Kuus kuud kaine

Millalgi suvel otsustasin, et olen Taini kaine. Tõmbasin äpi, et hakkan päevi lugema ja siis selgus et Taini on jäänud kakssada päeva. Ilus number, mida rihtida – 200 päeva kaine. Eile sai kuus kuud.

Läksin eile õhtul sõbrannale uue korteri puhul õnne soovima, mõtlesin, et haaran ka tema lemmikveini ja.. astusin sinna nö Prisma alkoholi osakonda ja mõtlesin, issand, ma pole kuid siin käinud. Lihtsalt pole asja olnud. Vaatasin siis hiljem äpist, et kaua Taini jäänud on, 17 päeva, st et ma olen kaine olnud täpselt kuus kuud. Lahe!

Miks selline otsus?

Teate, ma ütlen ausalt. Kui ma Austraalias olles jõin nädalas umbes viis korda, siis pärast sünnitamist jõin ma iga päev. Iga päev pudel veini või rohkem. Ja kui lõpuks tekib sul nädalas vähemalt üks selline jooming, mis lõppeb mäluauguga, siis pole see enam normaalne.

Ja olen sama aus, et ega ma pikalt aru ei saanud, et mul probleem on. Pöördusin juba 2016 aastal terapeudi poole, et ma ei saa aru, kas mul on depressioon või olen ma alkohoolik. Kuna ma sealt abi ei saanud, siis arvasin, et häh, vabalt võin kaine olla.. Olingi. Kolm päeva. Ja kõik hakkas otsast peale. Kõige pikem kaine periood oli kolm nädalat, aga siis jätkus ikka kõik vanaviisi. Iga pudel veini õhtuga või peale.

Otsustasin lihtsalt ühel päeval, et palun arstidelt abi. Ma olin valmis juba laskma end Wismarisse sisse kirjutada, kui kuulsin alkoholivastasest ravimist Esperal. See pani mind rohkem uurima, lugema ja hoopis perearsti poole pöörduma.

Vahemärkus: alkoholismi teke pärast maovähendusoperatsiooni on väga kerge tulema. Meil on oma grupp, kus me, maotud alkohoolikud (tunnistame või ei, seda me oleme), teineteisele toeks oleme ja kaasa elame. Ütlemegi ausalt halvasti kui keegi libastub, samas oleme olemas. Aga see selleks.

“Ilma Anonüümsete Alkohoolikute sõpruskonnata mina ei suudaks,” on juba kuuendat aastat kaine näitleja Jan Uuspõld üdini aus.

Sama võib meie väikese AA klubi kohta öelda. Isegi kui libastud, või keegi kukubki auku, siis on hea toetada ja olemas olla teineteise jaoks. Jah, see on kinnine grupp. Ei, me ei võta sinna uusi liikmeid vastu. Tehke oma klubi :)

Kuidas kaineks saada?

Läksin suvel perearsti juurde, et ta mulle ravimi (Esperal, millest olin kuulnud) välja kirjutaks. Mu perearst polnud sellest rohust kuulnudki, guugeldas, uuris naaberkabinetist psühhiaatrilt ja kirjutas mulle rohu välja.

Mul on kahju, et ma ei teinud rohu võtmise ajal märkmeid, küll aga saan ma lugeda oma mõtteid ja selgitusi perearstile digiloost.

24.07.2017: On proovinud alkoholi vähendada rohke jää lisamisega veinile. Vahepeal ei joonud kaks nädalat tilkagi, oli sel ajal närviline, halvas tujus, masendunud, pidevalt mõtles erinevatel teemadel. Alkoholi juues on rahulikum ja rõõmsam, ei mõtle liigselt.

Ma mäletan seda selgelt. Mulle tundus, et kui ma joon, siis ma mõtlen vähem, muretsen vähem. Elu on lill. Kui ma nädala kaine olin, siis ma mõtlesin korraga kahekümneviiest asjast ja see ajas segadusse.

Konsulteeritud psühhiaatriga, võib alustada raviga, aga soovitav suunata „Tervem ja kainem Eesti“ programmi raames PERH psühhiaatria kliinikusse edasiseks raviks. Aeg pandud 1.08.17. Kirjutatud välja retsept Esperalile, kokkulepe patsiendiga, et alustab disfulirami võtmist 25.07.17 500mgx1 hommikuti.

8.08.2017: Alustas ravimi võtmist, kõrvaltoimeid ei esine, ravimit talub hästi. Pole isegi soovi alkoholi tarvitada. Käis 01.08.17 psühhiaatria kliinikus med.õe vv-l, kutsus enda juurde tagasi augusti lõpus. Siis sõltub psühholoogile suunamise vajadus.

Saate aru jah, pooleteisenädalaga kadus igasugune veiniisu ära seda rohtu võttes. Ma mäletan seda algust. Ma kartsin, et kui ma ei joo, siis mu sõbrad kaovad ära. Et keegi ei tule külla, kutsu välja, sest ma ei joo. Täiesti asjatu. Ikka tuldi külla, ikka käisin väljas, lihtsalt ei joonud. Tõsi, ma ei käinud väljas nendega, kellega ma enne vaid joomiseks kokku sain. Naljakas, nii mõnigi neist eemaldas mind oma FB sõbralistist, kuna ma ütlesin, et ma ei joo…

Nagu Jan Uuspõld (kes on umbes seitse aastat nüüd kaine olnud) ütles: Pärissõbrad ei kao, aga need, kes olid su joomaseltskond, kaovad küll. Ja see illusioon kaob jah. Muide, see ongi meelepete, et oled kõigi jaoks tähtis ja et maailm käib ümber sinu. See tunne või tundmus, et kõik see olemine käib mingi ülla ja suure eesmärgi nimel. Et see kõik, mida sa teed, on kuidagi tähenduslik ja jube oluline. Pärast selgub, et see oligi lihtsalt joomine ja ei midagi enamat. Vähe sellest, kainena mõistad, et sa ei peagi selles kõiges ilmtingimata osalema ja sa ei jää ka millestki väga olulisest ilma.

Ma mäletan, et see rohi reaalselt pühkis alkoholi isu ära. Samas, ükskord jäi kolm päeva vahele ja mu mõttesse tuli alkohol. Mis oli täiega veider tunne. Ma ei olnud kuid veinile mõelnud ja siis tabasin ühel hetkel, misasja, miks ma mõtlen, mis maitse on veinil. Sain aru, et aju pole ravimit saanud ja hakkab kohe tootma. Järelikult olen liiga vähe aega võtnud.

18.09.2017: ravim on võtnud alkoholi isu täiesti ära, ei mõtlegi isegi alkoholi peale. 57. kaine päev.

31.08.2017 Ei mõtle alkoholi peale kui keegi tuleb külla ja poes käies ei teki soovi osta alkoholi.

05.10.2017: käis 03.10.17 psühhiaatri vastuvõtul. Esperaliga ravi pool aastat järest teha. Vajadusel uus konsultatsioon psühhiaatri juures. Kõrvaltoimeid ei esine. Alkoholi suhtes täiesti ükskõikne. Mõnel päeval on unustanud ravimit võtta.

02.11.2017: võtnud esperal 500mgx1 juuli lõpust, tänaseks 102 päeva võetud. Kokku soovitav 6 kuud võtta.

21.12.2017: läheb hästi. 151 päeva on võetud esperali. Jaanuarist jätkub erakindlustus.

Reedel on mul uus psühhiaatri aeg. Täna sai purk otsa. Uut ei ava. Olen kuni Taini kaine, Tais jätan endale võimaluse haarata mojitoämber, aga see pole kohustuslik. Ma ei tunne täna selle järele vajadust. Ma mäletan, kuidas ma veel kolm kuud tagasi mõtlesin, ooo, Tai, ooo, mojito ämber… Täna on jumala suva.

Täna, olles kuus kuud kaine olnud, tunnistan ma, et ma ei mõtle alkoholist, mind ei sega kui teised joovad, aga ma ise.. Tahaks juua klaasi veini, aga mitte olla mäluaugus. Mitte ärgata hommikul pohmas näoga. Pohmakat kui sellist pole mul kunagi eriti olnud. Aga see peeglist vastu vaatav paistes nägu pole see, millisena ma ärgata tahan.

Ma ei saaks olla rohkem uhke enda üle. Ma tahan, et Hedon mäletaks kainet ema, mitte alati tipsutanut või jauravat, nagu mina mäletan oma isa. Oli aeg, kui ma reaalselt arvasin, et ma ei saa kunagi kaineks. Et ma ei saa sellega hakkama. Õnneks on mul väga toetavad sõbrad ja abikaasa. Ma tean, et saagu seal Tais mis saab, tagasi tulles, kohe kui võtan rohkem kui kahel järjestikusel õhtul veini, avan ma uue tabletipurgi ja teen uue kuus kuud kuuri. Võibolla aasta, võibolla kaks. Ma ei tea kui kaua. Sest alkoholism on haigus, millest ei ole võimalik paraneda.

Tsiteerides Mihkel Rauda: Ma olen alkohoolik, kuigi tänase seisuga täpselt 25 aastat purukaine olnud alkohoolik. Alkoholism on haigus, millest ei ole võimalik paraneda. Temaga on võimalik õnnelikult ja isegi tervislikult elada, kuid priiks ei saa sellest kahjuks keegi.

Samal teemal

39 kommentaari

  1. Mulle maitses ka kvaliteetne punane vein. Sõbrannad ja peresõbrad ikka teadsid, mida tuua. Siis aga tegin autojuhiload ja kohusetunne, et “äkki peab kuskile sõitma” hoidis alkoholijoomise ära. Samuti on mul mitu kuud tagasi diagnoositud südamekahjustusega hüpertoonia, mistõttu tahan ma veel vähem alkoholi. Praegu on nii, et ehk kuus korra võtan paar klaasi jooki ja kõik. Mõnikord ei võta kuu jooksul tilkagi. Ja nii hea on niimoodi.

  2. Tubli oled. Tasub nii enda kui ka lapse pärast olla tugev. Ma olen terve elu pigem vähe joonud. Eks ikka peale keskat oli nv pidusid rohkem, aga niisama tipsustamisest pole hoolinud. Peale esimest last ja imetamise lõppu (imetasin ca 1 aasta) jõin paar pudelit veini õhtuti, aga nii, et 1 pudel ca 3-4 õhtuga. Oi kuidas ma nautisin head veini. Imetamise ajal sai ka paar klaasi joodud kui laps enam ainult rinnapiimast ei toitunud. Aga peale imetamist sain ikka nautida ja ei mõelnud kas ja millal lapsel söögiaeg on. Et kindlasti laps ei saaks osa veinist rinnapiima kaudu.
    Kusjuures kui 2-3 pudelit paari nädalaga joodud sain mõtlesin, et huvitav kas nii algabki alkoholism. Õnneks mul ikka mitte. Sain isu täis ja edasi pigem paar korda kuus klaasike-kaks veini. Varsti jäin teise lapse ootele ja nüüd jälle imetamise ajal kolm kuud pole ka veel veini joonud. Isu küll on vahel, pole ju ikka aasta aega joonud klaasikest. Mis teha kui laps iga 2-3 tunni tagant sööb, siis pole võimalik ka klaasi veini juua :D Paar head pudelit kapis ootamas, mis mees jõuludeks sai.

  3. Aitäh, aitäh, aitäh sulle selle postituse eest! Kas ka hommikul vahel alustasid alkoholiga? Ja kas käsimüügis pole ravimit? Kas sul polnud häbi tunnistada alkoholismi arstile, jne? Mida Meelis arvas? Teadis ta?

    1. Hommikuid ei alustanud. Seda ma kogu aeg raiusingi, ega ma alkohoolik pole, ma ei tee hommikuks endale koksi. Aga tegelikult pole ju vahet, kas jood hommikul või õhtul kui sa seda iga päev regulaarselt teed. See on sama, et kui ma käiksin hommikuti trennis, aga mitte ainsamal õhtul, siis ma raiuks, et ei, mina küll trenni ei tee :D

      Ravim on ikka retseptiga, see nagu ma aru saan on peaaegu nagu antidepressant. Neidki ei saa ilma retseptita.

      Häbi ma ei ütleks, aga ebamugav oli küll.

      Mida Meelis arvas ja kas ta teadis? Ma ei kujutaks ette, et ma elan aastaid kellegagi koos ja joon nii, et ta ei näe ega kuule. Muidugi ta teadis. Rääkisime sellest kordi. Aga ma olin seisukohal, et kõik on kontrolli all. Kuniks ühel hetkel ma sain aru, et ma ei saa ise hakkama. Siis pöördusingi arsti juurde.

    1. Mida ma seletan?

      See jutt seal on raseduse ajal joomisest ja suitsetamisest. Raseduse teada saamisega ei käinud minul klikki, olen sellest varem ka bloginud, et suitsetamine maha jätta. Veinist oli kordades lihtsam rasedusega loobuda.

      See ilgem joomine tuli pärast sünnitust.

  4. Ma mõtlen, et sa jätad endale võimaluse Tais juua. Aga ise just ütled, et sõltuvus on sõltuvus ja sellest ei parane. Ma olen ise näinud alkohoolikuid, kes on ka kaks aastat kained ja kui ühe korra…. siis on jälle samas augus tagasi.
    Äkki Tais ka näiteks alkoholivaba kokteil? Ja hommik ilma pohmellita :) Tundub ahvatlev:)
    Edu, oled väga tubli olnud!

    1. Jah, ma tean mida sa mõtled. Ma võiksin minna sinna ka ravim taskus. Aga ma tahangi end testida, kas ma saan ilma ravimita ka aru, et see joomine pole mingi hea tegevus. Ma tahan end testida ja luban nö juba praegu, et kui lubastun, siis olen kohe tableti peal tagasi. Ükski ravim pole ju eluaegne, sellessuhtes, et tegelikult peab mu ajus ise midagi muutuma, mitte, et rohi mu aju “korras hoiaks”.

  5. Kui palju see ravim maksab ja kas haigekassa hüvitab osa sellest? Üks mu sõber on alkohoolik, aga kuna ta on üsna suurtes rahalistes raskustes, siis enne kui läheksin mingist ravimist rääkima, peaksin selliseid asju teadma. Pole mõtet mingist ravimist rääkida, kui tuleb välja, et ta peaks kuus sada eurot maksma, sest seda raha tal nagunii ei ole (alkoholi saab suuremas osas sõprade kaudu tasuta kahjuks).

  6. Täpselt samad tunded tekkisid ka minul, kui loobusin alkoholist. Kaotan sõbrad ja selle väga “toreda” aja. Mul lihtsalt on nii kohutavad pohmellid, et ei tahtnud enam alkoholi tarbida. Päeva pealt käis ajus klõps ja mõtlesin, et aitab küll. Selline tunne tekkis, et olen enda joomised ära joonud. Vahel ikka joon, (kord 1-2 kuu jooksul) aga sellist reede õhtust “väiksed joogid” ei näe mõtet. Kaotasingi sõbrad, tegelikult joomasõbrad ja kahju, et ma sellest alles loobudes aru sain.

    1. Kusjuures ma alati arvasin, et mismõttes ma reedel klaasikest veini ei võta. Lebo. Lihtsalt ei võta. Ma ei näe üldse vajadust. Aga ma ausalt poleks uskunud, et ma ühel päeval nii tunnen.

  7. Selle alkoholisimiga on paraku must-valge … sa kas oled 100% kaine või tipsutad/jood. Paratamatult tekitab maitse suhu saamine soovi veel ja veel seda jooki saada. Olen ise kõrvalt näinud, et see “piiran enda joomist ühe klaasile” või ” joon ainult tähtpäevadel” ei toimi lihtsalt… Sulle aga edu ja väga tore on kuulda, et on ka edulugusid :)

    1. Toimib ka see et joon ainult tähtpäeval ja piirdun ühe joogiga. Kuidas kellegil. Mulle meeldib koksi juua ja siidrit ja ongi nii et kui on üks siider ss üks siider.

  8. Enne rasedust tarvitasin viimastel aastatel ca kord kaks kuus siidrit. Kunagi 20ndate alguses olin küll vist alkohoolik, kuna peod oli 3 korda nädalas (ja niimoodi 3 aastat pea iga nädal), aga samas muu elu ei kannatanud vahest mõnda loengusse lihtsalt ei jõudnud või siis olin tööl uimane (töötasin spaas, õnneks sai vahepeal tukkuda). Nüüd kui laps sündinud tahaks täiega ühte siidrit või klaasi shampat,muudkui unistan, aga kuna laps saab rinda, siis tuleb veel kannatada.

    Alkoholismi üheks tunnuseks on oma probleemi mitte tunnistamine, blogi kommentaarides on aastaid vihjatud alkoholi liigtarbimisele, kuid alati keeldusid seda uskumast. Tubli, et suutsid end kätte võtta!

    1. Ma ei ütleks, et olid alkohoolik. Alkohoolik on ikka see, kes ei saa muud moodi kui joomata, ei saa nö pidama. 20ndate alguses oli mul ka mõni nädal 2 pidu ja sai korralikult joodud. Samas kui teadsin, et on vaja järgmine päev nt autoga sõita või mingi tähtis asi, jätsin kas peol üldse joomata, või piirdusin 1-2 joogiga.

  9. mina noorena kahekümnendates olen oma long dringid, siidrid, jäägrid, jms ära joonud ning nüüd enam ei seedi ega vaja üldse alkoholi, oli hetk, kui harva jõin mõne ingveri inglise õlu a nüüd ei joo sedagi. v.a koolat võiks vähem juua a küll see harjumus ka kaob ühel hetkel.

  10. Kommenteerin esimest korda teie blogi, sest see lugu kõnetas mind kõvasti.
    Ma loen teie blogi iga päev. Alati pole ma nõus teie arvamusega, kuid mulle meeldib teid ja teie tegemisi jälgida, ning vahel on hea nn “oma mätta otsast” alla tulla ja mõista, et maailmas on ka teisi arvamusi ja teistsugust maailmapilti kui mul.
    Mis puudutab tänast sissekannet, siis sügav kummardus ja austus Sulle! Jaksu ja kindlat meelt sel teel.
    See postitus oli mulle oluline seetõttu, et mu elukaaslane on samas seisus kui Sina ja ka läbinud maovähendus operatsiooni. Ilmselt on see süvendanud ka tema probleemi. Hea oli lugeda, mida oled ette võtnud ning samuti sain infot ravimi kohta.
    Aitäh Sulle, et julgesid rääkida!

  11. Aga kuidas defineerida,kes on alkohoolik ja kes ei ole? Mina nt üks hetk oma elus jõin vähemalt 6 päeva nädalas ja enamasti olid mäluaugud. Olin noor ja reisisin ringi ja lihtsalt “nautisin” elu. Kui päeva ei joonud,siis käed värisesid ja koguaeg oli paha olla. Praegu seda kirjutades,mõtleks kohe,et alkohoolik ja tegemist on sõltuvusega? Selline elu kestis mul pea kaks aastat,kuni ma kolisin ja peikaga koos elama hakkasin. Alkoholitarbimist jäi aina vähemaks ja kadus täiesti ära,kui oma esimest last ootama jäin. Nüüd joon (paar jooki,mitte “täis”) paar korda aastas ja ei ole kunagi tunnet,et tahaks juua. Mingit sisemist võitlust ka pole ja,et peaks vaeva nägema,et kaine olla. Mis ma öelda tahan on,et mina ei usu et alkohoolik ei saa kunagi nö terveks. Mina arvan,et see oleneb,mis põhjustel joodi. Ehk siis kui joomine on seotud nt emotsionaalse,psühholoogilise jt põhjustega,siis võib see ju tõsi olla,aga mitte kõigil juhtudel?

  12. Loen nagu endast. Nüüd kuid peaaegu kaine olnud ja väljas harva käinud. Edu Sulle ja väga tubli oled.

  13. Ma joon reedel-laupäeval mõlemal päeval pudel veini. Üksi. Nädala sees ei tilkagi. Mul on pere aga nagu näha pole sõpru. Plaan on ka järgmine kuu minna psühholoogi juurde. Tubli oled!

  14. Väga julge postitus! Ja oled tubli, et tegeled probleemiga. See on vist geneetiline, kelle organism saab alkoholist kaifi ja kellel mitte. Mulle ei maitse enamus alkohoolseid jooke ja ei tekita ka sellist enesetunnet, mida nautida. Ongi parem, ei teki kiusatusi.

  15. Kuule, ole selle Tais alkoholi katsetamisega ettevaatlik sest see ravim mida sa võtad võib päris karmilt mõjuda:
    Esperali toimeaine on disulfiraam, tuntud ka antabuse nime all. See nn. “ampull”, mis naha alla implantereritakse on tegelikult sama aine.
    Disulfiraam suurendab alkoholiainevahetuse produkti atseetaldehüüdi hulka organismis, mis süvendab subjektiivseid vaevusi: iiveldust, punetust, pööritust, tahhükardiat, peavalu, õhupuudust. Juba väikesed alkoholikogused võivad põhjustada reaktsiooni. Suured alkoholikogused võivad põhjustada eluohtlikke hingamisraskusi, vererõhu langust ja minestust.

    Kui googeldada, leiad veel palju lisainfot selle ravimi koosmõju kohta alkoga. Kõige targem ehk oleks perearstilt küsida üle, et kui mitu päeva peab vahet olema, et alkoholi tarbimine organismi segi ei keeraks. Ma olen näinud, mida teeb ampull inimesega,kes alkoholi üritas juua ja kui see ravim on sama toimeainega, siis ei soovitaks sulle seda kogemust.

    Jõudu sulle! Ma usun et Hedon ainult rõõmustab kaine ema üle :) Väga tubli tegu!

  16. Täpselt minu lugu. Olen otsinud abi aga Eestis pole seda lihtne leida. Wismaris dr. i jutul käies tundus mulle, et doktoril oli endal rohkem abi vaja kui mul. Ta oli ise justkui laksu all, igatahes kahtlane. Üks loll reegel enne ampulli panekut on see, et inimene peab 10päeva enne ampulli panekut kaine olema. Mnjah, milline joodik seda suudab? Nii siis elan, päev korraga, tore on päev kui veinipudelit ei haara aga neid päevi on vähe. Mõtlen ikka, et tööle ju jõuan, laps on toidetud ja kasitud, kodu korras. Mees just rõõmus pole mu hobi üle aga kuna ma veinitades olen rahumeelne siis kannatab veel ära. Tuleb ka ikka sammud perearstile seada ja retsepti nõuda. Aitäh, et tegid ausa ülestunnistuse. Usun, et selliseid pereemasi on veel, kes teavad oma probleemi aga ei julge tunnistada. Jõudu kõigile oma deemonitega maadlemisel.

    1. Selle rohuga pead 24h enne kaine olema, et võtma hakata. Ja pärast rohu lõpetamist 7 päeva enne kui uuesti võid tarbida. Lootus jääb, et ei tahagi tarbida.

  17. Tubli oled, tõsiselt. Kas sellest ongi su kehakuju muutunud? Piltidelt ei näe enam sellsit pundunud olekut igatahes.
    Kuus kuud on siiski liiga lühike aeg, et lasta tekkida “alkoholiaknal”, jäta seekord vahele.
    Mu sugulane pidas vastu peaaegu kümme aastat ja siis mõtles, et nüüd on kindlalt korras kõik. Proovis korra, plaani järgi pisikese tipsukese. Plaan lendas vastu taevast ja ta jõi terve nädala. Pere abiga rabeles uuesti välja, nüüd ütles, et ükskõik mis, aga surmani ei luba endale ühtegi lonksu.
    Samas mõni tuleb niimoodi asjast välja, et suudab edaspidi normaalselt tarbida, aga neil pole asi tihti läinud ka üle kriitilise piiri.

    Mina alkoholist sõltuvusse ei jää. Mäluauku juua ka ei suuda, enne tuleb piir ette. Piir tuleb mõnikord ette juba enne lõbususe tekkimist, mõnikord aga just lõbususe keskel. Noorena sai seda piiri mõnikord ületatud, kassisin ära ja oligi asi unustatud. Järgmine kord tarbisin nagu tavaliselt, koos oma mõttelise piiriga. Kui tahan, siis joon, aga õiget isu nagu polegi. Viimase neli aastat pole üldse olnud, kuigi ma pole kunagi täiskarskluse poole kaldunud. Suitsetamisega kahjuks on lood hullemad, no ei saa ega saa lahti. Pole poovinudki, kardan alustada mahajätmistki. Seega ma siiski tean, mis tunne on hoida ja toita oma sõltuvust ja elan sulle kaasa, et saaksid oma koletise kontrolli alla.

  18. Väga inspireeriv lugu. Mul ei ole kunagi alkoprobleemi olnud, kuid seda olen küll tähele pannud, et vanuse kasvades on peale suuremat pidu raskem end korda saada. Ei taha raisata poolt päeva põdemiseks. Kainena ja autoga peol käia on igati okei . Samas reisidel oleme küll sõpradega veinimaiamad kui kodumaal. Tubli oled, Marimell! Ilusat reisi ja maitsvaid alkovabu mojito ämbreid!

  19. Julge postitus ja sügav kummardus, et söandasid kõik kirja panna. Alkoholism on kahjuks asi, mille keskel ma üles kasvasin ja sellist lapsepõlve ei tahaks küll ühelegi lapsele. Minu enda suuremad peod jäävad kahekümnendatesse ja olles nüüd kahe väikese lapse ema, tarbin seda vägijooki heal juhul paar klaasi nädalas. Mäluauku pole end ka kõige rajuma peo ajal suutnud juua, sest ennem saab endal õnneks mõõt täis. Pärast emaks saamist on ka pohmellid väga hirmsaks muutunud isegi mõõduka tarbimise juures ja järgneva raisku mineva päeva pärast enam ei viitsi-ei taha juua. Minu deemon on suitsetamine, nii piinlik kui see ka pole. Mul on selle aasta eesmärk sellest jubedusest lahti saada ning hetkel võin küll enda õlale patsutada ja “uhkust” tunda, üritan samas vaimus jätkata.
    Sulle aga soovin jõudu ja jaksu! Lihtne see ei ole, aga tuleta endale pidevalt meelde, miks kainena on parem :)

  20. Njaa.. kahjuks ei usu kõiki neid imerohtusid ja ampulle. Alkohoolik joob ikka, sõltumata nende olemasolust ja tarvitamisest. Et jätad rohu ära ja hakkad jooma ja siis on rohi “süüdi”?

    Olen alkohoolik, kaine üle 7 aasta. Minu menüüst puuduvad ka alkoholivabad õlled ja kaljad jms. Ja nii kurb kui see ka poleks, probleem pole pudelis vaid peas. Pudel jääb eemale ja alkoholism hakkab alles siis paljastama end.

    Aga edu Sulle.

  21. Ma väga austan su tahtejõudu ja eneseausust viga märgata. Soovin väga sinu moodi end kätte võtta ja vastu pidada. Marimell, ole sel teel eeskujuks edasi, ära murdu❤️

  22. Aga millal suitsetama hakkasid? Kuidagi seotud? Tahan nii alkoholist, kui nikotiinist loobvda. Kummast peaks alustama?

    1. Ma ei tea, kummast parem alustada on. Ma käisin Allen Carri koolitusel, suitsetamisest loobumine oli megalihtne. Kui ma oleks kohe sinna otsa teinud alkoholiravi, ilmselt siis poleks suitsetama ka pärast sünnitust hakanud. Joomine kutsus kohe suitsetama ka ja nii ta läks..

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga