Ei, ma ei hakka Hedonit üksi koju jätma, lihtsalt see tuli teemaks. Mõtlesin sel teemal blogida.
Sel aastal oli mu sünnipäeva puhul minu juures selline naljakas naiste seltskond, kes oli koos esimest korda ilmselt… ja hiljem tekitas see vastakaid tundeid osade seas.
Meelis edastas nimekirja minu kümnest parimast sõbrannast minu ühele sõbrannale, kes siis kutse saatis ja infot jagas ja kingiideed välja käis jne.
Ühesõnaga sai neljapäeva õhtul meie pool kokku üsna värvikas seltskond. Kõik nad ongi minu jaoks parimad, aga erinevalt.
No näiteks K ja K on mu sõbrannad rohkem lapse pärast. See tähendab, et üldiselt kohtun ma nendega eraldi. Loomulikult on nad mõnda mu teist sõbrannat ka näinud, sest oleme koos veinitama või meie poole sattunud, aga üldiselt on meil muud teemad kui näiteks minu vallaliste sõbrannadega C ja S. Kahe viimasega räägime rohkem meestest kui lastest. B on lihtsalt väga hea seltskond ja selline naine, kellega ma pigem käin veinitamas ja peol. L on omamoodi. Ta on nii ja naa. Sellessuhtes, et ta on lapsed ja suhtleme lastetasandil, aga samas ka nö muul tasandil. Tema sõidab tihti linna veinitama.
Jumal, ma kõlan nagu alkohoolik oma veinitamisega :D nii hull asi ka pole. Ma iga päev ei joo :)
Nagu ma aru sain, siis kolm M’i jäi tulemata. Üks oli mu sugulane ja tema oli sel ajal perepuhkusel suusatamas. Üks jäi haigeks ja üks oli tööl, aga ka nemad kolm on kõik erinevad. Kohtume nö üldjuhul eraldi teistest, sest meil on teised teemad ja jutud.
Ja siis ongi alati suht veider neid korraga kutsuda. Suvistel hoovipidudel kui rahvas lihtsalt läbi käib, sööb ja joob, ei pane seda nii tähele kui nö kinnises ruumis “ühe laua taga”.
No näiteks ma mäletan paar aastat tagasi olin ma suht samas situatsioonis. Kutsusin need parimad ühe laua taha ja.. see oligi veider, sest need inimesed on kõik erinevad ja.. minu jaoks sama olulised. Ja siis kuulda, et üks arvab, et üks on imelik ja teine, et kolmas on veidrik ja neljas kritiseerib viienda üle jne siis on selline kohmetu tunne, et okei.. aga nad on ikka minu parimad, nad poleks muidu siin…
Pika jutu point on aga muus. Sel aastal tekkis sama keiss. Ühel neist naistest on seitsmeaastane poeg, kelle ta jättis tol õhtul üksinda koju. See polnud esimene kord. Saan aru, et laps on suht iseseisev ja asjalik. Vaatas ilmselt multikat ja kobis tunni pärast magama.
Siin aga läks mingi arutelu sel teemal lahti ja järgmisel päeval ei jõudnud üks sõbranna (ka lastega) ära imestada, et issand, jättis lapse üksi koju…
Ma ei osanud ka muud öelda, kui et tal polnud ju muud valikut. “Kuidas ei olnud, ta valik oli tulla või mitte, aga ta jättis lapse üksi.” Sokkisin siis midagi kaasa, sest ma tegelikult ei osanud seisukohta võtta… Sõbranna siis küsis, et kas läheksin poodi kui Hedon magab. No ei läheks, ei jätaks teda üksinda. Aga ta on ka kaks. No kui kuller tuleb pakki tooma ja Hedon on üleval, mis sa teed? Oleneb, mis ta teeb. Kui ta on mingisse asja süvenenud, supsan kähku alla, kui ei, on variante kaks a) panen ta aknale, et ta näeks täpselt maja ette ja ütlen kus ma lähen… b) haaran ta sülle ja võtan kaasa
Sõbranna siis, et no kui jääb tuppa, kas sa mõtled ta peale. Pidin tunnistama, et mõtlen tõesti.. ega midagi ei juhtu selle 30-50 sekundiga.. “No näed! Ja tema jätab lapse mitmeks tunniks üksi. Mõtle kui ta hakkaks süüa tegema ja õli läheks põlema ja…” muutus ta dramaatiliseks.
No ma eeldasin, et ta ei hakka süüa tegema. Et ta ongi ainult selle tunnikese üleval ja läheb ilusti magama. Aga täna hakkasin mõtlema, et kui tõesti hakkaks?! Mis siis saaks? Kas ta teaks mida teha?
Ja siis tekkiski küsimus: kui vanalt jätta laps üksinda koju?
Ma arvan, et ma jäin üksinda koju… ma ei mäleta, ma arvan, et olin üsna suur. 12-13 äkki isegi? Ma elasin vanavanematega ja kuigi nad olid suvel maal, siis ma olin ka maal või teise vanaema-vanaisa juures… ma mäletan häguselt ühte suve, kui oli laulupidu, mäletan, et vaatasin seda telekast ja mugisin Snikersi šokolaadi, mida meil oli millegipärast kastide viisi ja olin üksinda kodus… vaatasin praegu Wikipediast, millal need täpselt olid.. see võis olla 1994, ehk ma olin 11. Enne seda ma küll ei mäleta, et oleksin üksinda kodus olnud.
Ja mul praegu meenus, et ma tean inimest, kes oli vist kolmene, ärkas öösel üles ja avastas, et ema-isa on peole läinud…
Millal teie üksinda koju jäite? Kui vanalt oma lapsed üksinda jätsite?
Mind jäeti i kolmeselt entel tenteli plaati kuulama ja fotoalbumit vaatama, kui ema “korra” poes käis. Aga ma olin ka väga rahulik ja hea laps olnud. Enda kolmest üksi veel ei jätaks. Samas enne seitset peaks juba harjutama hakkama, sest pärast kooli, mis esimeses klassis lõppeb u kell 12, peab laps päris mitu tundi üksi kodus olema. Paljud käivad ka vahetustega tööl ja jõuavad koju vastu ööd. Ma eeldan, et ema ikka õhtul koju läks?! St arvan. Et seitsmene vöib mõne tunni üksi olla küll.
Olen nõus. Et peab harjutama, lihtsalt antud juhul läks ju ema “peole”.
Ehk oli juba varem ikka harjutanud ja seetõttu julges ka õhtuse peo ajaks koju jätta? Ei saa kritiseerida kogu infot teadmata. Nii vanad lapsed oskavad isegi telefoni kasutada ja vajadusel emale/isale helistada ja ka vastupidi. Olgem mõistavamad!
Ma olen ka oma 1a4k korraks üksi jätnud kui kuller pole nõus üles tulema. Ma tean, et omas kodus, tavakeskkonnas ei saa temaga nende 50-90s jooksul midagi juhtuda. Korraks olen ka lõunaune ajal tuppa jätnud, sest koer tähtis väga õue. Samas õues magades laps ongi enamasti vankriga üksi akna all.
Aga päris üksi jätaks jah vast enne kooli aegajalt, tunniks-paariks, et harjuks ja kõik sõltub ka lapsest palju. Mõni on väga iseseisev ja teine vajab 110% rohkem hoolt.
Mina ei ole jätnud oma 7- aastast koju üksinda ja ei jäta ka (aga ma olengi liiga paranoiline inimene, tunnistan). Kuid sel kritiseerijal on vist nooremad lapsed endal? Sest kooliealine laps (ehk alates 7), võib küll juba üksinda jääda, kui ema tunneb, et nii on ok. Selle vanused lapsed ju käivad ka koolis ja liiklevad üksi jne. Paljud soojendavad ka kindlasti omale lõunaks üksinda süüa. Kui kool lõppeb u 13..ja vanemad tulevad koju alles 18.
Mina küll üldse ei imesta, et 7 aastane üksi kodus on, minu silmis igati normaalne. Ise jäin vist esimest korda üksi koju u 4 aastaselt (muidugi väga lühikeseks ajaks(tund-kaks))kui mu vend sündis, aga ma olin ka väga iseseisev laps ja selles polnud kellegi jaoks midagi imelikku. Kui mingi 6 sain, olin tihti ka oma 2 aastase vennaga nö üksi kodus ja saime väga hästi hakkama. Nüüd olen ise põhimõtteliselt 16 ja kui vaatan ümberkaudseid lapsi, siis jääb mulje et praegused 8 aastased on ka saamatumad kui mina 4 aastaselt olin, aga noh, eks mulle ongi väga palju öeldud, et olen alati väga iseseisev ja tark laps olnud ning ise enese suurimaks kasvatajaks ja õpetajaks olnud. Vanaema kunagi isegi väitis, et tema arust olen ma oma vennale suurem ema-kuju kui meie enda ema seda üldse kunagi olnud on. Tjah, olen vast väga väär inimene üldse sellistel teemadel sõna võtma. Üldiselt arvan tänapäeva lapsi vaadates, et esimese klassi lapse võib ju ikka koju jätta, ei juhtu temaga midagi kui mõistust piisavalt antud on.
Saan su vanaema poindist aru, et sa rohkem ema. Ma never ei jätaks enda lapsi üksi.
panen esimese “rongaema” kommi, et ka jätsin oma 10 kuuse beebi üksi koju sis kui ta jäi magama, et poodi piimapulbrit ostma minna. Poodi uksest-ukseni edasi -tagasi on ilma kassa järjekorrata 4 min, kui kassas järjekord siis 6 min. Seda siis kui ta magas. Nüüd kui lapsed on 3 ja 4 käin ka poes. Ütlen kuhu lähen, panen multikad peale, lehvitavad mulle, aeg sama. Ise mind jäeti ilma vanemateta suvilasse 4 aastasena koos 7,5 a õega üksi nädalaks. isa käis ülepäeviti korra läbi. Naaber ja lähedall elav tädi pidid silma peal hoidma… me ei and ennast silma alla. Siiani oleme elus ja oli lahe :)
Appi!
Miks appi!?
Lapsed on erinevad, vanemad on erinevad.
Selle peale ei mōtle, et kui tee peal sinuga midagi juhtub (iial ei tea, jääd auto alla vms) ja keegi ei tea, et sul nii väike laps üksi kodus on? Mis siis nagu saab?
Selle peale ei mõtle, et kui oled lapsega kodus ja sinuga samal ajal midagi juhtub (toit satub hingetorru ja lämbud ära) ja keegi ei tea, et Sul nii väike laps kodus on, mis siis saab?
Usu mind, endal on palju lihtsam, kui Sa nii palju üle ei mõtle.
Sellega peaks nii olema, et riigi tasandil on seda võimatu reguleerida. Näiteks kui seadus ütleks, et kuni 10-aastane ei või üksi kodus olla, siis mida need vanemad peaks tegema. Ükski tööandja ei lase sind koolitundide järgselt koju last valvama ehk siis tuleb otsustada lapsest lähtuvalt. 7-aastane üldiselt läheb ju üksi kooli ja tuleb sealt-ei usu, et kõikide 7-aastaste lapsevanemad kodus ootavad, siit järeldus – mis see 7-aastane saab teha õhtupoolikul-öösel hullemat kui peale lõunat üksi kodus, eriti kui vanemaga kenasti kokkulepitud, ohtude korral tegutsemine selge jne. Samas rumalate äkkideede, ohutuse unustamine pole kunagi välistatud, seega usun, et iga vanem peaks tundma oma last ja mõistliku 7-aastase jätaksin ilmselt vajadusel ise ka koju. Ühesõnaga ei leia selles midagi taunimisväärset ja ohkimist-pohkimist nõudvat. Mäletan ema jooksis sageli poodi kui olime vennaga isegi 3-5 ja haiged vms aga me ootasime ilusti ja ei tea küll, et oleksime kuidagi viga saanud. Lõpetuseks arvan, et üsna nõme on sõbrannale ta teiste sõbrannade kohta vigiseda.
Esiteks, ma fking ei vigisenud vaid me arutlesime. Teiseks arvamused ongi erinevad.
Sinu kommentaari järgi soovitan ma, et proovi ehk veidi rohkem enda närvikavaga tegeleda ja harjutada kuidas inimestega viisakalt suhelda.. kibestunud inimesed elavadki teistel muudkui seljas. Ela oma elu, igakord pole Su arvamust nii väga oodatud kui seda ehk arvad.
6-7selt jäin kindlasti vahel mõneks tunniks üksi koju. Ja üldiselt ma leian, et kui laps on valmis ehk piisavalt küps/asjalik iseseisvalt tänaval liikuma, võib ka üksi koju jääda. Oma samavanu õelapsi olen ka üksi jätnud, kui on olnud nt vaja kedagi varahommikul/hilisõhtul lennujaama viia või tuua – kodu on natuke linnast väljas, nii et see võib võtta paar tundi. Räägin enne lastega läbi, et nad teaksid ja millega tuleb ettevaatlik olla ja et kui midagi on, kohe helistagu. Aga üldiselt nad lihtsalt magavad sel ajal.
11-12selt olin ise juba mõnikord ka pool nädalavahetust ehk üle öö üksi kodus.
Mina hakkasin üksi koju jääma küllaltki suure tüdrukuna, vist 12 ja pool võisin olla. Ema käis tööl, vanaema ja isa olid surnud selleks ajaks. Pärast isa surma elasid tädi ja tädimees meie juures paar kuud, kuna ema oli haiglas; tegid süüa ja nö hoidsid mul silma peal. Siis sai õppeaasta läbi ja suvel hakkasin üksi kodus olema.
Lapsega olin kodune 3 aastat, siis töötasin lapse kõrvalt kodus aasta, siis olin jälle lapsega kodune aasta (osalt sai lapse heaolu nimel töölt ära tuldud, osalt võimaldas mehe sissetuleks sel hetkel). Lõpuks pidin ikka tööle minema, laps hakkas 5 ja poole aastasena üksi koju jääma. (Vanaemasid kahjuks pole, polnud parata).
Mõne kuu pärast sain küll lasteaeda koha, aga kuna laps oli tihti haige, siis ikka istus rohkem üksi kodus kui aias käis. Algul küll helistas iga asja pärast; mina siis kas rahustasin või võtsin võimalusel jalad selga ja lidusin jälle koju korraks (õnneks töökoht on kodust 3 minutit, joostes veel lähemal). Pikapeale harjus ära ning aasta hiljem, 6 ja poolesena oli juba täitsa iseseisev. Vajadusel helistab mulle, üldiselt on ilusti rahulikult kodus. Nüüd sai 7 ning kuna lasteaias käib endiselt kui kuuvarjutus, siis mõlgutan mõtteid lasteaiast üldse ära võtta.
No üldiselt Eestis lähevad lapsed 7-aastaselt kooli ja enamusel ikka vanemad käivad tööl, seega kui laps tuleb koolist koju, ongi ta kuni õhtuni üksi kodus, kuniks vanemad töölt tulevad. Minu meelest igati normaalne, et 7-aastane juba saab üksi kodus hakkama. Minu laps läheb sel sügisel kooli, aga ka juba oleme mõned korrad harjutanud, et on üksi kodus (a’la käin kõrval majas poes vmt). Ta oskab helistada, seega helistab mulle kui mingi mure või niisama igav. Lapsele tuleb lihtsalt selgeks teha, kuidas mingis olukorras käituda, kuhu minna, kellele helistada jne.
Ma olin vist neljane kui mäletan, et üksi kodus olin. Võibolla enne sedagi jäeti mind üksi koju, aga ma läksin suht paanikasse, ärkasin oma uinakust ülesse ja läksin vanaema juurde teise linna otsa. Ei kujuta isegi ette mis moodi ma tänavaid ohutult ületasin või kuidas ma üldse teadsin täpset teekonda vanaema juurde, aga õnneks ohutult ma vanaema juurde jõudsin. Teekond oli vist mingi kilomeeter või rohkem. Kahjuks vanemad meenutavad seda lugu kui naljana ja mõtlevad, et oi kui tark laps ma olin, aga mulle oli see päris traumeeriv. Lisaks miks nad jätsid ukse lahti, et saaksin kodust ära minna? ma oleksin ju võinud kuhuiganes minna.. aga mäletan, et meil oli alati kodus uks lahti. Arvan, et laps võiks koju jääda, siis kui laps saab aru, mis üldsegi tähendab kodus üksi olemine ning kuidas ohtusid vältida ning mida teha tohib ja mida ei tohi jne..
Mina olin 6 ja õde 7, kui olime kahekesi kodus ja seda suht sageli, sest õde käis 1. klassis ja mina lasteaias. Kuna kool ja lasteaed olid samas majas, siis õde tuli peale kooli, st lõuna paiku, mulle lasteaeda järgi ja kuni õhtul vanemate koju jõudmiseni olime kahekesi kodus. Tegime ise omale süüa jms, kusjuures kasutasime ise gaasipliiti. Korterit põlema ei pannud, uputust vms korraldanud. Olime suht n.-ö. asjalikud lapsed. Täna 28 ja oma arust täitsa normaalne inimene. Eks see üksi koju jätmine ole individuaalne ja sõltu lapsest. Aga oma last koolieelikuna küll üksi koju ei jätaks.
Siit tekib kohe küsimus: üks lapsevanematest ei saaks ju töölgi käia, kui 7 aastane kodus üksi ei tohi olla. 7 aastasel lõppevad koolitunnid (ehk siis esimene klass) kuskil lõunast. Kui mingeid trenne huvisid pole siis…passib kella viieni kodu ukse taga, sest ei tohi üksi kodus olla? Istub koolis, kuni üks vanematest järgi tuleb, peale tööd?
Lisan veel, et laps (kohe saab 5 aastaseks) on nii palju üksi toas, kui puid toomas käin (5-10 min) või riideid välja kuivama viin. Viimase puhul näeb ta mind aknast. Poodi ma just ei lähe ja last üksi koju ei jäta. Mul lähim pood ka 6km kaugusel.
Mina jäin juba 6-7 a yksinda koju. Olin rahulik ja tubli toimetaja- ju vanemad ei pelgand. Endal 2 poissi. Vanuses 10 ja 4. Paeval paar tundi nad on koos olnud ikka kodus. Õhtuti ja öösiti ei julge jätta. Meil on suur maja ja kardan pigem tulekahju vms võib juhuslikult juhtuda. Lapsi isegi usaldaks jätta aga muid faktoreid pelgan…
Olen ka seda meelt, et nii palju on asju mida ette ei näe.
Jah ma mõistan, ei tohi elada hirmus, aga kuidas ma hiljem endaga elan, teades, et ma oleksin saanud ära hoida midagi.
Väga õige! Ja nii need 25-30 aastased oma vanematega koos elavadki, sest mine sa tea millega laps võib hakkama saada…:(
Ma usun, et see kõik sõltub lapsest. Kui laps läheb kooli, siis paratamatult on ta ju mingi aja koolist tulles üksi kodus kui ema/isa tööl on. Ek ole palju neid emasid ja isasid, kes saaksid kodus tööd teha või ala kell 12 päeval oma töö juurest lahkuda, et lapsega kodus olla. Kui laps on iseseisev ja saab endaga hakkama ning vanemad teinud ilusti asjad selgeks, et mida tohib ja mida ei tohi, siis saab laps ilusti hakkama. Ma olin üpris väike, kui ema mu vennaga koju jättis, kui oli vaja tal näiteks poodi minna. Vend magas ja mina siis pidin teda vaatama. Hiljem kui ema tööl oli olin õdede-vendade valves ja vahel mitu päeva, kuna üksik ema ja raha hädasti vaja oli ta kohati 48 tundi järjest tööl. Eelnevalt oli ta mulle õpetanud kuidas ja kus midagi on ja mis moodi seda või teist asja valmistada toiduks. Nüüd olles ise ema 9 ja 5 aastasele lapsele on nad aeg-ajalt mul olnud mingi aja üksinda kodus. Seda küll päevasel ajal, mitte öösel. Ma kardan, et muidu tervet ööd ilusti magavad lapsed ärkaks siis raudselt Murphy seduse tõttu üles :D Aga kogu pika joru kokkuvõtteks tegelikult 7 aastane on parajalt suur ja tubli ning saab iseendaga üldiselt hakkama. Eriti veel siis, kui igasugu toidud/snäkid valmis pandud ja võimalus emale helistada iga kell. Iga vanem teab oma last kõige paremini ja ei näe, et kellelgi teise asi oleks hukkamõista kui sellises vanuses laps kodus on. Nooremad nn udupead oleks teine asi.
Räägitakse, et 7a usub ju veel tihti päkapikke ja muid müütilisi olendeid ja võib a la aknast valja hüpata, sest ei mõista surelikkust. Eesti Ekspressis kajastati sarnast juhtumit, kui laps rõdult segastel asjaoludel alla hüppas. Ma aga ise arvan, et laps hakkab kooli minnes üksi kodus olemisega harjuma, minu laps näiteks ei olnud kõik päevad pikapäevarühmas, osad päevad oli juba ise kodus. Kooliajaga tuleb ka see üksi kodus olemine. Muidugi mitte terveks ööks.
No vot.
Koolilaps võiks juba üksi kodus olla küll. Või ei ? :D
Mina olen jätnud lapsi (4 ja 5) koju kui poes käin autoga, elan maal, kauplus kaks kilomeetrit ja kui lapsed haiged, siis ei vea neid kaasa. vaatavad multikat või mängivad ja käin sups ära. Jälgin, et ahjus poleks tuld samal ajal ja üldiselt on sõnad peale loetud, mida võib ja mida mitte. Tunduvad üsna ok selles osas. Siiamaani pole probleemi olnud. Hüpoteetiliselt, et kui ma saaks selle kahe kilomeetri jooksul surma ja lapsed üksi.. siis ei tea. katsun mitte surma või viga saada. Telefoniga oskavad helistada mulle, tädile, vanaisale ja oma isale. pimedas ei jätaks lapsi üksi ja üksiolemise aeg on maks 15 minti. Harjutavad kokkuhoidmist ja üksteise abistamist jm sellist sellel ajal. :)
Meie tulime vennaga lasteaiast-koolist iseseisvalt koju, vend on minust kaks aastat vanem. Väikelinna värk muidugi, aga mäletan, et vend käis juba koolis ja mina mitte, kui koos mune keetsime või pesu kuivama panime. Esimesest klassist (alustasin kooli, kui olin kuueseks saanud) alates tundus, et kõik kaaslased läksid tühja korterisse vanemaid töölt ootama. Aastad olid üheksakümnendate lõpp.
Ma kõlan vist rongaemana, aga mina jätsin küll oma lapse(lapsed) üksi koju, kui mul oli vaja nt. poes käia. Teinekord jätsin isegi siis, kui mitmeks tunniks ära jäin. Ja kõik lapsed on suureks kasvanud. Tegelikult ükskord vedas, et ma oma 2,5 aastast poega üksi koju ei jõudnud jätta, sest ma ei saanud teda magama ja hakkasin muud toimetama. Siis aga naabermajast inimene ja küsis, et mis sul siin põleb. Tuli välja, et gaasiboilerist oli süttinud köögi sein ja köök juba leegitses. Kujuta nüüd ette, kui ma oleks poja magama saanud ja ise välja läinud. Teda ei oleks vast siis enam elavate kirjas, aga praegu on ta 26 aastane.
Seda on ausalt öeldes väga kurb lugeda, et oli isegi kas või plaan nii väike laps üksi jätta. See ei kõla rongaemandusena, vaid ongi seda. Või õigupoolest on see vastutustunde puudumine.
Olen nõus.
Ei vaidle vastu. Ju ma siis olingi seda. Minu tütar praegu oma 4 aastast last küll üksi koju ei jäta. Kas võtab kaasa või otsib hoidja. Aga samas tol ajal olid asjalood teistsugused ja kui kodus kõik ohtlikud asjad lapse eest kõrvaldatud, siis ei juhtuks temaga midagi, kui tunnikese-paar omapäi on. Sündmus, millest kirjutasin, oli minu jaoks lihtsalt üks halbade asjade kokkusattumus…
Täpselt, just sellepärast ei tohigi nii väikeseid lapsi üksi koju jätta ka magama! Tõeline rongaema. Mina oma last (1a9k) olen küll alati kaasa tassinud kui poodi minek. Ma ei tuleks selle pealegi, et teda veel ka lähiaastatel üksi koju jätta.
Ainuke asi mida ma olen teinud tema une ajal on see, et käinud kiirelt hoovi pesu kuivama panemas. Sealjuures on aken lahti ja kuuleksin kohe, kui laps hakkab häält tegema (pesu kuivatan õues ainult soojal ajal).
Ma ei saa nendest vanematest aru, kes lähevad lapse uneajal kodunt ära?!
Ma hakkasin oma hoovi pesu ka kuivama viima uneajal alles siis, kui laps oli 1 aastane. Varem ei tõstnud varvast ka uksest välja. (kuna mul pole beebimonitori).
Ka nõus
Üsna rumal on võrrelda seitsmest kahesega :D Seitsmene käib juba ju koolis ka. Ilmselt tuleb üksi koolist koju ja on seni üksi kodus, kui vanemad tulevad. Või ootab seitsmene viieni koolis kuni vanem järgi tuleb? :D Kui keegi vanematest kunagi tööl ei käi, siis saab jah ehk keegi kogu aeg vaadata, aga tegelikult nii asjad pole ju. Mis siis õhtul üksi jättes hullem on? Saan aru, kui ema oleks iga õhtu kadunud, aga vahel nii jätta pole mu meelest küll nii hull.
Kui arvesse võtta Eesti koolisüsteem ja seda, et üldiselt on ju mõlemad vanemad tööl siis usun, et jätaksin lapse esimene kord üksinda koju kui temast saab koolilaps. Ja see oleks meie ühiskonnas täiesti normaalne ja vastuvõetav. Kui aga öelda seda kuskil välismaal (USA, Inglismaa jt) siis vaadatakse sind kohe viltu ja hakatakse lastekaitse nr otsima ;) seal maades võetaksegi lapsehoidjagi selleks, et ta tooks lapse koolist koju.
Aga eks see on igaühele isiklik küsimus ja lähtutakse eelkõige oma kogemustest ja võimalustest (jutt siis ikka koolilapsest sest alla selle üksi koju jätta on ikka suhteliselt vale minu arvates). Ja no see on samasugune küsimus nagu kas jätta 1aastane laps ja sõita kaheks nädalaks Taisse – igaühele oma ;)
Meil oli ka kastidega Snickersi šokolaadi kodus millalgi 90ndatel. Need tulid vist mingi abipakina Rootsist.
7-aastane käib üldjuhul koolis juba ja koolilapsed peavad nagunii tundide viisi üksi kodus olema, kui vanemad tööl on ja kool vara lõppeb. Nii et see sõbranna, kellele see kohe üldse pähe ei mahu, kuidas saab lapse üksi koju jätta…mnjaaa, ilmselt tal pole siis koolilast :P
Mina sättisin üksikemana, enda töö nii, et laps ei peaks üksi olema. Ja täna olles lisaks veel kolme ja nelja aastase lapse ema. Ma jätkuvalt ei kujuta ette, et ma neid üksi jätaks.
Siin kohal, ma ei heida K-le seda ette, ma lihtsalt ei suuda seda mõista.
No ma ei tea, kui palju on selliseid töökohti, kus saab nii sättida… See on tore, kui keegi saab ja seda tuleb ära kasutada, aga mõtleme realistlikult – suurem osa töökohti siiski ei võimalda kell 8 tööpäevaga alustada, et siis kell 12 juba lõpetada (minu esimese klassi lapse koolipäev algab 8:00 ja lõppeb 11:40)! Mina olen üldse kodune ema ja laps ei pea tõepoolest üksi kodus olema, aga ma ei arva, et kõik teised samamoodi peavad tegema! Pigem saan aru, et paljud inimesed ei saa lubada endale seda, et poolest päevast koju tulla või üldse koju jääda!
Kahe aastast ja seitsme aastast last ei saa võrrelda. Pealegi, iga laps ongi erinev – nii käitumiselt, olemuselt, isiksuselt. Seega ei ole olemas mingit “õiget” vanust last üksi koju jätta, kõik ikka oleneb lapsest. Mina ütleks pigem, et väga tubli sõbranna on sul, kes on õpetanud oma lapse iseseisvaks.
Sellega ma olen nõus, kõik oleneb lapsest. Ja ilmselt K. Laps ongi juba valmis.
Minu arust on 7 aastane juba piisavalt suur, et üksi kodus olla. Muidugi see oleneb palju kasvatusest, tänapäeval on mõni sellises vanuses veel päris titt. 7 aastane peaks juba koolis käima või hakkab käima. Kas need vanemad, kes sellises vanuses üksi koju ei jätaks, lõpetavad tööl käimise kui laps hakkab koolis käima?! koolipäevad lõppevad kell 12-13 esimeses klassis.
Meie öega olime 4-5sed kui koos “üksi” olime möned tunnid ,meie väike öde oli 5ne kui paar-kolm tundi päevas üksi kodus pidi olema,ei juhtunud midagi,vaatas oma multikaid ja ei hakanud süüa tegema ning öli pöletama, kui köht tühjaks läks tegi vöiku ja elu läks edasi :D eks see kasvatuse asi ka,leian et vati sees pole vaja lapsi hoida möeldes et äkki juhtub midagi,seaduse järgi tòesti ei tohi aga no vahel on vaja mis teha.iseseisvust on varem kui 15 aastaselt öppida.
No koolilapsed on paratamatult mingi aja üksi kodus ma arvan..
Aga meil juhtus korra nii kui väiksem laps oli beebi jäi 6a umbes 10 min üksi koju(ise ei tahtnud jalutama tulla) läksin siis käruga hoovi et beebi magama jääks, sel ajal oli väike ja piisas paarist min jalutamisest kui magas. Tulen mina tuppa ja näen et suurem teeb endale süüa- röstsaia ja nuga rösteris sest ei saanud saia kätte.. No ja kui välja läksin ütles et vaatab multikaid ilusti..
Mina jäin ka ilmselt ikka seal kooli alguses juba üksi. Ei ole need 7 aastased miskit nii totud, et ei saa hakkama ja eks see oleneb ka lapse kasvatusest. Kui iseseisev laps on ja kas mõistab erinevaid ohtusid jne. Oma kolmest jätan ka ikka tuppa kui lähen koerale süüa panema või pesu kuivama. Saab ilusti hakkama ja teab, kus olen. Poodi küll ei lähe kui peaks magama. Äkki ärkab ülesse. Aga arvan kui teda väiksena mõned minutid üksi mängima jätta tuleb ainult kasuks. Saab aru, et emme-issi ei pea 24/7 juures olema ja lõpuks kui kooli läheb pole probleem mõned tunnid peale kooli ise hakkama saada. Ma ei arva, et ta peaks omale süüa vaaritama, aga ka seda saab ju vanem ettevalmistada ja laps saab ise süüa soojendada jne.
Arvan, et 7 aastast on üsna OK üksi koju jätta. Peab lihtsalt harjutama seda iseseisvust. Mul sõbranna laps selles vanuses oli ammu juba terve päeva ûksi kodus, käis koolist-koju-kooli , sõitis Tallinnast-Võrumaale üksi bussiga vanavanemate juurde (muidugi viidi bussi peale ja tuldi järgi). See iseseisvus ja vajadus, et laps ise kodus on, oli sellepärast, et naine kasvatab last üksi ja peab rasket tööd tegema. Samas oma 3-aastast ma ei jàtaks ealeski koju. Isegi mitte 5 aastase sugulasega koos. 9 aastase sugulasega olen oma 3st väga pikaks ajaks (4 tundi) kahekesi jätnud. Telefonid ju olemas ning peab süüa varuma külmkappi, et laps ise kokkama ei kukuks.
Seega, enda laps vast juba 7selt ka veidi aega üksi kodus. Vajadusel muidugi.
No ju siis olen ma kõige kohutavam ema. Meil on lasteaed kõrval majas, ning kui keegi neist mul haige on, siis jätangi üksi koju kuni teised ära toon. 2a võtan üldjuhul kaasa ikka, kui päris palavikus pole aga 3 ja 5a saavad see 15min toas oldud küll. Mina olen ka põdeja ja kardan kõike, kuid akendel lingid ära võetud, need on kapiotsas ja pliit ja veekeetja jne on nkn välja lülitatud (pikendusjuhtmel eraldi nupp selleks), seda ei saa nad õnneks ise tööle. Kuna mina elan maal ja lapsed hakkavad käima koolis bussiga, ca 17km eemal, siis hakkavad nad ka koolist tulles olema üksi kodus. Ilmselt mitte tund aega vaid ikka paar-kolm tundi, kui emme issi on tööl. Mina mäletan enda lapsepõlvest, et ka 5a olin üksi kodus max 30min, kui ema maja kõrval poes käis. Eks palju oleneb ka lapsest. See, kui laps hakkab üksi kodus olema ei tähenda ju seda, et ema ei mõtleks talle. See oleks ju imelik mu meelest, ikka põed ja muretsed aga tänapäeval on olemas sellised asjad nagu seda on mobiiltelefonid, veel meie pere lastel neid küll pole aga kooli minnes saavad ikka, et me saaks helistada kui midagi on. Selline üle mõtlemine ja arvustamine ei ole kellelegi kasulik! Chillax naised, igaüks kasvatab lapsi erinevalt, ning 7a on küll piisavalt vana, et olla paar tundi kodus ÜKSI :D
Laps peaks ikka kooli vanuses üksi kodusolemiseks valmis olema ja seda tuleb ju enne natukene harjutada. Ise tulin lasteaia viimasel aastal üksi lasteaiast lõunast koju ning olin seal täitsa üksi kuni õde ja vend koolist tulid. Süüa ma ise kunagi tegema ei hakanud, sest valmis võileivad ootasid ja kohupiima või krõbinaid sain ka ise kätte ;) Samas ei kahtleks ma hetkeksi kui peaksin praegu oma 4se 15-20 miniks üksi koju jätma, ta saaks kindlasti hakkama!
Aga see sõbrannade jutt! Nii igapäevane, muidu on kõik ju nii armsad ja kallid aga pigem eraldi kui koos ;)
Ausalt see sõltub lapsest, meil mingid seadust, kui sellist pole ka tehtud. Hea tavajärgi ei jäeta koolieelikut üksi päeval koju ja alla 10a vist ööseks. Vähemalt nii olen kuulnud.
Endal mul 3 last ja kõik on nii erinevad, ja ka erineval ajal koju jäänud.
Üks on selge, kui lapsed läksid esimesse klassi siis pidi nad kõik üksi olema. Samas esimesele lapsele üksi olemine üldse ei meeldinud ( ei meeldi siiani, kuigi juba 11a.). Temal lubasin peale kooli esimses klassis palju sõpru kutsuda külla. Õhtul siiski üksi ei jätnud. Teine laps, aga iseloomult hoopis, teistsugune, hästi iseseisev jne. Tema jätsin juba 10-20minutiks üksi ka 2,5a, kui ruttu koera kutsika õue pissile viisin. Samas, suurte laste vahe on 2,4a, kui see 5a nüüd aiast kodus oli ( kes üksi olemist nats pelgas), siis nad vaatasid akna pealt, kuidas ma kutsikat pissitan. Temal oli alati tähtis, et ta näeks mind.
Nüüd on neiud suured ja ikka on nii, et 11a, ei ei taha väga üksi olla, aga kui on õdedega koos, siis probleemi pole, väike pea 3a, pole pidanud üksi olema, on alati õed olnud varnast võtta. Aga ta on ka sellist tüüpi, et tal probleemi nähtavasti poleks. Ja minul ka ka paar korda nüüd neiud õhtul ise kodus olnud ja väikse magama sättinud ja ise ka magama läinud.
Jätsin ka oma lapse esimest korda koju kui ta oli 7a. aga ainult korraks, kui me mehega poetrippi tegime. Nüüd on ta 9a.. kõige kauem on ta kodus üksi olnud kuni 2h samuti poes käigu ajal. Kuna hakkan väikese lapse kõrvalt uuesti tööl käima, siis hakkabki ta päeval peale kooli üksi olema paar tundi. Aga ma ei jäta teda üksi koju, et sõbrannatama minna. Ta on küll juba piisavalt suur ja iseseisev, aga minu jaoks on ta ikkagi veel piisavalt väike, et teda mitte üksi koju jätta, kui pole midagi pakilist!
Naljakas, et mehega poodides kannatab käia paar tundi. Aga sõbrannatama paar tundi ei, ei, ei. Tulemus on sama, laps on üksi kodus.
Vajaliku koju ostmine ei võrdu minu jaoks samaga nagu sõbrannadega pläkutamine. Seda viimast saan ma teha ka siis kui mees on kodus lastega!
A kui meest ei ole? :)
Ei teagi.. 9a jooksul on mees alati olemas olnud kui vaja.
Jah, aga kui sul ei oleks meest? Mis sa siis teeksid? Ära vaata enda mätta otsast seda alati. Kõigil pole meest kõrval.
Siis ei lähegi või noh kui siis vaid poodi. Loogiline, Marimell :D
Tegelikult ma ei taha norida. Aga ma siiski pidasin silmas lõpptulemust. Vahet pole kas oled sõbrannaga lulli löömas või poes. Laps on üksi kodus. Alati on oht, et midagi juhtub. Kui midagi juhtub siis vaevalt ühes olukorras end paremini tunned.
Endal on mul vend, kes käib teises klassis. Elame pea 100km kaugusel üksteisest. Juba vist aastake on ta käinud mul külas rongiga. Mina käin vastas ja viin ning teiselpool teeb seda sama mu ema. Telefon on tal alati kaasas ja ta teab uskumatult hästi kuidas mingis olukorras teoorias käituda. Tõesti oleneb väga palju lapsest. Kõik selles vanuses pole lihtsalt valmis veel. Kuid olen ka arvamusel, et koolilapse võiks juba koju jätta küll mõningateks tundideks.
Tänapäeva lapsed ongi vati sees! 7 aastane ei või ümsi kodus olla? Tule taevas appi! Ma olin seitsmene kui
Tulin koolist koju, tegin ise süüa ja hakkasin õppima. Ma ei kujuta ette kui mul oleks siis ema ninnu nännutanud kõrval! Laps peab kasvama iseseisvaks ja ise toimetulevaks! Sellepärast ongi paljud noored nii saamatud ja piiratud mõtlemisega sest emmed issid teevad kõik ette-taha ära.
Issand, ma olin 2-3 aastane kui esimest korda koju jäeti üksi. Ja siin on jutt 7-aastasest. Nii vanalt lähevad lapsed kooli ja mis see tädi eeldab, et kui mõlemad vanemad tööl käivad, siis üks tuleb poole päeva pealt töölt koju, et jumala laps üksi kodus ei oleks? Naljatilk
Ma olin 6 aastane, kui üksi kodus olin sest ema käis tööl. Ise tulin lasteaiast koju ja vahel käisin vanaema juures õhtul. Ma usun, et mu 7 aastane võib ka aeg-ajalt üksi kodus olla, õnneks on tänapäeval mobiil-id. No meil siin külas on nii väikesed vahemaad ka, et pole probleemi käia õhtul sõbranna juures. Kuidas siis 7 aastane peale kooli kodus üksi saab olla? No linnas ma saan aru, et saab pikapäeva rühmas olla sest koolist tulek ja liiklus on juba teine, kui meil siin maal. Aga usun, et iga vanem tunneb oma last ja teab ise millal on õige aeg.
mina jäin ööseks üksinda koju esimest korda 6-7 aastaselt. ema läks naabri juurde peole. 2 ust meie uksest edasi :D Mäletan et pikutasin rahulikult voodis ja vaatasin telekat. Teadsin juba ammu mis teha tohib ja mida mitte.
Normaalne 7 aastane ikka peaks saama kodus oldud. Üldiselt olen ka last vati sees kohati kasvatanud aga olen oma veel 6 aastast koju jätnud mitmeks tunniks ( päeval ) ja tekkis isegi olukord, kus ta pidi 12 tundi olema kodus, kuni tööl käin. Päeval käis tuttav andis sooja toitu, ülejäänud aja tegi omale võileibu jne. Kui mõistlik laps on, siis ei näe asja vinguda.
Ma käisin 5 aastasena üksi linnas ja sõitsin bussiga ringi niiet seitsmeaastase üksi koju jätmine pole küll midagi imelikku :D
Oleme vennaga olnud terve eluaeg iseseisvad. Kuna ema tegi pikki päevi tööl siis venna viisin ise lasteaeda ise esimeses klassis käies. Peale koolipäeva vend lasteaiast kaasa ja koju. Kahepeale tegime süüa puupliidil, elektripliiti meil tol ajal ei olnud.
Ema õpetas meile selgeks ka ahjukütmise, tegime tule alla kui ema tööpäeva lõpetas. Koju jõudis, siis pani ahju ise kinni, kuna seda ma pelgasin.
Siiamaale olen elus, nüüdseks omaelupeal. Käed, jalad alles. Maja ka maha ei põletanud.
Olen jätnud 7 aastast tunniks-kaheks üksi koju päeval. Öösel kindlasti last üksinda jätta ei julgeks.
Mina jäin esimest korda üksi koju enne esimest klassi juba lisaks pidin jälgima ka kaks aastat nooremat õde.. kuna elasime maakohas ss ei olnud nii hull asi.. :)
Ma olin ikka juba 1-2. klassis kui kaks korda nädalas õhtuti (näiteks 6-8ni) üksi koju jäin. Koolipäevadest rääkimata – siis tuli tihti näiteks kella 13st üksi koju tulla ja kodus üksi olla kuni vanemad koju jõudsid.
Ma arvan, et väga palju sõltub lapsest. Kui laps on iseseisev ja teab reegleid (tikkudega ei mängi, tuleohtlikke asju ei katsu, pliiti-ahju-kaminat vms ei puutu), siis ei näe probleemi last jätta üksi näiteks 1-2, maksimum kolmeks tunniks. Vahepeal veel helistada vms ka. Muidugi tähendab see seda, et lapsel on olemas toit, sh selline, et ta saab seda süüa vajadusel ka soojendamata.
Eestit võrrelda näiteks Inglismaa või USAga on mõttetu – seal on teised reeglid ja arusaamad. Kui Eestis kehtestataks nõue, et alla 10 või 12-aastased lapsed enam üksi olla ei tohi, siis võib EV unustada ära selle, et tal 1) saavad naised kas lapsi või 2) teevad need naised tööd – emb-kumb variant jääb, sest meie palgad ei võimalda hetkel seda, et sa käid tööd, maksad lapsehoidjale (või paned oma väikelapse kohe lasteaeda) ja veel elad sellest rahast ära ka. Näiteks UKs ei käi mõned emad üldse tööl just seetõttu, et neil on erinevas vanuses lapsed (näiteks lasteaiaealine ja kooliealine) ja ainuüksi lasteaed ise maksaks juba nii palju, et suure tõenäosusega läheks ühe vanema palk lihtsalt lasteaia katteks, rääkimata ka näiteks sellest, et lasteaia ja kooli ajagraafikud ei kattu (st viid hommikul ühe lasteaed, teise kooli; lõuna ajal lähed lasteaialapsele juba järgi, et olla kodus ühe pooltunni, et siis minna jälle välja järgi koolilapsele – muidugi võttes kõikjale kaasa lasteaialast, sest sa ei saa teda üksi koju jätta).
Kui laps ikka ei ole 7-aastaselt valmis üksi olema või ta ei suuda reegleid vms järgida, siis tuleb leida lahendus, et ta poleks üksi. Näiteks pikapäevarühm, kui kool seda teenust pakub (isegi kui see maksab natukene) või tõesti üritada leida tööandajaga kokkulepe (mõlemal vanemal) ja see aeg lihtsalt üle elada.
Mäletan ise, et üksi kodus olemine oli samaaegselt nii põnev kui hirmutav. Põnev, sest üksi olin ju! Aga hirmutav, sest vanemad hirmutasid kõiksuguste juttudega, mida teha ei tohi ja mida kõike juhtuda võib. Ukse, muuseas, hoidsin ka pidevalt lukus, et keegi “kuri onu sisse ei marsiks”. Elu kõige hullem moment oli see, kui üks vanematest pidi aknast sisse ronima, sest koolist kojujõudmise järgselt otsustas ukselukk rikki minna…. olin umbes 8 :D
Ma olin 7 aastane kui tulin üksi koolist koju ja võtsin naabrite juurest oma 2 aastase õe. Olime kahekesi ilusti kodus kuni ema ôhtul töölt tuli hetkel mul endal piigad 7 ja 2 ja ausalt öeldes ei kujuta ettegi, et nad üksi koos kodus oleksid. 7 aastane mul üli tubli ja rahulik aga no see 2 aastane lammutaks maja 7 aastast ma üksinda ööseks koju ei jãtaks. Kuigi tal mobiil ja mul igati vinge turvasüsteem koju soetatud. Ei saaks mina nii rahus pidu panna. Viin ema juurde siis süda rahul. Aga päeval on ta küll üksi kodus olnud. Ta ise lausa vahel nõuab. Kui lähen poodi siis palub kas saab üksi koju jääda. Et siis saab rahus omaette multikaid vaadata või oma mänge mängida. Ma usun, et iga lapsevanem tunneb oma last ja teab kas saab teda üksi koju usaldada või ei
Ma arvan, et üksi jätmise vanus sõltub väga palju lapsest. Päevasel ajal ei näe ma probleemi enda viie aastaks ca 30 min üksi jätta (1-2 korda on ette tulnud). Tema enda tahtmisel, multikas või ipad peale, mob on olemas, helistada oskab. Aga ta on ennast ka tõestanud, et võin teda 100 protsenti usaldanud.
7 aastaselt peab ta juba nii iseseisev olema, et õpib üksi koolist koju tulema, on võimeline toitu soojendama ja 3-4 h endale tegevust leidama ajaks, mil vanemad töölt naasevad. Ma arvan, et oleks ka väga hullu seitsme aastast 1-2 h õhtul koju jätta (ja ise nx kinno, trenni minna). Aga vot ööseks, et peole minna ei jätaks. Kui soov suur võtaks lapsehoidja. Süda ilmselt valutaks liialt.
Mainiks veel juurde, et mina olin kodus juba 4-5 aastaselt. Vajadusel päevläbi ja ei olnud minhgit probleemi. Nx kui ma haige olin ja ema pidi tööl olema. Leidsin külmikust söögi üles ja leidisn tegevust.
Aga samas lapsed on väga erinevad…
Mina olin 7 aastaselt üksi ja valvasin veel oma 3 aastast venda kah. Igati normaalne vanus. Tänapäeva lapsed kasvatatakse vati sees ja hiljem ei oska iseseisvad ollagi. Normaalne ema, kes lapse koju nii jättis! Vähemalt ei kasva saamatu ja memmekas laps.
Hea loogika. Laps, keda vastutustundetult üksi koju ei jäeta – sellest kasvab kohe saamatu ja memmekas. Imestama paneb. Täiskasvanu peab arvestama sellega, et teinekord võib ette tulla selliseid ohuolukordi, mis ei sõltu sellest, kui asjalik ja betooni sees kasvatatud laps on. Sest täiskasvanu vastutab lapse eest ja see on püha. Päris kole on lugeda, et sel puhul kohe memmekateks ristitakse, kui keegi seda vastutust tõsiselt võtab.
Mina jäin üksinda koju juba 4-5 aastaselt. Ja mitte korraks… Aga ikka tundideks. Lisaks sellele hoidsin ma oma 1-aastaseid kaksikutest vendasid. Jep! Ükskord oleks kardinad põlema pannud tikkudega mängides.. Teinekord läks pannil rasv põlema. Tunnistan, et hirm oli siis suur aga sain ise hakkama… Läks hästi et Midagi ei juhtunud. Miks olin üksi kodus? Miks mu ema võttis vastu sellise otsuse? Sest aeg oli selline, et Kui seadsid antud hetkel lapsed number üheks… siis olid ilma oma tööst, millele oleks kohe olnud vähemalt 10 inimest asemele võtta. Ema oli mul üksikema. Mul oli veel vaid vanaema, kes siis pidi samuti tööl käima ning oma noorimat tütart üleval pidama (meil on väga väike vanuse vahe tädiga). Enamasti nad ikka organiseerisid asja nii, et Üks töötas päeval, teine õhtul.. Kuid juhtus ka nii, et vahetused kattusid.
Tänu sellele kõigele olen ma iseseisev olnud väga varajasest east… oskasin enne kooli minekut juba pannkooke teha ning mune praadida. Ema ei süüdista milleski…
Omal on mul kaks last. Poeg on 9 aastane, tütar 5- aastane. Poeg jäi üksi koju juba mul ma pakun, et 4-5 aastaselt, kui ma maja ette poodi läksin. Kodus oli meil eraldi mobiil, millega ta sai vajadusel kohe mind kätte. Sama ka mina. Need pool tundi sai ta ise hakkama tublisti. Pikemalt jäi koju köhasena mingi 6 aastaselt. Siis juba kauemaks… Pidin tööl olema. Ma tean, et need emad / naised.. Kes ei tunne sõna PEAN … need ei mõista neid valikuid mida mina tegin sel hetkel. Ning ei… see polnud kerge… Aga oli vaja. Vanaemad? isa? isa käib komandeeringus.. välismaal pikalt. Vanaemad on piisavalt noored, et peavad ise tööl veel käima. Pealegi üks elab meist kaugel. Muud tugikruppi mul pole.
Kui poeg lõpetas lasteaia, oli ta 7 – aastane. Sügisel läks kooli. Sel suvel ma teda asenduslasteaeda enam ei saatnud. Paar nädalat puhkasime koos, siis pidin tööle tagasi minema. Väiksem oli asendusaias… poiss jäi koduseks. Ma ei saa koguaeg mõelda, et midagi võib juhtuda! midagi võib siis ka juhtuda, kui mina kõrval olen… Ma leidsin aga, et Kui laps läheb 1.september kooli, Kas ta siis tõesti peab päeva pealt äkki suureks kasvama? Sest mind ei ole kodus siis, kui ta koolist koju tuleb… Seega sai ta koolitust iseseisvakseluks terve suvi.
Praegu on ta 9-aastane. Iseseisev, tubli, kohusetundlik. Süüa oskab endale teha… Noh… tglt on söök ju alati valmis tehtud, tema asi on see ainult soojaks teha. Aga ometi oskab ta teha omale ka võikusid ja erinevaid värskeid salateid. Ja kui seda kõike pole, siis on tal olemas ka taskuraha ning oskus teha valikuid poes, et nälga ei jääks (lõunasöögiks ta suudab mõelda välja paremaid asju, kui krõpsud ja šokolaad).
Ma olen temalt küsinud, et Kas ta tunneb nagu ma oleks talle liiga sellega teinud, et Mind pole teda kodus koguaeg vastu võtmas? Aga ta on nagu mina… Me mõlemad vajame hingamisruumi, me mõlemad vajame privaatsust. Tema zen on olla paar tundi üksi kodus…Kuni tuleb koju lasteaiast tema väga aktiivne väike õde. Keda muuseas!!! Ma ei julge hetkel üksi koju jätta :D Ainult koos vennaga… Kahekesi on nad kodus olnud 4 tundi, kui mul oli vaja ära käia. Võib olla paar korda on ta olnud üksi kodus siis kah, kui olen maja ees poes ära käinud pool tunnikest ning ta pole viitsinud kaasa tulla.
Ma tegelikult isegi ei tea, Kas Eestis on see kuidagi üldse reglementeeritud? ma olen lugenud nn. soovituslikke aegu, kui kauaks ja kui vanu lapsi üldse tohib üksi jätta.
Aga põhimõtteliselt.. Usaldage oma lapsi rohkem.
Mina jäin koju üksinda juba 3-4 aastaselt, vanemad olid tööl, vanaema oli ka tööl või oli tal tegemist ning ei saanud koguaeg ninapidi juures passida (elas meie perest kaks korrust kõrgemal) ja 3a vanem vend käis tol ajal juba üksinda väljas. Väljas hakkasin ka käima üksinda umbes sama vanalt, vahepeal venna ja ta sõprade, vahepeal enda sõpradega. Aga noh, me elasime kohas, kus elanike ca 1000 ning kõik teavad kõiki. Mänguväljak oli majast 20m kaugusel, maja taga oli suur plats, kus alevi lapsed koos mängisid. Lasteaia lõpurühmas (5-6a) tegid vanemad avalduse, et ma võiksin iseseisvalt Igapäev kella 16.45 koju minna, sest 17.00 hakkas lastesaade ning keegi ei oleks mulle jõudnud nii vara järele. Omal lapsi ei ole, aga eks tulevikus mängib rolli see, kus me elame, kes on meie naabrid ja millise iseloomuga laps(ed) on. :) 7a üksi jätta õhtuks on väga Okei! Mina nii vanalt tegin juba endale peale kooli lõunasööki, sest kõik olid tööl ja vend oli veel koolis. Näete, elus olen! :) (Võibolla peaks mainima, et ma ei ole sündinud nõukaajal, ega varem, kui “kõik lapsed olid tublimad ning vanematel muud ei jäänud üle” täiesti 21.sajandi beebi olin/olen)
Ma olin 5 aastaselt üksinda kodus igapäevaselt. Lasteaed oli kaugel, seega kergem oli emal mu koju jätta, ise tööle minna, vend läks ka kooli. Ma olin siis päevad läbi üksi kodus aga ütlen ausalt, mingit pahandust ma ei teinud, teadsin, et tänava peale ei tohi minna. Ema tegi võileivad meile valmis, piima oskasin ise kapist võtta. Sirvisin venna kooliraamatuid, siis käisin teiste lastega hoovi peal mängimas, kes nt olid vanaemadel külas jne.
Samas kui praegu vaatan oma onutütart, kes on samavanune siis ta on ikka selline memmekas, et õudne. :) Aga no eks ajad olid ka teised, sellest on nüüd oma 20 aastat möödas peaaegu. Tänapäeval on jah muud hirmud juba.
Mul oli kunagi üks meesoost sõber, kes toonase 4-aastase jättis õhtul üksi koju magama, et ise jooksma minna; minu laps oli sel ajal 1+ ja mina ei kujutanud ettegi, et sedasi lapse üksi koju jätaksin. See meesterahvas minu muretsevate küsimuste peale ütles, et ta on kodust kõrvaldanud kõik, mis võiks lapsele ohtlik olla ja kui laps oleks ärganud, siis ta oli lapsele selgeks õpetanud, kuidas telefoni kasutada ja isale helistada.
Praegu on mu vanim laps 9-aastane, keskmine 4-aastane ja pesamuna 2-aastane. Kaks suuremat on olnud paar tundi üksi kodus, kui mehe ja pesamunaga linnas poes oleme käinud(elame linnast 25km väljas). Telefon on vanimal lapsel olemas ja samuti selgeks tehtud, et kui midagi on, siis alati saab helistada meile ning naabrid on enamasti kodus, ka nende käest saaks abi küsida. Poes oleme käinud päevasel ajal, mitte õhtul. Neid kolme koos ma nt koju üksi ei jätaks mingil juhul. V.a kui pesamuna magab lõunaund ja 500m kaugusele naabrinaise juurde jahu või suhkrut laenama lähen. Pikalt lobisema ega kohvitama pole jäänud.
Mäletan ka omast lapsepõlvest(olin siis umbes 8-aastane) kui isa oli tööl(2nädalat järjest) ja ema oli kodus ning keset ööd üles ärkasin ja sellest väga ära ehmusin, et ema kodus polnud. Esikus tuli põles, aga korter oli tühi ja sel ajal polnud mobiile ka, ei osanud kuhugi helistada ka. Järgmisel hommikul ema käest aru pärides ta küll väitis, et oli kodus, aga pika pinnimise peale siiski rääkis, et käis kaks trepikoda edasi sõbranna juures juttu ajamas ja kohvi joomas. Läksin tagasi voodisse ja nutsin end magama. Edaspidi, ka aastate möödudes, olin üsna pikalt hüsteerias alati, kui ema sõbrannadega välja tahtis minna õhtul(olin siis u. 11-aastane).
Mina isiklikult kedagi hukka ei mõista, aga olen pigem ettenägelik ja ei jätaks lapsi üksi ööseks koju. Kui hoidjat pole võtta, siis peole/kinno/teatrisse jne, ei läheks.
Mina olin vähemalt 6-aastaselt üksinda kodus peale lasteaeda ja edaspidi kooli ajal samamoodi. Tulin ise lasteaiast või koolist koju. Pesin nõusid, sõin, vaatasin televiisorit, õppisin vms, käisin õues. Tänapäeva lapsed ongi nii arusaamatult saamatud ja neid hoitakse vati sees. Midagi teha ei oska, kodutöid ei tee ja vanemad ongi sellised nagu su sõbranna, kes ei julgeks vist last 18-eluaastani üksi koju jätta. Tund aega üksi kodus, ou mai gaad, mida draamat. Kanaemad…
Jumala nõus!