Meelis kirjutab: depressioon – häbihaigus või lihtsalt „nohu“?

Võtsin üle kuu aja hoogu, et see kirja panna ja teiega jagada. Olen tänaseks üle kuu aja haiguslehel olnud ja seda põhjusega. Reisi soovitasid ka arstid, sest parim ravi on keskkonnavahetus, rutiini lõhkumine ja teistmoodi elamine ja olemine.

Üldiselt peetakse psühholoogi juurde minekut selliseks piinlikuks asjaks ja väga kõva häälega sellest ei räägita. Sama lugu on depressiooniga. Isegi, kui sul see on, siis keegi ei tohi teada. Sest no päris piinlik on ju. Ma võrdleks seda suguhaigusega. Sa ei julge ju kellegile öelda, et vot sain nüüd tripperi. Ravid välja ja asi vask. Kuid deppressiooniga vist nii ei ole. Seda sa ravima ei tõtta. Lihtsalt elad edasi. Kuigi tegelikult on tegemist haigusega nagu kopsupõletik või sapikivid, mida on võimalik ravida. Ravi kestab küll oluliselt kauem, aga siiski… On võimalik pöörduda endast targemate juurde.

Ega ma ise ka täpselt ei tea miks ma seda teiega jagan, aga loodan, et ehk on kellelgi teisel selle lugemisest abi. Oskab ehk enda puhul samu asju vaadata või aidata kedagi kolmandat. Jah, ma tunnistan, mul on depressioon. Diagnoositud erinevate arstide poolt, ma võtan rohtu ja käin ühe arsti kabinetist teise. Esimese kaheksa haiguslehe päeva jooksul külastasin ma kuute erinevat inimest ja nüüd on mul kolm arsti, kelle juures regulaarselt käin.

Juba viimased 5-6 kuud tundsin ma ennast halvasti, tänaseks on teada ka need nö põhjused, mis selle veelgi rohkem esile kutsusid, faktoreid on kolm, millega me hetkel koos spetsialistidega tegeleme ja kui teil huvi on, siis jagan ka teiega.

Aga kui tulla selle halvasti tundmise juurde, siis just selles mõttes, et pole motivatsiooni ja mõte nagu ka ei jookse nii nagu vanasti. Ajasin siin enamuse asju kiire töötempo ja siis sügise kaela. Kahjuks hakkasid asjad aga aina hullemaks minema. Mida talvele lähemale, seda haigemaks ma hakkasin jääma. Tegelikult olen ma terve elu olnud terve ja äärmisel juhul tabab mind nohu, aga grippi jään üliharva. Aga jah, nüüd ajas üks haigus teist taga. Ma siiski ütleks, et ma olin pidevalt gripis. Palavik, nohu, köha, loid olemine, lihasnõrkus. Ja nii pidevalt – nädalast nädalasse, kuust kuusse.

Minu argihommiku rutiin oli selline: äratus kell 07.00, tegin väikese kohvi, lugesin uudiseid, tegin naisele musi ja läksin kell 07.45 kodust välja, et tööle jõuda. Aga enne haiguslehte umbes kaks kuud: äratus kell 07.00 ja kõik. Ei mingit kohvi, ei mingeid uudiseid, ega naisele musi. Ma lihtsalt vedelesin täiesti liikumatult voodis ja ei suutnud ega tahtnud tõusta ja kuhugi minna. Tiksusin seni kuni kell sai 7.55. Siis tõusin püsti, panin riidesse ja läksin tööle.

Haiguslehele jäin vahetult enne aastavahetust, sest ma enam ei suutnud. Ma ausalt tundsin, et ma pigem sureks, kui ajan end voodist välja ja lähen tööle! Tööl olles ei suutnud ma mõelda muust, kui et saaks see päev läbi ja ma saaks koju naise juurde ning hakata lapsega mängima. Koju jõudes oli aga reaalsus hoopis teine. Tulin koju, sõin ja langesin voodisse – magasin. Tegelikult oleks ma võinud magada järgmise hommikuni, aga ma teadsin, et laps tahab ka oma tähelepanu saada. Seega 10 minutit und oli piisav, et natukenegi jõudu saada. Vanasti vaatasin ma alati Seitsmeseid uudiseid ja üldse palju telekat. Nüüd ei huvitanud mind enam miski. Lihtsalt täiesti null. See telekas kas on või ei ole. Ka raadiot ei viitsinud autos kuulata. Sõitsin vaikuses ja nii oli hea.

Ja nii see kõik käis. Päevast päeva, nädalast nädalasse ja kuust kuusse. Kuni tuli detsember – õnneks. Siis ei olnud aega olla masendunud. Ehkki kõik oli suht sama. Pidevalt olin ma väsinud (ja ei olnud vahet kas ma võtsin vitamiine või mitte). Kuna oli palju tööd, siis lihtsalt pole aega mõelda sellele, et ei jõua või ei taha. Nutad ja lähed ning teed mis vaja. Kuigi tegelikult pole nutmisekski jõudu.

Veider oli käia pidudel, kus inimesed naersid ja pidutsesid ja neil oli lõbus. Mina ise samal ajal aga surin sisemiselt. See kusjuures tekitas veel rohkem viha enda vastu, et miks mul tore ei ole, miks ma ei suuda rõõmus olla. Inimesed said tunnustusi ja diplomeid ning kiitsid oma tööandjad ja töökohta. Ka see tekitaks viha enda vastu – miks ma ei oska sedasi tunda? Mis mul viga on, et mulle mu töö ei meeldi? Peaks ju sellest üle olema, aga ma ei ole – miks? Ning seda enam ma piitsutasin iseennast.

Ma ei oska öelda, kas sõbrad, tuttavad ja töökaaslased nägid, et ma olen muutunud aga oma naine nägi. Ja see talle ei meeldinud. Tegelikult soovitas ta juba ammu mul kuhugi psühholoogi juurde minna, aga Eesti mees ei vaja ju abi. Eesti mees saab ise hakkama. Ka mina keeldusin. Aga abielus olles tuleb kompromisse teha.

Mida päev edasi, seda rohkem ma tundsin kuidas ma ka kodustele närvidele käin ja olen neile koormaks. Seega kadus juba soov koju tulla, sest ma tundsin kuidas iga sekund mis ma kodus olen, on Leenu ja Hedoni jaoks täiesti kurnav ja parem kui mind ei oleks – üldse olemas.

Ka tööl olles tundsin ma iga päev seda, kuidas ma ei taha seda tööd teha, tundsin, et kõik mis ma teen on nagunii vale, jälle kellelegi midagi ei meeldi ja üleüldse ma olen paremat väärt ja ma olen suuteline palju enamaks kui see, mida ma hetkel teen. Lihtsalt minu elu on läinud nii nagu ta on, ja mõttest, et ma ajutiselt lähen sinna, on nüüd saanud kolm aastat. Tegelikult polegi see ju halb variant. Rääkisin ka oma ülemusele oma mõtetest ja olukorrast. Hetkel muidugi mingit lahendust ei ole. Ma peangi lihtsalt endaga palju tegelema. Aga kui kaua see kõik aega võtab, seda ei oska isegi arstid ennustada.

Hakkasin kohe haiguslehel jäädes vaikselt tegelema oma uue niiöelda “enda” ülesehitamisega. Kaheksa esimese päevaga olin külastanud kuute erinevat arsti ja mitut erinevat asutust, sealhulgas ka psühhoneuroloogiahaiglat, sest ma ei teadnud kuhu pöörduda, mida teha, igal pool olid kuudepikkused järjekorrad, aga ma tundsin, et ma ei saa enam elada. Ma tahtsin surra. Tegelikult ei taha ma endaga tegeleda – ma lihtsalt tahaks olla. Olla omaette kuskil, kus keegi mind ei näe ja mina ei näe kedagi ning ei saaks kellegile koormaks olla.

Inimesed (ka mu sõbrad), jagunevad kahte leeri – depressioon a) sa istud nurgas ja oled omaette, ei suhtle kellegagi ja koogutad pead rinnale… (Ma suudan ikka maski ette manada ja tegelikult tahan, et meil külalised käiksid ja ma ei taha üksi olla, mul on üksi olemise ees suisa hirm!) ja b) ah, mis depressioon, nalja teed? See on ju nagu nohu, võta aspiriini ja ninatilku, mine tee õues üks pikem tiir ja korras.

Üllataval kombel olen ma kuulnud juba kuulujutte, mis Tartu kandis liiguvad, et ma olen nüüd puudega. Tohoh – kust see nüüd tuli? Ei, deppressioon ei ole kindlasti puue, aga see on haigus. Haigus millega tuleb tegeleda ja mida peab ravima. Ja mul on hea meel, et ma olen otsa lahti teinud, aga megapikk tee on veel minna. Ja jumal tänatud, et mul on Leenu, kes on toeks ja laseb mul vahepeal omaette kassida ja siis tuleb jälle torkima, et ma liiga kauaks negatiivsetesse mõtetesse kinni ei jääks. Teeb mulle positiivsete sõnumitega sildikesi ja kirjakesi ja käsib mul neid kõva häälega lugeda jne

Kas Teie olete näinud kedagi, kes on deppressioonis? Kuidas teda aitasite? Ning veelgi olulisem küsimus- kas depresioon on häbihaigus või peaks sellest ka avalikult rääkima?

Samal teemal

60 kommentaari

  1. Minumeelest üks väga hea postitus teistele lugemiseks, äkki kellelegi on abi sellest :) . Ise põdesin ka depressiooni, väga rasket aga tänaseks olen sellest välja tulnud. Mina ei tahtnud väga oma tuttavatele sellest rääkida kuna mul oli “piinlik” ja “häbi”,et käin psühholoogi ja psühhiaatri juures. Täna kui tagantjärgi mõelda olen ma väga tänulik neile kes soovitasid mul neid arste külastada ja kes mulle toeks olid ning ,et nad mind üldse välja kannatasid :D . Minu ravi kestis vist kokku 1,5-2 aastat, ja nüüdseks olen terve. Jõudu ja jaksu Sulle paranemises! :)

  2. Oli analoogne seisund. Olin juba ka psühholoogi poole teel kui perearst avastas, et võiks vitamiiniproovid teha. Tuli välja, et d-vitamiini tase oli kriitiliselt madal, samuti b grupi ja magneesiumitase. Olen nüüd mitmekordseid annuseid võtnud ja proovid normi saanud. Pole enam seda väsimuse, kõigest kõrini-laske ainult magada tunnet..
    Soovitan uurida ka vitamiinide tasemeid.

      1. Kas rauatase on korras? Tähendab, kontrollima peab ka siis kui sööd vitamiine. :) Rauapuudus igatahes minul väljendus nii et magaks ja magaks ja tööle tulek oli jube ja ootasin ainult päeva lõppu. Ja siis tahtsin ainult magada. Tuju ei olnud, ärritusin kergelt jne.

      2. Vitamiinil ja vitamiinil on väga suur vahe. Apteegi omad on kahjuks suuresti reklaam ja business. Mõned üksikud sealt pakutavatest ka reaalselt annavad midagi organismile. Parema kvaliteedi ja sisaldusegavitamiini saab igast ökopoest. Need peaksid vitamiini taset suhteliselt kiiresti tõstma.

      3. B vitamiin siis äkki. See tablettidest imendub kehvemini. Tehku perearsti juures vereanalüüsid, kui teinud juba pole.

    1. Debrekas ja vitamiinivaegus on eri asjad.
      Aga hea, et sellega tegeled ja kindlasti ravi pooleli ei jäta.

  3. Depressioon ei ole kindlasti häbiasi, see on tänapäeval palju levinum haigus kui me arvata oskame.

    Mina reaalselt tundsin, et hakkasin depressiooni langema siis, kui viimati puhkusereisilt tagasi tulin (septembris). Seal oli päike, soe, hea söök ja siin vaid hall taevas ja hall, hall, hall oli kõik! Ja siis see töö, mida ma viimased 2 aastat üldse meelsasti ei tee. Ja siis ma lihtsalt kassisin, elasin esmaspäevast reedeni, hommikust õhtuni ja ainus mõte oli see, et saaks ainult koju! Koju jõudes olin ma nii jõuetu ja väsinud, et istusin ainult diivanile ja vahtisin telekat. Mees ei saanud aru, kui ütlesin, et olen tujust ära ja masenduses, igatsen X kohta (see, kus reisil käisime). Aga kuidagi võtsin ennast käsile, ma ei lasknud sellel masendusel ennast veel sügavamale tirida. Ma hakkasin tegema plaane järgmiseks puhkusereisiks (lähme sinna samasse kohta tagasi), hakkasin käima trennis – tänu sellele ei ela ma esmaspäevast ainult reede nimel, vaid trennipäevast trennipäevani. Trennist vabadel päevadel käin massaažis + reeded ja puhkepäevad, mis rõõmu toovad. Töö on endiselt sama, ees ootavad muutused organisatsioonis, aga üllataval kombel ma ei põe, tuleb see mis tulema peab.

    Ma arvan, et igaüks meist on olnud suuremal või vähemal määral depressioonis, erineb vaid selle pikkus ning raskusaste. Kui enda jõul välja ei suuda tulla, siis pole kindlasti häbiasi professionaalidelt abi paluda! Haiguse/probleemi olemasolu tunnistamine on esimene samm tervenemise suunas.

    Edu sulle, Meelis! Ja palun ära unusta seda, et sul on, mille nimel elada – Leenu ja Hedon. Need kaks inimest vajavad sind! :)

  4. Depressioon on tõsine ja väga levinud haigus.
    Väga hea, et oma lugu jagad.
    Väga paljud on sama läbi teinud. Kui sellest rohkem avalikult kirjutatakse ja räägitakse, on kergem. On tunne, et sa pole maailmas üksi oma murega.
    Mina sain kunagi abi antidepressantidest. Võtsin neid umbes pool aastat. Depressiooni ajal on ju ajukeemia paigast. Ravimid aitavad ja maailm tundub taas meeldiv ning elamisväärne paik. Ja iseenda väärtustamine on taas võimalik.
    Me oleme ju väärtuslikud. Juba selle pärast, et oleme olemas.
    Ma leidsin omale ka väga nauditava hobi, mis mind regulaatselt kodust välja, inimeste sekka viib. Isegi kui üldse ei taha minna, tiksub kuklas teadmine, et aga teised ju sõltuvad minust ja lähen ning pärast on jube hea olla, positiivne laeng on garanteeritud.
    Eesti inimene kasvab üles mingis edukultusemullis – sa pead tegema nii ja olema naa ja muudkui pürgima ja saavutama. Lihtsalt elada ja elamisest rõõmu tunda justnagu ei tohikski. Tuleb end õpetada elu vabalt võtma. Ja teiste arvamused endast mööda lasta. Sest päris õudne oleks kõigile meeldida – see tähendaks iseloomutust. :)

  5. Eks ikka on depression päris haigus. Küll kipuvad perearstid minu kogemust mööda veidi rutakalt antidepressante määrama. Oli endalgi langusperiood elus, kuid olin tollal ja nüüd ka tagantjärgi veendunud, et see polnud depressioon. Ja ei olnudki. Hea, et pakutud antidepressante vastu ei võtnud. Aga et Sinul see kehv enesetunne juba pikka aega kestis, siis on depressiooni diagnoos ikka õige ning ravi hädavajalik.

    Kiiret paranemist! Mina usun ka seda, et depressioon on oma olemuselt kriisilaadne ja kriis tähendab, et vanaviisi enam edasi ei saa. Kui oled end ravinud ja tunned end paremini, ehk on aeg mõelda muutustele. Ilmselt mandud seal “ajutisel” tööl mugavustsoonis. Varem on juttu olnud, et Su baka on tööandjate silmis aegunud. Akadeemiliselt see ju nii pole. Mine tee näiteks magister ära. Sul peaks sotsiaalteaduste baka olema, seega valik magistriks on lai! Ehk saad isegi tasuta kohale. See variant on pigem päevaõppes. Kas Su praegune töökoht ei olnud mitte laos vms? Ehk oleks võimalik töötada õhtustes vahetustes ja päeval koolis käia.

    Muidugi on raske kooli, tööd ja pereelu ühildada, aga magister kestab vaid 2 a, 120 ainepunktist 30 on juba magistritöö ja see aeg läheb ülikiirelt (räägin enda kogemusest)! Pärast on töövõimalused ja palgaväljavaated palju paremad. Sul oli üks turundusalane töökoht, mis ei vastanud Su ootustele, aga töökeskkondi on erinevaid! Tulebki katsetada ja proovida, aga paraku on konkurentsivõimelisuseks vaja haridust. Ja nt õigust päevases õppes õppides oli ka päevi, kus oligi vaid paar loengut. Ilmselt on nii ka paljudel muudel erialadel. Nii void Sa vahel hoopis päeval pojaga aega veeta.

    Noh ja siis olekski paari aasta pärast Sul põnevam töö.

    Ma ei pruugi alati Teie seisukohtadega nõus olla, aga Teil on nii tore ja kokkuhoidev pere. Vaat see on alles saavutus! Nüüd tulebki end ravida ja siis edasi vaadata, et kuidas oma tööalast elu kah parandada, et saaks ka pereelu täiel rinnal nautida. Elu ongi üks pidev tasakaalu otsimine.

    Edu!

    1. Minul on just see positiivne kogemus, et perearst ei tahtnud, et võtaksin antidepressante. Aasta tagasi kui läksin lapse isast lahku, ise 18, rassisin 12.klassi lõpetada aastase lapse kõrvalt ja üks hetk hakkasin viima last sõbranna juurde öösiti ja ise läksin tööle. Seal kus enne rasedust töötasin olin väga teretulnud ja öised vahetused olid minu. Ja lõpuks olin inimvare ja füürer valmis. Läksin psühholoogi juurde. Psüholoog saatis psühiaatri juurde. See kirjutas kohe antikad välja kuna lisaks kõigele lõi väga OCD välja. Just läksin paari päeva pärast perearsti juurde vereproovi tegema ja siis tulid jutuks ka antikad, mis mulle välja kirjutati. Ja perearst ütles mulle:”mis sa neiu nalja teed? Sul on praegu tõesti kõike palju aga neid rohte küll sul veel vaja pole. Sa saad hakkama!” Ja tõesti sain hakkama. Lõpetasin kooli ära, töölt tulin ära. Sest tegelikult polnud see hädavajalik. Vaid lihtsalt vaheldus. Lõpuks võtsin kolimise plaanidesse. Kolisin teise linna, nüüd käib laps aias ja mina käin tööl. Ülikooliga see aasta ei hakanud end piinama. Nagunii pole ma kindel mida õppida tahan. Ja nende sombuste päevadega tundub endalegi, et madalseis tulemas jälle aga siis kui mni päev päike on siis ise pakatan energiast ja iseedest. Aga Meelisele soovin jõudu.

  6. Väga hinge läks see postitus, nii siiralt kirjutatud!
    Olen ka ise aastaid maadelnud depressiooniga ja ilmselt pean seda võitlust pidama kogu oma ülejäänud elu.
    Mäletan väga selgelt seda õhtut aastaid tagasi, kui mulle jõudis kohale, et minu toonane töökoht on üks depressiooni ja meeletu üleväsimuse põhjustest. Siiski läks veel mitu aastat , et ma lõpuks julgesin teha kannapöörde ja hakata iseenda tööandjaks.
    Depressioon on vastikult salakaval ja tal on nii palju eriilmeid… Kurvaks teeb, et isegi arstid ja teadlased ju ei oska öelda 100% millest see tekib. Võib olla aju tasakaalutus, enda valed valikud, pärilik eelsoodumus jne. On inimesi, keda rohud aitavad ja sama palju neid, keda mitte.
    Hiljuti lugesin raamatut:
    http://www.apollo.ee/pohjused-miks-valida-elu.html
    Pole varem sattunud lugema, et keegi paneb nii hästi kirja, mida depressioonis inimene tunneb. Soovitan.
    Soovin kiiret paranemist, sest depressioon on üks hullemaid haiguseid, mis tabada võib, sest kui ülejäänud haigustega aitab mõistus toime tulla, siis selle puhul töötab just vastu ju.

  7. Ma arvan et deprekas on mingi pikaajalisen ja sügavam. 2-3 kuust ei saa teha järeldusi. Aga vb töesti mingi ketge depreka tunnus sul on juba vaikselt süvenemas. Tihti on asja nimetaja lihtsalt ülemötlemine ja vähene puhkus. Thats it! Aastas peab rohkem puhkama kui 1 pikk talvereis. Iga nädal isegi. 3 päeva nädalas puhkust oleks ok!

  8. Depressioon (ja teised vaimse tervise probleemid) on kindlasti teema, millest peaks rohkem avalikult ja ausalt rääkima, et kaoks selle haigusega seotud valehäbi. Nii et hea töö selle postitusega. Endast avameelselt rääkimine pole kerge, aga kindlasti aitab see kaasa enda paranemisele ja loodetavasti on sellest abi ka kellelegi teisele, kes võib-olla pole veel aru saanud, et teda vaevab sama haigus või vajab lihtsalt tunnet, et ta pole oma murega üksi.

    Minu meelest pole ime, et ühel hetkel muutub meid ümbritsev maailm oma nõudmiste ja standarditega liiga stressirikkaks, et vaimne tervis seda ära taluks. Eriti inimeste jaoks, kes on oma olemuselt natuke tundlikumad. Meilt oodatakse igapäevaselt nii palju ja selle kõige keskel on väga keeruline jääda iseendaks, olla edukas ja samal ajal ka tõeliselt õnnelik. Pidevalt on sisemised konfliktid teemal asjad mida mult eeldatakse vs asjad mida ma tegelikult soovin. Kui sinna juurde lisada inimese enda isepärasused (pärilik soodumus, ajukeemia jne), siis ongi depressioon kerge tulema.

    Tundsin Sinu kirjelduses ära oma elukaaslase, keda vaevas pikalt depressioon- ta töötas varem kohas mis talle ei meeldinud (just töökaaslaste pärast, mitte niivõrd töö enda), oli suhtes kus teda ei aktsepteeritud sellisena nagu ta on ja elas kohas kus ta ei tahtnud tegelikult elada. Psühhiaatri ja antidepressantide abiga sai ta end lõpuks sellisesse punkti kus ta oli motiveeritud oma elu muutma- vahetas töökohta, elupaika ja lõpetas katkise suhte. Tänu sellele sai ta ka aja jooksul terveneda. Muidugi on alati oht depressiooni tagasi langeda, kui elu raskusi teele loobib, aga õnneks on alati olemas psühholoog ja inimesed tema ümber, kes teda toetavad- no questions asked!

  9. Probleemi tunnistamine ja sellega tegelemine on suured sammud edasi. Peaasi, et pere ja sõbrad toetavad.

    DR. Inno ka juba kommenteeris oma blogis seda teemat.

  10. Hei!
    Oi kui rahustav on seda postitust lugeda! Tekkis kohe äratundmine. Ma olen 21-aastane. Mul on 2-aastane imetore tütar ja armastav abikaasa. Pereeluga alustades tundsin mingi aeg, et ma olen kadunud. Mul polnud motivatsiooni. Ma ei tundnud rõõmu lapsega tegelemisest, ei tundnud rõõmu, et mul on maailma toredaim mees. Toetab mind kõiges ja tegeleb lapsega. Ma ei suutnud olla talle võrdväärne naine. Tahtsin lihtsalt olla eemal. Otsisin võimalusi eemale saamiseks. Ma tahtsin olla eemal perest ja kohustustest. Samas nii kui ma enda järel koduukse kinni tõmbasin, tundsin igatsust. Hakkasin tunnistama endale, et mul on probleem. Lisaks hakkasin ma endale külge mõtlema erinevaid haiguseid. Iga kehaline normaalne nähe pani mind pöörduma dr. Google poole, kes 98% ajast pani mulle diagnoosiks hirmsa haiguse. Tundsin et ei jaksa. Õnneks mu armas abikaasa oli mulle toeks ja toetas mimd mõttes kuhugi pöörduda. Eelmise aasta lõpus siis panin endale pool värisevate kätega aja psühhiaatri vastuvõtule. Diagnoos depressioon. Raviks antidepressandid+psüholoog. Nüüdseks olen läbinud rohtudega “prooviperioodi” ja pean nendega jätkama järgmised 6 kuud. Väga palju on abi ka psüholoogist. Tema abiga sain ma endale oma probleemid selgeks sõnastatud. Tunnen, et mu olukord paraneb, aga väga pikk maa on veel minna. Tore, et sa kirjutasid oma loo avalikult. Usun, et see paneb nii mõnegi kannataja tegutsema. Pole mingi saladus, et depressioon ja nö vaimuarsti poole pöördumine on meie ajastul siiski veel pigem tabu. Kurb.
    Soovin Sulle kõike kõige paremat teekonnal helgema ja õnnelikuma tuleviku suunas! Kõik läheb kevadega paremaks. Tuleb vaid loota ja tegutseda. Probleemi tunnistamine ja tegutsema hakkamine on juba üle poole võidust..
    Päikest! :)

  11. Maadlesin samamoodi depressiooniga ja sellest rääkida kellelegi ei tahtnud/suutnud, teadis vaid 2 lähemat inimest. Mind aitasid antidepressandid. Võtsin neid ligi aasta, nüüd olen u pool aastat ilma olnud. Olukord on kindlasti parem kuid tarvis on pidevat ja teadlikku tööd iseendaga, et samasse auku ei langeks. Lihtne oleks hakata jälle oma happy pills’e võtma kuid neil on mõned ebameeldivad kõrvalmõjud.

    Kummaline, kuidas inimese õnnetunne on tema peas kinni. Kui vaatan tagasi ajale, kui olin mustemas augus, oli iga päev võitlus selle üle elamiseks. Tundus, et olin tõmmata-lükata, enesekindlus puudus ja enda eest seista ei suutnud. Parimatel hetkedel jällegi oli elu tegelikult täpselt sama – sama töö, suhe.. Aga suutsin rõõmu tunda ka väiksematest asjadest ja tundsin, et oman oma elu üle kontrolli.

  12. Minul olid ärevushäired. Ei suutnud tööl käija-nii,kui seal olin töökaaslasi nägin hakkasin reaalselt üle keha värisema, kodus oli lihtsalt tuimalt eksisteerimine,magamine-sain abi alguses kangetest rahustitest. Pöördusin psühholoogi poole, kui reaalselt ei tahtnud tütrega tegeleda-ise enda peale vihastades, et mis ema ma selline olen?? Teistelt tuge ei saanud-arvati, et mõtlen end haigeks ja tahan tähelepanu.
    Tänu psühholoogile sain oma olemuse ja tervise korda. Vahetasin töökohta, hakkasin oma mõttemaailma teisiti suhtuma ja teistmoodi käituma. Hakkasin rohkem endale ja oma lapsele elama-mitte ei proovinud teistele meele järgi olla.

  13. Arstid-psühholoogid on ilmselt ka rääkinud, kuidas lisaks ravimitele veel ennast aidata saab, aga ma paari asja igaks juhuks ikkagi mainiks, mille positiivsesse toimesse tõesti usun. Esiteks trenn või lihtsalt rohkem liikumist – see aitab kaasa serotoniini e loodusliku antidepressandi tootmisele ajus ja vabastab endorfiine, mis tekitavad õnne- ja heaolutunnet. Teiseks looduses viibimine! Päriselt. Võtke nt plaani, et igal nädalavahetusel sõidate perega kuhugi linnast välja, kasvõi paariks tunniks, rabamatkale või soojemal ajal piknikku pidama.. võimalusi on nii palju ja auto on teil ju olemas. Oletan, et ka loodushelidega salvestiste kuulamine mõjub hästi.
    Ja positiivselt lähenedes on tegelikult hea, et Meelis teab, millega oma elus rahul pole, sest nt mis puudutab tööd, siis on see tegur, mida annab põhimõtteliselt muuta. Palju keerulisem oleks olukord juhul, kui oled selline, kellel on pealtnäha kõik olemas ja enamgi veel, aga ikka tunned ennast õnnetuna..

    Igal juhul loodan, et ta saab abi ja olemine läheb paremaks. Jõudu!

  14. Mul oleks depressioonist enda kogemusest üksjagu kirjutada (15 aastat kogemust), ent sellest pole eriti tolku, kuna depressioonikogemused on äärmiselt erinevad.

    Oluline ja väga hea on see, et sa, Meelis, tegid selle kõige raskema sammu ja läksid arsti juurde abi otsima! Depressioonist jagu saamine ja tihtipeale paraku ka sellega elama õppimine on pikk ning käänuline tee.

    Depressioon ei ole häbihaigus. Häbi peaks olema ikka pigem neil inimestel, kes tegelikku depressiooni naeruvääristavad ja pisendavad ning lihtsasti mööduvaks kurvameelsuseks peavad. Justnagu depressioon oleks mingi nauditav seisund, millest iga kell tahtmise olemasolul välja saab tulla. Kui selleks piisaks AINULT tahtmisest, kas siis oleks depressiivseid inimesi üldse olemas?
    Samas muidugi ei saagi eeldada, et inimesed, kes seda ise või lähedase kaudu kogenud pole, depressiooni mõistaksid. Ja mõnikord ei piisa sellestki, sest depressioonil on palju erinevaid nägusid.

    Depressioonist avalikult rääkimine on selline kahe otsaga asi. Kui üldistada, siis ma arvan, et need, kes on depressiooni kogenud kas otse või kaudselt, hindavad teiste kogemustest lugemist. Kes aga seda kogenud pole ning empaatiavõimest ehk natuke vajaka jääb, suhtuvad depressiooni niikuinii pigem kui moesõnasse, millest isegi üleliia palju räägitakse-kirjutatakse.
    Minul igatahes on huvitav teiste kogemuste kohta lugeda ja mul on hea meel, et sa, Meelis, sellest avameelselt kirjutasid.

  15. Mul on depressioon. Hetkel pole väga hull, aasta tagasi olin enesetapu äärel. Sealt edasi paremaks läinud, aga väsimus ja motivatsioonilangus on püsinud ikkagi. Ravimeid ei tarvita, psühholoogil pole käinud, aga usaldusisik on olemas ja tema on mind palju aidanud. Kõige rohkem on mind aidanud mina ise – peab leidma kuskilt selle jõu.
    Ja jah, unustasin mainida, et olen 14, seega küllap põhjused on meil erinevad. Jõudu ja jaksu!

  16. Minul on aga kurvem kogemus, mul tekkis täielik läbi põlemine, kõik läks nii pekki kui sai veel minna.Oma läbi põlemisele jõudsin sellega et töötasin kahes kohas paar kuud igajumala päev(tundsin väsimust-depressiooni ja lasin teisest tööst lahti), siis jagasin end perega ja mehega kellega olid väga keerulised suhted kus oli palju alandust ja vaimset vägivalda nüüdseks “eks”mehega, kes ei aidanud sugugi kaasa sellele, et ma pinnale uuesti saaks, vaid hoopis tõukas veel enam sinna eneseläbi põlemisele.Püüdsin anda endast igale poole maksimumi kuni ma enam ei jaksanud ja see läbi sattusin haiglasse, sest mu organism ei pidanud sellele trallile enam vastu.Palju pingutusi, palju muresi ja pool aastat kestnud trallile pani i-le punkti kui lapsel tekksid koolis probleemid teiste lastega-kes kus ka mida mõnitas.Et leida sellele lahendus, peale vestlusi jõudsin ma enam mitte tööle vaid juba emosse, kus mind edasi suunati seewaldisse/ psühhiaatria kliinikusse.Olles seal vastuvõtu kliinikus suunas arst mu ambuolatoorsele ravile, kuna pika vestluse peale, küsis kas ma suudan selle kõigega ise toime tulla, sel hetkel kummitasid mul peas mõted, et kohustused tööl, kodus jnejne vastasin “ei”.Läksin siis sinna, olles paar päeva seal sees tundsin, end juba hästi, olles juba nädal sees olnud tundsin end väga hästi ja sain koju.Ravimeid võtsin ca 2nädalat ja siis loobusin neist.Kuid sellega aga kõik veel ei lõpenud.Edasi jätkusid depressiooni hood.Viibides haiglas lõi see kiilu maksude maksmisse ja langesin veel suuremasse depressiooni.Vabadust tundsin aind selle kohapealt et lõpetasin suhte mis veel halvemini mõjus.Peale haiglat olin oma 6kuud täielikus depressioonis, niiet parimaks kaaslaseks oli mul kodu ja voodi.Tööl käima sundisin end.Selle teise poole aastaga lisandus mul 12 pluss kilo ja see jälle mõjus omakorda.Nüüd mõned kuud kuna olen saanud end järjepeale tunnen end paremini, tahan juba tööl käia, kodus toimetada enda eest hoolitseda.Ma ei ole veel päris tervenenud kuid liigun sinna suunas, tehes endaga tööd/ei mingeid ravimeid.Kuid kurb on see, et nii vähe sellest räägitakse ja mul on suur rõõm, et Meelis sellest julges kirjutada-respect, sest seda peetakse tõesti väga tabuks ja häbiväärseks.Inimesed kes ei ole seda kõike kogenud, panevadki teistele diagnoosi” hull”, ent see ei tähenda seda.Kui palju on neid inimesi kes selle käes tegelikult vaevlevad ja manavadki ette tuima näo umbes nii, et kõik ok.Selle haigusega vaevlevad kõik ühiskonna kihid kui nii öelda ehk siis rikkad kui ka need kes ei saa oma materjaalse kindlustusega hiilata.See on elu.Aitähh Meelisele et ta selle kirja pani, seegi on juba suur samm edasi, parema Minu enda tuleviku poole.:).Olge tublid ja teadke te pole selles mures üksi!Ükskord me võidame niikuinii!!!

  17. Mul on depressioon aastaid. Ilmselt lapsepõlvetraumad, suhete pettumused, pidev tööga piitsutamine jne. Aga mingi hetk käis klikk ära ja samuti, ei tahtnud kellegiga suhelda, kõik oli paha, huvi puudus kõige vastu, mida varem nautisin. Sul on hea elukaaslane toeks. Minu oma ütles, et Ta ei saa aru sellest, võta oma antidepressante ja hoia minust eemale, kui “deprekas” tulemas. See suhtumine avas mu silmad ja nüüd ma step by step ehitan end taas ülesse. Just isiksuse osa, kes ma olen, mis mulle meeldib jne. Lisaks ma ei nõua endalt perfektsionismi igas asjas. Tööl ma ei ole rääkinud, sest olles kuulnud, kuidas ülemus ühe teise töötaja depreka ristis Yoa are a Pussy, siis sealt pole midagi intellektuaalset oodata. Ravimid aitavad aju keemilist tasandatud saavutada, kuid tulemuslikum on teraapia. Meie arstid aga alustavad tihti tablakast ja ei viitsita/ taheta leida põhjuseid. Igal juhul on depressioon haigus, millest peab rääkima, et muutuks ühiskonna suhtumine. Kõik vaimsed probleemid ei tähenda Napoleoni vägede marssimise nägemist põllul.

  18. Olin aastais depressioonis, ise teadmata. Olin tiinekas ja ka ema mõtles, et see on lihtsalt puhas tiineka kassimine. Aga sõbrad hakkasid ütlema, et asjad ei ole normaalsed ja nad ei suuda minuga enam suhelda, sest ma olen nii negatiivne, ennast materdav ja nad ei suuda seda taluda, kuidas iseennast pidevalt maha teen.
    Kogusin umbes aasta julgust (ennast hävitades), rääkisin emale asjadest nii nagu nad olid.. läksin psühhiaatrile, erakliinikusse, et saada võinalikult ruttu järje peale. Psühhiaater oli kergelt öeldes pask, ütles et ma olen “ilus ja tore ja ma mõtlen ainult üle, pole mul häda midagi”. Jätsin asja sinnapaika.
    Kui aga kõige halvemad mõtted juba enda peal katsetamiseks läksid, sain aru et asi on ikka väga halvasti. Kuna mu vanaema on kaardimoor, siis mulle ükspäev kevadel niisama kaarte ladudes tuli ta mulle ütlema, et kui ma midagi ette ei võta, siis ma septembrini ei ela, eks ta teadis ikka, mis toimub. Läksin perearstile murest rääkima. Mul oli reaalne tunne, et ma ei suuda enam ja et mu gümnaasium jääb pooleli, sest puudumistega olin ma tekitanud juba endale väljaviskamiseelse olukorra.. ja sealt kabinetist edasi läks kõik paremuse poole. Sain peale antidepressandid ja korralikud uuringud, arstid. Diagnoosiga oli alguses meeletult häbi, ka apteegis rohtu ostes oli süütunne, endas täielik pettumine. Rohtude alguses tundus kõik veel hullem ja kohutavam.. Nüüd aga olen terve. Kas just täielikult, aga kooli lõpp paistab ja elu tundub olevat joone peal. Rohte ma igaljuhul enam ei võta.
    Tagantjärgi vaadates oli see väga hea “kogemus”, kas just nii öelda saab, ma ei tea aga tunnen rõõmu, et saan sellele nüüd juba tagasi vaadata ja tean kuidas ennast tulevikus suunata.
    Jõudu Meelis! Tunneli lõpus ootab valgus ja vikerkaar :)

  19. Mind paneb imestama, et Meelisel õnnestus 8! päeva jooksul nii paljude spetsialistidega kohtuda. See on üliülivahva!
    Olen ise olnud depressiooniga hädas (olen siiani), kuid kõige pealt psühhiaatri aega ootasin 2 kuud, siis järgmist tema aega samuti kuu ja kuna mingi hetk said AD-d otsa ja ma ei olnud selgelt aru saanud, et pean nende retsepti ise pikendama (kahjuks sellest juttu ei olnud ja eeldasin, et psühhiaater kirjutab välja vajaliku koguse), siis jäi asi üldse pooleli. Seda tobedal põhjusel. NImelt psühhiaater kirjutas, et temal pole enam mind vastu võtta aega ja seega pean uuele psühhiaatrile aja panema ja kõike algusest peale alustama (ehk siis pidin ootama taas mitu kuud psühhiaatri aega) ja uue psühhiaatriga AD-de teemal suhtlema. Kuna minul on depressioon veel ka toitumishäirega seotud, siis külastasin ka toitumisspetsialisti, kellest polnud samuti kahjuks mingit kasu.
    Üritan ise tugev olla, kuid tundsin Meelise tekstis ennast palju ära.. :)

    1. Meelis pani endale mitu tasulist aega ja lõpuks läks ikka emosse (hullarisse), et kiirelt abi saada.

  20. Õige. Tuleb rääkida ja tuleb tegeleda.
    Kahjuks kogemus, kus see haigus lõppes sellega, et inimene tundis, et elul pole mõtet ja lõpetas selle.
    Parem otsida abi, kohe ja kiiresti. Ja võtta vajalik aeg endaga tegelemiseks.
    On vaja rääkdia ja tedvustada, et depressioon on haigus ja ei ole häbiasi.

    Ise olen ka läbi põdenud, küll kergemal kujul, aga siiski. Ja 90% inimestest, kes pole kokku puutunud ei mõista – nende jaoks ongi “nohu” või väljamõeldud haigus. Jääb üe vaid loota, et nad ise või nende lähedased selle haiguse küüsi ei satu – sest suhtumisega “pole sul häda midagi” võib jõuda sellesse punkti, kus pole enam iniemst, kellele seda öelda (PS! Ei ole kunagi kellelgi nii öelnud ja samas on väga oluline eristada depressiooni ja lihtalt masendust/kurvameelsust -> eks probleem ongi selles, et enamik ei tee vahet.

    Jõudu võitluses

  21. Ei ole nüüd päris kindel, aga see võib olla nüüd see koht, kus senini ennast teisteks paremaks pidanud ja ainult teiste vigu näinud ja nende üle naerdud naer tuli kätte maksma. Karma on see sõna, kui ma ei eksi. Nüüd on see koht, kus iseendaga maha istuda ja mõelda, kas senini elatud elu oli ikka õige ja kas senini mõeldud mõtted ja põhimõtted olid head. Ja edaspidi tõesti olla see inimene, kes senini näiliselt on oldud. Kus ka teised inimesed võivad oma välimuse, arvamuste ja põhimõtetega samas universumis eksisteerida, ilma, et perekond Marimell selles kuritegu ei näeks ja pihku ei itsitaks.

  22. Inno ja Irja blogis “dr Inno” on avalikult seisukohal, et Meelise depressioon on põhjustatud halvast, sobimatust lähisuhtest. Kuidas kommenteerite?

    1. Pole lugenud. Ei oska kommenteerida. Ok, läksin lugema – hea promo! Seda nad vist lootsidki selle postitusega. Feimi saada.

      Ei mina ega Meelis ole meie ühises suhtes õnnetud või arva, et see on jube, kui me koos tudisedes vanaks jääme või saame.

      Kui Innol oli halb lähisuhe, ja sellest deprekas, ei tähenda, et kõigil maailma inimestel lähisuhe deprekat tekitab.

      1. Hissand, I jaI ka jaksavad.
        Ma kunagi ammu lugesin nende blogi, aga …ma ei suuda. Innol on ju tegelt kõik lähisuhtes kinni ja nüüd tal peaks ometigi hästi kõik olema.

        Meelisele aga jaksu ja jõudu ning tore ning hoian pöidlaid, et ta sellest terveneks.
        Mul ka lähikonnas sõprade seas see kole haigus kummitanud. Ja see pole tore. Ja see võtab liiga palju aega, et korda saada, aga saad kindlasti. Peamine, et pere toetaks ja olemas oleks.

  23. Depressioon on ühe P tähega.
    Pakun, et enda tõelise mina varjamine on üks põhilistest põhjustest…

  24. Lisaks omalt poolt veel seda, et väga tihti on inimestel mingi stereotüüpne arusaam depressioonist – et depressioonis inimene aina hädaldab ja lahistab nutta ja ähvardab aknast alla hüpata ja kui sa seda ei tee, järelikult pole sul depressiooni. Tegelikkuses ongi see pigem ikka niisugune tunne, nagu Meelis kirjutabki, et nutta ja hädaldada isegi ei jaksa, vaid hoopis oled väsinud ja roidunud ja midagi ei jaksa-viitsi teha. Selline üleüldine tardumus oleks minu kirjeldus.
    Palju aitab, kui leida endale uus väljakutse, mis sära uuesti silmisse toob, aga enne tuleb muidugi kriisist välja tulla ja mingi häbiasi pole kasutada arstiabi.

  25. Meelis, kuidas sa abi hakkasid otsima? Endal juba pikemalt täpselt sama teema ja varsti enam ei jaksa. Perearsti juurde pole julgenud minna… Eesti mees ju selliste “pseudohaiguste” üle ei kurda…

    1. Esiteks kirjutasin perearstile, kes algul ei saanud aru asja tõsidusest. Siis läksin erakorralisse. Olin tõesti viimase piiri peal. Kui ise tunned, et vajad abi, küsi seda kohe!

  26. Meelisele pai!
    Kui tüli ei tee, võiks mõne sõnaga ka äkki depressiooni põhjustest kirjutada.

    Lollakas Inno Tähismaa juba jaurab oma blogis, et süüdi on sobimatu lähisuhe

    1. Depressiooni põhjused: kõik saab alguse lapsepõlvest, vana teada tõde. Lihtsalt inimesed on võimelised elama ja mingeid asju blokeerima. Samas võib elus juhtuda situatsioone, mis need uuesti nö päevavalgele toob. Meelis lubas sellest eraldi postituse teha :)

  27. Minul on terve elu depressioon olnud.Olen õppinud sellega elama.Peale seda kui arsti juures käisin ja ta ei aidanud mind kuidagi moodi ja need tabletid mida ta mulle kirjutas tegid mind paksuks siis loobusin tablettidest ja arstist.Jah,mul on täiega tagasilööke ja mõnikord ründab depressioon ja on lausa mitu päeva kui mitte nädal siis on ka päevi mil kõik on hästi.Ja rääkinud pole ma sellest kellegile.

    1. Tablette saab vajadusel ju ka vahetada. Osad tõstavadki kaalu, teised mitte. Ja ega ainult arst ei saagi kedagi terveks teha, inimene peab väga-väga tahtma end ka ise aidata. Arst on see, kes suunab ja vajadusel kuulab.

  28. Olen selle pika ja raske tee läbi käinud. Aasta tiksub varsti täis. Kui ma võrdlen algusega, st et ajaga, mil sain diagnoosi: depressioon ja ärevushäire, on muutunud palju. Minu enda suhtumises. Päris alguses ma kartsin üldse arsti juurde minna, sest lihtsam tundus seda endale eitada. Nii ma lamasingi voodis ja lootsin, et lagi kukub pähe või õues venisin teadlikult aeglaselt üle tee. Ronisin kohtades, kus võib libastuda… Mul oli laps, me elasime kahekesi ja nii pahasti, kui see ka ei kõla, ei suutnud ma temastki rõõmu tunda. Mind ei huvitanud, mis saab edasi, kui mind pole. Ma lihtsalt ei tahtnud olla ja mul oli kõigist ja kõigest ükskõik. Ma ei käinud väljas, puudusin tihti töölt, ei suhelnud sõpradega, sest ma ei suutnud. Läksin täiesti paanikasse ja tahtsin ainult oksendada pelgalt teadmisest, et pean inimestega kokku puutuma. Isegi neist mööda ei tahtnud kõndida. Murdepunktiks sai hetk, mil ma reaalselt arvasingi, et nüüd ma suren. Minus tekkis tohutu hirm ja paanika. Haarasin telefonitoru ja suisa anusin arste end aitama, sest muidu teen ma endale midagi. Ja sealtmaalt tuli teadmine, et ma tegelikult tahan elada, aga ma ei suuda enam taluda seda tohutut valu, mida ma enda sees tunnen. Arst on mul tore. Rohud aitavad. Psühhiaater on ka muhe mees, psühholoogi tuli kahel korral vahetada, kolmandaga klikkis kohe.. Enamus lähedasi ka on mõistvad. Tööandjast ma parem ei räägigi, parim! Inimesed, kes ei saanud aru, et wtf, Sinul ja depressioon, Sul on ju elu NII ilus ja Sa aina naeratad…esiti tahtsin neil silmad peast kraapida, kuid siis lõin käega. Ega inimene, kes pole selles põrgus elanud, ei peagi teadma, et seda haigust pelgalt piparmünditeega ravida ei saa. Ja ma siiralt loodan, et needsamad inimesed ei saa selle haiguse olemust iial ka tundma.

    PS! iga lugu on erinev ja neile, kes ütlevad, et Meelise kirjeldatu pole päris depressioon, ärge alahinnake. Me ei tea iial millist valu inimene meie kõrval enda naeratuse taga peita võib.

    Head paranemist!

  29. 50% eesti inimestest on depresioon. Depresioon liigitub psühhikahâire alla ja sellega on voimalik taotleda puuet. Ehk sellest see puude jutt. Aga olen ise depresiooni koos ârevushâirega lâbi teinud ja kuo füüsiline tervis hakkab järgi andma on asi juba pâris hull. Mina pöördusin pâris Seewaldi psühhiaatrile ning votan kergemat sorti antidepresanti ja unerohtu. Enesetunne on lainud paremaks. Ära karda sellest räâkida ka oma tuttavatele ning leia aega endale. Vaja on vota veel pikem
    haigusleht ja puhka ning leia
    ennast. Pole vaja hâbeneda emotsioone et mu pere segab mind, töô on aremetu, ise olen ka loll jne. Depresioon pōhjustab seda kōike ning sellest aru saamine on juba suur samm et saada terveks.

  30. See ei ole kindlasti häbiasi! Ma arvan, et paljudel on veel võib-olla vanast ajast jäänud mõtlemist, et kui on depressioon siis peab ennast nüüd “kokku võtma” ja “hakkama saama”. Õnneks aina rohkem levib infot ning aina rohkem inimesi räägivad sellest avameelselt, mis aitabki kaasa selliste tobedate mõttemallide muutumisele :)
    Mul endal tekkis ärevus ja depressioon paari aasta eest, asi läks nii hulluks, et ma ei saanud enam majast välja minna. Iga kord kui üritasin, siis mind valdas täiesti jube ärevus ja selline tunne, et kohe suren ära/maailmalõpp on käes. Sain õnneks abi ja rohud peale ning tasapisi tuli inimese tunne tagasi peale. Kusjuures kui keegi on ärevusega kimpus, siis ma soovitan täiega kohvist loobuda! Kui ma seda tegin, siis ma ütleks, et kuskil pool mu ärevusest kadus kohe (ja ülejäänud töö tegid tabletid).

  31. Loodetavasti oled sa ümbritsetud arstidest, kes ka tegelikult tahavad välja uurida depressiooni tegelikud emotsionaalsed ja mentaalsed põhjused ja ei kuku ainult antidepressante kirjutama.
    Antidepressantide asemel võiks võtta hoopis B12 vitamiini, hästi kirjutatud: https://lennukad.blogspot.com.ee/2015/02/vitamiini-b12-kasutusvoimalused.html
    Kindlasti tasuks uurida alternatiivmeditsiini võimaluste kohta (näiteks refleksoloogia). Kurkum ja c-vitamiin. Päikespõimiku toitmine-kollased-oranžid söögid.

    Depressiooni emotsionaalne põhjus- Inimene tunneb, et ei suuda enam emotsionaalset pinget välja kannatada. Depressioonikalduvus on suurem neil, kes on halbades suhetes vastassoost lapsevanemaga. Mida tõsisem on lapsena või nooruses üleelatud psühhotrauma seda sügavam on depressioon. Kõige tugevamateks negatiivseteks psühholoogilisteks teguriteks on hüljatu trauma, mahajäetu trauma, alanduse trauma, reetmise trauma ja ebaõigluse trauma. Depressioon tekib selliste traumade tulemusel siis, kui laps või nooruk elas traumad üle üksinduses, omamata võimalust jagada kellegagi oma hirmusid ja kahtlusi. Õppimata avama oma hinge, tõkestab ta oma soovid ja lõpuks sulgub endasse.

    Nuta hingest- aitab vabaneda halba meeleolu põhjustavatest emotsioonidest. Naera südamest- vaata naljakat filmi või tee midagi muud,mis aitab sul tuju tõsta (kuigi in-le võib tunduda, et sellest pole abi, siis selline mõte ongi seotud depressiooniga).
    Liigu rohkem- üheks depressiooni põhjuseks on blokeeritud energiaringlus. Sobib kiirkõnd, rattasõit, sörkjooks, tantsimine (ka kodus), ujumine- ükskõik milline aeroobne kehaline koormus, mis paneb energia taas ringlema.
    Sügav hingamine- sissehingamine alaku päikesepõimiku piirkonnast. Kõigepealt täitub õhuga kõht, seejärel kopsud ning lõpuks kerkib rinnakorv. Hea harjutus: seisa, jalad õlgade laiuselt harkis ja käed vabalt all. Aeglaselt ja sügavalt hingates tõsta käed kõrvalt üles ja pööra peopesad lae poole nii, et sõrmed on vastamisi. Vaade on suunatud sõrmedevahelisse punkti. Seejärel hinga välja ja lase käed alla. Korda harjutust 10-12 korda. Kui on hea tasakaalutunnetus võib käte ülesviimise ajal kannad maast lahti tõsta. Selline harjutus paneb energia liikuma ja avab kanaleid.

    Jõudu enese taas leidmisel!

  32. Väga hea postitus, Meelis! Mina olen ka depressioonis olnud. Polnud häbiasi ühti. Paljud mu lähedased teadsid ja polnud ka põhjust varjata. Lähedased olid pigem toeks. Psühhiaater diagnoosis mul mõõduka depressiooni ja kirjutas välja antidepressandid, mis hakkasid mõjuma väga kiiresti. Paari nädalaga oli peavalu kadunud ja enesetunne palju parem. Ravikuur kestis sellegipoolest terve aasta. Lisaks ravimite võtmisele üritasin tegeleda erinevate meeldivate tegevustega – looduses jalutamine, puude kallistamine, mediteerimine, lemmikmuusika kuulamine, sõpradega meeldivalt aja veetmine, reisimine. Ühtlasi otsustasin muuta ka end ümbritsevat keskkonda – kõik, mis mind häiris, vajas muutmist. Kuna olamasolevas keskkonnas ei suutnud ma muuta asju nii, nagu mulle oleks meeldinud, siis vahetasin keskkonda ning korraldasin kõik just nii, nagu mulle meeldib. Muutusi pole vaja karta. Uued tuuled mõjuvad värskendavalt. Ja kui uued tuuled ei osutu ka piisavalt värskendavaks, siis on Sul alati võimalus teha veel mõned vajalikud muutused. Kõige hullem, mida inimene teha saab, on hambad ristis kannatada kogu oma elu. Selle lausega ei taha ma öelda seda, et alati peab kusagile ära minema midagi paremat otsima. Mõnikord annab asjad korraldada nii, et häirivad elemendid kaovad või muutuvad meeldivaks. Meelis, mulle meeldib see, et Sa tead, et Sa oled väärt parimat ning et Sa suudad rohkemat. Keegi ei pea hoidma kinni millestki, mis ei paku enam rõõmu ega rahulolu. Keha annab märku, kui on vaja teha muutusi enda ümber. Mõnikord on märguandeks depressioon. Ma ei soovita teha rutakaid otsuseid ja mõtlematuid muutusi. Arutle oma pere ja sõpradega kõik rahulikult läbi, kuid pea meeles, et kõik Su otsused peaksid pigem tuginema Su sisetundele, mitte sellele, mida teised ütlevad.

    1. Aitäh. Arst määras mulle diagnoosiks “raskusele kalduv depressioon” & kõige sellega, mida sa soovitad – uuendused, ebameeldivad asjad elust välja jne – ma juba tegelen vaikselt sellega, et tulevik oleks helgem :)

  33. Jah, endal depressiivne käitumine ja eemalehoidmine nii varasest ajast, et algust ei mäleta. Põhjused ilmselt väga varases lapsepõlves mille kohta saab ainult mingeid oletusi teha. Jooksin lasteaiast ära ja peitsin ennast kõigi eest juba siis. See põhjustas kodus uusi probleeme ja ka vend pidi sellest lasteaiast lahkuma. Koolis sain käia nädal aega nii, et kellegagi ei rääkinud. Kooli sai üldse kuidagi päris hästi välditud arvestades, et ma siiski selle lõpetasin. Esimest korda haiglas aastal 2000. Ravimine algas hästi kuid siis, peale aastat,vahetas hea arst töökohta ja algas kummituba erinevate arstide vahel, kes kõik kirjutasid erinevaid rohtusid ja üks suisa sõimas miks ma endaga selliseid eksperimente teen ja kirjutas jälle hoopis uut tüüpi rohud. Rohtude hulk ja kangus kasvas usaldus arstide vastu vähenes. Loobusin ravimitest ja otsisin abi raamatutest joogast jne. Kahjuks ei ole mul pere ega ka sõpru, kellega oleks ehk olnud hea arutada ja koos mingit lahendust leida kuna enda tehtud otsused kippusid endale kahjulikud olema. Kolmekümne kahe aastaselt ei tahtnud enam üldse elada, ja siis läbi juba ekstreemsema olukorra sattusin õnneks juba arstide juurde kes oskasid aidata. Peale seda on elu hakanud sammhaaval muutuma. Nii, et kusagil neliteist aastat läks aega õige ravi leidmisega. Ja ravimite leidmisega. Väga oluliseks pean enda paranmemisel raamatuid ja kunstiteraapiat mis avas kuidagi alateadvuse ja kujundite kaudu lasi sellel rääkida. Kuigi mäletan ka esimest seanssi kus täissoditud paberi juurest nuttes minema jooksin. See oli siis kui esimest korda haiglas olin, aastaid tagasi. Üldiselt öeldes väga valus on, uskumatult valus on kohati. Ja siiski ütlevad teised ja ka endale tihti tundub, et olen rumal ja mõtlen seda valu välja. Aga see valu on sama reaalne kui pea- või mõni muu valu. Tihti kaasnebki selliste valudega ka kõrge palavik, nii et kunagi ei saa aru kas olen haige külmetusest või stressist. Väga pikalt võiks kirjutada kuna rääkida kellelegi ei ole. Aga jah. siiki nii kaua aega läks ja siiski leidsin ravi ja mingi eluisu mis praegu on juba elukvaliteeti tõstnud. Vahepeal siiki täiesti asotsiaali seisuses käidud. (kui kohtate vahest kainet ja pealtnäha korralikku asotsiaali, ärge liiga palju imestage) Praegune ühiskond kahjuks väga kergelt viskab inimesi prügikasti. Lõpetuseks ikkagi leidsin ravi peale 12 aastat halba ravi. Aega võttis.

    1. A nõuanne ka ikka. Üks olulisemaid asju millega nii depressioonis inimene ise kui ka aitaja peavad arvestama on see, et depressioonis inimese maailma tunnetus on väga-väga tugevalt moonutatud. Ja vaatenurk (nii mõtteliselt kui ka päriselt) väga kitsas. See ongi võibolla kõige hullem osa. Kaob analüüsivõime ja võime üldse võimalusi tajuda.
      Ühe naljaka näitena depressioonis inimese mõttemaailmast…. helistasin ülikooli ja palusin ennast eksmatrikuleerida kuna tundus, et ma teen koolile tüli oma kooliskäimisega. Tagasi enam ei saanud ja kõrgkool jäigi kõpetamata. Ja selliseid lugusid on palju.
      Kui kuidagi inimene ise sellel hetkel saaks aru et tema ,,pilt,, on moonutatud ja ja inimesed kes saaksid aidata ka teaksid seda.

  34. Deprekas on tõsine probleem, elada on väga raske.
    Loomulikult ei saa ainult panustada “enda korda tegemisele”, näiteks kui tööl on nö vastutöötav seltskond või kodus ahistav kaaslane, või kelle lahendus probleemidele on “võta end kokku”.
    Kui aga keskkond on hea, aga endal on ikka “psüühiliselt paha”, siis tasuks uurida soolestiku teemat. Nt siit saab ka ideid: http://bit.ly/Probiootikumidest
    Päris palju korratust põhjustavad nö “pahad” bakterid, mis saavad muuta tuju ja olemist.
    Jah, probiootikumide ja vitamiinide-mineraalide lisamine menüüsse teeb tohutuid muutusi. Ja sellest on võimalik välja tulla. Aga kehale on vaja anda ehituskive, mitte antidepressante, mis viivad tasalaalu aina rohkem välja.

  35. Mina sain aasta alguses aru, et midagi on valesti. Viimased aastad on olnud nagu unelm: oma ettevõte fotograafina, oma kodu, kooselu oma elukaaslasega, loomad jne jne. Uputasin ennast kaks aastat meeletusse töösse. Ja alles nüüd hakkasin aru saama, et kõik on valesti…

    Läksin perearsti juurde. Too tahtis mulle kohe antidepressandid peale panna. Ilma et oleks enne veretesti teinud või küsinud reaalselt, mis sind vaevab!? Keeldusin. Lasin testid teha. Näitajad kõik ideaalsed (hakkasin kaks nädalat enne testi esimest korda elus ökopoest ostetud d-vitamiini tarbima) Arst tahtis jälle ravimid peale panna, teisel kohtumisel. Keeldusin ja ütlesin, et enne ma tegelen ise sellega kui hakkan tablette neelama. Ma olen näinud mida need mu vanaema ja sõpradega teevad… Lõpuks määras mulle psühholoogi juurde ajad. Sest peale on mu elu just kui tõusuteel olnud. Kuniks paar päeva tagasi ärevushäirete ja esimest korda elus allaandmismõtetega magama läksin. Täiesti niisama nad tulid ja niisama ma neist lahti ei saanud. Ja m ei häbene sellest blogida või sõpradele rääkida. Enamus ei saa nii või naa enne aru kui sa pole just kätt külge pannud või aastaks ajaks kuskile koopasse ennast peitnud. Isegi mu oma pere ei saa aru. Nad püüavad mõista aga mis tunne on elada sellega (antud hetkel) iga päev, on võõras…

  36. Mõtlen igapäev sellele, et miks inimesed ei oska enam hinnata, mis neil on ja miks nad ei tunne sellest rõõmu? Endal on ka sada erinevat muret ja probleemi ja ka selliseid depressiooni laadseid perioode üle elatud. See kõik arstide vahet jooksmine ja tablettide ja asjade söömine on minu arvates aja raiskamine.
    Meeletult palju inimesi elavad igapäevaselt kohutavates tingimustes, näljas, sõja keskel jne jne… Kuidagi peab leidma ikkagi head oma elus ja olema tänulik, et kõik on nii nagu on… Tänapäeval on liiga palju seda depressiooni juttu, minu arvates :)
    Kui töö ei meeldi, siis tuleb seda lihtsalt vahetada ja leida mõni muu väljakutse.

  37. Head paranemist, Meelis! Leenule kindlat meelt!
    Väga hea post! Väga julge! Aus! See on Eesti mehele ikka paganama suur asi öelda: “mul on vaimse tervisega probleem” !
    Olen ise depressiooniga väga lähedalt kokkupuutunud. Ja sageli ei juleta tunnistada ja ka lähedasena aru saada mis toimub. Ilma põhjuseta on paha olla, aru ei saa miks, lahendust ei leia, motivatsiooni pole…
    Pange lingid kust abi saada ka juurde?
    Ravite ravimitega? Väga hea! Aga leidke ka kindlasti mingi varjant teraapiaks ka..Siis saavad ka probleemid lahenduse, saad “tööriistad” millega ennast kaitsta ning millega hakkama saada (psühholoog, kliiniline psühholoog vms; kindlasti 10 seansi vähemalt)
    JÕUDU teile mõlemale.
    Tublid olete!

  38. Minu üks sõbranna oli mitu(kümmend) aastat tugevas depressioonis ja sellest välja tulla ei suutnud- ei aidanud ravimid, tervendajad, kaaniteraapia jmkv., mida ta kõik ei proovinud aga tolku mala. Nüüd paar aastat tagasi oli tal elukoha vahetus ja sellega kuidagi sai uue “hingamise” ja energia, et leidis tee Tiibeti meditsiinini, see on küll kulukas aga oma tee tervenemisele lähemal, mis reaalselt aitab teda ja peamine…. ta on saanud suure sammu sellest välja…..
    http://www.enesetaiendajad.ee/tiibeti-arst/
    Lootust lootusele

Comments are closed.