Nädalvahetusega on tuliseid tuure kerinud Triinu Liisi pulmakleidi valik. Talle õmmeldi kleit, aga tema otsustas hoopis Mallu vanas kleidis abielluda.
Ilmselt on nii mõnigi blogilugeja, kes ei tea, et ma olen kaks korda abielus olnud. Minu teine ja ilmselgelt ka viimane abielu on Meelisega.
Esiteks, kui me peaks lahku minema, siis ma ei tea, mis mees või keskeakriis mul peale peaks tulema, et ma ka kolmandad pulmad teeksin..
Ja teiseks, minu esimene abielu oli totaalne “pääsen igaveseks eemale” suhe. Ma pole sellest kunagi avalikult rääkinud/kirjutanud. See lihtsalt pole minu jaoks olnud oluline fakt, mida enda kohta märkida.
Ühesõnaga, aastal 2005 ma abiellusin esimest korda. Mul oli SUUR pulm – catering, bänd, loss jnejne ja lisaks kõigele kleit. Käsitöö. Siidist. Tikanditega. Tellitud Katrin Kuldmalt. Tegelikult oli mul korsett ja seelik, see olla parem sellise stiili puhul.
Ja teate, ma käisin mingi seitse korda kleidiproovis ja see kleit tundus imeline. Aga mitte kordagi ei lastud mul sellega näiteks istuda, astuda rohkem kui viis sammu peegli ees, keerutada, kummardada vms ja pulmapilte vaadates sain aru, et see kleit oli täielik ebaõnnestumine.
Praegu üleüldse neid pulmapilte vaadates, olen ma täiesti hämmingus, mis risu see toonane staarpulmafotograaf Sven Tupits mulle saatnud on. Silmad kinni, udused jne. Milleks? Ühtlasi, et ei ole minust mitte ühtegi pilti üksinda. Eehm, what?
Teisel korral läksin ma seda teed, et ostan valmis kleidi, siis on kindel, et kui ei sobi, tuleb leida järgmine. Ma olin Tais näinud pulmakleiti ühes poes, mida ma oleksin tahtnud, selle hind oli 1200€. Kuna me olime-töötasime toona Austraalias, polnuks see hind probleem olnud – nädal aega tööd köögis :)
Aga ma tellisin oma kleidi hoopis ebayst, 53€ ja ma jäin rahule. Tais lasin selle endale parajaks teha euro eest ja ma nägin imeline välja ma arvan. Ehk ei ole oluline hind või kes selle teeb või kust sa selle saad, kui sa end selles hästi tunned.
Meie piltide autor Ardo Kaljuvee
Ühesõnaga, mis ma öelda tahan on see, et pruut peab nägema oma pulmapäeval välja imeline, just selles kleidis mis talle meeldib ja sobib. Vahet pole, kas see on kellegi vana, lastud teha, kallis, odav vms
Ja kui sulle ikkagi ei meeldi kleidi lõpptulemus mille sa tellisid, siis pole see kellegi asi, et sa kasvõi viis minutit enne tseremoonia algust ümber otsustad ja kasvõi valges pitspesus sinna altari ette jalutad. See on sinu pulm ja sinu otsus.
Teine asi, on see solvumise ja eneseõigustamise moment. Ma ei saa aru, miks turundajad, firmade esindajad, restoranid, rätsepad, moeloojad eeldavad, et kui nad kellelegi midagi tasuta annavad, peab sealt kohe positiivne tagasiside tulema.
Näiteks pakuti mulle mõni aeg tagasi mingeid hambapastasid, mul tõsiselt suva, kas mul on mingid hambapastad või ei, ma pesen juba aastaid Blanxiga, sest see sobib mulle.
Ühesõnaga, kui ma teatasin, et reklaampostitused on tasulised, siis seal meie koostöö lõppes. “Me tahaks ikka ausat arvustust, mitte kinnimakstud positiivset arvustust” – ee, mida? Mul ausalt pole vahet, kas keegi maksab mulle postituse eest või ei, ma kirjutan ikka nii nagu on.
Mulle meeldis kui Mallu nendele R-kioski salatitele vee peale tõmbas ja mulle sama ports saadeti, et ehk ma päästan päeva. Pidin tõdema, et Mallu postitust ikka annab klattida, ühtlasi mu arvamus kattub tema omaga ja need salatid ongi jubedad. Ausalt, tervislik või mitte, enne võtke kabanoss ja limonaad :D
Või nagu mulle pakkus paar nädalat tagasi üks firma kergkäru, et ma seda arvustaks. Ütlesin, et mul on käru, millega ma olen rahul ja see pakutav käru tundub mulle natuke ebastabiilne ja selline nukukäru, aga olen valmis proovima. “Ütlen kohe ära, et kui kärul on puudusi, toon ma need välja.” Nädal hiljem sain vastuse, et nad pole sellisest koostööst huvitatud. Mina jällegi pole sellisest koostööstu huvitatud, kus minult eeldatakse, et ainult kiidulaulu tulebki. Kui ikka üks asi on sitt, siis nii on.
Ehk siis.. Birgiti kleit oli täiesti alla arvestust, jah, ma saan aru, ta nägi vaeva ja raiskas väärtuslikku aega, aga nagu kokk ei lase köögist välja toitu, mis on maha kukkunud või roiskunud, ei tohiks üks moelooja lasta oma õmblusmasina alt välja sellist kleiti, vaid võiks tunnistada kasvõi päev enne pulmi, et võttis endale liiga suure tüki hammustada.
Hetkel saab Triinu vastu päid ja jalgu, et kleidi välja vahetas. Asi peaks olema vastupidi ja vastu päid peaks saama Birgit, kes üldse sellise käki avalikkuse ette lasi. Ta oleks võinud pigem vait olla ja see oleks eilne uudis ja kedagi ei kotiks see kleit, aga nüüd on sellest saanud sajandi kleididraama.
Palun pange käsi südamele ja öelge mulle, kas te päriselt ka abielluks selles Triinule tehtud kleidis? Eriti kui võrdlete seda lõpptulemusega, mille kasuks ta otsustas?
Võta õmmeldud kleidi pildid Triinu enda blogist ja pilt on hoopis teine. Siin pildil on töö tõesti kole, Triinu enda blogis väga kena.
Talle jah selline lõige ei sobi. Seda öeldi talle blogi kommentaarides korduvalt juba siis, kui ta salongides kleite proovimas käis, aga ta ei võtnud kedagi kuulda. Kas Birgit talle ütles, et see lõige pole talle kõige sobivam või ei, seda ma ei tea, aga lõpuks teeb tegija ikkagi seda, mida tellija soovib.
Põhiline aga on kogu loo juures siiski see, et ta ei öelnud Birgitile mitte midagi enne, kui ilmusid esimesed pildid pulmast. Birgit on algaja, ta polegi veel oma ala professionaal, keegi ei sünni veatuks ettevõtjaks või moeloojaks, tegemise käigus õpitakse. Et ta ennast riivatuna tundis, peaks inimlikust seisukohast igale empaatiavõimelisele inimesele arusaadav olema.
Mul on kahju, et Triinu pulmapäev sellise varjundi juurde sai, aga tal oleks olnud endal väga vähese vaevaga võimalus see ära hoida: öelnud Birgitile enne, et ta ei kanna tema kleiti. Kogu see furoor oleks ära jäänud, sest Birgit poleks oma postitust kirjutanud või vähemasti mitte sedasi kirjutanud ja draama poleks hargnema hakata saanud.
See jutt, mis siin liigub, et tal poleks selleks aega olnud mitte kuidagi, sest enne pulmi ja pulmapäeval on nii-nii kiire, on lihtsalt jabur. Ma olen abiellunud, samas stiilis pulmapidu pidanud nagu Triinu, lisaks oli meil kiriklik laulatus peokohast ligi 100 km eemal, nii et kogu asi võttis veelgi rohkem aega. Sellise kõne või sõnumi oleksin ma suutnud siiski oma päeva ära mahutada. Näiteks kas või juuksuritoolis istudes.
See pilt ongi ju Triinu blogis sama! Viimases proovis tehtud pilt. Kasutasin Mallu tehtud kollaaži.
Vaata nüüd siis uuesti Triinu blogisse, kus on kleidi lõplik versioon proovisoengu ja -meigiga.
Rääkimata sellest, et siinset konkreetset pilti Triinu blogis ei ole. On ilmselt sama seeria pildid, mis näitavad kleiti lihtsalt hoopis kaunimana.
Proovisoengu ja meigiga kleit ei olnud lõplik versioon, vaata uuesti, hiljem on tülliosa lühemaks võetud nms
proovisoengu ja -meigiga siiski EI OLE lõplik versioon, vaid on eelviimane proov., lõplik on see, kus tülli on veel juurde topitud ja see ripub ebaühtlaste lahmakatena (pildiallkiri “kleit viimases proovis”).
Triinu tegi muidu ise soengu endale..
Nagu sa eeldatavasti suurepäraselt aru saad, oli see näide.
Õmmeldud kleit on nii inetu, et ma poleks elusees seda selga pannud oma pulma!
Minu arvates tegi Triinu ise möödalasu sellega, et tellis sellise kleidistiili, mis tema pikkusega kokku ei sobi. Ja nagu öeldakse, kes maksab – tellib muusika. Õmbleja tegi sellise kleidi nagu tellija tahtis.
Käsi südamel öeldes, kas ma abielluks sellega – ei, mitte mingil juhul! Nagu sinagi – pigem telliksin/ostaksin valmistoodangu ning saaksin olla kindel, et see sobib mulle ning vastab minu ettekujutusele.
Kogu see kleididraama on nii ülepakutud ja üles puhtud, et jube.
Samas Triinu asemel oleksin ma pärast endas kahtlema hakkamist läinud kasvõi reedel kuskile pulmasalongi ning ostnud sealt mõne kleidi, sõbranna kleidis ei oleks abiellnud.
Raha eest ka ei abielluks selles Birgiti kleidis. Kui neid pilte Malluka blogis nägin siis mõtlesin et see mingi halb nali. Aga Malluka kleit oli Triinule nagu loodud.
Ausalt Triinu tegi elu parima otsuse, et kandis oma tähtsal päeval Malluka kleiti. Ma isegi seda algset kleiti (vabandust väljenduse eest sõnaotseses mõttessellist hiina paska selga ei paneks ,poleks pennigi selle eest välja käinud)ma vist oleks kledi sinna jätnud ja las abiellub ise sellise õudusega. Kohutav .AGATRIINU NÄGI IKKA MEGA ILUS VÄLJA.
Sattusin ka kleidisaagat lugema. Kindlasti sobis teine kleit pruudile palju paremini kui disaineri/õmbleja tehtud kleit. Aga samas, sellised projektid on alati tellija ja disaineri omavahelise koostöö tulemus ja eks lasub möödapanek siin ikkagi mõlema õlgadel.
Kuna pulmakleidiga peab ikka see “õige” tunne tekkima, siis oleksin ilmselt minagi viimasel hetkel Malluka kleidi endale selga pannud ja seda üldse ette ei heida. Aga ilus oleks siiski olnud võtta see 1 minut ja anda sellest disainerile endale enne teada, kui ta jooksvalt ise selle internetiavarustest avastama pidi. Eriti arvestades asjaolu, et Triinu Liis oli ju ise välja hüüdnud, kes tema pruutkleidi teeb.
Vot sellepärast mina käisin ja proovisin salongis kleite mitte ei lasknud õmmelda. Ja kui abiellud esimest korda siis võiks ikka uus kleit olla. See on minu arvamus.
Ei pea uus olema. Ma seisukohal; et sobiv peab olema :)
Väga ilus kleit! Aga pole puusi, pole pikkust- ei sobi. Kas siis Triinu v Birgit ise ei tulnd selle peale!?
Mina motlen ka seda, et kuidas üks moelooja ei oska soovitusi jagada mis sobib, mia mitte! Ilmselgelt Birgiti poolt korraldatud arulage paanika. Nägin ka tema esialgset postitust ja no see oli ikka piinlik tekst….
Isegi piltidelt on näha, et Triinu ei olnud väga rahul selle nn disainerkleidiga ja viisakusest naeratab. Ega ma ka ei teaks, kas nutta või naerda, kui viimasel hetkel selgub, et Sinu unistuste kleit ei näe välja selline nagu lootsid. Nii et valik Malluka kleidi kasuks oli ainuõige valik – kohe näha, et inimene särab piltidel, sest ta tunneb ennast selles kleidis võrratult. Ja Triinu ei peaks seda asja küll väga südamesse võtma, sest olgem ausad, pruudi arvamus ja tunded on kõige olulisemad. Miks ta peaks abielluma kleidis, mis ei kaunista tema ilu?
Ja ma mõtlesin, et mina olen õel, kui julgesin salamis mõelda, et Birgiti tehtud kleit näeb pehmelt öeldes kole välja…
Ei abielluks, see kleit ei sobi ta kehakujuga. Malluka kleit sobis.
Kasutatud v mitte, kuid Malluka kleit on super ilus Triinu seljas! Väga õige otsus! :) Palju Õnnelikke aastaid noorpaarile!
Minu arust mõlemad kenad kleidid.
Miks sa esimeses pulmas valisid värvilise kleidi? Kas see võis olla ehk sisetunne, et sellest abielust eriti asja ei saa, seega ei tee end “täielikuks pruudiks” pulmas ka?
Ma ei teagi miks, tundsin, et ei taha valget kleiti ja musta ülikonda. Seega olimegi rohelised.
Ma mäletan sellest ajast, 2000ndate keskpaigast, et paljud üritasid originaalitseda. Valge kleit tundus millegipärast liiga tavaline vist ja traditsiooniliste pruudikimpude asemel kasutati ka muid lahendusi, nagu Leenulgi oli.
Sinu postitusega 100% nõus! Igaüks teeb sellised pulmad nagu tahab ja kannab täpselt seda mida tahab! Pole teiste asi kommenteerida.
Triinu tegi ainuõige otsuse ning Mallu on ka tubli, et oma kleiti laenas :)
Kõiki kommentaare ei jõua läbi lugeda, aga ütlen ikkagi oma arvamuse ka sekka.
Esiteks on minu meelest vale nimetada, et Triinu abiellus Malluka kleidis. Ta abiellus lihtsalt ühes teises kleidis, mitte selles, mis alguses valis. Sellel päeval oli see tema kleit :)
Ja teiseks, jumal tänatud, et tal oli teine kleit kohe võtta, sest ilmselt vaataks ta elu lõpuni, et see õmmeldud kleit ikkagi ei olnud see õige ega istunud hästi ning oleks selle pärast kurb ja hinges kripeldaks, et ta muud kleiti ei valinud.
Isiklikult häirib selle õmmeldud kleidi esiosa õlapaelad või kuidas neid nimetada. See paigutus muudabki kogu pildi nii koledaks. Muidu lõike idee on ilus, aga ju siis tõesti selliste mõõtmetega inimesele ei sobi.
Triinu tegi õige valiku, see kleit sobib talle tõesti nagu valatult. Silm puhkab peal! Palju õnne ja armastust neile!