppi :) tule läbi!
Mina tulen ka..ja sinu tom khad ja kartulisalatit tahan ka!
Mina teen kartulisalati kastet: majonees, hapukoor, sidruni mahl, suhkur, sool, pipar, tilli ja siis vedelikku vastavalt vajadusele. Salati sees paprika ei maitse, röömsamaks teeb soovi korral porgand vöi tomat aga köik muu sama.
Väga maitsev postitus, sain palju ideid!
Muide, kui sa GoProd tahad, siis meil on kaks üle, täiesti uued. Võta ühendust, kui soovid endale soodsalt ühe soetda.
Oo, lahe! Kribasin!
Words are în vain to describe the taste, the athmosphere, the quality of people round your table. Just WOW. Estonian cuisine is just WONDERFUL, or you are a chef! I bragged with the pictures on my Facebook page.
Thank you, Luana! Hopefully we’ll see again one day! :)
Kust poest praegu verivortsi saab osta? Hirmus isu on. Viimati Selverist ei leidnud.
Ainult Selveris oligi, ühte sorti – Rakvere omasid.
Proovisin marineeritud liha Sinu retsepti järgi ja jäi tõeliselt maitsev :) Terve pere sõi hea isuga, ka 2a laps, kes muidu väga lihasõber ei ole. Kindlasti teen veel. Aitäh jagamast.
Mõtlesin küll, et kindlasti keegi (no keeeegigi) hakkab su kartulisalati kastme retsepti ikkagi nuiama, aga tundub, et pean selle ropu töö ise ära tegema silmad häbi täis, et ei oska mustvalget eestikeelset teksti lugeda, et sa ei anna seda kellelegi :P Aga ma ääri-veeri ikkagi veeretan jutukera, et kui sa palun nii lahke oleksid ja kasvõi koostisained välja räägiksid, siis oleks võimalus omal käel katsetama hakata, mida rohkem, mida vähem :) PS! Ja enamus on selle loo juba ammu läbi lugenud ja sellest heast saavad osa vaid minusugused, kes siin nädala jooksul on püsivalt nillimas käinud, et ehk mõne kommentaari peale ikkagi leebud :) Aga nagu ma aru saan, oskavad kõik lugeda :P Oeh vot lausa sellise romaani meelitasid kasinalt kommenteerijalt välja, koos nime ja meiliaadressiga :)
Proovi samu komponente, mis ma heeringa peal kasutasin :-)))