Meelis kirjutab: ma armastan sind ka ilma piimata!

Nagu enamus vist kursis on, siis Leenul piima ei ole ja sellest on ta ka kenasti pikalt-laialt kirjutanud.

Nagu meie armas imetamisnõustaja Merit ütles, rind ei ole kraan, mida keerata, et hakkab rohkem voolama… Leenu pole ei esimene ega viimane naine, kellel selline „probleem“ esineb. Ma siiralt loodan, et ta lõpetab üsna pea selle pumpamise ära –see on täielik ajaraiskamine ja enese piinamine. Ehkki viimati vastas ta, et pole alla andnud ja proovib veel. Miskipärast loodab ta igapäev, et sünnib ime ja tema rindadest purksab piima nagu purskkaevust. Noh jah – eks paistab.

Pärast tema blogipostitust, kus ta piimaprobleemist kirjutas, hakkas Leenu postkasti tulema kümnete kaupa kirju, kus mitmed naised tunnistasid, et neil on tegelikult sama probleem, kuid nad ei julge seda avalikult tunnistada. Miks? Mis valehäbi see on, et mõnel(kümnel) naisel ei tule rinnapiima. Ja mis siis kui ei tule?

Öeldakse, et nii palju kui on maailmas inimesi on ka erinevaid arvamusi. Sama lugu on ka inimeste kehadega. On neid kes lähevad kergelt päikese käes pruuniks, on neid kellel on paksemad juuksed, on neid kellel on tedretäpid, on neid kes võivad süüa, mida tahavad ja ei lähe paksuks, on neid kelle päevad kestavad paar päeva, on neid kellel paar nädalat. Nende näidete mõte on see, et iga inimene on erinev ja inimeste kehad toimivad erinevalt. Seega ei tasu mõelda, et kui minu keha toimib nii, siis peaks tema oma sama tegema – ei pea.

Ei aita kõik need soovitused ehk mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Kui ühele mõjub halvaa, siis teisele võibolla tee piimaga, kolmandale hoopis jäätis või siider. Kõik oleneb inimest. Ja mõni võiks kõiki neid asju tarbida, lõpuks 125 kilo kaaluda ja ikka ilma piimata olla.

Miks peavad naised häbenema seda, et neil piima ei teki või see varem otsa saab kui naabrinaisel?

2S8A4618

Ka poes ringi käies olen märganud, et see riiul, kus PRA’d müüakse on tihti tühi – seega pole see ühe või kahe naise probleem, et piima pole. Või annavad nad lastele RPAd lisaks, aga kõva häälega sellest ei räägi?! Mina ei tea, ja mind ei huvita. Ma ei mõista neid sellepärast hukka. Okei, siis oleks veider, kui ainult kosmosemuti-tisside kartuses mitte imetada.

Hetkel on mul mulje jäänud, et need naised, kellel piima ei ole, tuleks otse tuleriidale viia ja avalikult hukata, sest no mis paganama ema sa selline oled, kui sul lapsele rinnast piima pole pakkuda. No ja mis siis kui ei ole? Kas see naine on nüüd siis selle võrra halvem ema või? Ei usu. Need emad kellel piima kohe ojadena voolab, võtavad seda kui loomulikku elu-olu. Neil kellel pole, näevad vaeva, pumpavad, möllavad, proovivad nii- ja naapidi… Näevad kümme korda rohkem vaeva, et seda piima kasvõi mõnikümmend milliliitrit saada. Oma lapsi armastavad need naised aga ühtmoodi palju.

Ja ma tahaks näha mõnda meest/isa, kes samuti oma naisele seda ette julgeb heita. See, et piima ei tule on naise jaoks kindlasti emotsionaalselt väga raske ja sellisel hetkel on väga oluline, et keegigi oleks talle toeks. Keegi, kes lohutaks, võtaks kaissu ja ütleks, et pole hullu, meie pere on teistsugune, kuid seda enam ma sind armastan. Väga oluline on olla koos ja saada tuge oma kallimalt just rasketel hetkedel. Kui teie armastatu teile seda ei paku, on ta lihtsalt ilgem tropp. Ja stressis ema pole ka lapsele hea. Laps tunnetab kohe ära, et miski on valesti ja on ise ka virilam kui muidu.

Mina olen küll isegi mingis mõttes õnnelik, et meil selline mure on. Siis saan mina ka lapsega tegeleda. Muidu istubki ainult seal rinna otsas ja unustab minu täitsa ära.

Kallid naised, olge julged ja hakake vastu neile, kes teid kritiseerivad, avalikult või siis salaja hukka mõistavad. See on teie elu, teie keha ja teie lugu – kõik ei pea käima alati nii nagu teistel. See, et te olete erinev, ei tee teist kindlasti halvemat ema.

Samuti palun ma mõistvat suhtumist ka neilt naistelt, kellel piimapõuda tekkinud ei ole – ei tasu minna ja nina alla hõõruda, et issand, kus mul seda piima lahmas, tervele lasteaiale sai lõunaks piimasuppi keeta!

39 thoughts on “Meelis kirjutab: ma armastan sind ka ilma piimata!

  1. Üldiselt halvustavad need, kes oma ninaotsast kaugemale ei näe. Olen elanud riigis, kus paljud naised peavad rinnaga toitmist hoopis “rõvedaks”. Nad tõsimeeli arvavad, et lapsed võivad sellest vaimse trauma saada. Teile soovin aga jaksu ja positiivselt meelt. Isegi ilma rinnapiimata kasvab Teil tubli ja tark laps sest Te armastate oma last. Mina arvan, et see on kõige olulisem.
    Ps! Mul ei ole lapsi.

  2. Terve Perekooli foorum kihab alalõpmata sellest, kui halvad mehed kõigil kodus on – küll ei kõlba lapsel mähkmeid vahetada, küll ei taha oma naisega enam vahekorras olla peale sünnitust…ühesõnaga pesuehtsad jorsid. Teleka ees õlut lürpima ja jalka kõrvale kotte sügama on kõik kõvad tegijad.
    Lisaks kihab Perekool hukkamõistust teiste emade suunas, parastamisest, mölisemisest, targutamisest. No ja eks need samad Käod käivad Perekoolist väljaspool ka oma “tarkusi” pildumas.
    Kõige eelneva taustal on eriti hea meel lugeda, et üks noor isa sellisel teemal nii head eeskuju näitab, isegi naistele/emadele. Äkki vähemalt keegi paneb selle postituse peal oma üleolevust täis suu kinni, enne kui sealt järjekordne targutus poetub.
    Väga asjalik postitus!

  3. Meelis on väga hea mees – ikka tublisti toetab oma naist ja seisab tema eest, tubli! :)
    Leenu, sul on vedanud!

    1. Üldse ei mõtle Meelise suhtes seda halvasti… Aga mismoodi vedanud? Sa ju ise valid oma lastele isa…
      Mina küll valisin ise omale mehe ja lapse isa. Õnneks vedas ka :p

    2. Mehe valimine ei ole nagu poeskäik, et lähen-valin-võtan. Häid mehi on tõepoolest vähe ning enamus juba võetud. Seega võib ikka öelda, et on vedanud, kui head meest kohtad ning ära armud ja tunne ka vastastikune on :)

    3. Seda küll, et nende headega kipub kitsas käes olema :) Loodan, et suudan oma poisist (ta kyll veel pisike aga siiski) ka yhe tubli mehe kasvatada :)

  4. Amen!
    Kuigi ise toitsin rinnaga, siis ikkagist ei saa aru neist naistest, kes võtavad endale õiguse halvustada neid, kes ei saa mingitel põhjustel lapsele rinnapiima pakkuda. RPAga kasvavad sama terved ja tublid lapsed kui RPga. Vaat, et mõnedel RPA on tugevam immuunsus kui RP lapsel. Kõik on kinni lapses, mitte selles, mida ta oma esimestel elukuudel sööb.
    Küll olen viltu vaadanud paarile emale, kellel on piima olnud aga a la “mu tissid ei ole imemiseks” ja sp ka ei anta rinda lapsele.. selle peale ei ole muud kosta kui taevas tule appi.

    Leenule edu ja jaksu! Eks alguses šokk, et kõik ei läinud nii nagu peab aga varsti on unustatud ja lapsel rõõmsalt kõht täis ning emme-issi saavad muretult nautida!

  5. Tõesti on see valehäbi ja kogu lugu! Teie laps ja söödate talle, mida soovite/saate.
    Ma kahetsen siiani, et koduseinte vahelt ei lahkunud, kuna piima uputas ja avalikuses olla ei saanud. Oleks RPAd andma hakanud, oleks pool stressi olematta!

    Leenu, sa oled vapper aga sa parem naudi oma pisikest ning jäta see pumpamine :D

  6. Kuigi ma ise siiani imetan oma 14kuust last, siis leian, et pudeliga söötmisel on omad võlud, mida mina näiteks igatsen. Näiteks see, et isa saab vabalt last toita ja temaga lähedasemaks saada. RPA püsib pikemalt kõhus ja laps seetõttu ka magab öösiti kauem. Ja kui kuhugi lähed, ei pea mõtlema, kus jälle imetada on sobilik jne.
    Niiet võtke vabalt ja tehke nagu lapsele parim on! On ju kaugele näha, et TE TÕESTI ÜRITASITE, mitte ei loobunud esimese raskuse peale. Ärge laske ennast häirida paari anonüümse kommentaatori mölast. Ilmselgelt pole nad vist ise sellise probleemi ees olnud.
    Ausalt- ma ehmusin ikka teie lapse kaalulanguse peale väga ära. Tublid, et õigel ajal reageerisite!
    Tital nimi olemas?

  7. Väga kahju, poole teksti peale tuleb reklaam, mida kinni ei saa panna ja väga halb postitust lugeda, ei näe lihtsalt :( kui netilehe aken pole täitsa suureks tehtud, siis ikka üldse ei näe reklaami tagant midagi.

  8. Minul laps praegu 6-kuune ja anna juba 3-ndast elukuust rpa-d lisaks, sest poiss oli suure sünnikaaluga ja minu rinnapiimast ei jätkunud. Arst küll mainis, et toidan ta niimoodi suureks, aga ma ei saa ju last näljas hoida. Mul isegi ei tule mõttesse kedagi hukka mõista, kes oma last esimesele eluaastal ainult rinnaga ei toida. Praegu pojal 4 hammast suus ja pideavalt hammustab rinnast. Mees juba ütles, et hakka lõpetama, et ära piina ennast.

    Ja ma olen ka märganud, et pidevalt on need väikesed pudelid valmis rpa-ga riiulist otsas.

  9. Tubli mees on Meelis :) Minul nt esimese lapsega ka piima oli vähe ja no sada trikki sai ära tehtud aga no mida ei ole on piim, kogu see pumpamine oli ka väga väsitav. Kui poiss oli kahe kuune loobusin ja hakkasin andma RPAd. Teise lapsega jällegi piima oli ja kõik oli nagu lill. Kuid kuna laps sündis huulelõhega ja nelja kuuselt tehti korrigeeriv op ja peale opi rinda anda ei tohtinud, pidin pumpama, mille tagajärjel tulid lõhed, loobisin ka sellest. Andsin RPAd, kuid piim jäi alles, kord päevas väheke ikka pumpasin, sest muidu oli valus ja nii kaks kuud järjest. Siis oli lapsel huul paranenud ja proovisin rinda anda ja imede ime laps võttoski rinda aga siis käis mingi plõks ja piim kadus ära. Ja ma ei ütleks, et mu lapsed teistest kehvemad kui nad vähe rinnapiima saanud. Muidugi tuli ka kommentaare, et ala kuidas saab piim ära kaduda jne, sa ise niikuinii ei tahagi rinda anda jne. Kuid õigustama ma ennast kuidagi ei hakanud. Aga teile soovin muidugi jõudu ja jaksu ja pojale tervist :) Vahvad olete.

  10. Olen siiani olnud lihtsalt Teie blogi lugeja kuid nüüd lõpuks kirjutan ka. See, kas rinnapiim tekib või mitte – seda ei saagi ette ennustada. Minu esimene poeg sai rinnapiima täpselt 1 aasta ja 4 kuud ning lutist ei teadnud ta midagi. Piima oli palju – ülearu palju nii et pidin vahepeal piima välja pumpama, et piimapaisu vältida. Ja siis sündisid meile veel kaks poissi – kaksikud, kes püüdsid kõigest väest aga ei saanudki rinnast piima kätte. Pumpasin välja tegelesin hookuspookusega ja piima võlumisega täpselt kuu aega – siis tundsin, et lähen ise hulluks. Ehk siis kuu aega said lapsed nii RPA kui RP – sealt edasi ainult RPA. Ja teate mis – kaksikud on kasvult peaaegu sama suured kui vanem venna (laste vahe on 2 aastat) ning siiani tervemad kui esimene poja. Ehk siis tõesti – kõige õigem on teha oma kõhutunde järgi. Ära piina ennast Leenu, sellest pole mitte kellelegi kasu! Tagant järele naeran, et ju siis tekkis minul esimese korraga mitme lapse piim ja järgmistele enam midagi ei jäänud :) Jõudu Teile!

    1. See, et halvaa, siider, alkoholivaba õlu, must tee piimaga ja kõik need muud asjad rinnapiima tekitavad on MÜÜT. Saage sellest palun kallid inimesed aru ;)
      Ainuke asi, mis seda tekitab on nõudlus piimale ehk siis kas rinnapiima järjepidev väljapumpamine või lapse enda tihe imemine(Rinnapiima vähesuse korral võiks pumbata isegi 2 või 2.5 tunni järelt).
      Kui ma lähtume sellest, et rinnapiima annab juurde mingi toit või tablett siis kuidas seletada seda, Aafrika naised imetavad oma lapsi edukalt ise seejuures poolnäljas või alatoidetud olles. Ega loodus loll ole. Loodus on ikkagi seadnud nii, et ta annab pigem emalt lapsele….
      Meie aga elame ühiskonnas, kus on toit, jook, mugavused, abistajad, abivahendid ja ikkagi millegipärast asi ei toimi. Olete mõelnud, et MIKS?!

      Kahju on lihtsalt sellest, et haiglates on tööl väga erineva taustaga inimesed kes ei anna naistele ühtset arusaadavat ja adekvaatset info. Kes ei taha, viitsi, jõua tegeleda nende probleemidega.
      Usun aga, et ükshetk see kõik muutub.

  11. tublid olete :) mina saan teist väga hästi aru. esimese lapsega hakkasin RPA-d juurde andma juba kui poiss oli nädalane, põhjuseks see, et laps ei saanud lihtsalt imemsvõtet kätte ja kaal muudkui langes ja langes. teise lapsega sain rinda anda ainult kuu ja siis tuli poisil soor suhu ning ta lihtsalt ei võtnud enam rinda. sain ka päris palju halvustavid pilke ja kohatuid ütluseid, kuid minu mees ütles selle peale alati ” las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi”. ja nii ongi :). teile aga põnni kasvatamisel jõudu ja jaksu :)

  12. Minul aga hoopis vastupidine situatsioon, laps veidi üle aasta ja saab rinda. Aga ühiskonna surve on kohutav. Ikka ja jälle aetakse silmad suureks ja imestunult küsitakse, kas tõesti ikka veel saab rinda??
    Isegi perearst palus, et ma rinda enam ei annaks. Mulle on otse öeldud, et nii suure lapse rinnaga toitmine on rõve.
    Mina pigistan siiski silma kinni ja teen nii nagu õigeks pean.
    Ikka ja jälle leidub inimesi kellele ei sobi üks ja teine. Küll probleem kui laps saab rinda ja siis jälle probleem kui ei saa…

  13. See on loomulik nähtus.Vahest kaob piim niisama ära vahest suurest stressist.Proovigu ka teed mis pidi aitama piima tekitada.Samas purgis nagu beebide teed.Minul kadus ka piim ära kui laps vb 1kuune oli sest stresd oli liiga suur.Algul olid rinnad piima täis ja siis vaikselt kadus.

  14. viimane lause oli ikka eriti hea! :) endal kaks last ja mõlemat kogetud- esimesega oli piimauputus teisega piimapõud.pudelibeebiga on kindlasti lihtsam:)

  15. Minu arvates see ei ole mitte kellegi asi kes millega toidab. Meenutagem, et mitte väga ammu kasvasid kõik lapsed üles LEHMApiimal.
    Teie olge tublid ja rohkem enesekindlust, see on alles esimene probleem jadas :)

  16. Tere!

    Tahtsin juba mõnda aega sulle kirjutada. Nimelt olin ma ilmselt sinuga samal ajal Pelgulinna haiglas. Sünnitasin 1. jaanuaril. Olen ka sinu blogi aeg-ajalt jälginud.
    Minul oli esimese lapsega piimaprobleem. Piima tuli ainult paar tilka ja rekord on 40 ml, mis suutsin välja pigistada. Minul läks laps kollaseks kaalulanguse tõttu ja pidi lambi all päevitanas käima. Vahepeal tegin rindadele operatsiooni, paigaldasin silikoonid. Tulemus sai ilus, aga see oli vaid kosmeetiline op st et piimanäärmeid ma ju juurde ei saa tekitada :( Arst tunnistas samuti, et mul oli väga vähe rinnakudet.
    No ja nüüd jaanuaris sündis mul teine laps ja jälle täpselt sama mure – piima pole. Haiglas sain üsna mõnitava suhtumise osaliseks, ilmselt arvasid, et mingi silikoonidega beibe, kes ei viitsi oma last imetada. Ma proovisin tõesti igasuguseid nippe. Hoidsin teda kogu aeg rinnal. Kaalusin teda enne ja peale söötmist, tulemus ümmargune 0 grammi. Kui läksin lisatoitu küsima ja selgitasin oma probleemi, sain sõimata. Pigistati rinda ja öeldi, et näe tilgub ju. Keegi ei viitsinud minuga tegeleda. Ilmselt oli meil sama kaader tööl.
    Ja lõpuks läks mu teine laps samuti kollaseks kaalulanguse tõttu ja saadeti meid neonatoloogia osakonda ravile.
    Oli siis vaja seda kõike? Tunnen ennast muidugi süüdi – ma ju tahaksin rinda anda, aga mul lihtsalt ei ole midagi anda…

    1. Ohjah, ilmselt tõesti sama kaader. Mul ka pigistas rinda ja ütles, et ei noh, piima on. Laps ahnis rinna otsas küll “näe, kui ilusti imeb” – no imes jah, aga kätte ei saanud midagi. Lambakari ausalt!

  17. Minu laps sai 1.5 kuud ainult rinda, terve see aeg oli ta rahutu, nuttis palju, ei maganud eriti, rpad oli valus anda, aga veel valusam oli vaadata last kui tal kõht tühi oli, kaalu tuli minimaalselt juurde ,üritasin ja mässasin väga palju, lõpuks andsin alla. Peale rpale üle minekut on laps super tubli, nutab väga harva , ok rõõmus ja rõõsa. :)

  18. Mainin ka veel et proovisin kõik teed mis vähegi aitama pidid ära, halvaa ja alkoholi vaba õlu ka, palju asju proovisin, mitte mingit toimet.

  19. mina ka üks neist “õnnelikest” kellel peale sünnitust (ehk minu puhul küll peale keisrit) piisavalt rinnapiima lihtsalt ei tekkinud … parematel päevadel sai sealt kätte 30ml … ilmselgelt oli seda liiga vähe … nii olen ma esimesest päevast peale RPA-d lisaks andnud … ja sealjuures sisimas võidelnud selle tundega, et ma olen halb ema … näe ei suuda oma lapsele elementaarset söökigi võimaldada … tablettide ja muuga pingutasin esimesed 8 nädalat et need vähesedki milliliitrid kätte saada, siis aga otsustasin et kogu see stress pole seda väärt ja sealt edasi on siis 100% RPA … jah on ka positiivseid asju … nt kellegi hoolde jätmine on lihtsam ja öine magamine rahulikum … aga see ma arvan sõltub RPA-st sama palju kui ka konkreetsest lapsest :)
    kokkuvõtteks … jah see võib korraks tunduda maailma lõpuna, et piima lihtsalt pole … aga tegelikult pole see kõige olulisem … et laps on terve ja õnnelik ja armastatud on hoopis olulisem, kui see kas ta joob RP või RPA
    jõudu Teile kõigile kasvamiseks

  20. Minul on kolm last ja kõik on kasvanud ilma rinnapiimata. Esimesed kaks veel igasugu ilgete toitudega mis müüdi 21 a tagasi) Kui kolmas laps sündis siis ka oli Pere ja Kodu ajakirjas pikk arutelu selle üle,et lapsed kes rinnapiima ei saa on hoopis nõrgemad ja väetimad.Mina kirjutasin tolla ajal siis 8a tagasi artikli selle kohta ja tõin vastuväiteid suurel hulgal.Et lapsed kes võivad kas või 5a rinnapiima saada pole tervemad,targemad ega mida iganes muud. Ärge kartke..Minu 3 last on kõik väga terved ,targad ja osavad.Mul lihtsalt ei tulnud ja kõik..
    Ja ma võin siiani tuua aina rohkem näiteid,et laps kes saab rinda haigestub veel hullemini vahel ja laps kes ei saa rinda on terve,kui purikas,nagu mu kolmas laps..Käis lasteaias ja oli ainuke kellele haigused külge ei hakanud.
    Nii,et pole üldse probleeme,emmed ärge tekitage omale stressi.Pudelist ja on keerulisem sööta,soenda ja mässa,kuid mulle ei teinud see mingit probleemi..Ja nüüd on lapsed juba suureks saanud ja rõõmu,kui palju..Ja ütlen kohe,et ei aita mingi imevahend miima tulekule kaasa..:)
    Edu ja olge tublid!

  21. Minul sai laps esimesed 2 elunädalat rinnapiima koos asendajaga ning ülejäänud elu on saanud ainult asendajat ning lõpuks lehmapiima. Laps praegu pea 2 aastane ning pole sugugi halvem kui teised, kes rinnapiima peal üles kasvanud.
    Ma esialgu olin kah suht masenduses ning mõtlesin, et pole piisavalt naine ja oh jummel milline ema see on, kes oma last ise ei sööda. Minu max kogus 2 rinna peale oli 60ml ning peale seda hakkas kahanema. Pumpasin, jõin teed ja tegin imevigureid, kuid miski ei mõjunud. Piim lihtsalt kadus.
    Õnneks oli mul sama toetav mees nagu paistab Meeliski olevat. Tänu temale möödus see masenduse periood kiiresti ning sai hakata nägema pudeliga toitmise + pooli. Mees aitas mul nädalavahetusel öösiti last toita ja päevasel ajal tegime vaheldumisi kui ta töölt tuli. Niiviisi sain mina rohkem puhata. Meil tuli last toita iga 3h tagant ning laps oli aeglase söömaga ning lutsutas (õigemini surusime talle toitu sisse) tervelt 1h. Ehk siis vaba aega jäi umbes 1,5h kui ei pidanud last söötma või mässut vahetama. Praegu tundub ikka segane värk küll olevat, aga üle elasime selle aja :)

  22. Jahh ,aga Mina jällegi arvan,
    Et annab loodus lapse ,annab ka piima !
    Nii nagu looduses loomadel pole pudelit
    Nurgatagant võtta ja saavad kõik oma pojad
    Toidetud….

  23. Aamen Meelis!

    Olin ise hädas ja ei saanud last rinnale (oli peale sündi intensiivis ja sondi-pudeli toidul) ja enda kaasa oli just selline tropp, kes kõrval ainult kaagutas. Õnneks lõpuks sai ise ka aru.. samas pumpasin selle natukesegi rinnast välja ja laps sai RP-d natukenegi ca pool aastat. Praegu väga tragi 1a 4k põrnikas :)

  24. Mul on sõbrannal neli last, kõik erinevat moodi toidetud, kes sai seal pikalt rinda, kes sai natuke, üks ei saanud üldse. Tema ütleb, et mingit tõestust nende pealt näha pole, et mis on parem. Räägitakse, et rinnapiim teeb tervise tugevaks, aga see tissi otsas rippunu olevat just kõige tatisem ja jääb iga tuulekese peale haigeks. Ja see ka ilmselt lihtsalt tema eripära. Teised segatoidulised ja RPA laps on kõik ühte auku, ei ole lastel mingit vahet, et saaks seal nüüd midagi kahetseda, et oleks võinud sellele rinda anda või näed, kus ema piim tegi maagilist imet – laps 1,5 aastat imes tissi ja nüüd on superkangelane.

    Lisaks – teil siin kommentaarides räägitakse, kuidas “vaadatakse viltu” ja kes ise “vaatas viltu” kellegi peale või keda räägiti taga või mingid koerad kuskil haukusid. Miks on üldse vaja avalikult enda tissitamisest rääkida? Teie jah blogite, aga teised siin… Kui küsitakse, siis naeratad ja ajad mingi udu kokku, mis inimestele kindlasti rahuldust pakub. Alati variant ka vastu küsida – mis see sinu asi on? See, kuidas mida ma oma tissidega teen, peaks olema ainult minu ja mu kõige lähedasemate inimeste asi, mitte poole küla.
    Pole ka mõtet neid mõista hukka, kellele tundub rinnaga toitmine rõve. Pärast kui ta seda hambad ristis teeb, on inimene stressis ja beebi saab piimaga selle stressi ka endale sisse imetud. Iial ei tea ju, mõnel võibolla päriselt foobia või mingid alateadvuse traumad, kust sellised asjad tulevad.

  25. Mina olen igati rinnapiimaga toitmise pooldaja, AGA kindlasti mitte sünnitusjärgse depressiooni ja näljas beebi pooldaja!
    Kui piima jätkub, on suurepärane, kui mitte, siis tuleb anda midagi muud ehk RPA-d. Mul esimese lapsega jätkub ilusti piima. Et RPA ei ole saatanast, on laps saanud RPA-d, kui ma olen kodust ära olnud ja pole jõudnud piima välja pumbata. Samas ei ole mingeid garantiisid, et ka järgmiste lastega nii muretu on.
    Ka minu kaasa on öelnud, et rinnapiimaga toitmise üks “probleeme” on see, et isa ei saa lapsega nii lähedane olla ja temaga tegeleda.
    Kordan veelkord: rinnapiimast saadav kasu on tühine võrreldes selle kahjuga, mida võib tekitada depressiivne ja närviline ema. Olge tublid! :)

    1. Imetamine vastupidiselt aitab kaasa sellele,et seda sünnitusjärgset depressiooni ei tekiks. Välja arvatud juhtudel,kui naine väga soovis imetada,aga see mingil põhjusel ei õnnestunud. Siis võib see tekitada tõesti palju stressi ja viia depressioonini.

      Rääkides isadest ja lähedusest,siis ma ei saa sellest probleemist hästi aru. Kas nende isade jaoks võrdub toitmine lähedus? Kas kui nad toidaks last ise pudelist oleks nad oma lastega kuidagi lähedasemad kui muidu? Miks nad siis ei tegele ja ei tekita seda lähedust muul moel peale seda,kui ema on selle lapse ära toitnud? Loodus on seadnud selle asja nii,et last toidab ema ja ma ei saa aru,mis on selles imelikku? Kas ei ole siin pigem tegu sellega,et mehed tunnevad end siin pigem lihtsalt kõrvalejäetuna seoses sellega,et naisel jagub neile vähem tähelepanu?!
      See on tore ja tervitatav,et mehed tahavad lastega tegeleda,aga rinnad ja sünnitamisvõime on hetkel siin meie maailmas siiski veel naiste pärusmaa ja las iga kingsepp jääb ikka enda liistude juurde :)

  26. Neutraalseks teadmiseks lihtsalt – rinnapiim kaitseb viirushaiguste vastu siis, kui last rinnaga toidad. Rinnapiima lapsed on tervemad selles suhtes, et tervemad hilisemas elus – haiguste nagu diabeet, vähk, ülekaalulisus näiteks. Mitte et rinnapiima saanud laps väiksena ilmtingimata vähem viirushaigusi põeks. Sealt tuleb see vahe, et rinnapiima saanud lapsed on tervemad. Tervemad just hilisemas täiskasvanueas. Sellegipoolest ei tasuks põdeda, kui ei saa rinda anda.

  27. Vot ma ei läinudki enam Pelgusse teisel korral, seal tekkis täielik hüljatuse tunne, ometigi oli see ju minu eluhetk.
    Mul lasti haiglas sünnitada 18 tundi, enne seda kodus ka (vot ei ütle kui kaua, nagunii keegi ei usuks peale mu ema, kellel oli samamoodi) ja mina muidugi, aga ka mu mees sai trauma sest Pelgu personal oli nii ükskõikne. Lasti 18 tundi loomulikul teel sünnitada, siis tehti erak. keiser ja lapse peas oli muljutud koht küljele. S.t. ta oli viltu ja ei oleks nagunii ise sündinud (proovi veinipudeli kork risti tõmmata pudelist välja).

    Teisel korral mulle aitas, läksin ITK’sse, mees ei olnud enam nõus kaasa tulema. Teine laps sündis ise tänu sealsele arstile.

    Pelgus olin 5 päeva ja tegelikult selles osas ei olnud mul pretensioone. ITKs öeldi kohe, et teine laps, saate vist hakkama. Minuga ühes palatis oli esmasünnitaja, teda aitasin lapsega mina :)

  28. Huvitav, miks siis ikkagi professionaalsed imetamisnõustajad kirjutavad, et 99 — 98% naisi on võimelised oma lapsi rinnapiimaga toitma just nii kaua nagu nad seda soovivad.
    http://perejalaps.delfi.ee/imik/imetamisnoustaja-mida-teha-kui-arvad-et-rinnapiima-ei-jatku?id=64765320
    Miks siis emadele ikkagi tundub, et rinnapiima ei jätku? Põhjused võivad olla väga erinevad. Tihti on see teadmatus, kogenematus või ka valed ja segadusseajavad nõuanded.
    Mul oli ka imetamisega esialgu probleeme (pudelit laps siiski vähemalt esimesed kuus kuud ei saanud) ja käisin või helistasin läbi kõik suuremad imetamisnõustamiskeskused.
    Kõige rohkem sain abi ITK-st. Pelgu ja Lastehaigla nõustajate nõust polnud kahjuks kasu.
    Nii et võibolla ikkagi oleks teiegi õigete nõustajate juurde sattunud, oleks asi praegu korras.
    Sõbrannade kogemust kõrvalt vaadates vaatan ka seda, et nii kui piimasegu antakse lapsele, siis enamasti tagasiteed rinnalapseks enam ei ole. Seega soovitan võimalusel kindlasti enne imetamisnõustaja juures käia, kui lapsele kasvõi kordki pudelit pakkuda.
    Imetamise rikub sageli ära ka see, et proovitakse rinnapiima pudelist anda, see samuti enamasti ei toimi – keegi ei jõua nii palju pumbata. Mina sain samuti pumbaga kätte vaid mõned milliliitrid, samas laps kaaludes enne ja pärast imetamist sõi ära korraga üle 100g (siis oli juba suurem laps). Nii et pumbaga kättesaadav kogus ei näita midagi.
    Huvitav on ka see, et sageli teise lapse imetamine õnnestub. Tegemist on ju sama naisega, kuidas siis ühe lapsega on piima ja teisega pole. Asi võib ikka olla lapses ka, mõnega tuleb lihtsalt rohkem vaeva näha (nõustaja abil, kui on probleeme), et õpiks imema.

    1. See on sinu lugu :)
      Meil on meie lugu ja see on sinu omast erinev – meil pole piima.
      Kui sa loeksid läbi ka algse loo, näeksid, et laps oli esimese nädala näljas ja ei saanud rinnast midagi. Kaaludes oli tulemus suur rasvane NULL!
      Ma ei saaks täna olla õnnelikum kui ma olen, et ma lapsele pudelist asendajat andsin ja et ma meid enam rinnapiimaga (selle olematuga) ei traumeeri. Beebi kosub kenasti :)

Comments are closed.