Meelis kirjutab: ema ja isa erinevused lapsekasvatamises

Kuna Leen on reisil, pean ma blogi täitma, las inimene puhkab, võinoh, kui palju ta seal ringi joostes puhkab, aga ikkagi… Homme õhtul juba näen oma kiisupalle :)

Ma siis täidan ise natukene seda tühimikku, et teil ikka midagi lugeda oleks.

Käin suht igal õhtul Hedoniga väljas (va sel nädalal eksole), üle õhtu jalutame me ka mänguväljakule ja olen tabanud end teisi lapsi vahtimas, teate, poisid on ikka poisid ja tüdrukud on ikka tüdrukud.

13405551_10205203265115783_327619829_o

Kui anda Hedonile kätte mingi uus asi, siis kõigepealt ta uudistab, misasi see on, kas saab süüa, kuhu see käib, mida sellega teha saab. Pärast mõningast vaatlust tuleb seda asja hakata siis närima või kiskuma või taguma või jalaga otsas trampima, et näha mis on selle sees või mis asi see ikkagi on.

Aga kui anda täpselt sama asi tüdruku kätte, siis tegutseb ta sellega hoopis teistmoodi. Loomulikult vaatab ja uudistab ta seda alguses samamoodi, kuid, siis kui poistel on see lõhkumise ja vandaalitsemise aeg käes, pöörduvad tüdrukud emade poole, et noh, aita nüüd sina selgust tuua, et mis vidin see on, või siis jätavad selle asja üldse maha, kuna see on kasutu asi.

See kasutu asja mahajätmise oskus võiks naistel pikemat aega kaasas käia, sest tihtipeale näen ma naisi meestega, kes on lihtsalt mingi asjad ja sealjuures täiesti kasutud, ometigi nad neid maha ei jäta. Kuidas sa lapsena seda suutsid ja nüüd enam mitte?

Aga tagasi teema juurde… olen siis vaadanud, kuidas mängivad poisid ja tüdrukud. Poisid on kohe sellised, kuidas ma ütlen… füüsilised. Kogu aeg peab mingi asi olema käes või mingi kehaline kontakt – kull mängimine, maadlus, kaklemine, mõõklemine, asjade loopimine.

13410791_10205203265235786_1347273530_o

Tüdrukud tahaks nagu kah vahest asjadest osa võtta, aga nähes, et need poisid on ikka barbarid ja metsloomad, lasevad nad sealt kiiresti varvast ja lähevad kuskil lillepeenrasse õisi noppima ja neid omale juustesse või nukudele pähe toppima.

13461183_10205203265155784_1863594754_o

Loomulikult on ka erandeid. Nägin just hiljuti, kuidas üks poiss tegi oma õele päris haiget, kuid nutmise asemel otsutas ta ämbri sisse liiva kühveldada ja siis selle ämbriga poisile vastu pead virutada. Ei ole need naised midagi nii õrnad ja hellad.

Ka emad ja isad on mänguväljakul erinevad. Emad on pidevalt sellised manitsevad ja kontrollivad. Ei lähe sinna, ainult vaatad. Ei roni puu otsa. Ei seisa kiige peal püsti. Mida sa teed? Tule kohe alla. Ei jookse nii kiiresti. Ei võta jalanõusid jalast ära.

Isad on aga peaaegu vastupidised, kuigi ka nemad loevad sõnu peale. Enamasti on kosta siis sellised fraasid: kui kukud, oled ise süüdi. Vaata, et sa haiget ei saa. Ära liiga kõrgele puu otsa roni, mina ei viitsi järgi tulla. Too siis need jalanõud siia.

Ehk siis nad põhimõtteliselt lubavad kõike teha.

Isegi nägin just, kuidas üks isa oma last kiigega keerutas. Vaatasin, et ohhooo, päris hea idee. Läksin proovisin kohe järgi – meie omale meeldis, järelikult teen veel. Ja ega ma isegi väga ei keela teda, las olla ja tuuseldab, lihtsalt, et ta noh, väga haiget ei saa või ennast katki ei tee. Ükskord jäi ta (Hedon siis, mitte Leenu) mul jalgupidi kuskile vihmavee toru ja äravoolu augu vahele kinni. Lasin tal seal ragistada, kuni lõpuks ikka ise välja aitasin.

Emad ei oleks aga asja üldse nii kaugele lasnud minna, et laps jalgupidi kuskil solgitorus kinni on. Minu arust oli see okei. Las olla ja proovib erinevaid asju.

Kahjuks aga muutuvad lapsed ja nende iseloom nende vanusega. Mõned kraaklejad muutuvad tõelisteks eitedeks ja mõneid plikad tõelisteks fuuriateks, kes peavad kõike enda kontrolli alla hoidma ja käituma nagu alfa-isased.

Aga sina? Kuidas sina mänguväljakul lastega käitud? Lased teha kõike või keelad? Oled sa märganud erinevusi enda ja mehe kasvatuse või mängustiilis? Kas sa pigem mõtled kogu aeg ohutusele või mitte?

Samal teemal

10 kommentaari

  1. Palun väga vabandust, aga natuke ühekülgne ja kohati ka naiivne lähenemine. Pole need soorollid ei lastel, ega ka vanematel nii üheselt paigas.

  2. Mina olen pigem see mehelik naine siis :D Lasen lapsel turnida, möllata, joosta ja avastada. Kuigi, liivakastis kui keegi reaalselt liiva loobib ja füüsiliselt liiga tehakse, sekkun. Väikelinna elu, ema on lastega mänguplatsil. Suurem laps ropendab, keskmine pissib liivakastis,liumäe all ja noorim loobib võõrale lapsele liiva näkku. Ema muigab ja mainib, et nemad ei sea lastele ahistavaid piire…fineeee. Seni ei piiranud,kui vanim laps tal politseisse kutse sai-10a peksis 9a läbi. See 9a oli minu laps paraku. Seega,mingi piirini keelan,manitsen aga ohutuse piires lasen avastada :)

    1. Tere tulemast minu sekka või siis ma liitun Teie kambaga :D
      Ma olen ka pigem seda meelt, et proovi järgi kõik mis saab. Mees jälle jookseb nagu alfaisane lapsel järel.
      Kui mina lasen lapsel paljajalu käija siis mees õiendab, et saab veel herilaselt/mesilaselt nõelta või mis iganes. Noh siiamaani pole ju saanud :D
      Ja no meie poiss sõna otseses mõttes ise toodab pättusi. Mitte keegi õues olevatest lastest pole näidanud, et kui juua vett siis ei pea seda alla neelama, vaid saab ka kohe välja sülitada. Selle oskuse omandas ta ise. Ükskõik mis annab omavahel kokku panna, see ka pannakse. Mis ei lähe, ka pannakse kokku. Mänguväljakul väikeste laste liumäelt tullakse pea ees(käed ees toeks) alla. Mina olen harjunud sellise asjaga, aga teised jooksevad juba poole jala pealt. Pean pidevalt neile ütlema lause “Ta teeb seda pidevalt…” :D
      Tüdrukud on mul selles suhtes pisut teistmoodi. Käituvad küll nagu poisid vahel. Et kui üks saab haiget siis saab ka vastu peksa.
      Ühesõnaga olen nõus, et poisid on pisut sellised..Hmm… Ütleme nii, et rohkem käkikeerajad :D

  3. Minul 4 last- 2 poissi ja 2 tüdrukut. :) Vanem poiss (7a) on rohkem selline rahulikum ja asju lammutama ei kipu. Proovib küll, kuidas mingi asi lahti käib või töötab, aga kui paar korda ei õnnestu, paneb kõrvale ja läheb muu tegevuse juurde. Mänguväljakul pigem kiigub, laseb liugu või istub õdedega liivakastis. Noorem poiss (6a) seevastu kasutab või haamrit/näpitsaid, et temale huvi pakkuv asi lahti saada! :D Jookseb alailma ringi, ronib ja mässab, ning kui parasjagu need tegevused ei lõbusta, viskab kruusakive õhku ise nende all seistes. Mänguväljakul ronib kõikvõimalikes kohtades ja ikka nii kõrgele kui saab- nii on lõbusam ju! Nii võibki mind pidevalt teda manitsemas kuulda: Palun ära rahmelda! Palun ära jookse nii kiiresti! Palun mängi rahulikult! Kas ta ka kuulab? Oh ei! On ju lõbus end katki kukkuda ja veriste põlvedega uuesti samu tegevusi teha! :D
    Tüdrukud veel rahulikud, kuigi..! Vanem tirts (1a10k) on ka igale poole ronija. Käimine on nõrkadele- tema jookseb. Igale poole on koguaeg kiire-kiire! Loobib vendi asjadega, mis kätte juhtuvad, kui nende mängu ei saa. Kukkumisel ei nuta- pühib käed puhtaks ja toimetab edasi. Mänguväljakul oleks nagu esimest korda õue saanud. Traavib ringi ja kiljub, ühtegi atraktsiooni konkreetselt ei vali- lihtsalt jookseb nende vahel ja kisab! :D Kokkuvõttes maandub ikka liivakasti ja siis võib seal omaette tund aega jutti mängida.
    Noorem tirts (10k) on (veel) hellik. Liivakastis vennaga mängib, liigub ringi ka aga emme peab näha olema. Peaks ma silmapiirilt kaduma, on selline nutt lahti nagu keegi oleks haiget teinud! :D

  4. Lõin hommikul neti lahti ja mõtlesin oma lemmikblogijate tegemised läbi lugeda. ..krt kõik kirjutavad Laurast ja Kaist ja kraaklevad☺ Hea, et otsustasid mõnusat lugemist pakkuda! Aga õnneks enamus poisse, kes väiksena kraage on ,eideks ei muutu…või siis peaks ta kuidagi kukkuma,et see juhtuks☺ Ooootan Leenut juba tagasi!

  5. meil on pigem vastupidi. Mina lasen turnida aga muidugi mõistuse piirides ja see väljend, et kui haiget saad oled ise süüdi ja mina peale ei puhu tuleb pigem minult. Mees on eetevaatlikum. ei luba lapsel maal koerte näo ees ninapidi passida ja igalpool turnida. Muidugi on meil ka see vahe, et mina olen iga päev lapsega, aga tema vaid üle nädala nädalavahetusel kodus. Eks ma tajungi rohkem, millega laps saab hakkama ja millega mitte. Mänguväljakul ma muidugi manitsen teda rohkem. Eriti just selle kohapealt, et ta kuskil kaklema ei kipuks, sest ta on suhteliselt ettearvamatu ja suure jõuga oma vanuse kohta.

  6. Meie peres on vastupidi. Isa on see, kes keelab ja manitseb mänguväljakul. Mina olen see, kes ütleb, et kui verd ei ole, siis ära kurtma tule. Issi hoiaks lapsi viat vati sees või parema meelega kummist toas… Mina lasen neil teha, mis nad ise tahavad – ronida puu otsa või hüpata alla kõrgelt. Mida iganes.
    Oma lapsi aga kiusata ma ei lase ning vajadusel saavad võõrad lapsed minu käest kah sõimata. Ka vanemad , kes oma lastel silma peal ei hoia (juhus: mu laps just sai kiigu peale ja üks väga jaurav laps tahtis sama kiigu peale ning selle lapse ema reaalselt lubas tulla metallkiigu ette. Kui ma poleks hoo pealt kiiku kinni saanud oleks ilmselgelt see vabakasvatusevili koomas või teab mida veel.)

  7. Ma olen pikaaegne lapsehoidja olnud ja omal on 6-aastane tüdruk. Võõraste lastega ma olin hästi ettevaatlik, igal sammul silm peal ja käed selja taga või liumäe all valmis, kui kukkuma peaks hakkama. Ronida kusagile ei julenud lasta jne. Aga oma laps on mul nagu ma ise väiksena: julge, vahel hulljulge, tahab kõik ise ära proovida ja pärast kukkumisi jätkab. Ma ei saaks ega oskakski teda manitseda, jah, väljas on meil piirid, autoteed, võõrad koerad ja muu selline, aga las ronib ja möllab. Ta läks varakult kõndima, tegelikult jooksma ja siis hakkas peale see julge hundi rind on rasvane. Samas, ta ise teab ja oskab ohtu tunnetada ja tajub ise piirid ära, kuidas ja kuhu ei tasu ronida ja kui kiiresti nt rattaga sõita. Seepärast ma usaldangi tema vaistu ja ei kanaematse igal sammul. Kuigi ta on rohkem siuke ronija ja riskija tüüp, siis näiteks kakelda ja tagasi teha ta ei taha. Kuna siin meie hoovis on kõik sellised mängimekoosjaolemesõbrad lapsed, siis ma ei saa öelda, kuidas kiusamised ja haiget tegemised oleks, sest tema ise ei tee ja talle pole tehtud. Aga ühes mõttes plika on ta küll: kriimustab ja lööb ära end, mängib edasi, aga kui mitu tundi hiljem küsid, et kust haava said, hakkab nutma ja paanitsema, nagu viimne päev oleks käes :D

  8. Oma arust olen suht vabameelne mànguvàljakul. Aeg ajalt juhtub et vàiksemale (2aastane) keelan rohken kui peaks vb. Kardan et kukub lõhki. Ta liiga julge meil. Suurem (5aastane) on meil yksi koos sõpradega majade vahel vàljas. Meil vàike koht ja jookseb siin ise ringi ja ronib puude ja põõsaste otsas nagu poisid ikka. Aeg ajalt ikka aknast piilun ka et ei kakleks sest tal vastik komme teisi lyya kui midagi ei meeldi( me tegeleme selle probleemiga) ahjaa mainin et vàiksem on plika ja suurem siis poiss ;) kui poiss vàike oli ei tohtinud ta yldse mustaks saada aga plikaga vastupidi, temal suva milline ta vàlja naeb ja las myttab, pesumasin on olemas mis peseb :D mehega on vahepeal erinevused. Yldjuhul neil samad soovid ja mõtted. Monda asja mida mina lubaksin siis tema keelaks ja vastupidi aga suudame lahti rààkida ja jõuame yhisele otsusele aga tema on ka pàri et las laps teeb mis tahab siis saab ka tunda kui midagi juhtub või toimub. Saab haiget saab haiget..puhume peale ja tema õpib oma vigadest ja enam sinna ei roni kus haiget sai.
    Mulle meeldivad sinu kirjutised ka, kirjuta rohkem ;) mõnus lugemine ;)

  9. Kahjuks aga muutuvad lapsed ja nende iseloom nende vanusega. Mõned kraaklejad muutuvad tõelisteks eitedeks ja mõneid plikad tõelisteks fuuriateks, kes peavad kõike enda kontrolli alla hoidma ja käituma nagu alfa-isased.

    Kahju jah, et osadest poistest nö eided kasvavad, selle osaga Meelise väitest olen nõus ning tõesti – mõnest väikesest armsast tüdrukust kasvab tõeline fuuria! Sellised mehed ei saa elus hakkama ja fuuriad astuvad läbi elu kõigile pähe.

    Tore oli lugeda, kuidas mees näeb lapsi mänguväljakul ja tõesti, emade hääli on rohkem kuulda kui isade oma, aga eks see ole suuresti tingitud ka sellest, et isasid üldse vähem seal näha!

Comments are closed.