Jõulukingitused 2017 – mitme tonni eest kingitusi ja keegi pole õnnelik

Teate, ma sain jõululaupäeval aru, et Grinch minus on sündinud. Mul polnud sel aastal seda jõulutunnet. Esmalt ei saanud me nulgu õigel ajal, siis ei aidanud selle ehtiminegi kaasa.. No polnud seda tunnet, lund ei olnud.. Ma ei tea, kuidagi polnud õige tunne. Ja kui aus olla, siis nüüd ma ootan, et saaks selle kuuse ehetest tühjaks teha, välja visata ja need jõulud ametlikult kokku pakkida.

Päkapikud käisid küll terve detsembri meie kuuse alla kingitusi poetamas, nii et jõuluõhtuks oli juba täitsa arvestatav kogus pakke. Ma ei tea, kuhu see päkapikk kadus, kes ütles, et tema sel aastal kinke ei tee..

No kadus ta kuhu ta kadus, äkki lootis minus jõulutunnet tekitada. Aga etteruttavalt võib öelda, et seda ei tulnudki.

Ma ei teagi miks, aga osad kingid tekkisid kuuse alla kirjaga, ava need kohe. Nii sain ma näiteks kuldse kontsaga kingad (link) ja tegin endale ise päkapikku, tellisin koos Hedoni kraamiga endale pajakindad ja HOIA saatis uue deodorandi (link), kummelivee (link), savi (link) ja huulepalsami (link).

Paar päeva enne jõule vedasid päkapikud kohale hirmraske kohvimasina (link) ja kuuse alt leidsin ma veel oma soovitud punased potid-pannid (link). Kusjuures need potid-pannid pakkisin ma lahti alles täna.

Meelis kinkis mulle kahed Tanel Veenre kõrvarõngad. Ühed marjad, mis on imelised ja väikesed nahkhiired, mis ei sobi mu kõrva absoluutselt.

Seega kui keegi neid nahkhiiri endale soovib, siis 100€ ja teie jagu, ma veebist praegu ei leidnudki, vist läbi müüdud need konkreetsed. Soovi korral kirjutage otse postkasti.

Kõige suurema saagi sai loomulikult Hedon

Ma olin isegi natuke kuri päkapikkude peale, et nad nii palju asju olid kokku tarinud. Oleksid võinud midagi sussi sisse varem jätta või siis üldse tulevikku. Aga samas saan aru, kui nad juba pakikontoris olid ilusti ära pakitud ja teele pandud, kus nad neid siis enam panid kui adressaadini tarisid. Mis seal ikka. Ju siis Hedon on jõuluvanakontori arvates sel aastal väga hea poiss olnud.

Ega talle midagi ette heita ei saa. Väga tubli on. Vaikselt juba räägib meid surnuks ja jõuluõhtu kild oli muidugi see, et Meelis tuli meile ka jõuluvana tegema ja kui me teda aknal ootasime, siis oli Hedon täitsa õhinas ja uksele vastu tulla ei julgenud. Kui Meelis moonutatud häälel küsis, kas sisse ka lastakse, tuli Hedon lähemale, vaatas teda läbi juuksetuti ja prillide, sammus tähtsa näoga tuppa ja küsis etteheitvalt, „issi, kus sa käisid?“ Umbes nagu, mis nalja sa teed praegu, kust sa tuled niimoodi.

Kuna Hedoni viimase aja üks põhilisemaid avastusi on “vaatame teletupse”, siis sain ma aru, et üks selline meie majja ära kuluks. Päkapikud arvasid, et kui juba, siis juba, ikka kõik neli koos. Ja need osutusid õhtu hitiks. Kõik neli võeti kohe kaissu ja vanad hiired saadeti asumisele.

Kui mina soovisin kööki, sest Hedon on suur kokkaja ja nuga pole tema jaoks võõras, samuti saab ta hakkama hommikukohvi valmistamisega, rääkimata sibulate ja munade koorimisest, siis.. Päkapikud arvasid, et mis köök see ilma pottide-pannide-mõladeta on ja vedasid needki kuuse alla valmis. Ja mis kokk see ilma põlle-pajakinnaste ja rätikuta on. Lapibutiigist on meil varem tellitud ka päevatekid ja padjad. Juba enne kui Hedon sündis. Väga ilusad ja kvaliteetsed. Pean tõesti kiitma. Nüüd tegin ise endale päkapikku ja tellisin endale ka pajakindad.

Näidake mulle poissi, kes ei tahaks autorada. Ja veel muutuva kujuga ja vilkuvat. Päkapikud teavad, mis poistele meeldib. See on hetkel veel pakis ja selle saab ta lahti teha siis kui me mu tädile külla läheme, sest see ongi plaanis sinna mängimiseks jätta.

I am officially Grinch

Päkapikkudel oli kindel plaan, et Meelis sel aastal kingitust ei saa, seda kinnitasid nad mulle veel nädal enne jõule ja siis ühtäkki teatasid nad, et nägid Meelist Solarise kandis hiilimas ja nüüd on vist pekkis. “Ta teebki sulle kingituse” kriiskas päkapikupere mulle telefoni. Mis mul muud üle jäi kui päkapikud enda heaks tööle panna. Aga ma ei suutnud ühelegi variandile jaatavalt vastata.

“Äkki toome Meelisele mantli?” Ei, ma tean, et ta seda Year’i mantlit on käinud nillimas, aga see poleks üldse üllatuslik. “Kinopileteid?” Kui aastane kinopääse oleks olemas, siis oleks just selle päkapikud talle toonud, aga kuna päkapikkudel niigi tegemist, siis mitut suvasummalist kaarti tarida ei tundunud mõistlik. “Teeme talle ise kupongiraamatu, noh, lubame, et võtad Hedoni nädalaks, või paneme talle sinna kinkekaardi massaaži või et sina ise mudid teda?” ei jätnud päkapikud jonni. Mkmm, miski polnud see, mitte miski ei kõlanud, et see võiks sobida.

Ma lootsin kuni viimase hetkeni, et ma leian mingi reisi, mis ei maksa rohkem kui 1000€ kolmele ja et saaks kas pärast jõule kuskile soojemasse kohta kui meil siin on või jaanuari alguses, et Hedoni sünnipäeval ära olla.. Aga no ei tulnud mingit megapakkumist…

Ja siis ühel päeval jäi mulle Facebookis silma (päriselt ka jäi! Uskumatu, aga kui Facebookis skrollida, siis asjad jäävad ette :D) Wooch’i käekell. Tšekkasin kohe lehe lahti (link), et mis puust kell see selline on. Neid puust kellade-lipsude tootjaid on nagu seeni pärast vihma.

Tegemist on siis kolm aastat tagasi asutatud õpilasfirmaga. Ja Wooch kellasid kannavad Toomas H. Ilves ja Taavi Rõivas, Itaalia peaminister Matteo Renzi, Gruusia peaminister Irakli Garibašvili ja teised tuntud näod. Kokku on üle maailma juba 1500 Woochi kella kandjat. Päris hea tulemus mu meelest Eesti kohta.

Tellisin kella läbi Facebooki ja suhtlus kuttidega läks ladusalt. Kell tehti täpselt mõõtude järgi, minu soovitud graveeringuga tagaküljel ja kuigi valikus oli mitu erinavat tooni, siis mulle meeldis just must. Ja kui nad ütlesid veel, et tegemist on eebenipuuga, siis mul kohe klikkis. Ma mäletan kuidas ma nagu väike laps Hamburgi raekojas trepi käepidemeid kahekümneaastaselt vahtisin, need olid ka eebenipuust. Siuke dejavu „Lumivalgukesega“ tuli peale.

Tõde on aga see, et Meelis vingutas selle kella peale nina. „Not my cup of tea“. Õnneks meeldib see kell mulle piisavalt palju, et seda ise kanda. Pean laskma ainult nats väiksemaks teha.

Ja tegelikult tegin ma Meelisele veel ühe kingituse… Tellisin talle selle objektiivi, mida tal vaja oleks.

Meelis palus mul see tagasi anda, mõttetu rahakulu. See ei tasuvat end ära. Mida päev edasi, seda enam on iga teine, kellel kaamera on, fotograaf, siis ei viitsi väga võidelda. Need pildid mis meil blogi jaoks vaja on, saame me tehtud ka olemasoleva fototehnikaga. Pere- ja portreepildid soovijatest samuti. Lihtsalt pulmapildistamiseks oleks vaja seda toru, aga no ju siis saab rentida kui vaja.

Ühesõnaga jumala fucked up keiss nende kingitustega sel korral. Lisaks oleme me samas wifis, ehk siis mida vaatan mina, jookseb ka Meelise Facebookis ette.. “recently viewed this item” – nojah siis. Ehk siis ei mingit üllatusmomenti.

Mitme tonni eest vastu taevast. Lahe. Kõige paremad kingid ongi need, mis tegime endale ise. Ma tellisin endale selle musta Lagerfeldi kella, mida ma siin mitu postitust nutsin ja Meelis ostis endale Weekendi piletid. Ja kui nüüd joppab, et me mingi reisi leiame jaanuarisse, siis olemegi rahul. Peaasi, et me teineteisel olemas oleme :) Idüll kestab veel sajaga.

Vähemalt olid teised õnnelikud

Päkapikud teadsid, et kui meie majas on pidu, siis ei saa see ju kingitusteta mööduda. Ja nii olid nad kohale vedanud kingitusi kõigile, kes sel õhtul läbi astusid.

Naabripoisile olid nad ühe Tai lapiku pakki pannud. Ma pean siinkohal muidugi meie blogilugejat tänama, kes selle päkapikkudeni toimetas.

Sel korral oli alkohol täiega teemas. Kingituste nöol. Terve õhtu jooksul jõi meie kümnepealine seltskond ära kaks pudelit Vana Tallinna glögi. Nii kaineid ja alksivabu jõule ma ei mäletagi. Igaljuhul oli meil külaline ka Makedooniast, kellele olid päkapikud pakki pannud Vana Tallinna, ikka õige suveniir, mis kaasa vedada. Ja Sandragi jäi kingitusega rahule – isiklik FLASi pokaal (link).

Ja no siis sai ta veel kohvitopsi nagu mulgi (link) ja abipaki Tai jaoks (Linea päikesesarja šampoon, juuksemask ja õli (link) peaksid reisil abiks olema küll ja Burnshield (link), ilma milleta mina kuskile päikese alla ei reisi.

Mõne kingiga olid päkapikud aadressiga eksinud, aga eks nad saavad siit ka kätte. Lapsehoidjaid ootavad kohvitopsid (link) ja ma ei saa mainimata jätta ühte usinat päkapikku, kelle õmblusmasinast tõusis ilmselt paar päeva enne jõule tuld, sest valmis kaks ühesugust dressi – meie lapsele ja lapsehoidjate lapsele. “Nüüd saavad koos kuskile minna kui te Tais olete,” naersid päkapikud kui mulle Smartposti koodi saatsid.

Selle pingiviinikanga ostsin ma juba mingi kaks aastat tagasi ja seisis teine kapis. Pärast mustikapusade sündi saatsin ma mitu seisma jäänud kangast õmblejale, et kui mul mõni idee tuleb, midagi teha, siis teeme, las seni seisavad. Nüüd peab hakkama uusi kangaid ostma, sest kõik on otsas.

Loomulikult ei unustanud päkapikud ka meie pere kõige suuremaid kommisõpru ning nii sai tellitud kaks kilost tünni Haribo komme :) Seda ma mõtlesin, kuhu need Hedoniga värvitud kruusid (link) said, päkapikud panid need koos kommidega pakki.

Oma tädile tellisin ma traditsiooniliselt meie perepildi (juba kolmas aasta järjest) ja karbi šokolaadi, mida saab Shokoboxis (link) ise disainida.

Alates nendest jõuludest, lubasin ma Meelisele, et teen talle kingituse siis kui ma tunnen, et tahan teha, olenemata kas on mõni tähtpäev või ei. Aga ühtki kohustuslikku kingitust, et on sünnipäev, jõulud, ma ei tea mis – ma ei tee. Mul on kopp ees sellest stressist, mida kinkida inimesele, kellel on kõik olemas.. ragista oma ajusid nagu viimane loll ja siis on inimene pettunud ka veel. Milleks?

Postitus sündis koostöös kõikide meie sõprade, hullude ideede ja kallite kingitustega ja siin lingitud firmadega. Aitäh. Päkapikud tegid meie jõulud imeliseks. Meie ise seda kahjuks ei suutnud.

Kas teie leidsite oma pakkidest seda mida ootasite? Kui läks nagu meiega, siis aastalõpuni kehtivad erinevad marimelli sooduskoodid, millega saate ehk endal tuju tõsta :)

38 thoughts on “Jõulukingitused 2017 – mitme tonni eest kingitusi ja keegi pole õnnelik

  1. Ei tee ammu mehega omavahel kingitusi, kui midagi vajame siis ostame. Lastele küll teeme kingitusi.

  2. Need Tanel Veenre nahkhiired on nii ilusad. Kahjuks ei sobi need mitte kellegile kõrva, nad on nii suured ja paksud. Sain samasugused ja olen täitsa õnnetu. Huvitav, kas neid saab ka ümber vahetada?

  3. Veetsin joulud tööl ning üksi. Kingitusi ei saanudki. Jaanuaris palgapäeval läheb valin miskit ilusat endale välja

  4. Kurb. Kogu see jutt siin tõestab, et te olete läbi ja lõhki materiaalsed inimesed.

    1. Minu meelest olete ühed tõsised vingatsid. Üks ei sobi ja teine ei sobi. Aga pildistame ja näitame ikka kõigile.

  5. Tundub, et sinu jõulutunne on lõpuls minu juurde jõudnud :) sest minul oli sel aastal esimest korda tunne, et vot see ongi õige jõulutunne. See mida ma terve elu nii oodanud olin. Täiesti hullumeelse ideena võtsime jõululaupäeva hommikul suuna Riia poole, et seal lihtsalt olla ja ringi vaadata. Me ei teinud reaalselt midagi erilist. Vaatasime natuke jõuluturgu ja natuke linna ja siis magama. Teisel päeval kolasime ka natule ringi ja vaatasime linna päevavalges ning sõitsime koju. Aga kogu see reis oli lihtsalt ülilahe! Just see õige. Mu lapsed ja uus peiks sobisid uskumatult hästi kokku ja see kõik oli lihtsalt mõnus. Selline lihtsalt koos veedetud aeg, kus kellelgi polnud kiire ja me saime lihtsalt olemas olla teineteise jaoks. Maaailma parim!!!

  6. Meie perel puudus ka täielikult jõulutunne. Lastele (6a ja 3.5a) ütlesime pmst 23da õhtul, et tuleb ilusti tuttu minna, sest jõuluvana tuleb öösel pakke kuuse alla tooma. Jäid ka ja hommikul oli neil hea meel kinkide üle. Mitmed asjad sai kingitud neile kahepeale, kuna neil valmib iga sekund nende tuba ja siis oli selleks nn sisustust vaja mänguasjade näol (sama köök nagu Hedonil ja nõud jms). Elukaaslasega läks lihtsalt, enne jõule leppisime kokku et ei tee kinke vaid pühendume lastele kinkide tegemisega. Aga no kuidas siis nii eks. Ja mina kinkisin talle tahvliga kruusi kohvi jaoks (sest ma tema kruusist joon ise, nimeline kruus). Ja tema kinkis mulle uhkema helkuri, kuna ma vahepeal ju siiski autost ka poodi kõnnin jne. Eelnevalt kokku lepitud ja mõlemal oli rõõmus meel, sest otseselt polnud me kumbki kinki näinud. Seega mööda me kinkidega ei pannud.

  7. Kuna ise tegime kingitused ainult lastele, siis õnneks see stress jäi ära, mida elukaaslasele kinkida. Ema ja ämm kinkisid seda, mida soovisin, ja vanavanemad raha, seega see aasta oli kingitusi pigem vähe, aga kõik vajalik ja valmistas heameelt.
    Küsiks hoopis kohvimasina kohta. Kuidas esimesed muljes on? Praegult kahevahel, kas osta uus masin või üritada veel vanaga hakkama saada.

  8. Nii juhtub nendega, kes asjadest üle uputatud on. ASJAD rõõmu ei valmista. Seetõttu kingimegi me oma peres emotsioone – teatripileteid, kontserdipileteid, nädalavahetuse Eestist eemal jne

    1. Meie perele valmistasid küll Asjad rõõmu! Igaüks sai täpselt seda, mida tahtis. Ja kohe kümme pakki sai igaüks ja see ei välista seda, et kogu pere veedab jõulud armastuse mulli sees. Kingitused on pikema aja jooksul hoolega valitud- keegi ei saa lihtsalt mingit kola. Ma lihtsalt ei saa aru sellest kingivihast – nii lahe on oma perega istuda, pähkleid ja shokolaadi krõbistada ja jõuluglögi juua ning ükshaaval pakke avada. Siinkohal pean siis kommenteerijate vingumist silmas. Blogipostitus on meeldivalt avameelne. See täiskasvanudomavahelkinkeeitee on aga midagi õõvastavat… Miks ei tahaks vaeva näha ja kallist inimest üllatada ja rõõmustada…Kui mitte kümne, siis kasvõi ühe pakiga. Terve aasta on aega seda ühte pakki teha ja ikka on häda ja stress ja rahast on kahju ja mis kõik veel!

    2. Sellepärast, et paljud inimesed on õnneks aru saanud, mida kujutab endast ületarbimine ja millised on selle tagajärjed. Miks on täiskasvanud inimesel vaja saada jõuluks KÜMME pakki? Miks on vaja nii palju nänni, olgu see hoolega valitud või mitte? Miks su ellu üldse nii palju asju on vaja? Milliseid puudujääke sa kompenseerid sellega?

  9. Kuidagi kurb postitus. Palju rabelemist ei millegi nimel. Et võimalusi justkui oleks, aga kasutada ja hinnata ei oska… parem ostnud siis kohe mõni superäge reis kõigile: vähem tõmblemist, rohkem rõõmu. Ei pea ju kellelegi midagi tõestama.

  10. Sry, aga need puidust kell ja puidust pokaal on ikka üsna koledad. Ja ega enda pere piltidega šokolaad ja perepilt kolm aastat järjest ka suurem asi kingitused ei ole … vähemalt minu jaoks:)

    Kohvitopsidega on nii ja naa – kes reaalselt ka kasutab, selle jaoks on tore kingitus, aga mulle isiklikult meeldiks rohkem pudel veini, kohvipakk või kera juustu:)

  11. Kahju, et kingitustest rõõmu ei tuntud (kuigi tundusid läbimõeldud ja saajatele sobivad). Fotograafi osa täitsa õige-hetkel igaüks kaameraga fotograaf ja üritab sellega teenida. Paljudel tuleb muidugi see väga hästi läbi. Kuid ega Meelisele ka fotograafi haridust pole ja kunagi ka isehakanud ju, samuti on tema pildi käekiri väga kehva (näiteks Sinu pildid mulle rohkem),mistõttu ei tasu toriseda, et enam kliente pole.

    1. No koolitusi on aastate jooksul läbitud mitmeid, polegi meil mingeid hulle haridusega fotograafe siin Eestis. Kellel peegelkaamera on, see pildistab. Aga noh, kui natukenegi midagi pakkuda tahta, siis päris 30€ eest ei ole pointi, stuudiorent on juba sama palju..

    2. Paraku pean vastu vaidlema. Meil on väga hea haridusega fotograafe. Ma mõtlen ka, et mida rohkem sa millestki tead, seda selgemalt saad aru, kui vähe tegelikult tead. Ja vastupidi ka. Mida vähem millestki tead, seda piiratum on silmaring ja mõtled, et tead jube palju. Seega kindlasti oleks hea oma oskusi ja teadmisi täiendada.

    3. Kuule tal need stuudiovälised pildid ka midagi erilist pole, et need oma hinda või erilisust õigustaksid

  12. Kuidagi kurb postitus. Lubasite ju, et ei tee kinke ja ostsite nii kallid asjad ja pettumus.

    Meelise soovitud objektiiv maksis ju üle kahe tonni. Miks niimoodi raisata? Eriti kui võtta arvesse, et objektiiv ei tee temast paremat fotograafi. Samuti mitte koolitused. Nii palju ägedaid tegijaid on tulnud ja Meelis peaks omale uue hobi leidma.

  13. Olen jõulude ajal kaugel soojal maal ja ainuke mida igatsen on perega koos olemine ja jõululaud, aga need kingutused ja nende tegemine mulle üldse ei meeldi. Kui leian midagi praktilist ja sobivat just sellele inimesele siis on hea meel, aga no muidu on siiber sellest materiaalsusest ja ilgest kingirallist. Hea et reisil olles ei pea mingitele kinkidele mõtlema. Ja jõulutunnet nigunii siin päikese all Austraalias ei ole :D mulle tundub küll et blogijad on oma asjadega lolliks läinud.

  14. Meil peres tehti sel aastal ainult lastele. Ma ostsin oma mehele lõhna , sest oli tal teine kohe lõppemas. Kuna jõulupeol oli mitu perekonda, siis täiskasvanutele tegin ma piparkooke. Suured ja kaunistatud ning vanavanemad said lastest raamitud foto ja kellele panin küünla ja villased sokid, mida olen kudunud. Ja samuti sõbraperedele villased sokid ja toormahla. Ei hakka üldse pead vaevama ka mingite asjadega, sest ise teha on väga mõnus ja tean , et mu sõbrad ja pere oskavad seda hinnata.
    Järgmiseks aastaks on samuti paar ideed, mida teha ja pakki panna.

  15. Selliseid jõule oligi teile vaja, sest te ei suutnud endale kindlaks jääda. Taoline fiasko tegi ehk päriselt selgeks, et ei jõulutunne ega rahulolu ega mittemiski ei ole sõltuvuses asjadest ja materiaalsetest kingitustest. Mangusid siin neid oma potte ja panne, aga nüüd tundub, et rikkusid sootuks tuju ära kõik kingid….

    1. Mina olin oma kinkidega väga rahul. Lihtsalt ragistasin oma ajusid mida Meelisele kinkida ja need ei valmistanud talle rõõmu.. eile õhtul just rääkisime pikalt-laialt ja ma ütlesin, et nii hea, et me saamegi nii ausalt rääkida :)

      Ja et aastavahetuseks tõmbame minema! Pole mingit stressi :)

  16. Väga kummaline ja segabe postitus. Annetage siis kingid ära või midagi. Päkapikud tõid kuuse alla, olid need siis koostööpartnerid v te ise aga milleks siis lahmida niimoodi. On palju inimesi kes sellisest hunnikust ei oska undki näha.

  17. ma sain oma lemmiklõhna ning kingid uk-st tulevad ühe naela poe omad ja primarkist mõned vajalikud asjad. selga, jalga, pesta, koristada, jms.

  18. Ma tahtsin kiitust avaldada Meelisele jõuluvanana. Lugesin Perekoolist kriitikat ja vaatasin ise ETV saatelõigu üle. Minu arust oli Meelis just parajalt muhe ja julgustas lapsi, käitus nendega nii toredalt. Kuigi osadele jäi mulje, et ta oli ebaviisakas, siis mulle jäi just vastupidine mulje.

    Lihtsalt, siia minu pideva kriitika vahele tahtsin natuke kiitust ka avaldada. Minu arust oli südantsoojendav vaadata tema etteastet jõuluvanana.

  19. Väga huvitav on lugeda kõigepealt läbi see postitus siin ning siis eellugu, teie 12.detsembri postitus nimega “Kuidas elimineerida jõulukingituste tegemine?”

  20. See kingituste pärast stressamine on põhjus, miks ma jõule juba aastaid ei naudi. Kinkisin see aasta mehele peene kohvimasina, mille peale öeldi, et noh täitsa tore ja mugav, aga järgmine hommik oli vana filtermasin ikka tagas kapist välja tiritud ja troonis uhkelt oma kohal edasi :D Suurem pettumus oli kahjuks see, mehe poolt mulle kingitust ei tulnud… Kokkulepet, et kinke ei tee meil ei olnud, arutasime enne jõule veel, et mida ja kust, aga jõululaupäeval jäin tühjade kätega. Mingit kommentaari ei tulnud ka, et ei olnud aega või raha, oleksin ju aru saanud. Mõtlesin, et imelik, mossitasin natuke, aga ei hakanud küsima ka, kui nii, siis nii.

    1. Aga miks sa seda teemat temaga selgeks ei räägi? Väga kurb kommentaar. Sul on ju selgelt okas hinges ja üldse ei imesta, mul oleks ka. Ära jäta seda asja läbi rääkimata, sest see jääbki teie vahele nii. Võid mõelda küll, et see on ju kõigest jõulukink ja tobe draamat teha, aga samas see ikkagi näitab midagi, kui teil pole kokkulepet, et kinke ei tule, ja sina teed, aga tema mitte ja siis isegi ei põhjenda kingi puudumist.
      Sa ei pea peale hüppama ja ründama, aga võta see asi jutuks. Ära ole üks neist, kes kogub ja kogub ja kogub ja jõuab asjaga nii kaugele, et lõpuks on läbirääkimata asju nii palju, et ainus variant on suhtele punkt panna.

Comments are closed.