Kas te suhtlete eksidega?

Meelis läks Hedoniga laulma ja ma küsisin, et ei tea millest täna blogida võiks. Meelis ütles, et mingu ma Perekooli, raudselt saan mõne hea teema. Aga ma läksin hoopis oma esimesse meilboxi, sest see on mulle küll telefoni ühendatud, aga viimasel ajal on mingit errorit visanud, et parool vale ja mõtlesin, et tšekkan siis.

Ega mul sinna mingeid meile eriti ei tule, mõni arve ainult vahel, kuhu vanast ajast on see meiliaadress jäänud. No igaljuhul leidsin sealt eest hulga lugemata kirju ja.. Järsku popsas lahti Skype, kuskil küljepaneelil. Ma ei teadnudki, et need sedasi ühenduses on. Ja seal seisis kiri minu eksilt. Täpselt kuu aega tagasi oli ta mulle õnne soovinud. Armas. Kunagi kui me lahku läksime, siis tõesti, õnne soovisime me teineteisele alati, kuid ilmselgelt olin see mina, kes selle keti mingil hetkel katkestas, ei tea isegi miks. Kuigi mul on hea meeles pidada, sest ka tema oli Lõvi ja tal on neli päeva enne Meelist sünnipäev.

Ja siis me vestlesime paar viisakusrida ja ma hakkasin mõtlema, et tegelikult pole me mingi… Me vist kunagi kellegi sünnipäeval (tema või minu) oleme korra varem ka rääkinud ja ta soovis mulle õnne kui ma emaks sain.. Aga kohtunud pole me… Tegelikult mäletan ma seda väga täpselt… Septembris saab üheksa aastat. Naiste värk vist, et selliseid asju mäletavad. Aga.. Ma mäletan seda tegelikult sellepärast, et kuigi me olime lahku läinud aastaid varem, kohtusime me siiski mõnikord. Öösiti. Ja ühel taolisel korral kui ma tema juurde jälle olin läinud, sain ma aru, et ma olen ikka jumala vales kohas. Meelis oli mu ellu tekkinud kaks kuud varem. Ja sinna see eks jäi.

Kuna too eks oli hull reisisell, siis me matkasime selliste hiiglaslike seljakottidega mööda Eestit. Sealt sain ma ka armastuse Aegna saare vastu :)

Praegu mõtlen, et kui me ikka veel koos oleks, saaks me kolme päeva pärast (naistel ikka on mingi teema nende kuupäevadega :D) 18 koosoldud aastat tähistada. Ulme ju!

Ja siis mul on üks eks veel. Kes oli pärast seda eksi, kellest ma just kirjutasin. Kohtusime 2004, abiellusime 2005, lahutasime 2008. Tegelikult tahtsin ma lahku minna juba 2007, aga ta käis nagu uni peale, et.. Kõik muutub. Ma teadsin, et ei muutu. Ja tegelikult ma täna tänan õnne, et ta koos minuga siis Saksamaalt siia kolis, sest muidu ma poleks ilmselt ever temalt seda lahutust saanud. Aga nagu ma ütlesin, ei muutunud midagi ja 2008 viisime me lõpuks lahutuspaberid sisse. Irooniline vist, et tegime sedagi septembris.

Ainuke pulmapilt, kus ma olen üksi

2008 aasta september oli vist üsna märgiline. Ja sellest ajast peale ongi Meelis olnud mu elus. Meil saab üheksa aastat suvel. ÜHEKSA. Ma pole kellegagi kunagi nii kaua koos olnud. Ja ma loodan väga, et ma ei pea kunagi kirjutama, et oli üks eks veel. Me vist oleme liiga sarnased, et üldse lahku minna. Ma ei kujutaks ettegi oma elu ilma Meeliseta, ilma selle segasummasuvilata, kus tema kogu aeg muretseb ja mõtleb, ja mina olen suht “vaatame, mis saab, on ju veel raha, et süüa osta. Oled sa näljas? Ei? Pole riideid selga panna? Kas üür on maksmata? Novot siis, küll saame hakkama!”

All we need is us! Nii on lihtsalt! :)

No näiteks täna hommikul ma mõtlesin, et… Raha on vähe. Üür ja arved on makstud, süüa veel on ja söögiraha ka on… Aga Meelisel on piletid Eurovisioonile, ostetud põhimõtteliselt aasta tagasi, kui me ei teadnud üldse mis tulemas on või saama hakkab. Lihtsalt naabripoiss on enivei minemas ja kuna ta leidis jälle mingi megahea hinnaga piletid, siis küsis toona Meeliselt, et lähme? Meelis oli, davai, lähme. Piletid saidki ostetud. Mõtlesin, et huvitav kuidas me selle jaoks raha saame, või kust me selle saame, sest piletite kulu pole küll suur ja võiks nad raisku lasta, aga samas nagu ka arstid Meelisele soovitavad – astu rutiinist välja, oleks see hea, kui ta sinna läheks. Ja nagu naksti laekus täna Meelisele 436€ haigusraha, millega ma/me polnud arvestanudki, et üldse mingi raha peaks kuskilt tulema. Ilmselgelt – purki ja reisile. Muus osas saame hakkama.

Ja ma praegu mõtlen, et ega mul rohkem ekse polegi. Mingeid kooliaja kahenädalasi deitimisi ja hiljem kahekuulisi nutmisi (haahahhaha), ei saa nagu päris peikadeks nimetada. Jumal, ma mäletan kuidas ma kooli vahetades 15aastaselt nii ära armusin, et lihtsalt paha hakkas… Deitisin aga hoopis ühe teise kutiga sealt uuest koolist ja lõpuks ei suutnud enam, ütlesin, et kuule, sorry, mulle meeldib hoopis see poiss. Selgus, et nad on vennad. Arvake ära, kas ma sain kummagi neist kunagi endale? Aasta draama!

A, mul tegelt on üks peika veel olnud. See oli enne neid kahte pikemat suhet, kellest ma kirjutasin. Kestis see asi mingi seitse kuud. Ma olin 16. Ja ma olin teine. Teadlikult ja draamat tegemata. Ma arvan, et see tüüp imestas ise ka, et üks 16aastane võib nii normaalne olla, võrreldes tema 24aastase elukaaslasega, kes ikka normaalselt üle pani. Noh, okei, ma täna ilmselt paneks ka täiega üle, kui ma saaks teada, et Meelis mingit 20aastast põrutaks. Ups. Aga noh, lapsena (16 on ju laps), ei mõtle nii. Siis oli mu motoks pigem, et lapsed ja naised pole takistuseks. Ja no tegelikult, kui mees läheb kodust eemale kedagi panema, siis.. Ilmselt pole kodus kõik hästi.

Tegelikult on see pilt tehtud aasta hiljem umbes. Aga ma ei leidnud pilti sellest ajast, kui mul see peika oli. Meelis ütles selle pildi peale, et ma hakkaks nagu enda 40ndale juubelile minema :D

Ma tegelikult ei tea, mis neist saanud on, kuskilt kuulsin, et nad said lapse, abiellusid ja vist teise lapse ka, aga suhtlus on null. Reaalselt nullide null viimased kümme aastat. Kuigi ta elas mu kooli kõrval ja ma teda mõned korrad siiski vilksamisi nägin.

Oh, jumal, mis ajad on ikka olnud.

Aga kas teie suhtlete oma eksidega? Kas eksiga on võimalik jääda sõbraks? Või kui läbi, siis läbi? Okei, kui on lapsed, siis nagu on mingi teatud kohustus suhelda, aga tihti ongi see suhtlus selline, et tere, võta, siin on lapse asjad, näeme kui ta tagasi tood. Punkt. Või siis, kanna raha, tont!

Samal teemal

37 kommentaari

  1. Kahjuks või õnneks mul eksi polegi ! Ikka vist õnneks :) Kuu aja pärast saab härraga juba 6 aastat koos oldud ja ei kujuta ettegi elu ilma temata või kellegi teisega. Eriti kellegi enda vanusega. Meie vahe on 13 aastat aga minu jaoks on see algusest peale olnud vaid number.

  2. Tõsisemaid suhteid mõelda ( mitte niisama kerged deidid) siis ühe eksiga suhtlus puudub. Paar aastat peale lahkuminekut juhuslikult veidi suhtlesime aga vaimus seegi.

    Teise eksiga ( kes oli mu suur armastus aga aeg oli vale) peale lahkuminekut üle aasta ei suhelnud üldse aga nüüdseks on temast saanud minu väga väga hea sõber. Tõesti lihtsalt sõber. Ja hea on sõber olla sest tunneme üksteist hästi ja julgeme kõike otse välja öelda, ilma ilustamata.

    Oma pikaaegse elukaasalse/abikaasaga kes ei ole väga kaua veel eks olnud, on suhtlus pingeline. Praegu parem kui vahepeal aga ma ei näe ka, et me võiks kunagi sõbrad olla, ta on selleks liiga salakaval.

  3. Suhtlen eksiga ainult laste pärast.
    Meil kaks ühist last. Aga no ta on nii jobu eks, et peaaegu igakord, kui suhtleme, siis lõppeb see tüliga. Mida vähem peab sellega suhtlema, seda parem. Närve jääb ka rohkem alles :D

  4. Mina suhtlen ainult ühe exiga ära läx ta minu juurest sest maailm kutsus, arvasin, et suudan ta ära oodata aga siis leidsin oma eluarmastuse ja sel suvel saab meil juba 5 a ja veidi üle 5 a selles ajast, kui exi ei näinud pole aga vahest ikka kirjutab kuidas mul läheb. tundub nagu ta loodaks et vaba aga samas mu suhtesse suhtub lugupidavalt ja hoiab eemale Eestis käib siis ikka tahab kohtuda aga ma parem ei hakkagi. Elu on ilus ja just nii mulle meeldib..
    Marimell tead mis minul sinuga ühist on? Mida vanemaks me saame seda ilusamaks läheme ja mina olen ka enesekindlam kui varem. Ma olin 8. klassis üle 90 kg, ülikooli läksin siis olin vist juba alakaalus, et seal oli ka mingilmääral toitumisprobleemid juba aga mitte sellest ei tahtnud rääkida. Vaid sina ja mina oleme ehe näide, et iga inimene välimus on meie endi kätes muidugi kõike mõistuse piires. Nägin sind yks päev eemalt minuarust oled sa väga ilus ja naiselik

    1. Kust sa tead, et leidsid oma eluarmastuse? Jaan Tootsil on juba kolmas elu armastus, kelle BB saab mingi hetk läbi. Ma ei kriba seda halva pärast, aga lihtsalt reaalne elu on nii, et täna ei tea, mida homne toob…

  5. Mina olen ühe eksiga mingil määral suhtlema jäänud … ehk inimene, keda oma esimeseks armastuseks pean, ikka aegajalt kontakteerub, aga see on puhtalt sõbratasandil. Ja nüüd kui ta teada sai, et mul pisike beebi on, siis on üldse pildist kadunud. Ju nii pidi minema, sest taga ei igatse teda juba ammu, kuna mingi hetk lõi pildi selgeks, et see inimene kellessse kunagi armusin, oli ikka totaalselt erinev reaalsusest.

    Pärast seda olin pikas suhtes ja ka kihlatud, kuid sellele tegin ise lõpu. Naljakas on mõelda, et meie olime koos 6 aastat, viimased poolteist kihlatud ning pärast lahkuminekut leidis ta uue inimese poolteist kuud hiljem ja 8 kuud pärast meie lahkuminekut olid nad abielus. Samas, uus inimene oli aastaid tema sõbrants olnud, seega kes teab :) Muidugi tekitas selline kiirus minus palju küsimusi ning torkas valusalt (ka eneseuhkuse pihta), kuid eks jälle nii pidi minema. Muidu ju ei oleks ma läinud Austraaliasse seiklema ja oma praeguse elukaaslasega kohtunud. Suhtlus muidugi on meie vahel 0 ja seda suht lahkuminekuhetkest saadik.

    PS! Mis te arvate kui kaua läheb aega, kuni keegi kommenteerib et näe saite haigusraha ja panite selle reisi alla, samas ise virelete ja kummalgi pole õiget tööd :D :D :D

    1. Sa olid esimene :)
      Aga ega seal väga vahet pole, mis raha eest ta sinna läheb. Kas haigusraha eest, või varem kogunenud rahast või läheb teeb mingi pildistamisotsa või ma teen paar reklaamposti või võtan bännerite eest reklaamiraha välja… Ma lihtsalt arvan, et see reis võib talle kasuks tulla. Just enese leidmisel ja rutiinist välja astumisel. Sest Tai reis polnud see, mida ta lootis. Nüüd ta saabki üksi olla kui tunneb, et tahab terve päev voodis vedeleda. Vedelegu. Sest kodus ta seda teha ei saa, ikka üks pisike naaskel ronib kaissu või tema otsa ratsutama.

      1. Ma loodan, et sa/te ikka aru saite, et minu kommentaar oli pigem sarkasmiga teiste suhtes. Absull ei ole minu asi teie rahakotis sobrada. Lihtsalt minevik on ju näidanud, et targemaid ja “abivalmivaid” kaaskodanikke leidub alati :) Ja minu arust on see ainult hea, et Meelis saab minna … tahaks isegi kunagi …

  6. Ühe eksiga olime 7 aastat koos, lahku läksime 3 aastat tagasi. Pole sellest ajast ühtegi sõna vahetanud. Ta oli vägivaldne ja manipuleeriv ja mul on siiralt hea meel, et sellest põrgust välja rabelesin. Vahepeal olid mõned tüübid veel – otseselt suhteks neid ei nimetaks, pigem selline… vahepealne meelelahutus/haavade lakkumine. Otseselt kontakti ei otsi nendega, aga kui tänaval kokku satume, siis paar sõna vahetame.

  7. Minu arvates ei saa olla eksiga sõber. See tähendab siiski, et kumbagil (kas naisel või mehel) on veel tunded ja selle sümpaatia najal see sõprus püsib. Tean omast käest.
    Mina ei suhtle oma eksiga. Meid ei ühenda peale ühise mineviku midagi. Mu mees näiteks suhtleb, kuna neil on lapsed-see on loomulik. Minagi suhtlen ta eksiga, kui tekib vajadus, aga ühise laua taha lõunatama/kohvitama ei taha meist keegi. See oleks liialt kohatu
    Ma näen, et tegelikult ei ole neil üksteisest ükskõik (aastaid abielu/kooselu siiski), kuigi tean, et neil ei saa kunagi enam midagi ka olema. Sõprust ei saa siin kusagil olla. Üleüldiselt vaadata, siis minu arust jäädakse sõpradeks siis, kui sümpaatia/tunded on siiski õhus, aga taibatakse, et koos ei suudeta elada.

  8. Mul on olnud ainult üks tõsisem suhe enne praegust ja me ei suhtle üldse, täiesti null. Kui ma teda poes näen, siis panen ka jooksu, vastik. Õnneks ei juhtu seda tihti, sest elab ta Tallinnas, 70km eemal, küll aga puutun tema sugulaste/perega tihti kokku, kellega saame väga hästi läbi, isegi mu last on ta ema hoidnud, veider, eks? Aga noh, egas elu läheb edasi, loodan ikka, et tal läheb hästi, aga ise ei tahaks teregi öelda talle.

    Mina arvan, kui suudetakse sõpradeks jääda, siis pole kunagi õiget armastust olnud või ollakse endiselt armunud vms.

    Ps! Sa oled niii ilus seal pildil, kus Meelisega oled! Ja selle viimase pildi kommentaariga olen ka nõus :D

  9. Meelis ütles selle pildi peale, et ma hakkaks nagu enda 40ndale juubelile minema :D

    Haaahaaaa no pole tükk aega niimoodi naernud:)) Meil ka suhtes saab vabalt nalja visata,ilma et keegi solvuks;)

    1. No mis ma solvun.. ta küsis vana ma olen seal, ütlesin, et 17, ta tõmbas reaalselt toidu kurku :D

  10. Mina pean oma eksiga paratamatult vähem või rohkem suhtlema kuna ta on mu praeguse mehe hea sõber See tundub paljude jaoks täiesti toimimatu olukorrana aga elu tegi lihtsalt omad korrektuurid. Mehega oleme koos olnud 8 aastat, enne seda oli mul siis suhe tema sõbraga ja see kestis veidi alla kolme aasta. Selle aja jooksul saimegi eksiga aru, et suhtena me ei toimi…olime nii noored ka. Ja kuna ma ei hüpanud ühe voodist teise või ei teinud kellegile sarvi, siis toimib kõigi meie kolme suhtlus senimaani muretult. Ilma oma eksita ei oleks ma praeguse mehega tuttavakski saanud Ma võibolla mingit teatud ebamugavust tunnen kui eks meil külas käib, kuna hoolimata sellest, et me rahumeelselt lahku läksime ning tema uues suhtes oli, kui me praeguse mehega semmima hakkasime, ütles ta mulle kunagi midagi sellist, mis tekitas tunde, et ta päriselt ei ole minust üle saanud. Aga see oli ammu ja võibolla olid need lihtsalt esimesed emotsioonid teada saades, et kõikidest maailma meestest ma tema sõbraga liini ajan Mina ise usun, et üks asi viis teiseni ja tagantjärgi tean, et mu praegune mees oli mind alati kui naisideaali imetlenud…ja noh oli ka tema mulle keskmisest sümpaatsem

    1. Ahjaaa ja mul on näide sellest kuidas mu ämm ja äi omavahel juba 20 aastat eksidena suhtlevad ja teineteist õekeseks-vennakseseks kutsuvad kuigi mõlemil uued elud Peredega koos planeeritakse väljasõite ja pidusid ja sünnipäevasid Kõik lapsed on kõigi lapsed jne. Mul läks ikka päris kaua, et aru saada mis seal peres toimub

  11. Minu parimaks sõbraks on keskkooli aegne armastus. Sellest on möödas 19 aastat, kuid suhtleme siiani. Kohtume, käime väljas, jagame muresid ja rõõme. Üks päev helistas, et tead pane üks päev lukku ja läheks loomaaeda võtaksin lapsed ka kaasa. Mulle meeldib, et on otsekohene ja kui sõbrannad vahel kipuvad mure korral kaasa nutma, siis tema ütlebki, et kuule vaata seda asja teisiti või mõtlen naisena midagi üle. Miks me koos ei ole? Sest seda õiget tõmmet ei ole. Ei sobinud ta mulle kaaslaseks, kuid sõbrana on ta asendamatu.

  12. Kirjutasin oma blogis ka paar aega tagasi exidest.
    Samamoodi esimene elukaaslane lampi lihtsalt kirjutas FBsse ja sealt ajendatult ma meenutama hakkasinigi :) Lühidalt…ma pole eriti normaalsete inimeste otsa koperdanud, olen ka ühekorra ennem abielus olnud (praegu olen juba pea 9 aastat väga toreda mehega koos ja abielus ka) ja eksidega kohe kindlasti ma suhelda ei taha.

  13. Mul on 2 eksi.
    Esimese eksiga, kellega olime pubekatena koos ( hetkel olen 25) suhtlen siiani ja me oleme väga-väga head sõbrad. Minul on mees ja laps, tema vallaline. Saame väga hästi läbi ja nii palju, kui tal mingisuguseid pruute olnud on, oleme vabalt sellest rääkida saanud. Samas ma tean, et temal on veel minu vastu (jep, 10a hiljem) mingisugused tunded. Ta muidugi ei ole midagi öelnud ega teinud, aga seda on kilomeetri kaugusele tunda. Ka mu mees on sellest aru saanud aga teda ei tundu see häirivat.
    Teise eksiga olime koos 4a, minu soovil lõpetasime suhte. Alguses ta kirjutas mulle tihti aga mingi hetk ta keeras ära ja sellest ajast me ei suhtle. Poes nähes keerame mõlemad pea ära ja liigume edasi. Ma ei tunne ka, et tahaks temaga suhelda.
    Asja teeb minu jaoks imelikuks see, et ma näen teda koo-guuuu-aeg unes (oleme nüüdseks juba 5a lahus). Unenäod on tavaliselt sellised, kus me lepime ära ja mina hakkan automaatselt seda otsust kahetsema, kuna mul on praegu maailma kõige normaalsem ja toredam mees.
    Hommikul ärgates hingan alati kergendunult, et see oli kõigest uni. :D
    Lihtsalt ma ei saa aru, miks ma neid unenägusid näen. Kas tõesti alateadvuses on veel mingid tunded alles? Sest “ülateadvuses” tekitab selle inimese olek, kõnemaneer ja üldse see, et ta olemas on, minus õõvastust. :D

    1. Omggg ma pean kohe kommenteerima, et mul on TÄPSELT sama unenägu oma eksi kohta. Unes ma lepin ära ja automaatset kahetsen seda ostust aga ärgates langeb kivi südamelt, et see kõigest uni oli. Ma ei saa aru miks ma teda unes näen, samas olen praegu õnnelikus suhtes?! Lõpetasin toona selle suhte, sest tundeid polnud enam ja pole siiani, aga aegajalt unenäos näen ikka Hea teada et ma ainuke imelik pole

  14. Enne praegust suhet on mul olnud palju deitimist, 3 suhet oli minu jaoks sellised, kust ma tõesti lootsin midagi leida. Esimesega neist olin koos 9 kuud. Ja mind tüütas ära see, et olime koolis üksteisest koguaeg eemal, kui koridori peal nägime, siis ütlesime tsau ja kõndisime edasi. Peale kooli istusime tema juures ja vaatasime telekat, rääkisime niisama juttu. Vahel jäin magama ka tema kõrvale, aga midagi enamat seal polnud. Nägin, et see ei vii kuhugi. Ja nüüd tänaval näeme, siis ütleme ka tsau ja kõnnime kumbki oma teed. Tema suhtles juba sel ajal mu praeguse elukaaslasega ja aeg-ajalt teevad seda siiani. Imelik on.
    Teine eks, kes mulle tõsiselt palju tähendas, oli lihtsalt üks (vabandan sõnakasutuse pärast) sitapea. Kui mind koju viis, siis alati küsis selle eest 5€ kütteraha. Kui tema juurde ööseks jäin, oli tal alati olnud juba plaanis sõpradega välja minna. Tagasi jõudis alles siis kui mina juba koolis või omas kodus olin. Pettis mind päris palju ja üldiselt lihtsalt kasutas ära. Aga seda kõike sain alles paar kuud peale lahkuminekut teada. Umbes aasta peale lahkuminekut proovis ta mind tagasi saada (oli sel ajal koos mu sõbrannaga!!!) hoiatasin sõbrannat, aga ta ei kuulanud mind ja lõpuks sai sama saatuse osaliseks. Kui seda eksi tänaval näen, siis lihtsalt kõnnin temast mööda nagu ei tunnekski teda või pööran ümber ja lähen teist teed pidi.
    Kolmas eks oli kõige toredam. Selle keerasin ma ise pekki. Kui nüüd kuskil näeme, siis räägime natuke, aga seda ka minut-kaks max. Sõpru meist ei saa.

    Minul on ikka eksidega nii, et kui neid näen, tuleb alati meelde miks meie teed lahku läksid ja ma ei suuda nende seltskonnas väga olla ega seda nautida. Sõprust minu ja mu ekside vahel ei eksisteeri. Nendega, kellega deitimas sai käidud, on kõik on. Midagi tõsisemat sealt ei tulnud ja ma ei tunne, et meil oleks mingeid probleeme. Võib suhelda ja sõpradeks jääda :D

  15. üks paari kuune käimine noorena, üks pea üheksa kuune n.ö voodisuhe” naistemees oli ja kui leidsin oma kallima ja 13a koos..siis nende a jooksul paar korda on see tüüp netis kirjutanud, a ta on samasugune mõttetus, et sellisele mai vasta, mul on oma elu.
    üks meeldivus noorena ühe poisiga (paar suudlust teismelisena ja kõik) a sellega oleme aastaid hiljem sõbrad ja ainult suviti kohtume tema õues jutustame paarid korrad aastas ja muud midagi.

  16. Minul on ekse mõned kuid neist vaid üks on olnud tõsisem ja üks neist on nö esimene armastus.:) Minu valik on olnud nende kõigiga ka hiljem headesse suhetesse jääda. Mulle meeldib see, et saan olla mina ise ja teada ja tunda, et nad tunnevad mind läbi ja lõhki. Ma ei pea keerutama vaid saan asju välja öelda nii nagu tahan. Eksid on mu parimad sõbrad. Hindan neid kõrgelt! Esimese armastusega olime koos aasta ja gramm peale. Laiali läksime minu rumalusest. Olin ise pärast väga pettunud ja pahana enda peale, et asju valesti lugesin. Mõni aeg ma ei suhelnud temaga kuna ta oli koos mu väga hea sõbrannaga ning siis kui neil sündis laps hakkasin uuesti suhtlema. Tänini saan väga väga hästi läbi ka mu praegune elukaaslane (oleme 10a koos juba) saab temaga hästi läbi. Vahepealsed on olnud lühemad suhted ja põgusalt suhtlen neist enamikuga. Kuid esimene nö tõsine suhe ja elukaaslane kellega koos olin pea 5a temaga me läksime väga inetult lahku. Inimene pettis mind nii kuis jaksas sh mitme mu sõbrannaga. Kui ma sellest kõigest teada sain oli mul hinges nii valus ja halb, et mul oli tunne nagu oleks teerulli alla jäänud. Tundsin, et ma ei ole siia maailma vajalik. Nagu öeldakse siis aeg teeb omad korrektuurid. Karma is a bitch. Ma sain oma hingerahu tagasi nii, et naine kellega pettis mind mu ex sai oma nö mehe poolt petetud minuga. See kõik toimus siis kui me olime juba laiali läinud. Ma sain aru, et see inimene ei muutu. Tänaseks on ka nemad peale 4a lahus ja ex on üsna õnnetus seisus. Ta ei oska elada ega hinnata kedagi vääriliselt. Ta tuli aastaid hiljem minult andestust paluma, et minuga nii inetult käitus. Loomulikult ma andsin andeks sest viha pidada ja edasi elada- nii on raskem. Suhtlen ka ta perekonnaga palju ja paratamatult pidin temaga ka valusal perioodil kokku puutuma. Tänaseks oleme head sõbrad ja saame teineteisega vabalt rääkida. Mu praegune elukaaslane ja lapseisa aksepteerib minu suhtlust nendega ja saab ka ise kenasti nendega suheldud. Mina leian, et mees kellega oled jaganud kõike ja kes sinust teab kõike temaga on lihtne jääda sõbraks. Tuleb osata andeks anda ja eluga edasi minna ja see inimene enda ellu lubada kui see soov on vastastikune.

  17. Ma ei tea, ma olen vist ainukene inimene maailmas kes nii arvab, aga mina ei mõista kuidas inimesed ei ole eksidega sõbrad :D Mul on muidugi olnud ainult kaks tõsisemat suhet, aga mõlemaga eksiga olen väga väga hea sõber. Sest need on olnud lahedad, targad, toredad, ilusad inimesed, kellega on nii mõnigi ühine huvi ja hulgaliselt ühiseid sõpru. Kui neil ei oleks miljard positiivset omadust, ei oleks ma ju nendega kunagi koos olnudki?? See, et me ei sobinud omavahel kokku elama, olime erinevates eluetappides, tollel hetkel või üleüldse erinevate prioriteetidega või misiganes muud lahkumineku põhjused meil veel olid, ei tee minust ega nendest ju halvemat inimest. Enne kui kellegagi koos oled või veel enam, kokku kolid (rääkimata veel abielust või laste saamisest), võiks ometigi inimest nii palju tundma õppida, et pärast ei avastaks, et ta täielik debiilik oli? Normaalses suhtes jagatakse ju peale voodi veel nii palju teisi asju, kui mu elukaaslane on olnud mu parimaks sõbraks ja kõige lähedasemaks inimeseks, siis loomulikult soovin ma talle alati head, hoolin ja aitan ja huvitun kuidas tal läheb. Mis absoluutselt ei tähenda, et mul tema vastu veel selliseid tundeid oleks, et tahaks uuesti koos olla, aga oluline ja kallis ja oma inimene on ta ju siiski. Ei kujutaks teistmoodi ettegi. Ka minu vanemad, kes on juba umbes 20 aastat lahus, on siiamaani väga head sõbrad.

  18. Oma elukaaslase ja lasteisaga olen koos olnud 13-aastat. Enne teda oli mul palju suhteid. Olin püsimatu ja võtsin elu iiiizilt…
    Pole ühtegi suhet mis oleks suure pauguga katki läinud ja nii mõnegagi suhtlesin pikalt juba praeguse elukaaslasega koos olles. Paari tundis ka mu elukaaslane ning suutsime koos ühes ruumis viibida pingetega. Üks neist käis ka mu lapse katsikutel ja mõnel mu sünnipäeval.
    Mu elukaaslane teadis mu mineviku ning midagi ette ei heida. Usutavasti sellepärast olemegi nii pikalt ja truult koos juba olnud, kuna sarved said maha joostud.

  19. Mul on üks nn eks, tegelikult ma ei teagi, kuidas teda kutsuda. Suhtlesime lähemalt pikka aega, aga ma olin nii arg teismeline ja siis kolisin ära teise linna oma perega.. Mõtlesime, et hakkame edasi suhtlema ja külas käima jne aga nii kui kolitud sain, siis jätsime suhtlemise, mina pipardasin, nagu mingi õige teismeline ikka. Siis pool a hiljem nägin ma (Rate-s veel :D), et ta on teise tüdrukuga suhtes ning siis ma kustutasin ta igalt poolt ära. Mingi aeg läks ta oma tüdrukust lahku ja hakkasime uuesti kirjutama, andis meile mõlemale lootust natuke, et ehk äkki nüüd läheb nii nagu minema peab… Aga siis ma sain teada, et ta ikka oli nagu kokku-lahku oma tüdrukuga, mitte ainule lahku ja jätsin asja sinnapaika. :) Ei saa sellisest lontrusest head meest, kes kurjustab oma naise kallal, et too teda petta tahaks aga mulle räägib abielusõrmuse valimisest juba. :D Nüüd pole enam 4-5 a suhelnud, selle aja jooksul olen omale uue armastuse leidnud, ei ütleks, et eluarmastuse, sest kunagi ju ei tea mis elu toob.
    Aga vahel ikka mõtlen selle esimese peale ka. Et kui vastik ta on, aga vahel jällegi, et mis oleks, kui ma nt poleks üldse ära kolinudki. :)

  20. Ei suhtle exidega, neid küll palju pole. üks valusaim ex on lapse isa kellega koos sai oldud 6 aastat, suhe algas juba raskelt, tema valede pöhjal, olin noor ja naiivne ja heasüdamlik, möistsin teda. Aitasin teda igas asjas vastu nagu ei saanud midagi. Olime kihlatudki sellest 4 aastat, önneks ei abiellund. Löpuks oli mu süda kildudeks ja otsustasin ise lahku minna. Peale seda oli raske, siiani on raske sest tean et olin ta jaoks olnud tühi koht. Mulle jäid pangalaenud,pidin otsotsga kokku vedama, lubasin et talle alimentte ei pane kui ta oma völgadega tegeleb mis talle oli tekkinud oma firma loomisega. Ta ei tegelenud sellega, kulus 4 aastat ja otsustasin alimendid peale panna,ise olin saanud koos vöetud pangalaenud makstud, tegin palju otsuseid. Aga talt ei möistetud midagi välja kuna ta sissetulek nii väike ja lisaks tal veel 2 last. Pole hullu mina elan edasi, saan hakkama ja ta teab seda ka ise. Köige valusam oli see et kui ta maha jätsin läks 1.5 aastat ja ta läks tagasi kokku oma eismese naisega kellega tal laps oli ja neil sündis uus laps ja lapse nimeks tuli selline nimi nagu meie olime oma lapsele planeerinud, oi kui valus see oli. Mul on lihtsam lihtsalt temaga mitte suhelda. üleüldse valin ma meestest alati sellise kellel pole köik korras, sest arvan et suudan kellegi elu paremaks muuta,aga ma pole köikvöimas. Loodan et kunagi leian oma südames rahu.

  21. Vahepeal suhtleme FBs eksidega kui ka lühisuhte peiksidega, soovime õnne või häid jõule või AV ajal. Ja niisama uurime, et kuidas läheb ja millega hetkel tegeletakse. Ja lapse isaga olen siiamaani koos. Et eelmistega oli lihtsalt suhe ja sebimised – õnneks mitte lapsi. Aga noh nad ei olnud sellised lasteks valmis mehed ka ning ma ise olin ka veel noor (tahtsin tööd teha ja oma unistuste töökohas ka töötada kui ka kool ära lõpetada

  22. Ohh te olete nii vinged inimesed ikka :D Good job!!
    Aga tulles tagasi selle teema juurde kas suhtlen oma eksiga, siis jah, MINA SUHTLEN! Me saime mõlemad ühel hetkel aru, et me sobime sõpradena palju paremini kui suhtes olles. Ja meil ühised sõbrad ning siis on päris raske viha vaenlased olla.. Mu sõbrad teavad seda ja nad ei vaata imelikult, kuid see on väga erand juhus kui eksidega pärast suhet luuakse sõprus.

    Olen külalislahke: http://sekundiga.blogspot.com.ee/?m=1

  23. Suhtlen kuna mu eks on mu praeguse elukaaslase parim sõber. See oli üks nendest ma-ei-teeks-kunagi-nii olukordadest. Aga noh asjad läksid nii, et sõber oli etem kui oma mees :D nüüd juba üle 3 aasta koos :) eks alguses eriti ei suhelnud ja eks oli kuri, aga nüüdseks korras kõik.. natuke ebamugav on ühes seltskonnas viibida, aga saab hakkama.
    Teise eksiga saadame aastas 2x sõnumeid. Mina soovin talle õnne ja tema mulle. Ja seda kõike hästi südamlikult. Hästi tore mees oli aga me kuidagi ei saanud oma suhet tööle :)

  24. Eksmehi mul polegi, aga tahtsin öelda, et see pulmapilt on lihtsalt niiiiiii ilus: valgus, värvid, teie emotsioon.. ja sa näed seal ikka väga peenike välja (mitte et see oluline oleks tegelikult :D ).

  25. Kui mitte võtta arvesse paar alla aasta kestnud semmimist, siis mul ongi ainult 1 eks. Kellega olime koos suts üle 5 a, saime ka lapse. Temaga on suhtlus nulli lähedane..ja see oli tema valik. Isegi lapsega ei suhtle, maksab vaid kohtu kaudu määratud elatist ja sedagi vaid osaliselt.
    Ise olen juba 10 aastat suhtes, abiellusin ja sain teise lapse. Minu esimest last kasvatab mu abikaasa kui enda oma, kuigi tütar ise teab, et tal bioloogiline isa olemas, aga ega teda ka väga ei huvita..Mina pole küll vastu, et mu esimene laps suhtleks oma isaga, aga kuna too ise ei taha, siis ega ma peale ei käinud omal ajal no ja nüüd on suts hilja ka. Eksil samuti uus perekond ja laps jne.. Naljaks oli see, et kunagi kui mu laps talle sünnipäevaks õnne ei soovinud (ta lihtsalt ei teadnud, millal sünna oli), siis eks otsustas, et tema ka enam last ei õnnitle.. et nagu..wtf? 35 aastane mees ja selline lasteaia tase.. selline lugu. Muidu täitsa usun, et mõnel harval juhul on võimalik säilitada nkrmaalne suhtlus ka eksiga, sõltub ikka inimestest..

Comments are closed.