Kuigi Meelis peesitab juba viiendat päeva Kiievis, kus on kevadest juba vaikselt suvi saamas, niiet isegi rannaklubid on avatud, siis saatis ta mulle vahelduseks ka ühe blogiposti. Ühtlasi palus küsida, kas tahaksite, et ta Kiievist ja Eurovisioonist ka kirjutaks?
Aga nüüd Meelise postituse juurde – kas suhtes olnud mees on parem kui suhtes varem mitteolnud mees?
Juhtus selline asi, et üks meie armas tuttav paarike, kes oli koos olnud peaaegu seitse aastat – läksid lahku. Kõlab uskumatult, eks. Ega mina ka seda esialgu ei uskunud ja kui aus olla, siis ma lootsin, et tegemist on mingi suuremat sorti naljaga. Kusjuures kui me nad külla kutsusime, siis nad tulid koos, mis tegi asja veel kahtlasemaks.
Tänaseks on muidugi selge, et lahku nad ikkagi läksid ja elavad täitsa eraldi. Küsimus tegib, aga miks nad lahku läksid. Noh, nad ise väidavad, et kasvasid lahku ja polnud ühiseid huvisid. Ja juba paar aastat pidid nad niisama olema ja lihtsalt elama. Ei mingit kirge ega entusiasmi.
Hakkasin mõtlema, et kui meie Leenuga lahku läheks, et kas ma siis olen automaatselt halvem mees, nö maha jäetud mees, keda enam keegi ei taha. Sest kui me lahku peaks minema, siis oleks minu esimene mõte, et kui Leenu mind ei tahtnud, siis miks peaks keegi teine tahtma. Ja üleüldse mulle tundub see kuidagi siis nii raisatud ajana ja hakata otsast peale mingit suhet looma – ma ei viitsiks, ma ei tahakski vist.
Sa ei vii ju nõudepesu svammi kellegile teisele, et kuule näed ma siin veits aeg pesin ja päris hea oli, aga vot nüüd ei taha enam – äkki sulle sobib? Nojah see pole päris sama asi, aga you get the point.
Minu arust on naistel nagu palju lihtsam meest leida kui meestel naist. Vaadake neid vallalisi mehi. Nagu herilased ümber mesitaru. Mulle on selline mulje jäänud, et kui mingi naine kuskil ripakil on, siis koheselt on tema ümber mingi neli-viis peigmehe kandidaati. Aga vot naised – nemad valivad. Oi, küll sul on suured kõrvad, või sul pole nii palju juukseid kui vaja ja kas see kõht sul kunagi väiksemaks ka läheb jne jne jne. Teate kui raske on olla naistele meelejärgi. Okei, mitte Leenule, sest me oleme koos ja ta võtab mind nii nagu ma olen, aga ma mõtlen just seda nö sebimisefaasi… Milline pinge ja koormus. Naised aga lihtsalt on. Ja mehi aina tiirleb, savi, kas tegemist on siis paksu, peenikese, blondi või brünetiga vms.
Kui ma nüüd kujutan end vallalisena ette, siis ilmselt elan ma kuskil Mustamäe kahetoalises üürikorteris ja käin päevatööl. Üle nädala olen ka isa, elan ja toimetan lapsega – lasteaed, töö, kodu, lasteaed… No mis mees see selline on, küsiks mina. Miks selline mees on üksinda? Tal peab ju kindlasti midagi viga olema, kui on laps, aga ise vallaline. Kus ta naine on? Miks see naine teda ei taha? Äkki mees ise on ilgelt valiv? Tegelikult aga võibolla mees lihtsalt ei tahagi mingit suhet? Aga kui tahab, siis kust leiab?
Keegi meist ei soovi ju üksikuks jääda ja kuigi suvi on tore aeg ringi aelemiseks, siis sügiseks peaks ikkagi kellegi kaissu saama. Tegelikult see viimane lause on ühe meie tuttava oma, kes just sellist elustiili harrastas. Suvel aeles ringi ja siis sügiseks leidis naise, kellega kevadel ikka enam ei sobinud.
Noh, mu point on see, et kuidas naised mõtlevad, et kui jäeti maha, siis ongi ilgem tropp ja keegi ei taha teda enam? Olgugi, et taaskasutus on moes, siis kuidas on lood kasutatud meestega? Kas ka see on minev kaup? Mida peaks üks kasutatud mees tegema, et end vallaliste turul teistest esile tõsta? Kas kasutatud mees on parem kui see, kellel ei ole pika püsisuhte kogemust? Või tuleks just eelistada tutikat meest, kellel ei ole mingit kogemust?
See oleneb ikka väga paljudest asjadest. Miks lahku mindi, kes algataja oli, kas peteti…
Ei arva küll et suhtes olnud mees halvem on, just võib olla parem.
Halvim on see kui mees uue naisega olles eelmist taga nutab.
Minu eksmees näiteks on aastaid juba uues suhtes, samuti mina. Ja eelmisel suvel ta helistas mulle ja ütles et ta ei hakka kunagi kedagi armastama nii nagu mind. Ja et ükskõik kellega ta koos ei oleks, unistab ja mõtleb ta alati minust. Vot seda oli päris hull kuulda ja mõelda mida ta uus naine küll tunda võib kui teada saaks. Või on see nende suhteski aru saada, naine leppinud? Kes teab.
Väga tore lugemine iseenesest. Ma olen naine. Mul on just tunne, et kui vähegi suhet tahtev mees ripakil on, krabatakse kohe ära. Aga üksikuid ja suhet soovivaid naisi on nii palju, et kõigile mehi ei jätku.
Ja ühiskonnas mulle tunub ka pigem, et naine on “kasutatud”, aga mees on “kogemustega”. Seega värskendav on mehe poolt ka teist vaatenurka kuulda.
Ja muu oleneb ju vanusest, 20aastaste puhul ilmselt lapsega mees oleks veidi üllatav ja samas 30+ puhul teeb veidi ärevaks kui ühtegi pikemat kui üheöösuhet olnud ei ole. Ja samas ei määra see konkreetsete inimeste puhul midagi. Üldistused jäävad kuhugi kaugelt grupis vaatamise faasi, kahe inimese vahelises suhtluses ei mängi need minu meelest rolli.
Toetan kommenteerijat S.
Üldistused ei toimi ja positiivne on näha teist vaatenurka.
Neljakümnele läheneva naisena (ok, 4 aastat veel aega, aga ikkagi :D) võin öelda, et kui suhe ei toimi ja minnakse lahku, siis isegi juhul, kui otsus oli mõistlik ja teineteist austav, on hirm ja paanika kohati paratamatud. Ma võin valida üksinda olemise (aga mitte üksilduse), aga ma vajan hellust ja tähelepanu. Ma võin võin valida lahkuminemise, sest suhe pigem lõhub kui hoiab, aga ma ikkagi kardan. Inimlikud tunded. Võibolla polegi asi kasutatud või kasutus tundes, vaid pigem selles, kas eelnev suhe tekitas minus süütunnet või süüdistan teistpoolt ja milliseid mustreid ma edasi kannan. Hea on analüüsida, millistel põhjustel suhted lõppevad või üldse ei tekigi.
Mul on ka jäänud täpselt vastupidine mulje, et mees kes tahab suhet läheb küll palju kiiremini ära. Muidugi oleneb ka ikka väga kõvasti mehe välimusest ja kõigest, on meeleheitlikuid vanapoisse keda tõesti naised väga ei taha ja samas playboysid keda tahaks endale saada ehk iga teine naine, aga sellist tüüpi mehed jälle ise ei taha suhtesse astuda mitte mingi hinna eest. Ja ma ise pole seda küll aru saanud, et iga vallalise naise ümber tiirleb palju mehi, taaskord oleneb kõik jälle naisest. See kõik on nii suhteline ja oleneb inimestest. Ja mis värk selle valimisega naiste puhul on, suht siiber on sellest valimise jutust. Ma ei vali ju kelle vastu mul tunded tekivad. Ja mina küll ei astu suhtesse mehega kelle vastu mul pole mitte mingid hingelist tõmmet. Olen ise ka olnud juba mõnda aega vallaline ja selle aja jooksul on olnud kaks meest kellega mina oleks olnud valmis suhtesse astuma sest tekkisid tunded, no ei valinud neid mingite kriteeriumite järgi, aga vot nendel jälle jãid minu vastu tunded lahjaks :( ja ometi olen ma täielik täispakett, lastetu , ilus ja sitaks hea iseloomuga. Aga näed kui teisel pole seda tunnet siis ei ole ja samas on olnud küll kandidaate kes mind tahaks aga mul on täielik tühi tunneteta auk olnud südames, et peale seda kui näen ununeb kohe ära. Ja need mehed kusjuures on olnud päris edukad tööalaselt, aga ma ei ela nende tööga vaid mehe endaga. Ja rääkides minevikust siis pigem mulle tundub alarmeeriv 30+ mees kellel pole olnud ühtegi pikemat suhet selja taga. Tekib küsimus et mis tal viga on. Meelise mõttekäik on mulle jumala võõras ja poleks sedasi arvanudki et keegi mõtleb.
Tahaks küll Kiievi elust ja Eurovisioonist kuulda :)
Kusjuures iga 7 aasta tagant on suhtes keerulisem periood. Tavaliselt minnaksegi siis lahku või tekivad sellised mõtted. See aeg tuleb üle elada, sest suure tõenäosusega tuleb uue kaaslasega sama asi ette. Iga 7 aasta tagant uut elukaaslast vahetama ju ei hakkaks :)
Suhe on asi mida tuleb hoida, kaitsta ja selle kallal ka vaeva näha. Loomulikult siis kui kõrvale on valitud ikka see üks ja õige.
Issssand , päriselt môtledki nii?
See, et kaks inimest omavahel ei sobinud, ei tàhenda ,et ta ei vôiks leida omale paremini sobivat kaaslast.
Vahel ollakse koos valedel pôhjustel ja saadakse sellest ehk alles paari aasta pàrast aru. Aga see ei tàhenda, et kumbki neist ei oleks vààrt uut vôimalust.
Jah, mingi hetk muutub kûll asi kahtlaseks kui iga aasta on uus elu armastus nt just paar pàeva tagasi panin tàhele et Kôrgemàel jàlle uus mees. No tema puhul tekib kûll juba kûsimus , et mis sel naisel siis viga on, et ûkski mees ta juurde pidama jààda ei taha. Aga samas see pole ju minu asi ja kui tema on ônnelik iga aasta uue mehega siis jumala eest!
Igastahes minu jutu point on see , et mina ei vaataks viltu mehele, kes on olnud pikas suhtes ja vb on tal ka sellest suhtest laps.
Leenu: ma mütlengi, et kaks aastat okei, saad aru, ei toimi.. Aga seitse, kümme, viisteist.. Siis on juba muud põhjused tavaliselt.
Kindlasti oleks tore kui Meelis Eurovsioonist muljetaks :)
Põhiteemal ma sõna hetkel ei võta aga Kiievist ja Eurovisoonist loeks küll huviga!
Miks peaks “kasutatud” mees halvem olema, kui “uus”.
Mõlemal on oma plussid miinused. “Uuel” mehel minu arvates suurimaks miinuseks see, et ta ei tea milline ta kooselus on. Kuidas kâitub ja milliseid piire vajab. Minumeelest suhe ja sellega kaasnev kooselu õpetab nii môndagi enda kohta. Mingist vanusest ehk mõtleks juba, et aga miks ta ei ole kellegagi koos elanud vôi pimemat auhet omanud – et mis tal viga on.
“Kasutatud” mees, aga tunneb ennast juba sellest küljest,kuidas suhtes kãitub ja mida ta tahab. Ehk näeb ka oma vigu kõrvalt ja oskab neidki tulevas suhtes ennetada. Miinuseks aga vóib saada see, et temaga vôib kaasneda mõni selline eks, kellega ka oma oôige mustema stsenaariumiga ôudusunenãos kokku ei tahaks puutuda.
Need on sellised, kes ise on juba uues suhtes/uutes suhetes, aga mehe puhul on suhtumine “ise ei taha, aga teistele ka ei anna”.
Mina eelistaks vana uuele
Minu nägemus. Läksin mehest lahku, koos olime üle 10 aasta. Nüüd siis olen vallaline, otseselt meest ei otsi aga silmad lahti käin ringi küll. Tegin ka tinderisse kasutaja..Seal mehi vaadates, hinnates, suheldes on mulle jäänud mulje, et mina eelistaksin siiski “kasutatud” meest. Puhas leht on kuidagi hirmutav vms..Olin ju ise nii kaua suhtes, koos saime täiskasvanuks ja elukogemuse..ei viitsiks nagu hakata kedagi “välja koolitama”. Suhtes olnud mees teab juba suhte võlusid ja valusid..sellisega on kindlasti lihtsam koos olla. Oskaksime vältida vigu, mis eelmises suhtes oli jne.
Hei ;)
Minul naisena on küll “sebimisfaasist” kogemus et ega ei saanud “lihtalt olla”. Ilmselt sattusin päris nõudliku mehekandidaadi otsa aga omajagu tuli ikka pingutada et mehele meeldida. Eks olin noorem ka ja ei mõelnud sellele et kui ei meeldi sellisena nagu olen siis kas tasub ikka pingutada.. Aga tundub et tasus, kuus aastat oleme suhtes olnud :)
Väike kogemus lihtsalt et ka naisel võib pinge peal olla. :)
Loeks ka hea meelega Eurovisiooni muljeid:)
ukraina kiievi linna kohta võiks küll kirjutada.
isegi kui ollakse aastaid koos, siis harjud kuidagi ära ning vahel ei viitsi pingutada suhte nimel ja siis jälle võiks ja peaks kui mõlemil soovi ja tunded ikkagi olemas.
pigem mõned üksikud mehed on valivad või tõesti ei tahagi endale kedagi kõrvale, sest nad on harjunud üksi olema.
vaat, et te lahku minema ei hakka, te sobite mõlemile koos ühesugused muhedad fruktid :P:D
Me ilmselt ei lähe lahku jah, sest seda me kindlalt öelda ei saa, et erinevad huvid ja pole koos midagi teha :D
Seda lugedes kõlavad läbi mõtted, mis depressioon inimese pähe istutab. Et ei suuda näha endal mingit väärtust ega seda, mida sina teiste inimeste elule juurde annad.
Näiteks, kas sa sellest lahkuläinud paarikesest mõtled meespoole kohta nii, et ta on nüüd väärtusetu ja ilge tropp ja mis elu see üldse on ja mis mees ta üldse on? Miks enda kohta nii mõtled? Sest depressioon on see, mis sellised mõtted sulle pähe paneb. Sul on väärtus, sa annad enda lähedaste elule juurde, mitte ei võta ära! Ausalt!
Ehk siis… ikka head paranemist ja kannatlikust tervenemise teed käia!
Tàpselt minu mòtted!!
Mina vaatan just suhtest tulnud kutti pigem positiivselt. St et ta on olnud pühendunud, truu, oskab naisega ümber käia, teab kuidas käituda õigesti oma kallimaga jne, oleneb muidugi jah miks lahku mindi. Aga üldiselt on teise raundi mehed alati okeid minu jaoks olnud :D Polegi näinud veel meest, kes varem suhtes pole olnud või siis vähem kui 4-5 aastat kellegagi koos elanud.
Naise seisukohast ütleks, et ei ole see naise elugi nii lihtne, et muudkui ainult oled ja mehed ümber parves. Olen kindlasti üle keskmise ilus naine ja sõbrannadki imestavad, miks vallaline, sest olen naisematerjal küll, aga minu küsimus jällegi, et kust ma selle mehe siis leian :D Eks mõni ikka on sebinud, aga igat ettejuhtuvat jah ei taha. See juba ongi valimine? Meestel ka päris nii ju pole, et kõik läheb peale, hullemad valijad kui naised :D
Nagu kehtib kirbukatega ;),kellegi vaba on kellegi uus.
Nö tutika mehe saakski ju siis kui ta on alla 20 või napilt peale. 30+ mees, kes pole senini endale suhet leidnud, tundub kahtlane :) samas olles ise 30 või peale, siis 18a kutiga kokku ei hakka ju :D
Kuna olen suur eurovisiooni fänn, siis väga-väga ootan Meelise postitusi Kiievist! ;)
Suht stereotüüpsed mõtted, ma ütleks. Kuigi tutvumisportaalides see tõepoolest näebki välja nii, et mehed on see aktiivsem pool suhete otsimisel, kirjutamisel, sebimisel jms. Mina naisena nt kardan meeste ootusi minu kui naise suhtes. Alati on mingi selline jutt, et oo saada pilti ja kas sa oled ikka seksikas kiisu ja pidevalt jääb mulje, et kui näitangi üles huvi ta vastu, saame kokku ja kui isegi leian ,et päris tore on, siis on kohe mingi kohustus ja surve, et kirglik seks ülepäeviti ja aidaa muu elu. Ma nagu tahaks kuidagi loomulikumalt seda kõike. Ja sestap “olen ka valiv” ja sumisevast meestekarjast pigem käin kaarega mööda. Kuid lähedast suhet siiski ju tahaks.. Seda on naisel samamoodi raske leida. Eriti, kui olla mitmenda ringi naine. Meestel on sedapidi varianti kohta palju vürtsikamaid väljendeid mu meelest. Lihtsalt mingit lühiajasuhet leida pole ma arvan kummalgi poolel probleemi. Aga suhet, kus see tunne on mõlemapoolselt hea ja nö. õige, seda iga päev ja kohemaid ei leiagi ju. Kahjuks.
Mina ootan Eurovisiooni postitust küll väga! Mida Meelis täpsemalt Kiievisse tegema läks? :)
Lihtsalt Eurovisioonile!
Kusjuures mina, suht tasase mehena, kes ise hull sebija pole, nagu paljud eestlased, näen seda elu täpselt sama pilguga nagu marimell.
st naistel on mehi palju ümber aga üksikut meest ei taha keegi eriti, olgu sa uus või mitmes suhtes olnud.
Mina vaataksin just “uut” meest imelikult. Näiteks sinuvanuselt pole kunagi suhtes olnud? Miks?
Minu vanemad olid abielus olnud 22 aastat kui otsustasid lõpuks oma teed minna. Mõlemad on endale leidnud uued paarilised ja on õnnelikud. Niiet saab ka täitsa ilusti alustada uut suhet ja elu uuelt leheküljelt :)
Mina kui vaba olin, tiirlesid ka igasuguses mehed ümber, aga mind ei huvitanud ühegi välimus või mitmendat ringi keegi suhtesse tagav astuda. Olen nüüd lapseootel mehest, kes kaalub 160kg ja maailma toredam mees :) seega kui süda õiges kohas, ei olene üldse, miks oled lahku läinud või mitu suhet on olnud või milline välja näed :)
mingiks vanuseks peaks mees ikka omama pikemat suhtekogemust kui 2-3 aastat… aga probleeme tekitab pigem see kui ta ikka mõnest oma eelnevast suhtest üle pole saanud, see teeb haiget (kas ma olen halvem?) aga samas ma usun, et sellest rääkimine aitab mingi hetk üle saada.
Huvitav lugemine.
Olen viimasel ajal uurinud palju suhete teemalist kirjandust ning rääkinud ka paari spetsialistiga. Suhe on töö enesega. Igas suhtes on kindlad faasid, millega toime tulemine ei pruugi üldse lihtne olla. Nt armumisfaasis on kõik tore ja kena, teine pool ideaalne. Kui see armumine läbi saab, hakkab võimuvõitlus. Suhtesse on siiski tulnud 2 pagasiga inimest (mõtlen pagasi all läbielamisi lapsepõlves, eelmiste suhete lein, suhted ja nende mustrid vanematega aga ka sõpradega, erinev keel- mõtlen tõlgendus igapäeva tegemistest jne), kes omakorda omavad ambitsioone, on isiksused. Võimuvõitlus järgneb alati armumisfaasile. Miks mõni vahetab iga paari aasta tagant kaaslast? Sest ta ei tule võimuvõitluses toime, armumine sai läbi. Kuidas siis sellega toime tulla? Eks ikka rääkides, infot otsides, miks mitte abi otsides spetsialistilt. Erinevaid paariteraapia vorme on palju, ka ennetavana võib neid läbida. Suhte saab taas muuta romantiliseks ja armsaks, hoolivaks ja kindlaks.
Ja ma arvan, et iga suhe on võimalik toimima panna, kui vaid soovi on (ma siinkohal tegelikult ei mõtle vägivaldseid suhteid). Loetud kirjandusest sain palju näiteid selle kohta, kuidas abielus on oldud 20, 30 või isegi 40 aastat ja siis enne lahkuminekut veel terapeudi juurde mindud. Et saab küll abi, isegi siis kui oled juba 40 aastat kannatanud, võid muuta oma suhte unistuste suhteks. Ega suhtes olevad inimesed on ideaalsed teineteisele ainult armumisfaasis. Siis ainult tundubki, et mu kõrval on see õige. Isegi suhteterapeutidel on suhtekriisid ja erimeelsused. Aga nad leiavad üldiselt päris hästi lahendusi. Ja terapeutideks on õppinud inimesed pigem ju enda kogemusest tulevast vajadusest…
Lahkuminek on kõige lihtsam variant, aga kui seda tehakse, ju on ikka olnud suured põhjused, eriti kui tegu on pika suhtega. Nii suured põhjused, et nende lahtiharutamine tundub hirmutav. Olles hetkel ise läbikäinud väga suure suhtekriisi, tunnen, et meie suhe on tugevam kui kunagi varem ning lahkuminek oleks hetkel ikka suur raiskamine. Ei ole nii suuri muresid, mida me ei suudaks lahendada.
Läks küll veidi teemast välja, aga minu arvamus on nüüd, et kui paar on lahku läinud, ei ole nad kuidagi väärtusetud või halvad. Aga minul on lihtsalt küsimus, et mis oli see nii suur probleem, mida täiskasvanud inimesed ei suutnud siis lahendada? Mis on see pagas, mis võetakse vanast suhtest uude kaasa??? Kas uues suhtes saab see inimene hakkama võimuvõitlusega, kas ta üldse tahab sellega hakkama saada…?