Meelis kirjutab: kui restoranid oleksid Tinderis…

Paar nädalat tagasi kui oli BLOGITi koolitust käisime tallinlastega söömas. Kadrioru restoran vastas sel päeval meie tingimustele ideaalselt – oli Oru hotelli vahetus läheduses ja sealt said hiljem kõik supsti trammiga kuhu vaja edasi. Mõned blogijad olid enne meid seal juba käinud ja kiitnud, ootused olid kõrged.

Meid pandi istuma kohe mingisse pikka lauda ja kuigi ma algul ei plaaninud mingit hullu fotoshooti seal teha, siis see laud ja interjöör ajasid mind kaamera haarama ja toitu jäädvustama. Loodetavasti on teil kõht täis, sest toidud on vägagi isuäratavad ja ajavad kõhu kohe tühjaks, suu vett jooksma ja keelega limpsatama.

Kui me oma seitsmese kambaga kohale jõudsime, siis olid kõikidel loomulikult kõhud tühjad. Ja tühi kõht ei ole hea asi ei poodi minnes, ega restoranis. Võtan mina selle menüüd ette ja lihtsalt vaatan; nii seda tahaks, siis tahaks veel seda, ja seda ja seda ja toda, ning oi, issand, seda tahaks ka kindlasti proovida.

Ma polnud ainuke, kes seal iga roa peale õhkas. Isegi naised (kes on enamasti oma otsustamisega kimpus) hakkasid kõik ette vuristama, mida nad kindlasti tahavad.

Õnneks meie teenindajapoiss oli kahe jalaga maapeal ja tegi selgeks, et mõistlik oleks võtta mitut asja ja jagada. Mina selle kokkuleppega ei liitunud. Minu toit on minu toit. Kui tahad, siis võid natukene proovida, aga see on ka kõik. Selles suhtes olen ma ilgelt kade. Kui taldrik on minu ees, siis on see minu toit, ei tule sinna nokkima või veel vähem seda minult ära võtma. Mina ausalt ei tea mida need naised lõpuks kokku ahnisid, aga mina alustasin vaikselt – smuuti ja seenesupiga.

Kogemata tehti mulle alguses vale smuuti, seega saime selle ka endale. See mulle eriti ei meeldinud, jube vegan. Minu detox oli palju parem, ingveri ja sidruniga.

Kõige enam vihkan ma seda, kui ma olen kuskil väljas söömas, tellin omale toidu ja siis tuuakse mulle lauale pisike ports. Nagu kas ma olen laps või? Ei, ma olen mees, kes tahab süüa. Kui ma tulen sööma, siis ma tahan ju kõhtu täis saada. Niisama nosida võin ma kodus kapsast ja porgandit. Õnneks suppi jagus ja boonusena sain kaks viilu saia kah.

Kusjuures see sai maitses isegi paremini kui supp. Aga tegelikult olin ma nii nälgas, et ma lihtsalt ahmisin selle supi endale sisse ning väga maitsele ei mõelnudki.

Siin siis valik sellest, mida naised tellisid. Ma sain aru, et kõik oli hea. Aga Leenu kiitis eriti seda lõhe cevichet ja neid leivakrõbuskeid, mis kusjuures olla kinoatšipsid kui ma õigesti mäletan.

Mingil hetkel tuli selline moment, et võtsime kõik oma klaasid ja kruusid ning lõime kokku ja vot, just siis tabasin ma end sellelt mõttelt, et ohh, aga meil on ju peaaegu nagu BLOGIT’i jõulupidu.

Mis sest, et on oktoobri lõpp ja vihma sajab ning tuul ulub. Ega see detsember ilma poolest parem ei ole. Oodates oma laavakivil küpsetatud veise sisefileed hakkasingi ma mõtlema, et tegelikult on Kadrioru restoran ilgelt hea koht väikese firma jõulupeoks.

Esiteks on see suhteliselt kesklinnas, aga samas ei ole sellist kisa ja lärmi. Kohati selline tunne nagu oleks raamatukogus. Inimesi nagu on, aga samas kõik on vaiksed. Sellise asja vist tekitab hoopiski atmosfäär.

Kui sa jalutad kuhugi pubisse sisse, siis sa tead ju et on täiesti okei ennast lolliks juua, iga 10 minuti tagant potil käia ja mööda lasta ning kõva häälega möliseda. Seal seda tunnet ei tekkinud. Ehk siis koht juba ise niiöelda kammitseb sind. Kuigi jah, ma kujutan ette kuidas jõulupeol mõni daamikene võtab klaasi, või lausa neli, veini ja muutub siis pisut ülemeelikuks ja lärmakaks. Aga samas võib ta leida ka kamraadi ning koos saavad nad kenasti trammi peale istuda, mis peatub kohe seal samas ja minna linna jaurama.

Aga aitab nüüd jõuludest, see oli lihtsalt idee, eksole, et kus oma pidu võiks pidada kui sul on vähe väiksem firma. Minu pärast võib muidugi ka terve restorani bronnida ja suure firmaga pidu pidama minna. Aga tundub pigem selliste mõnusate väikeste seltskondade koht.

Liigume tagasi minu söögi juurde. Tulemas oli siis laavakivil küpsetatud veise sisefilee. Ega ma ise ka ei teadnud, mida ma ootan, aga see mis ma sain, ei olnud see mida ma ootasin.

Ma saingi reaalselt liha medaljoni, mis küpses kivil. Jah, minu nina ees see seisis ning küpses. Loomulikult asusin ma seda usinasti pildistama ja tegin nii pikalt, et lõpuks teenindaja ütles, et ära sa väga kaua ka pildista, sest muidu küpseb see läbi.

Sinna kõrvale käis siis veel vist baataat ja baklažaan ja miski kaste. Need olid selles mõttes tavalised, kuna kogu tähelepanu oli lihal ja kõik muu selle kõrval lihtsalt oli taustaks. Mis siiski liha kõrval veel silma paistis oli roheline sool. Ärge küsige mis sool, sest ma ei tea, ma ei küsinud ja see mind ka ei huvitanud, sest see oli lihtsalt väga hea.

Kuna ma olin oma liha nosimisega nii ametis, siis ma lihtsalt ei viitsinud midagi uurida ja küsida. Jah, see maksab tõesti 22 eurot, aga – kurat, see oli hea kah, pluss samal ajal kui see säriseb saad Instagrammi laheda Boomerangi teha ja sinna alla lisada hashtagi: VeganNightMare :D

Noh, lihtsalt niisama, et osasid indiviide närvi ajada. Kusjuures see “VeganNightMare” oleks julmalt hea liharestorani nimi. Kes selle nüüd ära napsab, siis paluks vaevatasuks kaks tasuta õhtusööki mulle :D

Samal ajal kui mina oma lihaga pusisin ja maadlesin ning seda maitsmiseks paremale ja vasakule jagasin, siis olid mõned neiud endale veel süüa tellinud. Ma sain aru, et mingi kana fajita käis ringi ja miski krabisalat serveerituna krabis.

Taaskord, see nägi lahe välja. Osadel tekkis muidugi küsimus, et kas see karp on päris või taignast tehtud, aga selgus, et siiski täitsa päris värk. Siinakohal siis hoiatus, et ära hakka seda palun hammustama – see ei ole tainas.

Liha sisse pugitud, oli aeg magustoidu käes, mida ma muidugi esialgu ei plaaninud üldse tellidagi, aga pärast seda kui üks neiu endale koogi tellis, siis ma lihtsalt ei suutnud ilma olla.

Seekord olin tagasihoidlik ja valisin eos midagi mahedat ja mitte nii väga magusat. Olin ka kindel selles, et Leenu tahab ka ampsu ning kui ma võtan midagi väga magusat, siis seda hala ei viitsi ma kuulata, et issand kui magus.

Valik langes siis matcha-kookose koogi kasuks. Ja see oli täpselt selline nagu ma arvasin olevat. Ehkki kookose maitset lootsin koogist seest leidvat, aga see oli lahendatud nii, et taldrikule oli hoopis helbeid puistatud.

See vaatepilt tuletas mulle meelde paarinädala taguse uudise, kus Gordon Ramsey rääkis seda, tema restoranides pidi olema selliseid juhtumeid, kus tuhksuhkru asemel soovitakse koogi peale hoopiski kokaiini. Nagu kust kurat sul tuleb selline idee, et midagi sellist üldse tellida? Samas kui turgu on, miks ka mitte. Aga ma tõmban otsad kokku. Teiste koogid:

ÜLLATUS: Kui sa aga ise ei viitsi hetkel sinna sööma minna või pole aega, siis Wolt aitab. Ehk siis WOLT app’i kaudu on sul võimalik sealt toit koju tellida (siiski vist mitte päris kõike). Ning kui sa varem pole tellinud, siis meie poolt on sulle ka sooduskood “marimell”, millega saad esimeselt tellimuselt 7eurot alla. Abiks ikka onju.

Ja hinnanguks annaks… Me arutasime seal, et kui Kadrioru restoran oleks Tinderis, siis ma ei lükkaks ei paremale, ega vasakule vaid üles. Ehk siis SuperLike.

Samal teemal

5 kommentaari

  1. See oli naljakas lugemine, huvitav on vahepeal ka meeste vaatevinklist lugeda restoranide külastamisel. Mul enda mees on täpselt samasugune- ta VIHKAB oma toitu kellegagi jagada ja alati kui sõpradega väljas sööme ja nad tahavad jagada mingeid asju, siis tema üksi sööb enda toitu omaette. Muidugi ajab teda ka megalt närvi see, kui mõni ports liiga väike juhtub olema.

  2. Et Meelis oma toitu ei jaga, oli artikli alguses. Lõpus juba jagas oma liha vasakule ja paremale…et siis kumb on? Labiilne much?

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga