Meelis kirjutab: kuidas lasteaeda harjutamine läheb?

Meie pisike präänik alustas sellel nädalal oma kolmandat nädalat lasteaias käimist. Ja see on aeg on olnud pisut keeruline. Aga kõigest järgemööda. Üht ma ütlen – nii palju sõltub ikkagi õpetajatest, kas nad võtavad ta naerulsui vastu või kui näed teda juba silmi pööritamas, siis ei tahagi last sinna koormaks viia…

Enamasti viin siis mina teda lasteaeda, ehkki ka Leenu on vahepeal see pahalane, kes last tema arvates piinab. Loomulikult oli esimene nädal see kõige hullem. Nii meile kui talle. Aga samas oli see palju leebem ja rahulikum kui sügisene katsetamine.

Ma ikkagi sisimas veidike kartsin, et äkki on samasugune draama nagu sügisel, kui ta seal vene lasteaias käis. Õnneks mitte. Ma ise ka tundsin, et uues lasteaias on õpetajad kohe hoopis teistsugused ja rahulikuma meelega. Ehkki alguses rahustasid nad rohkem mind. Ma mäletan selgelt, kui Leenu teda sinna vene lasteaeda viis ja õpetaja Hedonit nähes silmi pööritas…

Alguses viisin ta umbes kella 9ks, et siis olid teised söönud ja aeg aktiviteetideks. Kui sa lapsele tegevuse annad, unustab ta oma mured. Vähemalt natukeseks. Eks ta esimesel nädalal ikka töinas kenasti, aga pausidega, ehk siis oli ka rahulikke hetki. Kuna neil on graafikus ka õues käimine siis läksingi talle alati siis järgi kui nad juba omadega õues olid.

Loomulikult ei võtnud ma teda kohesel ära, vaid olin temaga natukene aega koos seal mänguväljakul. Ei tohi ju jätta tunnet, et kohe kui mina tulen, siis lähme koju. Vähemalt olin olemas ja ta ei nutnud. Alles siis kui kogu rühm hakkas tuppa minema, läksime meie koju. Ja ta oli väsinud. Tuli koju, sõi ja kohe magama. Ise ronis voodisse ja kustus.

Vahepeale veel üks fun fact: tegin temast lasteaia hoovis video ja iga kord kui ta mu telefoni võtab, vaatab ta esmalt lasteaia videot ja teatab “ei taha!”. A mis vaatad sellest siis?

Teine harjutamise nädal hakkas aga jooksma nädal hiljem, sest härra jäi meil tõbiseks ja me otsustasime, et las siis olla kodus ja oleme kõik koos tõbised. Eelmisel nädalal oli siis niiöelda teine nädal. Ja siis muutsin ma juba seda režiimi. Nimelt ei läinud ma enam järgi siis kui kõik tuppa läksid, vaid alles pärast söömist.

Jõudsin alati varem kohale ja kuulasin seal uksetaga, et kuidas käitub ja mida teeb. No eks ta selline marakratt ikka ole. Kui palutakse kõikidel kenasti eemal istuda, siis vot meie oma sellest reeglist kinni ei pea ja teeb seda mida tema soovib. Loomulikult teda piiratakse ja keelatakse ning oi-oi-oi, mis draama siis tuleb. Aga see kõik on normaalne.

Kokkuvõtvalt läks see nädal isegi paremini kui esimene – ka minu end jaoks. Teadsin, et ta on heades kätes ja ka Hedon ise oli tubli. Mis mind niiöelda rahustas on tegelikult see, et isegi kui tal on nutt ja kurb, siis ta ei pidavat kuhugi eemale üksindusse põgenema vaid ikka on teistega koos, lihtsalt natuke nukrutseb.

Eelmises lasteias oli ta täiesti omaette tõmbunud ning keeldus kõigest. Isegi toidust, kuigi ta ei olnud ka kodus söönud. Viimane piisk minu jaoks oligi tegelikult see, kui ma nägin kuidas see eelmine lasteaia õpetaja talle vägisi toitu suhu üritas toppida. Aga kuna see ei õnnestunud, siis oli see naine ikka endast väga väljas. Ja siis ma mõtlesingi, et no miks ma piinan nii Hedonit kui neid õpetajaid. Lihtsam on mul laps koju jätta.

Mõnel hommikul viisin teda ka pisut varem kohale, et ta saaks ka koos teiste lastega süüa. Aga kuna ta ei ole meil selline hommikusööja, siis keeldus ta ka seal söömast. Ei taha, pole vaja. Keegi ei sunni. Veider pidi olema see, et ükspäev ta ei tahtnud vist lõunat süüa või mingi draama tal oli. Aga ometigi läks ja pani omale põlle ette ja istus lauda, ise samal ajal nuttis. Aga see tuli vist sellest, et ma olin talle paar päeva varem järele läinud söömise ajal. Kohe kui ta uksekella kuulis, teadis, et saab minema ja seepärast ei söönudki, ootas uksekella. Hiljem hiilisin muudmoodi sisse ja istusin vaikselt garderoobis kuni ta söönud oli.

Ja kui ma teda lasteaeda viin, siis see on ka alati omaette ooper. Autos ütleb, et ei taha, ei taha, aga samas kui ma sõidan, siis juhatab mulle teed ja ütleb kuhu keerata. No ta lihtsalt näitab näpuga ja ütleb “sinna.” Ja kui ma lasteaia ette auto pargin, siis lööb kisa lahti. Samas peab just tema värava lahti tegema. Siis karjub natukene veel, seni kuni oleme ukse taga ja peame seda kella laskma. Sellel hetkel on ta vait ja vajutab nuppu ning ütleb ka vaikselt „tere“. Seni on jälle vaikus kuni meie garderoobi jõuame. Siis tuleb emme meelde ja nii ta siis nutab ja ainus mida ta ütleb on “emme, emme, emme..”

Täna hommikul viisime Leenuga koos, siis tal polnud emmet karjuda. Küsib aga musi-kalli läbi virina ja sirutab jalad ette, et palun mulle sandaalid nüüd jalga panna. Küsib veel musi-kalli ja läheb teeb ise rühma ukse lahti, ise töinab natuke, kobib sisse, tõmbab ukse kinni ja on vait. Ta vist teeb rohkem meile seda draamat. Rühmas on kohe oma klemm ja ei mingit kisa.

Nüüd hakkas siis kolmas nädal jooksma ja eile oli esimene päev, kui ta seal ka lõunaunne jäi ja ma alles kella nelja ajal järgi läksin. Õpetaja sõnul läks asi vägagi ladusalt, arvestades et tegemist oli esimese korraga. Ja maganud oli ta ka kenasti ja seda lausa nii kenasti, et teda tuli äratada, kuna hakkas juba söögiaeg.

Siis kui järgi läksin, küsisin, et kas oli tore. Vastas, et jaaa. Ja kui küsisin, et kas homme tuleme jälle, ütles samuti jaa. Mis oli selles mõttes revolutsiooniline vastus, sest alati on ta öelnud, et oli tore, aga tagasi ei taha minna. Kahjuks oli mu õnn üürike, sest kui Leenu sama asja kodus küsis, siis tagasimineku kohta vastas ta ikkagi eitavalt. Samas mingil hetkel jälle ütles jaa õhtul ja no hommikul on tavaline, et ta minna ei taha. Kuigi täna hommikul ei võidelnud ta väga vastu, et riidesse panna ja „õue minna“.

Ja juba sai ta lasteaias ka oma esimese diplomi. Südamenädala raames oli neil lasteaia jooks. Ja smuutipäev ja.. Mu meelest jumala lahe. Suuremate rühmade lapsed said uksest sisse kui ütlesid ühe smuuti komponendi :)

Ja mina sain miski magusa batoonikese. Noh, et tubli isa olen olnud ja last jooksma õpetanud. Tasub käia seal lasteaias ma ütlen.

Vahva fakt on ka see, et minagi olen omale paar sõpra juurde saanud. Tegelikult sain juba esimesel päeval, kui ma mingi pool tunnikest seal rühmas istusin. Nimelt olin ma koheselt päris mitme poisi piiramisrõngas, kes kõik mulle autosid ja erinevaid mänguasju tõid. Ja isegi nädal hiljem, kui ma õues olin, siis need lapsed tulid jooksuga minu juurde ja kas siis kallistasid või niisama tõid midagi ja kutsusid mängima.

Vot siis selliseid seiklused meie lasteaia harjutamisega. Aga minu süda on rohkem rahul kui selle eelmise lasteaiaga ja ma ka muretsen kõvasti vähem, et kuidas tal seal on ka kas ta saab hakkama, ja kui väga ta nutab. Ütleme nii, et asi ei ole ideaalne, aga me oleme tõusuteel ja see seis ei ole üldse lootusetu.

Või mis teie arvate? Kas võib veel tagasilööke tulla ja sajandi draamat?

Samal teemal

18 kommentaari

  1. Tagasilööke vôib ikka tulla, nt kui laps pikemalt haige vms. Aga Hedon tubli poiss, saab hakkama. Eriti veel kui kasvatajad on normid.
    Meil ka harjutamine kãsil.. kusjuures juba 6ndast mãrtsist. Lôuna unne pole veel jäänud. Ja nyyd on haige taas. Aga annan aega ja vôtan asja rahulikult. Meil oli alguses hull draama ja siiani pisut toriseb kui ta ryhma uksest sisse saadan aga kui jãrgi lhen siis koju tulla ei taha. Loodetavasti saab jãrgmine nãdal aeda tagasi ja siis juba saab lôunaund harjutama ka. :)

    Teile igatahes jaksu. Mul oli endal vist raskem teda aeda jãtta..

  2. Oi niii toredad uudised. Ma siin ise just mõtlesin et kuidas Hedonil lasteaias läheb. Niii tore, et leidsite sobiva lasteaia :)

  3. Nii hea on lugeda, et kõik lasteaiaga klapib.
    Ma arvan, et väike tagasilöök tuleb ehk siis, kui ta nüüd lähiajal peaks pikemalt eemal olema (haige nt) Aga vaadates, kui kiiresti ta tegelikult on lasteaiaga sina peale saanud ja olnud super tubli, siis läheb see harjumine kergemalt :)
    Suhtumine on kõige olulisem. Laps tunnetab selle kohe ära, kui teda ei taheta. Mäletan veel oma lapse pealt, et kui ta mõni aeg nö tavalasteaias käis, siis ta ei tahtnud kohe üldse sinna minna, tõrkus ja nuttis. Mina arvasin, et ah…lapsed ikka teevad nii. (käis kuni diagnoosi panemiseni tavalasteaias) Aga lõpuks taipasin, et laps tundis ära, et teda ei taheta, kuna ta on veidi teistsugune, siis suhtuti teistmoodi…ka laste poolt tuli tõrjumist.
    Aga peale teise lasteaeda minemist, muutus kõik. Laps ärkas naeruse suuga ja läks super hea meelega aeda. Kasvatajad tervitavad naeratades, on soojad ja südamlikud. Tean, et tal on seal hea :)

  4. Tagasilööke võib muidugi veel tulla, aga samas kohanemise märke on ikka selgelt rohkem kui eelmine kord, nii et ilmselt läheb asi seekord hästi :) Palju olenebki just õpetajatest ja pole ju välistatud, et vene temperamendiga õpetajad teie rahumeelses peres kasvanud lapsele lihtsalt too much oli, eelmisest lasteaiast rääkides…

  5. Tagasilööke võib alati tulla. Isegi suuremad lapsed ei taha alati lasteaeda minna- ollakse väsinud, kodus jääb mäng, multikas pooleli, on lihtsalt paha tuju jne.
    Õpetajana soovitan mitte küsida lapselt, kas a tahab täna, homme lasteaeda minna. Sellel küsimisel ma ei näe mõtet. Üldse võiks küsimata jätta sellised küsimused, et kas sulle meeldis. Ise jätta positiivne mulje õpetajatest, tegevustest, lastest, söökidest. Vaadata koos temaga tema enda tehtud kunstitöid ja kiita, tunnustada teda nende eest. Väiksematele lastele sobiv väga hästi ka selline premeerimise ja kiitmise süsteem. Näiteks kui jääb ilma nututa või sööb oma toidu ära siis saab naerunäo. Selle eest saab kiita või näiteks kleepsu, väikese auto vms. Kindlasti teha ka puhkepäevi, sest lasteaias käimine on lapsele väsitav.
    Uskuge varsti tuleb teil see aeg, kus laps ei taha teiega koju tulla vaid tahab lasteaeda mängima jääda.

  6. Mul on väga hea meel, et Hedon hakkab kohanema :) ega lapsele see ongi suur muutus ja iga laps elab seda isemoodi välja. Tagasilööke võib veel tulla, eriti just siis, kui haigus tuleb ja peab pikalt kodus olema. Siis võib kõik alata otsast peale.. aga päris algusest pole ka mõter -vaid ikka nii edasi nagu oli- lõunaajal seal tuttu ja peale söömist järgi. Lihtsalt protesti võib rohkem tulla, aga eks see tuleb üle elada :)
    põhiline ongi keskkond, kuhu lapsed lähevad- ÜLIOLULINE on õpetajate roll ja see, kuidas nad väikestesse suhtuvad. Suured saavad juba ise hakkama, aga väikesed, kes alles alustavad seda teekonda ja tulevad kodudest (ema, isa turvalisest keskkonnast) on õpetaja tähtsal kohal. Nad otsivad ju uut turvaisikut ja kui see turvaisik pööritab silmi ja ei ole lapse jaoks olemas just kõige tähtsamal hetkel, siis laps ei tahagi sinna minna. Teistest lastest nad selles vanuses väga veel ei hooligi. Okei, saavad juba mängida midagi koos jne, aga see MINAkeskne mõtlemine on ikka põhiline. Seega ma loodan südamest, et õpetajad jätkavad sama rada ja võtavad Hedoni alati naerulsui ja rõõmsal meelel vastu :) NB! Tsirkus ja manipulatsioon vanematega ka tavaline- järgi ei tohi anda ja ajada ikka oma joont ning lapsele ikka alati selgeks teha, et emme-issi tulevad õhtul järgi. Küll kõik hakkab minema :) edu teile! Ja see kõik siis minu arvamus kogemuste põhjal :)

  7. Männi lasteaed on väga hea (Y), niipalju kui minul oma lastega (3) kogemusi, siis seal kõik õpetajad tõeliselt head olnud.

  8. Eks see vene lasteaed oligi loll valik… ja liiga noorelt ka.
    Aga kahjuks laps mitte ei harju, vaid lihtsalt murdub, sest muud ju üle ei jää.
    Normaalne oleks võimalusel panna siis, kui ise on valmis ja enne 3.eluaastat paljud ei ole valmis.

  9. Kuidas saite koha? Pidi järjekorda panema või? Mingi osa on mul vahele jäänud.

    1. Seal oli vaba sõimekoht, helistasin palju kohti läbi (alustasin kodu lähedalt), et kas on kohta ja kas saaks katsetama tulla ja panen järjekorda siis kui vaja (olime siiani nö järjekorras selles vene lasteaias, kus ta sügisel proovis, siis võtsin maha ja panin sinna)… kuna hetkel on sõimekohti päris palju vabu, aga mitte meie lähedal, siis valisime nö liikluse mõttes parima valiku.. ja kuna paljude tuttavate lapsed ka seal käinud ja seda soovitanud, siis helistasin ka sinna ja seal oli vaba, siis panin järjekorda ja läksime proovima.

      Teine variant oleks olnud Pelgulinnas, aga see kuidagi ei klikkinud, ma ei tea isegi miks.

  10. Mul tütar läks lasteaeda kui oli 2,2 aastane. Alguses ka harjutasime poole päevaga. Hirmus raske ja ma ise kurb ja närvis. Helistasin ja muretsesin jne…kasvatajad rahustasid. Laps tunnetab ja talle ka kohe see raske. Nii kui pikka päeva jäi ja lõunat magama oli kõik hoopis teine. Ei olnud nuttu ega midagi. Niiet loodan, et teil ka peale seda pikka päeva jätmist laabub ja kõik muutub paremaks. Mul poiss Hedonist 7 päeva noorem. On sügisest lasteaia nimekirjas, aga ei kujuta ette mis saab. Üldse ei raatsi panna:(

  11. Minu emme oli 40 aastat Männi lasteaias kasvataja/õpetaja! Ja meil terve pere lapsed/lapselapsed/tuttavate lapsed seal käinud. Emme on praegu esimest aastat pensionil. Kes teie õpetajad on? Tuleme Annabeliga Eestisse ka järgmine nädal, mu vanemad elavad kohe seal lasteaia kõrval, ehk trehvame? Kallid Hedonile!!!

  12. Kui ise kodus olete ja tööl ei käi, siis soovitan seda reeglit et kaheaastane kaks päeva, kolmeaastane kolm päeva lasteaias jne. Väga pikki päevi pole ka mõtet teha, võimalusel kohe peale oodet või magamist järgi minna. Kaheaastane väsib ju ära sellest 8 tunnisest lasteaiapäevast ja nii tulevad haigused kergelt kallale.

  13. Mis rühmas ta káib teil?Kapsasite eile Meelisega vastu peale váravat aias, nii armas paar olete :) Minu kutt alates august kàinud Mànni lastekas ja kogu aeg ütleb ei taha. Autos on juba ok. Hommikul àrkab ja kohe ütleb ei taha ja kui járgi láhen, ütleb ei taha.Ei tea miks nii ta ütleb.

      1. Me alustasime sipelgas ja nüüd jänku rühm. Lihtsalt ootan nii kui ütleb tahab minna.Augustist käis novembrini peaagu iga päev.See aasta 1-3päeva nädalas ja nüüd iga päev vaja käia. Mis rühm teil?

Comments are closed.