Eile, kui panin blogisse, et mõtlesin tööle minna kui äriplaan ei peaks läbi minema, siis loomulikult tuli kohe keegi ja teatas: lõpuks ometi hakkad oma perset ka liigutama, mitte ei oota käed pikalt, kuni kõik ise sinuni tuleb!
Ma ausalt hakkasin naerma. Selle kommentaari järgi oleks ma nagu terve elu kodus istunud, söönud, seebikaid vahtinud ja mitte midagi teinud.
Ma ei hakka siin vist eraldi välja tooma, et läksin tööle juba mingi 12aastaselt, kui ma ema restos kartuleid koorisin ja nõusid kraanikaussi vinnasin, olenemata sellest, et kraanikauss oli mul üle pea kõrgusel.
Või kuidas ma töötasin kunagi hotellis, tehes nii palju tööd, et kliendid arvasid, et see hotell kuulub mulle, sest ma olin kogu aeg letis, tegelikult oli juhus lihtsalt selline, et olin vahetuses 19-7 ja kui nemad varahommikul tulid, siis mina tegelikult lõpetasin varsti, aga kell 15 olin ma letis juba tagasi ja kui nemad ärkasid, siis nende jaoks polnud ma nagu ära käinudki…
Või kuidas ma töötasin Õhtulehes hommikutoimetajana, ärkasin igal hommikul kell 6.45 ja avasin arvuti, meilid, pressiteated, kõik kohalikud ajalehed… Ja üldiselt oli igal õhtul mul ka muid seltskonnaüritusi, mida väisata. Oli aegu, kui ma magasin ainult 3-4h ööpäevas ja ma ei nurisenud.
Või kui ma töötasin Austraalias põllul, äratus kell 4, põllule, lauspäikeses ja megakuumas, nii et pilt silme ees virvendas…
Või kui ma töötasin Austraalias hotelli restos ja kuna ma elasin kohapeal, siis kes läks esimesena ja tuli viimasena? Ma mäletan selgelt neid buffee õhtusööke, kui mina jäin veel nõusid pesema ja kööki sulgema. Ja kui te arvate, et mul oli 2 taldrikut pesta jäänud, siis ei.. Umbes 200 taldrikut ja lisaks hunnikute viisi 20liitriseid potte ja panne…
Ma ei ole tegelikult kunagi kurtnud, sest ma ei ole teinud tööd, mis mulle ei ole meeldinud. Ma olen alati neid asju nautinud.
Kui ma 2014 aastal dekreeti läksin ja blogi avasin, siis… Ma ei arvanud, et kolme kuuga külastab seda ligi 300 000 inimest ja ma pean reaalselt hakkama sisu tootma, et lugejad ära ei kaoks.
Ma olen kaks aastat oma muu elu kõrvalt korraldanud blogiauhindu, sebinud sponsoreid, orgunninud ja uurinud ja teinud. Vabast ajast ja vabast tahtest, sest see meeldib mulle. Ma ei saa selle eest otseselt mingit tasu, vahel mõni firma peab mind meeles ja annab kotiga tooteid. Ja siis ma tunnen end natuke süüdi, tema panustab nii palju minu ürituse peale, ma pean talle ju midagi vastu andma. Kuigi ma ei ole kohustatud või sellist kokkulepet pole.
Lisaks on blogimine, või pigem blogija olla, täiskohaga töö. Selleks, et oleks sisu, on vaja kohtuda erinevate firmadega, mõelda mingeid põnevaid loosimisi, käia üritustel, olla nö pildis, teha end nähtavaks. Suhelda lugejate ja fännidega, tšekata kommentaare, neile vastata, hallata Facebooki ja Insta feedi, et inimestel oleks mida vaadata ja nad ei unustaks meid vahepeal ära.
Mulle meeldib teha selliseid põhjalikke postitusi, kust inimesed mingit kasu saavad, aga need postitused ei võta 20 minutit. Ma pean uurima erinevatest ametitest, küsima kommentaare jne. Keegi ei vasta üldiselt kahe tunniga. Ikka läheb aega, nii valmibki mõni postitus mitu nädalat. Ma saan vastused, mul on täpsustavaid küsimusi, siis pole aega sellega tegeleda, kunagi võtan jälle ette ja kirjutan.
Inimestele tundub, et ah, blogija, kõike saab tasuta ja elu kui lill. See, et ma tasuta asju saan, firma ikka ju eeldab, et ma blogin neist, ma ise tunnen kuidagi süüdi, kui ma ei blogi. No näiteks, blogiauhindade sponsor on MyPrint.ee – nende panus EBAle on ca 400+€. Ma ei tea siinjuures omahinda vms, lihtsalt räägin, palju nad panustavad minu silmis selle jaoks. Ma ei saa garanteerida neile, et võitja neist blogib (kuigi me seda eeldame), seega pakun ma kõikidele sponsoritele välja variandi, et lisaks EBA lehele, kajastan ma neid ühel või teisel viisil ka enda blogis. Nii pakkusidki nad mulle välja, et telligu ma üks suur album ja polaroidpildid. Mis on nende jaoks ju ka kulu.
Ehk siis, alustame algusest.
6.03 – tuli ettepanek, et kas ma oleksin nõus blogima, kui ma saan tasuta fotoalbumi ja polaroid pildid. Olin nõus.
See tähendas, et ma pidin läbi lappama mitutuhat Tai pilti, et valida välja parimad, mis albumisse panna. See ei ole lapse kõrvalt mingi 20 minuti töö. Jah, kui sul on kodus kahekuune, kes sööb ja magab, siis on aega rohkem, aga täna, kui ta tahab joonistada, palli mängida, õue minna, süüa, Mašat, maja ehitada, raamatut vaadata, süüa teha, vanni minna jne, siis see piltide sortimine ei ole “istun korra arvutisse ja teen ära”.
9.03 – tegin tellimuse, läksin nö eelarvest natuke üle, maksin arve.
11.03 – ootas pakk mind pakiautomaadis
Nüüd oli vaja leida aeg, et teha pildid, teha midagi lahedat. Aga aega ei ole iga päev kogu aeg. Lõpuks tegime Meelisega pilte, videoid, samal ajal Hedonile tegevust leides, sest nii lahe oli, et paberid krõbisesid ja paelad ja pakendid ja “ooo… piltiii! vaata!” Noh, lõpuks said pildid tehtud.
15.03 – uuris MyPrint, kas sain paki kätte, kas kõik on hästi… Ehk siis behind the scenes – millal sa postituse teed?
Kell on hetkel 13:55, alustasin selle postituse kirjutamist kella 10 ajal hommikul ja ma olen alles poole peal. Ma pole piltegi veel arvutisse tõmmanud, mis mälukaardil ootavad. Hedon magab täpselt nii, et ma ei pääse üle tema kaamerani. Seega, läheb veel päev või kaks kuni ma selle postituseni reaalselt jõuan. Tegelikult ei jõua ma selleni ilmselt enne nädalavahetust, sest täna õhtul lähme pildistama, homme sõidame Karksi Nuia noortele blogimisest rääkima… Ja ka nädalavahetuseks on väikesed plaanid.
Mu point on see, et jah, ma saan selle albumi tasuta, aga ma pean selleks tööd ka tegema, et see tasuta saada. Ja kui see ilkuja arvab, et saan ka lõpuks jalad persest välja… Siis need pole seal kunagi olnudki. See, et ma kuskil palgatööl kaheksast viieni või kümnest kümneni ei passi, ei tähenda, et ma midagi ei teeks ja aina ootaks, et palukesi ja (maju, autosid, tööpakkumisi, ma ei tea mida) sülle kukuks.
Praegu kiirelt guugeldasin – blogimine, kui töö. Leidsin näiteks Merje postituse, kus ta ei saa aru, millele see aeg kulub. Ju tal siis tulebki vähe meile, millele vastata; ju teda siis kutsutakse vähem ja pakutakse vähem ja küsitakse vähem. Näiteks juba Tai hooajal, saan ma iga päev mitu kirja Tai kohta. Mul ei ole südand inimest vastuseta jätta, kui ma oskan talle vastata. See kõik võtabki aega ja ma olen enam kui kindel, et ööpäevast 8 tundi vabalt, tegelen ma blogi asjadega. Sest Facebook võrdub ka mu jaoks “blogi jaoks tegemine”. Meilid – suuremas osas blogiga seotud.
Leidsin Postimehest artikli ilublogija Eneli Rahulaga, kes kinnitab mu sõnu – blogimine on täiskohaga töö.
“Kõik oleneb väga palju postitusest, kuid vaidlen tulihingeliselt kõigile vastu, kes arvavad, et blogimine on ülehinnatud või ei olegi töö. Postitada vähemalt kaks korda nädalas sisukaid artikleid koos kvaliteetsete piltidega, sealjuures olla aktiivne ka sotsiaalmeedias, avalikus elus ning arendada nii ennast kui blogi – see kõik võtab aega ja energiat,” ütleb Eneli.
Õhtulehes räägib videoblogija Anna Ovsjankina (Estonianna) täpselt sama. Blogimine on Anna jaoks täiskohaga töö ja kogu tema sissetulek pärineb samuti sealt – kosmeetikafirmade kaastöödest ning Youtube’iga seotud sponsorlepingutest. ”Alguses ma ei teadnud, et sellega saab raha teenida. Kuna Eestis puudub programm, mille abil saaks Youtube’iga lepingut sõlmida, pidin omale leidma vahendaja.”
Blogija Ehtel leiab samuti, et pole vahet, palju sul blogi peale kulub, olgu selleks tund või kaheksa, see on töö. Või miks ta on vähem töö kui fotograafi tunnine fotosessioon või kui ajakirjanik kirjutab tund aega arvamuslugu…
Olen ise sel teemal samuti varem kirjutanud, kusjuures just siis, kui käisime kaks ja pool aastat tagasi Karksi Nuia koolis blogimisest rääkimas… Tänaseks on mõned faktid selles paariaastataguses loos muidugi muutunud, aga olen samal seisukohal mis siis – blogimine on täiskohaga töö, siis kui sa tahad lugejaid hoida, regulaarselt postitada ja sa armastad seda, mida teed.
Kell on 14:26 ja ma sain lõpuks postituse valmis. Vahepeal panin liha ahju ja enam polegi pikalt jäänud, Hedon peaks ärkama, meikar peaks saabuma ja pildistama minek!
Loen paralleelselt nii sinu kui Malluka blogi, nagu öö ja päev. Mallukas on asjalik, ülienergiline ja toimekas, tunneb rõõmu elust ja oma lastest. Positiivne. Terve “perekond” Marimell on nii depressiivne, pessimistlik. Oma lapse pärast võtke end kokku ja hakake elama. Arusaamatu kuidas saab üldse üks täiskasvanud terve mõistusega inimene mitte tööl käia aga nagu näha, teie saate ja pole siis ka ime et pidev rahapuudus ja ahastus peal. Mõelge millise lapsepõlve te oma lapsele korraldate???
Mallukas ka ei käi ju palgatööl! Ka blogib ja pildistab… Lihtsalt tal on veel rohkem tegemisi tänu blogile kui meil. Ja ma arvan, et mu lapsel on väga õnnelik lapsepõlv, kui vanematega saab chillida.
Nooooo…kui õel ja pointless kommentaar. Loen ka mõlemat blogi ja Marimellide elu küll kuidagi kehvem pole Mallukate omast (kuigi viimast loen ka hea meelega!) Vastupidi- selles teises blogipere elus on nii palju kaootilisust ja sigrimigri, palju asju algatatakse kogu aeg, vähesed projektid kantakse lõpuni.
Siinne blogipere on natuke küpsem lihtsalt ja rohkem ennast leidnud. Teavad, mille nimel sahmida, mille nimel mitte. Ja Hedon on ju nii hoitud ja hea arenguga laps- lapse kasvatamine juba on suur töö.
Lihtsalt uskumatu kommentaar!
Kas depressioon on nohu, mis tuleb ja läheb, v6i asi, mille puhul “tuleb ennast lihtsalt kokku v6tta”?
Kas ka mitte Mallukas üsna hiljuti alles (enne Lendet ootama jäämist) depressiooni küüsis ei vaevelnud ja enamuse ajast “looteasendis p6randal” ei soovinud viibida? Minu mäletamist mööda oli tal sel perioodil kaaslaseks 6htuti ka pudel veini v6i lausa kaks. Sellest on ta väga avameelselt hiljemgi kirjutanud.
Ei viitsi otsima hakata, aga pruugib näiteks “vein” otsingumootorisse panna, kui sealt kasv6i see postitus leida http://www.mallukas.com/2016/11/07/lohestunud-blogija/
Mallukat ei maksa kyll v6rdluseks tuua, sest tal on pikalt ämm olnud Mari hoidmas ja “koristajalaadsed tooted” kodu kasimas, mida suur enamus peresid endale lubada ei saa.
Imelik oled w? Leenu just kirjutas ju tööst jne, et ta ei istu üldse ns. Vot Meelis v6iks kül tööle kobida, mis masetseb ja eite mängib? :)
Meelis paraneb ja lähebki tööle tagasi.
Ja vaevalt depressioon “eide mängimine on”!!
kirjutasin pika teksti, kui nõme ja kohatu on nii öelda, aga ütlen lihtsalt et käi perse, debiilik
+1
Täiesti ajuvaba kommentaar Eeva-Liisalt. Ilmselt tal veel lapsi pole või pole kursis, et teil on 2 aastane laps. Väga paljud emad on oma lapsega 3 aastat kodus.
Oled väga tubli ja ära pane tähele selliseid kommentaare! ;) Küll Hedon harjub lasteaiaga kui on selleks valmis ja saad tööle minna.
Issand, ma ei saa sellest kommenteerimast aru. Kus siin blogis see hull negatiivsus on. Mulle meeldib kui kokkuhoidvad Meelis ja Mari-Leen on. Nende laps küll ei saa lapsepõlve üle kurta.
Ja sorry, aga Mallukas on enamjaolt hüsteerik. Mulle meeldib teie blogi iga kell rohkem.
Teiste inimeste omavaheline võrdlemine on tegelikult täiesti mõttetu tegevus. Selline “kuidas tema saab ja sina ei saa” ei ole motiveerimine, see on lihtsalt ebameeldiv.
Kui ma ei eksi, siis enne seda kui Mariann uuesti rasedaks jäi, oli tal ka madalperiood. Kaalus ta ainult reklaampostide kirjutamist ja blogimise lõpetamist, oli kurb ja õnnetu.
See pole kuidagi parastamisest, vaid lihtsalt selleks, et näidata, et meil KÕIGIL on elus erinevaid perioode ja ei saa keegi, nii et on ainult lust ja lillepidu. Sinul on kaugel seisvana kerge öelda, et miks ei tee nii või naa aga ju on asjaosalistel selleks ikka omad põhjused. Kas need ka sinu jaoks head, õiged ja loogilised on? Ehk mitte aga kas teised peaksidki sulle elama..
Ja lisaks hästi lihtne soovitus: kui sulle ei meeldi blogijad ja nende kirjutised, siis minu teada (veel) ei ole meil Marimelli ega muu blogi lugemine tehtud riigi poolt kohustuslikuks.. :)
Olukord on nii tuttav.
Olen ka vahel mõelnud, et kas ma pean mingi üldkoosoleku tegema ja kohalike informeerima sellest, milline mu töö ja tööpäev välja näevad.
Paljude jaoks on kodus töötamine kuidagi “vähem” töötamine.
Mina olen raamatupidaja, kes töötab kodukontoris. Oi, kuidas tuleb kommentaare küla pealt. Ala miks ma lapsi lasteaeda viin, kui ise kodus istun? Minu lapsed on hommikuti ühed esimesed lasteaias (kell 8) ja juba olid küsimused, et miks ma neid ei võiks kella 9ks tuua? Ma olla ju kodus?
See, et ma teen tööd kodus, ei tähenda, et mu tööpäev ei oleks 8 tundi või enamgi veel.
Mina aga olen selliste kommentaaride suhtes tundlik. Ja asi on läinud selleni, et sel ajal kui lapsed on lasteaias ei lähe mina toast väljagi. Et mitte anda küla peal kõneainet.
Tahtsin vahepeal hakata jooksmas käima. Hea oleks näiteks lõunapausi ajal teha üks 30 minutine jooksu tuur. Siis ei peaks ka õhtul lastega koos olemise ajast jooksma minema. Aga ma ei julge minna, sest siis on pärast jälle kellelgi midagi öelda.
Blogimine jätab ka mulje, et töötad ju kodus ja oled ise oma aja peremees. Aga nii paljud inimesed ei mõista üldse, mida mingi ametikoht endast kujutab.
Minu arust on hea postitus, mis kirjeldab veidi seda blogija ametit!
Ma töötan ka kodukontoris raamatupidajana. Sügisel läks laps sõime, siis läks asi kergemaks, saan aega paremini planeerida.
Aga muidugi tuleb pidevalt kÿsimusi, kuna ma “päris” tööle lähen.
See on teema mis on mindki väga isiklikult puudutanud. Tegelikult puudutab siiani. Töötu olles (õigemini palgatöötu) sattusin vestlustes tuttavatega tihti kimbatusse küsimusega “millega sa tegeled”. Selle küsimuse all tegelikult ei mõeldutki tegemisi, vaid ikka seda “kus palgatööl oled”. Kui selgitasin mida teen ja millega ka leiva lauale suudan saada, siis kuulati ja noogutati kaasa küll, kuid järgmisels küsiti ikkagi, “aga tööl, kus sa tööl käid?”. Lõpuks olin sellises masenduses, et vältisin igasugust suhtlemist kõigiga.
Inimestel on lihtsalt vist jube raske mõista seda, mis erineb nende elust ja olust. Hukka mõistma on aga igaüks mihkel. ;)
Kui pikk Sa 12 aastaselt olid?
Ma ei mäleta, mis siis?
Ilmselt ta mõtles seda, kui kõrgel üks kraanikauss saab olla.
Ilmselt seetõttu – “…12aastaselt, kui ma ema restos kartuleid koorisin ja nõusid kraanikaussi vinnasin, olenemata sellest, et kraanikauss oli mul üle pea kõrgusel.”
no sa kirjutasid, et 12aastaselt venitasid taldrikuid kraanikaussi, mis oli üle su pea. no ma olen muidu ka lapsepõlves restos jõlkunud tänu onule ja näinud resto kööke (ka hilisemas elus), siis pidi ikka kõrge kraanikauss olema, mis sul üle pea oli :D
No see oleks mul praegu ka mingi rinna alla umbes. See oli tõsiselt megakõrge ja sügav ja suur! Võisin 12a mingi meetrine olla, hahah. Ma ei tea. Aga ma praegu ka ainult 1,55
Ma arvan, et eelmine kommenteerija soovis teada, et kui kõrgel see kraanikauss sinu ema restoranis siis asus, et sa pidid nõusid sinna upitama :D
Blogimine on töö muidugi, aga ainult neile, kes sellega teenida soovivad.
Sest ma nt ka väga armastan seda, mida teen ja tahan lugejaid hoida, aga kuna ma nänni ja koostööd ei otsi, pole mingeid kohustusi, ainult lõbu . Kui blogiks sissetuleku pärast, käiks asjad hoopis teisiti.
No ma täna ei tee ka seda ainult sissetuleku pärast ehk peaks?!
No “tavainimene” teebki selliseid pildialbumeid ja muid asju töö ja pere kõrvalt tasuta (maksab ise peale) :D ma ei saa aru kuidas see sulle raskem on?
Ja enamik inimesi teebki päris tööd, et kõik tööd, mida sa kirjeldad on täiesti tehtavad. Oled tubli olnud ja erinevad kogemused tulevad ainult kasuks!
Jah, aga tavainimene ei pea neid hiljem pildistama, videoid tegema, blogima.. see võtab aega :) ma ei taha suvalist plirtsplärts pilti panna nt
Minus silmis on,tänapäeval inimene tark ja osav kui ta ei käi palgatööl.
Mina leian,et mis saaks olla paremat,kui oma vabaaja korraldamine,seejuures lastega väga palju koos olla.Ning teha neid asju mis meeldib ja selle eest veel raha saada.Kriitukutele:Teheke järgi!
Tänks!
+1!
(Oli möeldud Kadri kommentaarile)
Väikekodanliku mõttemaailmaga inimestel ongi raske vahet teha kahel mõistel,
tööl käimine ja töö tegemine.
Mõni inimene, kes tööl ei käi, teeb 100x rohkem tööd kui see, kes kuhugi tööle iga päev end kohale veab ja laua ääres lihtsalt oma 8 tundi ära istub.
Vastupidi ütleks mina just!Väga tobe võrdlus Mallukaga, mõlemad üli akriivsed inimesed!Alati kui ma siia lugema tulen, saan sellise energia laksu!Ausalt.Sest alati pakatavad postitused energiast ja positiivsusest(va viimase aja kurvemadteemad muidugi)
Sa kuidagi oled kohe selline säde ja tuletad mulle laisale inimesele meelde, et kes teeb see jõuab!
Meil tööl on olnud erinevates osakondades 2 inimest, kellel oli depressioon ja olid töölt eemal pikalt. Kes ei ole kõrvalt näinud, ärge kommenteerige. Seda on ka kõrvalisel isikul raske vaadata…rääkimata sellest, kui tugev peab pere olema, kus on inimene depressiooniga. Kõike head Teie toredale perele, küll asjad laabuvad :)
Kui jätta kõrvale kõik selle depreka ja tööle/lasteaeda mineku, siis mind huvitab kuidas on sul lood veini vähendamise ja trenniga? Oled saanud treenida? Kui palju sul see veini vähendamine kaalu kaotas ja kuidas on muidu enesetunne?
Muu osas soovin edu!
No kui ma enne jõin iga päev (klaasikese ikka hea une tarvis), siis nüüd ei joo iga päev. Kaal on 67-68 umbes. Trenni ei tee.
Olen üritanud lugeda Malluka blogi, aga pole suutnud. Marimelli oma meeldib.
Aga pea igas teemas on mõni eriti rumal kommentaar. Nüüd oli see siis Eeva – Liisa. Hämmastav lihtsalt! Hedonil on just hea koos oma vanematega! Vähemalt 2 esimest eluaastat ei peaks laps käima kollektiivis, vaid olema kodus.
Mul on selline naabrimees, kes oskab mind tihti läbi lillede solvata. Iga kord, kui ma jään ametlikult puhkusele (üks kord varakevadel ja teine kord suvel), siis ta küsib otse, et no millega sina selle ära oled teeninud. See ei ole naljaga küsimine, vaid teadlikult halvustav. Üks kord siis ütlesin, et stop, miks sa nii ütled ja seletasin, milline mu töö on, kui suure vastutusega. Peale seda on ta kuss olnud ja ilmselt häbeneb nüüd natuke.
Selle loo moraal minu jaoks on see, et kui sa ei näe, et keegi midagi teeb, siis see ei tähenda, et ta ei tee.