Ma olen pikalt mõelnud, kas ma peaksin ka SEL teemal sõna võtma. Meelise ema teemal siis. Ma olen kirjutanud endale sahtlisse tuhat lugu, tuhat kirja talle, tuhat kirja iseendale, endast välja… Ja täna… Jõudsin ma ühe mõtteni.
Alustan aga sellest, et kui Hedon oli sündinud ja meie suhted olid selleks ajaks juba seitse aastat olnud üsna üle kivide-kändude, aga kui teda reaalselt ei huvitanud enda lapselapse sünd, siis ma kuidagi murdusin.
Ma mäletan, et kui ta mu rasedusest teada sai, siis ta nuttis mulle telefonis kui õnnelik ta on ja lõpuks ometi saab temast vanaema ja… Aga raseduse ajal ja Hedoni sünnile ei järgnenud muud kui sõim, siis ma tõesti olin nõutu ja kui Meelis ütles, et on parem kui me temaga ei suhtle, siis ma nõustusin, et nii on tõesti parem.
Loomulikult me proovisime suhelda, saatsime emadepäevaks Hedonist pildi ja.. saime sõimu, saatsime jõuluks kingitused, saime sõimu…
No milleks, eks? Siis ühel hetkel, ma ei tea, kas see tuli Meelise isa haigusest või millest, ta leebus ja hakkas hullult suhtlema ja tahtis Hedonit näha ja… Proovisime siis. Tegi seni head nägu kuni me seal olime. Ma arvan, et me polnud Tartust väljagi saanud kui juba halas naabritele ja sõbrannadele, et ISSAND TULID KOLMEKESTI, no ei saa see Meelis kunagi kuskil üksi käidud. No milleks see näitemäng, eks?
Ühesõnaga, pärast Hedoni sündi läksin ma meediumi juurde. Ma lihtsalt olin katki. Tahtsin teada miks. Ja kui ta rääkima hakkas, siis ma arvasin, et ta räägib kellestki teisest…
Alljärgnevalt siis see tekst mis ta rääkis. Mina usun selgeltnägijaid ja ma ikkagi usun, et meil on eelnevad elud jne, seega mina seda usun, skeptikud ilmselt mitte.
„Ma näen, et sa seisad kirikus, seal on suured vitraažidega aknad… Sa peidad oma käsi. Sul on maani must kleit ja pikad varrukad… Su selja taga on punase peaga mees… Hmm.. Selle ajastu kohta täiest ebanormaalne nähtus. Ta kallistab sind ja ütleb, et kõik saab korda… Aa, sa oled matustel… Issand, mu kõrv kuumab, kas sul ka?“
Ei, mul ei kuumanud ja ma olin reaalselt seal toolis, mida asja sa räägid, see ei kliki mulle kuidagi ja sa näed ma ei tea mida. Ma tundsin end nagu selgeltnägijate saates, et mõni nõid panebki puusse…
„Ma olen nüüd ühes majas, seal on vanem naine, kurja näoga, ta küpsetab midagi… Ja väike poiss.. See naine ei salli teda, ajab teda minema. Ahjus on tuli, ta teeb saiakesi. Laps jookseb ja naine ajab teda ikka ära… Oiii, kui kuum mul on… Issand, maja läheb põlema, laps jääb sinna tossu sisse ja karjub… Sina oled seal, püüad teda päästa, su käsi saab põletada… Aaa, sellepärast sa varjadki seda kätt seal kirikus, see on kõvasti põletada saanud… Issand, see naine tappis su lapse!“
Ma olin ikka veel wtf, millest sa räägid… Kui ta oli minu „eelmisest elust tagasi tulnud“, siis ta seletas. See oli kolm elu tagasi ja see seal on sinu ämm. Sa oled tema pärast siin, eks?
Siis ahmisin ma veits õhku. „Sa ei saa temaga läbi. Teil tekkis konflikt kolm elu tagasi ja te pole seda ära lahendanud. Sa ei ole andestanud. Ja tema vihkab siiani lapsi! Eriti poisse!“
Ja siis ma sain aru, et ta räägibki mu ämmast ja seepärast me ei saagi läbi… Ja sinna see jäi. Elasin lihtsalt selle teadmisega, kuni tänaseni.
Panin endale üleeile aja kristalliteraapiasse, kus ka Meelis käis ja tõesti igasuguseid asju koges ja ma mõtlesin, et lähen proovin ka, äkki hakkab kuskilt otsast kergem. Kui ma sinna sõitsin, siis see asus samas majas, kus ma selle meediumi juures käisin ja… Mõtlesin sellele, kui ma seal kaks aastat tagasi käisin… Et.. äkki ma peaks andestama? Andestama selle kolme elu taguse asja, et ta mu last ei päästnud ja tal surra lasi ja äkki siis saabki mu hing rahu?
Igal juhul see teraapia mulle täna kuidagi ei mõjunud. Ma nägin igasuguseid pilte enda silme-ees jooksmas, aga ma ei mäleta neist ühtki. Ma olin nagu unes. Ja ma ärkasin vahetult enne seda kui „hakkame vaikselt tagasi tulema“.
Ja kui ma koju jõudsin ja sellele mõtlesin, siis äkki ma peaksingi andestama selle kõik mis kunagi oli ja äkki ma siis täna ei tunneks nii nagu ma tunnen. Ma ei suuda lihtsalt teda aktsepteerida, selle pärast mis ta Meelisele tegi. Ma ei suuda aru saada, kuidas üks ema nii tegi, kuidas ta minusse on ligi üheksa aastat suhtunud ja kuidas ta mind sõimanud on. Mille pärast? Okei, ma pole Meelisele piisavalt hea, aga sõimata mind selliste sõnadega, mis isegi trükimusta ei kannata… Aga äkki mind vaevab ikkagi see, et ta eelmises elus mu lapse tappis?
Ja siis kui ma pühapäeval seda hüpnoosisaadet vaatasin, siis ma nii tundsin, et ma tahaks selle Marissa juurde minna, aga ma ei julge. Telekasse kindlasti ei taha minna. Äkki ta saab mind hüpnoosiga tagasi viia kolm elu tagasi, sinna põlevasse majja, sinna kirikusse, matustele, kuhu iganes, et ma saaksin andestada ja eluga edasi minna.
Tahtsin endale psühhiaatri juurde ka aega panna (jaja, ma tunnen, et deprekas ründab), pole. Esimene aeg on 7.06 – no seal ma olen kirjas. Aga õnneks Meelis sai enda arsti juurde mulle aja, küll tasulise, aga 28. aprilliks. Pea kaks kuud ootamist, aga parem kui kolm, eks.
Ma tunnen, kuidas see Meelise ema teema mind nii rämedalt rõhub. Ma ausalt tunnen, et mul on depressioon sellest Meelise olukorrast, sellest, et ma püüan aidata ja ma ei oska. Ma ei saagi midagi teha, sest need on Meelise mälestused, millega tema peab tegelema, aga minul on mingid omad kalad. No ka minu isa-ema teema on mul leinamata jne. Aga et mitte veelgi süvendada seda depressioonialget, siis äkki peaks kohe sellega tegelema?
Alustama peaks sellest, või kellest, kes on elus ehk Meelise emast. Äkki ma lihtsalt peangi andestama ja ta ära unustama ja elu lähekski edasi nii, et see ei segaks mind.
Ja Meelis ilmselt peab veel lihtsalt kirjutama, jagama neid asju ja see üks postitus näitas selgelt, et selliseid postitusi on vaja – te ei ole üksi, kodune vägivald ei ole okei. Selle vastu tuleb võidelda, isegi kui see oli 20aastat tagasi, või kaks aastat tagasi või eile. See ei ole normaalne, sellest peab rääkima või siis kasvõi kirjutama, aga seda ei tohi endas hoida ja seda normaalseks pidada.
Hommikul lisaks: Eile ütles see terapeut, et ilmselt jõuab asja sõnum sinuni pärast esimest pikka und. Aga ma jõudsin selleni enne magamaminekut.
Mitte mingil juhul ei tohi Hedonit selle hullu muti juurde/kätte jätta!
Julged sa soovitada konkreetset meediumi? Ma tahaks rääkida oma lapse kaotusest ja veel mõne kaotatud lähedase teemal, aga kõige hullem, mis võib juhtuda, on minu jaoks mingi soolapuhuja juurde sattumine. Endale tuli pähe ainult Kerro, aga ma ei usu, et tema juurde löögile pääseks Tlnas.
Kirjuta mulle postkasti, annan selle kontakti kelle juures ma käisin :)
Huhhh, ma tahaks ka Kerro jutule, aga ma pole kindel kas suudaks seda kõike kuulata, mis tal mul kõike öelda oleks :D
Tõeline andestamine lahendab kõik mured, aga see on paganama raske. Paljud ei saagi sellega hakkama, kuigi üritavad.
Kirjutasin su kommentaariumis põgusalt oma lapsepõlvest. Vägivald ei tulnud ema poolt, vaid isa ja kasuisa poolt, aga oli vähemalt sama räige. Minu vend sai veel hullemini. Teda konkreetselt pandi väikesesse tuppa kinni ja peksti. Rusikatega, kepiga, rihmaga, tooliga… Mis iganes ette jäi. Näiteks selle eest et ta öösel alla tegi. Ja nii iga päev, kuniks ta alla tegemise lõpetas (või vanaema seda kasuisa eest varjas). Miks lapsed teevad alla?
Vennal oli ka hüperaktiivsuse diagnoos. Lõpetas 16-aastasena vanglas, kus istus 3.5a huligaansuste eest. Tema jaoks oli see pääsemine. Ta pole siiani kasuisale andestanud.
Mina olen, aga see võttis tohutult tööd. Samas on mu hing nii rahul peale seda. No tõsiselt oleks nagu suuuur kivi südamelt langenud. Olen õppinud sellest kõigest ka positiivseid jooni leidma, mis oli. Näiteks on mul väga tugev intuitsioon, mis tuvastab vägivallale kalduva mehe ära. Eks nad tegelikult reedavad end mingi kehakeele või käitumisega, aga ma ei tea neid märke, lihtsalt tunnen ära. Seetõttu olen osanud neist eemale hoida.
Olen jõudnud sinna punkti, kus olen tänulik oma lapsepõlve eest ja kõige selle eest, mis ma tänu sellele õppinud olen.
Väga tahaksin, et ka mu vend sinna punkti jõuaks ühel hetkel ja tegelikult kõik vägivalla ohvrid. Viha enda sees kanda on väga koormav…
Jõudu teile ja loodan et saad deprekale varakult jaole!
Ma tean, et öeldakse, et andestad sa iseenda, mitte teiste pärast, mina nii ei arva. Mina arvan, et andestad sa ju teistele ja seega ka nende meelerahuks, sinu seisu see ei muuda mitte mingil moel. Seega, ei usu, et andestamine ülemäära oluline on. On asju mida mina pole andestanud oma lapsepõlvest ja mille tõttu mina oma isaga ei suhtle, aga ma ei usu, et mu elu selle pärast kuidagi vähem väärtuslik on. Või et see mind kuidagi tagasi tõmbaks. Ma olen lihtsalt õppinud kõigega elama ja tema andestamist ei vääri, seega pole mul teda enda ellu vaja.
Samuti usun mina, et lause “perekonda ei saa valida” on bullshit. Saab küll. jah, sa ei saa valida seda kes sinuga geneetikat jagab, aga sa saad valida, keda sina enda perekonda soovid. Selline ema pole mitte mingi ema ja lihtsalt sel põhjusel, et ta Meelise ilmale tõi, ei vääri ta küll mingit erilist kohtlemist. Kõik on olnud tema otsus.
Ma nagu ei saa üldse aru milleks mingid meediumid ja mis eelmised elud?? Te peaksite selle nõia lihtsalt ona elust välja viskama, teda ignoreerima ja temaga mitte mingit tegemist tegema. See inimene on ilmselge psühhopaat ja tal pole mitte mingit empaatiavõimet ega arusaamist asjadest. Ja kuidas saab mingi meedium teid aidata? Lihtsalt blokeerige see inimene oma elust, sest see hull ei muutu mitte kunagi!
Tead, seda on ilmselt kergem öelda kui teha. Me oleme sada korda proovinud, et kõik, ei suhtle, aitab sellest terrorist. Aga ikka ja jälle ujub ta kuidagi pinnale. Seepärast tulebki abi kasutada, et me, või vähemalt mina ei saa ega oska inimesi sedasi oma elust välja kirjutada.
Lihtsalt palun proovige olla üle sellest haigest inimesest. Ärge nüüd mõlemad kukkuge musta auku! Hetkel on nii, et Meelis peab tõepoolest ise oma lapsepõlve asjadega toime tulema ja leidma selle rahu endas aga sina oled hetkel tema tugipunkt. Ja kui sinul ka see enesekindlus lööb kõikuma, siis kannatab lõpuks Hedon.
Lihtsalt keskenduge oma lapsele ja proovige vähem mõelda sellele rongaemale ja uskuge, laps toob teie ellu rohkem rõõmu ning negatiivsed mõtted jäävad tahaplaanile. Selles minevikus ei tasu niipalju sorida, raske oli, aga seetõttu ei tohiks lasta ülejäänud elu sellel mõjutada.
Minge käige kõik kolmekesi reisil, mõelge tulevikule! Nii paljud inimesed on kannatanud lapsepõlves vägivalda (kaasa arvatud ma ise), aga olen jätnud selle kõik selja taha, saab küll, aga tuleb iseendaga palju tööd teha.
Ilmselgelt see “ema” on väga üksik kibestunud inimene ja kui ta näeb, et see teile nii palju korda läheb, siis tema jaoks on see tõenäoliselt win-win. Aga ärge pöörake sellele enam tähelepanu, tema jaoks on kõige valusam õppetund see, kui olete õnnelikud pereinimesed, kes sellistele asjadele enam ei mõtle.
Ja haige inimese all ei pidanud ma siinkohal silmas lihtsalt sõimusõna, vaid tegemist on ikkagi meditsiiniliselt haige inimesega, kellele täna psühholoogias antakse diagnoos oma käitumise pärast.
Kuule ma ka vaatsin hüpnotisööri saadet. Jube äge tundus! Mine jah,saad teistega jagada ! Ja kus juures ma ükspäev just ka mõtlesin et soovitaks teile seda! Sest tundub, et teie mõlemad hüpnoosile alluks..
Jah tegutse kohe! Ära lase selles ülepea kasvada! Aga äkki paariteraapia? Et saate koos Meelisega? Noh see on nüüd jah.. Aga pereteraapia koos selle ämmaga? Sest praegu tundub, et terve teie elu keerleb ümber tema. ?
Üks hea nipp, mis mina oma psühholoogi juure käies sain. Rääkisin talle oma kurba lugu ja siis lampi tema küsib.. Aga mis sa sellest loost kasu oled saanud, mida sa oled õppinud?.. Mul oli kammoooon kuulasid ka muidu, mis ma sulle rääkisin praegu? Aga ma sain seal mõttemustrist välja. Hakkasin mõtlema, mida ma olen saanud kasu sellest, et ma pidevalt oma vanemate tüli kuulasin ja isa pidevalt juua täis on. – Sain selgeks kuidas ise mõelda ja hakkama saada, kuidas sarnaseid inimesi mõista jne jne. Et noh kohe teraapias ei tulnud. Aga tuli ka mõni aeg hiljem, kui alateadvus oli oma analüüsi lõpetanud. Et äkki… sul oli ka nii.. et läks vähe mööda ja su mõistus jõudis järgi.. Ja seda nippi võid katsetada.. Saad ka äkki sarnaseid paralleele leida?
Meelise ema teatas, et tema ei lähe küll võõrale inimesele midagi rääkima. Ilmselt ei tule siin koos minemisest väga midagi välja. Aga ma pole ka kindel, kas ma seda tahakski.
Ega vast jah. Algab asi sealt et ta tunnistaks ise seda kõike. Aga seda vist võib ootama jäädagi.?
Igal juhul ulme kurb on küll et Hedonil vanavanemate kogemus saamata jääb. Aga mis parata. Elu tahab elamist. Ja saab nii ka. Pigem las olla olemata kui negatiivne kogemus.
A PS. Lahendus.ee (oli vist) regad ära ja saad neti nõustamist kui vaja ja kui sobib. Võid katsetada.
Ei pretendeeri absoluutsele tõele vaid lihtsalt mõtted.
Kuidas saaks sellisele emale andeks anda?! Pigem anda andeks endale ja oma kehale, et sellise sitaga on seda koormatud. Lasta lahti. Kas see on tõesti kõrgem pilotaaž? Lihtsalt otsustada nüüd siin ja praegu see sitt ei mõju mulle. Inimese võimetele ei ole piire .Raske. ..Arvatavasti .Nagu suitsetamise maha jätmine .
Lihtsalt saage üle!!!
Ja sellele emale tuleks teha sanitaarlask.
Kallistan Teid kõvasti ja saadan mõttes jõudu!
ei tea, kas see on mingi ämmade viga vms. mul samasugune, rase olin siis oii nii hea meel, laps sündis siis oii nii tahaks juba näha ja kallistada jne. läksime siis esimest korda mehe koju (meie ei ela eestis) siis hakkas pihta, iga piiksu peale ei ole vaja lapse juurde joosta, kõiki asju tegin valesti, pane lapsele müts pähe (õues 27kraadi sooja) pane riided selga lapsele jne jne. mingil õhtul laps magas õues vankris. ma läksin dussi alla, mees oli samal ajal saunas. mingi aeg siis kuulen kuidas ämm kriiskab all, titt löugab väljas, keegi nüüd siis ei kuule v? pärast siis küsisin mis välja siis ei läinud ja lutti ei pannud vms. tema kardab külma saada (suvi, õhtul 20+ kraadi väljas). mehele tuli õhtul sõber külla, see siis tegi niisama ämmale nalja et noh mis nüüd beebivoodi kõrval siis ei istu, et peaksid lapse und valvama ju, ise värske vanaema. selle peale siis kostis et tema siin küll MINGIT TITTE vaatama ei hakka, ei ole elus keegi teda aidanud, ei hakka tema ka kedagi vaatama. Ja sinnapaika jäigi minu normaalne suhtumine oma ämma. Mismoodi saab üks inimene öelda, oma lapse kohta mingi titt? Nüüdseks suhtlen temaga minimaalselt, mehe kodus enam käia ei taha, kuigi sellest peaks saama kunagi meie kodu. aga mina sellise inimesega koos elama ei hakka. ja no kes üldse tahab ämmaga koos elada, eriti kui inimene on nii kibestunud ja vastik. mina ei tee seda, mina ei tee teist, mina olen terve elu rasket tööd teinud ja nüüd mina puhkan. ja siis vedeleb päevad läbi toidumoll kõhu peal teleka ees. ühtegi üleliigset liigutust ei tee. isegi kui sinna läheme siis ei saa ülemist korrust soojaks kütta, tema ei hakka nende puudega siit trepist ülesse ronima. EDU!!!!
Ilmselt on siin samuti roll ka minu nö leinas. olen matnud päeva pealt oma vanemad. isa, kui olin 16 ja ema 25. Leinast kui nii öelda olen löpuks üle saanud. Ilmselt on siin oma osa ka lapsel. AGA ma ei taha oma lapsele sellist vanaema. Võib olla ongi asi ka pettumuses, ma ootasin enamat, suuremat nö vastuvöttu, aga kui tema juba esimesel korral oma lapselapsesse niimoodi suhtub, siis minu pärast olgu olematta.
Ja siis ma mõtlen, oleks minu ema elus, oleks nii oleks naa. Ja siis mingil määral hakkab minevik ketrama, sest tema nii väga tahtis saada vanaemaks. Hetkel ongi olukord, kus mul näiteks polekski kedagi appi võtta, kui oleks vaja last hoida, sest ma lihtsalt ei annaks teda ämmale hoida. Ma pigem jätan minematta või tegemata oma asjad, aga oma last ma talle ei anna :D
võibolla peaksite minema palverännakule ja leidma selgust endas
andestada võib mõelda, et oled teinud, a sisemas ikka kõik piinab, et miks ometi ja ühtset vastust polegi
ning tuleb üritada elada tulevikule, mitte minevikus, kuigi alguses võib see raske olla
NB!
Kui usute eelmistesse eludesse, siis ka sellesse, et kõik raskused on õppetunnid.onju.
Nagu koolis käimine kui esimene klass selge saab edasi teise. Mis õppetund siin oleks? Õppida lahti laskma äkki, või? Jõudu igatahes sellest taagast vabanemiseks!
Mina usun eelmiseid elusid ja enne sündi tehtud kokkuleppeid. Loomulikul pole see juhus, et Meelis sündis sinna perekonda, vaid eelnev kokkulepe, et nii tema kui tema vanemad tahavad saada sellist kogemust. Mida räigem õppetund, seda suurem edasiminek arengus.
Tavaliselt kipub olema nii, et teatud inimestega maadleme mitmes elus ja jäämegi seda tegema, kui ei saa õppetundi läbitud. Seega tasub haarata härjal sarvist ja püüda probleemi lahendada igast otsast.
Soovitan minna Mai Agathe Väljataga juurde või vähemalt lugeda tema raamatuid. Ta rõhutab, et ei ole olemas halbu inimesi, vaid erinevatre kogemuste jahil hinged. Meelisel oli vaja kogeda ohvriks olemist ja emal sadistiks olemist. Eelmises/järgmises elus võib olla vastupidi.
Andestamine lahendab, aga seda on tõesti väga väga raske teha. Aga seoste mõistmine kindlasti aitab sellele kaasa.
Nii tublid,et probleemi näete ja sellega tegelete! Andestamine kindlasti aitab,aga oma jõududega on seda meeletult raske teha,kui just üliteadlik pole. Loodan,et õiged inimesed oskavad teid aidata:)
Nõuandeid jätkub kindlasti kamaluga. Nii et mulle endale tundub, et minu oma on juba liigne. Või mis nõuandja ma üldse olen.
Lihtsalt Meelise lugu tuletab mulle teravalt meelde kõiki neid kirjeldusi, mida ma olen oma “hoolealustelt”, mõnikord minu blogis mainitud külalastelt ja nende erikooli klassivendadelt-õdedelt, nüüd juba täiskasvanud inimestelt, kuulnud erinevates variatsioonides. Rääkisid siis kui nad lapsed olid ja räägivad vahest nüüdki. Perekonnainimestena ja lapsevanematena. Need asjad on neil sügavalt hinges.
Ma olen elatud aastakümnete jooksul aru saanud, et vägivalla ohvri kaaslaseks olemine on ülimalt raske ja keeruline. Paratamatult elatakse oma armastatu mälestustele ja suhetele vägivallatsejatega olevikus igati kaasa. Kui see aga toimub liiga emotsionaalselt ja aktiivselt, siis ei pruugi sellest kaasaelamisest abi olla. Mõjutatud otsused ei saa olla head otsused. Ainult Meelis ja just tema ise saab jõuda selleni, et otsustada mismoodi ja kuidas ta suhtub oma minevikku, kuidas ta suhtleb inimestega minevikust. Naine saab selles olukorras, kestvas protsessis olla mehele vaid tingimusteta toeks, olgu otsus milline tahes.
Meenub üks mu külalastest. Lapse isa oli “teadmata”, ema alkohoolik, kellelt võeti vanemlikud õigused. Vend ja õde anti kaugetele sugulastele hooldusperesse, kus tüdrukut hellitati ja poisile anti peksa. Mõnikord nägi poiss ka oma purjus ema. Paari aasta pärast ema tapeti ühe joomingu käigus. Nagu ma aru sain, otsustasid täiskasvanud, et selleks ajaks teismelistele lastele sellest ei räägita – nii olevat parem. Täna 26 aastane mees ei ole siiani sellest üle saanud – ta vihkab hoolduspere vanemaid, rääkimata sotsiaalametnikest-lastekaitsjatest. Mees ei anna andeks, et ta ei saanud minna oma ema matustele: jah, ma kunagi oma ema kainena ei näinud, kuid ta oli siiski mu ema, mitte aga need loomad, kes mind hommikust õhtuni peksid. Lugu siin lihtsalt sellest, et teismelisele oleks pidanud andma võimaluse ise otsustada. Nii nagu Meelis peab ise otsustama, mida ta oma lapsepõlve mälestustega peale hakkab. Mitte keegi ei tohiks seda tema eest otsustada.
Aitäh sulle :)
Minu jaoks on veidi veider see kui Meelisel on juba diagnoositid haigus ja tõsised mured ja traumad, hakkad sina ka endale igasuguseid asju pähe võtma ja just kui sama rada pidi alla minema. Milleks?! Reaalselt on need Meelise üleelamised ja sa peaksid praegu oma mehele toeks olema mitte hakama mingites kolmandates eludes tehtud asju lahendama. Tundub päris kulukas ettevõtmine kui hakata kaugemalt pihta ja muud kui asju lahendama. Elage rohkem tulevikus ja mõnusa tuleviku nimel! Unustage minevik, kui vaja ka inimesed (Meelise ema), mis negatiivsust meelde tuletavad ja keskenduge oma tuleviku loomisele (oma kodu, Hedoni arendamine, miks mitte mõni laps veel :P ).
Ma ei võta midagi pähe. Ma olen aastaid samamoodi elanud nagu Meelis, lihtsalt blokkinud oma lapsepõlve. Ja ilmselgelt ma mõtlen sellele rohkem, kui see teemas on. Ja küll on tore sorada ikka meie rahakotis. Kulub palju kulub, terveks võiks saada!
Ma mõtlesin pigem, et raisata ressurse sellele, et andestada kolme elu taguseid “asju” on suhteliselt naeruväärne kui asjad, mille pärast inimesega läbi ei saa on tegelikult juhtunud reaalselt ja praeguses elus! Kui suudad reaalseid asju andestada siis tee seda kui ei suuda unustage inimene ära! Te ju leiate sada põhjuks miks mitte tegutseda unistuste nimel küll tööd ei ole, küll lasteaia kohaga jama, küll kolm elu tagasi juhtus…üks kommnteerija kunagi kirjutas teile väga õiged read: “Kes tahab, leiab võimaluse, kes ei taha, leiab vabanduse!” ja need read võtavad teie tegutsemist ikka väga hästi kokku!
Tahtsin veel lisada, et mulle tundub, et depressiooni ja lapsepõlve vahel seoste otsimine pigem võib halvendada seda olukorda, sest alateadlikult võib inimesele isegi meeldida enesehaletsus, teiste haletsus, tähelepanu jne, mis praegu sellega kaasneb. Kõlab terve mõistuse jaoks ebaloogiliselt, aga depressioon muudabki mõtlemise veidraks.
Kas ei aitaks pigem suhtumine, et lapsepõlv oli raske, aga tulin sellest pasast eluga välja ja suure kogemuse võrra rikkamana. Oli küll ropp ja raske, aga tänaseks päevas on see tehtud ja seda ei pea enam kunagi kordama (vähemalt selles elus). Ehk siit tulebki oskus olla tänulik ka ebameeldivate kogemuste eest.
Ilmselt inimesed on erinevad. Nt Meelis tunneb ennast just halvasti kui haletsetakse ja ala “tahan aidata”. Ta tahab ise hakkama saada ja “olla mees”. No vahel on vaja, et keegi kallistaks ja ütleks, et ei pea üksi hakkama saama ja koos on kergem ja kõik saab korda ;)
Kas Meelise ema loeb ka Teie blogi?
Kui jah, siis mis ta selle peale öelnud on?
Ma ei tea. Arvan, et loeb. Meile pole midagi öelnud, me ei suhtle ju. Aga ilmset räägib endiselt kõigile kuidas Meelis selle välja on mõelnud jne. Ei tea mina ja ausalt, ei huvita ka. Rääkigu mis tahab ja kuulutagu “oma tõde”.
D vitamiini puudusest võib tekkida depressioon :) Tasuks seda kontrollida.
Minul tekib küsimus, et miks on inimestel nii raske lahti lasta nendest inimestest, kes meile elus palju haiget teinud. Miks me endiselt nende peale mõtleme ja ootame neilt midagi, mida nagunii ei saa.
Sooviks ka selle meediumi kontakti, kelle juures käisite!
Kirjutage postkasti
“Meelis tunneb ennast just halvasti kui haletsetakse ja ala “tahan aidata”. Ta tahab ise hakkama saada…” Kui Meelis tahab ise hakkama saada, siis miks ta blogib siin — see on ju ainult haletsuse kerjamine. Mõelgu oma lapse peale, kas laps tahaks seda jama ükskord lugeda ja see aeg on varsti käes. Teie olete isegi oma pissimise probleemid laia ilma saatnud….
Kuidas keegi näeb. Mina ei näe seda haletsuse kerjamisena. Mina näen seda oma kogemuse jagamisena. Ja mis pissiprobleem?! Sa loed ja ei saa aru, anna kannatust!
Täiesti haige kommentaar, soovitaks prl Signel natuke areneda enne järgmst kommentaari.
Tõesti kurb on lugeda, et teil sellised probleemid on, kuid väga oluline ongi, et probleeme endale teadvustate ja neid alla ei suru.. ainult nii saab neid ka lahendada. Kõigil on probleemid, neid jagades on lohutav märgata, et te pole üksi. Tervendagu armastus ja andestuse jõud teie elusid. Kõike parimat, edu enesearenguteel!