Aasta tagasi ärkasin ma igal esmaspäeval ja mõtlesin õudusega, et ma pean tööle minema. Jälle see esmaspäev. Sinine esmaspäev. On see olukord teile tuttav?
Sügis on käes ja seoses pimedamate ilmadega, taevast kallava veega, saabub paljude jaoks ka nö depressioonihooaeg. Üks lugeja palus mul kirjutada kuidas ma oma depressioonist lahti sain.
Nagu ma ütlesin, ärkasin aasta tagasi igal esmaspäeval õudusega, et pean tööle minema. Õige pea lisandusid sellele ka teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede ja ka laupäev ei tundunud mingil hetkel enam hea päevana, sest juba ülehomme oli jälle esmaspäev.
Kas tunned sama? Et esmaspäev on nõme päev? Terve internet on täis erinevaid giffe ja memesid sellest, kuidas esmaspäev on nõme ja saaks see juba läbi. See kõik on naljakas, aga tegelikult pole sellel esmaspäevaga mingit pistmist.
Olles ise endine esmaspäevavihkaja, siis ma tean mida sa tunned! Aga teate, miks tegelikult inimesed vihkavad esmaspäevi?
Kujutage ette, et teil hakkab reedest puhkus ja uue nädala esmaspäeval ei pea te tööle minema. Olgugi, et on esmaspäev, siis ometigi seda esmaspäeva te ei vihka. Miks?
Asi ei ole emaspäevas mitte grammivõrdki, vaid töös, kohas ja inimestes, kellega te peate kohtuma.
Teist on kaduma läinud see kirg ja säde, mis valdas teid siis kui te selle töö peale alles läksite. Kõik tundus uus ja huvitav, töökaaslased lahedad kamraadid, kellega koos ühiseid eesmärke püstitada ja täita. Aga kui see aeg saab mööda ja on tekkinud rutiin, siis ajab teid paljas mõte kohvinurga klatšist, samadest nägudest ja tööülessannetest oksele.
Mina sain eelmise aasta lõpus abi karjäärinõustajalt. Jah, ma poleks ise ka uskunud, et ma võiksin sellisest kohast abi saada, eeldasin, et pigem aitavad mind peotäis antidepressante, pudel viina ja jupp nööri ümber kaela.
Ma tundsin iga jumala päev tööl käies, et ma olen suuteline enamaks, olen eelkõige rohkemat väärt. Ma tundsin, kuidas mind koheldakse nagu mingit alamaastme töötajat, kes lihtsalt on ja teeb tööd. Null motiveerivat sõna, rääkimata tegudest või tunnustamisest. Mida aeg edasi, seda püüdlikult, sa teed vigu ja sul on kama kaks. Sama juhtus ka minuga. Lõpuks kannatasid tulemused ja see tegi asja veelgi hullemaks. Kui ülemus mulle mu mure peale valget paberit ja pastakat pakkus, tundsin, et midagi on valesti.
Olin endaga nii kimpus, et nagu te mu vanadest lugudest mäletate, Leenu reaalselt viis mu hullari emosse… Ma tundsin, et ei suuda enam sekunditki elada, naeratada, head nägu teha või veel vähem tööle minna. Kui perearst arvas, et ma võiksin hoopis jalutama minna, et mõtteid tuulutada, siis tahtsin ma autoga vastu puud põrutada või ennast maha lasta. Päriselt. Minu päästerõngaks oli Aaretesaar. Ehk Tiina Saar-Veelmaa, kes mu maapeale tagasi tõi.
„Kui sulle ei meeldi su töö, siis tulebki võtta aeg maha, et analüüsida, leida põhjused, kaevata endas kuld välja, seada sihid ja siis ehitada need sillad, kust edasi minna. Karjäär on rahulduspakkuv eneseteostus ja elukestev teekond, millega tegeleda. Lihtsalt tuleb teha esimene samm,“ ütleb Tiina.
Loomulikult on iga inimene erinev ja see mis sobis mulle ei pruugi sobida kellelegi teisele. Ma ei hakka lahkama siin neid punkte, mida meie Tiinaga minu kohta paberile joonistasime (sõnaotsesesmõttes), ma võin öelda ainult seda, et ma ei saaks täna olla rohkem rahul selle otsusega Tiina vastuvõtule minna. Tänu sellele olen ma avastanud endas uusi andeid, vaadanud ennast ise hoopis teise pilguga, teinud kardinaalseid muudatusi oma mõtetes ja üheks suurimaks tulemuseks võib kindlasti pidada blogiturundusagentuuri BLOGIT loomist.
Kirjutasin nüüd Tiinale uuesti ja palusin tal anda soovitusi esmaspäevavihkajatele.
„Kõigepealt tasuks endalt küsida, miks meile esmaspäevad meeltmööda pole. Võib-olla on see märk, et me ei ela päris seda elu, mida soovime, ei teosta end alal, mis meid huvitab. Nädalavahetusel kui saame olla meie ise, teha asju, mis meil hästi välja tulevad, olla oma loomulikus keskkonnas, rahuneb tõenäoliselt meel ja tunneme end hästi. Vahel on inimesed öelnud, et neil tuleb juba pühapäeva õhtul äng peale, kuna esmaspäeval peab minema tööle. Vastumeelsus aga viib varem või hiljem suurema läbipõlemiseni,“ ütleb Tiina, kes muuhulgas töötab ka tööõnneseptsialistina.
Ta tunnistab, et üldiseid nippe, kuidas esmaspäevad meeldivamaks muuta, pole võimalik anda. „Probleem võib iga inimese jaoks paikneda erinevas kohas. Siiski, tasub alustada sellest, et häälestuda eelseisvaks nädalaks, teha varakult plaanid, kus päevad ei oleks ülekoormatud, kus igasse päeva jääks nt kolm suuremat ülesannet. Samuti tasub tööpäevad pikkida täis meeldivaid episoode – planeerida kõndimiskoosolekuid koos kolleegidega, hea ja kosutav lõunapaus- õnnelikuks tegeva toiduga; meditatsioonihetki, sirutuspause jms.“
Samuti soovitab ta endale ette kujutada, milline oleks ideaalis tööpäeva õhtu. „Kus me pole kurnatud ja tüdinud, vaid vastupidi – inspireeritud ja energilised. Võime mõelda, mis värvi, millise heliga on see tunne, mida tunneme siis. Võime analüüsida, millised on need tööülesanded, mida kindlasti esmaspäeval teha soovime, ja mille osas tunneme vastumeelsust. Vastumeelsete osas peaks leidma lahendused, kuidas muuta „ma-pean“ ülesanded „ma-tahan“ ülesanneteks, või küsida abi, õppida midagi juurde, mis just sellega aitaks toime tulla.“
Kui pisut loovamalt läheneda, siis soovitab Tiina end kujutleda kellegi teise rolli – kuidas läheksid esmaspäeval tööle kui oleksid nt Rootsi kuningas, hipi, Nobeli preemia laureaat jne.
„Vahel aitab see kui saame keskkonda enda ümber kujundada sobivamaks. Aga need kõik on vaid lühiajalised abivahendid, tegelikult peaks kaevuma sügavamale ja läbima karjäärianalüüsi, miks ma pole rahul, mida tegelikult teha tahaksin. Tööõnn on see kui tahame hommikul tööle minna ja õhtul koju minna.“
Kui sina juhtud esmaspäevi aga armastama, siis jaga seda lugu teistega, sest depressioon ei ole silmaganähtav haigus, sellest ei tule keegi sulle rääkima ja tihti aetakse seda segi paha tujuga. Tee kellegi tuju heaks ja jaga minu lugu ja Tiina soovitusi oma kolleegidega, ehk on kellelgi sellest abi.
Lisaks leidsin Huffington Postist ühe loo, kus sel esmaspäevateemal samuti juttu on. True that!
Jah, asi ei ole päevas, vaid töös. Olen isegi tööl läbi põlenud – sain sellest aru sedasi, et nii kui ma mõtlesin tööle, tööle minekule, keegi mainis sõna “töö”, siis mul tulid automaatselt pisarad silma, sest ma ei tahtnud sinna enam minna. Lõpuks hakkasid lähedased juba mu pärast muretsema ja kõik ütlesid, et tule lihtsalt ära… Saagu, mis saab. Ja sellel hetkel kui lahkumisavaldus oli lauas, läks kõik paremaks. Mul ei olnud veel teist töökohta ja ma ei teadnud, mis edasi saab, aga ma teadsin, et vähemalt ei saa enam hullemaks minna. Samamoodi nagu Sina, tundsin ka mina tööl täielikku motivatsiooni puudust. Lisaks oli mul väga keeruline töökeskkond – ülemus oli täielik terrorist. Ma ei usu, et ühelgi inimesel on õigus teist lolliks nimetada, eriti kui selleks on oma ülemus. Päevast-päeva töötajad nutsid ja haarasid paberi ja pastaka järgi, et avaldus kirjutada. Enamik töötajaid lasid asja ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga ma tundsin, et ma ei pea töötama sellises kohas, kus iga päev tunnen, et ma parema meelega sureks. Töö võtab meie ajast nii olulise osa, et see peab meeldima ja töökeskkond peab olema turvaline.
Tänan! Ma suvest alates enam esmaspäevi ei vihka, sest töösuhe sai läbi. Tiina juurde minemine tundub hea mõte!
Loen seda teksti ja mõtlen, et järjekordne hala ning põhjused miks töö on raske, kuidas polnud isu tööle minna ja kuidas ise tunnen, et olen tegelikult palju rohkemaks suuteline ja bla bla bla. Tõde on aga see, et palju rohkemaks ei ole Sa suuteline, kuna tööl peab pingutama (töö ei ole 100% ajast sotsiaalne suhtlusprojekt kus saad sõprade ja kolleegidega kohvinurgas lobiseda) ja tööd tehes peab oskama ka rutiini taluda ja siis tulebki appi kõik võimas meditsiin ja tänapäevane ühsikond, kes määrab nõrkadele isenditele diagnoosiks “stress”, et siis isendid kes on”tervemad” ja tugevamad saaks asuda Sinu asemele ja selle töö ära teha. Iga 2 nädala tagant saame lugeda, kui palju on ideid ja kuidas tahaks seda ja toda käivitada, tegeleks BLOGIT’ga aga ideid on nii palju, et…. valmis ei saagi kunagi. Küll ei ole raha, et ideid ellu viia ja siis pole aega, kuna nii palju ideid on, siis tuleme ideele, et peaks perele rohkem pühenduma ja kõik asjad kõrvale jätma… ja kui kõik need põhjused on enda jaoks ammendunud siis saab jälle stressist kirjutada… nòrgad ja saamatud olete…
PS! Ma ei kahtlegi Su meditsiinilises diagnoosis aga Su stressi põjustab Su enda saamatus.
Hahahaha… Jep, sa tead paremini kui meie :D
Nagu päriselt?
Mul reaalselt pole sõnu…
Siin jutus on iva – “stress” kui termin võeti kasutusel 1920 aastatel. 1920 oli teadaolevalt “Great Depression” periood, kus enesetappude arv Ameerikas oli kõigi aegade kõrgemal tasemel, samal ajal oli ka ülemaailmne majanduslangus ning suur tööpuudus, need inimesed kellel õnnestus töö säilitada, need töötasid looma moodi ning need kes survele vastu ei pidanud, põlesid läbi. Tulemuseks oligi suur hulk enesetappe ning hakati uurima, et miks see nii on ning võetigi kasutusele diagnoos “stress”. Eestikeelne wikipedia ütleb, et stress on kohanemissündroom. Seega võib kokku võtta küll, et stressihaigel on kohanemisega raskusi, kohanemine tähendab, et harjud ümbruse ja rutiiniga, suudad keskenduda ja tegeleda ühe asjaga ning viid alustatu lõpuni jne (ei tõmble ideede vahel). Olen päri, et tänapäeval on neid “lumehelbekesi” ikka jube palju töökohtadel ja neile ongi lihtsam diagnoosiks “stress” määrata. Lumbehelbekesed ongi just sellised, keda nähes mõtled, oi ku ilus ja vahva ta on, kiidad kõigile ja kutusud vaatama aga nii kui sõrmega puudutad sulab ära või laguneb koost.
HeiHei!
Minu lugu nende esmaspäevadega on selline, et kui ma Gümnaasiumis käisin, siis ma tõesti vihkasin neid esmaspäevi. Need tulid nii ruttu alati ja olid ka kõige pikemad päevad :(
Nüüd kutsekoolis käies, ma ei teagi MIS ON ESMASPÄEV?????? Mul on täielikult vaba päev siis veel ja nädalavahetuse pikendus. Mina vihkan teisipäevasid.