Täna õhtul on „Kuuuurijas“ juttu maovähendusoperatsioonist. Ka mina pole näinud rohkem kui reklaamklipp, mis nali naljaks, on Delfis pandud rubriigi „kino“ alla. Mulle tundub, et see sobibki sinna päris hästi. Tundub, et saates olev naine pole end üldse kurssi viinud, mis operatsioonile ta läks.
Igaljuhul on meie maotute grupis läinud täna elavaks aruteluks, kas maovähendusoperatsioon on ikkagi kergema vastupanu minek või ei. Meie teame, et ei ole. Me oleme ammu väsinud inimestega vaidlemast, kes arvavad et on.
Aga kurb on selle loo juures hoopis see, et naine kes saates osaleb, ilmselt lihtsalt läks opile ja arvas, et saab siresäärseks beibeks. Noh, eks ta alla võttiski, aga saan aru, et ta ei olnud kursis, mis saab tema nahast, mis võib juhtuda juustega, mis saab kõigest muust, mis pole kaal.
Ma rõhutan veelkord, ma pole saadet näinud, proovin õhtul vaadata ja seda postitust vajadusel korrigeerida.
Vaadates nüüd saadet, siis saan aru, et teema on hoopis muus. Inimene oli juba aastaid enne operatsiooni depressioonis ja kae nalja, maovähendusoperatsioon seda ära ei viinudki, vaid tuleb välja, et tal on endiselt depressioon. Siin pole opiga mingit pistmist. Ta oleks pidanud psühholoogi juurde minema juba aastaid tagasi, tal on ju totaalne lapsepõlvetrauma, millega pole tegeletud. Ta tunnistas ju isegi, et oli depressioonis enne ja on nüüd ka. Võtab ravimeid. Tegelikult ongi ju kõik peas kinni. Ja operatsioon kui selline ei puutu hetkel üldse asjasse.
Inimene ütleb, et talle pole mingit toitumisnõustamist pakutud; tema ei teadnudki, mida süüa pärast operatsiooni.. ja et issand, ta on kortsus nagu vana naine. Seda informatsiooni on internet täis. VAATA PEENEMAKS.EE NÄITEKS! Seal on väga paljude maotute lood kirjas, ilustamata. Sa pead juba enne oppi allkirjastama paberi või andma oma nõusoleku, et tead, millised on tagajärjed, milline on esialgne menüü. Sa pead enne oma lõplikku kinnitust seda ka nö kinnitama, et oled end kurssi viinud.
Ma ei saanud üldse aru, mis ta point sinna saatesse minnes oli? Ta oleks justkui saatega eksinud. See oli “Kuuuurija” mitte “Imeline muutumine”. Või kerjaski ta seal praegu oma looga seda, et keegi talle kõhu- ja reieplastika kingiks? Täiesti uskumatu inimene.
Ja rääkida kuidas tal on menstruatsiooniprobleemid – pöördu arstile. Iga vaevuse jaoks on eriarst kuhu minna. Ma ei lähe ju iga jumala murega perearstile. Või kui mul hammas valutab ma ei pöördu ju mind lõiganud kirurgi poole… Issand jumal, see naine vist mõelda üldse ei suuda. Hea, et vähemalt psühhiaatri poole pöördus. Aga ma rõhutan veelkord, et maovähendusoperatsioon oli lihtsalt mingi vahepeala tema reaalses haigusloos, sellega oleks ammu pidanud tegelema.
Ja siis veel rääkida kuidas teeb Kalmuse kava. No tõesti. Sama hästi võiks kive süüa. Minu meelest peaks mingitel põkkidel, kes ainult lihast kasvatavad, olla keelatud maovähendusoperatsiooni läbinud inimestele kavasid koostada. Näiteks Erik Orgu, kes minu silmis on parem toitumisnõustaja, kuigi ma ei nõustu temaga kõiges, aga kuna kõik tema kava jälgijad pole mingid lihamäed, siis tundub usaldusväärsem ja inimlikum. Pealgi ütles näiteks Orgu mulle, et tema ei julge võtta endale sellist riski, et teha kava maovähendusoperatsiooni läbinud inimesele. Tubli.
Pealegi, ei saa ma Marek Kalmust enam oma elus kunagi tõsiselt võtta, sest pool aastat pärast sünnitust sattus ta mu blogisse, kus ma olin pannud pildi endast, et natuke on rasedakaalust veel maha saada..
Olin siis ja olen praegu 70kg. What ever, mind see ei sega. Aga teda häirib see ilmselt siiani, toona kommenteeris ta seda järgnevalt: “Vaadates sinu pilti, siis oled sa 40 kg ülekaalus. Sinu diabeeti haigestumise risk on 90%. Sa elad kirves pea kohal, kullakallis, aga mine tea. Võibolla sinul veab. Enamusel nii hästi ei lähe kohe kindlasti.”
Jep, 40 kilo ülekaalus… true that! Puhka jalga, Kalmus!
Kurb, et Lust nii ühepoolselt selle loo eetrisse lasi. Oleks võinud mõnelt teiselt opilkäinult ka uurida, kes poleks ehk nii depressioonis olnud ja oleks suutnud adekvaatselt seletada, et rippuv nahk või mitte, ma olen elus, ma säran, ma.. Mida iganes, ei sure sisemiselt.
Issand jumal, mis me praegu avastasime. See proua on kuu aega tagasi mu Instagramis sõna võtnud, et temal küll sellist probleemi pole nagu mul reitel lotendava naha näol…
#PIINLIK
Inimesed arvavadki, et paksud õgivad end suureks ja jooksevad siis arstile, et palun lõigake mu magu väiksemaks. Oo, ei. Oleks see vaid nii lihtne. Võimalik, et erahaiglates on lihtsam, ma ei tea. Aga üldiselt eelneb operatsioonile ikkagi põhjalik uuring, toitumisnõustamine, psühholoogiline abi, eriarstide vastuvõtud, kes esmalt proovivad su kaalu alandada ise, erinevatel meetoditel, kui see ei toimi, on lahendus operatsioon. Operatsioonile saavad ikkagi inimesed, kes seda vajavad, mitte „ma tundun endale paks“. Kui sul on juba olemasolev diagnoos või soodumus diabeediks, võimalus jääda tulevikus ratastooli, sest liigesed ei pea vastu, kaal ei luba sünnitada, veri on halb, mingiks muuks haiguseks vms.
Ma ei tea, kuidas teistel, aga suurem osal meist, kes me seal maotute grupis oleme, meile tehti enne selgeks võimalikud tüsistused ja et nahk jääb rippuma ja kaal langeb ja tõuseb ja võib juhtuda, et jääb kuskil seisma. Sa pidi olema kõigeks valmis. Operatsioon, nagu iga teinegi, on risk, mitte mingi meelelahutus ja „jee, saan kõhnaks“.
Selgub, et arstid olla öelnud, et 120+ kilosel ei olegi võimalik ise väga kergelt kaalu alla saada. Jah, kindlasti on neid inimesi, kes seda suudavad, suudavad 120 kiloselt trenni minna, ainult kapsast süüa, et kaal langema hakkaks jne. Aga on ka inimesi, kes seda ei suuda. Ja see, kui ta valib maovähendusoperatsiooni, see pole kergema vastupanu teed minek.
Nagu üks tabavalt ütles: kui valida rippuv nahk või oma pekkide all lämbumisoht, valin ma rippuva naha. Aga opp on see, mille eest hoiatatakse ja räägitakse. Uskumatu, et inimesed ikka veel lähevad opile ilma tausta ja võimalikke tagajärgi kaalumata.
Mis teie arvate, kas maovähendusoperatsioon on kergema vastupanu teed minek või valik, mitte surra?
See on ühestküljest hea lahendus et minna opile – hea lahendust just sellepärast kui tõesti aastaid kaal seisab ja ei saa mitte mingi valemiga kaalust alla (olen üks neist). Kui palju toitumiskavasi ma olen proovinud,kui palju ma olen arstide vahet jooksnud jne.
Mu peas keerleb see mõte ammu et läheks paneks hoopis maopaela aga vot ei ole selleks julgust. Sest seal omad plussid ja miinused
Pluss on see tõesti et ma saan kaalust kenasti alla ja ehk kaovad ka tervise probleemid.
Aga minu suurimaks hirmuks jääbki just see nahk mis võib lötendama hakata aga ei pruugi kui regulaarset hakata trenni juurde tegema hakata.
Aga neid agasi on nii palju mida ma veel kaalun ja mõtlen hoolega enne kui seda lahenduse kasuks otsuse teen.
Samas seljal oleks kergem koormus ja mu liigestel.
Apppppiiii ma ajan end ise lolliks nende agadega juba. Ootan õhtust saadet.
Olen ise ka kaaluga kimpus aga minus pole nii palju meelekindlust, et alustada kaalualandamisega. Õnneks või kahjuks kõigub kaal mõne kilo ringis ja asi pole mul nii hull, et peaks kaaluma oppi. Enda puhul olen kindel, et piisava motivatsiooni saavutamisel on võimalik kaalu alandada, olen seda korra teinud, enne lapse saamist. Polnudki tegelikult nii raske see protsess, vaja vaid algust teha. Ise ma ilmselt ei lepiks rippuva nahaga, kuigi- kui valida üli rasvunud oleks vs rippuv nahk valiksin kõhklusteta viimase.
Samas ei arva ma, et see oleks kergema vastupanu teed minek iga ühe puhul, kuid kindlasti on neid, kes on seda ka kergema kaalulangetuse saavutamideks teinud. Kahe otsaga asi :)
Tahaks ise ka seda saadet näha-tundub põnev teema.
Mina paraku olen seda meelt, et see on kergema vastupanu teed minek. Räägin seda hetkel, taas ülekaalulisena. Omal käel on võimalik alla võtta ka siis, kui numbrid on õige suureks paisunud. Vaja on vaid tahtejõudu ja pealehakkamist. Niisama ei tule midagi. See jutt, et ainult kapsast peab sööma on bullshit. Tervislikult ja tõesti õigesti (isegi meeldivalt) toitudes, kaotasin 9 kuuga 25 kg, number oli alustades kolmekohaline. Siiski, siiski suutsin need kilod tagasi võtta, kui seljaga maas olin ja liikumine kadus ning võimust võtsid stress ja ebatervislik toitumine. Hetkel ei suuda ennast töö ja kooli kõrvalt kokku võtta, aga tean, et see on puhtalt mu oma viga ja motivatsioonipuudus. Kaal hakkab langema koheselt, kui oma päevast kaloraaži, koguseid veidi korrigeerida ja rämps välja jätta. Liikumine moodustab heal juhul 10% kaalulangetusest ja peamiselt on see vajalik selleks, et kehale paremat vormi anda, mitte otseselt kaalulangetuseks. Ma ei suuda mõista seda maovähendamise värki, kui saaks ka ilma.
Kui nüüd just küsiti arvamust, siis esimese hooga, ilma põhjalikku arutelu, detaile ja fakte, siis arvan jah, et lihtsam vastupanu. Minu arvamus tugineb TLC paksude tõsieluseriaalidel, kus 95% on ennast suureks söönud. Ja tundub, et ei jagu seda iseseisvat tahtejõudu.
Veena mind ümber.
Ei jagugi, sest sa ei jõua ennast nt liigutada, et trenni teha… Ma olen sellest enne bloginud, loe vanemaid postitusi siit!
valik oli ennast selliseks tümpsaks õgida, et valikus on “surm siin või opilaual”. kes tegi? ikka ise tegi.
Mina käisin aasta tagasi maoopil ja ausalt see ei ole kergema vastupanu minek. Opijärgne toitumine nõuab kanget iseloomu ja enesekontrolli. See rippuv nahk ning kaasnev kiilaspäisus on kui lumme kusta selle kõrval. Reaalselt võib üks amps liiga palju tähendada mingit ropsimist või oledki diivanile kerra tõmbunud ja ägised ebameeldivusest. Lugeda söömise ja joomise vahel minuteid jne. Samas ma ei kahetse. Ma enne olen rippuva nahaga kui võtaks tagasi need 50kg. Pigem söön surmani toidulisandeid kui ei jaksa oma lapsele järgi joosta. Inimesed, kes arvavad, et Ah käin opil ja saan kohe kõhnaks ei tohiks üldse opile minnagi. Nad söövad varsti end sama paksuks tagasi.
Mina läksin opile, kuna ma ei jäänud rasedaks. Kui minult küsitakse kas ma kahetsen, siis ma vastan loomulikult mitte, muidu mul ei oleks mu last. Varsti saab 5 aastat mööda ja 45 kilo läks maha. Mul on teine elu praegu tänu sellele ja rippuv nahk :) aga see op peaks olema kindlasti viimane õlekõrs. Kerge see kohe kindlasti ei ole
See on väga hea postitus. Ma olen nõus, et operatsioon pole meelelahutus.
Toon ühe elulise näite. Endal just oli üks “väike” op seoses liigesega ja no poleks osanud uneski arvata, et see kriitiliseks muutub :) Tõesti jõudsin veel mõelda, et no täna ma suren, pidin ma siia tulema, oleks võinud oma katkise liigesega edasi elada. 15 minutilne opp venis mitme tunniseks!
Kindlasti PEAB lausa arvestama tagajärgede ja riskidega ja kindlasti mitte vähetähtsustada “väga harva võib juhtuda” lauset.
See maoop. tundub veel eriti karm.
Oh please, mida suurem kaal, seda kergem alla saada..
Mina lähen veebruaris nt. Ma ei jaksa lapsele järgi joosta, mul on meeletud seljavalud ja kalduvus diabeedile. Ma kaalun peaaegu 140kg! Ma olen iseseisvalt alla saanud varem 20kg kuid see tuli sama kiirelt tagasi kui kadus. Ma ei jõua enam! Ja see rippuv nahk.. No midago pole teha – ma tahan elada valudeta ja võimalusega oma lapsega mängida!!
Tubli! Kui hätta jääd siis küsi abi. Meil on väga hea tugigrupp. Foorumsit sain sõbrad, kes esimestel tundidel mu kätt hoidsid ja igas asjas aitasid.
Ohh gaad, kuidas see naine saates mind närvi ajab! Sorry, aga tema probleemid algavad peast. Sellised inimesed jäävadki igavesti oma hädades teisi süüdistama.
Googelda teda. Tuntud kaebaja ja hädaldaja !
100% nõus sinuga.
Minu arst oli I.Kaur ja väga tasemel kirurg.Maksin ise oma opi kinni ja toitumine kõik muu info.netist jne teistelt maotutelt.
Issand, see naine on ikka täitsa hull. Sellist jama ajab.
Mulle tundus ka veider, et inimene ei tule isegi selle asja peale, et üleliigne nahk ei kao ise peale oppi ära. Või et depressioon ei kao, kui kaal langeb.
Samas nõustaja koostatud menüü peale oppi võiks ju küll olla? Arst tunnistas ise kaamera ees, et neid lõikusi on Eestis tehtud suht vähe aega ja tugiteenustel on arenguruumi.
Mina arvan, et see on inimese päästa proovimine. Kui inimene ise ka elada tahab ja päästmisoperatsioonile kaasa aitab siis on op suureks abiks. Kui edasi üleliia sööb ja valesid valikuid teeb ja pidevalt siis see maksab kätte.
Ise õnneks sain toitumisega 10 kg maha, 10 veel ja olen normkaalus.
Tegelikult oleneb inimesest ,sest kui inimene läheb lihtsalt eraopile erakliinikusse ja maksab kõik kinni ,sest ala ei viitsi trenni teha ja nii saab kähku “saledaks” siis on see kergema vastupanu teed minek aga kui inimesel on erinevad haigused ja arst soovitab talle seda opi ,et mitte surra siis on see ainuõige valik.Peale seda müts maha inimeste ees kes suudavad peale opi ka õigelt toituda ja trenni teha
Kas ma olen ainuke inimene Eestis, kes kohe ära klikkis, kellega on tegu? Ma vaatasin kohe, et elutoariiulil ilutses pildile, mis ühel ajal kollaste tabloidide esilehel ilutses. Lihtsalt praegune ja tolleaegne nimi ei tahtnud klappida.
https://m.postimees.ee/section/3053/3505369
http://m.ohtuleht.ee/574602/jaljetult-kadunud-mehe-pere-issi-palun-tule-koju-me-igatseme-sind-/
Tüüpiline draamakuninganna, kes lootis vist operatsioonist lõppematut õnne ja igavest rahapada. Ma ei kujuta ette kui palju nende Lustilugude eest talle tasuti, kuid loodetavasti sellest siis veidikeseks piisab.
Vahetas nime. Kirju minevik.
Minul opist möödas alles 2 nädalat, hetkel ütlen vaid seda, et see oli minu ja meie pere otsus! Infot antud opi kohta saab arstidelt nii, et ohohooooo….
Dr. Kaur ja Kristel vestlesid minuga kokku enne oppi tunde ja peale lõikust käisid tihti visiidil! Igal ajal mil küss tekkis hellasin Kristelile! Kui ei vastanud helistas tagasi!
Mina samuti polnud õgija, vaid tervis ja meeletud ravimid hormooni näol just tegid oma töö(20 aastat)! Loomulikult oleksin saanud end ise ka aidata, aga kaal kõikus nagu jo- jo Opile kirja pannes kaalusin samuti 116kg, aga päev enne oppi 101 !
Aga praegu tunnen, et olen saanud kogu info, mis mind piinas jne.
Diagnoosi ei pane küll kellegile, aga arvan , et see naine oli juba katkine enne opi
Olen oma valikuga hetkel küll rahul! Ainult parema tuleviku nimel, et jaguks jõudu lastega müdistada jne….!
Hetkel ainus nõme on see, et januga ei saa juua tervet klaasi täit vett keresse
Ja neid arvamusi on ju erinevaid, kes pooldab, kes arvab, et oled ise laisk ja õgid end laiaks! No mida iganes
Võin heameelega küsimustele vastata, kui oskan
Tead, lohuta end sellega, et harjud jooma. Ma ei saa kuus aastat hiljem ka klaasi vett juua :)
Minu meelest pole ükski operatsioon kergema vastupanu teed minek. Ma kujutan ette, et taastumine ja enda kontrolli all hoidmine pole üldse kerge.
Ise olen ma maovähendus opi läbinud. Mind imestab kuidas inimene ei olnud üldse millestki teadlik. Isegi kõige lihtsama otsinguga on kõik internetis loetav…müstika. 75kg alla võtta aastaga…ikka nahk ripub ju. Ise võtsin 65kg alla aga kolme ja poole aastaga. Tegin seda teadlikult. Nahk on pehme, aga ei ripu nii hullusti küll. Kaasa on aidanud ka pidev ujumine, teised trennid, kuivharjamine ja kreemitamine. Rinnad vajavad kohendamist, aga seda tulevikus. Kõige tõhusamaks on ostunud ujumine. Need kes mõtlevad, mis trenni pärast oppi teha, hakake ujumas käima. Naha tekstuur muutub + nahk tõmbab kokku paremini + keha on plastilisem:)
Kas need uudisekillud vastavad tõele, et tema puhul on tegu hoopis mõrvariga, kes on nime vahetanud?!
http://epl.delfi.ee/news/eesti/kohus-jattis-naismorvarite-karistuse-muutmata?id=50819727
See maovähendusoperatsiooni-järgne liigne nahk oleks sel juhul ta elus ilmselt üks kõige väiksemaid muresid…
Tundub nii jah…
No plääää, see ei ole reaalne, et sa 79 kg kaalud ma pakuks ka vähemalt 90..
70**
Haha 68 siiski :D
Kui ta enda pikkuse juures kaaluks 50 kg, siis sulle tunduks ikka, et raudselt 65+. Mida pikem on inimene, seda kergem on tal kaalu “peita”.
Kui sina oled 1.70 pikk ja kaalud 70 kg, siis see näeb välja hoopis teistmoodi.
Äkki lõpetaks juba selle: ah, kaalud sa jee nii vähe?! ära tüüdanud – ausõna!
See tänane tsikk tundub küll kergema vastupanu teed mineja. 81 kg ja silmaga näha et üle 1,70 m pikk. Kehamassiindeks küll 35 polnud.
Appi mis loll jutt…ausalt. 120 kilone ei saagi muudmoodi alla võtta kui aint trenniga ja kapsast närides??? Arvasin et oled targem! Nii lolli juttu pole ammu kuulnud.
Mina olen juba 13 kilo alla võtnud sellega, et liigun rohkem ja söön tervislikult ja 5-6x päevas. Keha vajab palju, toitu et rasva põletada. Ma pole selle aja sees kordagi kapsast söönud! Söön vahepalaks palju valke, 2x sooja toitu (taldrikul on süsivesikud, liha, valgud ja salat). Vahest patustan ka.
Ja minu arust see opp ongi nõrkadele ja laiskadele! Kui väga tahta ja viitsida, siis saab 160’ne kilone ka kaalust alla toitumise ja trenniga.
Vett saan lausa liitri juua ja no kui ise maksin opi eest, siis ei olnud mingeid nõustamisi ega midagi enne opi..kahetsen ja ei soovita…