Meelis kirjutab lapsepõlvest: oli see sadism või lihtsalt terror?

Tänases “Hommik Anuga” saates oli külas Sass Henno, kes rääkis naistevastasest vägivallast. Kuid üks huvitav asi milleni jõuti oli see, et milline oli Sassi enda lapsepõlv. Ja see ei erinenud väga minu lapsepõlvest. Ning kuna Sass oli piisavalt julge ja jagas seda üpriski isiklikku teemat, siis jagan ka mina teiega seda milline lapsepõlv oli minul. Meeldivat lugemist!

Nimelt olles oma depressiooniga käinud erinevate eriala spetsialistide juures oleme ikka ja jälle jõudnud ühe tõdemuseni: kõik saab alguse lapsepõlvest. See on kuidagi nii klišeelik aga ometigi on see tõde – kuigi ka mina ei tahtnud seda alguses tunnistada. Aga mida rohkem ma seanssidel käin ja neid intsidente ja oma elulugu lahkan, seda rohkem saan ma aru, kui oluline on see, kuidas sind lapsena koheldakse või mida sinuga tehakse.

Mulle on ka mitmel korral öeldud, nii terapeutide kui blogilugejate poolt, et ehk peaksin ma oma läbielamised kirja panema, sest siis hakkab kergem. Mõtlesin, et jagan siis mõnda seika teiega. Ehk on kellelgi sellest kasu ja saab mingit abi. Teadmise, et ka temaga on nii olnud ja ta pole üksinda; teadmise, et tema elus ei olegi asjad kõige hullemad või lihtsalt üllatuse osaliseks, et millised võivad olla osad vanemad.

Põgusalt oleme blogis juba minu lapsepõlve teemadel peatunud, kuid ma siiski mõtlesin, et peatun veel. Järgnevad lood, mida te loete on kõigest üksikud seigad minu lapsepõlvest.

Need on ilmselt minu peas või sees kogu aeg olnud, aga lihtsalt ma olen need alla surunud või ära peitnud, kuid nüüd on taas aeg nendega tegeleda. Mul oli alguses küsimus ekspertidele, et miks need nüüd “ellu ärkavad” ja meelde tulevad?

Tegelikult on nende “äratajaks” Hedon. Selles mõttes, et temaga koos olles, kasvatades ja asju tehes meenub mulle paratamatult enda lapsepõlv ja see kuidas mina käitusin või mis minuga samas situatsioonis juhtus. Vahest toovad kõige pisikesemadki asjad igapäeva elus meelde mõne valusa (nii füüsilise, kui vaimse) mälestuse.

Näiteks tegi Leenu ükspäev kodus süüa ja hakkas toidule soola panema. Kuid tops kukkus maha ja sool lendas välja. Iseenesest tavaline asi, juhtub kõigiga. Kuid minule tõi see meelde ühe mälestuse. Olin ma ehk umbes 6-8aastane, ega täpselt ei mäletagi, ja olin hakkama saanud mingi pahandusega. Ja mida tehakse nende lastega, kes teevad pahandust? Antakse vitsa. Ja seda niimoodi, et kui esialgu on pikad ja sirged oksad, siis pärast karistamist on järel ainult väike nutsakas.

Jah, just nii karistati mind. Mitte just igakord aga enamasti. Kui vitsad olid ribadeks pekstud ja ma kõik need jupid ja jäägid enda toast üles korjanud olin ning vere oma jalgadelt maha pesnud, tuli üllatus. Ema tõi mulle köögist jämesoola topsi ning seda soola pidin ma siis oma vitstest katki pekstud jalgadele hõõruma. Kui ma seda siiski piisavalt korralikult ei teinud, oli ema koheselt abiks seda ise tegema. Vot selline mälestus siis soolaga.

Ja nii veider kui see ka pole, siis neid mälestuste killukesi hakkab iga meenutatud mälestusega aga aina enam ja enam kuhjuma. Üks asi tuletab meelde teise ja teine kolmanda ja neljanda ja ma võiksingi jääda kirjutama. Küll täiesti erinevatest ajaperioodidest aga siiski mälestusi minu lapsepõlvest.

Vitstega seoses tuli meelde see, kuidas ühel suvel (ei tea vanust), olin ma jälle ilmselt mingit pahandust teinud ja ema ning isa mind mõlemad karistasid. Ehk siis isa hoidis kinni ja ema lasi aga kätel käia, seni kuni taas olid pihus pisikesed oksaraod. Kuna ma aga osutasin vastupanu, siis sain ka teise kimbuga. Jah, ma mäletan seda päeva nagu see oleks olnud eile. Ma tean, milline oli ilm, mis mul seljas oli ja mida ma sellel hetkel tundsin. Siis tundus see normaalne. Et kaks lapsevanemat oma last kahekesi nüpeldavad. Kuid mis põhjusel? Ei ole ka mulle teada.

Aga ega siis asi alati nii hull ei olnud. Ma ei saanud pidevalt peksa. Ema oli mind alati valmis ka lahtise käega “kostitama” või tutistama, nii et peas olid augud ja tuba juuksetutsakaid täis. Ma ütleks, et ka see oli tavaline. Sellist asja võisin saada iga asja eest mis emale ei meeldinud. Olenemata sellest kui vana ma olin.

See näide on nüüd siis suhteliselt hiljutine asi. Käisin 12ndas klassis ja siis oli veel viimane aeg, et breketid panna (noh, sai tasuta). See päev kui ma need sain ja koju läksin, tervitas mind uksel ema, kes ütles, et näita siis, millised need on. Seda tehes aga sain ma hoopis kõrvakiilu mida saatis lause: “Issand, sa vaata milline sa välja näed, vastik vaadata, milline metall-lõust sa oled. Kao oma tuppa.” Selle peale ütleks, et aga mis sa siis saatsid mind sinna arsti juurde.

Koridoriga seoses tuleb meelde ka see, kui ma olin kas 6 või 7 klass ja meie klass pidi korraldma põhikoolidele disko. Ehk siis noh, oodatud 6-9 klass ja korraldab 7B või noh, midagi sellist. No ja nagu ikka, siis korraldusmeeskond läheb ju varem kohale, et veenduda kas asjad sujuvad nii nagu peab. Seda tegin ju ka mina. Õhtu lõppes ja läksin tagasi koju. Koridori uksel tervitas mind taas ema, kes haaras mind juustest ja tuppa kiskus ning siis kõrvakiile jagama asus. Tema mure oli see, et miks ma nii vara kohale läksin kui üritus alles kell 18.00 hakkas. Ma vist läksin 17.00. “Mida sul oli vaja sinna nii vara ronida?” ja nüüd tuleb põhilause: “Mis sul oli vaja mingi eide vitukarvu hammastega üle lugeda või?” Nagu kuidas palun? Kust üldse tuleb selline mõte?

Issand kui pikaks see postitus juba läinud on. Ja ma olen jaganud kõigest pisikest killukest oma lapsepõlvest.

Ma jätan siinkohal asja katki. Kuid siiski lisan ühe asja. Nimelt käisin ma Leenuga eelmise aasta lõpus Tartus ja rääkisin emaga nendest asjadest mida ta minuga teinud on. Loomulikult väitis ta et, mis asja, seda pole olnud ja unusta ära. Kuid kui Leenu juua juure tellima läks, oli ta minus väga pettunud. “Miks sa pead kõigest selle eidega rääkima, mõni asi oleks ju meie teada võinud ka jääda.”

Seega ta ikkagi mäletab, aga noh jah mis olnud see olnud. Elame edasi. Ka mina elan edasi lihtsalt natukene teistmoodi kui varem.

Samal teemal

121 kommentaari

  1. Tubli, et oma lugu jagad.
    Ja olgu, mis on, pea meeles, et elu läheb edasi.
    Jah, seda mis toimub normaalsetest peredes “suletud uste taga” ei tea me keegi.

    Põhiline, et tegele endaga ja mis peamine – Sa teadvustad endale, et see, kuidas Sinuga käituti on vale ja pakud oma lapsele tänu sellele täisväärtuslikku lapsepõlve -ei löö, ei karista – eks vahel mõni kõvem sõna tuleb ikka öelda ja neid olukordi, kus pannakse kannatus proovile, tuleb ka kindlasti ette. Aga oled tubli. Jätka tööd endaga ja Sul on põhjus elada ja olla olemas oma pere jaoks.

    Ega jah, vanemaid ei saa valida. Mälestusi on väimalik alla suruda, aga mitte lõputult ignoreerida.

    Ole tubli.

  2. Nii ääretult nukker oli su lugu lugeda ja veel nukramaks muudab mind su ema reaktsioon. Ta ei kahetse absoluutselt oma tegusid, uskumatu. Te vist ei suhtle üldse, jah? Mõistetav ka…
    Sass rääkis, et tänu oma lapsepõlvele ta tunneb ise ka neid kontrollivajaduse aspekte, aga oskab neid mõista ja kontrolli all hoida. Kas sa oled ka midagi sarnast tundnud?
    Õnneks on sul armastav naine ja armas poeg, nemad annavad kindlasti jõudu oma peas kõik joonde saada. Olen kindel, et sa oled Hedonile imeline isa ja ta ei pea kunagi selliseid kannatusi läbi elama nagu sina.
    Palju jõudu ja jaksu, hoian sulle pöialt! Väga julge tegu, et oma loo avaldasid :)

  3. See “vitukarvade” lause näitab ausalt öeldes selgelt armukadedust. Sellist, mida ema oma poja suhtes tundma ei peaks. Sa pole midagi rääkinud seksuaalsest väärkohtlemisest ja ilmselt sa seda ka ei tee, aga tihtipeale sellised asjad (füüsiline ja seksuaalne väärkohtlemine) käivad käsikäes.. Sellest võis tulla ka see vajadus sind peksta- kas siis kättemaksuks, et isa sind eelistas, et ta ise tundis sinu vastu seda mida poleks tohtinud või siis oli tegemist lihtsalt sekusaalse sadismi ilminguga. Ma EI VÄIDA, et teie peres seksuaalset väärkohtlemist esines, lihtsalt sellised mõtted tekkisid su juhtumit analüüsides, tuginedes oma teadmistele.

    1. sellega seoses tuli mõte, mitte pahaga, et võibolla ka kuna n.ö em a oli sul väga range ja veider, võibolla kuna vist n.ö geisõbrad ja klubid on võibolla rõõmsameelseid ja vabamaid inimesi täis, kes ei kritiseeri ega ole ranges maailmas kinni võibolla sellepärast teil sõprussuhted ka sealtpoolt rohkem ja paremaid emotsioone täis
      on kergem ühistuda kuna vanem oli n.ö halva loomuga ja radikaalsete vaadetega halbade mälestustega inimene, kes teisi vaateid võibolla ei salli
      kui veidi googeldada ja aimata, et ta nimi on lühem..siis jah.. näojooned on väga karmid ja selline range pilt ja hoiak..et päris õudne on tagantjärgi ikka kokku panna inimest ja see kuidagi peegeldub see vastikus sealt välja.. selline veidi hirmutav”
      aga kui elada tulevikule ja heas keskkonnas, siis las minevik jääb selja taha ja haavad paranevad unustada kõik a mitte igroneerida emotsioone
      nutad kuhja välja kõik ja hakkab kergem.. võibolla see halb pidi elus olema, et saada oma elukaaslasega kokku, kes on toeks, laps rõõmu toob jms..
      isegi mina, kes hoian asju sees, olen silmad niiskeks saanud psühholoogi juures oma muredega ja on kergem hakanud
      ning hoida sellist positiivset joont ja kui on halb mõte, siis sellele heaga vastu argumenteerida, et tegelikult ei ole nii ja oled hea inimene ja tuju läheb ka paremaks. sest kui tunned kurvalt negatiivselt siis mõtted, ilme tunded kõik on negatiivne ja see on nõiaring, a kui ise muudad seda mõttemaailma veidi positiivselt ja mõtled, mida ma ära teha saan, et parem oleks, siis tuleb ka parem enesetunne
      mind on aidanud

    2. Väga õige tähelepanek! Mul oli täpselt sama mõte, kui seda veidralt seksuaalset osa tekstist lugesin. Ja veel enam, kui ema ütles et “… miks selle eidega kõike jagad? Midagi võiks meie vahele ka jääda!” Tõsiselt kahtlane…
      Mu meelest peaks need vanemad jõhkralt karistada saama ja sund ravile saatma! Ravi ebaefektiivsuse korral täielikult ühiskonnast eemaldama!
      Kahjuks on meil ainult teha järeldused sellest ja edasi liikuda lootuses, et tulevikus läheb paremaks! Aitäh Meelis, et kirjutasid selle!

  4. Hirmus inimene, kes oma lapsega nii teeb :(
    Ma ei imesta, et sul on praegu raske; sellised asjad, mis iseenda sisse jäävad, tulevad varem või hiljem välja, hea, et sul on kõrval keegi, kes oskab seda mõista ja sind aidata. Ja hea, et see tuli sinust välja pigem praegu, kui et millalgi hiljem.
    Sinu laps saab selle võrra tundma suuremat armastust; oled temaga hoopis vastupidine, kui sinuga ollakse.
    Räägi kõik halb enesest välja, joonista, kirjuta; head teekonda iseendaks saamiseni!

  5. Täiesti uskumatud lood, kuidas sa veel oled võimeline sellise emaga suhtlema? Inimvihkaja on su ema.

  6. Püha jumal, Meelis! Ma ei loe seda blogi regulaarselt, veel vähem kommenteerin, aga seda lugu ei saanud ma lugemata jätta.

    Ma tean, et see oli teie peret tundvate perede vahel nagu avalik saladus, mis sinuga su kodus toimus (eks ma ikka aeg-ajalt kõrvalt kuulsin emalt, kes arvas, et Meelis jälle peksa saanud). Aga seda puust ja punaseks kirjutatuna lugeda on õõvastav.

    Imestan, kui tugev psüühika sul tegelikult on, et sellisest lapsepõlvest tulnuna ikka normaalseks inimeseks kasvada. See on ainult puhtalt sinu isiklik saavutus.

    Ja eks see ongi õige, et oma lapsepõlve keerdkäigud elame uuesti üle siis, kui enda lapsed saame. Kui seni suudad neid asju veel vaka all hoida, siis su enda laps kisub kõik need haavad lahti ja ehk aitab neil ka lõpuks paraneda.

    Hästi palju hellust ja hoolivus su armsale perele!

    1. Tead, nö avalku saladusega on lihtsam elada, kui varjatud. Meil oli ka kodus terror, ema kasvatas oma lapsi üksi ja ei tulnud suhtlemise ega karistamisega toime. Ometigi oleme igati tublideks ja eeskujulikeks, mõndadele ka kadestamisväärseteks, kodanikeks sirgunud.

      Umbes 10a tagasi kolisin kodust ära ja peale seda suhtlen emaga võimalikult vähe, ainult viisakusest, sest südames põlgan teda ja ei suuda andestada. Mida näevad mu sugulased ja muud lähedased??? Olen tänamatu laps, kelle nimel on ema terve elu tööd rüganud ja endast kõik andnud. Ema muidugi endas viga ei näe (juhtunust rääkides väidab, et pole olnud või süüdistab teisi) ja kurdab kui kehvasti ma temaga käitun. Minu versiooni lihtsalt ei usuta/mõisteta, sest kokkuvõttes kukkusin ma ju hästi välja (nagu see oleks ema teene?!) ja emal jääb õigust ülegi. Seetõttu olen perest ja perekoosviibimistest kõrvale jäetud. Ma ei taha raha ega vaja abi, mul on kõik olemas. Tahaksin olla tädi sûnnipäevale või onu lastelaste katsikule kutsutud… Saime enne nii hästi läbi. Tahaksin oma inimesi tagasi. Kurb on.

      1. Tuttav tunne. Mu ema on mind sellest ajast peale laimanud kui Leenuga koos oleme, küll on Leenu halb, siis mina tänamatu jnejne. Ta ei saa aru!

        1. Pigem ma ütleks, et saab aru. Väga hästi saab aru ja on veel kadedam, sest kõigest hoolimata (tema katsest sind p**se keerata) on sul armastav naine ja laps, kes sind armastavad ja näevad sinus seda ja sellisena nagu tema näha ei suut/taht/osanud. Seetõttu ongi Leenu halb eit ja ka põhjus miks ta Hedonit näha ei taha. Mina ütleks veel, et jumal tänatud et ei taha. Mina oma last sellise vanaema hoolde ega suhelda ei annaks, kui endal on sellised kogemused olemas. Ilmselt vajaks temagi väga korralikku teraapiat, et ta suudaks lahti mõttestada seda kõike mida ta teind on, et ta suudaks seda tunnistada endale mida ta teind on ja et ta suudaks tunnistada seda ka maailmale. Igal teol on põhjus ja tagajärg, tühjast kohast ei tule sellised asjad kunagi. Kurb on, et tolle ajastu (ka õigustus ilmselt) inimesed ei tegele eneseanalüüsiga ja ei hakka ka. Nõukogude inimene elas suu kinni, kannatas suu kinni, “heal” juhul elas end kodus välja (alkoholismi, vägivalla ja teab millega) ning sellest mis kodus toimus ei räägitud kunagi. Seega loota, et ta end muudaks või hakkaks tahtma muutuda või paluks vabandust… on kahjuks üsna nulli lähedane. Positiivne on asja juures see, et sa oled toredaks inimeseks kasvanud. Öeldakse, et lapsed kasvavad kas oma vanemate sarnaseks või siis vastandiks. Sinupuhul on näha, et tulemus on olnud positiivne ja sa tead ülihästi omast kogemusest kuidas mitte last kasvatada. Endaga saad sa ka hakkama, palju teraapiat, endast välja rääkimist jms on juba tubli algus. Tubli oled Meelis! :)

          1. Ma olen soovitanud tal psühholoogi juurde minna, tema ainus vastus on, et pole vaja ja tema vôôrale inimesele oma asju rääkima ei lähe.

      2. naljakas kuidas inimesed ei sûvene vôi kuulevad/ nàevad mida tahavad.
        mul on ààretult kahju seda kôike siin lugeda! ûli tugevad inimesed olete! seda sp et olete tànu kôigele iseseisvad ja lööte elus lâbi!

    2. Miks te siis seda avaliku saladust politseiga ei jaganud?(( Äkki oleks siis abi? Või tol ajal mitte eriti? Nii kahju.

  7. Nii kurb lugemine ja samas nii relvituks tegev. Ma olen ise vist hoopis teist tüüpi inimene, kui teie – vagur ja korralik, väga harmoonilisest perest. Aga just kuna minu ringkond on hoopis teistsugune, siis olen avastanud, et see blogi mõnes mõttes avardab mu maailmapilti ja mulle eriti meeldivadki just Meelise postitused. Nii et kirjuta edaspidi ka.
    Pole kahtlustki, et sellised kogemused jätavad inimesesse sügava jälje. Soovin selle kommentaariga lihtsalt avaldada poolehoidu – vähemalt tead nüüd ise vanemana, kuidas mitte kunagi oma last kohelda. Kõike head teile.

  8. Väga hea, kui inimene uurib oma probleeme ja ei ole endas kinni ning vihane. Kaevamine võib olla ei too suurt kergendust ja mälestused ei kao. Kuid see on suur samm enda abistamiseks. Minul on kohe vastu panna endise kolleegi, kelle lapsepõlv oli… imelik. Näide: pahanduse või mis iganes asja eest oli ta (tema enda sõnul) koeraketile pandud. Ja mis selgub: see mälestus on talle valus – jah. Ta on tige – jah. KUID mitte oma vanemate peale. Ta on äärmiselt tigestunud kogu maailma peale ja vanemad on sellest ringist väljas. Oma isa palkas ta tööle, endale lähedale. Emaga suhtleb pea iga päev. Järeldus – see ei ole normaalne, et kogu maailm on tema lapsepõlves süüdi, ja mitte just need, kes selle korraldamise eest vastutasid. Tegemist on ca 50.aastase inimesega, keda, nagu vana sõna ütleb, parandab vaid haud.

  9. Seda postitust oli siiralt valus lugeda. Tõi palju mälestusi meelde ka mulle – minu puhul oli see suur distsiplineerija lihtsalt joodikust vägivaldne isa. Aga lugedes selgus, et mul läks oluliselt vähemvalusalt vist (vitsa sain ka vähem, kes neid vitsu ikka viitsis õuest ekstra tooma minna, lihtsam oli rihmaga ju lajatada – kui eriti hästi läks, siis pandlapoolega). Olen saanud tegelikult suht millega iganes – näiteks ka rasvase raske malmpanniga pähe, sest ei kuulnud, et ma peaks minema nõusid pesema jne jne. Aga samamoodi tulevad need asjad eriti hoogsalt pinnale oma lapse kasvamisega (mul on 3a). Ja kuigi isa oli meie peres see kurjuse kehastus, näen, et tegelikult ei pea ma enam vimma niiväga tema vastu (ta on elult oma õppetunnid korralikult saanud, tervise osas) vaid pigem ema vastu – milline lapsevanem laseb oma lapsel sellises keskkonnas kasvada, miks ta ära ei läinud minuga? Jah, ajad olid teised ja mis iganes, aga alati on ju kehtiv põhimõte, et when there is a will, there is a way. ehk kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Sellist aega, mida nimetatakse rõõmsaks ja helgeks lapsepõlveks, mul ei olnud ja ma olen nõus – sellel kõigel on meeeletu mõju edaspidisele.
    Mul on vägaväga kahju, et Sinuga nii läks, Meelis. Aga ma loodan, et sa mõistad, et iroonilisel kombel ehk see kõik on teinud sinust endast parema lapsevanema – liiga hästi on meeles, milline olla ei tahaks ega tohiks.
    Loodan, et ajapikku läheb paremaks :)

  10. Ma kommenteerin harva aga see, mis sinuga tehtud on puhas sadism :( Mul on tõesti südamest kahju ja ma loodan, et sa kunagi õpid sellega koos elama. Et minevik ei suudaks enam mõjutada su oleviku ega tuleviku!
    Selliste inimeste koht on vanglas või hullumajas!

  11. Issand jumal küll… Mul läksid iga sõnaga silmad aina suuremaks.
    Ma ei oska muud öelda, et mul on tohutult kurb, et Meelis on pidanud sellise asja läbi elama ja mul on tohutult kurb ka seepärast, et sellise lapsepõlvega lapsi on Eestis tänagi ilmselt sadu kui mitte rohkem.

  12. Mida rohkem ma teie kolme eludesse süvenen,seda enam tundub mulle,et olete Leenuga super tiim.. Olen isegi väga palju pidanud silmitsi seisma nii kodu kui ka koolivägivallaga. Tean,et raske on minevikust mööda vaadata,aga sa ei ela enam seal ja mis peamine..sa ei pea enam iialgi midagi sellist kogema.

    Ega lollile ei tee ju selgeks,et ta loll on..(sellele emale siis)
    Kaotajaks jäi siiski tema..kaotas võimaluse õppida tundma enda poega ja tema pere.

    Siiralt loodan,et tuled sellest olekust ruttu välja.

    Väärite vaid parimat..Palju edu,saamaks üle kõikidest raskustest!

  13. ma füüsilist vägivalda ei mäleta väiksena vist käega vastu tagumikku ja ääre pealt oleks püksi teind hirmust muud ei mäleta..
    vastik vanaema kes eluajal mind ei sallinud ja kuulas em a valesid mu kohta..see lõi mind ka lahtise käega vastu põske, et mina tema sõbranna ees ei käitunud vastavalt
    ma olin noor ja tahtsin kodus olla kuidas mulle meeldib(ma vist ei aidanud midagi sättida ütlesin midagi ja lihtsalt virutas, tal veel oli piinlik kui ma kolme sain tunnistusele ja siis tegi nägu maal, et naabritele miks sa tõtt rääkisid ja tal minu pärast nii häbi, et ei taha mind enam näha, alati tuttavatele vanaema rääkis kuidas kõik teda vaatama tulid rõõmsalt” ja kui hästi kõigil läheb”), samas mingisugust vägivalda mai seedi.
    em a koguaeg jõi ja vaimselt halvustas meid, vahel hullem kui füüsiline vägivald tundub, a ei ole kogenud
    kuidas kõik pidupäevad vennaga ära rikume, kuidas vanaemale valetada, et ema on poes, tegelt oli täis ja ei viitsind vanaema õiendamist kuulda jne
    ei elu ajal sallinud too vanaema ja mina oma em a, sest see teistele halva soovimine, siiamaani joomine, oma sõnade eest mitte vastutamine rikub kõikide elusid.
    mida rohkem enda täiskasvanud elu elada, seda rahulikum ja parem on ning tugi on kõrval olemas. kui mul oleks oma lapsed pakuks ma neile palju hellust ja ei karistaks füüsiliselt ega vaimselt, sest see pole lahendus.

  14. Meelis!
    Mul on külmavärinad…See on väike osa mida kirjutasid. Võigas…
    Ma ei ole kõigi teie asjadega kursis, aga oled Sa ainus laps?
    Millest selline viha oma lapse vastu?
    Mul on peas nii palju küsimusi…. ja segadust…

    Hämmastav kui tubli Sa ise oled! Eeldaks analoogset suhtumist nagu su vanematel aga Sa oled valinud teise tee, see väärib austust!
    Kindlasti on hingeline trauma ja sellest ûle saada….kas saabki?

    Et Sa ema juurde jutule läksid, on suur ja tugev samm, mis muidugi kuhugi ei jõudnud aga… tunneb ta häbi? tunneb ta süüd? midagigi?

    Jumal…. ma ei teagi mida öelda….

    Loodan südamest ja siiralt, et oskad sellega elada ja oled oma lapsele eeskuju, parem isa! sul on naine kes sind armastab ja fännid….
    ole hoitud ja armastatud!

    1. Ainus laps. Raskelt tulnud. “Kaua tehtud kaunikene”. Ei tea, millest see viha tuli..
      Ta ei tunne süüd.

      1. Mulle lihtsalt ei mahu pähe ega hinge
        Ainuke laps, oodatud? Ja siis nii….. ma ei suuda uskuda…

        Ja kuskilt lugesin, et siiani ôiendab? kôik on pahad ja sûûdi?

        sa tegelikult vôiksid laiemalt kirjutada, kui vàhegi suudad ja vôid. Siin kirjutasid vaid karistusest, aga milline elu üldse oli?
        kunas kodust vàlja kolisid? kuidas Leenuga tutvusid? kuidas elada oskasid? Kuidas oled elanud nii, et oma vanemate mustrit kaasa ei vôtnud jne?!

        Suur austus Sulle Meelis!

      2. Jäin mõttesse selle koha peal… Võib-olla oli oodatud beebi sugu “vale” st ema ootas tüdrukut ega suutnud pärast leppida…?

      3. Tekib küsimus et milline selle muti oma lapsepõlv oli ja milline laps ta oli?
        Kus ja kuidas kasvas?

        1. Kasvas ema-isaga. Juttude järgi oli isa lemmik. Mina ta vanemaid ei tea. Aga kuna ta ei räägi ja psühholoogi juurde ka minna ei taha, siis küllap sai ise ka koslepit kodus emalt. Kust mujalt see muster kaasa tuli?

  15. Mul jooksis juhe kokku.
    Meelsi väga aus ja tubli! Tead’sa ma alguses arvasin, et vb pole hea mõte sul neid lugusid kirjutada. Aga tglt .. ma arvan nüüd et lase edasi. Lase kõik välja ja lase köigel minna. Need jutud aitavad köiki kellel on lapsepõlves probleemne ja raske olnud. Annavad jaksu edasi minna! Mind igal juhul aitavad!
    Elan teile südamest kaasa!
    Ps.
    Live’s tundusid täitsa rõõmsalt juba, tundub et praegu asi sujub. ,

  16. Seda inimest ei saa emaks nimetada! Mul on väga kahju sellist asja lugeda. Soola haavadele, vitsad juppideks, metallilõust. KES NII ÜTLEB inimesele, keda on 9 kuud oma südame all kandnud?! KES?

  17. Milline vaprus juhtunut avalikult jagada! Tubli! Mina sain lapsena ema käest sageli peksa. Huvitav, et üteldakse “sain peksa”, mitte et “ta peksis mind”. See esimene variant on kuidagi pehmem. Sain rihmaga, pesumasina voolikuga, millega iganes. Oksi keegi selleks küll tooma ei läinud. Sain peksa, kuni nutsin nuuksumiseni. Lisaks vaimne terror, “ma panen su lastekodusse”, “mine oma isa juurde” jne. Täiskasvanuna saame emaga väga hästi läbi ja ma usun, et ta kahetseb, et ta närvid nii läbi olid ja ta ei saanud sellega muud moodi hakkama kui oma last pekstes.
    Me ei ole sellest temaga rääkinud, ma ei taha talle haiget teha. Olen päris raskelt haige, mul on vähi neljas staadium, ema on juba ühe oma lapse matnud… Ma rääkisin sellest ka oma vaimulikuga, kes arvab samuti, et ma ei peaks sellest emaga rääkima. Ma ei tea, ei oska ütelda, kas ma olen emale selle andestanud. Kas saab sellist asja andestada?
    Meelis, sulle edu teraapias ja hoia oma perekonda!

    1. Mul on sinuga üsna sarnane lugu. Mina olin peres vanim laps ja peksa saingi ainult mina. Isa oli vägivaldne ja seetõttu emal närvid läbi ning viha valati alati minu peale välja. Isa poolt tuli rohkem füüsilist vägivalda, ema poolt vaimset ja vahel ka füüsilist. Kui isa meid maha jättis, siis füüsiline vägivald lakkas, kuid vaimne vägivald ema poolt läks hullemaks. Panin lapsena kõik lood paberile kirja (siiamaani alles), sest teadsin, et keegi ei usuks minu juttu.

      Nüüd saame emaga väga hästi läbi (elame eraldi), mul hinges küll kripeldab, tahaks veidi sellest rääkida, aga samas ei taha emale haiget teha. Kui oleksin haige, siis räägiksin. Mitte etteheitvalt, aga ütleksingi, et tahan selle enda südame pealt ära rääkida. Ehk on mul see veel ees.

      1. Rääkimisest üldjuhul pole kasu.Proovisin oma emaga ja ta ei saanudki aru,et midagi oleks valesti olnud. Pajuvitsad,elektrijuhe,rihmapannal,kasevitsad,nõgesekimp jne. Ah jaa tikkudega näppe on ka põletatud. Kui see pole mitte midagi siis ma ei tea mis veel on. Lõpuks läksingi Rännakule,et ennast korda saada.

  18. Appikene, mis inimene see Meelise ema selline on? Lihtsalt kohutav
    Selline inimene ei vääri ema nimetust üldse ju. Kuidas Merlis üldse suudab veel temaga suhelda. Selline inimene ei ole inimene. Julm lihtsalt!
    Ma loodan, et teil läheb elus veel väga hästi ja see “ema” saab omad vitsad!
    “Mida külvad, seda lõikad”
    Edu teile head inimesed! :)

  19. Mul on nii kahju. Ja usu või ei -mul on su emast/isast ka kahju. Kahju, et nende hinged nii õnnetud ja pimedad on. Tean mida tunned otsides vastuseid ja mõista mõistmatud. Sa ei ole üksi ning kui saad hinge kergemaks suudad ka kergemini edasi minna :) Tundes neid tundeid mida su vanemad ei osanud. Õnne armastust ja turvatunnet! Jõudu ja jaksu sel teel sest minna saab nüüd ainult kõik paremaks.

  20. Kahjuks elavad ka tänapäeval väga paljud lapsed sellises peres :(
    Võiksid hakata tegelema ennetus kampaaniaga. Hakka koolides rääkimas käimas oma lugu ning rõhuta lastele, et kui ka nemad elavad nii, siis ärgu kartku rääkida, abi paluda :(
    Palju räägitakse naistevastasest vägivallast aga, et ka lapsi reaalselt pekstakse, sellest pole avalikkuses ammu räägitud.
    Olen ka mina analoogset läbi elanud,tean mida tunned. Pea püsti.

    1. Nii nõus, et selliseid asju võiks rääkida lastele ja noortele. Just sellest aspektist, et kui sinu kallal hakatakse tarvitama vägivalda või suhtumist, mis sulle ei meeldi, siis pead abi otsima, mitte leppima. Paljude asjadega on nii, et kui ebameeldiv asi tuleb samm-sammult, siis justkui harjud või võtad seda loomulikuna või oma süüna. Lastele tuleb näidata, mis on normaalne elu ja õpetada enda eest seisma ja abi otsima.

  21. Su ema oli / on katkine inimene. Mingi häirega, ma arvan. Sadist võib öelda küll :(

    Kahju, et sel ajal polnud lastekaitse sellisel tasemel mis nüüd. Ja mitte keegi, kes teadis, ei sekkunud ka? No siis paljuski valitses mentaliteet, et ah, mind ei puuduta, pereasjad.
    Lasteaias, koolis ka ei saadud aru?

  22. Tahad Sa oma emast natuke rohkem kirjutada-tema haridust, ametit jms, et saaks aru, mis inimene ta täpsemalt on? Käitumisviisilt ja kõnepruugilt tuli assotsiatsioon kui alkohoolikust või asotsiaalist, kellel on nullilähedased sotsiaalsed oskused. Oi kui kurb on kui lapsi saavad sellised inimesed, kes ei oska lapsi südamega kasvatada.
    Valu ilmselt ei kao kuhugi aga oma kogemuse tõttu oled Sa kahtlemata oma lapsele sellevõrra parem isa. Jõudu-jaksu!

    1. Õppejõud oli terve elu. Alkoholiga pole kunagi probleeme olnud. Tavaline inimene. Aga haige. Ma arvan, et ta ei osanud ise ravi küsida ja elas seda kodus välja. Uksest välja astudes.. täiesti teine inimene. Kõik kes temaga kohtunud on “nii tore ema”. Jep. Mitte.

      1. Täpselt .Psühhopaadid on kõige paremad varjajad ja manipuleerijad üldse ! Ole enda üle uhke ,et aa täna oled kus sa oled ! Ma kohe algusest peale (kui teie blogi hakkasin lugema) sain aru et te olete minu sorti inimesed .Et te ise ,noored vanemad ,ilma vanemate abita (ja moraalse toeta) hakkama saate on vÄga tubli. Mulle meeldivad inimesed ,kes on raskemates tingimuates ülea kasvanud sest elu on näidagud et nendel inimestel on vahel suurem empaatiavõime ja suurem võimalus “ellu jääda” . nüüd tead et miski ei tee sind enam siin elua nõrgaks ja kõigest saab üle . tublid olete !

  23. Ma kaua aega püüdsin leida sõnu, mida Sulle öelda. Aga neid ei olegi. Sa oled nii ääretult tubli ja vapper, et suudad olla selline nagu oled. Väiksel Hedonil on tohutult vedanud, et tal selline armastav isa on. Paljud sellise hirmsa minevikuga inimesed on ka ise kurjad ja vägivaldsed, ei suuda ega oska armastada, ega oska ka olla armastatud. Sind vaadates (tõsiküll ainult läbi ekraani) oled sa niii lõbus, armas, lahke, vaba, et ei oskaks ilmaski mõelda kui sügav kuristik selle taga on
    Olete Leenuga suurepärased inimesed, kalli teile ja Hedonile

  24. Väga õudne ja kurb lugu. Võiks olla mingi süsteem Eestis et a la käiakse ja kontrollitakse vähegi kahtlaseid peresid ja seda ilma ette teatamata. No midagi taolist. Uskumatult südametu naine see Meelise ema.

  25. Olen ise 3 lapse ema ja kujuta ette, et oma lapsi niimoodi karistan. Tunnen juba siis süümekaid kui häält tõstan. Lugesin sinu juttu oma 13a tütrele ette ja tema esimene küsimis oli….miks sa kellegile ei rääkinud kohe, vanaema v vanaisa, onu v tädi?
    Kõige tähtsam, et tead….selline kasvatusviis on jube ja jõhker ja oma lapsi kasvatad helluse ja armastusega!!!

  26. Mul võttis hinge kinni.
    Loodan, et Meelis leiab endas rahu ja saab jätta mineviku valuga hüvasti.

    Ja selle “emaga” ei ole küll vaja oma elu jagada. Las elab rahus oma mälestustega üksi. Kohutav elusolend.

    1. Noh, tema jaoks pole neid asju ju olnud. Kõik on minu väljamõeldis! Aga Sass Henno kommenteeris Facebookis loo all sama, et see ongi nende “kaitse” – pole olnud ja see on lapse fantaasiavili! Ega ikka ei ole küll!

      1. Võib olla saaks kuidagi 3aastase lapse mälestused mingiks luuluks tembeldada, aga 12. klass? Sa olid selleks ajaks ju täiskasvanu juba ja kindlasti said aru kui sulle peksa anti. Eriti kui see terve su elu kestis ju päevast päeva…

  27. Oh jeerum. Aga tõsi ta on, et just need lapsepõlves kogetud asjad mõjutavad meid terve elu. Ma lugesin ja korraks üritasin end kujutleda su ema vaatenurka. Ja mitte ühestki aspektist ei saa ma aru, kuidas on võimalik… oma lapse vastu tõsta kätt. As we know siis jaa mul ju neid põnne pole, aga näiteks kui ka vaatan oma pea 5-seks saavat vennaraasu. Mul ei tuleks tappes ka silme ette olukord, kus ma kätt tõstaks. Mis siis veel oma lapsega?

  28. Meelis,see ei ole üldse vööras teema,läbi vanemate käe vastu lauanurka visatuna saada omale katkise külje,sinika.Rihm ja vits olid ka minu sõbrad,mitte küll nii hullusti kuid siiski…ma imestan et oma vanematega ikka veel suhtled,mina oma emaga juba ammu mitte,vaid viisakus,kuid kui seda vältida saab siis ka väldin.Hedonit ma ei laseks selle naise lähedusse ka mitte,ka mitte selleks et wc ära käia,võtaks kaasa vist.Ta ei ole Hedonile hea!
    Ma ei imesta ,et sul Deprekas on,loogiline ,kui nii mõelda…ja just,kõik hakkab lapsepõlvest tõesti.Loodan siiski et Leenu,arstide ja sõprade toel saad luukered purustatud ja eluga edasi minna :)

    1. Ma ei suhtlegi oma emaga. Isa on surnud. Hedonit ei jätaks temaga kunagi üksinda. Nagu sa mainisid, ka mitte wcsse minekuks!

      1. Õudukas on seda kõike lugeda. Ükspäev jääb see nn sinu “ema” nii vanaks, et vajab sinu abi ja toetust. Seega on väga mittemõistetav EV seadus, kui vaja hooldekodusse panna, siis sina plekid sellise “ema” eest täie rauaga ja mis hea pärast…… see on veel nagu omakorda karistus ebaõiglaselt karistatud ja kasvatatud lapsele. Ahh ma ei tea, lihtsalt pole sõnu. Sina jää ikka terveks inimeseks ja kõike kaunist eluteel!

        1. Õnneks ei ole elu nii must-valge. Kui vanematega ei suhtle ja pere suhted halvad, ei saa sind ükski seadus sundida tema eest hoolitsema( ei ole nagu alimendid, mis nõutakse välja). Seda teeb siis kohalik omavalitsus

  29. Kurb on selliseid lugusid kuulda, kuid samas on mul heameel, et on neid, kes julgevad oma lugu meie väikses Eestis avalikusega jagada. Kuigi ise olen füüsilist vägivalda oluliselt vähem kannatama pidanud, siis vägivallatu mu lapsepõlv kahjuks siiski ei olnud. Paraku ei ole mina veel leidnud endas jõudu oma lugu avalikult rääkida-siiani kardan mida ema ette võtta võib, kui see temani jõudma peaks (ta on suurepärane valetaja, manipulaator ja karistaja). Jõudu hinge ravimisel!

    1. Ma loodan, et sa saad nagu mina, ühel hetkel jõudu ja aru, pole oluline, mis TEMA arvab, oluline on, et sinu hing oleks terve.

  30. tahaks teada kui palju on neid inimesi kes on 70ndatel ja 80ndatel sündinud ja ei ole kodus peksa saanud ?? mina sain… alles nüüd kui endal lapsed siis tuleb selle mõju välja…ema lihtsalt ei osanud teisti kasvatada

    1. Mina olen 86 sündinud ja pere noorim. Ei ole meie peres pekstud. Samuti oma klassikaaslaste seas nii põhikoolis kui keskkoolis polnud sellist asja, et keegi haavadega või siniselt kooli tuli. Paar keerulisema perekonna juhtu oli aga nende puhul oligi Meelisega sarnane teema, et vanemad haiged peast. Aga nii ikka ei ole küll, et selline asi oli sel ajastul normaalne kasvatusviis. Kindlasti mitte.

    2. Mina ja mu õed-vennad oleme 70ndatel ja 80ndatel sündinud ja öelda pole keegi saanud. Vaimset vägivalda ka pole pidanud kannatama. Se, mis teiega juhtus, ei ole taandatav ajastule. Sellist tüüpi vanemaid on kahjuks ka praegu.

    3. Mul tekkis sama küsimus kui palju lapsi kasvatati vitsa ja rihma abil … just neil aastatel sündinuid. Ise saanud samuti nii rihma ja ka vitsa kui ka tutistada. Kummaline et meie kodus oli samuti karistajaks just ema , mitte isa … Isa selja taha mindi peitu. Kurku tõusis klomp Meelise lugu lugedes.. endale meenusid samuti alandatud ja väärtusetu tunne. Ja ise ka ärevushäirega maadelnud aastaid….

    4. Mina sündinud 86 ja vend 80. Ei saanud kumbki meist peksa ega isegi rihma. Vanaema küll hakkas väga noorelt meile etiketiõpetust tegema läbi solvangute aga see oli ka kõik.

      Mul oli väga kurb lugeda ja mõttes seda koos Sinuga läbi elada. Kõhus keerab mõeldes mis hirmuga Sa koju läksid iga päev. Nii õudne :(

  31. …aga sellist kohtlemist nagu Meelise puhul meil päris ei olnud….jube lihtsalt..ja lapsena ei osanud ka kuhugi pöörduda kuna see oli normaalne…

  32. Tere kaasteeline. Sattusin täiesti juhuslikult facebooki uudiste voos selle jutu peale.
    Tubli oled, et neist asjadest räägid. Paljud meist ei julge ja olgem ausad, paljudel pole ka kirjasoont. Ka minul on sellised kogemused.Kõige õudsem karistus mis meenub lisaks peksule, on see kui kästi öösel metsa alla viia külmaga surnud kanad..pole nagu hullu ainult,et hundid ulusid vastu..aga ju oli võõraid suid raske toita…minul on küll kogemus kasuisa ja ema näol. Olen 28. aastane edukas naine ja kahe väga laheda lapse ema. Ja ütlen sulle, et meiesugustest tulevad tublid ja hea hingega inimesed. Me jäime selles lapsepõlves ellu ja ehk on sel mingi eesmärk..elame veel:)
    Ps: samuti ei suhtle oma lihase emaga, ta pole väärt seda, et tal on nii tubli laps.

  33. Eks see vist oli tolleaegse kasvatuse mentaliteet. Isegi olen koos õega jooksnud ära isa eest, paljajalu, sügisesel õhtul linna teise otsa vanaema juurde, kes ütles, et täna võite olla, aga homme peate koju minema, mis oli totaalselt pauk näkku. Siiamaani mäletan seda tunnet ja pettumust, mis siis valdas. Eks füüsiline karistamine oli tolleaegne mentaliteet. Kas sul on ka mingeid helgeid mälestusi seoses emaga, mis tasakaalustaks seda õudu või seostub temaga ainult peks ja sõim. Mis su ema nimi on?

  34. Nüüd ongi ainult kaks varianti – kas sisimas viha kanda ja kibestuda või siis mitte. Loodan väga, et suudad kõik selle enda sees ära lahendada. Selles elus on Sinu emal/vanematel olnud selline roll. Kindlasti on raske mõista, aga nagu öeldakse, andeks andma peab siiski see, kellele haiget tehti. Väga armas perekond olete ja kõike ilusat Teile kolmele.
    Mina olen ka vägivaldse vanema laps, aga mingil hetkel lahtus mu viha ära…lihtsalt mõtlesin, et okei, aga mis nüüd siis edasi saab?

  35. See vist tolleaegse põlvkonna viga … sain minagi kõikvõimalike asjade eest ja ikka rihmaga ja profülaktika mõttes. Nüüd kus endal lapsed on ei kujuta sihukest asja ettegi. 16 aastaselt sain veel profülaktika mõttes isa käest gasteediga … nii igaks juhuks … kui nüüd ema vana ja ma sellistest peksmistest juttu teinud … siis süüdimatult – sa kujutad asju ette, seda pole olnud, mina küll ei mäleta …

    Kurb on lugeda teiste üleelamisi – siis tulevad ka enda omad meelde …

  36. Oh jumal, see kõik ei saa ju olla võimalik.
    Ulun nutta ja mõtlen, kuidas selline asi saab olemas olla. Vits, peale peksmist oksatüükad ja sool…õudne! Ja olukorrast teadnud inimesed, kes andis neile õiguse vaikida? Oletame, et ema ongi haige…kõik teised seal ümber ei saanud ju olla haiged! Masendav!
    Ja Meelis, jaksu sulle enda koletistega võitlemiseks ja nende seljatamiseks! Ausõna ma ei suuda mõista, milliseid julmureid meie kõrval elab.

    1. Leenu: ma ka ei saa aru, kuidas teised vait olid ja ema kuskile ei suunanud, kes pealt nägid ja teadsid

  37. Jube! Ma alati, kui on artiklid vms perevägivalla kohta, mõtlen et miks ma lugesin seda. Lihtsalt nii jube…
    Aga sellega ma küll nõus ei ole, et see oli selle aja kasvatus. Mina ei ole kunagi füüsilist karistust saanud, kuigi ka selle aja laps. Olgu, korra vanemale õele andis ema vitsa, aga ema ütleb et kahetses seda kohe ja surmani, et nii tegi. Ja ma usun, sest kui see oleks jutt ainult, siis oleks veel juhtunud.
    Aga sellest ma ei saa aru, et te ei suhtle emaga. Siis mingi aeg oli jutt, kellegile tehti kingitus sünnipäevaks või et lootsite saada emalt abi laenu saamiseks. Ma ei saa aru, kui minuga oleks selline elu olnud – kõik, absoluutselt mitte mingit suhtlemist!

    1. Enam ei olegi. Aga Meelis ilmselt oli unustanud või maha matnud need asjad mingiks ajaks, oli üle. Nüüd löövad välja.

  38. Wtf did i just read?! 0_0.. Sadism? Terror?.. See on puhas piinamine, mõnitamine, väärkohtlemine KÕIGIS selle vormides ja ilmingutes. Sinu ema käitumine polnud normaalne, kui tänapäeval tuleks selline asi ilmsiks, saaks teda kohtulikult karistada. Ma ei tea, tol ajal vb polnud nii pop see lastekaitse jne.. aga NO APPI!!! Sa oled NII tugev, et praegu seda kõike jagas inimestega.. siiralt loodan, et sa saad sellest üle. Ära palun suhtle selle nõiaga enam kunagi.. See on küll juhtum, kus andeks anda pole nagu võimalik. Vähemalt minu meelest.

  39. See tuleb selline meelevaldne kommentaar nüüd, aga Su ema pilti vaadates…ta näeb välja kui kurjuse kehastus või sarimõrtsukas. Ma hiljuti lugesin ühe väga kuulsa kirjaniku kohta, kes oma tütart seksuaalselt kuritarvitas (ema siis) ja tõesti, natuke sarnane käitumisviis. See kauatehtud-kaunikene, kas võis olla, et ema tegelikult ei tahtnud last, ja valetas, et ei saa? Aga jah…tundub, et temas on midagi kurjemat kui ‘ainult sadism…

    1. kust ma selle pildi leida võiksin? ei taha üldse halva eesmärgiga vaadata, aga tahaks lihtsalt oma silmaga näha inimest, kes suudab oma lapsega nõnda sadistlikult käituda..kohutav.

  40. Meelis sa oled väga julge ja tugev mees kes sellisest asjast kirjutab! Nagu ka Sass Heino tänahommukuses saates. Lugedes sinuga juhtunut… ma isegi ei kujuta ette sest minu vanemad on olnud ideaalsed armastavad vanemad. Aga ma leian et just minusuguste jaoks on su postitus oluline. Kui näed et midagi on valesti ära tee nägu et kõik on korras! Aitäh olemast nii avatud ja aus! Ja parimat su toredale perele!

  41. Minu arvates on su ema haige sadist! Mingi nõme ülisuure kontrollivajadusega perfektsionist, kellel peab kõik olema 100% täiuslik, aga kes ei suuda ise juhendada ja suunata ja kel see frustratsioon siis sadismis väljendub. Olen ka 80-date laps, sain ka kodus füüsiliselt karistatud, õde oli vanem, tema sai rohkem. Hiljem isa-emaga rääkides nad isegi tunnistavad, et võinuks ka teisiti, aga põhiväljendid on ikka, et “tollal karistatigi füüsiliselt” ja “me oleme sellised” – mis muide näitab, et ega nad ei plaanigi muutuda. Aga mulle tundub, et seal on erinevus, kas sa annad lapsele vitsa, oskamatusest kuidagi muul viisil selgeks teha, et ta tegi midagi valesti või peksad lapse läbi (oma viha välja, tegelt) ja pärast hõõrud veel soola haavadesse – mis on juba omakorda uus tahtlik valu tekitamine. Ja see “ema” ju üritab Meelisega siiamaani manipuleerida – kas oli vaja seda Leenule rääkida (st. sellest, mida ma korda olen saatnud, ära teistele räägi).

  42. See on ikka väga julm ! Psüholoogi juures käimine ei aita sellest taagast vabaneda. Need episoodid tuleb mälust kustutada.Aitab hüpnoos.

  43. Mul pigem küsimus, et miks isa midagi ei teinud? Ei kaitsenud? Või tema elas ka ema hirmuvalitsuse all?

    1. Kui isa julges mõnel korral vahele tulla või minuga kauem välja jääda kui emale olime lubanud, saime mõlemad koslepi.

  44. oh issand küll :((( see ei ole ema, see ei ole isegi inimene mitte!

    Meelis, sa oled ikka tugev inimene, et sellest kõigest nii tublina välja tulid. Jah, sul on teatud haavad, kuid ta ei teinud sind päris katki! Sa tubli, töökas, armastav mees, abikaasa ja imeline isa!
    oh, ma ei suuda isegi oma mõtteid korrastada peale lugemist…. nii palju küsimusi ja saamata vastuseid on – mis ema see selline on? mis inimene teeb oma lapsega nii? mis inimene teeb teisele inimesele nii? miks keegi ei teinud midagi? MIKS? KUIDAS said teised öösel rahulikult magada teades, mis tegelikult teie peres toimub? Ma vihkan sellist ükskõiksust!

    Ma südamest loodan, et Meelis ei pea oma ema hooldama, kui ta seda tulevikus vajama peaks. Ja oma last ma sellisele “vanaemale” isegi ei näitaks mitte kunagi. Ma ei istuks temaga isegi mitte ühe laua taha! Te olete isegi tulblid, et vahel ikka üritasite kontakti otsida. Minu jaoks oleks selline inimene surnud alates kodust väljakolimise hetkest.

    Olge tublid! Jaksu teile!

  45. Lapsepõv on meie elus tegelikult üks väga tähtis periood, mis mingis mõttes hakkab ikkagi mõjutama ka meie edasist elu..
    Minul ei olnud vägivalda küll karistamise tõttu, vaid rohkem sellepärast, et isa jõi ja iga päev istusime venna ja emaga kodus, hirmus.. ootasime, et kuna see purjus isa jälle koju tuleb ja me kõik jälle peksa saame. Tõsine terror oli see kõik ikka. Ja peale 20 eluaastat hakkaski mind ärevus ja depressioon kimbutama. Aga see kõik teeb meid tugevamaks ja oleme oma lastele tulevikus paremad vanemad :) Et nemad ei peaks iial oma lapsepõlvele nii tagasi mõtlema…

    Ja Meelis, see on Sinust tõsiselt tugev ja julge samm seda kõigiga jagada :)

  46. Väga valus oli seda lugeda :/ Ise emana lihtsalt lugeda seda siin ja mõelda, mida pidi üks süütu lapseke läbi elama. Tuleb siiski olla õnnelik, et Meelis üldse nii normaalseks kasvas, enamus siiski välja ei tule ja kipuvad samamoodi tulevikus ise lapsevanematena käituma. Väga tubli, et selliselt vastu pidas.
    Selline “ema” ei vääri kindlasti ema-tiitlit. Tegemist on lihtlabase psühhopaadiga ja armastuse impotendiga ja ronga-emaga (nii kutsun ka enda ema, kes käitus minuga lapsepõlves halvasti ja seda tegelikult tänaseni).
    Soovin Meelisele paranemist, usun, et siit läheb vaid paremaks! Aga ma loodan, et see “ema” loeb kunagi neid kommentaare siin ja ka seda postitust. Valus, kuidas inimene elu on elamata jätnud. Tema õppetund alles tuleb, see lihtsalt võtab aega.

  47. Loen ja nutt tuleb peale..Meie oma kaksikuga elasime koos ema ja kasuisaga, kes oli skisofreenik. Jube, mis ta tegi.. nuhkis, peksis ja luuras meie järel..pidime paljujalu lumes tema eest ära jooksma koos emaga…õnneks mingil hetkel sai ema aru ja läksime minema selle eluka juurest. Oma lapsele IIIIIALGI ei teeks midagi sellist. Olge tublid!!

  48. Tere Meelis.
    Tänan Sind, et avalikult oma lugu jagad.
    Ehk saan ma Su loost jõudu, et endagi vanad haavad lahti rebida ning oma ” koletisega kapis” võidelda.

    Aga selline küsimus, et mida arvad, kuidas su ema sellele reageeriks kui saaks teada, et sa avalikult oma lapsepõlvest kirjutad? On su emal äkki selliseid tuttavaid jüngreid , kes teie blogil silma peal hoiavad ning ette kannavad postituste sisu?

    1. No ilmselt ta loeb ise ka blogi. Eks ta väidab kõigile kes küsivad, et ei tea midagi ja see mu fantaasia vili. Ta on seda ju alati teinud.

  49. Jah, ema on tõesti olnud kurjast vaimust vaevatud, aga süütu pole ka isa, kes lasi sel kõigel sündida ja nii terve Meelise lapsepõlve.

  50. Jube, mis elu. Ütleks ka, et ei ole asi selles, et sellisel ajal oli see tavaline. Mina sündisin 1988 ja ema kasvatas mind üksi, ilma igasuguse toetuseta, elu oli väga raske, aga sellegipoolest ta minu peal seda välja ei elanud. Olen saanud ühe korra tutistada, kui tegin päris suure pahanduse, ise ei mäleta seda, aga emal on meeles ja siiani räägib, kui suuri süümepiinu ta tundis siis. Ta ise kasvas 70ndatel lastekodus ja sai seal kummivoolikutega peksa tihti. Ma väga austan selliseid inimesi, kes on olnud vägivalla ja jubeda lapsepõlve ohvrid, aga suudavad oma lapsi kasvatada ilma vägivallata. Tihti kipuvad elus mustrid korduma, sest kui sa oled sellises keskkonnas kasvanud, võid hakata pidama vägivalda normaalseks. Soovin sulle palju jõudu, et sellest üle saada, tean omast käest, et minevikust üle saamine on raske. Ema mul juba pea 50, aga tal on siiani neid hetki, kus ta on ebakindel endas ja sügaval sisimas tunneb kurbust siiani, et miks tal selline lapsepõlv pidi olema.

Comments are closed.