Kas Ülemiste rongijaama planeeris pime?

Võtsime meie siis Hedoniga retke ette – rongiga Ülemiste keskusesse. Ei tundu nagu midagi hullu, aga aru ma ei saa, kes seda Tallinna linna planeerib ja kõnniteid ja asju… Eks nad nüüd hakkavad mõtlema, kui kunn ratastoolis on…

Ühesõnaga, ootas mind külla Bio2You (link!) pood Ülemiste keskuses. Kuna ma olin nende astelpaju kosmeetikast juba sõltuvusse sattunud – see konkreetne näokreem (link!) on lihtsalt absoluutselt parim mida mu nägu ealses tundnud on… Siis võtsin kutse rõõmuga vastu.

Nii õnnelik enne rongile minekut :)
Rongisõit siit Uue Maailmast Ülemistesse kestis napid paar minutit ja oli igati loogiline.

Bio2You poes sain lähemalt teada, et tegemist on Läti firmaga, kelle kosmeetika põhikomponent on astelpaju. Sel suvel on uudisena müügil ka beebide (link!)- ja meestesari (link!). Kuni juuli lõpuni veel sooduses ka! -20% niigi soodsatest hindades on minumeelest väga hea lõpphind :)


No igaljuhul, selle suve hittideks on ka kehaspreid (link!), mis lõhnasid hullult hästi ja kehakreemid (mis on nii uued, et isegi epoes veel pole), mis on spreidega ka koos megahead. Minu lemmik oli melon, see lõhnab nagu jäätis. Megahea. Õun on nagu õun ikka. Ja kirss… Aga see melon… Mmm… Tõesti imeline. Selline, et lööks lusika sisse.

Ja kuna mul näokreemi on, siis soovitas abivalmis tegevjuht Kaia mulle hoopis silmaümbruskreemi (link!). No ma juba mökerdasin oma silmad kokku, aga kujutan ette, et järgmine kord teen ma seda nädala pärast, kui sedagi. Ma olen hirmus kehv kreemitaja.

Ja kuigi ma täiega oleks tahtnud saada ka seda kehaspreid, siis ma tean, et see oleks seisma jäänud ja ma poleks seda never kasutanud.

Beebi sai mingi pisaratevaba pesugeeli (link!), mis on juba sellised tuubis, et kutsub kasutama. Mu jaoks on ikka välimusel nii palju nagu võimu. Ilusat asja on lust kasutada.

Meelise riiul täienes veel ühe duššigeeli (link!) võrra, aga tegelikult peaks ta proovima hoopis neid after shave spreisid!

Ta on kolm korda rohkem kreemi-sprei-maski inimene kui mina näiteks.

A, ja mida ma veel kindlalt proovida tahan on see näokoorija (link!). Ma ei teagi, miks see poodi jäi. Uued riiulid tulid peale ilmselt.

Okei, no ja kui ma hakkasin ära minema, siis selgus, et järgmise rongini on poolteisttundi aega. Kuna Gemoss (link!) on ümber nurga ja Ülemistes ma tšillida ei viitsinud, trippisin Gemossi. Tahtsin tegelikult ühele oma pagarist sõbrale mingit eriti lahedat kingitust sealt leida, aga… No mida polnud seda polnud. Ma tahtsin ühte konkreetset koogivormi. Aga need olid otsas. Aga millegipärast seal riiulitevahel kolades kukkus ikka ühtteist korvi…

No ja kui Gemossis käidud oli, oli ikka veel üle poole tunni aega rongini. Mõtlesin, et ok, tripin jala koju. Kõrval ilutses Statoil, kell oli pool neli, ma polnud veel suutäitki söönud, läksin siis, et üks kabanoss ja cappuccino…

Hakkan siis jalutama ja keset teed lampi saab kõnnitee otsa. Kobi käruga või otse Järvevana teele jalutama kui tahad! Seisin seal peaaegu ristmikul siis nagu peata kana, kas minna rongile või teha mingi räme tiir ja loota, et kuskilt Fahle maja tagant on mingisugune läbipääs või ei. Kuna mul oli natuke kella peale minek – pidime õhtul pildistama minema, siis ei hakanud riskima. Võtsin suuna uuesti Ülemiste poole.

Mõtlesin veel endamisi, et huvitav kust sealt teisele poole perroonile saab. Okei, minu õnneks viidad väljas… Ja trepp! Halloo, kuhu ma saan käruga trepist?! Näen siis natuke eemal kaldteed, ronin sinna, keerutan ja jõuan reaalselt tühermaale. Mingi parkla. Vaatan, perrooni ja meie vahel on veel üks raudtee ja perroon on nö teisel korrusel. A kuidas sinna saab? Aa okei, läheb mingi kaldtee.. A ei, see viib esimesele raudteele.. Einoh, hakkan minema. Megakitsas kaldtee. Kuidas ratastooliga üldse saaks? Pusin sealt keerdude vahelt oma käruga ja of kooors käib käru küljes olev topsihoidja vastu seina ja terve ilm on mu seni puutumatut kohvi täis! Naiss! Õnneks ei saanud käru isegi pritsmeraasu!

Ja siis ma pean ületama raudtee lihtsalt ilma mingi kaldteeta, et jõuda järgmise kaldteeni… Tra, kes seda asja planeeris? Kuidas ma siit üle peaks saama? Võtan selga oma lapse ja käru ja nodi mis ma kokku olen ostnud v? Isegi ühejalaga Savikas kaalub vähem kui minu pamp ja käru all olev korvitäis nodi. No ragistan kuidagi üle rööbaste ja jõuan järgmise kaldteeni ja jõuan lõpuks oma perroonile. Finally! Mis järgmiseks?

Õnneks tuleb rong ja ma saan koju ära.

Hoovis mõtlesin, et teen kiired pildid oma ostudest ja avastasin, et nagu ikka olen Gemossist koju vedanud Itaalia ja Tai, ja natuke Mehhikot!

Igaks juhuks lingin jälle kõik ära, muidu pärast keegi küsib ja siis mul pole aega otsida jne.

Tom Yum ja Tom Kha pastad, kookosõli – link! Grissinid (link!), oliivid (link!), Proscuitto sink. Tortillad (link!), jalapenod (link!) ja dipikastmed (link!). Ja mõned maitseained (link!)


PS. kuigi Gemoss on mõeldud suurtele kohtadele – hotellid, restoranid, baarid, sest seal on asju müügil ka suurtes kogustes, siis see ei tähenda, et lihtinimene, nagu sina ja mina ei või sinna sisse astuda ja endale kahte taldrikut või ühte pakki pastat osta. Muuseas, pastad on seal väga head – mu lemmikud on seenepasta ja tomati-tšillipasta (link!).

Kodus siis kiire söök beebile ja hakkasin fotoshoodiks asju kokku panema.

Fotograaf Kerli saatis küll pildi, et nad jõudsid linna… Aga mis pilved?!


Meie õnneks jäi vihm Ülemistesse ja meiega Kopli liinidesse kaasa ei tulnud. Järgnevad kaks tundi. Saime oma pildid tehtud.

Fotoraadi (link!) tehtud pilte jagame teiega ka kohe kui need kätte saame, seniks aga võite meie Instagrami (@marimell.eu) uudistada. Sinna poetame ühtteist ilmselt ka enne blogi.

Samal teemal

11 kommentaari

  1. “Keset kusemist saab kõnnitee otsa” :D :D naersin südamest. Ega olen isegi samas kohas sama orka otsa komistanud. Ainult, et mul oli minek tööintervjuule paar maja edasi. Hui sai. Ja siis proovi taksot sinna saada. Lahmid jälle bensukasse tagasi, et taksojuht peale saaks võtta. Minu arvates Tallinnas puudubki elementaarne viisakus jalakäijate vastu. On küll arendatud terviseradasid (mis on ka väga tänuväärne), kuid tavalised jalakäijate teed on tihtilugu ebaloogilised ja ja lõppevadki “keset kusemist”.

  2. Hakkan siis jalutama ja keset kusemist saab kõnnitee otsa<- Kas pidigi nii olema või mingi autocorrect :D

  3. “Hakkan siis jalutama ja keset kusemist saab kõnnitee otsa.” Vabandust, aga naersin kõva häälega :D Hate when that happens…

  4. Ülemiste ei ole ainus geeniuste poolt kokku klopsitud perrooniga. Sama nalja kohtab ka näiteks Türil; seal on samuti kaks võimalust perroonile saada: esiteks, teha megasuur ring, et saada sinna ühe ainukese kaldteeni või teiseks tuleb vankriga nihverdada end imeväel treppidest ülesse. Igakord kui sinna minema pean, siis mõtlen endamisi, et vaesed jalutud, kes endale jalad peavad kasvatama, et treppidest ülesse minna ratastool seljas.

Comments are closed.