Meelis kirjutab: miks mõni asi nii hinge läheb?

Ilmselt pole praeguseks hetkeks inimest, kes poleks kuulnud sellest õnnetusest Tallinnas Vabaduse puiesteel, kus 13aastane poiss veoauto alla jäi ja hukkus.
Tegelikult saab ju igapäev keegi kuskil surma ja ka Eestis sureb keegi, kuid ometigi see tänane juhtum kummitas mind terve päeva.

Ma ei saanud seda mitte kuidagi enda peast välja. Ma ei saa ise ka aru miks see nii on. Minu jaoks on see laps ju ilmselgelt võõras, aga ometigi… Läks see nii hinge.

Kas oli asi selles, et ma olin sunnitud õnnetuskohast kahel korral mööda sõitma? Jah, ma lausa kalkuleerisin oma sõitu, et äkki ikka saaks kuidagi nii sõita, et ma ei peaks seda teed läbima, kuid ikkagi läksin. Loomulikult jäin ma täpselt õnnetuspaiga juures punase foori taha seisma. Ja teate, see oli nii õudne tunne. Seisad ja vaatad seda ülekäigurada, kus vedelevad kellegi jalanõud. Ma lihtsalt tahtsin gaasi anda ja sealt võimalikult ruttu minema saada. Kogu see paik ja koht lausa kriipis hinge. Teeb seda tegelikult siiani.

Ja sedasi see poiss terve päeva minu peas ringleski. Mõtlesin igasuguseid mõtteid. Kuidas see juhtus? Kes on süüdi? Huvitav, kes temast tulevikus oleks saanud? Ta oli ju ometigi nii noor ja võibolla tema andekus või oskus milleski hea olla polnud veel päevavalgele tulnud.

Ja siis mõtlesin ma selle poisi vanemate peale. Kuidas neile seda uudist teatati? Kus oli ema või isa sellel hetkel, kui helistatakse ja öeldakse, et teie poeg on surnud. Poeg, keda nad on 13 aastat kasvatanud ja armastanud. Poeg, kes ei tule enam mitte kunagi koju…

Mis tundega lähevad need vanemad oma lapse tuppa?

Tagasitulles nägin ka seda autojuhti – njah, ta oli ilmselgelt väga muserdunud olekuga. Ega ta ju ei teadnud, et just tema auto rataste all lõppeb ühe noore inimese elutee.

Ja loomulikult mõtlesin ma enda peale, kuidas käituks või mõtleks mina, kui meie perega sama asi juhtuks. See on kohutav. Ma ilmselt hüppaks ise sealsamas uue auto alla. Ma ei suudaks seda üle elada.

Aga samas, nagu ma alguses mainisin, siis õnnetusi juhtub iga päev ning keegi sureb ja tihtipeale me ei kuulegi sellest. Aga mitte kunagi ei tohiks ükski lapsevanem saada sellist kõnet, et tulge tuvastage oma laps seljakoti abil. Lihtsalt kohutav.

Ja ma ei saa aru miks see tänane sündmus mulle nii hinge on läinud? Miks ma olen terve päev sellele mõelnud? Miks ma ei saa seda enda peast välja? Kas mul on midagi viga?

Mida aeg edasi, seda enam mõtlen ma just selle lapse vanematele. Kuidas nad hakkama saavad? Aga ilmselgelt peavad saama, sest elu läheb edasi. Aga mitte kunagi enam ei vaata nad seda ristmikku sellise pilguga nagu vanasti.

Kõige kurvem on selle asja juures see, et nad ise elasid kohe selle ristmiku lähedal ja ilmselgelt läbivad seda teed igapäevaselt.

Minu siiras kaastunne sellele perele ja ma väga loodan, et neil on palju häid sõpru kes neile sellel raskel hetkel toeks on. Kuid eelkõige on oluline teineteisele toeks olemine, sest just koos saadakse sellistest asjadest üle.

13 kommentaari

  1. Ka mulle läks see lugu väga hinge, kuigi laps oli mulle võhivõõras. Terve päev on olnud rinnus raske ja pitsitav tunne, kui sellele mõtlen. Ja seda postitust lugedes puhkesin nutma..emotsioonid said võitu. Ei kujuta ette, ega tahagi kujutada, mida selle lapse vanemad ja lähedased tunnevad.. samuti see autojuht, kelle autorataste all laps hukkus :( lihtsalt kohutavalt kahju on.. raske on tundeid sõnadesse panna.

  2. Täpselt samad tunded. Tuju nii ära ja kurbus hinges. Tohutult kurb õnnetus.
    Hakkasin ahastuses isegi poemyyjaga täna sellest rääkima… Tavaliselt ytlen vaid tere-aitäh jne. Nyyd nagu otsisin võõra käest lohutust. Hinges nii pigistab. Pisarad voolavad

  3. Olin terve päeva tööl ja alles nüüd lugesin seda uudist. Ja mind valdavad praegusel hetkel täpselt samad tunded! Sureb ju iga päev palju inimesi ja igasugustel asjaoludel ja viisidel, kuid see läks kuidagi väga-väga hinge. Ausalt öeldes ajab isegi nutma. Lihtsalt kohutav on mõelda, et kuskil siinsamas Tallinnas on üks pere, kelle jaoks on täna kõige kohutavam päev elus ja ilmselt nad loodavad, et see on ainult õudusunenägu ja lõppeb ära, kuid ükskõik, mida nad ka teevad, see jääb alatiseks nii. See on lihtsalt nii nii nii kirjeldamatult õudne ja tahaks neid kuidagi aidata, aga keegi ei saa. Ma arvan, et sellisest asjast – lapse surmast ja veel nii õudsal moel- ei saa kunagi üle saada… Tunnen neile südamest kaasa.

  4. Sul läheb hinge see asi rohkem sellepärast, et Sul on nüüd omal laps. Sa võid iga õnnetusega, mis on seotud lastega, nii nüüd tundma. Mul vähemalt on nii… Isegi oli eile klimp uudiseid vaadates kurgus… Seda enam, et omal vanem laps samuti iga päev peab ületama sõiduteed ja suht pimeda nurga alt (valgusfoor jääb bussi taha varju, kui buss peatuses ja tihti sõidetakse punase tulega üle – korduvalt isegi napilt auto alla jäänud).

  5. minulegi läks see lugu väga hinge :(
    see on nii ebaõiglane olukord, kui vanemad peavad matma enda lapsi….

  6. Tere. Mul oli ka eile väga rõve olla selle õnnetuse pärast, rääkisin oma lapsele umbes 12 korda üle, kuidas ikka tuleb teed ületada jne.

    Kirjutad, et seisid seal punase tule taga ja tahtsid gaasi anda ja sealt kiiresti minema minna, aga ometi tegid hoopis pilti sellest kohutavast õnnetuskohast ja nendest kurbadest tennistest? Eile mõtlesin terve päev, et selliseid uudiseid tuleb ajakirjanduses kajastada, aga kas on vajalik riputada üles 13 aastase hukkunud poisi tennised??? Ajakirjanikud ilmselt arvavad, et on vaja. Usun, et poisi vanemad ja sõbrad ja tuttavad ja kõik teised inimesed, kes ajakirjandust või blogisid loevad, usuvad, et pigem vist mitte.

    1. Mari-Leen: kas selliseid asju peaks kajastama üldse? Ühtpidi ehk mitte, teistpidi, ega see neid asju olematuks tee ja ehk paneb see kellegi veelkord oma lapsele üle rääkima, kuidas teed ületada ja et olle maksimaalselt ettevaatlik. Mis tennistesse puutub… Siis sealt tuleb emotsioon, paljas ristmik ei mõjuks kellelegi..

  7. Ma ka ainult mõtlen sellele, sest jalutasin eile sealt mööda, kui lapsega võimlema läksin. Need jalanõud seal ülekäigurajal olid kohutavalt kurvad. Juba kaugelt nägin politsei vilkureid, aga arvasin, et lihtsalt keegi kiiruse ületaja kinni peetud. Tagasi läksin teist kaudu, ei suutnud sealt enam minna :(

  8. JUST, muidu on sellised lood väga traagilised, aga eriti traagilisteks muutuvad siis, kui sul on endal laps. Ja veelgi jubedamaks läheb, kui su enda laps oleks õnnetusse sattunuga sama vana.
    Seoses sellega valdas mind selline tundmus, et väike inimene on juba iseseisvaks kasvatatud ja KÕIK oleks veel ees ja nüüd ei ole enam midagi.

  9. Ma arvan ka, et läks nii hinge, sest suudad ennast vanematega samastada. Mul on ka kolm last ja täpselt samamoodi pidevalt mõtlen selle poisi ja tema vanemate peale, kohutav tunne…

  10. mulle oli see topelthull, sest mu oma lapsed käivad seal lähedal koolis ja kui isa hommikul helistas, et ta sellist uudist luges, siis oli esimene ehmatus, et mis? ega ometi mitte oma laps? siis sain aru, et õnnetus oli koolist edasi toimunud (meie poolt vaadates), siis oli järgmine teema, et ehk lapse klassivend (mu tütar on sama vana kui hukkunud poiss), saatsin lastele sõnumeid, et kuidas neil enesetunne jne – loomulikult vastati alles pärast koolipäeva lõppu. ja siis kukkus neil veel koolis mingi sein ümber jne.
    aga kuna see on koht on siiski kodu lähedal, siis on ekstraõudne, seda enam et mu lapsed ületavad tihti Pärnu mnt ja sealpool on lihtsalt ülekäigurajad ning ma olen ise mitu korda peaaegu auto alla jäänud. ning kihutajad pole mitte vaid bemmivennad vaid ka sarnased kaubikud :( ja tegelikult on mu laps kunagi autolt müksu saanud, õhtuti paistab Pärnu mnt päike silma (vt ka Järve ülekäigurajal kunagi surmaga lõppenud õnnetust) ning autojuht lihtsalt ei näe jalakäijat ning jalakäija ei tulegi selle peale, et teda ei nähta. Olles kohalik, on mul ülekäiguradade asukohad peas ja sõidan ettevaatlikumalt aga juhuslik sõitja ei tea ju.

  11. ma enne ei tahtnud sinna otsa veel sellest kirjutada, et 1 laps viidi ka Rahumäe koolist kiirabisse aga kuna see juba lehes, siis OK http://tallinncity.postimees.ee/3414521/9-aastasele-lapsele-kukkus-koolitunnis-tukk-vaheseinast-pahe

    ütleme nii, et selles “Bermuuda kolmnurgas” oli ikka üsna must päev kolmapäeval.

    Ja samal õhtul sai üks jalakäija veel Mustamäel autolt müksu, suri üks vanadaam, kes oli varem autolt köögi saanud…. alles paar päeva vanem sõitis politseinik Tartus ühe noormehe surnuks. Kohutav novembrikuu.

Comments are closed.