Ma olen haige inimene! Või ka mitte?

Teate, see võib kõlada uskumatuna, aga ka 32aastaselt olen ma suuteline käituma nagu 15nene ja mul on jumala kama, mida teised arvavad.

Kui ma olin umbes 13aastane, siis ma mäletan, kuidas Koit Toome oli mu pinginaabri naaber ja kuidas meil olid Code One’i plakatid enne kõiki teisi ja kuidas me kuulasime seda kassetti ribadeks lihtsalt. Samal ajal või natuke hiljem ilmus ka Maarja-Liisi kassett ja seda ma mäletan, kuidas me kuulasime talvel, villased sokid jalas selle pinginaabri voodis teki all, klapid peas. Haletsesime ja nutsime, jumal teab mida, kutte meil ei olnud, ju siis seda kassisimegi. Igaljuhul on täna mul esimesest taktist kõik need lood peas kui seebivesi. Otseselt ma neid laulda ei oska, aga kui lugu juba mängib, tean ma kõiki sõnu.

Eile õhtul kui me Hedontsiku sünnat natuke tähistasime ja aias grillisime ja hiljem juba tuppa tulime, siis teatas ühtäkki Meelis, et “Leeeeeenu, Koit on täna Amigos!” Ja kuigi ma olin kakskümmend minutit enne seda öelnud oma sõpradele, et täna mina küll välja minna ei viitsi ja vahelduseks võiks Meelis minna, siis röögatasin ma nagu teismeline “Amigo, siit ma tulen!” Ja nii oligi. Tegime naabripoisiga end ilusaks ja tõmbasime peole.

PS! Hedon juba magas ja magas ka siis kui ma paar tundi hiljem koju tagasi tulin :) Ja Meelis magas ka ja ärkas siis kui Hedontsik süüa nõudis kella viie ajal… Nädalavahetuseti ärkab öösiti Meelis, nädala sees mina, et ma ka mõne öö magada saaks ilma segamata :)

Eilne Koit oli imeline. Mitte, et ta alati hea ei oleks, aga eile oli kuidagi eriliselt tore. Tal endal oli ka hea tuju ja lava ees ei tekkinud tunnet, et ta lihtsalt teeb oma asja ära, sest peab, vaid tal oli endal ka fun. Iga kord see nii pole. Uskuge mind, ma olen päris mitmel kontserdil käinud. Ja tal on uus kava! Ja ta tegi ühte Maarja lugu ka. Ja üldse, see kontsert oli nii hea.  Ühesõnaga, sealt tagasi jalutades tuli mulle vastu Kerli Kõiv, aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida, vaid siis tabasin end mõttelt, et ma olen ikka haige inimene. Ma olen sama kaua kui Koit lavalaudu on kulutanud olnud tema fänn. Ma tean kõikide lugude sõnu peast, välja arvatud “Elu täie raha eest”, sest see ilmus siis kui ma olin Austraalias, ja see lugu läks minust kuidagi mööda ja “Mr DJ” mulle ei meeldi, seega ma pole vaevunud neid sõnu õppima, või noh, ma pigem ei kuula neid laule ja seepärast ma neid ei tea.

Igaljuhul, sel aastal saab Koidul 20 aastat laval ja sama kaua olen mina lava ees andnunult teda vahtinud ja kaasa laulnud. Ma olen temaga isegi 15aastasena kallistanud ja Tivolis käinud. Pinginaabri kaudu tutvused sees ikka :D

No ja siis ma eile mõtlesin, et kas ma olen veits imelik või ei? Et ise 32, aga ikka lava ees nagu tiinekas. Noh, vaatasin siis enda ümber ja … teised minusugused seal reas. Seega, mul eriti suva :) Jumala eest, kui mulle meeldib Koit, las ta siis meeldib.

Mu ema näiteks fännas megalt Ivo Linnat (neil isegi sama sünnikuupäev), noh ja Koit ongi uue aja Iff :) Ma kujutan ette, et ma olen kümne aasta pärast ka seal Amigos ja Õllekal kui ta esineb.

Aga nüüd ongi mure, kuu aja pärast on Õllekas, kust ma saan beebile need kõrvaklapid, et ta ei sureks sinna muusika sisse Õllekal? Ja hea uudis on see, et beebile meeldib ka Koit. Raseduse ajal sai “Rannamaja” ikka kuulatud ja kui nüüd see lugu peale panna, siis ta kohe elavneb ja naerab. Võibolla naerab ta selle üle, et ta emps on napakas, aga võibolla ta tunneb ära. Keegi ei tea.

PPS! Ärge palun hakake hurjutama, et issand, lapsega Õllekale… Ega ma teda kukile ei võta ja lava ette ei lähe. Ja melu on seal nagu linnatänavatel, ei mingit liigset müra, üleüldises võtmes :)

Samal teemal

12 kommentaari

  1. Otsi ebayst näiteks “baby ear defender” või “baby earmuffs”, ilmselt võiks ka jälgida, kui n-ö professionaalselt nad summutavad – äkki niisama katmisest ei piisa? a ei tea ka.

  2. Tsau!
    Meie tellisime oma kutile siit: http://www.tamrex.ee/et/tooohutus/isikukaitsevahendid/kaitse-oma-tervist/kuulmiskaitse/korvaklapid.html
    Teenindus oli superkiire ja klapid on hea hinnaga ka.
    Meil oli beebiga reisimise jaoks tarvis. Esimest korda olid peas neljakuuselt ja núúd pea kolmepoolesena on juba endal tal harjumus lennukisse saades klapid válja otsida.
    Kóikvóimalikud folgid ja asjad on meiega titest saati kaasa teinud, kandelinas, klapid peas ja vága tsill on. Tundub, et sai hea ost tehtud úhesónaga:)

  3. Krissu Prismas oli ka. Seal vahes, kus kruvikeerajad ja mutrivõtmed. Imestasime kummalise paigutuse üle…ise ei oleks osanud sealt otsidagi.

  4. Prismas on ka. Mina enda plikale ostsin just becky’st.

    Ja plusspunktid selle eest,et sa vähemalt mõtled klappidele. Käisin lastega koos Otti ja Taneli plaadiesitluskontserdil ja peale minu laste nägin klappe veel 3 lapsel. Täiesti väikesed beebid olid ilma klappideta :( Minu kõrvad igatahes veidi kumisesid kui koju jõudsin, mis siis veel väikestel on :(

  5. Väga tänuväärt teema, just oli endal ka see otsing plaanis ette võtta.

  6. Lapsega peole…miks mitte…mina ka tahan minna ja olla…ega see ei tähenda et oled ema ,siis elu jääb seisma…no ei:)

Comments are closed.