Ma enne söön kräppi kui mõtlen kräppi

Mul on üks sõbranna, kelle jaoks on klaas alati pool tühi, seevastu mina olen rõõmurullist tujurikkuja, kelle jaoks on klaas alati pool täis.

Loomulikult ei ole päevad vennad ja iga päev ei ole lust ja lillepidu, ometi ei tasuks pead norgu lasta iga tagasilöögi puhul, mis elu teele veeretab. Ja minu meelest on kogu selle asja juures üks hea asi – mõelda positiivselt.

Samas kui ma mõtlen ajas tagasi, siis 20neselt tundus mullegi, et iga pisem tagasilöök on „kõik on läbi“. Tegelikult teadsid alati, et läbi pole midagi, sest ema kontol on veel raha. Nälga ta sind ei jäta ja kuigi halb oli küsida, siis suures hädas küsisid ikka. Või ei pidanudki küsima, ta sai ise aru, et peab vist raha kandma. Ja nii see jätkus.

Ühel päeval sain suureks. Tegelikult võin ma ausalt öelda, et mina sain suureks alles siis kui ma Meelisega kohtusin. Siis ma tegin oma südame kõvaks ja hakkasin tegelema oma murede ja probleemidega, selle asemel et elada teiste elu ja muretseda nende murede pärast.

Ema arveid maksin ikka edasi, kuigi oleksin võinud kõik tema kanda jätta, polnud mul südant. Kolima ta keeldus. Istus üksi seal suures majas, kus tal puudusid positiivsed mälestused, aga ometi oli see tema kodu. Küttis elektriga, arved olid kuust kuusse laes. Ja ta suri sisemiselt. Ja ma ei osanud teda aidata. Ja ta oli haige.

Ma arvan täna, et ta teadis mitu aastat, mis haigus teda tegelikult vaevas, ja ta käis analüüse andmas nii tihti mitte selleks, et teada saada, mis tal siis viga on, vaid sellepärast, et näha, kui kaugele see asi arenenud on ja kui hull see tegelikult on. Meile ei rääkinud ta midagi. Elas seal suures majas koos oma maksatsirroosiga ja ei tunnistanud meile, et ta seda teadis viimse hingetõmbeni. Aga täna ma tean, et ta teadis.

Aga juhtusin nüüd kõvasti teemast kõrvale. Võibolla sellest saabki südamepuistamise blogi, aga… Kunagi 14aastasena käisin ma psühholoogiakursustel, sest mul oli vaja iseennast leida ja seal õppisin ma seda – mõtle positiivselt, alusta hommikut sellega, et sa ärkad üles ja vaatad peeglisse ja ütled endale, et oled ilus. Ja ma tegin seda. Seepärast arvasin ma ka 111-kilosena, et ma olen sitaks ilus :)

Ehk siis sa oled see, mida sa mõtled. Või see, mida sa sööd. Ma enne söön kräppi kui mõtlen kräppi. Päriselt ka. See hoiab vaimu ikka palju selgemana.

Meie majas on Meelis pigem muretseja ja ülemõtleja, et kuidas ikka saab ja kas saab. No mis tähendab kas saab, loomulikult saab, kuidagi ikka saab. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Selge see. Ma ei viitsi täna mõelda, mis must saab. Kust ma saan megaemapalga, kas ma saan hakkama… Küll ma saan! Ja kui ma ei skeemita endale mingit emapalka, siis ei skeemita. Elan oma miinimumiga nagu paljud naised. Mis seal ikka.

Tasub mõelda positiivselt ja lihtsalt negatiivsetest mõtetest üle olla, sest minu meelest need süvendavad veelgi enam su nö depressiooni ja kassis olekut, parem proovi ise midagi selle jaoks ära teha, et ei oleks koguaeg nii kass ja pask. Jah, ühtpidi on raske, aga teistpidi – kuidas sul kergem hakkab kui sa kogu aeg negatiivselt mõtled ja aina enam endale sisendad, et kõik on pekkis ja paremaks… ei, ei, ma ei usu, et läheb. Muidugi läheb! Ega eluks ajaks ikka nii ei jää :)

glass1

Leidsin mõttetreeningu lehelt ühe blogipostituse, kus on väga hästi välja toodud, kuidas luua harjumust mõelda positiivselt?

Mõtlemine on harjumus ja viis kuidas me mõtleme – enamjaolt positiivselt või enamjaolt negatiivselt – on samuti harjumus. Kas me näeme asja miinuseid või otsime plusse on omandatud mõtteviis.

Pane negatiivsed mõtted kirja → Kasuta positiivseid enesesisendusi → Pane kirja väikesi lühiajalisi eesmärke → Suhtle positiivsete ja väldi negatiivseid inimesi → Õpi lõdvestuma

Loe edasi siit, kuidas seda kõige kergem teha on :)

7 kommentaari

  1. Ma olen nii täiega sinuga ühte meelt. Ma oleks selle nagu ise kirja pannud. Ja otse loomulikult on mul selline mees, kes iga asja peale kohe negatiivseid mõtteid hakkas mõtlema. 10 aastaga olen ma teda õpetanud teistmoodi mõtlema. Seega on see täiesti võimalik.
    Ma ise mõtlen sedasi, et isegi kui on eriti kräpp päev, siis selles päevas on ikka midagi ilusat ja head ja väikesed asjad loevad.
    Ma olen õnnelik ja tänulik iga positiivse ja toreda asja pärast minu elus. Ja nii ongi elu lill. Minu elus on ka ju igast jama. Iga inimese elus on. Aga see loeb kuidas sa üleüldiselt asjadesse suhtud.
    Naerata ja maailm naeratab vastu! (Või siis vahel, et naerata ja maailm naerab su üle ja mina koos nendega.)

  2. See koik on tore tapselt sinna maani kuni yhel mitte nii ilusal paeval otsustab sind murda depressioon…naiteks synnitusjargne. Mitte miski ei kaitse meid selle eest ning ykskoik kui tais klaas enne seda oli- siis on ikkagi korraga kurb ja negatiivne jne. Aga ok see selleks- muidu sama meelt, et moelda tuleks positiivselt :)

    1. Ma ei räägigi süvenenud depressioonist, sellest kui inimene on reaalselt stressis ja ummikus. Vaid sellest kui inimene näeb igas pisiasjas paska, ja mitte midagi positiivset. Ometi on ta elus, terve, laenuvaba, noor ja elu on veel ees :)

      1. Aga mil viisil teed sa vahet, et inimene on lihtsalt negatiivne voi ta juba ongi depressioonis? Viimasel juhul 99%-l juhtudest teeb ytlus “sa oled noor, ilus, laenuvaba jne” (depressioonis inimene loeb seal valja “mul ei ole pohjust olla depressioonis” ning vajub veel sygavamale). Yhesonaga, mida ma oelda tahan on, et ei ole lihtne teha vahet lihtsalt negatiivsel motlemisel ja depressioonil. (Ka mitte koige lahedamate (appi, appi eesti keel hakkab ununema- ei tea kuidas saada “lahedased” siinkohal oigesse vormi) puhul). Aga koik see oli juba tugevalt teemast korvale kaldumine. Sorry!

        1. esiteks olen ma näinud kõrvalt sügavas depressioonis inimesi, enesetapuäärel olevaid ja tegevaid…
          Ma olen õppinud psühholoogiat ja läbinud kriisiabikursusi…
          Hetkel kirjutatud juhtum, konkreetne inimene, pole depressioonis ;) õnneks!
          Lihtsalt noor ja mõtleb üle :)

  3. Ma ei oska negatiivseid inimesi endast eemale ajada. Praegu tunnen, et sain tuttavaks ühe inimesega(ülikooli esimene aasta). Kedagi muud ei tea, kui ainult seda inimest, seega olen temast kinni hoidnud. Kardan vist üksindust… Aga see on jumala tõsi, et kui sa oled negatiivse inimesega, siis ta lihtsalt imeb sinu tühjaks.

    1. Kui nn negatiivne inimene “imeb su tühjaks”, siis pole tal depressioon, vaid ta kas lunib niisama tähelepanu või viriseb. Depressioonis inimene üldiselt “imeb” ikka ainult iseennast ning enamik neist ei taha, et teised tema masendust tunneks, st nad üritavad teisi naerma ajada, teisi kuulata jne, et ei peaks iseendaga tegelema. Muidugi ühiskond kipub alati neid kõiki ühte patta panema ja siis juhtubki see, et päris depressioonis inimest nimetatakse niisama irisejaks, temast eemaldutakse ja seeläbi süvendatakse depressiooni veelgi.

Comments are closed.