Meelis kirjutab: millal blogija puhkab?

Reaalselt sooviks ma teada, millal blogija puhkab? Mina näiteks ei oska seda aega otseselt öelda. Kui sa oled ikka täiskohaga blogija ja hoolid oma lugejatest ning jälgijatest, siis sorry, aga sinul seda puhkust niipea ei terenda.

Tegelikult on ka meie peres ju nii, et ükskõik kuhu me läheme, siis ikka tahaks kirjutada ja muljetada. Toome näiteks, et ma läheme terve perega kuhugi Kohtla-Järve spasse ja oleme seal reede õhtu kuni pühapäeva lõunani. Mõtleme heas usus, et no nii, teeme ühe rahuliku spa nädalavahetuse ja oleme ainult perega. Ei blogi, ei kirjuta, lihtsalt oleme. Aga no ei saa. Niipea kui autosse istume ja sõitma hakkame, siis kibeleb Leenu mingit check-inni tegema. Või teine mure, mis teda alati painab: huvitav, kas seal häid kaltsukaid ka on? Nii ta siis postitabki FB küsimuse, et soovitage Kohla-Järvel häid kaltsukaid. Ja ongi kõik. Puhkus läbi. Selleks ajaks on lugejad niiöelda teada saanud, et selge, me läksime kuhugi spaatama. Ja koheselt on ka huvi selle vastu üleval ning oodatakse postitust.

Isegi kui me oleme spas, siis minul on küll nii, et iga liigutus mis ma teen või koht kus ma käin – ma vaatan seda sellise pilguga, et huvitav kas see lugejale pakuks huvi. Lähen kuhugi enda jaoks huvitavasse kohta ja mõtlen, et hmmm, teeks pilti kah, pärast hea blogisse panna. Või siis Hedon teeb midagi lahedat, ikka võtad telefoni ja teed pilti, et oleks pärast hea blogisse panna. Ja sisuliselt võib öelda, et puhkus ongi tuksis.

Välisreisidega on asi veel hullem. Kuidas sa istud nädal aega Türgis ja ei pane ühtegi pilti üles või ei kirjuta ühtegi rida sellest. Eriti kui lugeja juba teada saab, et kuskil oleme, siis nad ikka ootavad, et me muljetaks. Ja kui sa selle ühe postituse juba teed, siis oodatakse sinult järgmist ja järgmist ja veel viimast ning pärast seda väikest kokkuvõtvat postitust.

Mõelge reaalselt, et kas te kujutaks ette, et meie Leenuga läheme kaheks nädalaks Taisse ja ei pane sealt üles mitte ühtegi pilti, videot ega tee live’i. Mina ei kujuta kusjuures. Mingis mõttes ma tunnen ennast ju süüdi, et mina olen siin soojal maal ja tahaks ka lugejatega seda kõike jagada. Aga kui ma juba korraks midagi jagan või teen, siis läheb käest ära ka.

Kui ma ise mõnda blogijat jälgin või tean, et ta välismaal mõnes lahedas ja ilusas kohas on, siis ma ka ootan ja vaatan, et no nii, mida postitab, kus käib, kellega käib, mida teeb. Miks siis mina teismoodi olen. Minu reisi puhul oodatakse ju sama. Ma imestan, et kui ma Ukrainas käisin, siis ma suutsin ennast nii vaos hoida ja olla oma postitustega ikka väga tagasihoidlik. Türgis ma olin ka rahulik, aga see oli puhtalt selle pärast, et seal ei olnud netti.

Hakkasin alles hiljuti jälgima seda Eesti paarikest, kes välismaal reisib ja siis erinevaid kohti reklaamib.  Ja oi, ma ei ole üldse kade. Kui paljud teist vaatavad neid pilte ja videosid ja mõtlevad, et issand küll neil alles veab. Aga tegelikult…

Jah, nad reisivad ilusates kohtades ja pildid on äärmiselt ilusad ning videod lausa suurepärased. Aga kui palju on selle video ja pildi taga tööd? Seda nagu väga keegi ei vaata või siis ei mõtle vähemalt. Mina vaatan kõiki neid pilte ja videosid just selle pilguga, et kui palju tööd ja vaeva on selle tegemiseks nähtud. Seega, kui palju jääb neil noortel üldse aega puhata? Ilmselt siis, kui nad Eestisse tulevad.

Kas blogijal on üldse õigus puhata? Oletame, et ma avaldan postituse: “Panen blogi pausile ja olen nädal aega Egiptuses puhkamas.” Kas sa tõesti arvad, et kui sa sealt tagasi tuled, siis sa ei tee oma reisi kohta mitte ühtegi postitust ja ei pane üles mitte ühtegi pilti? Loomulikult paned.

Seega, tegelikult sa ju ei puhka, sest käid telefon käes ringi ja muudki pildistad ja filmid. Miks? Sest äkki on pärast blogisse või Instagrami hea panna. Ja ongi jälle tuksis su puhkus. Okei, sa oled ülitubli ja suudadki olla nutivabalt ning ei tee ühtegi pilti ega kirjuta ühtegi rida. Aga siis tulevad kurjad lugejad ja hakkad sõimu saama. Mis mõttes sa oma reisist ei kirjuta? Mida sul varjata on? Mida sa rääkimata jätad? Kui reisist ei kirjuta, siis mina su blogi enam ei loe. Suht tüüpiline :) Kuigi ma tean, on palju kaasaelajaid ja neid, kes saavad aru, et tahtsidki juhtme seinast välja tõmmata ja lihtsalt olla ja nad saavad aru, kui sa sellest reisist kirjutada ei soovi, aga tegelikult ikka tahaks teada ju ka, mis toimus.

Klassikaline näide

“Nägin teid Pärnus, mis tegite seal? Millal postitus tuleb?” Ja isegi kui ma ütlen, et käisime niisama ujumas ja Stefanis söömas, siis sellest jääb nagu väheks – lugeja ootab midagi enamat. Mingit seiklust või juhtumist või meie poolset kogemust.

Seega jah, blogija elu on raske ja kuigi sa võid öelda, et ma lähen puhkusele, siis mõtle ikka hoolega, kas sa tegelikult ikka puhkad? Kas lugejal on õigus nõuda, et blogija igast oma reisist või väljakäigust kirjutab?

Samal teemal

16 kommentaari

  1. Samas sa teeks ju pilte endale mälestuseks nagunii. Seega see ei riku ju puhkust ära.

    Aga jah, eks huvitab küll mis teete ja kus kâite. Te nagu avaliku elu tegelased ju.

  2. Klassikalise muusikuna on mul sama lugu. Millal ma puhkan? Isegi kui võtan puhkuse siis kuklast ei kao see tunne, et peaks harjutama ja tegelikult on ju tähtis kontsert tulemas! Füüsis küll puhkab (kui kuskil rannas lebotada), aga vaimselt aju välja lülitada pole lihtsalt võimalik :D i have tried :D

  3. See paar annab endale aru, et nad teevad seda tööd selleks, et teenida mööda ilma rändamiseks raha – vaevalt nad eriti piinlevad selle käes, see on ju praegu nende endi valitud eluviis, neile meeldib nii.

  4. Asi on ikkagi prioriteetides. Igal blogijal on loomulikult õigus postitada nii tihti/harva kui soovi ja ikka päris sellises ummikseisus ei ole ma usun. Kas tähtsam on siis juhe väljas lihtsalt puhata või hoida lugejaid, keda kardetakse potentsiaalselt kaotada? Mõtle enda jaoks selgeks:)

    1. Ei ei, me räägime üleüldiselt, et tahaks ju lugejaid hoida jne, ega keegi siis eelkõige lugeja pärast blogi. Ma pigem ikka enda pärast ja siis lugeja pärast :)

  5. Ma arvan, et kui sa kirjutad juba ette, et sa väga tahad 2 nädalat tais arvutist ja Internetist absoluutselt eemalduda ja seigelda ja reisida ja puhata vahelduseks, ei pane sulle keegi seda pahaks ega eeldaks, et sa pead koguaeg nö lives olema. Jõuad ju pärast ka oma pilte ja reisimuljeid jagada. Eelkõige oleks selline puhkus sulle endale kasulik. Võibolla blogile ka.

  6. Teie lugeja ei ole siiski teie ülemus, kes ütleb, millal ja millest kirjutama peate… Lugeja on pigem ikka kui klient. Kliendil muidugi võivad olla teatud ootused, aga blogija siiski ju ikka ise valib, millal ja mida kirjutab. Võibolla on mul blogimisest mingi vale arusaam, aga kui blogimine ei anna valikuvabadust, siis mis töö seda veel rohkem annab??
    Eks te siis kuulutage pidulikult välja kollektiivpuhkus, kui tekib soov päriselt puhata sellest tohutust tööst…

  7. Nii naljakas postitus… see kõik on ikka peas kinni. Kui blogid eelkõige iseenda pärast, siis milles küsimus. Mul sõiduõpetaja ütles, et kas auto valitseb sind või sina autot, sama teil blogiga. Ja üldse tööinimestel. Kas saad rahus puhata või mõtled kogu aeg töömõtteid, kõik on selles kinni, kuidas ennast ja oma mõtteid ning aega juhid. Pseudoprobleem. Mis sellesse paari puutub, siis see on nende ilmne otsus ühildada vaba aeg tööga, üks teenib teist ja vastupidi. Leenu kogu aeg räägib ju, et selget tööaega pole ja küll on tore…

  8. Oma valik ju. Loomulikult lugejad eeldavad, et tuleb postitusi, isegi kui puhkad jne. Samas ma leian, et blogija kirjutab eelkõige endale. Eks natuke oleneb, mis sorti blogi on. Teil tundub suures enamuses olevat lugejate huve toitev blogi. Ma olen ka blogija, aga teen seda peamiselt iseendale ja siis, kui on vajadus kirjutada. See ei neela mu päevast 8h, isegi kui pilte teen ja veidike kokku monteerin. JA noh, reisidest ei pea ju detailideni vatrama, vaid võib lühidalt ära mainida mõned tähelepanekud või elamused ja asi ants. Ülejäänud tekst võib olla midagi sellist, mida lihtsalt vaja endast välja kirjutada. Aga ju teil siis sellist teksti pole. Lugejate pärast postitusi vorpida võib tõepoolest reise ja puhkusi tuksi keerata.

  9. Blogimist peaks võtma kui elustiili, mis heal juhul toob ka leiva lauale. Mallukal tuleb see hästi välja. Elab ja naudib ja nagu muuseas teeb postitusi. Ei punnita, ei pinguta ülearu ja ei peab mingit kirjutamisplaani. Mõned reklaampostitused on küll näha, et tehtud kohustuslikus korras, aga elulised mitte.
    Kui endale aru anda, kui suur boonus on selline elu, kus ei pea 8-17.00 kuskil tööl käima, siis ei tohiks tekkida küsimust, et millal blogija puhkab. 100% tööd ei saa paljud ära unustada ja iseendale tööandjad kindlasti mitte. Sellega harjub ja ei tekita enam stressi. Hüved kaaluvad miinused üle. Ja kui enam ei kaalu, siis pole blogimine enam sinu teema.

  10. Mul tekkis vaid üks mõte selle postituse peale: kui peas käivad ringi mõtted puhkamisest, siis on valitud vale ala, millel tegutseda. Ma pole 4 aastat päevagi “puhkusel” olnud, aga ma pole end eales tundnud puhanumana kui praeguse elustiili juures (ja töötan enamjaolt rohkemgi kui täiskohaga – ma ausalt öeldes isegi ei loe seda, mitu tundi ma nädalas töötan, kuid üle 40 tunni on see kindlalt). Küsimus seisneb valikutes. Kui blogija hakkab mõtlema sellele, millal ta “puhkab”, siis on midagi väga valesti.

    1. Täiesti perses, tahaks jälle peast haarata :D Meelis kirjutas sellest PAARIST, nende näitel, et kas nemad reaalselt puhkavad ka, vaatad pilte, oo, lebo laifi, tegelt ilmselt pole nii lill ja pillerkaar see elu. Igas asjas ikka nähakse, mida näha tahetakse :D Mida iganes. Ma ei peaks kommentaare lugema :D

  11. Küll teil on ikka hirmus elu. Päriselt ka. Muudkui vingute ja virisete. Oletegi sellised “klaas pooltühi” inimesed või?

    Mis puutub nendesse Tai-juttudesse, sisi ei juhtu midagi, kui vaikite täielikult. Nagunii on need megaigavad ja eputavad. Ja ikka valdavalt vinguvad.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga