Kuidas Mihkel Raud meie maailmapilti muutis

Tänu Mihkli laiale maailmavaatele, karismaatilisusele, kaasahaaravale jutule ning arvukatele näidetele hakkasin ma oma blogi, kõiki ideid, ettevõtmisi ja isegi elu teistmoodi nägema.

Kuigi ma ei ole sisuturundaja, arvasin ma, et ma olen üsna hea kirjutaja, mitte et alati on midagi juurde õppida, aga kõige kehvem ka ka selles pole. Ma pole kunagi toppinud oma tekstidesse võõrsõnu ja proovinud mingeid kuldmune loopida (thank god, see näitabki, et oled tegelikult loll*). Arvasin, et minul kui kogenud kirjutajal pole kirjutamise kohta enam midagi õppida. See, mis seal koolitusel juhtuma hakkas oli tegelikult fenomenaalne ja hädavajalik, mitte ainult blogijatele vaid kõikidele kirjutajatele.

Kogu sinu ettevõte/blogi/sisu on ju lõpuks sinu oma, sinu maalapp. Kuhu ehitada aga maja? Kui mõistlik on sisu tootmisel (maja ehitamisel) kasutada rendipinda? Olgu selleks siis Facebook, Twitter, Instagram, Pinterest või jumal teab milline muu platvorm.

Iga blogipostitus võistleb kogu maailma „meediaga“ – Delfi artikliga, telekast tuleva saatega, süüa küsiva lapsega, kallistust vajava mehega, neid asju, millega mu blogipostitus võistleb on rämedalt palju. Mis läheb inimestele korda, mis naelutab auditooriumit just seda teksti siin otsast-lõpuni lugema, see oli põhiküsimus terve koolituse vältel.

Millised on head nipid loo üle vaatamisel – mida vältida ja mida kasutada, mida maha võtta, mida lisada. Muide, neid nippe kasutab Mihkel Raud ka ise igapäevasel sisuturundamisel, milles on ta kuradima edukas. Ja eduka all ei pea ma silmas ainult seda, et ta tekste on nii mõnus lugeda, et tahaks kohe “järgmist osa”. Kui inimene on hea rääkija ja lugude jutustaja, siis…

Ausalt, Mihkel Raud võiks mulle maha müüa ilmselt soojuspumba, traktori ja kasti vibraatoreid, isegi kui ma neid ei vaja. Kui ma loeks tema kirjutist nende kohta, siis ma ilmselt tunneks.. “Hm.. mul on kasti täis vibraatoreid puudu”. Näiteks ma tunnen iga kord kui ma loen kuskilt mõnda ta teksti mõne äpi kohta – mul on seda vaja, olgu see tasuline või mitte. Ometi on mu telefonis LEHEKÜLGEDE viisi äppe, mida ma ei kasuta.

“Ma olen täna geograafiliselt vaba,” alustas Mihkel oma koolitust. See ei tundu mulle absoluutselt võimatuna pärast seda koolitust. Küsimus on ainult selles, millisesse riiki me peaksime suunduma? Millisest riigist peaks me tegema oma „suvila“.

See koolitus oli täielik wake up call! Ma alustasin uuesti „kulude/tulude“ tabelit ja ma näen vaimusilmas seda pilti, mille nimel kasinamalt elama hakata. Et rohkem koguda. Ma olen motiveeritud, täis teotahet veel rohkem tööd teha, veel rohkem toimetada, veel rohkem geograafilise vabaduse poole püüelda. Ja mis kõige tähtsam – kirjutada. Seda, ei võta minult keegi. Küsimus on ainult selles, kas ma tahan maailmale meeldida või inimesi oma teksti külge naelutada ja neile ka midagi anda.

* see oli üks punkt, mis oli Mihkli 14punktilises reas, mida ta alati oma tekstide puhul jälgib. Selgus, et mida pikemad ja uhkemad sõnad, mida rohkem võõrsõnu ja „teadjat“ juttu – sa proovid olla sellega keegi, kes sa pole. Väldi seda! Blogipostitus ei ole mingi teaduslik tekst, kus „hiilata“.

Samal teemal

3 kommentaari

  1. Mihkel Raud ei kõneta mind absoluutselt. Ega tema “teooriad”. Lugesin raamatu läbi ja sain aru, et kas eestlased on lollid, et tema raamat igasugustes tippudes on, või on kõik minusugused, kes loevad hambad ristis raamatu läbi, sest midagi head peab seal ju ometi olema/tulema, sest kõik ostavad ja kiidavad. Mina ei leidnud mitte midagi huvitavat selles raamatus. Igavalt kirjutatud kah veel.
    Tema teooriaga on see lugu nagu igasuguse püramiidskeemiga. Edukas on see, kes alguses on kohal. Hiljem tulijad ei ole enam edukad, sest kui kõik teevad oma blogisid ühtemoodi on ju igav.

    Vastan su järgmise teema küsimusele ka siin ära. Loen su blogi valikuliselt, ehk siis kõik reklaami üritan vahele jätta. Aga seda reklaami-jama on siin viimasel ajal pagana palju, et satun viimasel ajal siia väga harva, siis kui tõesti midagi teha ei ole ja pean aega parajaks tegema. :(

    1. Mulle ei meeldinud ka Mihkli raamat. Ma ei saanud aru, miks kõik seda kiitsid. Mis nad sealt said? Ma ei saanud üldse aru, mis eneseabiõpik see selline oli. Aga koolitus oli kift.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga