Ma ei tee enam kunagi süüa!

Njah, nii mõnigi võib praegu käsi rõõmust kokku lüüa ja heldida, et jumala eest, saaks see ometi teoks, mis ta pealkirjas kirjutas – ta ei oskagi süüa teha… Noh, ilmselt ma ikkagi süüa teen, aga korraks selline mõte peast läbi käis.

Eelmise aasta aprillis, hakkisin ma uue uhke terava noaga tilli ja lõikasin naksti endal näpul otsa maha. Verd lausa pulbitses sealt. Sidusin aga kinni ja arvasin, et kõik saab korda. Kui kolm tundi hiljem ikka veel veri kinni polnud jäänud, läksin emosse, sain kaks õmblust ja täna pole praktiliselt nähagi, et mul nurk maas oli. Tilli hakin aga metsiku ettevaatlikkusega.

Konserve ma enam ei ava!

Eile tegin seljankat, ja no kuna poes muud tomatipastat polnud, kui mingites megapisikestes topsides, väiksemates kui kassitoit, siis haarasin neid. Kodus juba keset supitegu hakkasin neid avama, no siuke keberniit. Ja ma kohe tundsin, raudselt lõikan näppu ja noh, mis sa tahad, viimase konservikaga riivasingi näppu. Kuna külalised olid kohe tulemas, tõmbasin kiirelt sideme peale, kummikinda otsa ja kokkasin edasi. Polnud aega valutada ja halada.

Hommikul mõtlesin, et vahetan siis sideme ära. Ja hõõõõõh, see vana side oli seal kinni, leotasin siis seda lahti ja mida hekki kui suur see haav oli. Mingi sentimeeter pikk ja no jõhkralt harali, mingi 3-4mm laiuselt. Tegin pilti ja saatsin tuttavale meedikule, kes ütles, et tavai, üks-kaks emosse, et seda on vaja õmmelda, see ei kasva ise niimoodi korralikult kinni ja paraneb ülikaua.

Ootasin siis, millal väike perepea ärkaks, söötsin ta ära ja kärutasin emosse. Seiklus omaette, ausalt! Aga noh, see on üsna tavaline, et seal alati räigelt aega läheb ja teenindus on pisut kummaline.

11:11 – näitab sellel piletil, mille ma automaadist saan, et üldse sõna saaks.

11:13 – kaks muldvana inimest astuvad lihtsalt minu ette järjekorda, milleks mingi number?

11:20 – saan lõpuks löögile – seletan siis, mis juhtus, millal, kuidas.. “Selge, viis eurot, palun!” OK! “Oodake seal, saate esmasele vastuvõtule.” OK!

11:52 – ikka veel istun ja ootan. Lõpuks kuulen oma nime, hakkan sisenema sinna ülevaatustuppa kui mind hoopis registratuuri suunatakse, seletan siis veelkorra, millal ja mis juhtus. “Ahah, aga minge sinna roheliste toolide peale, trauma osakonda!” OK!

12:03 – avaneb uks ja ma saan oma kollase vankriga sisse kärutada… Mind asub tuimestama ja õmblema mingi eriti hot arstipoiss, kes tundub minust kõvasti noorem. Ehk oli praktikal, ei tea, vähemalt tegi nii, et mul eriti valus polnud ja sidus mulle terve rulli sidet ümber käe. Kaks õmblust nagu ka eelmisel korral!

12:26 astusin uksest välja ja kuna ma juba sealkandis olin… Läksin Piprapoodi shoppama! Aga sellest mõni teine kord.

17:11 olen kodus ja tunnen, kuidas näpp tuikab… 24h ei tohi märjaks teha, aga homme võin juba sideme plaastri vastu vahetada.

Kaua teie emos passima olete pidanud ja milliseid õnnetusi teil köögis on juhtunud?

14 kommentaari

  1. Köögis pole otseselt selliseid õnnetusi juhtunud, aga ma sain kunagi oma haigusloole selgituse:”Löök kiirveses” ehk siis lõin kirvega näppu ning vaja oli viit õmblust. Omaette ooper oli see, et ma sellel hetkel elasin sellises kohas, kus lähimaks linnaks oli Kiviõli(väidetavalt oli seal ka traumapunkt), aga sinna kohale minnes saadeti mind Kohtla-Järvele, kus ma sain 3 tundi oodata. Kiviõlist Kohtla-Järvele sõidab u 20-30 min.

    Eelmisel pühapäeval ootasime lapsega Rakvere EMO’s 4 tundi enne, kui kõik asjad korda saime aetud. Vahepeal lihtsalt “unustati” meid ära :D

    1. Rakvere on lihtsalt… ei oskagi kohe öelda. Ma läksin detsembris öösel kell 1 sinna ja mitte ühtegi inimest ei olnud seal järjekorras ootamas, siiski ootasin peaaegu tund aega, et mind vastu võetaks.

      1. Sattusime Rakvere emosse elukaaslase valutava kõhuga, mis osutus pimesoolepõletikuks ja sinna ta jäi. Mul oli küll ülipositiivne, kiire ja sõbralik kogemus.

  2. See oli veel lühike aeg.Mäletan kui ma käisin kuu aega tagasi pidin pool tundi passima et registatuuri saada,ja siis veel edasi 1h et esmasele läbivaatlusele ning siis ootasin 2,5h et minna arsti juurde ja sealt suunati veelkord edasi kuhu oli vaja mis võttis ka kokku umbes tunnikese

  3. Sul läks väga hästi veel, ütleks ma. Olen pühapäeva pärastlõunal neli tundi jõhkra allergilise reaktsiooniga järjekorras istunud, nutt kurgus ja end veriseks sügades. Olin nii paistes, et kõndimine-liigutamine oli ääretult raske. Kui vastuvõtule pääsesin, sain terava märkuse selle kohta, et EMOsse pöördutakse ikka ainult hingamisraskuste-tasemel reaktsioonidega. Loe: kui suremas pole, sülita oma – homsele tööpäevale/perearsti kui ka allergoloogi kättesaamatusele nädalavahetusel/põletikus jäsemetele/paistetusele, mis ka kolmandal päeval veel ainult süvenes stiilis “õhupall”. Põhimõtteliselt on mul ülitundlikkus sääsehammustustele ja olgu ma kuitahes hoolikas, on suvel neid raske vältida ja nii paistetan ma korra aastas kindlasti Michelini mehikeseks. Muide, eeeriti lohutavad olid õdede itsitamised selle kohta, kuidas mu hele nahk ja punane pea otseloomulikult mu vere imemaitsvaks teevad.

    1. Oh, sa vaene väike inimhing! Ma lihtsalt ei saa aru, millega sinusugused inimesed mõtlevad :D Kui sul hingamisraskusi ei ole, siis südamerahuga oleksid sa võinud seal 8 tundi ka istuda. EMOsse astudes sa ju näed esimese asjana kaunilt LCD telerilt, kaua ooteaeg on. Nutnud peatäis ja lahkunud siis. Ju peaksid natuke süvenema ja mõtlema, et EMO patsiendid ei ole ainult need, kes allergilise reaktsiooniga toolidel mossis näoga istuvad. Kui sa teaksid, mis REM-saalis toimub, siis su ajunatuke ei vinguks ühe nelja tunni pärast. Sina, oma allergilise reaktsiooniga, oledki kõige viimane “roheline” patsient. Need, kes on tõesti raske allergilise reaktsiooniga (anaülaktiline šokk) päris silmad-kõri-nina-kinni on aste kõrgemad ja saavadki sinust enne abi :). Mis on ju igati normaalne :)

      Ja sina, kui suur allergik (oma juttu järgi) peaksid ju nii tark küll olema, et varud mõned tablad-ampullid koju, kui sääsk hammustama tuleb. No hard feelings. Seletasin lihtsalt natuke tagamaid, mida üks-suur-punn-sügeleb-olen-EMOs-tegelege minuga-inimesed võib-olla paugust ei mõista.

  4. Ma töötan ise haiglas, küll mittemeditsiinilise poole peal, aga nii palju tean küll rääkida, et EMOs ongi jõhkrad järjekorrad. Ja sel lihtsal põhjusel, et lisaks rasketele ja ülirasketele patsientidele tulevad sinna ka kergemate vigastuste või valudega inimesed. Ja kui kiirabiga tuuakse tagantuksest punase taseme patsient, siis on prioriteet tema, mitte verd jooksva näpuga inimene. Sest sinu elu ei ole ohus, hetkel veel mitte :)
    Ma ei pane iseenesest pahaks, et perearsti poolt lahendatavate asjadega vahepeal EMOs käiakse, sest ma ise olen sama teinud. Aga ma kunagi ei vingu ajakulu pärast, sest tean ise, et osad inimesed ei saabu sinna peaukse kaudu.
    Noh, lihtsalt mõtteaineks :)

  5. Mul läks Mustamäe EMOs 7 tundi. Algul läksin sinna, siis ootasin, et saaks 5 eurot maksta, siis ootasin, et saaks mingisse eelläbivaatusruumi, siis ootasin, et saaks arstile. Kokku 7 TUNDI. Mul oli nimelt põiepõletik ja vägaväga piin oli seal niimoodi istuda, nutt oli kogu aeg kurgus, aga ära ka minna ei saanud, kuna nädalavahetus oli ning ma ei oleks mitte kuskilt mujalt antibiotse saanud.

  6. Ma tavaliselt arvestan 3-5tunniga. Kui hästi läheb saab kiiremini. Lastega läheb õnneks rutem.

  7. Kui ikka omal jalal saad emosse mindud siis valmistugi ootama kuni 6 tundi. Mina olen mõned korrad viimasel ajal käinud. Viimane kord oli põlv liigesest väljas, kõndida ei saanud, ainult hüppasin mööda koridori ringi seal et oma järjekorranr-it vaatamas käia. Õnneks olid inimesed abivalmid ja ütlesid et jälgivad mu numbrit ise, et hüplema ei peaks :D Ja kohvi sai osta ja snäkke ja telekat vaadata ja parkimine oli tasuta ja personal oli sõbralik. Ma ei tea, minu arvates mingi põlvevigastus, metsas saadud puuk või katkine näpp pole küll põhjus et mingit kiiret teenindust seal nõuda. Olles seal viimaste kuude jooksul mitu korda käinud siis ikka on nähtud milliseid inimesi sinna tulnud on. Üks kõndis (st. hüppas sõbra õla najal) omal jalal lahtise luumurruga sisse (lühkarid jalas), ühel naisel ilmselt katkes rasedus, tulles-oodates oli valugrimassides ja lahkus nuttes, üks tuli verise näoga, hetke pärast lendas mingi arstide brigaad sisse külmakohvritega (ilmselt elundit siirdama) jne. Seal näeb ikka erinevaid karaktereid ja kui just surm silme ees pole siis oota oma aeg ära. Ja täna jumalat et sul midagi hullemat pole…

  8. Minu isa ootas EMOs eluohtliku kopsuinfarktiga (ja samaaegse kahepoolse kopsupõletikuga) ei rohkem ega vähem kui… 8 tundi! Varahommikul läks kohale, veidi pärast kella 15 pääses löögile, inimesi lasti pidevalt vahele. Arstide õigustuseks võib vist öelda, et sümptomiks oli väga tugev ja suurenev valu seljapiirkonnas, arvati, et närvivalu… Sellegipoolest pisut nadi lugu. Tal on närvivaluga ennegi probleeme olnud, seega ei tahtnud ta ise kiirabi kutsudes ka süsteemi koormata. Tegeliku probleemi avastamisel kirjutati ta muidugi kiiresti sisse ja haiglasse jäi ta pikemaks ajaks.
    Jumal tänatud, elama ta jäi :)

  9. Ma tean et ma kõlan nagu stalker, aga ma olin eile EMOs samal ajal kui sina. Mõtlesingi, et mis juhtus, tänks et selgitasid :D
    Ma käisin hüppeliigest pildistamas, kahtlustasin et katki aga õnneks polnud.. Aega läks max 2h, olin arvestanud et lähen 5 vähemalt:) nii et hea kogemus ja kõik töötajad olid ka hämmastavalt sõbralikud ja toredad, kui välja arvata et arsti jutust ma lihtsalt mitte midagi aru ei saanud :(

  10. Minu isa on kokk ja kui ta abiellus mu emaga, siis tegi kõik toidud külalistele ise (kujutan ette kui ränk töö see olla võis). Päev enne pulmi fileeris isa kala ja lõikas endale sõrme haava, mis oli nii sügav, et lõikas sõrmeluuni väja. Nüüd pulmapiltidel ka side ümber käe. :D Näitab kohe ära, et sellisel sündmusel las tehku teised oma tööd ja pruutpaar olgugi pruutpaar. :)

Comments are closed.