Kriipid unenäod beebist

Olen kuulnud, et õudusunenäod on raseduse ajal täiesti normaalsed.

Lapseootel naised näevad kirevaid, pingelisi, sageli hirmsaid unenägusid — kummalisi kirevaid aasasid, veidraid ehitisi, tormist merd, vastsündinud peletisi, hirmutavaid kaheksajalgu või mädanenud puuviljade mägesid. Unes kerkivad äkki esile kõige eriskummalisemad pildid, mängitakse maha ilusad, segased ning kohati ka õudsed lood. Vahel on need niivõrd reaalsed ja selged, et jäävad kauaks meelde ning panevad hirmu tundma.

Miks on rasedate ööd nii ärevad? Sellepärast, et nende uni on rahutu ja pinnapealne ning nad ärkavad tihti. Just seetõttu jäävad neile meelde unenäod, millised oleksid teisel ajal lihtsalt ununenud. Pealegi kutsub rasedus paljudes naistes esile suurenenud tundlikkuse ning võime teravalt tajuda kõike, mis toimub nende endiga ja nende ümber.

Lisaks võib kasvav kõht takistada rahulikult magamist. Parim on sel ajal mitte selili magada. Kõige parem on magada külili ja asetada padi jalgade vahele.

Meie jaanuari beebide grupis on üks juba sünnitanud – õnneks on beebiga (kes sündis 1230 grammi raske ja 35 cm pikkusena) kõik korras, ta kosub ja seisund on stabiilne. Ma ei tea, kas tulenevalt sellest või üleüldse, olen viimasel ajal palju lugenud igasuguseid sünnituslugusid… Täna öösel sain ma ise emaks. Õnneks küll unes. Aga hommikul oli päris reaalne tunne. Ja tunne, et kui nii kiirelt ja lihtsalt käiks, oleks küll ideaalne. Peast lõi veel läbi, et mina sündisin ju ka üsna kiirelt ja valutult, võiks mul ka mu ema kombel vedada.

See uni oli ikka eriti – ma ei saaks öelda, et õudne, sest lõppkokkuvõttes oli ta ikkagi armas, aga veits kriipi.

No ma ärkasin mingi poole viie ajal ja käisin pissil, siis beebi korra liigutas ja keeras end mugavamasse asendisse, nii, et mu kõht oli üleval kivikõva. Ja siis ma kuidagi olin seal poolunes, ise mõeldes, et huvitav kas sünnitades on ka kõht selline kõva.

Järgmisel hetkel nägin unes, kuidas me Meelisega ärkasime ja nagu läbi kõhu oli tunda beebi pisikesi sõrmi, mis meie käsi haarasid. Ja ma veel ütlesin Meelisele, et oo, vaata siit, vaata siit, katsu siit… Ja ühel hetkel tegin nagu silmad lahti ja vaatasin, et mul on beebi juba rinnal…

Selline vastsündinud, natuke limane, natuke kuivanud mingi kattega… Ja ma ei tea, me magasime põrandal ja nagu madratsi ja seina vahel nägin nabanööri ja platsentat. Beebi ise oli väga rahul, vaatas mulle otsa ja oli jube õnneliku olemisega. Hingas ja oli tätsa elus.

Ja ma ütlesin Meelisele, et ou, kuule, ma olen sünnitanud siin läbi une ja ma kartsin täiega, et kui ta nüüd minu poole vaatab ja seda vastsündinud last näeb, siis ta teeb iuuuu…. Aga ta hoopis andis talle hellalt musi ja ei olnudki väkkk. Sest praegu ta kardab üle kõige vastsündinut – mingit ligast lillat tompu.

Unes läksin pessu ja ütlesin veel Meelisele, et see nabanöör tuleks beebil ära lõigata, aga millega ja kust maalt ja kaua ta peaks selle platsentaga ühenduses olema ja mis kell ta üldse sündis ja… Kui ma pesust tulin, oli beebi Meelise poolt puhtaks pestud ja nabanöör läbi lõigatud ja ta oli paksus punases vannilinas rullis ja nägi meganunnu välja.

Niiet, ma arvan, et Meelise „iuuuu“ läheb kohe üle, kui ta beebit tegelikult näeb. Iseasi, kas ma teda sinna sünnitusele ikkagi lõpuks tahan või ei.