Ei, ma ei hakka Hedonit üksi koju jätma, lihtsalt see tuli teemaks. Mõtlesin sel teemal blogida.
Sel aastal oli mu sünnipäeva puhul minu juures selline naljakas naiste seltskond, kes oli koos esimest korda ilmselt… ja hiljem tekitas see vastakaid tundeid osade seas.
Meelis edastas nimekirja minu kümnest parimast sõbrannast minu ühele sõbrannale, kes siis kutse saatis ja infot jagas ja kingiideed välja käis jne.
Ühesõnaga sai neljapäeva õhtul meie pool kokku üsna värvikas seltskond. Kõik nad ongi minu jaoks parimad, aga erinevalt.
No näiteks K ja K on mu sõbrannad rohkem lapse pärast. See tähendab, et üldiselt kohtun ma nendega eraldi. Loomulikult on nad mõnda mu teist sõbrannat ka näinud, sest oleme koos veinitama või meie poole sattunud, aga üldiselt on meil muud teemad kui näiteks minu vallaliste sõbrannadega C ja S. Kahe viimasega räägime rohkem meestest kui lastest. B on lihtsalt väga hea seltskond ja selline naine, kellega ma pigem käin veinitamas ja peol. L on omamoodi. Ta on nii ja naa. Sellessuhtes, et ta on lapsed ja suhtleme lastetasandil, aga samas ka nö muul tasandil. Tema sõidab tihti linna veinitama.
Jumal, ma kõlan nagu alkohoolik oma veinitamisega :D nii hull asi ka pole. Ma iga päev ei joo :)
Nagu ma aru sain, siis kolm M’i jäi tulemata. Üks oli mu sugulane ja tema oli sel ajal perepuhkusel suusatamas. Üks jäi haigeks ja üks oli tööl, aga ka nemad kolm on kõik erinevad. Kohtume nö üldjuhul eraldi teistest, sest meil on teised teemad ja jutud.
Ja siis ongi alati suht veider neid korraga kutsuda. Suvistel hoovipidudel kui rahvas lihtsalt läbi käib, sööb ja joob, ei pane seda nii tähele kui nö kinnises ruumis “ühe laua taga”.
No näiteks ma mäletan paar aastat tagasi olin ma suht samas situatsioonis. Kutsusin need parimad ühe laua taha ja.. see oligi veider, sest need inimesed on kõik erinevad ja.. minu jaoks sama olulised. Ja siis kuulda, et üks arvab, et üks on imelik ja teine, et kolmas on veidrik ja neljas kritiseerib viienda üle jne siis on selline kohmetu tunne, et okei.. aga nad on ikka minu parimad, nad poleks muidu siin…
Pika jutu point on aga muus. Sel aastal tekkis sama keiss. Ühel neist naistest on seitsmeaastane poeg, kelle ta jättis tol õhtul üksinda koju. See polnud esimene kord. Saan aru, et laps on suht iseseisev ja asjalik. Vaatas ilmselt multikat ja kobis tunni pärast magama.
Siin aga läks mingi arutelu sel teemal lahti ja järgmisel päeval ei jõudnud üks sõbranna (ka lastega) ära imestada, et issand, jättis lapse üksi koju…
Ma ei osanud ka muud öelda, kui et tal polnud ju muud valikut. “Kuidas ei olnud, ta valik oli tulla või mitte, aga ta jättis lapse üksi.” Sokkisin siis midagi kaasa, sest ma tegelikult ei osanud seisukohta võtta… Sõbranna siis küsis, et kas läheksin poodi kui Hedon magab. No ei läheks, ei jätaks teda üksinda. Aga ta on ka kaks. No kui kuller tuleb pakki tooma ja Hedon on üleval, mis sa teed? Oleneb, mis ta teeb. Kui ta on mingisse asja süvenenud, supsan kähku alla, kui ei, on variante kaks a) panen ta aknale, et ta näeks täpselt maja ette ja ütlen kus ma lähen… b) haaran ta sülle ja võtan kaasa
Sõbranna siis, et no kui jääb tuppa, kas sa mõtled ta peale. Pidin tunnistama, et mõtlen tõesti.. ega midagi ei juhtu selle 30-50 sekundiga.. “No näed! Ja tema jätab lapse mitmeks tunniks üksi. Mõtle kui ta hakkaks süüa tegema ja õli läheks põlema ja…” muutus ta dramaatiliseks.
No ma eeldasin, et ta ei hakka süüa tegema. Et ta ongi ainult selle tunnikese üleval ja läheb ilusti magama. Aga täna hakkasin mõtlema, et kui tõesti hakkaks?! Mis siis saaks? Kas ta teaks mida teha?
Ja siis tekkiski küsimus: kui vanalt jätta laps üksinda koju?
Ma arvan, et ma jäin üksinda koju… ma ei mäleta, ma arvan, et olin üsna suur. 12-13 äkki isegi? Ma elasin vanavanematega ja kuigi nad olid suvel maal, siis ma olin ka maal või teise vanaema-vanaisa juures… ma mäletan häguselt ühte suve, kui oli laulupidu, mäletan, et vaatasin seda telekast ja mugisin Snikersi šokolaadi, mida meil oli millegipärast kastide viisi ja olin üksinda kodus… vaatasin praegu Wikipediast, millal need täpselt olid.. see võis olla 1994, ehk ma olin 11. Enne seda ma küll ei mäleta, et oleksin üksinda kodus olnud.
Ja mul praegu meenus, et ma tean inimest, kes oli vist kolmene, ärkas öösel üles ja avastas, et ema-isa on peole läinud…
Millal teie üksinda koju jäite? Kui vanalt oma lapsed üksinda jätsite?
See on tohutu individuaalne: mõni laps on hea meelega üksi kodus, ka üllatavalt väiksena.
Minu arvates koolilaps peab saama kodus üksi mingi aja oldud. Samas on ka suur vahe, kas päeval, kui vanemad on tööl ja ta peab olema üksi või õhtul, kui on vaja minna peole, mis pole otseselt kohustus. Peoga me oleme nii teinud, et kui on näit sünnipäev, mis “meie eas” algab juba suht mõistlikul ajal, siis ei ole mingi probleem 22-23 koju tagasi minna. Vahetevahel teeme ka plaani, et üks jääb edasi peole ja jooksvalt vaatame siis, kas ja kumb.
Aga kui laps on ise valmis olema suur, siis ma ei näe probleemi jätta õhtuks üksi. Tuleb anda lapsele võimalus: tavaliselt on nad märksa vastutustundlikumad, kui me arvata oskame.
Minu tänaseks 10a tütar on juba alates 7a saadik aegajalt üksi kodus. Nt kui 10km kaugusele maale puid tooma läheme vms. Ta ise väga tahab ja saab ka hakkama. 5a vennaga jätan neid kahekesi koju max tunniks ajaks ja õnneks helistavad nad mulle nagunii iga 3min tagant, et teineteise vastu kaebusi esitada:D
Mina ise olen ikka väga noorelt üksi koju jäänud, sest ema käis laudas tööl ja kaks korda päevas käis ju lüps. Saime hakkama.
Ma muidugi imestan nende üle kes siin rusikaid vastu rindu taovad ja oma lapsi vati sees kuni 18a hoiavad ning teisi rongaemadeks sõimavad. Küsige oma vanavanemate käest mis moodi nende ajal oli? Tööl käimine oli kohustus ja väikesed beebid jäeti üksinda koju ja lõunal said emad korra koju lapsi söötma ja kõik! Minu ämm pidi 4a oma mõne kuuse väikevennaga üksida olema, sest emal tööd oli vaja teha!
Ma muidugi ei arva, et keegi peaks beebi koju üksi jätma ja see oli äärmuslik näide aga kui sa 7a last üksi koju jätta ei julge, siis ma ei tea küll mis sellest lapsest kasvab. Minu 10a laps teeblihtsamaid toitegi juba ise ja ma usaldan teda ning ei ole 24/7 surmahirmul, et appi mis siis saab jne.
Minu peaaegu seitsmene laps on mõnikord üksi kodus, kui ma poes käin (ca 15 min). Vaatab oma multikat samal ajal. :) Ühe korra on ka ca 1,5h üksi olnud, kui ma pidin ootamatult tööl käima ja teda kaasa ei saanud võtta. Pool ajast rääkis mu emaga telefonis/mängis mängu nii, et telefon oli valjuhääldiga kõrval, teine pool rääkis issiga skaibis videokõnes- täiesti üksi nagu polnudki. Aga rohkem niimoodi kauaks koju üksi enne suve ei jäta küll, kuna ma olin ise paras närvipundar ikka. Aga see 15-20 mintsa poes käimist on minu arust täitsa ok. Mu poeg ise on enda üle siis alati megauhke ka.
Ööseks üksi jätmist ma aga ei poolda. Vähemalt enda lapse puhul küll mitte. Esiteks paanitseksin mina megalt ja teiseks ei suudaks tema ka üksi magama jääda jne. Ma tihti ei pidutse ka ja nendeks vähesteks kordadeks on lapsel alati keegi seltsiks olemas. Õnneks meil vanavanemad ja tädid/onud tahavad temaga rohkem aega veeta kui võimalik, nii et alati on keegi, keda külla kutsuda.
Samas teisi hukka ka ei mõista. Kunagi ei tea, miks keegi käitub nii nagu käitub. :)
Loodan, et su sõbranna (kes lapse koju jättis), sai siit kommentaaridest lohutust, et tema poolt oli see ühiskondlikult täiesti aktsepteeritav otsus :)
Ja loodan, et sellele teisele sõbrannale oli see õpetuseks, et iga ema tunneb oma last kõige paremini ja pole teiste asi vigiseda ja “arutleda” selliste asjade üle, veel vähem hukka mõista. Elame oma elu, mitte teiste ;)!
Mul omal on 2poolene tytar, ma olen nyyd j2tnud teda tuppa nii, et ma kysin kas emme voib prygi v2lja viia kui laps ytleb et mine vii siis viin kui ytleb ei taha yksi olla votan ta kaasa. Ise olin kodus aasta vanema vennaga kui olin 4 sest ma ei tahtnud lasteaeda minna kuna meid tõsteti vennaga eraldi ryhmadesse. Ema siis n2dalas lubas paaril p2eval meil kodus nii olla ise tootas paar maja edasi poes, k2is pauside ajal kiirelt kodus, sööki soojendasime pliidil ise. Mobiili sel ajal polnud ei meil ega emal. Lauatelefon aga oli kyll numbreid me tundsime ja emal oli v2ga hea ylemus voisime emale toole alati helistada. Ja kui ema just letitaga oli jutustasime tema ylemusele oma mured 2ra. Jumal ja kooli minnes ema oli vahetustega tööl, 2rkasime ise panime ise riidesse soime võikusi ja kui ema helistas hakkasime aga kooli kõmpima 4km. tagasi ka jalutasime. Siis soendasime söögi, sõime hakkasime koristama kummalgi vennaga olid omad ylesanded. Sh ka ahju kytmine. Siis yldiselt hakkasime oppima . Ema oli n2dal hommikuti olemas aga tuli alles hilja ohtul ja teinen2dal hommikuti polnud aga ohtul oli.
Ma ei hakka kaagutama mis vanus on õige mis vale. Kuna mul puudub omal kogemus ainuke kogemus last nö yksi j2tta ongi prygi viimine. Ja kui tytar oli imik ja elasin ahikyttega kodus siis puude toomine aga seda tegin kui ta magas. Ja mul oli siis ka beebi monitor. ( millal me oosel yksi olime ma t2pselt ei m2leta, aga no kui 13 olin vrnd oli 14 siis l2ksid mul vanemad 2 n2dalaks trippima, ja meile anti valida kas ema orgunnib meile kellegi koju voi oleme nö yksi. Me ise tahtsime yksi j22da, meil olid muidugi vahvad naabrid kellega ka oli koik l2bir22gitud et kui midagi peaks juhtuma voi abi vaja siis l2hme aga koputame uksele . Abi me ei vajanud, vahepeal lihtsat hoopis k2isime naabritele oma söögi imesi maitsmiseks viima. Nyyd emalt kysisin yle olime ka nii 9-10 kui olime kogu nv kahekesi ja me olime h2sti uhked alati et hakkama saime ja jube õhinaga kiitsime vennaga teineteist vanematele.
Igatahes pika jutu lopetuseks 6-7 aastaste koju j2tmises ma midagi halba ei n2e ma ei tea kyidas mina k2itun kui laps selles eas aga kedagi ma risti ei l9öö kes j2tavad voi kes ei j2ta. Vot nii
Olin 4-5 kui lasteaeda läksin üksi ja lapsena olin ka üksi kodus päris tihti. Ema oli üksikema ja see seadis oma piirangud – ei saanud lihtsalt nii palju silma peal hoida kui oleks ehk soovinud. Mäletan, et käisin 1. klassis kui ühel hommikul tegin silmad lahti ja nägin, et kõik kõndisid kooli poole aga mind ei olnudki üles äratatud (kui ema kodus oli, siis alati äratas mind ülesse). Sellel päeval sain endale õe :)
Mina olin 7-9a väga palju üksinda kodus, sest ema käis linnas tööl (elasime Jüris) ja jõudis umbes 22-23 ajal koju. Sain kõik tehtud. Söödud, koristatud ja õpitud, ei pannud kodu põlema ja nälga ka ei surnud. Niiet minu silmis on seitsmene juba vägagi asjalik.
Mina mäletan ka, et ikka 5-aastaselt olin vist esimest korda üksi..ja ikka päris mitu-setu tundi. Vanemad ja õed läksid matustele, aga nii väikest pole ju ka paslik veel kaasa võtta. Igal juhul, mäletan hästi, et mulle meeldis lihtsalt kappides sobrada ja neid korda teha, kui üksi kodus olin. Midagi kartma ma küll ei hakanud ja täitsa hästi tulin toime. Edaspidises elus olen ka ikka väga väga palju üksi kodus pidanud olema ja ma naudin väga üksiolemise aega, iseseisvust ja vabadust. Puberteedieas väga meeldisid need päevad, kui öösiti sai üksi korteris oldud…Sai ise valida, mida telerist vaatasid ja süüa oskasin ka juba selles eas ise teha :D
Mina jäin 4-aastaselt tihti endast 3 aastat nooremaid õdesid hoidma. Oli vaja emal poejärtsus käia- oli selline aeg :) Leiva-ja piimapäevad :) Mina enda last ikka 6-aastaselt hakkasin küll üksi koju jätma. Kiireimateks käikudeks vist varem ka, aga 6-aastaselt oli see aeg kus laps juba muuseas ka omal tahtel üksi jäi. Nooremana ta ikka veidi pelgas. Alates koolis käima hakkamisest on ta loomulikult üksi kui tuleb koolist päeval ja vastavalt vajadusele ka muul ajal. Mul pole isegi küsimust tekkinud, et ta ei peaks või võiks. Omal käel sõidab ta ka teise Eesti otsa vanaisa juurde kui Soov tuleb. Aga ta on ka tark ja arukas laps. Mu sõbranna laps on vaid 4 kuud temast noorem ja vot seda last ma senini vahel mõtlen, et ei julgeks sõbranna asemel üksi jätta. On lihtsalt totaalne tuulepea ja mõtlematu laps.
Mina ja enamus mu lapsepõlvekaaslasi olime üksi kodus juba 6-7 aastaselt, saime ka õues üksi käidud (poes, pargis, mis iganes) See oli täiesti normaalne. Kui laps on piisavalt teadlik, saab aru mida talle räägitakse, siis on ju täiesti okei selline asi :)
Mul on suuremad lapsed ja tean mis tähendab see kui saab last usaldada .Aga ! Keda usaldada ei saa on ülejäänud maailm.Ma ri ütle et mu lapsed hakkavad 20 aastaseni mu käe kõrval poodi käima aga üldjuhul ma ei kiirustaks selle kiire asjaga nagu see tänapäeva “iseseisvate laste” kasvatamine on.Tähtis on see et laps oleks piisavalt iseseisev kui ta on 18 või 20 ja soovib kodust eemale kolida .Aga iseseisvust et pea õppima alates 5 aastasest ja pannes last ohtu. Uskuge mind ,ma olin üks tõsine memmepoeg ise terve elu aga 18 sain siis kolisin oma peigmehega teisse riiki ja siin ma olen,täna 29. Õppisin kõik eluks vajaliku ema /isa kõrvalt kes mind üksi ei jätnud .Ei pidanud iial tundma hirmu üksi kodus olles vaid olingi oma turvalises tsoonis ja õppisin kõike kõrvalt vaadates . rääkides laste üksina poodi saatmisest võim öelda nii palju et alla 13 aastastel lastel ei ole arenenud selline vaade nagu meil.Näiteks mina täiskasvanu ei pea vaatama vasemale ,paremale et näha ohtu.ma vaatan otse ja ma nÄen ka külgedele .Sama ei ole lastega alla 13 . sama on nende refleksi ja ohutunnetus .Nad ei reageeei ohtudele nii kiirelt nagu meie ja piisab ühest joogisest vanapapist rooli taga ja last enam pole.Nemad ei näe ohtu nii kaugelt ja kiirelt kui meie ,kes oleks jõudnud lapse vingerdava auto eest teelt eemale tõmmata. Väga tihti vaatan kuidas lapsed üksinda kooli poole kõnnivad ,pead maas. täitsa õudne ,kus on inimeste mõistus ? Paljud täiskasvanud elavad oma stagna ajas ,sest nende ajal ju ei kitjutanud keegi lehes et laps aeti alla ja automaadselt nad usuvad et seda ei juhtunudki tol ajal kuna lapsed olid nii “iseseisvad” . Laske lastel olla lapsed ja ärge pange neile nii suurt koormust juba nii varakult .Nad jõuavad terve elu olla iseseisvad , ei pea tingimata taguma oma stagna aega lastele peale ja utsitama neid üksi olema.Mõni laps vb ei soovigi üksi kodus olla aga kardab seda tunnistada oma vanematele.
Mnjah, mina sündisin nõukaajal ja mind jättis ema alla aastasena üksi koju, võrevoodisse. Pidi tööl käima, valikuvõimalust polnud ja ühtegi lapsehoidjat polnud ka võtta. Üksi olin siis tundide kaupa, ema käis lõuna ajal kodust läbi korraks ja siis tööle tagasi.
Hilisema aja kohta täpselt ei oska öelda, aga 6-aastaselt olin kindlasti juba pärast kooli üksi kodus. Eks sai pahandust ka tehtud, aga õnnetusi ei juhtunud.
Minu laps jäi esimest korda üksinda ööseks koju mingi… 11 aastaselt äkki? Ja seda siis kui ta ise juba palus, et tahab üksi olla ja pole vaja teda vanavanemate juurde viia. Samas meil on vanaemad, kes last alati enda poole ootavad, seega teine olukord. Aga 7-8 aastaselt ta raudselt ei jääks, ega ma lihtsalt ise ei jätaks ka. Nii korraks poes ära käia vms, siis ikka oli rahulikult, aga ööseks ei. Samas mul on sõbranna, kes läheb tööle öisse vahetusse ja jätab oma 9 aastase tütre koos 3 aastase pojaga koju. Ja pole mingit probleemi. Inimesel pole ei vanemaid ega meest, kes lapsi hoiaks.
Mina olevat 3-aastasena esimest korda ca tunniks üksi koju jäänud, sest ema pidi tööle minema ja vanaema-vanaisa polnud veel töölt tulnud. Kui ma ema poolt kontrolliks tehtud telefonikõnele ei vastanud, tormas ta ca 5 min kaugusel asuvast töökohast paanikas koju ja leidis mind rahulikult potil istumas. Aasta oli siis 1989.
6-7-aastase koolilapsena olin ikka juba päris sageli mitu tundi üksi ja väga põhjalikult instrueeritud, mida tohib teha, mida ei tohi. Eks teismelisena tegin mõnikord ka seda, mida ei tohtinud, aga kodu põlema igal juhul ei pannud ja üksi olemisest psühhotraumat ka ei saanud.
Ma olin esimest korda üksinda kodus 4 aastaselt. Nii umbes 2 tundi. Ja 5-6 aastaselt sõitsin üksinda 35 km bussiga maale vanaema juurde. Ema pani linnas bussipeale mind ja ise pidin teadma, kuskohas peatus. Ja vanaema tuli bussile vastu. Nii mõnusad mälestused :) Enda lapse jätsin üksinda esmakordselt 1 aastaselt, läksin poodi kui ta magas. 20 minutiga käidud. Ja praegu on ta 7 ning ikka nii mõnigi päev 3-4 h üksinda kodus.
Lapsele on seletatud ja põhjendatud ohte jm.
Kõik oleneb lastest endist!
Ei nõustu sinuga et kõik oleneb lapsest . Kuidas tuleks laps toime tulekahju puhul (näiteks naaberkorteris põleb) ,kuidas tuleks laps toime sissemurru puhul jne .Me võime oma lapsi usaldada aga ümbritsevaid inimesi mitte .Olgu me lapsed nii iseseisvad kui tahes aga 7 aastast on väga kerge ära lollitada ! Põleng on muidugi kõige hullem ,selleks et vingu kätte ära surra ei pea leeke nägema .
Issand, kui palju eneseõigustamise kommentaare. Eriti neid, mis ütlevad, et ma olin kolmeselt üksi kodus ja praegu olen normaalne ja mitte memmekas. OK, sealt juba näha vähene empaatiavõime, kui vaja teisi inimesi memmekateks ja enesega mitte hakkama saavateks nimetada. Lisaks, praeguse tööpõlvkonna vaimsed häired, ärevus, paanika jne, keegi teine ei näe siin korrelatsiooni? Mu ema näiteks räägib alati üht lugu, mis ta naabriga juhtus ja kuidas üksijäämine EI lõppenud hästi. Lapsed on liiga leidlkud, et öelda, et ollakse kõik ohtlikud asjad kõrvaldatud. Ajuvaba väide mu arust. Lisaks, lääneriikides ikka on pretsedenti sellele reeglile lapsi mitte üksi jätta. Üksiolles juhtub liiga palju õnnetusi. Ja jah, UKs saaks kaheaastase ükisjätmise eest reaalse vangistuse.
Seitsmeaastane on üldiselt juba piisavalt iseseisev, et paar tundi üksi olla ja endale võileiba sel ajal teha ja telekat vaadata või muud tegevust otsida.
Ja ühte asja tahaks veel vanematele südamele panna. Palun ärge pange oma vanemaid lapsi “tanki”, kus siis nende lapsepõlv on, kui peab aina väiksemate eest vastutama. Ja see vastutus on just see, mis lapsi koormab. Võibolla saavad hästi hakkama jaa, aga seitsmene ei ole valmis täiskasvanu rolli enesele võtma.
Olin vist 6aastane, kui hakkasin lasteaiast ”pausipäevi” tegema. Lihtsalt teatasin emale, et ma ei viitsi lasteaeda minna ja vaatasingi kodus telekat või mängisin millegagi. Kusjuures olin suures majas üksinda. Ema töökoht oli lähedal ja käis lõuna ajal tunniks kodus. Lisaks vahepeal helistas mulle ja kontrollis olukorda. Sama vanalt tegin ka lasteaias poolikuid päevi – kui teised jäid lõunaunne, läksin mina üksinda lasteaiast muusikakooli ja sealt koju, pidin teed ületama ja puha. Aga kõik oli väga lähedal ja ma olin iseseisev laps. Tartust sõitsin üksinda bussiga Põltsamaale ka, polnud mingit probleemi. Ainult head mälestused nendest aegadest, kavatsen enda lapsed ka kunagi iseseisvateks kasvatada.
Minu meelest olime me kõik 7aastaselt üksi kodus pärast kooli ? Või kas teie vanemad tulid 90ndatel päeval kell 12/13:00 töölt ära ja istusid teiega koos kodus? Kui mindi õhtul teatrisse siis olin ka oma mäletamist mööda 7aastaselt juba üksi kodus…
Seitsmesed koolilapsed enamus ju pärast kooli üksi õhtuni kodus. Tunnid lõppevad neil ju nii vara, umbes lõunast. Vanemad paljudel kaugemal tööl ja nii nad üksi on.
ma üksi olemist nii ei mäleta, a mäletan mingit noorena sellist juhust, et mina ei tea, mis mu peas toimus, a meil oli mingi vana köögidiivan ja vist mingi auk sees väike ja võtsin tikud ja põletasin seda. ning tossas..no mina väiksena ei osanud muud teha kui karjusin köögi aknast appi, et põleb, mõni liikus või ei, midagi ei tehtud.
läksin tuppa narivoodisse peitu ja kui ema tuli, siis diivan visati vist kahjustuse auguga välja ja muud mai mäleta.
Samas nüüd ma ei suuda isegi paariks minutiks küünalt jätta valveta põlema kuhugi, iga sekund kustutan ära, üldjuhul tulega ma ei käi üldse enam ringi. Ning nugasid ma ka käsitleda ei oska kardan neid, lõikan vorsti ka halvasti nagu rotid oleks kallal käind”.
kunagi oli mingi tupla mäng ja kogusid pabereid ja võis võita kasti tuplat või sai vastu.
ma ei suuda oma kutsikatki koju üksi jätta ja linna peale minna. ei taha ta õnnetusi köögi jms alasse n.ö jätaks ning harjume tema eluga, olen kodu lõksus pea üle kuu, a vahel nädalavahetus saan välja minna paariks tunniks kui mees valvab ja tegeleb temaga.
lisaks olin väiksena kodus vanust ei mäleta. ema tuttav mingi küsis teda, teda polnud ning ütlesin, et tulgu sisse oodaku ma lähen sõbranna juurde barbidega mängima. hiljem vist sain noomida, et n.ö pool võõra jätsin kodu valvama haha. lapse aru ja tahet teha, mis talle meeldib ning muu ei loegi tol hetkel.
Harjutama hakkasime 6a sest hakkas kooli minema ja pidi harjuma iseseisvusega nagunii.
Alustasime mõnest tunnist.
Öö oli esimest korda üksi vist ka 7—8a, teises klassis igatahes. Sai nö rämpsu õhtu, sõi krõpse ja vaatas telekat. Helistasine mitu korda õhtul. Kõik ok.
Praegu kodus 13a ja 5,5a ja sageli üksi kodus. Väga iseseisvad lapsed on mul. Kuna elame kolmekesi siis vahel ma ei saa õigeks ajaks koju jne.
Telefonid ju olemas, m illes probleem.
Mina ei hakka kellelegi näpuga näitama, ise oma lapsi pole enne kooliaega üksi koju jätnud. Mind aga jäeti küll juba üpris varakult üks koju, vast juba alates 3 aastasest, mis teha, aeg oli selline ja polnud kuskilt kedagi võtta. Telefoni meil ka polnud, isegi mitte lauatelefoni, kuidagi õnneks ikka vedasin välja.
Tahtsin tegelikult seda öelda, et Hedon on nii issi nägu :)
Mina olin alates 4-aastaselt mõned tunnid üksi kodus, kui ema postiljonina töötas. Lasteaeda prooviti mind panna, aga see ainuke päev, mil ma seal olin, nutsin end hingetuks ja otsustati, et las siis olla kodus. Ei mäleta, et ma midagi ohtlikku oleks teinud. Võibolla ainult see, et keetsin omale gaasipliidil muna. Sain hakkama ja emmelt kiitagi :) Tegelikult ei tohiks lapsi alahinnata ja eks ikka igaüks tunneb oma last nii palju, et usaldab teda teatud vanusest ikka üksi olema. Olgu see siis 4-aastaselt või 14-aastaselt. No olgem ausad, vahest ei saa ka 18-aastast üksi koju jätta ilma, et politseist teile varahommikul ei helistataks.
Meil saab poiss mais kaheseks. Üksinda koju teda veel niipea jätta ei plaani, aga kui päeval kahekesi kodus olles kuller tuleb või pean ise kellelegi paki korraks alla viima, siis jätan ta küll muretult üksinda tuppa. See kaks minutit saab ta ilusti hakkama, panen talle muusika kanali (talle meeldib tantsida) või multika peale ja ta ei saa arugi, et ma ära käinud oleksin. Sama hea mis korra vetsus käia.
Arvan, et päris üksinda koju julgeksin 6-7 aastaselt vast jätta või vähemalt harjutada paari tunni kaupa. Muidugi oleneb lapsest. Mõni 7aastane on ikka täitsa laps, teine juba nagu väike täiskasvanu. Aga selles vanuses minnakse ju nagunii kooli ning päeale kooli tuleb enamasti ikka mõned tunnid üksinda hakkama saada.
Mina mäletan, et jäin 4-aastaselt üksinda koju. Hästi palav ilm oli ja millegi pärast ei olnud kodus elektrit. Kuna kogu pere läks heina tegema, siis minu ülesanne oli valvata kuuris urisevat hiiglaslikku generaatorit (et külmikud ära ei sulaks vms) ja käia seda iga 15 minuti tagant kontrollimas, et see üle ei kuumeneks. Vaatasin toas oma saksa multikakanalit ja iga reklaamipausi ajal silkasin kuuri genekat kontrollima :D Tagant järele mõtlen, et kuidas nii väikest last sellist asja valvama unustati.