Meelis kirjutab: kes on süüdi lapse surmas? Saatus või vanemad?

Tänases Õhtulehes on lugu isast, kes kaotas traagilisel moel oma viieaastase poja. See on äärmiselt kohutav lugu ja ma ei taha teadagi, mida see isa sisimas läbi elab ja tunneb. Tegelikult on hea, et ta oma lugu jagab, sest aegajalt on meil vaja sellist raputust ja meeldetuletust, et elu on habras ja lastel tuleb silma peal hoida, ükskõik kui vanad nad ka poleks. Mind panid seda lugu kirjutama aga hoopis kommentaarid selle loo all.

See on lihtsalt tülgastav kui vastikud saavad mõned inimesed olla. Õigemini nad ei olegi inimesed – lihtsalt tundetud olevused. Lapse kaotanud isa arutleb selle üle, et kuigi tema laps sai surma, siis autojuht karistada ei saanud ning küsib, et kes on süüdi. Ma saan sellest isast tegelikult aru ja mõistan, et ilmselgelt on tema hinges meeletu viha ja äng, et see asi on lihtsalt hääbunud. Kas süüdi oli autojuht või mitte, ei oska mina öelda. Ei olnud ma seal kohal, oma silmaga asja pealt ei näinud. Aga need kommentaatorid…

“Arvan, et see ‘isa’ tahtis kohtusse jõuda sellepärast, et lootis sealt midagi endale taskusse nõuda. Reaalselt oli ise rohkemgi süüdi kui veokijuht, kes lihtsalt last ei näinud.”

„Sellega nõus, et sisuliselt on leinav isa kaassüüdlane ja kui nõuab autojuhile karistust siis peaks sisuliselt ka endale karistust nõudma.“

„Isa, kus sa olid, kui laps sõiduteele jooksis? Isa võib-olla roniks ka suure veoki rooli ning prooviks sellega sõita. Kui sõiduautos veel näed, kes su autole ette astub, siis veokikabiinist on väga raske näha, kui väike inimene sul ninaesisest meetri kaugusel on. Pööret sooritades võetakse tavaliselt kiirust ka maha. Autojuhil polnud võimalustki näha. Isa – ema, kus te olite?“

„Kui isa leiab, et süüdlane tuleb kindlasti välja otsida ja karistada, siis äkki oli süüdi lapse järelvalvaja.“

„Noh, kui peresse sünnivad lapsed, küll on vanematel kohustus oma võsude järgi valvata. Viie aastane jõmm üks teeääres oleks olnud juba põhjus vanemate karistamiseks. Seega ei usu, et veoki juht päris süüdi on, vaid ikka omad vitsad peksavad.“

„Selle loo tausta ma ei tea ja selle loo kohta ei ütle mina mitte midagi aga kui laps kondas üksi üldkasutatava autotee peal/ääres, siis on süüdi lapse seaduslik järelvalvaja, kes tekitas olukorra kui laps sai auto alla jääda. Kus oli järelvalvaja ajal kui laps auto alla jäi ja miks ta lapsel silma peal ei hoidnud?“

„Olen ise veoautojuht ja tean kui palju on veoautol pimedaid nurki, kuhu autojuht lihtsalt ei näe. Mina pean süüdlaseks hooletuid vanemaid, kes jätsid väikese poisi järelvalveta. Kui tahavad veoautojuhti vangi panna, siis need lapsevanemad peaksid ka vangis olema.“

Ma ei saa aru sellistest kommentaaridest ja nendest, kes veel neid kirjutavad? Kui see oleks minu teha, siis mina paneks kommenteerimise kinni. Inimesed ei mõtle mida nad oma kirjutatuga tegelikult kellelegi põhjustada võivad. Ma võin teile omast kogemusest öelda, et ei pane imeks, kui varsti on uudis, kuidas see sama mees sooritas enesetapu. Ja kui küsite miks, siis vastust ei pea kaugelt otsima. Palju õnne, õelad kommentaatorid.

2015. aasta novembris sõitsin ma hommikul kell 8 Laagri poole ja sattusin nägema oma senise elu üht kohutavaimat vaatepilti. Nimelt oli just mõned minutid tagasi jäänud veoauto alla 13aastane poiss. Liiklus oli häiritud, kõik venisid ja loomulikult olin mina see, kes seisis seal kõige kauem, sest just siis saabus politsei ja kiirabi. See oli kohutav vaatepilt. Veri, jalanõud mööda asfalti ja siis üks elutu keha. Absoluutselt igakord kui ma sellest kohast mööda sõidan meenub mulle see hetk ja kõik see mida ma tollel hommikul nägin. Töö tõttu pidin ma sellel nädalal igal hommikul samal ajal sealt mööta sõitma. Nägin klassikaaslasi, õpetajaid, fotograafe, uurijaid ja ka leinavaid vanemaid. Õnnetuse hommikul nägin ka seda meest, kes juhtis seda autot, mille all see poiss hukkus. Mina ei kujuta tegelikult ette, mida see autojuht tunda võis ja mis tema sees toimus.

Õhtulehes ilmunud loos ütleb isa, et autojuht on süüdi ja teda tuleb karistada, aga tegelikult arvan ma, et see autojuht on juba karistada saanud. Ta elab oma elu teadmisega, et tema juhitud auto rataste all on hukkunud viieaastane poiss. Ma olen enam kui kindel, et see ei ole meeldiv tunne. Kuid sedasi lahmida ja süüdistada isa, et sinu laps ja sina pead peale passima, et su laps kuhugi ei hulguks ja surma ei saaks. Täiesti absurd. Kuidas keegi saab üldse midagi sellist välja kirjutada. Mida see isa tunda võib? Mida tema mõtleb? Kui palju ta ennast süüdistab? Sellele need kommentaatorid ei mõtle.

Kõik, kes on lapsevanemad, teavad ju kui ettearvamatult võivad lapsed käituda ja mida teha. Piisab ühest sekundist kui sa ei vaata ja laps kukub kuskilt alla või tormab mõnda kassi taga ajama. Ka sellel suvel oli juhus kui Hedon jooksis autoteele ning ka see oligi asjade kokku langevus. Meile paigaldati uut aeda ja vana kisuti täiesti eest ära. Loomulikult oli lapsel vaja uudistada ja katsetada, et mis saab siis kui ma nüüd nende aiapostide vahelt välja jooksen. Ning just samal hetkel kui mina kummardusin, et võtta kätte pall, millega hoovis mängisime, oligi tema juba autoteel. Jah, me peame oleme ettevaatlikud ja oma lapsi valvama, kuid me ei saa nende kõrval igavesti kõndida.

Me keegi ei ole kaitstud ootamatuste eest ja õnnetus võib tabada ükskõik keda igal hetkel. Kuigi sellised asjad on kohutavad, siis nendest tuleb rääkida just selleks, et inimesed oleksid kasvõi sellel loo ilmumise päeval natukenegi ettevaatlikumad. Kuid samas olgem siiski inimesed teineteise suhtes.

3 Comments

  1. Ma ei suuda uskuda reaalselt, et keegi suudab selliseid kommentaare üldse kirjutada? Inimesed, uskuge, te keegi ei taha olla selles olukorras nagu need vanemad. Olgem inimesed!
    Minu süda tōmbus seda lugedes valust kokku, olen nelja lapse ema ja juhtumisi on üks minu lastest samuti armas 5 aastane poisiklutt.
    Sellele poisile ja tema perele süütan aga küünla…

  2. Tean üht meest, korralik pereisa, oli karjääriredelil ka suhteliselt edukas. Ajas alla väikese lapse, kes hukkus. Ta ei saanudki sellest olukorrast välja, kuigi polnud ise süüdi seaduse silmis. Iga kord, kui ta pisutki kangemat oli võtnud, nuttis selle lapse pärast, pere lagunes laiali, mees on põhjas. Ta ei tahagi end järjele aidata..tahab elada lihtsat elu, mil ta ei pea seda kõike valu mäletma.

Comments are closed.