See oli tegelikult suht ekspromt otsus mingi nädal tagasi vastu võtta koolinoorte pakkumine, minna Karksi Nuia August Kitzbergi Gümnaasiumisse Eesti Õpilasesinduste Liidu XXXI Üldkoosolekule blogimisest rääkima. Täiega tore oli (kirjutan sellest eraldi).
Põhiline oli muidugi see, et mina suure suuga lubasin, et ja-ja, tuleme, ja siis teatas Meelis, et tore, et temalt ka keegi küsis ja tema küll ei viitsi miljon kilomeetrit sõita, seda enam, et pühapäeval on isadepäev ja plaanis oli Tartusse minna. Äiad-ämmad, oi-oi-oi! No igaljuhul teatasin ma siis, et no jääme kuskile ööseks, et ei peaks edasi-tagasi sõitma.
Otsustasime ööbida Viljandis, aga oh, õnnetust, kõik kohad olid põhimõtteliselt fully booked, kuna Lõunas toimub mingi Hansapäevade konverents vms. Minu õnneks leidus üks tore inimene SPA Hotell Peetrimõisa Villa Viljandist, kes pakkus, et tal on küll kõik spa-toad väljas, aga kui vajame lihtsalt ööbimist, siis seda väikest asja ikka saab.
Arvestades eelinfot, et tegemist on eriti tagasihoidliku „rändurite“ toaga, olin valmis mingiks eriliseks pugerikuks, külmaks ja kõledaks, 80ndate stiilis haiglapalatiks – ees ootas meid aga mõnus, soe ja hubane tuba koos kahe kaheinimese voodiga. Kuigi seal ei olnud minibaari ja toasusse, oli seal kõvasti mõnusam kui kuskil maanteel pimedas Tallinna poole vurada. Olgu etteruttavalt öeldud, et ma ei ole ammu nii hästi maganud ja veel seitset tundi jutti!!! Ka Meelis ei tahtnud ärgata! Selles toas ja majas oli nii mõnus aura ja hõng ja energia, et läheks iga kell tagasi!
Viljandisse jõudes tšekkisime kiirelt erinevaid söögikohti/kaubanduskeskuseid – nagu mingi maale oleks sattnud, kõik poed olid kolmeni, äärmisel juhul viieni avatud, hädaga sai vaid Uku keskuse Rimisse kella 22ni. Möödasõites nägi Meelis mingit hubast kohta, otsustasime siis sinna minna.
Tegemist oli Amrita kohvikuga, mis kiirel guugeldamisel teatas, et tegemist on suhteliselt uue kohaga, kus pakutakse pitsadest salatite ja smuutideni, kus kasutatakse nii palju kui võimalik kodumaist toorainet… Otsustasime selle kasuks, sest FB oli kiitvaid kommentaare täis. Aega oli napp 1,5h et kohale jõuda ja söönuks saada.
Teenindus oli kiire ja korralik, söögid valmisid ruttu, aga… Miks teevad söögikoha inimesed, kes a) ei hooma söögist midagi b) ei tea kuidas söök võiks maitsta c) lihtsalt selleks, et teha söögikoht.
Ma soovisin värskelt pressitud apelsinimahla. „Aga kas sobib, kui teeme selle progandimahlaga koos, siis tuleb väga hea mahe?“ „Hea küll“. Lauda jõudis mingi oranž ollus, nje mjasa, nje rõba ehk ei liha ega kala, ei porgand, ei apelsin, lihtsalt mingi mahe jook. Meelis vana piimanina, tellis jälle piima ja sai selle äsja nõudepesumasinast võetud kuumas klaasis. Väääkkk, hakkan ainüksi mõttest oksele. Ma vihkan piima. Eriti veel sooja ja mingit … üüüäääh!
Mina tellisin suitsukana salati, Meelis koorese kõrvitsarulli kanapasta. Meelise toit oli mage. Minu jaoks üleüldiselt maitsetu. Lihtsalt vesises koorekastmes pasta viilutatud suvikõrvitsaga. Mai tea, ma ei teeks endale sellist jama, veelvähem julgeks ma seda kuskil kellelegi serveerida.
Minu salat (roheline salat suitsukanaga) oligi lihtsalttaldrikutäis rukkolat, paar kribu juppi paprikat, kompotimangot, paari viilu mingit suitsukana ja paari tilka balsamiikot. Ei nägu ega tegu. See oli mage ja maitsetu, teiseks domineeris kogu värki rukkola, sest see oli ainuke roheline asi taldrikul. Seal oleks võinud olla vähemalt tomatit, mis oleks andnud asjale mahlasust, ma oleksin võtnud ja asendanud pool rukkolat mingi muu rohelise mandiga, ma oleks mango ära purustanud ja seganud näiteks oliivõliga, lisanud tilga soola ja balsamikot ja salatit sellise kastmega serveerinud.
Ühesõnaga, kõht oli tühi ja MINU TALDRIK SAI TÜHJAKS, te peate siis ette kujutama, kui väike see ports oli, et mina sõin kõik ära. Minu koguste juures :D
Aga õnneks ootas meid tagasi Peetrimõisa villasse minnes absoluutselt selle aasta parim üllatus… „Tahaksin teid sauna saata, siin on hommikumantlid…“ Olime veidi üllatunud, sest me polnud isegi mõelnud mingi sauna-basseini-mullivanni-protseduuri peale… Igaljuhul ootas meid ees thalassoteraapia, millest meil polnud muidugi õrna aimugi…
Thalassoteraapia koosneb aurusaunast, soolakoorimisest ja savimaskist. Kestab see kokku umbes kaks tundi ja vaheldumisi peab käima aurusauna ja soolakoorimise vahel (PS. juba pärast esimest soolakoorimist tunned, et keha on pehme, pärast neljandat korda oled sa ülekeha nagu pehme beebipepu, nagu sa oleks just kreemivannis ligunenud, sa oled lihtsalt niiiiii mõnus!), vahepeal võib basseini hüpata. Kõik see on Peetrimõisas privaatne ehk mitte keegi teine sinuga samal ajal saunas või basseinis pole! Megamõnus olemine armunutele, kui igapäevaelu ülepea kipub kasvama.
Thalassoteraapiat soovitatakse stressi, ületöötamise, väsimuse, närvilisuse, liigse kehakaalu ja paljude muude probleemide puhul. Tänaseks on thalassost saanud vaieldamatu tervisliku eluviisi suunanäitaja kogu maailmas. Thalassoteraapia koosneb neljast osast ja kestab kaks tundi, lähemalt saab kogu protseduurist lugeda siit!
Me oleme igal aastal Meelisega suvelõpus võtnud ühe päeva ja kuskile spaasse põgenenud ja telefonid välja lülitanud ja lihtsalt olnud. Sel aastal ei suutnud me mitte kuidagi seda päeva leida. Ja täna hommikul saime me aru, et eile oligi see päev!
Aitäh, SPA Hotell Peetrimõisa Villa Viljandi! Tšekkige neid ka Facebookis!
Amrita kohvikust jäi ka mul halb mälestus. Mina tellisin seal rohelise köögivilja salati ja sain aga sama moodi taldriku täis rukkolat, natuke oli peale pandud ka imeõhukesi porgandi ja peedi viile, millest ma ei saanud maitsetki suhu :( ja joogid saime kätte siis kui toit oli lauas (20 min istusime niisama) mees tellis tuunikala pizza ja see oli no nii nii õhuke ja vesine :(
Ka meie tellisime sealt pitsa ja see oli samuti VÄGA vesine ja lögane :S
ja mina olen jällegi mõelnud, et miks ei tee söögikohta need nn kritiseerijad, toidunautijad, gurmeekokad-kes arvavad, et oskavad teha süüa. ausalt!!!
Ma teeks kohe, kui ma lotoga võidaks :)
Peetrimõisa villas pakutav thalassoteraapia on super mõnus. Olen ise seal korduvalt käinud ja alati väga rahul olnud.
Amrita kohvikus soovitan järgmine kord tellida pitsa – olen seal mõnel korral just pitsa kallal nosinud ning see on mulle alati väga hea mulje jätnud. Muude toitude kohta ei oska öelda.