Meelis kirjutab: meeldejäävaimad Jõuluvana seiklused – täis oksendamisest vene maffiani

Tegemist on tellimuslooga. Mitte sellesmõttes, et keegi maksaks, aga üks lugeja küsis (loodan, et ka tellija), et ma kirjutaksin oma eredamatest seikadest Jõuluvanana.

Kes veel ei tea, siis jõulude eel löön ma meie punase saani läikima, viksin oma punased kingad (täielik hitt igal aastal, kõik märkavad!), tõmban kuue selga, panen paruka-habeme pähe, prillid ette ja haaran kingikoti, et rõõmustada nii suuri kui väikeseid, kes Jõuluvana ootavad.

Tulen kohale nii lasteedadesse, firmapeole, kontorisse kui koju – kui tahad, võin juba kell üheksa hommikul su last kingikotiga üles ajada. Küsi pakkumist ja teeme ära!

Sellel aastal on kostüümi osas ka väikene muudatus. Nimelt ei rendi ma seda enam teatrist nagu ma eelnevatel aastatel teinud olen, vaid lasin selle ekstra endale teha. Kuna ma pole seda veel kätte saanud, ei saa ka pilte jagada, aga see on umbes nagu siin pildil, sametist ja koheva valge karvaga. Aga sellest ma kirjutan kunagi hiljem. Praegu siis lood, mis eredamalt meelde jäänud.

IT-pidu – aasta punnitus ja ei midagi

Kahjuks mul väga palju firmapidusid ei ole olnud ja selliseid eredaid mälestusi napib samuti. Aga loodan, et ehk aasta-aastalt neid firmasid tuleb juurde ja juhtub ka lõbusaid seiklusi. Aga siit siis üks lugu. Tellis mind miski IT firma. Üldiselt peole minnes olen ma alati heas tujus ja seda soovin ma ka teistes tekitada. Sisse minnes tuleb alati piire katsuda, et mis rahvas on ja milline on joobeseisund ning milliseid nalju tohib teha ning milliseid mitte.

See pidu oli veider. Omast arust ma nagu ilgelt tegin nalja ja üritasin, mis ma üritasin, aga no ei tõmmanud rahvast käima. Paar sellist naerupurtsatust tuli aga ei rohkemat.

Ja teate selline asi tõmbab ka endal tuju nulli. Jagasin siis kingid ära ja tulin tulema. Mõtlesin, et kuidas sai nii pekki minna, et ma üldse nendega ei samastunud ja isegi päevapoliitilised naljad neid muigama ei pannud… Järgmisel päeval sai Leenu kirja, et see oli parim pidu ever ja Jõuluvana oli vinge to the max, nii naljakas ja äge ja superpuper. Ahah. Kust see nüüd siis tuli? Kuigi, järgmisel aastal nad mind ei tellinud. Äkki said ise ka aru, et IT-inimestele oleks vaja pigem „teineteisega suhtlemiseks ja õhtu edendamiseks“ anda pakk sassis juhtmeid või mõni kood kirjutada/lahendada.

Seoses selle peoga meenub tegelikult veel üks asi – see toimus vanalinnas ja mul oli päeval juba nende juurest pakkidelaadung autosse valmis pandud ja mul oli tol korral küll elus esimest korda hirm. Nimelt oli vanalinnas kari nolke, reede õhtu, pime, mingi imelik vend Jõuluvana kostüümis.. Nad karjusid midagi, et võtame kingid ära vms, aga õnneks just oli see koht, kuhu ma minema pidin ja pääsesin nö nende eest.

Lapsed, kes tuba ei korista!

Väikeste lastega on üldiselt üks asi alati kindel. Nad ei viitsi koristada. See on nii olnud ja on ilmselt ka edaspidi.

Käisin lasteaias Jõuluvana tegemas ja kindla peale minek on alati see, et lapsed ei taha tuba koristada või väiksemaid õdesid-vendi aidata. Mulle sattus sülle ka meie perekonnatuttava laps, kellelt ma küsisin, kuidas tema vennad elavad ja kas ta ikka aitab neil tuba koristada jne Ta ütles, et muidugi. Ütlesin, et päkapikud rääkisid, et ta pole tegelikult eriti aldis koristama ja soovitasin tal väiksemate eest rohkem hoolitseda.

Järgmisel päeval kodus oli ta pisar silmil emale nutnud, et aga ma olen ju hea laps. Miks need päkapikud peavad kaebama kohe kui ma mõni päev laisem olen. Ma enam pole laisk ja aitan vendasid. Siis järgmine aasta ei saa päkapikud kaevata. Ja järgmisel aastal ma juba kiitsin teda tubli aasta eest. Lõpp hea, kõik hea.

Sellist koristamis taktikat olen ma ennegi kasutanud ja tuleb tunnistada, et asi toimib. Vähemalt detsembris on lapsed usinad abistajad. Jõuluvana on ikkagi autoriteet ja tema sõna kuulatakse.

„Aga ma juba lugesin sulle luuletust!“

Nagu te teate, siis Jõuluvanasid on ainult üks, eksole. Olen siis mina ühel perepeol ja kutsun kõva häälega sellise 6-7aastase poisi enda juurde. “Noh, kas sa mulle luuletust ka loed?” küsisin mina. Vastus oli aga pisut ootamatu. “Aga ma juba lugesin sulle koolis luuletuse, kas sa ei mäleta?” “Loomulikult mäletan!” kiitsin ma takka. “Noh, aga siis loeme koos seda!”

Siis oli küll korraks error ja ma ei osanud suurt midagi öelda. Õnneks on Jõuluvana vana mees ja lapsi palju ja sain kuidagi ära viilida, et tema ikka alustaks. Õnneks luges ta luuletust, mida ma teadsin ja sain temaga kaasa lugeda.

Mida teha kui habe ja juuksed maha jäävad?

Insident leidis aset ühes lasteaias. Nimelt olin ma seal eelneval õhtul teinud Jõuluvana ja pärast seda niisked (sest ma ikkagi higistan seal all ja on kuramuse palav) asjad radika peale kuivama pannud. Üldiselt on mul selline kohver, kuhu ma kõik asjad kokku panen, et siis hea kaasa haarata ja peole minna, kuid seekord läks kuidagi kiireks ja ma ei kontrollinud kõike üle.

Olles lasteaias, peo alguseni oli umbes kümme minutit, kui ma avastasin, et mul on kaasas kuub, prillid ja müts, kuid puudu on habe ja juuksed. Paanika oli suur. Helistasin kohe sõbrale ja ütlesin, et sõida minu juurde ja võta habe/juuksed ja too mulle. Kuid kell oli 17:05 ja siis on liikluses tipptund. Mis tähendab, et tal läheb vähemalt 30 minutit, et minuni jõuda.

Oluline on mainida, et see oli lasteaiarühm, kellel oli viimast aastat Jõuluvana, ehk siis nad läksid kooli. Ma tundsin erilisi süümepiinu selle pärast, et kas tõesti minu lohakusest jääb neil Jõuluvana nägemata. Kuid kuidas ma siis olukorra lahendasin?

Õnneks oli mul seljas punane T-särk, mustad püksid ja jõuluteemalised sokid. Kiirelt keerasin teksad poole põlve, venitasin sokid kõrgeks, müts pähe ja läksin saali sisse kui päkapikk. Uksel olles ütlesin, et Jõuluvana jäi saaniga lumme kinni, aga loodame, et ta siiski tuleb, kuid meie saame oma peoga alustada ja päkapikk kuulab hea meelega teie laule. Ja polnudki midagi. Istusin sinna kus Jõuluvana istub ja asusin lastega laulma/tantsima.

Õnneks saabus sõber ja näitas mulle oma nägu ukse vahelt. Siis ütlesin kõva häälega, et ma lähen vaatan, kas Jõuluvana on saaniga juba lumest välja saanud. Hüppasin teise ruumi, kiirelt kuub selga, kingad jalga, habe juuksed pähe ja Jõuluvana oligi olemas. Huhh – olukord lahenenud ja lapsed said oma Jõuluvana.

Kusjuures lasteaia õpetajad ja ka lapsevanemad ei saanud midagi aru ja arvasid, et nii pidigi olema. Et noh olen natuke päkapikk ja siis vahetan end ringi. Et lastel oleks lõbusam. Kuigi jah, tegelikult oli situatsioon hoopis midagi muud.

„Madis, sina või?“

Ühel perepeol olles ja kinke jagades kuulsin uksekella ja sain aru, et rahvast tuleb juurde.

Mina jagasin samal ajal kinke ja kuulasin luuletusi, kui kaks inimest lisandus. Kuulsin enne taamal, et „Madis tuli!“ ja kui mees oma pojaga tuppa astus, oli mul hea hüüatada – „Madis, sina või? Juba nii suureks kasvanud, alles ma mäletan kui olid pisike poisiklutt ja laua all pudrukausist sõid!“ Kõik olid hämmingus, eriti tema pisikene poeg. Aga õhtu jätkus omasoodu, kinke jagades ja luuletusi kuulates.

Kui hakkasin ära minema, küsis mind kutsunud naine, et aa, tunned Madist? Ma mingi, ei-ei, aga asja iva oligi olnud selles, et ta oli väiksena jõuluõhtul pudrukausiga laua all olnud ja et kuidas ma ta nime teadsin. Aga Jõuluvana ju teabki kõiki. Kes on täna suured, olid kunagi väikesed :)

Kõige suurem hirm – keegi ajab midagi peale!

Esiteks on alati hirm, et kostüümiga juhtub midagi – kukun ise ribadeks, keegi ajab midagi peale vms. Üks asi on, et see on teatri oma (sellest aastast päris isiklik!), teisest küljest, et pean ju veel edasi minema sellega.

Aga taaskord olin mina ühel tavalisel perepeol, kus oli ka kaks väikest alla aastast last. Kõik sujus senimaani kuni oli aeg pilti teha. Asetati siis mõlemad lapsed mulle sülle ja kõik olid juba poseerimas, kui järsku keegi karjatas ja juba minu suunas jooksis. Siis sain ma aru, mis just juhtunud oli – lapsed olid just söönud ja see süles solgutamine ei tulnud kasuks. Olin mõnusalt piimane. Õnneks oli pererahvas kohe lappide ja salvrättidega platsis ja kraamisid mu puhtaks. Pildid said lõpuks tehtud ja mina sain uue pere juurde minna.

Million dollar party

Tegemist oli ühe megarikka perega, kes broneerisid mu suhteliselt hilja ja kuna nad elasid linnast väljas, olin täiega kahe vahel, kas võtta veel see tellimus või ei. Siis pakkusid nad mulle topelttasu. Mõtlesin ikka veel, et teeolud võivad olla megahullud, sellest tuleb jälle metsik ajakulu.. Lõpuks otsustasin, et lähen.

Loomulikult oli tee sel õhtul täiesti kohutav ja ma sõitsin seal 50nega. Kuigi saaks sõita 90nega. Kohale jõudes tuli pereisa välja ja aitas mul kingitused, mis garaažis ootasid, tuppa tassida.

Ja juba õues olles nägin ma, mis kingitustega tegemist on. Teate, ma arvan, et ma pole oma elu sees ka nii palju raha teeninud, kui seal ühel õhtul kingitustele oli kulutatud. See oli minu jaoks lihtsalt hämmastav ja šokeeriv. Ei olnud luksusbrändi mida poleks kingitud. Louis Vuitton, Chanel, Armani, Dior, Burberry, Hermes jne jne jne.

Ja need ei olnud mingi suvalised lõhnaõlid või dušigeelid, vaid reaalselt käekotid, rahakotid, lipsud, kleidid, püksirihmad, kodusisustus jne jne jne. See pidu oli lihtsalt nii luksuslik.

Loomulikult kingiti ka šampanjat mille pudel maksab poes 150€. Ja neid pudeleid oli seal vist tükki 10. Naistele kingit Tiffany ehteid, mis olid ilmselgelt valgest kullast ja teemantitega kaunistatud. Michael Kors ja Guess olid seal majas risu, selle asemel jagati Hermesi käekotte ja Burberry Elsa kleidikesi. Ainuüksi seda kirjutades tahaks sinna peole tagasi minna ja seda kõike uuesti läbi elada. Vot see oli alles miljonipidu.

Küpsed pereemad, kellel pole mehi (kodus)

Ükskord kutsuti mind naiste peole. Ma ei saanudki aru, kas see oli mingi sõbrannade kokkutulek enne jõule või mingi firmakas või kas neil olid mehed kodus või ei. Jõukad nad igaljuhul olid.

Minu ülesandeks oligi neile natuke nalja teha ja siis paar kingitust jagada, mis olid pigem sellised sümboolsed kui erilise väärtusega. Daamid oli juba ka natukene vahuveini rüübanud (noh, nii tükki neli) ja tuju oli hea, mis teeb minu elu palju kergemaks, sest siis on inimesed vabad ja naljadele vastuvõtlikumad. Kui kingid jaotatud, mõtlesin et ma siis nüüd hakkan sättima, kuid enne küsisin viisakusest, et kas keegi kena neiu tahab Jõuluvana sülle istuda ja pilti teha.

See lause oli paha, sest siis hakkas kõik minema allamäge (vist). Need daamid muutusid ikka eriti lähedaseks ja lihtsast pildistamisest sai midagi enamat, kui tavaline jõulupidu. Ei heidutanud daame ka see, kui ma ütlesin, et ma pean koju minema, sest Jõulumemm ootab (vihjates sellele, et mul on kodus naine) aga nemad arvasid, et see on osa minu “showst” ja ei teinud väljagi.

Ei olnud minu kehal kohta, kus mõne daami käsi poleks käinud ja eriti kippus see käsi sinna kuue alla, mida saatsid sõnad: “näita meile, mis sa siin all peidad,” ja “oi, sul on ju nii palav, võta omal riideid vähemaks ja las me jahutame sind.” No teate ma olin ise ka segaduses. Ühest küljest tahtsin ma sealt ruttu minema saada, teiselt poolt ei osanud ma aga kuidagi tuua mingit vabandust, et kuidas ma sealt minema saaks. Lõpuks langes üks naine mulle kaela ja ütles, et kui ma olen oma ringikäigu lõpetanud, siis ootab ta mind tagasi, sest tal on mulle üks kingitus. Noh jah. Minema ma sealt sain ja tagasi ma enam ei läinud, vaid jätsin daamid isekeski edasi lõbutsema. Aga jah, tempel mällu igaveseks.

Vene maffia

Tihtipeale peetakse jõulupidusid just vanalinnas ja see on minu jaoks ka üks raskemaid piirkondi kus Jõuluvana teha. Auto tuleb kuhugi kaugele parkida ja täis kostüümis pean ma mööda vanalinna tutsama. Ükskord olen peaaegu langenud ka röövi ohvriks (varem kirjutasin).

Ma olin varem ka selle kliendiga kokku puutunud ja ütlesin talle, et kui on võimalik, siis palun saada mulle keegi mees vastu, et igaks juhuks või nii. Kokkulepe oli, et kui ma hakkan vanalinna jõudma, siis ma helistan ja mulle saadetakse see „turva“ alla. Oh, sa poiss, mis turvad need veel olid.

Alguses kartsin ma ka ise autost välja minna, arvates on no raudselt saan peksa. Mulle saadeti siis vastu kaks venekeelt kõnelevat meest. Seljas nahktagid, kaelas pöidlajämedused kuldketid. Mehed ise olid muidugi mingi kaks meetrit pikad ja vähemalt kaks minu laiust. No kas ei tekita teis hirmu? Aga olgem ausad, ma ei ole ennast elu sees nii turvaliselt tundnud kui siis nende kahe mehe vahel peopaika kõndides. Kujutan ette, et ka kõrvalt vaatajale oli see kentsakas vaatepilt. Aga mehed olid tõesti väga toredad ja sõbralikud ning pidu läks superhästi. Pärast eskorditi mind ka tagasi auto juurde.

Teate kui ma nüüd neid lugusid siin kirja panen siis aina enam tuleb igasuguseid seiklusi meelde, mis selle viie aasta jooksul on juhtunud. Ja ilmselgelt ei suuda ma kõiki kirja pannagi ja teie ei viitsi neid lugeda. Seega ma tõmban hetkel teemale joone alla ja ehk kunagi kirjutan veel miskit. Loodan, et teil oli väike vaheldus ja saite ka naerda või niisama muiata ja kaasa elada.

Ja kui keegi soovib nüüd nende juttude peale Jõuluvana tellida, siis palun väga, veel on mõned vabad õhtud detsembris ja jõululaupäevaks peaks ka vabu aegu veel olema.

Eriti on tervitatud erinevad firmapeod, kus Jõuluvana saab näiteks töötajatele preemiaid jagada või niisama naljakaid tiitleid, sest sedasi saab peo ju käima. Ei tasu olla kinni raamaides, et Jõuluvana peab kinke tooma. Tuleb vaid fantaasia mängu panna.

Kuid siinkohal on mul tellijatele ka väike meelespea, millega tuleb arvestada kui Jõuluvana kutsute.

• pane koerad-kassid kinni
• kui lubad, et kott on ukse taga/kuuris/auto pagasnikus – tee kindlaks, et see on ka seal ja uks on lahti :) või siis hoia oma telefon ligi, et ma saaksin märku anda (sellega seoses ka üks naljakas juhus. Ei saanud mina perepead telefonis kätte, et kingitused autost kätte saada. Hiilin siis vaikselt akna taga, et mõnele suuremale märku anda, et jou, ma olen siin. Uksekella neil polnud ja see oleks ka veider, kui ma oleks kella lasknud ja ilma kinkideta seal seisnud. Ja siis kui üks täiskasvanu mind märkas, arvas temagi, et see on osa showst ja karjus “lapsed, jõuluvana!” Ma olin eiii.. No pidin siis sisse minema ja laveerisin ära, et mul jäi kott katusele kinni, kas keegi saaks ära tuua…)
• palun ära anna mulle sülle äsja piima saanud beebisid
• ära paku mulle alkoholi, võid pakkuda kõrrega vett
• samuti pole mul koha peal aega süüa koos teiega, teised ju ootavad
• palun ära pane mind kamina/radika kõrvale istuma, mul on kuuega piisavalt palav

Näeme detsembris!

PS! Kas teil on Jõuluvana käinud (mina või keegi teine), mis mälestused on? Olen kuulnud ka dresside-tossudega punase hommikumantliga vendadest, kellel lõhnad üle pea käivad.