See mõte on minu peas tiirelnud juba käesoleva aasta algusest peale või no õigem oleks öelda jaanuari lõpust. Seni olen ma sellest küll vaikinud, aga mõni aeg tagasi tõstatas selle teema kuidagi ka Leenu ja hakkasime sellele natuke laiemalt mõtlema ja nüüd… mõtleks koos teiega.
Seda postitust ajendas mind kirjutama hoopiski mu Facebooki newsfeedi ette jäänud pilt: päästjad püüdsid kesklinnast kinni 5m pikkuse ja 70kg kaaluva püütoni. See pani mind mõtlema, et mis siis saaks, kui selline tüüp mul hoovis ringi sibiks ja see omakorda viis mind mõtetega jälle kolimise juurde.
Me ei ela ju enam kuskil nõukaajas, kus isegi Soome minekuks pidi KGB’lt kirjaliku loa saama või kui sa seal ka ära käisid võisid kindel olla, et tagasi tulles pistetakse sind kongi. Piirid on valla ja mine kuhu tahad. Loomulikult on olemas viisad ja muu selline bürokraatiline jura, aga sellesse ma hetkel ei süvene. Seega juba peaaegu aastakese on minu peas, ja nagu ma aru saan, ka Leenu peas, tiirelnud mõte Eestist ära minna. Jälle.
Jah, jälle, sest korra me juba oleme seda teinud, kuid tulime tagasi. Mina küll ei tahtnud, aga ilmselt kui me poleks tulnud, ei oleks meie elus Hedonit, seega on mul siiski hea meel, et tulime. Aga nüüd ihkab vaim ja keha jälle muutust ja midagi uut. Mingit seiklust või rutiinist välja astumist. Ma ei tea, kas asi on sügises või mitte, aga ei ole tuju siin Eestis olla.
A mis lapsest saab, on kindlasti paljudel esimene küsimus. No Eestisse me teda sellisel juhul kohe kindlasti ei jäta. Hedon on juba piisavalt suur, et suudab ennast väljendada nii eesti keeles kui ka kätega. Natuke isegi inglise keeles. Seega ei tohiks olla probleemi ka teises keele – ja kultuuriruumis. Loomulikult on see raskem, aga samas ka arendav.
Minu sõbralistis on päris mitu inimest, kes töötavad kuskil mujal riigis. Neil ei ole oma kodumaal peale sõprade mitte midagi. Ei maja, korterit, maalappi ega perekonda. Seega ei hoia neid seal miski kinni. Meil on meie kolm. Ning see meie kolm saame ka koos liikuda. Sõpradega saame alati neti teel suhelda, seega ei jää suhtlemisest puudus. Küsimus on hoopis selles, mida me tegema hakkame? Raha peab ju kuidagi teenima. Ma ei tea kuidas BLOGITil aasta pärast läheb ja mis saab. Seda tööd oleks ilmselt võimalik teha välismaalt, aga paratamatult on vaja inimestega kohtuda ja koosolekuid pidada või mingeid promo asju tuua-viia. Seega oleks hea, kui ma oleks poole kohaga ka Eestis. Ja kui minna ajutiselt, ala pooleks aastaks, siis peaks ju meie Tallinna korteri alles jätma…
Variant: talveks minema
Kõige lihtsam oleks meie jaoks Phuketile minna, teame juba kohta, mida kust saab jne. Tööalaseid stsenaariumeid oleme samuti mõelnud. Blogi toob raha sisse küll, aga kas piisavalt, et ise välismaal sellest ära elada? Saaksin teha fotograafitööd – näiteks eestlastele, kes puhkama tulevad. Ehk siis fotosessioonid Tai rannas. Ütle mulle, et sa ei tahaks :)
Ja siis on veel üks asi, millele me oleme mõelnud, mida võiks seal teha. Lapsehoidmine. Ehk siis kui sa mõnel õhtul tahad peole minna, tood lapse meie juurde hoiule ning tagasi saad järgmisel hommikul. Ütleme selline 12h hoidmine. 20.00-10.00. Suht kindla peale minek. Laps saab Hedontsiga nats lustida ja magama. Hommikul teeme pannkooki ja saategi end välja magades talle järgi tulla.
Oleme ise näinud peresid, kellel oleks sellist asja vaja. Kasvõi üks päev. Me isegi läheks Hedoniga silmagipilgutamata reisile, kui teaksime, et saaksime ta mõnel õhtul hoidjale jätta. Kuigi kohalikud samuti seda teenust pakuvad, siis kahenädalasele reisile minnes ma ei julgeks vist nii.. Samas, kui ma teaks seal eestlasi, keda ma tean natuke rohkem kui „tere, mina olen teie lapsehoidja“, siis jätaks küll. Aga kui tasuv see oleks, kas ainult sellega elaks Tais ära? Kas üldse keegi mõtleb nagu meie ja tahaks, et me nende lapsi vaataks :)
Ja siis on veel variant, et üks meist läheb tööle. Nagu päris ametlikult palgatööle. Kellast kellani. Kuid suure tõenäosusega ei saa seda tööd teha Phuketil, vaid pigem Bangkokis. Seal on lugematu hulk firmasid, kus välismaalased tööd saavad.
Variant: Aasiasse tööle
Ehk siis näiteks on tööotsad olemas Singapuris (linn ise jube kallis), Hong Kongis, Kuala Lumpuris, Tokyos, Penanigs jne. Aga mõelge kui ma nüüd töötangi Bangkokis. Mida siis Leenu ja Hedon teevad? Nemad jäävad Phuketile elama? Ja iga nädalavahetus hakkan külas käima. See ei ole ka ju eriti mõtekas. Sama hästi võin ma kohe sinna tööle minna ja las nemad elavad Eestis. Kõik olemas ja käe-jala juures.
Kui te nüüd mõtlete, et mis asja sa ajad? Kuidas sa kuhugi Malaisasse või Bangkoki tööle saad? Ütleme nii, et kõik on võimalik. Tuleb vaid sellesse panustada ja uskuda. Ning kui aus olla, olen ma juba tasapisi panustanud ja uskunud. Lihtsalt see kõik võtab aega.
Variant: mina ees, pere järgi
Näiteks mina lähengi esimesena ees minema ja kui olen end kenasti sisse seadnud, tulevad Leenu ja Hedon mulle lihtsalt järgi. Kuid kui kaua ma end sisse sean?
Kui kauaks minna? Ei tea. Ei tahagi mingeid plaane sellessuhtes teha. Me läksime ka omal ajal kaheksaks kuuks Taisse talvituma, aga… läks nii, et poole pealt tõmbasime hoopis Austraaliasse aastaks ja tulime tagasi märksa hiljem kui plaanisime. Ma ei viitsi selliseid plaane teha ja ette mõelda.
Ainus millele me peame siiski mõtlema ongi just see rahaline pool. Pigem tuleb läbi mõelda must stsenaarium, et kui miski ei lähe nii nagu vaja, kuidas siis käituda. Sest teada on see, et kui sa nii mõtled, siis nii ei lähe. Mõtle kehvasti ja sul läheb hästi?
Mis teie kodu projektist on saanud tuleb kindlasti küsimus.
Seega ma vastan sellele juba eos ära. Sellest ei ole midagi saanud, sest no hallooo, vaata kinnisvara hindu. See on haige mis siin toimub. Kuna ma oleme väga ebastabiilse sissetulekuga, siis pangast ei saa me kohe kindlasti laenu. Neile piisab vaid korraks meie kontole vaadata ja tsau pakaa. Seega milleks nii panga kui meie aega raisata. Lühidalt öeldes on meie projekt “marimelli koduke” lükkunud määramatusse tulevikku. Aga marimell Aasiasse talvituma, ei pea olema nii määramatus tulevikus.
Samas eile tekkis meil arutelu, et miks just Aasia, võime minna ka Ameerikasse kui tahame. Maailm on lahti!
Leenu: läheks kohe!
Ma suures õhinas lõin juba meie pangakontodel olevad rahad kokku, et läheks juba sellel talvel – kuuks ajaks. Aga, ei. Saaks. Aga ma ei taha päris nii minna, et mul on back up raha ainult ja täpselt see summa, mis ma arvan, et meil kulub ja tagasi tuleku back upi üldse ei ole. Anname sellele plaanile aastakese veel küpseda… Kui joppab, siis järgmise aasta jaanuaris saate oma lastega reisile minna ja nad meile hoiule tuua :)
Mis te arvate, palju meil peaks raha olema, et minna talveks Taisse? Kui palju meil peaks olema “tagasituleku” backupi? Kui palju kulub kuus Tais elades? Kas teie tuleksite perepilte tegema Tai päikese alla ja kas lapsed tooksite meile magama?
Muidugi minge. See ,et osad keerutavad silmi ,et väikse lapsega ronida kuskile on nende lollus. Väiksed lapsed õpivad esiteks uue keele nii kiiresti selgeks ja kohanevad ka ruttu. Blogi ju saab kirjutada mujal ka. Just olekski lahedaid uusi postitusi uue koha ja eluga kohanemisest näiteks. Tänapäeval saab ju nii edukalt koolitusi läbi viia kasvõi läbi skypi osaledes jne kui tahta neid asju jätkata. Kui mina Taisse reisile tuleks, siis ma kasutaks 100 prossa pildistamis teenust, arvestades seda ,et te ka teate igasuguseid ilusaid ja salajasi kohti seal kus saaks kenad pildid. :).
elades ise singapuris ei ole see linn nüüd midagi nii kallis kui arvatakse, jah eesti palgaga tulles ja puhates jah aga elades on asi teine. mis vaid praegu keeruline on, on viisade saamine töötamiseks kuna riik teeb kõik, et palgatakse vaid kohalikke ja on keeruline leida firmat mis sponsoreeriks sulle employment pass’i, kuid kõik on võimalik. tuleb vaid arvestada et kõige suurem väljaminek võib üldse olla lasteaia koht lapsele, kuid alati on võimalik palgata nn koduabiline kes elab sinuga koos ja tema kulu on vaiksem kui lasteaia kohatasu. kui leida firma mis maksab rohkem kui 5000 sgd ehk 3500 euri kuus siis saad abikaasa ja lapse ka kaasa võtta ja tema saab tööle minna ükskõik kuhu firmasse ilma vajalike viisadeta, mis teeb asja lihtsamaks. nn singapuri tänavastoitu süües ei pruugi kuluda rohkem kui 1-2 euri inimene toidukorrale. ja takso ja ühistransport on siin odavam kui eestis. pigem ütleks et singapuri osas on kõige suurem raskus leida firma kes sind sponsoreerib nii viisa kui tervise kindlustuse osas. ka kõige lihtsam protseduur haiglas võib olla tuhandeid eurosi.
Seniks kuni Hedon koolilaps pole on ju maailm teile avatud, minna kuhu iganes hing ihkab.. Koolilapsega võiks mingit stabiilsust aretama hakata Ameerikasse ei soovita, kallis, mõtetu ja oled nende jaoks ei keegi (ilmselt venelane, sest kui sa pole ameeriklane, oled venelane ) korteri eestis annaks allüürile, keegi hea tuttav, kes kodu ja asjad korras hoiab, samas maksud maksab.. Kes tööd teha tahab, oskab, saab /leiab seda igal pool Mina küll tooks teile lapse hoida, südamerahuga aga kohalikele kindlasti ei Õnne kaasa, kivi kotti ja vahvaid seikuseid Teile, kodu jääb alati alles, teid ootama, samuti head sõbrad, tuttavad, lähedased Elad vaid korra, nii, et millal siis veel kui mitte nüüd ja kohe oma soove realiseerida.. Tulen aastavahetus Teile Phuketis külla
Ma läheks ka iga kell. Eriti nii kaua kuni poiss koolis ei pea käima. Saab super elukooli ja kogemuse lisaks kordi paremale kliimale. Kelgutada ei saa Eestiski enam, niiet seda taga nutta pole vaja. Kui laps kooliealine, tuleks tagasi.
Igaks juhuks ütlen, et kui Ameerika all USA-d mõtlete, siis sinna minek on üsna keeruline. Saate ainult turistina. Töö tegemine on täiesti välistatud. Kui olete turistiviisaga, siis ei tohi isegi enda kaasa võetud tööd teha nt blogida raha eest (või vähemalt piiril iitsatada, et seda teete). Mul on ühed tuttavad piirilt koju Eestisse tagasi saadetud, sest pika pinnimise peale, et kuidas nad kavatsevad need kuud USA-s rahastada, teatas pereisa, et on disainer ja teeb veits turistitamise kõrvalt koju kujundustöid. Oligi kööga.
Endal käib hetkel ka sama planeerimine ;D
Minge jah…mina oleksin ka kindlasti nii pildistamise kui ka lapsehoidja teenuse kasutaja!!
Ja aitàhh sulle Meelis – sinu postitus andis mulle vàga palju lootist ja motivatsiooni!!
Nendele viimastele küsimustele ma vastata ei oska. Pole ise Tais käinud, veel. Aga tahaks küll. Ja perepilte tuleks ka tegema.
Mina teie asemel küll läheks. Ja kui oleks teises situatsioonis, läheks ise ka, terve perega. Me oleme kodulaenuga seotud, teil selliseid “käeraudu” pole.
Ma olen aru saanud, et päris paljud eestlased on talvise hooaja nt. Tais, teevad seal oma äri – on see siis turistidega seotud või midagi muud. Leidke oma nišš ja tehke teoks.
Kui minul oleks selline võimalus minna, ma läheks kohe ja terve perega, ei jätaks kedagi maha. Just koos saate kõige paremini hakkama. Ja lapse kasvamist näete ka igapäevaselt (mitte nii, et nädal eemal, siis 2 päeva koos). Tehke proovi! Kaotada ei ole teil ju midagi. Peate blogi edasi, pakute pildistamis-teenust. Lapsehoidu (seda ma ise ei julgeks – kuigi olen õpetaja – vastutus on nii tohutult suur, võõras kohas, tundmatud sitikad, allergiad jne, jne, jne. Aga siin tuleb jälle see võibolla põhjendamatu hirm teemaks. Kui mul oma lapsi ei olnud, siis ma olin sellistes teemades palju julgem, pärast emaks saamist tunnen, et kellegi võõra eest vastutada on liig, mis liig), võibolla veel mõnda teenust.
Isegi, kui te seda nüüd ja kohe ei tee. (Tõenäoliselt ei saagi päris nii, et paneme talveriided müüki ja homme sõidame – eks sul on jõuluvana teema jms, lõpetamata otsad). Te olete ju uuel aastal Taisse minema. Võtkegi seekordne reis selle eesmärgiga, et endale leida võimalused, mida seal tegema hakata. Unistage ja viige ellu. Te saate alati tagasi tulla või sealt edasi minna…
Kui väga tahaks, kraabiks raha ka selleks jaanuariks kokku, aga see on liiga hull.. Mul poleks siis mingeid sääste, kõik läheks sinna alla..
Aga lapsehoidmine – kui ma maja ei rendi ja elan hotellis/condos, siis pole seal loomi ja putukaid karta. Ma ise ka majas ei elaks, ma kardan usse… Seega valiks enivei mingi hotellilaadse värgi, kus oleks kööginurk. Ja.. ööseks lapsi võtta oleks ju ok, nad magavad suures osas. Ja no arvestades, et oleme ka praegu sõprade lapsi hoidnud.. saaks hakkama. Vaevalt, et keegi kaheks nädalaks reisile tuleb ja lapsed selleks ajaks meile kupatab :D
Muidugi minge. Enne kui Hedon kooli läheb, kasutage kõiki võimalusi seiklemiseks ja elamiseks! Tehke film .. lapsega välismaale vms. Müüge seda ja nautige.
Kui minu mees oleks avatum, aktiivsem, keelt oskaks ja rohkem spontaansem, siis ma.ka.läheks.
Olen isegi järjepidevalt Londoni tööpakkumistel silma peal hoidnud, et mees oleks kahe lapsega kodus ja mina käiks tööl ja elaks nii umbes aastake kuskil … aga vaja tahavararaha koguda.
Hei!
Samuti saate ka niiöelda giiditeenust pakkuda phuketil Eestlastele ja kasvõi infotunde ;-) see toob samuti raha. Lapsehoid, pildistamine, giiditeenus ja miks mitte ka majutus( kui rendite mingi suurema asumise. Usun,et saate seal kindlasti mõnusalt elatud :-)
Turistivärki ma ei julge seal näppida, valge ikka niisama naljalt seal teenust pakkuda ei tohi. Hull bürokraatia, nad tahavad ikka ise teenida. Aga ala sõpradele või paarile-kahele näidata on ok. Lihtsalt mingit bussitäitrahvast ei või vedada :D
https://www.jobstreet.com
Hakka kandideerima, ma leidsin 2 nädalaga töö Kuala Lumpuris (teisel töövestlusel), olles eelnevalt kohale lennanud 1 kohvri ja 2000 euroga, võtsin AirBnB’st nädalaks korteri, rääksin omanikuga läbi, et edasi tasun sulas kord nädals ja sain AirBnB hinnast 40% alla. 2500 eurot (neto) saan kuus palka, tööandjalt on tervisekindlustus, 600 eurot kulub korterile ja ülejäänud on lust ja lillepidu, 500 eurot kuus jääb järgi. Ja unusta ära äriplaan “teen teenust eestlastele”, keskendu hiinlastele ja indialastele, esimestel on pappi nagu muda ja teine rabeleb töôl surnuks, et keegi Euroopast nende lapsega tegeleks ja kasvõi inglise keelt õpetaks. Seega, anna tuld, ma ei kahetse grammigi, eks ikka tagasilööke tuleb aga Kuala Lumpuris käi kasvõi Changati tänava baarid läbi ja jäta oma CV ning luba, et tõmbad baari käima, keskendud teenindusel ja sotsiaalmeedia kampaaniatele, nad ootavad seal, et tuleks keegi oskaks Euroopas ning venemaalt klienti kohale tuua. Arvestama pead muidugi sellega, et seal ülemus on ülemus, pead leidma mooduse kuidas talle ideid maha müüa ja vahel pead ka vajadusel kemmergut koristama, seal ei saa bossile vastu hakata, eriti kõigi ees, ütled aga yes boss ja sorry boss ja siis on kõik enamvähem hästi.
Kas te mõtlete pikas perspektiivis ka? Jäätegi välismaale? Või tahate kokkuvõttes siiski Eestis elada?
Kui Eestis kokkuvõttes, siis kas üüripinnal või oma kodus? Kui oma kodus, siis see äraminek raskendab ainult veelgi oma koduni jõudmist. Te peate endale lõplikult oma prioriteedid selgeks tegema, mida te all in all tahate saavutada. Kas see kodu on teil üldse kunagi mingi prioriteet või ei ole kunagi. Kui ei ole kunagi, siis muidugi ei pea te panga silmis stabiilsuse saavutamiseks rapsima. Aga kui ikka on, siis pole mõtet nii lühinägelikult tegutseda nagu see praegune plaan teil ette näeb.
Siin blogis on nii, et ükspäev tahate oma kodu, teine päev ei taha, ükspäev tahate palgatööd, teine päev oma äri. Mõelge enda jaoks selgeks, mida te siis TEGELIKULT tahate. Ja siis tehke plaane. Maalige endale ideaalpilt iseendas u 30-40 a pärast: kuhu peate selleks ajaks enda silmis jõudnud olema? Ja see loksutab kõik muu paika.
30 aasta pärast tahaks a) eesti maamajas kiiktoolis raamatut lugeda b) koos sõpradega Tais sukelduda – suht ajukas küsimus, mida ma tahan 30 a pärast teha. Kes elab NII KAUA ETTE? Ma ei tea isegi mis ma 10 pärast teha tahan. Seega, valikuid on alati kaks. Ma ei ole loobunud mõttest, et mul on Eestis oma kodu, mis ongi minu oma (laenuga v ilma), aga ma ei näe, et see täna oleks selline asi, mille nimel ma veri ninast välja tõmblema peaks. Kui Hedon kooli läheb, siis pean nagunii paikne olema, aega siis panga silmis end tõestada küll ja laenu kerjata.
30-40 aastat ette mõelda?! See peab küll mingi nali olema!!! Kui just panga-ori ei ole, et oledki sunnitud selle aja stabiilse sissetulekuga oma kodu “eesmärgil” rühkima. Meie ise just niimoodi paiksed olemegi, aga sellegipoolest ei mõtle me, mis on 30 või 40 aasta pärast. See tulevikus elamine, pole mingi elu.
Elad ja hingad ju ikka käesolevas hetkes. Elu paratamatus on see, et me kunagi ei tea, kas järgmist hetke enam tulebki… Mistõttu on eriti oluline olla kohal nüüd ja praegu.
Mineku osas ma enne juba avaldasin arvamust.
Ise läheks kohe! Just nüüd, kus laste kooliminekuni veel mõned aastad aega.
Minu peas keerles ka Eestist lahkumine pikalt. Enne kuni jõudis faasi “That’s it, it’s time!”
Panin müüki enda korteri Tallinnas, auto ja ka enda ettevõtte mida pea 7 aastat olin üles ehitanud. Küsimu minu jaoks polnudki rahas, et mujal teenib paremini. Olin laenude ja liisunguteta ettevõtja. Aga lihtsalt ma ei olnud rahul Eesti eluoluga ja kõige enam – ma ei tundnud enam end kui kodus. Nüüd, 3,5 aastat hiljem ei kahetsa ma hetkeksi seda otsust. Käin ikka ka Eestis 3-4 korda aastas vanematel külas ja parimate sõpradega trehvamas. Aga hing on kodu leidnud ja õnnelik.
Nii, et soovitan teil hakata planeerima juba aegsasti nüüd ette, sest kui see mõte juba nii kaua teil idanenud on, siis on see aja küsimus kui lahkute.
Teil oleks ideaalne praegu minna sest laps alles pisike. Kunagi kooli läheb siis juba selge, kus paiksemad olete.
Teil pole siin kohustusi (laenud,kodu jms). Valige sihtkoht ja MINGE!Ma võtaks aasta selleks ajaks mis ära olla,lühem aeg keerulisem sest siis tasub üüri edasi maksta jne.
Ma esialgu läheks paariks kuuks kuni kuueks… Vaataks, kuidas on lapsega mujal. Siis vaataks edasi :) Aega veel on 3-4 aastat :)
Jaa muidugi minge!! Ma läbi teie elan natukene oma unistusi, ise veel ei saa siis ôhkan ja loem teie blogipostitusi. Sajaga elaks kaasa. Kas reklaamidele klikkimine aitaks kuidagi kaasa?
Mul pole selle kuu kokkuvõte tulnud, tuleb umbes järgmise kuu 10ndaks :)
Kui mõlemad sama asja mõtlevad ja tahavad, siis tuleb asi teoks teha. Te olete juba kord sellised värvikad tegelased, et kui idee olemas, küll leiate ka teostuseks raha ja koha kuhu minna. Laske aga käia, aga hoidke meid uudishimulikke kursis :)
Ma sooviks ka koleda ja külma aja kusagil mujal soojas talvituda ja siis kui meil siin ilusamaks ja soojemaks läheb, tuleks tagasi ja naudiks siin :)
Oprahi saates oli juttu kunagi, et kui palju peaks olema bäkap raha, et ära elada Kui peaks töö kaotama (või ära tulema töölt). Suht sarnane olukord, kui tagasitulles raha ju pole või töödki kohe mitte… Aga see pidi olema umbes 6 kuu keskmine palk.
Mina küsiks hoopis seda, et kas ja kuida Meelise tervislik seisund sellist välismaale kolimist mõjutaks? Eestis töölkäimisest ta tervislikel põhjustel loobus, aga välismaale kolides on ikkagi vastutus perele leiva lauale toomiseks kordades suurem ning ka stressirohkem.
Nagu ma juba postituses kirjutasin, siis olen ma selleks valmis ja teinud juba samme, et saada piisavalt tasuv töökoht. Pealegi päike, meri ja palmid ei tekita stressi, küll aga tuul, vihm ja pime ilm :D
Kui õigesti mäletan,siis eemise aasta Tai kogemusest rääkisid küll vastupidist-depressiooni tõttu,ei tahtnud väljas käia,inimestega suhelda,miski ei pakkunud rõõmu…?
Mul ei ole täna depressiooni :)
Mina läheks ka, aga ei saa enam minna, lapsel koolitee ees, aga eks lähme siis kui kool läbi on, niikaua kogume midagi hinge alla:)
Kahe käega selle poolt et läheksite.
Selle KGB’ga lõikasid küll natuke näppu :P
Also, lahe plaan. Kui on võimalus asjad nii sättida siis miks mitte. Nüüd tulles nende küsimuste juurde siis kindlasti tuleks pilte tegema. Lapsehoiu kohta ei oska arvata, sest ma pigem ei reisiks lapsega, samas ma pole seda veel proovind ja äkki see polegi mingi eriline katsumus. Aga rulli võiks tagasitulles olla ikkagi kolme nelja kuu varu, olenevalt siis palju tavaliselt kuu eelarve on, 800 1000 1200 x3/4.
Teiesugustel inimestel pole mõtet Eestis
Passida. Minge ja nautige maailma ja näidake ka teistele, et oma elu on võimalik elada ka täiel rinnal. Me oleme ka järge mööda 2a mõelnud, et koliks ära Maltale (kohene töö võimalus olemas seal) aga iga kord, kui aruteluga lõpul oleme siis löôn araks. Võibolla on asi selles, et meil nyyd lõpuks oma maja ja ma pole valmis seda võõrastele üürima. Veel..
Natuke offtopic aga kuidas te hakkama saite, kui kahekesi reisile läksite ja laps siia jäi? Meid ootab ees 2ndl reis (kohutavad lennud nii, et lapse kaasa võtmine väga raske, seega otsustasime ta koju jätta temale olulise isikuga). Aga niiii raske on. Andke head nõud kuidas teie nii hästo hakkma saite
Kui su laps on heade hoidjatega, ei pea muretsema. Meie vahetame igapäevaselt pilte. Facetime’i proovisime, aga kuna siis tuli lapsel pärast kurbus peale, tegime hoopis nii, et saatsime pilte ja kui lapsehoidja arvas, et on paras aeg, näitas Hedonile. Esimene kord oli emotsionaalselt kõige raskem, laps oli ka väiksem, Meelis muretses ikka hullult. Aga tegelt oli kõik super, laps sai teiste lastega päevad läbi möllata. Kohtudes oli tal küll selline nägu, nagu ta arvas, et ei näe meid enam kunagi. Samas teisel aastal ärkas ta üles ja esimene asi oli kohvrisse tuuseldama minna, et mis tõime, see, et meie tagasi tulime oli nojah, tulite tagasi, tore, aga mul oli siin vahepeal ka päris lõbus :)
Muidugi minge! Olete mõlemad korra juba olnud ära ja laps on nii väike, et pole probleemi minna. Koolilapsel ju trennid ja sõbrad, nii pisikesel on vaja vaid emmet-issit:)
Otsige oma lemmiklinnas/riigis elukoht ja töö ja andke tuld, päriselt ka.
Ma läheks , aga olen juba 40-ne ja lapsed käivad siin koolis/trennides , laen ja ettevõtted ka siin, võibolla vanurina lähme kuskile mehega kahekesi kiiktooli kiigutama:)
Just mõtlesin ükspäev, et tahaks taisse,balile jms minna aga nii pikalt ilma lasteta ei saaks minna, poleks hoidjaid ja ei tahaks ka ..samas tahaks ka nii ringi liikuda et lapsi koguaeg kaasas ei oleks ..no mõned kohad on sellised kuhu oleks ilma nendeta parem minna+ muidugi peod öösel jms. Et selline variant oleks ideaalne kui oleks eestlased kelle juurde laps hoiule viia :) Ja pildistada tahaks ka kindasti :D
Tai on ju suur pulma sihtkoht ka? Saaksid ehk pulmasid pildistada, vb ka planeerida, toitlustust orgunnida jne. Mitte odavalt valid ikka nagu butiigi stiilis kvalittet- teenus väljamaalastele. Lihtsalt mõte..