Meelis kirjutab: lapsega reisil – puhkus või mitte?

Natuke aega tagasi sattusin vestlusse ühe sõbraga, kelle naine ja laps lähevad samuti koos Leenuga Bulgaariasse reisile. Rääkisime sellest, mida teeme siis kui naisi/lapsi pole ja mida siis, kui naised/lapsed tagasi tulevad.

Pakkusin omalt poolt välja idee, et võtame meie (isad) lapsed ja läheme kuhugi spasse/hotelli, et noh, meil kena nädalavahetus lastega ja naised saavad ka puhata, või siis et saadame naised spasse/hotelli ja jääme ise linna. Naised puhkavad ja meie veedame lastega kvaliteetaega.

Selle asemel, et mu jutule kaasa kiita, tuli sealt “Miks? Miks me peame kuhugi minema, et naised saaks puhata, nad tulevad ju just puhkuselt!”

Selle peale hakkas osa seltskonnast naerma, et no tõesti…

Aga tuleb välja, et selliseid inimesi on veel, kes ei saa aru või ei mõista, et lapsega reisimine on reis, mitte puhkus. Eelmisel aastal käisime me kolmekesi tänu Kallosele Budabestis reisil (link!), jah, just reisil, mitte puhkusel.

See reis näitas ideaalselt, kuidas laps sinu reisi dikteerib. Mõtlesime, et nii, lähme kell 12 sööma, kuid tutkit, 11:30 jäi laps magama. Või siis loodad, et ah, panen vankrisse, küll jääb magama ja ma saan vot seda ja seda teha. Aga tutkit, ei jää magama ja kogu sinu päevaplaan on sassis.

Läksin näiteks lapsega kuhugi trippima ja arvasin, et just sõi ja kõht täis, aga nii kui liikuma saad, on kisa lahti, ikka nälg. Seega tuli linna avastamise asemel mööda poode joosta, et kust lapsele süüa saaks.

Vahemärkusena Leenult: me oleme mõlemad Meelisega sellised, et no just sõi, mis ma seda tuubi kaasa vean… Ja siis peame ostma :D Mõnikord ikka on ühtteist kaasas, aga kui ta pudeli otsast kärru tõstame ja jalutama plaanime tunniks minna, ei võta ma toitu/mähkmeid üldjuhul kaasa. Samas autos on alati olemas vesi, mähkmed, toidud, mänguasjad…

Neid näiteid saaks tuua veel ja veel. Ja see oli kõigest viiepäevane reis. Tegelikult oli iga päev mingi asi või plaan, mis meil lapse tõttu edasi lükkus või tegemata jäi.

Nüüd ehk osad inimesed saavad aru, miks me oma kiisupalli Eestisse jätsime, kui me Tais puhkamas käisime. Jah, just puhkamas, mitte reisil. See oli õige otsus ja ma/me ei kahetse seda. Ta ei ole mingi takistus või “kohustus õlul”, nagu mõni blogilugeja arvab, aga on asju, mida saab ilma temata paremini nautida ja kui on olemas nii super lapsehoidja nagu Liis ja poisid, siis ma ei näe probleemi, miks seda varianti mitte kasutada.

Aga tulles tagasi järgmise nädala Bulgaaria reisi juurde, ei saa see olema mingi meelakkumine, sest nüüd on see naaskel juba jalgadel, mis tähendab, et ikkagi tuleb mööda hotelli või basseini ala teda taga ajada. Nüüd oskab ta oma emotsioone väljendada (loe: kõvasti röökida), kui talle miski ei meeldi. See omakorda aga häirib teisi puhkajaid, sest me kõik oleme ju mingil hetkel öelnud “issand, mida see tatt lõugab”.

Nüüd ei tohi Hedonit sekundiks ka silmist lasta, sest ta on kohe kadunud. Käisin temaga ükskord keskturul ja lasin omaette jalutada. Ma reaalselt keerasin pead ja ütlesin, Leenule, et näed, võta seda liha, ja kui ma tagasi keerasin, oli meie armas kiisupall juba kuskil liharaiumise ruumis.

Üks asi on see, et ta kondab kuskil, kus ei tohiks, kuid eelkõige teeb ta midagi, mis võib haiget teha. Näiteks tahab ta treppidest alla minna nii nagu suured inimesed, või lihtsalt pea ees. Seega kogu aeg tuleb teda jälgida.

Just üks tuttav tuli reisilt ja rääkis, kuidas temal oli koguaeg pidu, kuid need naised kes seal olid, kanseldasid oma lapsi. Aga mehed/isad, kes kaasas olid – neil oli ikka pidu, sest nad olid ju puhkusel. Seega jah, kui naine tuleb lapse või lastega reisilt, siis vajab ka tema puhkust.

Tööpäeva õhtuti käin ma alati Hedoniga jalutamas, isegi kui Leenu on pool päeva temaga õues olnud. Leenul on ka seda oma tunnikest vaja – pikutagu või lugegu lehti, tehku mis tahab. Puhaku, olgu tal see oma aeg, et kasvõi pesus käia ja maski teha.

Loomulikult on mehi, kes oma naiste eest hoolitsevad ja lasevad ka neil puhata, kuid kahjuks on päris suur hulk naisi, kelle jaoks puhkusereis on lihtsalt reis. Lihtsalt lastega tegelemine kuskil teises keskkonnas. See pole ju puhkus, olgem ausad!

Loomulikult on ka selliseid emasid, kes reisivad alati üksi ja lapse ainsaks lõbustuseks on kellegi sünnipäev või hunnik mänguasju toanurgas ja teda ei viida üldse kuskile. Inimesed on erinevad, ootused ja vajadused erinevad.

Ma olen seisukohal, et laps pole haigus, kelle tõttu midagi peaks tegemata jääma. Samas vajab iga inimene puhkust ja kui praegu on laps sellises vanuses, et ta veel isepäi bassu ääres ei konda ja ei anna endale aru, et põrand on libe ja võib kukkuda jne, siis võib aastast nädalakese näpistada, et leida aeg iseendale ja laps lapsehoidjale anda.

Tagasi tulevase reisi juurde. Milliseks see reis kujuneb on ju veel vara öelda. Võibolla on ilm meeletult halb, võibolla on liiga kuum, selliseid asju on raske ette näha. Vähemalt saab laps ringi reisida ja näha, et maailma on suur ja lai. Ja mul on hea meel, et Leenu Hedoniga reisile läheb, kui saaks läheks ise. Loodetavasti saame augustis ka ühe perereisi ette võtta, aga see oleneb juba rahalistest vahenditest, headest lennupileti hindadest jne.

Jumal ma läksin nüüd nii imalaks kätte ära, aga noh see on minu mõttemaailm ja tõekspidamine.

Kuid küsimus ka, kas lapsega reisil käik on puhkus või mitte? Mis vanuses lapsega reisil käik on puhkus? Kelle tegeleb puhkuse ajal lastega? Kas ikka ema nagu kodus kombeks, või annab mees võimaluse ka naisele niisama peesitada ja olla?

Samal teemal

30 kommentaari

  1. Sada prossu nõus sinu arvamusega – iga vanem vajab vahest puhkust! Iseasi kes seda endale tunnistab ja kes rabeleb end lolliks.
    Mina küll pikemal reisil pole käinud ei lapsega ega lapseta, kuid minireise nii kolmepäevaseid on küll. Ja ausalt lapseta on tõesti puhkus mida saab nautida mitte lihtsalt lapse järgi jooksmine teises kohas.
    Ja see ei tähenda et ma oma last ei armasta!

  2. Just seetõttu jätame lapsed vanavanematele ja näpistame aastast nädalakese, et minna abikaasaga PUHKAMA.
    Aga nii on, et puhkus see pole kui lapse/lastega minna kuskilt. Koguaeg pead jälgima ja siis on miskit vaja ja kuhugi minna jne.

  3. Appi Meelis, sa mega inimene! Ainuke meesterahvas, kes mõistab emasid! Endalgi selline olukord olnud, kus olime sünnipäeval ja mina pidin tegelema lastega ja mees pidutses. Kõige tipuks öeldi mulle veel “Sina kantseda oma lapsi issi on peol!” kui julgesin kaasale öelda, et aitaks mind. Mari-Leenul on sinuga vedanud ja Hedonil on tõesti hea isa!

  4. Üksikemana v6in öelda, et lapsega reisimine pole puhkus. V66ral maal tuleb lapsel veel rohkem peal hoida kui kodus.

  5. Tere!
    Olen teiega nõus lapsega reisimise ja puhkamise osas. Mul endal küll lapsi veel pole, aga kujutan ette, et kui praegu töölt koju minnes tahan natuke puhata näiteks enne trenni, siis lapsega kodus olemine on ju ka ikkagi mingis mõttes nagu töö – sa pead olema tähelepanelik ja tegus täpselt nagu tööl käies.

    Kaja Kallas ka kirjutas kunagi mingis ajakirjas ka artikli samal teemal, et laste pärast ei saa enda elu jätta elamata. Muidugi sa pead laste eest hoolitsema, neid kasvatama ja elule aitama, aga sellepärast ei saa jätta kõiki oma tegevusi kõrvale. Ikka tuleb reisida ja puhata kui võimalus.

  6. Tulin just 1.5nädalat tagasi oma 1, 4aastasega 3nädalaselt “puhkusereisilt” no ei ole nii pisikesega reisimine mitte mingi puhkus, päevaplaan käib täpselt lapse järgi. Ma tänan õnne, et mul oli kaasas ema kes vahepeal tegeles lapsega, üksi oleks vist juba nädal hiljem kiirelt koju tulnud. Selle 3nädala jooksul sain ma ise päikest reaalselt võtta 2-l päeval ja sedagi mõni tund. Minu aeg oli siis kui laps ööunne läks! Seega olen Meelise jutuga 150% nõus ja kahjuks on minu elukaaslane see, kes ei taha seda mõista, et ma tegelt ju ei puhanud. Tunnen hetkel, et vajaksin nüüd üht nädalast puhkust

  7. Täiesti 100% nõus. Me läheme ka nüüd suvel läti-leedu reisile – okey, ei ole küll kaugel ega midagi aga oma beebsu jätame ikkagi tädiga Eesti.. Ma olen kuulnud igast arvustusi seoses selle otsusega,et nii ikka ei saa ja kuidas te siis ilma temata lähete jms. aga meie tripp koosneb 1700km autosõidust.. MA tahaks näha mis laps selles vastu peab,eriti kui tahaks ainult roomata igalpool ja mitte üldse kohe toolis istuda.. Ei hakka sellest palavusest rääkimagi mitte.
    Minu arust kui ikka puhkusele minna siis ikka ilma lasteta.. Sest muidu ei saa lihtsalt puhata. Ja nii kord juba on. Muidugi ma saan aru kui laps juba suurem on siis muidugi. Aga pisikesega on nii palju tegemist ja lõpuks see polekski puhkus vaid olekski lihtsalt reis kus närvid lähevad veel hullemaks :D

  8. Aastane on jah reisimise mõttes jama iga- tahtmist on rohkem kui mõistust ja igasugune ohutunne puudub. Lisaks päevaunedega arvestamine. Arvan et alates 3 aastast on laps piisavalt asjalik et temaga reis ongi puhkus. Siis üldiselt peab päeva ka magamata vastu. Aga eks lapsed erinevad.

  9. Tahaks kohe selle postituse oma mehele edasi saata, aga ma tean, et sel pole mõtet. Mind see reisijutt väga ei puudutagi, kuigi olen kirjutatuga 100% nõus, aga minule läks eriti hinge see tunnike pärast tööpäeva. Mu mees nagu üldse ei jaga matsu, et näiteks kui ma palun tal, et õhtul võtaks 20mini ja vannitaks ise lapsed ära või läheks nendega mõniõhtu ilma minuta mänguväljakule, aga ei teama kurdab ainult, et raske tööpäev oli. Mitte et mul ei oleks raske kuulata seda jonni ja vingumist, pidevalt lauset Ma tahan…Ma TAHAN!!!, koristada kolm korda päevas ja pidevalt neile kõige hullematele toidukriitikutele süüa teha. Nii ma siis istun 24/7 kahe lapsega ja kui ma julgen siis kui mees on kodus kaduda vannituppa pesema rohkem kui 20 minutiks on uksetaga juba kisa valla. Tervitaks kõiki toredaid isasid ;)

    1. Ma ausalt tunnen sulle kaasa :)
      Mul vist ikka on sitaks vedanud, nagu paljud ùtlevad.. Sa ütle ka, et olen 40 minti pesus, või lähen marimelliga välja.. See môjub.

      Ühe mu sõbranna mees on nõus kohe lapsega tegelema, peaasi, et Leenuga välja ei lähe :)

      Ja selle töö kohta.. Kes ärkab öösiti? Sina v tema? Mis iganes mure on? SINA! Tõesti.. Ah, mis ma loran.. Tule välja minuga, siis ta hoomab biiti :)

  10. Olen-oleme alati lapsega koos reisil käinud.Pool reisi on natuke puhkus ja pool mitte.Võin seda ka öelda nüüd 10a lapse kohta.Just tulime tagasi Rumeeniast Constantast ja selle ümbrusest,käisime matkabussiga.Puhkust sellest oli vaid tundidega võrreldav osa. :) Ei kurda,kuna mulle meeldib koos lapsega käia.Kunagi polnud seda võimalust,et suured lapsed oleks saanud meiega koos käia,nüüd siis käib meie viimane kolmas laps alati kaasas. Tagasi sellelt reisilt oleme 3 päeva ja ma olen väsinud,sest hakkasin kohe tööle ka ja kodus aed ja majapidamine. Praegu unistan ühest päevast,et lihtsalt olla,mitte rääkida,süüa teha ja kellegi eest hoolitseda! Inimesed on väga erinevad…Kuid igaüks valib ise kuidas tahab puhata ja reisida..Plaanis minna oktoobris Küprosele ja ikka võtame 10a plixi kaasa..

  11. Nii hästi öeldud,kahju,et kõik ei saa aru(minu oma k.a)
    Küsisin kunagi;Millal mina puhkan?
    Vastus:Võta lapsed ja sõida ema juurde

    1. Hahaha! Mul sõbranna oli lapsega nädala vanaema juures.. Mees: puhkasid ju! :D

  12. Kõik on suhteline. Ma olen 100% nõus, et iga inimene vajab puhkust. Samas, misasi puhkus kellegi jaoks on, on absoluutselt erinev. Meie peres ongi lapsega reisimine parim puhkus, st ühe tavalise 2-aastasega reisimine. Peres kasvab ka raske puudega laps, keda ei saa hetkekski üksi jätta, ka mitte siis kui ta on juba koolilaps ehk 7+ vanuses. Kui meil on võimalus reisida ainult ühe väikese lapsega, on see täielik chill ja puhkus.

  13. Mina käisin 2-aastasega Türgis. Oli puhkus. Laps vahepeal magas, vahepeal käisime mingil ekskursioonil (koos lapsega), vahepeal tšillisime bassu ääres.
    2 aastat hiljem käisime veel Türgis, siis oli suurem 4aastane ja väiksem 1,5. Käisime eesliga sõitmas ja ekskursioonil, tšillisime rannas ja bassu ääres. Ettenägelikult võtsin küll apartementhotelli, et ise hommikuti putru teha, sest selles vanuses lapsed võiksid ikka harjunud toitu ka saada. Õhtuti käisime väljas söömas ja vanalinnas jalutamas – vägagi puhkus oli. Aga tegelesime mõlemad lastega… ja rannas hoiti meile esimeses reas olevad toolid vabad, et oleks mugav liivas mängivaid lapsi jälgida.
    Loomulikult oli kärus vahetusriided jms kraam pidevalt kaasas.
    No ja nõks suurematega käisime Egiptuses ja kui suurem oli 6-aastane, siis käisime Budapestis ja Egeris jne jne… aga ta oli meil hea jalutaja juba 2-aastasest saati, nii et ei olnud probleemi ka päev otsa jalgadel olla.
    Ja kui suurem oli 7-aastane ja väiksem 5-aastane, siis käisid ka mööda euroopat tuuritades suure rõõmuga pikki maid maha. No eks ekskursioonid muuseumitesse asendusid ekskursioonidega linnas ja looduses + mänguväljakute juurde aga kirikuid jms suuremaid objekte külastasime küll. Vihjeks võin öelda, et kui lapsega juba 3 nädalat reisil olla, siis pärast seda nad juba keelduvad kõigist vaatamisväärsustest :P nii et huvi pakub vaid gondlisõit mäkke ja lumememme tegemine keset juulikuud.

    1. Aga kui suurem oli alles 10-kuune, siis käisime koos sõpradega lätis-leedus tiiru. Ööbisime paar ööd ka telgis. Vääääga lahe reis oli. Enne olime jõudnud ka paar päeva Kihnus veeta.
      Eks see ole harjumise asi. Ja see laps ei olnud mingi kuldmagaja.

  14. Mul ei ole lapsi nii et omal kogemus puudub, aga olen näinud internetis pilte traksidest, mida sellises vanuses lastele külge panna, et nad minema ei jookseks, kui kuskil linnas või reisil olla. Noh nagu koeraga jalutaks või nii. :D Minu meelest täiesti geniaalne idee ja ma ei saa aru miks rohkem inimesi seda ei rakenda, see säästaks ju nii palju vaeva ja ei peaks pidevalt passima, et laps auto alla jookseks vms.

  15. Mina olen üksikema ja olen kolm suve lapsega koos reisimas/puhkamas käinud. Ma isegi ei kujuta ette, et teeksin seda ilma lapseta. Mis mõttes? Ta on ju osa minu elust ja ma tahan temaga seda kõike jagada. Jah, elu lapsega ongi teistsugune. See on fakt. Aga last saades juba tuleb ju sellega arvestada. Reisil olles peab samuti arvestama lapse vanusega aga minu meelest on päris tore olnud lõuna ajal alati toas pikutada koos lapsega, selle asemel, et kuumas päikeses praadida :) Ja ma olen alati oma reisidega rahule jäänud ja ikkagi välja puhanud. Just eelmisel aastal käisime paketikal Bulgaarias ja oli väga vahva! Lapse pärast küll midagi tegemata ei jäänud. Üle-eelmisel aastal seiklesime koos 10 päeva Itaalias ja oi kui vinge oli. PS! Laps on hetkel alles neljane :) Kõik sõltub ikka vanemate suhtumisest!

  16. See oleneb ikka isiklikust suhtumisest ja sellest, kuidas sa oma lapsi võtad, kas kaaslase või kohustusena. Meie peres on lapse algusest peale olnud meile eelkõige kaaslased, mitte hoolealused, ja nendega puhkusel käia on igal juhul puhkus, mitte reis. Meie jaoks pole lapsega tegelemine kohustus, vaid sama loogiline osa elust nagu söömine, magamine ja enda eest hoolitsemine.
    Nii et kellele kuidas.

      1. Eks see ongi loogiline, et tuleb selliseid kommentaare ka, et ala meie lapsed küll kohustused pole..ja meie mõtlesime last tehes sellepeale jne. Tglt on lihtsalt see, et need inimesed lihtsalt kas ei taha tunnistada, et vahel ongi vaja lihtsalt oma aega ka..ja ,et on laps, ei tähenda, et ei saagi enam kuskil üksi käia. Teine asi, et nende mehed lihtsalt ei hoia lapsi..ja nad on leppind sellega. Seega ka siis ōigustavad seda olukorda nii kus võimalik. Igas normaalses peres ju tehakse lastega koos midagi ja nauditakse seda..ja ideaalis peaks ikka vanematel ka aeg üksteise jaoks olema :)

        1. Ei taha tunnistada seda oma aega siis sessuhtes, et teised räägivad et oiii mina armastan oma last ja käin temaga igal pool koos..ja siis tuntakse justkui, et kui ei võta last igale poole kaasa..siis ei armasta nii palju

  17. Lapsega oleme suht sünnist saati reisinud, pikemad lennud 6,5 tundi ja lühemad ca 3 tundi. Väiksemana oli raskem lennukis last lõbustada ja siis see tekitas juba ette stressi. Alates sellest east, kus oma istekoht tal, on lihtsam. Ca aasta tagasi (värske neljasena) oli veel reis, mitte puhkus. Ohutunne puudus ja tuiskas ringi ja kõigil olid närvid läbi. Aga nüüd (kohe-kohe viiene laps) on olnud tõesti puhkus ja lihtne. Olime kevadel Mallorcal ja esimene lapsega ühine reis, kus saigi vabalt võtta. Kuna oskab ujuda, siis basseini ääres ei pidanud passima. Magas kenasti eraldi toas ja sain ise teises toas korralikult välja puhata. Kui oli vaja hilisemale õhtusöögile sõpruskonnaga minna, siis jaksas kenasti jne. Kui oleks tahtnud ala kaaslasega pidu panna, siis muidugi ilma lapseta reis. Mega romantilisele tripile ja sellisele party-party reisile last ei võta kaasa, muidu ca viiesega saab puhatud küll. Väikelaste vanemad muidugi on reisil rakkes ja see on paras töö. Olen Meelise kirjutatuga nõus. Vahvat reisi igaljuhul!

  18. Eelmisel sügisel 5sega polnud ka veel päris puhkus aga natukene lebotada sai juba küll :) Söömine ja matkamine käis veel ikka printsessi järgi :)

  19. Me oleme praegu 5,- 9- ja 11aastasega kolmenädalasel ca 6000+ km läbisõiduga tripil (oma autoga). Igatahes veidi parem on juba, kui eelmisel aastal (siis sai ka 6000+ km läbitud), viiesel vahepeal ikka tuleb jorin, aga pikki sõite talub juba paremini. Ujuda oskab ka ja orienteerub suht hästi, nii et kogu aeg ei pea päris sabas ka olema.

  20. Tavaliselt ma su kirjutistega ei nõustu kuid täna nõustun 120%!!. Käisin 10 kuuse tütrega Brüsselis 4 päeva ja terve elu tiirles tema ja ta uneaegade ümber. Siis ei olnud tal veel jalgu all…nüüd on tal jalad all ja täpselt nagu sa kirjeldasid-keerasin hetkeks pea ja juba ta uudistas kuskil ohtlikus kohas(ei hakka kirjeldama detaile, tänapäeval kutsutakse kõige peale lastekaitse :D). Väga armas, et lased oma naisel puhata.

Comments are closed.