Meelis kirjutab: meie oma kodu – kas ja millal?

Hiljuti nägin ühte uuringu põhjal tehtud uudist, mis rääkis tänapäeva noortest ja kinnisvarast. Loe uudist siit!

Nimelt pani mind mõtlema ainuüksi selle loo sissejuhatus, kus öeldakse, et milleeniumi noored ei osta endale autosid ja kortereid ning asjade omamine ei ole enam edukuse mõõdupuu.

Siiski tuleb tunnistada, et mu peas on alati olnud mõte või unistus oma kodust. Kohast, kus mu laps saaks üles kasvada ja tulevikus öelda, et see on minu lapsepõlvekodu.

Taban end aga reaalsusest kui heidan pilgu pangakontole ja vaatan üle kinnisvaraturu – nii pea me omale kodu võimaldada ei saa.

See on minu jaoks müstiline mis toimub kinnisvaraturul. Meie kandis on müügis kahetoaline korter ja see maksab 180 000 eurot. Nagu kuidas palun? Uusarendusi kerkib kiiremini kui buumiajal. Ja põhiline – neile valmivatele korteritele on ostjad. Kust inimesed selle raha võtavad? Pangalaen? Okei, aga sissemaks? Ma ei saa aru, kust see raha kokku kraabitakse? See ei ole ju lihtsalt mingi tuhat eurot mis on vaja kokku saada.

Panen siia suvalise näite, esimene korter City24st, mis tuli kui panin sisse “müük, 3 tuba, hind kuni 180000”; kusjuures see pole üldsegi selline korter, mille me osta tahaks, sellel pole hoovigi. Pärnu maanatee viiekordne.

Hind: 152 545€
Laenu pikkus: 30 aastat
Intress: 3,5%
Omafinatseering: 20% (30509€)
Laenusumma: 122 836€
Kuumaks: 552€

Siia lisanduksid veel kodukindlustus, kommunaalmaksed… Kerge 800+ eurot kuus. See on mu kuupalk!

Ja siis mõtlen meie elustiilile ja sellele uuringule (mis on tehtud kuskil välismaal). Nimelt öeldakse seal, et noored ei soovi omada kortereid ja investeerivad pigem elamustesse, näiteks reisimisse. Me oleme täpselt samasugused. Me kogume mingi perioodi jooksul raha ning siis kulutame selle reisi peale.

Loomulikult saame me kriitikat selle eest, et mida me laristame ja parem koguge ja ostke omale elamine. Siinkohal ütleks ma aga, et sorry, ma ei näe mõtet maksta 2-3toalise korteri eest 150 000 või 180 000 eurot. Jah, meil on ka seejuures omad nõudmised. Et pole päris nii, et savi, saab 50 tonniga Lasnamäe taga otsas mingi stagnaaegset mööblit täis asja…

Ja selleks, et pangalaenu maksta peab mul olema garantii, et mul säilib töökoht, aga erasektoris sellist kindlust väga ei ole. Iial ei tea, millal tuleb uus masu või olukord, kus püsiv sissetulek on ohus. Seega on pluss üürikorteril. Kui on vähem raha, siis tuleb kolida väiksemasse korterisse ja peab muud moodi hakkama saama. Kui aga võtad laenu, jääd sa ju pikkadeks aastateks pangast sõltuvaks. Ja kui läheb väga halvasti, siis juhtub nii nagu juhtus Nancy’ga.

Kui ma tulen korra veel selle juurde, et „raiskame“ raha reisimisele, siis kerge arvutus näitab, et a 5000€ aastas, mis kulub reisimisele (ja sedagi tegelikult mitte iga aasta), kuluks meil kuus aastat vähemalt, et see sissemaksu raha kokku saada. Ja see, mis toimub kuue aasta pärast kinnisvaras – keegi ei tea! Võibolla on meil siis hoopis 50000 vaja sissemaksuks ja siis oleme kuus aastat „näglinud“, et veel neli aastat „nälgida“ ja mitte elada ja elust rõõmu tunda. Ei näe pointi, ausalt!

Tänapäeval ei ole enam sellist mentaliteeti, et kui ühte kohta tööle lähed, siis sealt sa ka pensionile lähed. Ehk siis inimesed vahetavad oma töökohti üpris tihti. Kuskil öeldi, et ühes firmas ja ametikohal ammendab inimene end seitsme aastaga. Ja siis tekib jällegi see oma kodu/kinnisvara omamise probleem. Mis siis kui tuleb suurepärane võimalus minna välismaale tööle? Mis saab kodust? Perest? Loomulikult võtaks ma ka naise ja lapse kaasa, aga kodu? Mis saab sellest kodust, mille me ostnud oleme? Ei oska ju ette näha, kas ma tuleks välismaalt tagasi Eestisse elama või jäängi võõrsile? Samas oleks muidugi hea, kui sul on see kindlus, et on kuhu tagasi tulla.

Kellegile teisele ma väga loota ei saa, kui ainult iseendale ja Leenule. Jah, tore, kui mõnel on vanemad, kes raha kahte lehte jagavad ja/või korteri-maja pulmadeks kingivad, pärandavad vms, aga sellele ei saa ju kunagi kindel olla. Ma olen neid lugusid piisavalt kuulnud, kus loodetakse sugulaste või vanemate toele, kuid jäädakse sellest ilma. Seega tuleb oma tuleviku nimel ise pingutada. Kui juhuslikult seda suurt lotovõitu kuskilt ei tule.

Ka hetkel heidetakse mulle aeg ajal ette seda, et mul on madalapalgaline töö ja selle aja peale peaks ikkagi olema töökoht kus vähemalt 2500eurot kätte saab. Ja loomulikult on inimesi, kes ei saa aru, et kuidas me ikka üürikas elame ja isiklikku korterit ei oma. Jah, ma olen oma elu elanud teistmoodi. Kelle jaoks valesti, kelle jaoks õigesti, maitse asi.

Ma proovisin vahepeal seda 2500eurost tööd, no polnud minu jaoks. Vähemalt see koht ja amet ei olnud minu jaoks. Milleks end piinata? Ma ei näe pointi teha tööd raha pärast, selleks, et mul oleks oma kodu. Et mul on oma neli seina, aga sisemiselt suren? Ma parem elan üürikas ja teen tööd, kuhu ma hommikuti minna tahan, kus on toredad kolleegid ja vahvad ühisüritused.

Pikk ja lohisev jutt aga ega ma midagi konkreetset sellega öelda ei tahagi. Pigem arutlen niisama ja panen ka teid ka ehk kaasa rääkima.

Mis siis on otstarbekas? Kas riskida ja võtta pangalaen? Elada edasi üürikates ja olla sõltumatu? Aga samas ei saa kunagi öelda, et see on minu oma päris kodu. Kas keskenduda karjäärile ja eneseteostusele, et siis kunagi (ei tea millal) olla majanduslikult kindlustatud, et osta see oma kodu? Samas tahaks ka reisida ja maailma näha ning uusi kogemusi saada. Luua mälestusi ja emotsioone mis annaks jõudu edasi minna. Milline oleks siis see õige valik? Kas üldse on olemas see õige valik?

Samal teemal

102 kommentaari

  1. Me oleme ka noor pere ja kevadel ostsime ridaelamu. Küll maakohas ja mitte eriti kalli. Mina tööl ei käi, mees käib. Palk u 2000 kuus. Plaanisime ka pealinna kolida ja korterit üürima hakata, aga no milleks? Et maksta hingehinda juba 12 m2 eest? Ülemõistuse mis toimub. Pigem maksame pangalaenu, kui üüri. Sama summa, kuid lõpuks on kinnisvara ikkagi oma.

  2. Kindlasti ei tasu mu öeldut võtta südamesse või halvasti. Ma lihtsalt kirjutan otse.

    Inimesed, kes kulutavad aastas 5000+ euri reisimisele, ei tohiks ohkida, fo real :) Mul on olemas maja, 2 last, mitu autot ning koduloomad. Ja meil on oma kodu. Puuduolev raha (pangalaenu saamiseks) selle ehitamiseks sai kogutud 2 aastaga. Ma ei ütleks, et elasime siis halvasti. Oma prioriteedid tuleb panna paika. Kui teie prioriteet on elada täna hästi ja falalala´tada ringi siis tehke seda. Mina olen oma elus teinud valikud, pole nii meelakkumine see eluke alati kuid ma ei sure. Sest minu lastel ongi OMA kodu. See 2500 eurine töö, et elu oleks stabiilsem, see ei pea olema pensionini. Natuke tuleb end ohverdada kui ei oska muudmoodi. Lihtne.
    Ma ei suudaks elus elada nii nagu Leenu on kirjutanud, kuidas jumala poogen. Ostame aga staffi kokku, küll KUIDAGI saame. Appi.. aga see on igaühe oma valik. Vb teie polegi oma kodu inimesed, elagegi üürikas elu lõpuni. Küll Hedon ise end kunagi üles töötab :)
    Minu jaoks kõigepealt kodu, kindlustunne ning alles siis reisimine ja muu luksus. Ja see viibki mind edasi igapäevaselt.
    Ma usun, et pole olemas õiget ja valet, aga on olemas prioriteedid. Kui need on enda jaoks paigas, ja tähtis ongi ainult reisimine, siis tehkegi nii. Küll aga ei kujuta ma ette mis elu ootab ees ca 30 aasta pärast kui katust omal pole ja pensionist peab ka üüri maksma.. :) Jah, pole mõtet elada ainult selle nimel, mis saab siis kui oled penskar, aga ülimalt sinisilme on ka mitte ette mõelda.
    Kinnisvara turg on elu. Kas loodate, et kunagi saate 50 kiloga uue korteri? No ei :) Auto on, kolige linnast välja. Mis iganes, lahendusi on palju, niisama soigumine ei aita. Küll aga on näha, et ka teil endil on see teema hinge peal, kui nõnda tihti peate vajalikuks seda põhjendada :)
    Edu teile, ja õigeid valikuid!

    1. ..Lisaks, miks mitte osta omale TÄNA jõukohane korter? Kõike ju saab müüa ja vahetada. Enamus inimesi ei osta oma esimest korterit uude majja 150+ kiloga. Elu on selline, step by step :)

    2. Suur like selle kommentaari pihta! Mulle tundub ka, et natukene see elamispinna-teema on Sul/teil ikkagi hingel, sest see postitus on täis argumente suunal “miks ei saa”, kuigi – kui on tõeline ja siiras soov see oma kodu lähitulevikus kuidagimoodi ikkagi saada – tuleks mõelda vastupidi s.t kuidas saaks. Ja ma olen 100% nõus, et mingil määral eneseohverdust on vaja. Ütleme nii, et kuigi enamik n-ö mitteametlikke infokanaleid pakatab sügavamõttelistest aforismidest stiilis “tee elus vaid seda, mis sulle meeldib ja ümbritse end ainult ja ainult nende inimestega, kes teevad sind õnnelikuks jne”, siis reaalsus on siiski natuke teine :) Suurema sissetuleku nimel tuleb teinekord mõnda aega teha tööd, mis pole ehk kõige südamelähedasem, saada hästi läbi inimestega, kellega ehk parema meelega suhtlust väldiks jne. Ma ei räägi siin ekstreemsetest olukordadest, kus langetakse tööl alanduste ohvriks, töö on nii intensiivne, et lapsed kasvavad praktiliselt ilma vanema(te)ta jne – see on rohkem siiski selline erandlik teema. Ja vaadates tänapäevast kinnisvaraturgu, siis tõesti – vähemalt Tallinna korterite puhul kipub see ühe kuu üürisumma olema suhteliselt sama sellega, mida laenu korral makstaks igakuiselt pangale. Lisaks on oma korter ka väike investeering tulevikuks, sest selle saab välja üürida juhuks, kui endal enam nii suurt pinda vaja pole või selle eest maksta ei jaksa. Niisiis ma ei usu, et n-ö kriisiolukorras üürikorter laenuga soetatud korteri ees mingeid olulisi eeliseid oleks, vähemalt Tallinna puhul. Ja see “äkki mind lastakse lahti jne” võimalus on alati olemas ega kao enamiku inimeste puhul vist küll mitte kunagi mitte kuskile, objektiivselt on ta alati olemas paraku.

    3. Minu arust pool sellest kommentaarist tundub väga irooniline, arvestades, et inimene ise tööl ei käi. Räägib siin elus raskete valikute tegemisest ja enda ohverdamisest, aga lõpplahendus on see, et naine on kodune ja mees teenib raha. Ma ei tea.. võib olla on siin mingi pikem taustalugu.

  3. Toon enda pere näite. Laenu võtsime 165 000, ehitasime 250m2 maja, kus kõik on täpselt selline nagu unistasime. Maatükk oli olemas. Vanemate maja oli aasta aega tagatiseks, selle muutsime nüüd ümber. Intress 1.8, laenu tagasimakse 580 eurot/kuus. Mõne aasta pärast on see raha köömes, sest raha väärtus ajas muutub. Saan aru, et paljudel pole lisatagatist võimalik pakkuda ja seetõttu on raske kuskilt alustada. Vanuseks 24 ja 27 a.

    Sõber ostis 3-toalise korteri Laagrisse 105 000 euro eest. Kuumakse ca 450 eurot kuus. Lisanduvad kommunnaalid. Lisatagatis oli olemas. Tehing sel aastal tehtud. Tagatise saab taaskord ümber vahetada.

    Neil, kel pole lisatagatise võimalust, tasuks üle vaadata Kredexi punktid. Nendelt on võimalik taodelda sissemaksuraha panga jaoks.

    Kui vahetad elukohta/riiki, on alati võimalik kinnisvara välja üürida ja selle eest laenu tagasi maksta.

    Isiklik kinnisvara on teie pensionikindlustus. Pensionit te tulevikus sellisel kujul saama ei hakka nagu praegu. Jäävad vaid toetused. Võrdluseks praeguste palkade juures, max 150 eurot/kuus. Selge on see, et surmani tööl käia ei suuda ning 300 euroga tänases seisus korterit ei ûüri ja kommunaale ei maksa. Noorena soetatud kinnisvara on võimalik maha müüa või soodsama vastu vahetada, nii jääb ka väike pisku elamiseks lisaks sümboolsele toetusele.

  4. Iga inimene on erinev. Meie elasime ka üürikates, kuid pärast teise lapse sündi meile see lihtsalt enam nagu kuidagi ei sobinud.. tahtsime oma. Ja nii saigi sammud panga poole seatud.
    Nüüd oleme mehega mõlemad 21-aastased, kahelapse vanemad ning meil on oma kodu, mis hetkel on muidugi veel panga oma, aga ajaks, kui me laenu makstud saame, oleme veel 40ndate alguses. Küllalt noored inimesed :D
    Minu isiklik arvamus on see, et kinnisvara on parim pikaajaline investeering.

  5. Tallinnas ongi selline jama noortel, et kui sul pole rikkaid vanemaid-sugulasi, kes sulle ise elamise ostavad-pärandavad ning sul pole korraliku palgaga tööd, polegi eriti suurt võimalust oma elamine soetada. Meie elame pealinnast eemal, meie kandis maksab korralik 3 toaline 30 tuhat :D Seega vb kaalute mujale kolimist :D?

      1. Ei ole. Inimesed koguvad raha. Mina ei ela Tallinnas, aga terve suur sõpruskond elab, hästikindlustatud vanemad, kes on korteriostu toetanud, on üksikutel. Üürikas ei ela tänases, mil oleme kõik ca 30aastased, enam keegi.
        Korraliku palgaga töö on küll enamikul, aga olgem ausad – see on iga inimese oma teha ja selleks on käidud koolides, omandatud haridus ja oskused ja tehtud karjääri.

        Mina ei näe probleemi elada terve elu üürikas, kui sobib selline elukorraldus, kus korteriomanik iga hetk võib teatada, et head aega. Mulle isiklikult ei sobiks, aga kui oleksin sellise variandi eelistaja, siis ei tunneks vajadust kogu aeg õigustada ennast. Nagu ma ei tunne praegu vajadust õigustada oma valikut elada maal oma majas. Ma olen veendunud, et see on meie perele õige valik, ilmselt kui endal oleks sisimas kahtlused pidevalt, siis peaks ka vast vajalikuks iga mõne aja tagant jutuks võtta, kuidas see on ikka õige värk, et ennast veenda.

  6. Teine variant on suurendada oma konkurentsivõimet tööturul omandades nt uue, endale meelepärase eriala? Ma ei tea, kas teil kõrgharidust on, nagu praegu ikka suuremas osas nõutakse, aga kui on, siis võib ennast täiendada koolituste, ümberõppe abil jne.. ehk see aitaks leida meeldiva töökoha, mis oleks ka parema palgaga. Omandasin täiskohaga töö kõrvalt kaugõppes teise kõrghariduse just mulle meeldivas valdkonnas, sain juba esimese kursuse teise semestri ajal ka tööpakkumise.. see on võimalik)).

  7. Kui ma löön kvst lahti tallinna ja 2-3 toalised korterid ja uued ja uusarendused, siis ma leain sealt lausa mitu mitu korterit alla 100tuhande euro. Okei, môni on täitsa tühi, aga enamus ikkagi köögiga ja vannitoaga. Oma mööblit jõuab juurde osta küll.
    Ise elan Tartus. Ostsin uusarenduse majja korteri, 2toaline. Olemas ainult köök ja vannituba. Maksis 81000. Sissemaksu ei teinud, lisatagatis on. Olen seal elanud 2,5 kuud ja olen selle ajaga jôudnud soetada diivani, söögilaud+4tooli, tv alus, diivanlaud, voodi, vannituppa lisakapp. Pangalaen 322 plus 17eur laenukindlustus plus 50!!!!! Euri elekter+kommunaalid. Elan küll koos elukaaslasega ja mõlemad käime tööl, aga üksi jõuab ka vabalt sellist korterit pidada. Kui Leenu tööle läheb, siis ei peaks teile enam miski takistuseks olema.

  8. Mina olen enda kinnisvara usku inimene. Ei kujutaks ette, et peaks kellegi teise korteris elama pead-jalad koos. Oma kodus sul on kindlus, et sind välja ei visata, saad teha remonti nii kuidas soovid ja üleüldse ei meeldi mulle see raha mutiauku maksmine. Teil tuleks enda võimalustele vastav korter otsida. Ise elan mustamäel, väga rahul. Hea ühendus linnaga, Nõmme metsa 5min jalutada. Selleks peaksite paariks aastaks reisimisest loobuma ja ongi sissemaksuraha koos. Lisaks reisidele muudest kallitest asjadest(iphoned, kümned kingitused tähtpäevadeks). Me igatahes nii tegime ja oma korter olemas. Nüüd kogusime maja ostmiseks sissemaksuraha. Nüüd ei saa jälle paar aastat reisida, sest majas vaja kapitaalremont teha. Aga ega elu sellepärast seisma jää:) Oma kodus sa oled kuskil 340 päeva aastas. Paarinädalane reis ei korva oma kodu:)

    Ps! Me pole vanematelt raha ega tagatist saanud. Kui on soov, siis on kõik võimalik:)

    Soovitan teil koguma hakata kodu jaoks ja mõneks ajaks priiskav elustiil pausile panna:) Oma kodu on seda väärt!

  9. Kuni 15 aastase vanuse lapsega k.a. on laenu korral võimalik Kredex..siis on omaosalus 10% jne soodsad tingimused laenu saamiseks ..Kindlasti on laenumakse +komm.maksud kokku vähem kui lihtsalt üürida ja olla kuidagi , maa ja taeva´ vahel , ei tea ju kunagi 100% mis omanikul pähe tuleb…tulla võib. Mina punnitaks,et oleks oma pesa :) see on ikka midagi muud kui see nn. sõltumatus- kellegi teisega koos tema elu elades ;) pidavalt arvestades

  10. Minu jaoks on oma kodu väga oluline faktor elus. Õnneks saime oma maja ostetud juba siis, kui ma 25 aastane olin. Ega see muidu nii poleks läinud, aga meile meeldib maal elada. Siin on odavamad hinnad majadel. Läks vaja mõningaid finantsilisi korraldusi ja väikest pangalaenu ning saimegi maja korraga välja osta. Muidugi mängis hinna juures rolli ka see, et maja vajas kapitaalset remonti, mida me jooksvalt teemegi (ja ilmselt teeme veel järgnevad 10 aastat), aga meile nii meeldibki, vähemalt enamasti :D

    Kui mul oleks valida ka reisimine või raha kogumine maja ostuks, siis ma valiks viimase. Lihtsalt seetõttu, et oma kodu on minu jaoks niivõrd oluline. Mehega ikka räägime, et kord, kui maja korda tehtud, küll siis reisime…

  11. Mina olen küll alles 24.a, kuid tahame koos elukaaslasega kindlasti maja järgneva 2 aasta jooksul osta. Me ei ela Tallinnas vaid Võrus, kus kinnisvara hinnad kõvasti paremad . Hetkel elame üürikorteris, millega oleme täiega rahul, kuid kui last planeerime, siis lapsega korteris ei soovi elada ehk seetõttu, kuna oleme mõlemad terve elu majas elanud ning nüüd siis esimest korda korteris. Sissetulekud meil Võru suhtes väga head ja maja ostmisel üritame saada Kredexist toetust ( ilmselt saate ka Teie ? 10 % on väga hea summa alla saada ). Teie asemel hetkel ootaksin laenu võtmisega ( Masu tulemas, hinnad langevad ), võimalik, et karjäärivõimalused paranevad ( Marileen paneb kindlasti kunagi oma toiduäri edukalt käima, selles pole kahtuski ) ning seni reisiks saate ise ja Hedon uusi kogemusi/väärtushinnanguid.

  12. See on nii hull teema. Kui sa pole põline tallinlane ja su sissetulek on keskmine, siis on kaks võimalust a) laenad ja muretsed b) üürid ja perspektiiv null
    Ma kolisin pealinna ja elasin seal 10 aastat kuni kaasa vahetus ja uus/teine uba kõhus võrsuma hakkas. Siis pagesime 90km Tallinnast oma majja ja täna on kulud: laen, kindlustused, elekter ja mugavusteenused kokku ca 290€.

    1. Pluss muidugi küte, mis tuleb suvejooksul saagida, lõhkuda ja laduda. Aga see on kukepiss. Pigem maal elamise võlu.

  13. Ma ei uuri üldse mitte paha pärast, kuid…Hedon kasvab suuremaks. Kas jääte samasse korterisse või mingil hetkel hakkate uut üürikat otsima?

  14. Teie olete selline perekond, et naudite reisimist ja uusi kohti/elamusi. Oma korter ilmselt siis ei ole tegelikult esmatähtis.
    Mina olen hästi kodune inimene. Isegi teises Eesti linnas ei tahaks üle kolme päeva olla. Kodu on tähtis. Meie saime oma korteri sissemaksuks raha telemängust Võta või jäta. Alguses kogusime ka vaikselt. Elasime pisikeses kööktoas senikaua ja panime ühe palga kuus kõrvale. A see ei olnud ka teab mis palk. Keskmine klienditeenindaja palk. Ka minul on raske mõista, kust need noored kõik selle sissemaksu summa võtavad. Kuidas nad julgevad osta korteri uues ja uhkes majas kus korterilaenu igakuine makse on nii kõrge. Kas inimesed töökaotust ei karda? Kirutakse siin riiki ja seda, et riik omasid ei toeta, ometi tundub, et neid rahakaid meil ikka jagub.
    Ja see jutt, et sul on madalapalgaline töö. Noh, krt. Ma kah ei tea, kas tõesti kõik saavadki tuhandeid eurosid kuus kätte? Tõsiselt?

  15. Minu arvates siin õiget ega ainuõiget otsust pole. Nõustun selle osa,et kinnisvara hinnad on kohati ebanormaalsed ja kui tõesti olla natuke ka valiv,siis läheb raskeks. Kui käed on otsas kuldsed ja tutvusi on,siis võib ju mingi remontivajava peldiku osta,aga Tallinnas vähemalt pole neidki väga saadaval. Minu arvates on oma elamise plussiks aga see,et see raha,mis sa muidu maksaks üüriks,maksad sa pangale ja vähemalt võid sa kunagi öelda,et sul on midagi hingetaga. Mina isiklikult pigem maksan pangale,kui et omanikule. Jällegi,kuidas keegi.
    Minul on kaks alla kaheaastast last ja ainuke võimalus oma kodu omada,oli laen ja vanemate abi,kes laenasid sissemaksuks raha. Ilma nende abita,et tea,kas me oleks selle kunagi kokku kogunud,või mitte. Nüüd maksame aga £900 üüri asemel £525 pangale (elame Inglismaal) ja kui tahame Eestisse tagasi tulla,siis maja maha müües on vähemalt võimalik uut elu alustada ja midagi soetada. Paraku see nii kipub olema,et ühe inimese sissetulek lähebki laenu ja arvete maksmisek,see on ka Inglismaal sama,kuigi palgad on suuremad.
    Ma saan aru,et teil pole kellegi vara tagatiseks panna,aga muidu on ka võimalik piisava tagatise olemasolu korral väga väikese sissemaksuga elamine soetada.

  16. Hmmm..no meil siin Tondi kandis on 3 toaliseid kerget remontivajavaid üksjagu 60000-80000 vahemikus müüa, ka meie oma oli sama hinnaga.

  17. Minu arust on ka teil prioriteedid teise koha peal ja elustiil priiskav. Tegelikult ei ole üldse raske laenu saada ega oma kodu osta. Me oleme elukaaslasega koos olnud kuus kuud ja otsustasime, et ostame maja. Mõlemal oli sääste kogutud ja sellest tuli 10% sissemaksu. Teise 10% saime Kredexilt. Maja maksis 70 000, heas seisukorras ja ei asu pärapõrgus. Jah, maja/korter linnas oleks pisut kallim ning tõenäoliselt mitte nii heas korras, kuid siis saabki remontida. Ning kas tahta või ei, elamine linnasüdames ongi kallim ja see ei peagi olema kõigile mõeldud. Meie tahtsimegi linnast välja, nii et kõik on okei.
    Selle nimel, et me saame oma kodu, olemegi nõus loobuma mõndadest asjadest. Jah, me ei saa 3x aastas reisil käia, kuid 1-2x ikka saame. Ei saa mitu korda aastas kalleid spa-puhkuseid, kuid ühe ikka saame. Uue arvuti pean ostma järelmaksuga, mitte kohe välja, aga jällegi, mis sellest, mul on vähemalt oma kodu. Me pole pidanud millestki loobuma, lihtsalt natuke muid kulutusi koomale tõmbama. Siiamaani olime tema kahetoalises üürikas. Me kumbki ei tahaks üksigi elada ühetoalises paarikümne ruuduses korteris, veel enam siis kahekesi ning rääkimata veel lapsega koos.
    Ja me oleme mõlemad 26, mees on kooli just lõpetanud ja töötab, minul on veel kool pooleli aga töötan kooli kõrvalt. Meil on mõlemal liisingud, järelmaksud,palgad alla 1000 ja ikka saime laenu. Pole see olukord mitte ühti hull. Lihtsalt endal tuleb natuke vaeva näha sissemaksu korjamisega, kasutada ära olemasolevaid võimalus (Kredex) ja ongi asi korras.

      1. Pooleaastase suhte järel hakata laenuga ühist kinnisvara soetama on ikka totaalne ulme :D

        1. Miks? Kui inimene tõesti tunneb, et leidis eluarmastuse ja oma hingesugulase ja on 100% veendunud, et ollakse elu lõpuni koos? Miks see pooleaastane suhe kehvem siis on? Mina olin oma kaasaga koos kõigest 4 kuud, kui otsustasime, et aitab kahe korteri vahel tilbendamisest. Panime mõlemad müüki, saadud raha läks sissemakseks ja ostsime ka maja. See toimus 11a tagasi. Nüüd on kolm last, abielu ja mees ka endiselt sama.

        2. Ulme on pigem näiteks välismaal reisil suvalisest mehest rasedaks jääda.

          Lahku võib minna ka 10, 25, 40 aastat koos olnud paar. Siis peaks ju terve elu üürikas olema, sest jumala eest, mis saab kui me lahku lähme ja ühine laen on.

        3. Täiesti õige! Ma ei saa aru, kuhu kõigil kiire on? RUTTU LAEN, RUTTU ABIELU, RUTTU LAPS… RUTTU LAHKU. Issver.

          1. “Miks? Kui inimene tõesti tunneb, et leidis eluarmastuse ja oma hingesugulase ja on 100% veendunud, et ollakse elu lõpuni koos?”

            Jah, poole aastaga saab KINDLASTI aru, et tegu on eluarmastuse ja selle õigega. 2 aastat on tavaliselt see “armumise” aeg, kus inimesed kõik puudused ka positiivsed tunduvad ja tundubki, et tegu on eluarmastusega.

            Ei tasu selliseid otsuseid nii arulagedalt teha.

  18. Mina olen ka pigem oma kinnisvara usku. Hetkel kogume raha oma kodu sissemaksuks ja elame üürikas ning see on meie mõlema jaoks niiiii ahistav. Ma tahan oma kodu, mitte lihtsalt mingit ruumi, mille omanikule ma iga kuu maksan, et mul katus pea kohal oleks. Mõnes mõttes on see mu jaoks nagu tühja maksmine ja ma pigem annaks selle raha pangale.
    Meeldib meilegi reisida ja paar korda aastas saab kuskil ka käidud, aga hetkel on unistus oma kodust nii suur, et pigem on reisimine ja muu luksus teisejärguline. Teenime kahepeale kokku ca 3000€ kuus (aga me mõlemad armastame ja naudime ka oma tööd väga), varsti võiks sissemakse koos olla ja siis jõuab muude lõbustuste peale ka mõelda :)

  19. Meie sissetulekud on kuus u 2500 eurot, elame oma majas ja käime iga aasta ka vähemalt ühel reisil, aga vot 5000 eurot aastas reisimise peale küll ei kulu! Kui Meelis saab 800 eurot kuus palka, siis kuidas teil õnnestub aastas 5000 eurot reisimise peale kulutada?? Ja tõesti kõiki neid kingitusi üksteisele teha?? Aastas tuleb Meelise sissetulek siis u 10 000 eurot ja sellest pool läheb reisimisele? Kuidas te elatud saate? Müstiline minu jaoks…

    Aga see kodu omamine või mitte omamine on küll minu arust selline teema, et igaüks tehku nii nagu temale hea on. Saan suurepäraselt aru inimestest, kes eelistavad üürikale oma kodu ja saan suurepäraselt ka nendest aru, kes eelistavad üürida. Igaühele oma :)

    1. Ma olen sellest reisirahast kirjutanud, me korjame seda jooksvalt – blogireklaamiraha näiteks on üks suur osa sellest. Need bännerid, mis teile siin närvidele käivad, viivadki meid reisile.

      1. Aga näe see ongi teie valik. Kui mul tiksuks see raha nende bännerite eest, siis see läheks otse mu säästukontole ja oma kodu fondi.

      2. Aga kulutage siis reisimisele poole vähem (ühest reisist aastas võiks ju piisata esialgu) ja pange teine pool kõrvale, et saaks sissemaksu raha koguda. Selles mõttes ei ole see postitus siis päris tõene, sest postituses on räägitud, kuidas sissetulekud on 800.- ja selle raha eest pole võimalik oma elamist osta. Aga kui lisada sissetulekutele raha, mida teenib blogi, siis on ju pilt teine ;)

        1. No palju sa soti eest mähkmeid saad siis? Keskmiselt pakk nädalas, pakk ~20€.
          See, et ma seda raha otseselt mähkmetele ei kuluta, ei muuda ju asja? Summa jääb samaks.

          1. Seda sotti ma mõtlesingi. Iga kuu nii väike summa küll aastas mitu korda reisile ei vii. Järelikult on see reklaami raha sul palju suurem ju…

          2. Ma ju ütlesin, et see on ÜKS SUUR OSA reisifondist. Näiteks Odessa reisi fondi suur osa tuli Meelise emalt, kes tegi talle sünnaks kingi. Jumal, kas ma pean tõesti kõik oma sissetulekud-väljaminekut blogisse kirja panema? Arusaamatu natuke mu jaoks, kuidas kellegi jaoks nii oluline meie rahakott on. Kui ma ütlen, et me ei saa laenu või sissemaksuks raha ei jagu, siis tuleks mind uskuda, järelikult nii on. Aga ma teen siis eraldi postituse, kus see natukene selgem oleks, siis ehk lõppeb see jauramine selle soti üle, mis bänneritest tiksub.

          3. Ise ju võtate oma rahakoti sisu teemaks kogu aeg, hahahaa, ole nüüd! Reisidele kuluvad summad olete palumata pidevalt ise letti ladunud, samas nüüd kurdate, et raha nii vähe, et ei saa oma kodu lubada. Ärge võtke teemaks siis neid asju, kui ei taha, et inimesed täpsustusi küsivad.

          4. No mu jaoks on see arusaamatu, et ma olen sada korda sellest reklaamirahast rääkinud ja ikka tõmmatakse see kogu aeg siia vahele. Ükskama mis teema on. Eks ma siis teen endale paremasse veergu sellise listi: sissetulekud: Meelise palk; lastetoetus; blogi bännerid jne :D

  20. Ma ei ütleks et suur palk= ebameeldiv töö. Mul on isiklikult päris kobe palk (rohkem kui 2500) ning rügan meeleldi. Päris enda kodu veel pole ning meeldib samuti reisida mööda maailma. Samas ei kavatse üüripinnale jääda, kui muud ei saa, pärandan korteri hiljem lapsele- kes pääseb ehk seeläbi suurest kodulaenust. Vot nii. Aga lohutuseks võin öelda et veidi põhjapool on korterid veel oioioi kui palju kallimad :)

    1. Me ka ei väida ju, et suur palk tähendab kohe nõmedat tööd. Meelis lihtsalt proovis vahepeal, et oo, saan rohkem raha, aga no polnud õnnelik seal.

  21. elan väikelinnas ja maksan maja eest pangalaenu 225€ kuus, samal ajal nii mõnigi tuttav maksab 2-3 toalise eest 250-300€ pluss kommunaalid. Ajuvaba on üürida… Ma teie asemel kaaluks elukohavahetust teise linna, Tartus näiteks ka palju võimalusi, suurematsorti linn, võiks ju sobida? Ei?
    Teine variant jah Marileen ka tööle ja küllap siis aastakese või poole pärast pank laenu ka annab (eeldusel, et seni kõik kulud kontrolli all hoiate, sest pangad võivad usinalt näkku panna ka mingite Elisa arvete tõttu! Jah, teatud pank käskis meil Elisa arved väiksemaks saada, et laenu anda)

  22. Siin on nüüd kaks eraldi teemat kokku pandud. Üks asi on, kui oletegi teiste prioriteetidega inimesed ja ütlete ausalt, et oma kodu ei taha, paikset olemist ei taha, tahaks reisida vms. See on täiesti ok. Ka sellist eluviisi peab natuke planeerima ja kõike korraga teatavasti ei saa – nii kui ühe valiku oma elus teed, pead millestki muust selle kasuks loobuma. Aga see selleks.

    Teine teema on, kui sa ütled, et ei saa aru, kuidas tänased ostjad on sissemaksu raha kokku saanud ja et teie korjaksite seda 6 aastat ning selleks ajaks ei teagi, mis on hindadest jälle saanud. Tänased ostjad hakkasid ju ka raha koguma x aastat tagasi, millal nemad ka ei teadnud, mis tulevikus üldse saab. Aga tulevik jõudis vaikselt kätte ja nemad jõudsid oma eesmärgini. See on teil veidi naiivne arvamus. Kas tunnete, et teistel on kuidagi maagilisemalt kergemini elus läinud või et teistel on suuremad sissetulekud? Nagu selline ohvrimentaliteet. Tegelt on kõikidel inimestel üldiselt sarnased võimalused ja sarnased valikud. Need, keda teie praegu kadestavalt vaatate ja mõtlete, et kuidas küll ta saab osta 180 000 korteri, siis noh viimased 6 aastat äkki vaatas see ostja teid kadestavalt, et kuidas te küll saate nii palju reisida ja väljas käia. No näiteks. :)

    Lõppude lõpuks on igaühel samad võimalused kuskile jõuda ja midagi teha. Ainult prioriteedid on erinevad ja sellest tulenevad erinevad elud. Mõnel on metsik drive ja tahtmine saada rikkaks ning ta ongi valmis ohverdama kõik muu ülestöötamise ajaks. Mõnel on suur vajadus olla vaba ja end mitte liigselt kinnistada kuskile. Sellised nomaadid ka ohverdavad miskit oma elustiili nimel, no näiteks hardcore ringireisijad ei saa üldiselt pere alustada, sest nende suhted ei kestagi nii kaua jms. Teie kahjuks tahate igast maailmast ainult seda paremat osa. :D Selleks peaks olema mingi paralleeluniversum, kus on olemas üheaegselt oma kodu, palju pappi, töö, mis meeldib, aega perele, hipsterlik suhtumine materiaalsete asjade ebavajalikkusesse, reisid, pool elu tais ja pool elu eestis jne :D No saate aru, et kisub natuke 10 erinevaks eluks, mida ühte kuidagi ei mahuta. See on kas naiivsus või otsustusvõimetus. Mida te tegelikult elult tahate? Selle vastuseni jõudes rahuneksite ja lõpetaksite enda võrdlemise ja enda valikutes kahtlemise. :)

  23. Minul on sellest suhtes väga vedanud, et olen 31 ja alates 25. eluaastast on mul täiesti isiklik 3-toaline korter kesklinnas. Ilma igasuguste laenudeta. Sain päranduseks. Pidin küll veidi remontima, kuid kuna oli üsna heas korras algusest peale, siis suurt midagi pole pidanud tegema. Seega maksan ainult kommunaale. Ja kuna sissetulek on ka üsna hea, siis kätte jääb palju raha. Hetkel elan siin üksi, kuid olen elanud ka koos elukaaslasega ja siis ka mõnda aega korterit välja üürinud.

    Kuid, kui mul sellist võimalust sülle poleks langenud, siis ma kindlasti võtaks laenu ja ostaks. Sest oma isikliku elamise tunne on ikka hoopis midagi muud. Kunagi nooremana elasin üürikates ja seda aega tagasi ei igatse. Praegu ei ela enam mitte ükski mu sõber üürikas.

  24. Kas kôik eelnevad, kes siin endale kodu on ostnud, elavad reaalselt ka 30 aastat selles korteris? vaevalt. Neid noori on vâhe, kes kindlustavad hetkel sellega oma nn pensionit. Pealegi ma ei saa aru miks Eestis üürikortereid omavatele inimestele viltu vaadatakse. Soomes ju siiani popp pigem vahetada üürikaid.

    Me oleme noored ja ostsime ka endale korteri Tallinna. Pidime vanast üürikast lahkuma ja sobivaid üürikaid polnud lihtsalt. Sattusime lihtsalt lôpuks niihea diili peale, et saime sama üûrisumma eest endale suurema oma kodu. Meid päästis loomulikult tagatise olemasolu. No nüüd meil laps kasvab oma kodus. Meie mötleme siin juba, et paari aasta pärast tahaks vb korterit vahetada. Veel suurema vastu. Olgu see uus korter panga v suvalise tädi oma, mul ei ole vahet. Ja uskuge lapsel on seal hea elada, kus on armastav pere, mitte kellele kuulub korter! Ja ma ei näe samuti mötet maksta eluhinge korteri eest, kui ma tean, et 10 aasta pärast tahaks alles majja kolida kuskile. Hetkel elame nii nagu rahakotile on mönusam ja elu tuleb ka elada!

  25. Kinnisvaraga ja üldse hindadega ongi asjad pekkis. 2008 ehitasime endale 157 m2 maja umbes miljon krooni eest. Praegu teeme uut 70 m2 sauna ja ära on kulunud 80 000 eurot ja ikka pole veel päris valmis.

  26. Kôik väga ôige, mis Meelis kirjutab aga päriselt ma ei mõista kuidas teil on vôimalik selliste sissetulekute juures endale uusi IPhone vms lubada?

    1. Selle asja nimi on järelmaks. Elisa pakub null sissemaksu ja null intressiga telefone. Olen nende klient olnud 20 aastat umbes, seega pole ma varem operaatorit vahetanud ja ilmselt ei tee seda ka lähiajal, seega, las see telefon tiksub…

      1. Seega kõik need uhked objektiivid, kitarrid, telefonid ja muud luksused tiksuvadki järelmaksu peal? Hallooo! Seal ongi teie kodu :)
        Kas tõesti on nii oluline pidevalt tähtpäevadeks ja niisama “hea abikaasa” olemiseks koju mingit luksuslikku träni vedada? Kas tõesti tekitab see endas hea tunde, et elad hästi, on häid asju? Ma ei noki, ma tõesti üritan aru saada miks. Mina lihtsalt olen teistsugune ja tõesti üritan hetkel mõista :) te ju elate üle oma võimete..

        1. Järelmaksu peal on meil ainult telefonid
          Kitarr maksis 35€ näiteks, see ei ole ju mingi proffikas, lihtsalt vidin – seega ka ei investeerinud sellesse sotti või rohkem. Objektiiv on end ammu “tagasi teeninud”. Kasvõi mu enda toidupildid on tänu sellele palju ilusamad jne

  27. Meie elame ka siiani (mees juba 35 ja ma veidi noorem) üürikorteris, aga tahaks väga oma kodu. Probleem on aga selles, et tahaks ridaelamuboksi, majaosa või maja ning nede hinnad paraku Tallinnas/lähiümbruses väga kallid. Linnast kaugele (ehk rohkem kui 10 km linna piirist) kolimine pole kindlasti meie jaoks, sest siis maksaksime bensiini peale selle raha, mis linnas läheb kallima eluaseme soetamisele. Niigi on meil palju autosõite vaja töö tõttu teha. Et meil pole venamatel võimalik meid eriti sissemaksuga toetada, siis peame selle raha ise koguma. Seda tasapisi teemegi, aga samas tundub see eesmärk praegu kuidagi nii mõtetu ja kauge. Lisatagatist pole ka kuskilt võtta. Korterit pole mõtet meie arvates osta, sest see pole meie unistus ja praegu üürikorteris meil päris odavad elamiskulud. Õnneks korter sama juba 6 aastat ja väga hubane, aga kuna nüüd oleme ka lapsevanemad, siis vajame millalgi rohkem ruumi juurde ja oma kodu oleks ideaalne suurem pind. :D Me reisinud üldse eriti pole. Raha oleme investeerinud oma kodusse mööblina, sest seda saab tulevikus ka oma päriskodus kasutada. Palgad meil mehega võrdsed, kahepeale kokku 1900€….aga selline palk alles viimased kaks aastat. Enne teenisin poole vähem, sest alles õppisin. Mõlemal kõrgharidus mehega, ma avalikus- ja ta erasektoris. Keskmised eesti inimesed seega, aga näed oma tagasihoidlikku majakest või ridaelamut soetada pole jõudnud.

  28. Mina olen 23.aastane 2 lapse ema. Elasime kuni teise lapse sünnini üürikas, kuid siis otsustasime teha oma elus suure muutuse ja soetada oma kodu. Kemplesime pangaga väga kaua, kuna seadused muutusid ja emapalka enam ei arvestatud sissetulekuna, kuna pole jääv. (sain riigipoolset emapalka-varem ei töötand). Kui oleks kehtinud vana seadus , oleksime saanud laenu 100000eur ja uue korteri, uue seadusega vaid 38000eur. Karm !?

    Kuna ostusoov oli suur, ei vandunud me alla. Ostsime ülivana korteri paneelmajja ja otsustasime teha kapitaalremondi enda maitse järgi. Tänasel päeval, kui möödunud poolteist aastat, mõtleme, et see ei olnud vaeva väärt. Saime suure laenu kaela ja istume veel pooleliolevas korteris. Tuleb ju maksta pangalaen, elamiseks raha ning remondiraha. Väljaminekud on suuremad kui sissetulekud. Tuleme toime vaid seetõttu, et abikaasa teeb altuurasid. See pole ju elu !! Ei saa perega nautida kvaliteetaega , mõtted vaid raha juures, kuidas hakkama saada.

    Kahetseme oma otsust väga, eriti mina, kes seda kõige enam soovis. Mõttes kaalume tuleval aastal korteri müüki. Müügisummast maksame ära pangalaenu ja vaatame, mis alles jääb. Kui alles jääb paras summa UUE kodu ostmiseks, siis ostame…kui ei, siis tagasi üürikasse. Üürikas oli elu kuidagi pingevabam ja mõnusam. Mõnele tundub see mõte vist segane, kuid meie sisimas tunneme nii .

  29. 3aastat tagasi ostsime mehega korteri. Sissemaksu kogumisel nägime vaeva rahaliselt kokkuhoides ja sobiva kodu ostsmisel pidime ikka raha juurde laenama vanematelt. Mees käis tööl firmas kus ta ei olnud väga rahul kuid oma kodu ostmise motivatsioon oli nii kõrge et ära ka ei tahtnud tulla, tänu tema suuremale sissetulekule ostsime oma kodu sest oli suur soov ja olen väga õnnelik et see oli võimalik. Nii palju kui ma olen kuulnud teiste noorte tuttavate käest siis peamiseks probleemiks on sissemaksu raha, sest paljudel ei ole võimalik seda piisavalt koguda. Osad minu tutvusringkonna noored on kolinud tallinnast kaugemale ja soetanud soodsama kinnisvara ja mõned elavad veel üürikorteris. Palgad on aastatega tõusnud kuid kinnisvara hinnad samuti. Nokk kinni saba lahti olukord. Meile mehega meeldib samuti väga reisida, vahepeal ei teinud me seda 2 aastat sest oli vaja korteriostuks raha koguda ja siis seda sisustada ehk kogu vaba raha läks elamise alla kuid seegi oli põnev etapp elus. Ma ise näen et ideaalne oleks see kui te mõlemad leiaksite meelepärase töö suurema palga eest. Ehk saate blogisse kirjutada et mis oleks teie mõlema soovitud töö, blogis on palju jälgijaid ja ehk saaksite meelepärase töö kõrgema palgaga läbi lugejate? Ma isiklikult olen mitmeid tuttavaid tööle “sokutanud” sest viinud tööandja ja tööotsija kokku, hoiaksin hea meelega silmad ja kõrvad lahti.

    1. Ma ei saa ju tööle minna, Hedon keeldub lasteaias käimast. Ma saaksin kodus teha mis iganes kirjatööd. Teha midagi, millel on kindel tähtaeg vms, kasvõi saan öösel teha, lapse une ajal vms. Aga lihtsalt kuskil kohapeal kellast kellani olla ei saa. Samas kui saan Töötukassa abiga oma äri püsti panna, olekski juba sammukese lähemal, aga samas see tähendab veel rohkem raha kadu, sest endale palka makstes maksan ma lolliks :D

  30. See Meelise näide city24-st tundub natukene ikka kehv. Minu arust, kes otsib see leiab. Meil on Nõmmel, väiksemas majas, raba kõrval, tupiktänavas 4-toaline korter ja selle hind oli 110 000. Meie all on müüa 3-toaline korter (sama suur nagu meil, lihtsalt teise tubade jaotusega) ja selle hind koos garaažiga on 130 000. See küll vajab remonti tegelikult aga olen kindel, et omanik annaks hinnast alla lõpuks.

    1. Muidugi, kes otsib see leiab, aga see oligi suvaline näide. Point on selles, et hetkel ongi korteritel ulmehinnad ja “meie palga juures” võimatu midagi saada.

      1. Ei ole ju ulmehinnad kui tegelikkuses saab korteri poole odavamalt. Rumal on sellist näidet tuua, sest see pole ju ainuke korter mis müügiks. Ei pea ju kohe kõige kallimat korterit ostma ja kui oleks tõeline soov, siis hädaldamise asemel tuleks hakata seda raha koguma. Selle “reisifondi” võiks tõepoolest ümber nimetada “oma kodu fondiks”. Sissemaksuks piisab reeglina ikkagi 10%, seega, kui osta isegi 100 000 eurone korter, oleks sissemaksu raha 1-2 aastaga koos. Ei ole ju eriti ulme…

        Loomulikult on hinnad praegu kõrgemad kui majanduslanguse ajal, aga sellega tuleb arvestada ja otsida kas korter mis ei kaota väärtus või osta selline mis praegu on alahinnatud.
        Ja 2 aasta pärast kui raha koos, võib juba crash olla üle käinud ja korteri hinnad hoopis langenud ja saab hoopis parema korteri endale lubada :D You never know…

  31. Kõige olulisem on ajastus millal osta – praegu minu hinnangul on hinnad sellised, et kui saab üürida hea hinnaga, siis tasub seda ka teha. Mõne aasta jooksul juhtub see, mis juhtus siin aastal 2008, kinnisvarakrahh – eeldatavalt.

    Mina ostsin aastal 2011 Lasnamäele (paljud ei koliks sinna never-ever), aga-
    1. Asukoha poolest oli see väga hea (Laagnas) – maja oli 3 aastat vana
    2. Hind oli supper (kahju, et tol hetkel rohkem pappi ei olnud, oleks kohe kaks ostnud.) – 3 toaline korter (55m2) – 50000€ (korter oli seniajani tühjalt seisnud, ehk siis tutikas)
    3. Kuna tundsime, et hakkab väikseks jääma, siis müüsime 2015 aastal maha ja ostuhinnast saime 60% rohkem.
    Nüüd kolisime Tallinnast välja, kuna hind oli hea ja kodu saime kujundada nii nagu ise soovisime (tegime 0st) ja kodu on 3x suurem kui ennem. Pangalaen samas ainult 300 eurot.

  32. Olen kasvanud ülesse üürikorterites. Pidevat kodu ja koolide vahetamist ei soovita kellelegi. Lapsena on ikka tunda kas see on sinu enda tuba või ajutine. Ja täiskasvanuna ei suudaks ka ette kujutda, et elan kellegi teise valitud köögimööbli või tapeediga. Te saate niikuinii kunagi selle sissemaksu raha kokku, kas või läbi s**a aga ikkagi saate. Proovige vähem hetkes elada ja pigem suuremat pilti vaadata.
    See on täiesti normaalne, et te hakkate oma kodu peale mõtlema. Elu prioriteedid muutuvad. Te olete piisavalt saanud maailma näha ja nüüd on aeg oma koduks. Pärast saate ju uuesi reisile minna, ega see Tai kuhugi ei kao.
    See oleks väga täiskasvanulik otsus teist kui te “ohverdate” 4-5 aastat oma elust (mis on ju veel 50 aastat pikk) oma kodule.
    Hea, et teil vähemalt see mõte on raha koguda, seegi algus :)

  33. Ma olen suht kindel, et teie pere sissetulekud koos selle pildistamisteemaga ja blogiga on suht samad, mis meie perel nii, et kui meie saime sissemaksu raha kokku, saate teie ka. Me kogusimegi lapseootele jäämisest alates umbes neli aastat raha ja ülejäänud summa laenasime, saime kolmetoalise heas korras korteri väikses majas, kesklinna lähedal. Remont oli 2015 tehtud ja köögimööbel/tehnika sees. Sellise suhtumisega, et “ah niikuinii ei saa, nii et kulutan siis 5000 reisimisele parem” ehk tõesti ei saagi… Meie need aastad (lapse esimesed eluaastad siis) reisil ei käinud, ostsime kodu ära ja nüüd saame jälle vabamalt elada. Ka reisida. Samas ei raiska ikkagi ja paneme alati raha kõrvale. Igakuine laenumakse koos kindlustusega ja laenukaitsekindlustusega on vaid 100 euri rohkem kui üürikas oli, samas koreter on suurem ja enda oma. Meil rikkaid vanemaid, ega sugulasi pole, kellelt pärandust/rahalist abi oodata ja just selle pärast, et lapsele midagi jääks juhul kui meiega midagi juhtuma peaks need mõned aastad kokku hoidsimegi. Lisaks olen ise lapena üürikast-üürikasse kolinud ja oma lapsele seda ei taha. Ja veel lisaks tõid välja, et kui midagi peaks juhtuma, siis vahetate üürika väiksema vastu-kui meil midagi peaks juhtuma, müüksime korteri maha ja ostaks samuti väiksema, kommunaale maksma peab igal pool ja kui valida, kas maksan üüri võõrale/laenu oma asja eest pangale, siis mina valiks viimase.

  34. sorry, aga see oli küll nüüd väga selline innotähismaa maitsega tekst. meelisel on imeline oskus kirjutada kuidagi… kahtlaselt:P sisu oli enam-vähem, aga üldmulje…
    iseenesest ma olen muidugi nõus, et normaalsel palgatöölisel on ilma mingite pärandusteta, vanemate abita vms väga raske oma kodu saada, oleme ise täpselt sama probleemi ees.

  35. Ma isiklikult ei näe mingit probleemi kas või elu lõpuni üürikas elamisest, välismaal vabalt elataksegi nii mõneski suurlinnas. Ainult siis tahaks ka Tallinnas ses osas suuremat stabiilsust, et ongi spets üürimiseks ehitatud majad, mitte et pesitsed kellegi erapinnal, kuni ta teatab, et kolib nüüd ise tagasi vms. See ei meeldigi hetkel üürikate juures, et enamik neist olude sunnil välja üüritud kellegi teise kodud, ülesütlemistähtajad lühikesed ja pruugib sellel omanikul nt ootamatult naisest lahku minna või Soomes tööst ilma jääda, kui järsku tahab sisuliselt üleöö tagasi kolida.
    Teil veel isegi jopanud, et saanud nii kaua stabiilsust nautida oma kohas. Võiks ka teistmoodi olla, et järgmine kord nii ei vea ja istute kord aasta või paari tagant kohvrite otsas jälle väikse lapsega.
    Kriisiajal toimetuleku osas on mul ka oma arvamus: enda kinnisvara saad siis teenima panna, üürid välja ja saad ise selle raha eest odavamas üürikas elada. Aga kui sind üürikast tänavale tõstetakse kriisiajal, kus sa siis lähed? Maale sugulaste juurde? Kaua sa kuded seal ja proovid sealt eemalt Tallinnas uuesti jalga ukse vahele saada?
    Ma ka teie asemel vist pigem säästaks. Vat üksikul noorel inimesel on tõesti raske kodu osta, aga te ju olete abielus, see juba on suur eelis. Kvalifitseerute noore pere alla. Kui Leenu ka töö leiab, on reaalne võimalus. Kui saad aastas 5 tonni reisidele kulutada, koguneks sealt kokku hoides sissemaks ju u 5 – 6 aastaga, see aeg läheb lennates. Oleks te 5 aastat tagasi säästma hakanud, oleks teil täna juba kodu :)

    1. Me saaks hetkel panna 50 eurot kõrvale iga kuu. Kohe kohe emapalk lõppemas, siis on 50 euri ka suur raha. Nii võibki seda koguma jääda näiteks ;) kahjuks

  36. Mina ei tea, mu arust pole pangalaenu saamine midagi nii lihtsat.
    Mina otsisin endale Tallinna lähedale maamaja, maks tunni kaugusel. Lõpuks leidsin sobiva, rongiga 40 min Tallinnast, remonti vajav aga elatav.
    Enne käisin pankades küsima, palju üldse laenu saaks ja mis hinnas maja olla võiks.
    Mul endal oli 10 tuh (vana maamaja müügist, kogudes ei tea kaua oleks läinud) sissemaksuks olemas, tagatist mitte.
    Kui laenu küsima läksin, siis Kredex ei toetanud enam kuigi tingimustele vastasin, üks pank nõudis sissemaksule lisaks Tallinna!!! kinnisvara tagatiseks, kolmas pank leidis et mul võiks olla kaaslaenaja, kes pool siis kinnisvarast omale saaks. Lõpuks neljas pank andis aga sellel tingimusel, et sissemakse oleks 13 tuhat. Ja ütlen et laenu küsisin üldse 30 tuhat ainult ja sissetulek oli 900.- kätte.
    See kuidas ma Tallinna omale kodu ostetud saaks, ei kujuta ettegi ja ole väga kokkuhoidlik.

    1. Selle summa peale ei tahetagi väga laenu anda, sest nagu näha, selle eest saab remonti vajava maja. Kui me laenu küsisime, siis konsultant ütles, et väga hea summa küsime, et sellist 70 000 keskteed väga ei näe, enamus tahavad kas alla 40 000 või siis hoopis üle 100 000 juba. Esimest ei taheta anda, sest sel juhul ei ole ostetav maja pangale riski väärt, seda ei müü maha selle hinnaga ning teisel juhul ei ole tõesti enamikel inimestel palgad nii suured, et nii suurt laenu lubada. Ja jutt jumala arusaadav.

    2. Jaaa see laenu saamine pole nii kerge. Nii väga ju tahaks endale pooleks eluks laenu kaela aga ei anta, kui pole sissemaksu või lisatagatist. Tõesti ei taha oma vanemate vara tagatiseks panna, iial ju ei tea, mis võib juhtuda.

      1. Ja paljudel minu tutvusringkonnas on saadud, kas siis naise või mehe poolsetelt vanematelt sissemaksu raha või tagatis vōi vanemad võtavad enda nime peale laene jne jne. Meil hetkel sellist võimalust ei ole ja nii tundub ikka suhteliselt lootusetu :)

        1. Sama siin. Me muidugi pole küsinud Meelise emalt, et kas ta tahaks sissemaksuraha anda või oma maja(d) tagatiseks anda…

  37. Selle töökaotuse argumendi peale ütlen seda, et pangad pakuvad erineivaid laenukindlustusi ( nt töökaotuse, töövôimetuse jms vastu). Palgatöö puhul on ju alati võimalus, et kaotad töö ega selletõttu siis elu elamata ei saa jääda.

  38. Mina olen seda usku, et kinnisvara on väärtus ning oma kodu on seda investeeringut väärt. Elamispind ei pea olema ju uhiuus ja ülikallis, kortereid ja maju on väga erinevates hinnaklassides. Kredex annab väikese lapsega perele laenu 10% sissemaksega. Kui ikka oma kodu soovida siis võiks ju kasvõi ühe aasta reisifondi hoopis kodu sissemakseks panna. Ja ega kinnisvara omamine siis kedagi sunnismaiseks tee. Kinnisvara saab ju alati müüa või siis üürile enda (ning saada endale selle arvelt regulaarne lisasissetulek).
    Mulle ka natuke tundub, et see koduteema tegelikult kripeldab teil veidi hinges. Vaadake kinnisvaralehtedel reaalselt kättesaadavate hindadega objekte ja näete, et oma kodu võib olla kättesaadav. Ja kui tulemuseks on päris oma kodu siis võib ju aastakese teha ka vähem meeldivat ning kõrgemalt tasustatud tööd.

  39. Kinnisvara teema. Meeletult head postitused/vastused peaaegu kõik, ja mega head nõuanded mis nii hästi Leenule ja Meelisele loogiliselt lahti seletatud. Super. Ise ka pooldan oma kodu ja neid mul jagub ja olen selleks vaeva näinud, ei ole priisanud rahaga. Hästi, ma saan aru kui minnakse reisile uusi kohti avastama ja on huvitav aga te käite ju igakord seal samas kohas tais Phuketis, ja selle eest välja käia rohkem kui 5000 euri on minu jaoks absurd raha raiskamine. Ma koguksin jooksvalt seda raha oma kodu jaoks iga kell. Kompleksides inimesed tahavadki välja näha nagu sellised rikkamad ja priisatakse arutult, aga kahjuks see on nii, et te kogute suurt raha mingi ühekordse elamuse eest ja lööte sella laiaks ca 2 nädalaga aga 5000 eurot oleks juba suur osa teie tulevase kodu sissemakse raha mis on püsiv investeering. Mäletan Leenu kui kuskil oma blogis seoses reiside broneerimisega mainisid, et Meelis ütleb et lollidelt tulebki raha ära võtta (noh need kes reisivad läbi reisibüroo) aga tuli meelde selline lause, et lollil ei saagi raha olema, ta ei oskaks sellega nagunii midagi tarka teha. Kahjuks küll teie elustiil on priiskav kuid hästi toimetulev inimene ei priiska rahaga, seepärast ta ongi hästi toimetulev. Elate sellist liblika elu aga sisemas siiski igatsete oma püsivat kodu. Kui lõpetaksite sellise pehmelt öelda arutu priiskamise, siis oma kodu tuleb ka teile. Selle teema all on niivõrd palju mõistlikke kommentaare mõistlikelt inimestelt. Väga nauditav lugemine, konkreetste näidetega tehakse asju selgeks puust ja punasega. Edu.

    1. Esiteks, me ei priiska. Paljud asjad mis tunduvad ilmselt priiskamisena on blogi koostööd, mille eest ma ei maksa.
      Teiseks, palun loe mu Tai postitusi. Ma ei maksaks iialgi 5000€ Tai reisi eest :)
      Mu point ongi selles, et reisifirmad küsivad 1500€/nägu, kui ise bronnida ja osta, siis tuleb poole odavam.
      See 5000€ oli pandud aasta peale. Suht suvaline summa :) lihtsalt näide

  40. Täiesti prioriteetide küsimus.

    Tahate reisida, järelmaksuga träna kokku osta, pidevalt väljas söömas käia jne, palun väga. Ehkki ma tegelikult ei kujuta ette, kuidas te üldse oma praeguste sissetulekute juures seda kõike teete.

    Tahate kodu, siis tuleb lihtsalt veidike end kokku võtta ja reaalsusele näkku vaadata. Leen peab lihtsalt tööle minema ja Hedon lasteaeda, paha lugu küll aga saab hakkama, saavad teisedki hakkama. Oleks muidugi võinud juba varem veidi emapalgast kõrvale panna jne aga see teil kombeks siiani ju ei ole. Kaks madalat palka on juba oluliselt parem kui üks, lisaks veel muud sissetulekud ja ei ole üldse nii hull see asi. Paar aastat kokkuhoidlikku elu ja saate vajalikud summad kokku küll. Muidugi võiks reaalsusele ka ses suhtes näkku vaadata, et te lihtsalt ei saagi endale nö unistuste kinnisvara äkki, tuleb olla veidi paindlikum selle asukoha ja muu suhtes. Algul odavam korter ja natuke vaeva näha, siis ehk lootust järgmise sammuna juba suurem ja parem vaadata . Karm värk aga selliste sissetulekute juures ei saagi kõike ja kohe ja koguaeg endale lubada, natuke naljakas muidugi, et mitte nii esimeses nooruses inimesed seda endale ei teadvusta.

    Teenime ise abikaasaga ca 3000-4000 eurot kuus ning see võib teid väga üllatada aga ka meie ei saa endale koguaeg kõike ja korraga lubada, vaid teemegi valikuid. Tahaks hirmsasti talvel kuuks ajaks kusagile Lõuna Ameerika saartele põrutada aga kuna hetkel teeme kodus remonti ja ka päris palju mööblit tuleb soetada, siis hetkel jääb reis ootele ja läheme siis kui remont tehtud ja uus tagavara olemas. Ei osta lennupileteid endale ette võlgu, sest ikka ilgelt tahaks minna.. Ja vot ei võta endale ligi tonnist telefoni järelmaksuga, sest see ei ole lihtsalt eriti mõistlik, eriti kui selle kogusumma ületab teie pere kuueelarvet. Null intress on ka muidu suht lollus, sest intress on juba hinna sisse arvestatud. Majanduslik mõtlemine on teil ikka naeruväärne.

  41. tahtsin ka kirjutada, et meil on kindlustus töökaotuse puhul. Sel juhul maksab pank 1 aasta sinu laenu. Nii et ei tasu karta, et päris tänavale tõstetakse ja tööpuudust ju meil ka pole, midagi leiab ikka. Kui ikka vaja pere toita ja laenu maksta, siis tuleb teha ka sellist tööd ajutiselt, mis väha meelepärane ei ole. Ma ei kujuta ette elu ilma oma koduta, see on mulle kõige tähtsam asi üldse Üürikas ei saa ju midagi enda maitse järgi teha, kodu kujundada, detailidega mängida…mida vanemaks saate, seda raskem on laenu saada, sest laenupikkus jääb väiksemaks ja tagasimakse kasvab.

  42. Mõnel pool on tavaline, et sõidetaksegi 1-1,5 tundi tööle ühistranspordiga ja kuni 60 km linnast on veel see kaugus, kust kannatab ka iga päev tööle käia. Meil oli aastaid tagasi valik, kas pisike korter Tallinna, lapsega pead jalad koos või suur ridamaja Tallinnast välja, 40 km kaugusele. Mõtlesin ise, et kodus olen ma ikka rohkem aega kui tööle sõidule kulutan ja pealegi sain osad päevad kodukontoris töötada, laps aga sai terassilt kohe õue astuda ja kõiglile oli ruumi, suurepärased naabrid tulid plussiks kaasa. Meie rongiliiklus on ka juba selline, et saabki autoga raudteejaama sõita ja rongiga Tallinna, rongis on võimalik lugeda ja mõelda, pealegi ei ole vaja parkimise pärast Tallinnas muretseda. Raplamaa serv on Tallinnale lähemal kui mõni Harjumaa kaugem vald aga Raplamaale ei osata otsida ja sellepärast on sealne hinnatase odavam, seal on ka raudtee ja Viljandi maantee toob Järvele välja, autoga tulles ei ole erilisi “pudelikaelu” erinevalt Pirita poolt tulemisega. Aga kui mõlemad autoga ei sõida, on päris maale kolimine veidi keeruline, samas aga tekib kohe motivatsioon autojuhtimine ära õppida.
    Kaasaegsed autod ei ole sugugi nii kütuseröövlid, minu oma võtab 5 liitrit 100 le keskmiselt ja see teeb töölkäimise keskmiseks kuluks 5 eurot autoga päev.

  43. Mina olen samuti hetkes elamise poolt. Ema ja isa lahutasid kui olin laps, isa jättis 4-toalise korteri Lasnamäel kinkelepinguga mulle. Kui olin 25 siis müüsin korteri väga hea hinnaga maha ja võtsin perekonnalt väikese laenu, et osta uusarenduses suur 2 toaline korter. Laen on tagasi makstud (ilma intressiteta) Olen abielus ja ühe lapse ema. Ja ei ole meil ühtegi laenu ega isegi järelmaksu mitte. Mina olen kodune, mees teenib 1600 kätte (8 h päevas, nädalavahetused vabad) Enamus vaba raha läheb reisidele. Ei unista me suurest majast vms teades, et sel juhul on siis panga omaga tegu. Olen näinud mitme tuttava lahkuminekut pealt ja oi siis seda arvete klaarimist kui on ühine laen. Tulevikku mitte keegi ette ei näe ja aastakümneid olla panga ori, meie seda küll ei soovi. Kuidas öeldakse, et pank annab vihmavarju, kui päike paistab ja võtab selle kohe ära, kui sadama hakkab.
    Olete väga tubli perekond :) Reisimine arendab last tohutult, koos viibitud aeg jne. Laps hindab seda tulevikus olulisemalt rohkem kui tööd rügavaid vanemaid.

    1. Sa saad hetkes elada tänu sellele, et sul on oma kinnisvara ning tänavale sind keegi ei tõsta. Kui aga on valida, kas osta endale panga abiga korter ehk püsielukoht või raisata see raha reisidele, tuleks tõsisemalt valiku üle mõelda.

  44. Elaksin ka nii nagu teie. Reisimine on fantastiline. Praegu kui tahate, võite terve perega kasvõi uuesti Austraaliasse minna. Blogige edasi. Kodu võiks olla olemas kui laps alustab kooliteed.

    1. Austraaliasse lapsega – niisama ei saa, sa oled potensiaalne “tulid hea elu peale!” muidu tõmbakski minema!

      1. Näe ma pole kursis.
        Aga ma prooviks ikka kuhugi…enne lapse kooli, kasvõi Alaskale kalavabrikusse.
        Tark on muidugi paikseks jääda, oma firma, töö, töö…eestlaslik

      2. No aga kas te ei oleks siis potentsiaalised “tulid hea elu peale!” Austraalias;)? Ikka ju.

        1. No olekski kui läheks ju. Aga ei saagi minna “perega” sinna. Sinna saabki minna vallalise ja reisihimulisena, nii nagu käisime :)

  45. Mind alati panevad imestama inimesed, kes karjuvad oma kodust vanuses alla 50a. Kust kohast see teie kodu on? kui see on laenuga ostetud on see panga oma. Elan ise välismaal ja siin küll keegi ei karju oma kodust kui on laenuga ostetud siis vastatakse ka, et laenu korter/maja on. Kui see kunagi teie oma on ja pangale võlg 0 siis räägime edasi.

    Üürida tuleb ka osata, korralik tausta uuring ja natuke kogemust on alati abiks. Pole kordagi end võõrana üürikas tundnud. Ka kaks väikest last kasvamas üürikas ja ei mingeid probleeme, korter hubane ja mõnus. Remonti teeme oma taskust ja omaniku loaga, seda siis enda tarbeks. Välja kolimisel on ette teatamise aeg 2 kuud, oma õigusi teades ei saa keegi sind õue niisama üleöö tõsta .

    Laenuga maja ostu soov on ja meie kogume nii, et üks aasta kõik vaba raha läheb kogumisfondi, järgmine aasta reisime ja naudime rohkem elu. Kui kuangi sissemaksu raha olemas, otsime ja kui leiame ka ostame oma unistust kodu.
    Lisaks läheb meil arvelt iga nädal väike u 15 euri automaatsult hoiukontole, seal koguneb raha nö mustadeks päevadeks v vajadusel sissemaksuks.

    Edu teile. kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

  46. Ah jumal mis põete, elage yyrikas, milles probleem. Nautige elu parem :). Mida te selle kinnisvaraga veel peale hakkate :D

  47. Kas selle peale pole mõelnud, et ostate korteri ja teete sellise üürilepingu, mille tulemusel korter teile jääb? Meie tegime maja ostuga nii. Maksime iga kuu omanikule 300€ nö üüri. Pangast laenu ei saanud. Notari juures tegime üürilepingu. Kui summa tasutud, maja meie. Me siiski vahepeal tiba laenu saime. Maksime maja jäägi ja tegime remondi. Ehk leiaks linnas ka mingi taolise variandi.

  48. Eks pealinnas ongi sellised hinnad. Nii kui paar sammu khm mitukümmend kilomeetrit eemale liigud, langevad ka hinnad. Kuid kahele noorele on näiteks ka juba Pärnus oma kodu muretsemine ulme. Pangad annavad laenu ainult väikestele korteritele, maamaja unusta ära ja siis räägitakse, et propageerime seda, et noored maale koliksid…

    Meie saime elukaaslase venna abil raha sissemaksuks, miks ei olnud iseenesest suur tänapäeva mõistes (maja kohta) ehk ca 13 tuhat. Kuna tahtsime ruttu kolida, muidu oleks mõne aastaga ise kogunud. Maja maksis 44 tuhat. Vana talumaja. Puhtalt tänu panganõustajale saimegi selle maja, mitte keegi teine poleks meid läbi kirjutanud…
    Ehk siis kui sa tahad osta talumaja, pead sa selle pm ise välja ostma või kellegi teise maja tagatiseks panema (kõvasti suurema väärtusega) või mitte maale kolima, sest nad ei ole nõus toetama oste mis eeldavad remonti…

    Selline mulje jäi ja eks ta enamjaolt nii ka oli. Aga maja saime ja elu on lill. Kõik need peamurdmised, higistamised, pisarad ja summad mis me siia alla laome, on OMA KODU väärilised! :)

  49. Olen hetkel 28 aastane ja peamine põhjus miks ma kodulaenude mõttes väga ettevaatlikul seisukohal olen, on suhted. Üksida enamus laenu maksta ei suudaks aga oleme ausad- suurem enamus ei suuda/ei oska ka suhteid hoida. Ja siis hakkab see trall pihta, et kes, kus elab ja mida maksab.
    Ja mis puutub lapse kasvatamisse- mina kasvasin oma kodus, mitte üürikas ja ikkagi olin lõpuks kompleksides teismeline, pekkis emotsioonidega. Korter ei kasvata lapsi, vanemad peaksid seda tegema.
    Mingil hetkel tahan küll oma kodu aga seda ilmselt linnast välja, natuke rohkem maale.
    Praegu on mul kindel üürileping, olen teadlik oma õigustest ja ei tunne end kuidagi ebakindlalt. . :) Eks sellised asjad on ikka natuke kahe kõrva vahel kinni ka.

Comments are closed.