Maovähendusoperatsiooni ABC

Minu jaoks on suisa kummaline, et tänased maovähendusoperatsioonil käijad ei saa kaasa mingit infot, arstide meelest on internet infot täis ja lugegu ise? Okei, kui nad suunavad nad peenemaks.ee lehele, siis on hästi, aga lihtsalt, et guugleda, siis on nats kehvasti…

Siis jõuavad nad minu blogisse, loevad paar postitust läbi ja ei tea ikka, mida teha. Natuke kurb on ka, et arstid nii suvalt ajad kirja panevad ja üldse inimestele ei selgita, mis neid ees ootamas on. Paljud ei teagi, et nahk ei tõmba kohe tagasi ja et esimesed kolm nädalat peab suht vee peal olema jne. Mõtlesin siis ühe korraliku ABC kokku panna, et oleks mida soovijatele jagada.

Kellele on maovähendusoperatsioon mõeldud?

Eelkõige ikkagi inimestele, kes on nii rasvunud (kehamassiindeks üle 40), et ise end liigutada ei jõua, kellel pole tahtejõudu end kapsalehtedega saledaks piitsutada. Jutt, et mine trenni.. Jah, tore jutt, aga 130 kilone inimene jõuab end vaevu riidesse panna ja paar sammu astuda, mitte kilomeetreid jalutada.

Seega, kui sa tunned, et sa ise end aidata ei suuda, pöördu arsti poole. Enne soovitan aga põhjalikult uurida, mis on maovähendusoperatsioon, millised on tüsistused ja tagajärjed.

Mina ei leia, et see oleks väär. Mida inimesed arvavad? Jumala savi, mida keegi arvab. Sina tahad end hästi tunda ja kui sa tead, et sa ei saa ise hakkama, siis palu abi. Kui sa ei saaks lae alla kruvi keeratud, siis sa paluks abi, eks? Kui sa ei saaks ise autol rehvi vahetatud, siis sa paluks abi. Aga miks sa tervise puhul abi ei julge paluda või mingit valehäbi tunned?

Kuidas maovähendusoperatsioonile saab?

Mina sain perearstilt saatekirja. Aga keegi ei keela pöörduda ka otse kirurgi poole. Või kasutada tasulist teenust.

Olen kuulnud päris palju lugusid perearstidest, kes keelduvad saatekirja andmast, et proovi ikka dieeti pidada ja no kuidas siis ei saa.. No, ilmselt pole see perearst ise 100+ kilo olnud, et seda mõista. Ja kui ei taha anda, ärgu andku siis. Pöördu otse kirurgi poole. Tasuline või tasuta, see on sinu oma valik.

Mind opereeris Sven Troost, kes lõikab nii LTKH kui ka oma erapraksises.

Kui palju maksab maovähendusoperatsioon?

Kui sul on kannatlikku meelt oodata Haigekassa järjekorras, siis ei maksa see midagi peale ootamise. Kui oodata ei taha, siis kogu viis tuhat eurot ja pöördu näiteks Sven Troosti poole. Troost Kirurgia kodulehelt leiab infot erinevate lõikuste kohta.

Milline on taastumine? Tüsistused?

Ilmselt on see üsna individuaalne. Enne oppi soovitatakse kaalust ise võimalikult palju alla võtta, süüa palju valku sisaldavaid tooteid, sest see nö muudab kirurgile nähtavuse paremaks. Vähemalt mulle nii räägiti. Ma võtsin mingi kuu ajaga iseseivalt seitse kilo alla tänu sellele,et viskasin menüüst välja võileivamäärded ja kasutasin nende asemel salatilehte või värsket kurki. Asendasin rasvase ahjuliha kanafileega ja jõin palju keefiri. Mul olid ka spetsiaalsed valgujoogid, aga need lihtsalt olid nii rõvedad, et ma ei suutnud neid juua. Praegu näiteks müügil olevad PROfeel joogid on kordades meeldivama maitsega. Neid võiks iga päev sisse larpida ilma mingi probleemita.

Tavaliselt tehakse see operatsioon paari nö auguga kõhtu ja paar päeva hiljem jalutad haiglast koju. Minu puhul tekkis aga „nähtavuse probleem“ ja arst oli sunnitud tegema lõike, et saaks mu mao kinni õmmelda. Kui ta mulle järgmisel päeval näppude vahel näitas, et noh, tegin sellise lõike.. Ma olin, nojah, kui vaja siis vaja. Tegelikult seda küsitakse enne oppi, et kui on vaja teha lõige, kas teeme või jätame pooleli. Ma olin poolt, kui vaja, siis vaja…

Igaljuhul mu imestus oli suur kui ma kodus ise oma haaval plaastrit vahetama asusin… See arm on reaalselt rinna alt nabani. Alguses on see punane ja „värske“, mul oli nagu kuusepuu roots kõhu peal. Kasutasin siis kreemi – soovitan väga Sodermix kreemi, mis on küll kallis, aga aitab väga hästi armiparanemisele kaasa ja muudab ta nö nähtamatuks. Mina kasutasin ainult ühe tuubi jagu, aga sellest juba piisas.

Lasin endale kohe õmmelda monokini ehk selle triibuga trikoo, et armi varjata. Samas nüüdseks on ta juba lihtsalt valge triip ja väga ei häiri.

Pärast operatsiooni:

Esiteks, andke endale aru, et teie magu on tikutopsisuurune ja te ei saa süüa enam nagu varem. Kahest ampsust saab kõht täis. Te saate kõike süüa, aga ajapikku. Alustada tuleks ikkagi veest, mahlast, teest, puljongist. Seejärel saate lisada menüüsse, umbes 7-10 päeva pärast operatsiooni, püreesupi, jogurti… Kujutlege, ma sõin topsi jogurtit TERVE PÄEV! Seda väikest, punases topsikus Fructise oma. See on niigi kõige väiksem mida poes leida.

Vaikselt võib lisada purustatud juurvilju, puuvilju. Kuu aega pärast operatsiooni saate lisada oma menüüsse liha, mis tuleb hakkida imepeeneks. Te ei taha ju ometi, et see mõne õmbluse taha takerduks ja teil maos mädanema hakkaks. Hullemal juhul võib see lõppeda surmaga. Ettevaatlikkus ennekõike. Vältida tasuks leiba, õuna, tomatit (happelisi asju), alkoholi.

Kas sa ei saagi enam kunagi süüa? Mis elu see on, kui sa saad ainult 20-30ml süüa?

Olgem ausad – tegelikult saab süüa ikkagi natukene rohkem, sest magu natukene siiski venib. Nälga ei jää keegi. Aga pärast operatsiooni on toitumine kergelt öeldes raskendatud, sest alguses saad süüa ainult vedelikke (vesi, puljong, mahl), hiljem lisanduvad püreestatud toit, jogurtid. Püreedieet peaks kestma vähemalt kaks-kolm nädalat.

Umbes kuu aega pärast operatsiooni on su magu taas valmis pehmet sööki sööma, seega liha ma soovitaks ikka väga pisikeseks hakkida või selle söömist alguses vältida. Või siis hullumoodi seda närida, et makku tükke ei tekiks.

Pehme toidu alla saab liigitada kõik keedetud/aurutatud köögiviljad, munapudru, hakklihakastme jne.

Enne paari kuu möödumist võiks ikkagi nö tavatoiduga oodata. Söögikorrad peaksid koosnema pigem proteiinirikastest toitudest, nende hulgas tailiha, madala sisaldusega piimatooted, muna jne. Keha vajab pärast lõikust taastumiseks ja normaalse talituse säilitamiseks proteiine. Samuti peaks sööma toitainerikkaid puu- ja juurvilju.

VÄLDI: mõned toidud tekitavad ebamugavust, keha ei talu neid hästi, sest nad on liiga gaasilised, happelised, kleepuvad, kuivad.. Näiteks leib, riis, tooted puuviljad (eriti nahad/koored), vältige gaseeritud vett, see ainult venitab teie magu suuremaks.

Teiseks on osa toite ebasoovitatavad seetõttu, et need on vähetoitvad, aga sisaldavad palju rasva, suhkrut ja kaloreid. Te peaks vltima magustoite ja teisi toite, mille esimese kolme koostisosa hulka kuulub suhkur. Te ei tohiks tarbida kõrge kalorsusega jooke nagu jäätisekokteilid, limonaadid, puuviljajoogid ja toiduasendajad. Vältida tasuks ka alkoholi, sest selles on palju kaloreid.

Alkoholi tarvitamine pärast maovähendusoperatsiooni

Ei soovitata juua mõnda aega, eriti gaasilisi jooke, sest need venitavad magu. Mäletan, et võtsin uusaastaööl (kuu pärast oppi) lonksu šampust ja mul oli tunne, et magu läheb lõhki. Siiani ma väga kihisevaid jooke ei joo. Vahuvein on lihtsalt väga halb „seedida“; karastusjookidel lasen klaasis seista, või segan kõrrega mullid välja, kui räige isu millegi järgi on. Vahel kohe on kokakoola isu.

Ma mäletan, et mul oli alguses alkoholiga see, et jõid klaasi veini ja põmm, täiesti täis. Jõid teise klaasi ja põmm, kaine tagasi. Siis võisin õhtu jooksul veel kolm klaasi juua ja enam pähe ei hakanud.

Siis mingil hetkel see nagu taastus. Et kui jõid klaasi veini, oli ok, kaks klaasi oli ka okei, kolmas klaas – hakkasid täis jääma. Neljas klaas olid mälus ja viies klaas oli juba paha. Kõige hullem ongi seejuures see, et kui sa nö üle jood ehk normaalne inimene läheks ja oksendaks, siis minul see võimalus puudub. Mul pole magu, kuhu vein/toit pidama jääks, et näpud kurku ajada ja oksendada. Ma pean selle halva tunde lihtsalt üle elama, jah, ma võin ju näpud kurku ajada, aga mul tuleb sealt ainult natuke tatti. Kõik.

Hetkel, kuus aastat pärast operatsiooni, olen kuus kuud kaine olnud. Sültuvus on kerge tekkima. Lähemalt saab lugeda siit!

Piima või nisu toidutalumatust ei tekkinud? Allergiaid? Vitamiinipuudust?

Mingeid talumatusi või allergiaid ma ei täheldanud. Umbes neli kuud hiljem saab keha aru, et vitamiinidest on puudus, juuksed kukuvad maha, nahk kuivab… Mina sõin esimene aasta nii palju kui meeles oli Omep7 tablette ja Apoviti multivitamiine – esimene siis kaitseb magu ja teine peaks andma vajaliku koguse vitamiine. Kuna ma väga hea tabletivõtja pole ehk võtan siis kui meeles on ja purk näppu jääb, üritan juua värskelt pressitud mahla või süüa värskeid puu- ja juurvilju, et vitamiine saada.

Ainuke vitamiinipuudus, mis mul nö välja lõi oli see B12 (vist!), et mul ei tekkinud rinnapiima. Samas olen rääkinud erinevate maovähendusoperatsiooni läbinud naistega, kes on sünnitanud ja see on ikkagi individuaalne, mõnel lahmab piima juba ojadena seitsmendal raseduskuul. Seega, see pole fakt, et opilkäinutel piima pole, aga võib juhtuda. Pikemalt kirjutasin sellest piimaprobleemist siin!

Kuidas harjusid pideva täiskõhu tundega?

Ma mäletan, kuidas ma kartsin, et kui mul on janu, siis kuidas ma juua saan? Haiglas olles jõin vaid lonksu kaupa. Aga ega ma täna ka üle viie lonksu korraga ei joo. Kõht saabki triiki täis.

Täiskõhtunne tekib kiirelt ja üle süüa on väga kerge. Tuleb lihtsalt katsetada. Mäletan, kuu pärast opii mul oli hull keedumuna isu. Hammustasin sellest ühe amspu ja kõht oli plaksti täis. Siis oli küll kurb meel. Ja paar kuud pärast oppi tegin ma hapukapsasuppi, no nii isu oli. Siis ma sõin end esimest korda üle ka – vedelikku ja tahket üldse pole hea koos süüa ja nii ma seda supivedelikku larpisin, kuni tundsin, et paha hakkas… Siis pikutasin natuke ja lasin maol maha rahuneda ja sõin paari tunni pärast edasi.

Kaks levinumat probleemi, mis pärast maost möödajuhtivat operatsiooni võivad tekkida, on:

  • dumping sündroom – toidu liiga kiire liikumine läbi seedetrakti, mille tõttu võib tekkida kõhulahtisus, väsimus ja iiveldus. Probleem on seljatatav tasakaalustatud toitumisega. Minul on seda väga vähe tekkinud, mõnel üksikul korral süües midagi a) liiga rasvast b) magusat.
  • liiga väike vitamiinide ja mikroelementide omastamine, mis võib negatiivselt avalduda enesetundes ja üldises tervises. Probleemi tekke korral on võimalik võtta toidulisandeid ja preparaate. Umbes neli kuud pärast operatsiooni saab keha aru, et midagi on valesti – hambad võivad lagunema hakata (ei pruugi), juuksed kukuvad välja suuremal osal inimestest, minul näiteks ei tekkinud rasedusega rinnapiima (B12 vitamiini puudus). Toidulisandeid ja vitamiine tuleb manustada ilmselt terve järgneva elu. Kõigile patsientidele soovitatakse peale bariaatrlist operatsiooni tarvitada pikaajaliselt multivitamiine, b12 vitamiini, kaltsiumi, raua ja D vitamiini preparaate. Regulaarsete vereanalüüside tulemusel määratletakse erinevate ainete individuaalne vajadus patsiendi elu jooksul.

Mis veel muutub? Kas nahk tõmbas tagasi?

Minul tõmbas küll suhteliselt hästi tagasi. Loomulikult on ka neid, kellele tekib see nö sepapõll ja seda on vaja lõigata, sest seda nahka pole lihtsalt kuskile panna. Eks see sõltub ka vanusest ja kõigest, aga minul jäid koledaks vaid reite siseküljed, kus oli selline vedel nahk. Käed ja kõht olid enamvähem, kuigi kõhunaha puhul ma ei saanud väga bikiine kanda. Tähendab, ma kandsin, aga kõik püksid panin jalga tagurpidi, sest eest on nad liiga väiksed ja nahk ei mahu nö ära.

Soovitan siinkohal kreemi Nivea Q10 Skin Firming’ut, mina kreemitasin end sellega iga kord pärast pesu ja see oli kindlasti üks faktor, mis naha tagasitõmbamisele hästi kaasa aitas.

  • kaal langeb, nahk tõmbub küll tagasi, aga ei pruugi teha seda nii kiiresti kui sa tahaks ja võib juhtuda, et ei tõmbagi tagasi, et reite siseküljed jäävadki lödisema, et kõhunahk ripub poolde säärde. Okei, liialdus, aga võib rippuda väga pikalt alla, kutsutakse sepapõlleks. Need operatsioonid on üldjuhul tasulised, kui kirurg ei otsusta teisiti.
  • psüühika – kui sa tunned, et vajad mingis etapis abi, ära karda seda küsida.
  • alkohol – seda tasuks vältida nii kaua kui suudate. Hea, kui te üldse ei jooks. Muidugi, iga inimene tunneb ennast ise paremini, aga pärast operatsiooni on sõltuvus kerge tekkima. Uskuge mind, ma tean millest ma räägin. Loe siit!
  • regulaarne tervisekontroll – alguses pead iga kuu, siis iga aasta, käima andmas analüüse, et kõik on korras.
  • naiste asjad – minul pole mingit lugu rääkida, aga võib juhtuda, et menstruatsioon jääb ära, muutub valulikuks.. kõigile mõjub operatsioon erinevalt, aga tasub valmis olla.
  • rasedus, lapse saamine, viljakus – rasvumine on riskikoht nii rasedale kui lootele. Ühtlasi võib see pärssida ka viljakust. Pärast kehakaalulangust tuleks siiski kehale anda kaks aastat toibumiseks enne kui rasestuda. Raseduse ajal tuleks jälgida oma toidulauda veelgi hoolikamalt, sest mineraalide ja vitamiinide puudus võib lapse sünnikaalu mõjutada. Kõige kohta tulebki ise uurida, keegi sulle kandikul ette ei kanna. Lisainfot saab näiteks siit!
  • oksendada ei saa – mina näiteks ei saa. Kõht võib saada ülemäära täis, megapaha on olla, aga isegi näppe kurku pannes tuleb välja lusikatäis tatti.
  • liikumine/toitumine – kõik käib käsikäes. Operatsioon on elumuutev otsus. Sa pead aru saama, et sellest hetkest, kui sa astud haiglast välja, muutub su senine elu kardinaalselt.
  • võhm ja jaks tulevad tagasi – sinu jaoks oli piinarikas toidupoodi piima tooma minna? Ma tean! Pärast operatsiooni kui kaal hakkab langema, lähed mängleva kergusega vabatahtlikult jalgsi aina kaugematesse poodidesse.
  • tee endale selgeks, kas tahad elada või halada. Kui oled otsustanud operatsiooni kasuks, algab sinu uus elu. Ela, nagu homset pole – ole õnnelik, et oled elus, jõuad lapsele järele joosta, jalutada, süüa häid toite jne Kui tahad halada, siis hala omaette. Keegi ei taha seda kuulda, kuidas käisid opil ja ups, ei väljunudki vaala asemel Barbiena haiglast.

Operatsioon on nagu jalgratas, mille kirurg sulle annab, aga sõitma õpid sa ise.

Kolm levinumat müüti:

„Rasvumus on sama ohtlik või ohutum kui maovähendus- või möödajuhtiv operatsioon.”

Kuigi erinevad protseduurid, mida bariaatriline kirurgia kasutab, omavad teatavaid riske, on operatsioonist tulenevad elustiilimuudatused ja kehakaalu langus palju kindlam viis enda tervist hoida kui mängida rasvumusega õnnemängu.

Igaühe füüsis ja eelsoodumused on erinevad ja sellest tulenevalt pole sobilik hakata hindama, mis on „ohtlikum”. Mõni inimene võib olla rasvunud, aga ilma sellega kaasnevate tüüpiliste tervisehädadeta. Küll aga ei saa eitada, et kõrgem kehakaal tekitab terviseriske.

„Normaalne inimene hakkab lihtsalt ennast liigutama ja dieeti pidama, mitte ei lähe noa alla.”

Paraku pole evolutsioon veel inimeselt kõrvaldanud instinkti näljaajaks rasva varuda. Rasvumusega seonduvad sageli ka terviseprobleemid, mis postiivseid muutusi elus takistavad – depressioon, ärevus, unehäired, liigesehädad, kergesti tekkiv üleväsimus, jne. Samuti võivad kaalulangust takistada erinevad haigused, ravimid või lihtsalt geneetiline soodumus.

Bariaatriline kirurgia ei ole võlunipp kaalu langetamiseks. Pigem tasub seda võtta kui võimalust, mis soodustab uue elustiili ette võtmist juba üsna keerulises olukorras.

„Bariaatriline kirurgia viib kindlalt uute terviseprobleemideni.”

Maandamaks erinevaid riske, mis operatsioonijärgselt ilmneda võib, nagu näiteks vitamiinide või mineraalide puudus, saadame kõik protseduuri läbinud inimesed teele põhjaliku toitumiskava ja soovitustega. Operatsioonijärgselt on saadaval tugi ja konsulteerimisvõimalus nii arsti kui bariaatriaõega.

Üldjuhul on operatsioonile järgnevad võimalikud terviseprobleemid vaid detailid võrreldes elukvaliteedi madalseisuga, mida rasvumus tekitada võib.

Kaalulangus – kuidas kaal langeb?

Eks see ole individuaalne ja oleneb kindlasti ka valitud operatsioonist.

Operatsioonipäeval (november 2011) olin ma 104 kg

Nädal hiljem (pärast operatsiooni): 99 kg

Kaks nädalat hiljem (pärast operatsiooni): 96 kg

Kolm nädalat hiljem (pärast operatsiooni): 94 kg

Kuu aega hiljem (pärast operatsiooni): 91 kg (kaotatud kaal: 20 kg!)

Kaks kuud hiljem (pärast operatsiooni): 87 kg

Kolm kuud hiljem (pärast operatsiooni): 82 kg

Neli kuud hiljem (pärast operatsiooni): 79 kg

Viis kuud hiljem (pärast operatsiooni): 76 kg

Kuus kuud hiljem (pärast operatsiooni): 73 kg (kaotatud kaal: 38 kg!)

Aasta hiljem (november 2012): 62 kg (kaotatud kaal: 49 kg!)

Kaks aastat hiljem (november 2013): 56 kg (kaotatud kaal: 55 kg)

Igaks juhuks hakkasin nüüd guugeldama, et kuidas need protsendid tegelikult olid…

Kehakaalu langust pärast bariaatrilist kirurgiat väljendatakse tavaliselt ülekaalu kaotuse protsendina. Pikaajaline (üle viie aasta) kaalulangus peale bypass operatsiooni on 65-70% ülekaalust, peale sleeve operatsiooni 55-60%.

Kuidas kaal tagasi tuleb?

Sellest kaalu langusest ja tagasi tulemisest olen ma pikalt bloginud siin! Aga eks rasedus tõi natuke kaalu juurde ja üsna loomulik nähtus ongi, et mingi osa kaalust tuleb tagasi. Mina võtsin ka peaaegu pool oma kaalust alla (99% ülekaalust ma kaotasin), mis on väga suur protsent.

Ja olgem ausad, selleks, et sa vormis püsiks, ole sa siis opil käinud või mitte, tuleb vaeva näha.

Näide minu kaalust: patsient, kelle ideaalkaal on 55kg kaalub enne operatsiooni 111kg, seega on tal üleliigset kaalu 56kg. Viis aastat pärast operatsiooni on tema eeldatav kaalulangus umbes 37kg ehk kaks kolmandikku oma ülekaalust ja ta kaalub 74kg. Mina kaalun kuus aastat hiljem 66kg.

Kaalulangus vahetult peale lõikust võib olla väga kiire, meestel kuni 25kg esimesel kuul. Kiire kaalulangus kestab kuni kuus kuud pärast lõikust (minul kadus kuue kuuga 38kg), seejärel aeglustudes, kuid kestes veel umbes aasta (minul oli aasta hiljem kaalukaotus -49kg). 1,5-2 aastat peale operatsiooni saavutavad patsiendid oma madalaima kehakaalu, olles kaotanud 75-80% ülekaalust (mina olin kaotanud -55kg ehk 99% ülekaalust!). Üldiselt pole selline tulemus siiski püsiv ning valdav osa patsiente võtab kaalus 5-10kg juurde, seejärel kaal stabiliseerub (kolm aastat hiljem oli kaalukadu -49kg). Seega, mõningane kaalutõus sel perioodil on normaalne ja ootuspärane. 

Sa ei olegi sünnikaalus?

Ma ei saa absoluutselt aru inimestest, kes arvavad, et maovähendusoperatsioon tähendab igavest kaalukaotust, kas ma siis ühel päeval peaksin tõesti sünnikaalus tagasi olema? Ma ei saa aru nende inimeste poindist, kes käivad ja vigisevad kuskil, et miks ma nii paks olen, kui ma opil käisin. Nagu statistika näitab, siis ka praeguse ülekaalu juures olen ma kaotanud kaheksa kilo rohkem, kui “keskmine” opilkäinu.

Kuidas sinusse suhtutakse tänu sellele „läksid kergema vastupanu teed“?

On inimesed, kes saavad aru, et sajakilosena sa ei jõuagi käia või mingit trenni teha, ja on inimesed, kes ei saa sellest aru. Arvavad, et kõik on kättevõtmise asi. Palun, viska endale viiekümnekilone jahukott selga ja mine jookse kümme kilomeetrit – tahaks näha, kaugele sa jõuad. Ei jõua väga, mis? Aga meie, paksud, elamegi sellise jahukotiga seljas ja me ei jõuagi minna trenni või jooksma või jalutada kümme kilomeetrit. Jah, operatsioon võib olla kergema vastupanu teed minek, aga kui sul pole enam muud varianti – sa ei saa voodist püsti, poodi minek on piin, siis millest me räägime?

Kas läheksid uuesti?

Iga kell! Mulle on kirjutanud seoses operatsiooniga väga paljud inimesed, nad saadavad mulle pilte endast enne ja pärast ja nad on nii õnnelikud, et nad minuga ühendust võtsid ja selle sammu astusid. Ja minul on hea meel, et ma olen saanud kedagi aidata või kellegi natukenegi õnnelikumaks teinud.

Ma olen kuulnud, et on mingi Facebooki grupp…

Esiteks on meil ka mitmeid eestikeelseid lehti, kust saab infot. Kõige parem koht – peenemaks.ee foorum, kus on väga palju kasutajate endi lugusid, alguseid, lõppe, kaasaelamisi, probleeme.

Seal ilmselt ei ole teemat, mida poleks seoses maovähendusoperatsiooniga lahatud – menstruatsioonist, kiilaspäisusest, vitamiinidest, lapsesaamisest, abordist, rinnapiimast.. Seal on KÕIK lood, elust enesest, meie, eestlaste lood, kes on opi ootel, selle läbinud… Sealt peaks leidma vastused kõikidele tekkivatele küsimustele. Lugemiseks on vajalik registreeruda. Sealt saab ka edasist infot Facebooki grupiga liitumiseks.

Me ei võta sinna uusi liikmeid, kes tulevad küsima ühte ja sama – neid küsimusi, mis siin postituseski. Foorumist saab kõik info kätte, seetõttu ongi oluline esmalt end kurssi viia ja siis niisama facebooki grupist lisa saada.

Kõik minu blogis ilmunud maovähendusoperatsiooniteemalised postitused leiab siit! Loodetavasti oli ka sellest postitusest abi ja kui teil on küsimusi, võib mulle alati kirjutada :)

Samal teemal

9 kommentaari

  1. Kus nurgatagustes kohtades need inimesed operatsioonil käivad?!
    Olles ise peaaegu 2 kuud tagasi operatsioonilt tulnud, pean ütlema, et see, et arstid või bariaatriaõed infot ei jaga, on ikka väga loll jutt. Või sattusid mulle lihtsalt tõelised info-allikad ette? Infovoldikuid jagatakse peoga, ole ainult ise huvitatud lugema.
    Meili- või telefoniteel olen alati kiiresti oma küsimusele vastuse saanud. Samuti suhtlen peaaegu igapäevaselt inimesega, kellega samal päeval operatsioonil olime ja haiglas tuttavaks saime. Minu meelest on infot meeletult palju ja seda jagatakse operatsiooni eelselt ja järgselt ka haiglast kuhjaga.

  2. Kõik on loogiline aga no nagu su enda näide – enne oppi suutsid end küll kokku võtta. 7kg on sinu pikkuse juures juba suur samm ja kui see käis ainult võileivamäärde ärajätmisega siis terve selle võileiva asendamisel millegi tervislikumaga oleks tulemus kindlasti veelgi parem olnud. Ses suhtes on see ikkagi kättevõtmise asi. Ära ole laisk ja ära aja arutult sitta näost sisse, thats it, ei peagi 10 km jooksma. Sinu puhul on probleemiks lihtsalt täiesti olematud tervislikud söögiharjumused, blogi vahendusel võib näha, et see osa eriti muutunud ei ole. Ikka võileivad, niksid näksid, kiirtoit, poolfabrikaadid ja muu kräpp. Tänu opile ja olematule maole ei saa seda lihtsalt endistes kogustes teha ja seetõttu sa uuesti vaalastu.

  3. Kuna ma väga jälgin,mida ja kui palju suhu pistan ,siis vaalamõõtmeid pole võtnud,kuigi soodumus selleks on :D Yldiselt olen seda meelt ,et organism töötaks ikka nii nagu loodus loonud on.Aga kui juba vaal siis pigem opp ja elamisväärne elu.

  4. Oeh kuidas mind ärritab see jutt et pole iseloomu ennast kapsalehega peeneks näljutada. Ilmselgelt ei saagi sinusugustel inimestel olla mingit aimu tervislikust toitumisest kui sellega seondub ainult kapsaleht!

    1. V6ibolla olen ma t6esti kitsarinnaline ja empaatiav6imetu, sest ei ole ise sellises olukorras olnud, aga ma n6ustun t2ielikult eelkommenteerija arvamusega. Ma 8ritan j2rgnevatel ridadel l2htuvalt enda loogikast lahti kirjutada, mida mina asjast arvan. Kui ma millegi vastu eksin, siis palun tooge see v2lja, sest ma lihtsalt olen seda t88pi inimene, et kellegi v2idetest ei piisa (olgu nad kasv6i oma ala teadlased), kui ma loogikast aru ei saa.

      Ma saan aru, et suure kehakaaluga ei jaksa ennast liigutada, aga toitumisega saab nii palju 2ra teha juba. Marimell ju t6i ise siin postituses v2lja, et enne oppi v6ttis 7 kilo iseseisvalt alla lihtsalt v6ileiva m22rete 2ra j2tmisega, ja sellest postitusest ( http://marimell.eu/avameelselt-maovahendusoperatsioonist/) saan nagu aru, et tegelikult v6ttis lausa 25kg enne oppi alla. Oleks v6inud samas vaimus edasi lasta ja poleks oppi vajagi olnud.(?) See kapsalehega n2ljutamise n2iteks toomine tundub veel eriti rumal, sest minu silmis v2hemalt ongi ju opij2rgne kaalulangus tingitud enda n2ljutamisest. Ka ilma opita oleks see p2evas 8he topsi jogurti s”o””o”mine v6i palja puljongi l8rpimine sama tulemuseni viinud, n2lginud keha oleks oma rasvavarude kallale l2inud. Jah, opi eelis on see, et kuna magu on nii v2ike, siis ei teki seda suurt n2ljatunnet ja hirm enda surnuks s”o””o’mise p2rast t6en2oliselt ei lase valimatult jampsi sisse k8hveldada. Aga kokkuv6ttes on k6ik ikkagi tahtej6us kinni.

      Opiga v6i opita, on selliste v2ikeste toidukoguste s’o”o’mine ikkagi ekstreemne ning keha 6petab ainevahetuse ringi et sellega hakkama saada, seep2rast ka see hilisem kaalut6us. M6istlikum oleks ikka oppi asemel oma toidulauda veits korrastada ning toiduportsjonite suuruseid j2rkj2rgult v2hendada, et v2ljaveninud magu saaks v6imaluse tagasi t6mmata*. Selline l2henemine v6taks kindlasti kauem aega kui opp, aga t6en2oliselt oleks tulemused p8sivamad ning kuna kaalukaotus toimuks sujuvamalt, oleks ehk ka see rippuva naha probleem v2iksem.

      *Kui ehk t2ielikult ei t6mbu tagasi, siis ma saaksin sellest “sleeve” variandist aru, aga ikkagi nii et l6igatakse normaalsuuruseks, mitte 8he muna jagu. See teises postituses v2lja toodud oht, et magu venib uuesti v2lja tundub mulle taaskord …. eee .. m6istmatu. Tundub t2pselt selline olukord, et inimesed l2hevadki opile seep2rast, et neil ei ole iseloomu iseenda jaoks oma s”o””o”misharjumusi parandada. Ikkagi nagu lihtsama vastupanu teed minek, ei taha s88a tervislikumaid toite, ei taha v6ibolla aeglasemalt ja v2iksemat portsjoni s88a, tahan et oleks lihtsalt mehaaniline pidur ees s.t. et kahe ampsuga olekski kurguni t2is. Saan maci burksist ainult kaks ampsu v6tta, aga no ikkagi maci burger mitte 8hepaja toit. Venib ju magu uuesti v2lja vaid siis kui sa j2tkad pidevalt asjade sisse vohmimist(?).

      No palun seletage lollile.

      1. Võtsin alla 7kg enne oppi, kust see 25 tuli, ma ei tea.

        Pärast oppi sa ei näljuta end, sul lihtsalt ei mahu.

        Olen nõus, asi on tahtejõus. Aga kui sa aastaid pendeldad üles alla ja lõpuks oledki rasvunud, liikuda ei jõua, liigesed valutavad ja sul on võimalus opile, siis ma ei näe põhjust, seda mitte teha.

        Alla võttes ripub su nahk enivei. See oleneb lihtsalt vanusest ja kehast :)

  5. Pean tunnistama, et mind ajavad niii kettasse need inimesed kes ilguvad, et aga söö vähem, liiguta rohkem, mine trenni. Jah. Mingil ajahetkel on see ok soovitus, kui sul on paarkümmend kilo ülekaalu. Siis sa saadki oma kaalu sellega alla. Ja mõni saab isegi suurema kaalu alla. Aga kujutage ette, et reaalses maailmas inimesed vajavadki maovähendusoppe. Sest nad ei suuda. Nad lihtsalt ei suuda seda kõike teha. Need kes suudavad, müts maha nende ees. Aga enamus inimesi ei suuda. Mis te arvate, et nad on vabatahtlikult 140 kilo?
    Ma olen ka opi läbi teinud. 5 aastat pärast oppi kaal ikka langes. Nautisin seda täiega. Kuni ühel päeval hakkas kaal tõusma ja enne kui ma aru sain mida ma teisiti teen oli 6kg juures. Söön justkui samamoodi kui enne jne. Aga minu elumuutus tekitas mulle ühe söögikorra juurde. Nii väike asi viis kaalu paari kuuga üles.
    Täna jälgin väga hoolega mida söön ja lisatoidukord on mu elust kadunud. Otse loomulikult hakkab mu kaal sellepeale langema.
    Aga ma ei suutnud seda teha enne oppi. Mul pole aimugi miks. Kas te teate miks inimesed peavad paki kartuliktõpse korraga ära sööma? Ma ei mäleta enam miks ma seda tegin. Miks ma neid üldse ostsin. Täna vltan küll vahest paar liistakat, aga tavaliselt kuskil külas olles või kui lapsed koju toovad. Seda juhtub harva. Sama on vorstiga. Miks süüakse keeduvorsti kui sama kilohinnaga saab juba päris liha osta? Selliseid küsimusi on mu peas miljon. Miks ma varem sõin makarone?
    Ja ometigi lasin kaalul tõusta.
    Täna on lihtne kommidele ei öelda, aga siis polnud.
    Kui ma vaid teaksin mis opiga seoses muutus. Aga fakt on see, et ka mina pole sünnikaalus. Ikka ülekaaluline, kuigi liigun nüüd jälle kaalulanguse suunas. Aga terve poole aasta pingutus on kadunud. Plaan oli aasta lõpuks näha esimese numbrina 7t. Nähin, aga hoopis 9t. Aga sain hea õppetunni.
    See kes ei mõista, et miks, miks ometi tehakse neid oppe, siis selleks, et minusuguseid saaksid teise võimaluse.
    Kahjuks on neidki, kes ei oska seda kasutada. Leenu kindlasti oskab ja näeb väga hea välja. Mina tahaks alati näha nende vingujate pilte. Näidake ennast! Ja siis räägime teie nõrkustest. Raudselt on ka teil minhid nõrkused ja vead millega te ei saa hakkama.

  6. Tean inimest, kes kaalub 147kg ja käib igapäevaselt trennis ;) ja usu või mitte – ta jaksab seal end liigutada ka. Seega on asi vaid tahtmises

Comments are closed.