Meelis kirjutab: mille järgi valida uus töö ja tööandja?

Meil käis mõni aeg tagasi külas üks sõber, kes on koolitaja ja no nagu ikka, hakkasime ka tööst rääkima. Pikalt-laialt seletades jõudsime selleni, et kui Eestis tahab töötaja ära minna või kohta vahetada, siis on ta automaatselt rahvavaenlane, reetur ja pigem tabab teda suhtumine – selge, mine minema, valge paber ja pastakas on siin. Aga miks? On see alati nii? Miks ei väärtustata seda, mida see inimene on firmale andnud, soovida tuult tiibadesse ja oodata teda tagasi. Juhuks kui ei peaks uues kohas meeldima, oled ikka meile oodatud..

Töökultuur ja tööalane suhtlus on Eestis ikka vägagi vajaka. Seda sama ütles ka see koolitaja, et ta näeb ju nädalast nädalasse, kuidas ülemused ehk siis juhid suhtuvad nii oma alluvatesse kui ka iseendasse. Ma nüüd natuke seletan lahti seda mõtet.

Toome sellise näite: ettevõte otsib tööle müügiesindajat. Ja kõikidest nendest CV’dest mis laekuvad, vaadatakse, et näed, see on 10 aastat seda tööd teinud, see 12, see 15 – järelikult on hea. Võtame selle. Aga kas ikka on? Kui inimene on 10 aastat ühes ettevõttes olnud, siis äkki on ta ennast ära kurnanud? Äkki ta lihtsalt soovib keskkonna vahetust, tema müügitaktika on iganenud? Võimalik, et ta on sisemiselt väsinud.

Ja veel hullem, kui müügiesindaja kohale kandideerib siiani aastaid restoranis kokana töötanud inimene. Mida siis vaadatakse? Appi, elusees pole seda tööd teinud, ei hakka vestluselegi kutsuma. Aga miks? Kardate oma aega raisata? Leida temas selle teotahte ja kire müügitöö vastu, mida te kandidaadilt tegelikult ootate?

Eestis ollakse kuidagi stampides kinni, et kui varem seda tööd pole teinud, siis ei oska ja ei saa hakkama. Austraalia tõestas nii hästi seda, et vahet pole, et pole teinud, õpid ja teed. Kellelgi ei löödud ninaeest ust kinni, kui sa tahtsid proovida ja end tõestada. Mind häirib tegelikult just see mõtlemine, et kui CV kirjas pole “töötanud samal ametikohal 8 aastat,” siis oled automaatselt välja praagitud.

Minuga on tegelikult sama lugu olnud. Ma pole mitte kunagi turundusalast tööd teinud – vähemalt CV järgi. Ometigi tean ma sellest palju ja ilmselt rohkemgi, kui nii mõnedki suured ja kuulsad turundustegelased. Miks? Sest ma õpin ja koolitan ennast ise. Ja neid koolitusi ostan ma välismaalt ning õpin seda, kuidas aetakse asju välismaal. Aga kuna ühtegi vähemalt viieaastast turundusalast töökogemust kirjas pole, siis keegi isegi ei vaevu helistama ega kirjutama.

Siis rääkisimegi koolitustest ja juhtimisest. Enamasti saavad keskastme juhtideks endised nii öelda tublid reatöötajad, kellel puudub juhtimise kogemus. Okei, sellest pole hullu, kõik peavad kuskilt alustama. Aga kuidas kõlaks koolitused? Paljudes firmades öeldakse, et ahh, küll töö käigus õpid. Olen nõus, aga miks mitte siis veel paremini õppida? Saada teadmisi nii töö käigus kui ka koolitustelt.

Selleks tundub, et ei raatsi ettevõtted investeerida, aga pane suvepäevi korraldama, siis on savi, et töötajad mitukümmend tuhat kõrist alla lasevad. Ja teine miinus on see, et see keskastme juhiks tõusnud endine reatöötaja ei viitsigi areneda. Ta ei näita ka ise üles soovi end täiendada või kaugemale areneda ja paremini teha. Suva, soojendan siin seda ratastel tooli ja olen. Käib kah. Töö saab tehtud, palk laekub. Olemas.

Tean ka ise ühte noormeest, kellele pakuti taoline ametikoht ja seal ta tiksub. Ta on korduvalt mulle tunnistanud, et tegelikult ei tea isegi kuidas see töö käib, aga no kuna pakuti, siis ei saanud keelduda ja no eks ma püüan töö käigus õppida ja teha seda nii hästi kui ma oskan. Aga samal ajal tema hallatav meeskond laguneb ja käärib. Tema saab siit ja sealt natuke vastu pead, aga kuidagi nihverdab end ära, töötajatele ütlebki, et a mis ma teha saan, otsi motti ja rüga edasi.

Kas teisele töökohale minek on enese arendamine? Nii ja naa. Ka mina küsisin enda vanal töökohal, et vaadake, see töö ei ole mulle. Ma teen seda, aga ma ei arene seda tehes. Ma ei tunne, et see töö oleks minu jaoks väljakutse. Kas see on vale mõtlemine? Tuleb välja, et Eestis on kümneid tuhaneid inimesi, kes käivad ja teevad sellist tööd, mis neid ei arenda ja mis neile midagi peale palga ei paku. Ma saan aru, et vahest peab tegema tööd mis ei meeldi, kasvõi ajutiselt. Aga et teha seda tööd aastaid ja aastakümneid. No milleks? See on ju iseenda tapmine.

Kas koolitus või pidu? Seoses sellega tuli teemaks töötajate motiveerimine. Teate kuidas enamikes firmades motiveeritakse? Seda kas ei tehtagi või tehakse pidu. Okei, pidu on tore aga kuidas see mind motiveerib? Näen oma purjus kolleege lollusi tegemas… Kuidas see mind arendab oma tööd paremini tegema? See koolitaja ütles ka, et kui ta näeb mingit firmat otsimas töötajat, kuid tea teab, et seal ettevõttes panustatakse pigem ühistele pidudele kui arengusse, siis ta ei kandideerigi sinna.

Näiteks on Eestis üks firma, kus kolm meie tuttavat on töötanud. Kaks kuud. Ei enam. Sorry, aga ma näiteks ei avagi selle firma töökuulutusi enam, sest ma tean, et seal ei hinnata töötajat ja väärtused on mujal.

Ma käisin sellise vahva inimese juures nagu karjäärinõustaja. Ja see oli äärmiselt meeldiv kogemus. Õnneks oli ka see inimene nii öelda minu mõtetega päri ja sama usku. Heasse töötajasse tuleb panustada. Ja kui töötaja tahab ära minna, ei tasu talle juba arvutist lõpurahasid arvutama hakata või kui ta soovib paremat ametikohta, siis tuleks ta ära kuulata.

Tihti minnakse töölt minema, sest “kopp on ees”, “mul sai siiber”.  Aga keegi ei vaevu kunagi uurima, et miks sul siiber sai? Millest sul kopp ees on? Tahad ära minna – okei, tsau-pakaa, ja ära enam kunagi siia oma nägu näita. See on suhtumine enamikes ettevõtetes. Kuid tegelikkuses peaks toimuma hoopiski analüüs, et miks selline olukord on tekkinud. Kuidas motiveerida seda töötajat enda juurde edasi jääma?

Ega ma otseselt midagi selle looga öelda ei tahagi, lihtsalt tõingi välja näited, mida ma olen täheldanud ja mis mind häirivad. Ma ei eelda, et see kirjutis mind nüüd kohe kuhugi heale tööle aitab, vaid lihtsalt jagasingi oma mõtteid.

Kas teie kutsuks vestlusele inimese, kellel konkreetsel sama ametikoha kogemust pole olnud? Või kui töötaja tuleb paluma uut kohta, annate talle hoopis valge paberi ja pastaka või kuulate ära? Kas töötajasse peaks investeerima? Milline see investeerimine peaks olema? Kas pidu või koolitused?

Samal teemal

22 kommentaari

  1. Nõus postituse sisuga!
    Tegin igati õige sammu, et vahetasin töökohta. Lõpuks ometi on võimalik õppida midagi uut. Valiksin koolitused igal juhul!

  2. “Kas teie kutsuks vestlusele inimese, kellel konkreetsel sama ametikoha kogemust pole olnud?” Kuna ma tegelen põhitööna juba 8a suurettevõttes värbamisega siis oleneb konkursist aga ei, ei kutsu. Miks? Sest kui mulle kandideerib müügikonsultandi kohale umbkaudu 120 inimest siis esimene cut tuleb ikka väga suur ja julm, et maksimaalselt 8-9 inimest 120st vestlusele kutsuda. Lihtsalt rohkemaks ei ole aega, kuna alati on korraga käimas 6-7 konkursi ja lõppvalikuga on ettevõttel kiire. Seega, reaalsus on, et 120st võtan töökogemusega 8 inimest ja reaalselt ei ole aega ülejäänud 45 ütleme, et koka töökogemusega inimesega vestelda.

    1. Seega, sa vaatad CVd avades esimese asjana töökogemust, kui seda selles valdkonnas pole, mida otsid, on delete?

      1. Ma pole küll tööle värbaja…aga müügimehe ja oma abikaasa näite puhul talitaksin samamoodi.
        Ma ei võtaks tublit kokka müügimeheks.

        Abikaasa on olnud müügijuht üle 15.a ja tõepoolest ühe koha peal. Mingi hetk oli ta kaalumas töökoha vahetust, aga seda pigem seetõttu, et üks kolleegidest ei sobinud.
        Ta on müügitöös tõepoolest väga osav, tal on tuhandeid kontakte, tal on omad supernipid ja …kuigi ta teeb ja väga hästi süüa….peaks ta ikkagi jääma müügimeheks, mitte kokaks minema.

        Ise olen ma õpetaja. Oma lastele eelistaksin ma koolis ikkagi nn päris õpetajaid. Kindlasti on inimesi, kes avastab endas kutsumuse õpetamise vastu, aga ma ausõna ei tahaks, et ta esimesed paar aastat “õpiks” ja katsetaks meie laste arvelt. Seega…talente võib ju olla, aga ma eelistaks ka kindlat rada ja paberitega inimest.

  3. Austraalia näide küll veidi vale minu arust.. peab ikka kogemust olema, et spetsiifilise tööintervjuule saada. Võib-olla tõesti kuskil maakolkas ei pea, aga suurlinnades on kindlasti vaja erialast töökogemust (ja kindlasti haridust).

    1. Leenu: Meelis oli täiesti tavaline majandus/turundusharidusega inimene ja sai kaevandusse. Seal võetakse sind kui inimest, saad tööle kui näitad, et tahad ja oled järjepidev. Meelis käis kuude viisi koguaeg vestlustel, testidel kuni lõpuks sai. Niiet, ma julgen samuti väita, seal antakse sulle vähemalt võimalus.

      1. No kaevandustöö on ikkagi füüsiline töö, mitte peaga töö, see ongi teistmoodi.

  4. Mind hoopis huvitaks, et mis välismaiseid koolitusi sa ostnud/läbinud oled? Koolitan ka ise ennast omast vabast tahtest ja finantsist ja äkki saan sealt häid ideid. Kohaliku turu koolitused tunduvad väga ühtemoodi ja ühe suunaga kõik kahjuks,

    1. Kohti, kust neid leida on loomulikult palju. Mina kasutan udemy.com ja Coursera’t. Ja koolitusi olen läbinud erinevaid. Küll tootejuhtimist, ettevõtte alustamist, brändingut ning uue asjana hakkan süvenema UX disaini ja testimist. Omal põnev ju saada teadmisi millestki, millega varem pole kokku puutunud ja iial ei tea millal mõnda oskust võib vaja minna.

      1. Mida kujutab endast UX disain? Olen sellest viimasel ajal palju kuulnud.

  5. Meie oleme väärt töötajatele pakkunud hüvesid ja palgakõrgendust või võimalusel isegi loonud uue töökoha, kui nad on avaldanud mõtteid, et sooviksid lahkuda. Muidugi seda juhul, kui inimene tegelikult ikka tahaks jääda, aga küsimus jääb palga, motivatsiooni vms taha.
    Meil käivad alati väärt inimeste üle väga suured läbirääkimised, et nad ei lahkuks.
    Me oleme müügiosakonda teatud ametitele võtnud tööle inimesi, kellel pole selleks üldse kogemust, aga on olemas eeldused. Osad on teinud väga head tööd ja töötavad siiani meil, osad on kohe lahkunud (nt. ei ole peale töölepingut töölegi ilmunud). Kunagi ei tea.
    Tööandja jaoks on väga kulukas ja aeganõudev otsida uut töötajat. Kindlasti väärtustatakse olemasolevaid töötajaid (meie ettevõttes).

  6. Ma räägin omast kogemusest- minu elu esimene ja praegune töö algas praktikast. Selles töös on palju suhtlust ja see on nö minu ala. Praktikale võeti mind, kuna nende jaoks on see tasuta tööjõud. Kuna ma tõestasin, et ma ei ole järjekordne praktikant kes teeb seda, kuna tunnid peab täis saama siis mulle pakuti kohe täiskohaga lepingut. Muidugi võtsin selle vastu. See, et mul polnud varasemalt ühtegi töökogemust (No ok, lapsehoidmine..) ei näidanud midagi. Ma ei pingutanud meeletult, kuna tegu on tööga mis mille meeldib, siis tuli see kõik loomulikult. Seepärast ma arvangi, et inimestele tuleb alati anda võimalus, No mitte nii, et olen näiteks töötanud 10aastat kokana, et siis lähen nt keemikuks. Aga inimene, kes särab ja on meeletult hea suhtleja, sobiks ju müügitööle, mis siis, et kogemust on võib-olla koristajana. Aga Eestis jah kahjuks ei anta isegi võimalust mitte- kui kogemust pole, miks sa siis üldse tulid?

  7. Mõlemaid on vaja, nii koolitusi kui ka ühiseid pidusid! Meil on inimesepõhised koolitused ja 2 korda aastas ühispeod. Soosime väga kõrgkoolis õppimist ning julgustame õppima! Meilt minnaksegi kas elukoha vahetuse, pensionile mineku tõttu või leitakse vastavalt õpitud erialale uus töö. Üks inimene on tõesti lahkunud arusaamatuse tõttu, aga siin oli asi rohkem uhkuses kui miskis muus teguris! Olen igati nõus, et võimalusel edutada ja kui endal pole kohta kuhu, siis julgustada edasi minema! Igal juhul edasi ja mitte ussitada, manduda ning hambad risti teha tööd, mis tegelikult ei meeldigi.

  8. Jällegi – pole üldse selliseid kogemusi nagu teil. Minu (loomingulises) valdkonnas võetakse inimesi tööle küll ka eelneva kogemuseta. Kui keegi ütleb, et tahab ära minna, siis esimese asjana küsitakse, et miks? Mida saaks teha, et sa ei tahaks ära minna? Selle eelduseks on muidugi, et inimese tehtud töö ka midagi väärt on ja et ta reaalselt on midagi panustanud, mitte lihtsalt kuidagi ära teinud, et päev õhtusse saada. Kui inimese huvipuudus või oskamatus on silmatorkav juba ammu, siis muidugi keegi kinni hoidma ei hakka. Kinni hoitakse ikka väärtuslikku inimest.

    Huvitav lugeda, kuidas te üldistate, et Eestis on nii ja naa, tegelikult on Eestis võimalikud ikka väga mitmed erinevad stsenaariumid ja teie enda kogemuse pealt üldistada kindlasti ei saa.

    1. Me räägimegi siin blogis enda mätta otsast. Ja kuna tuli seltskonnas jutuks, üldistasime natuke. Ei ütlegi, et igal pool nii on :D

  9. Mina ei oleks nii negatiivselt meelestatud tööandjate suhtes. Jah, kindlasti leidub ka ettevõtteid, mis töötajaid ei väärtusta, aga leidub ka hulgaliselt väga hoolivaid ettevõtteid. Eesti ja Austraalia tööturgu võrrelda ei ole mõtet kuna meie majandusharud ning tööstused on niivõrd erinevad; Eestis on suurem osa ettevõtteid keskendunud kõrgema lisandväärtusega toodete tootmisele ja nn “lihttööde” osakaal on kõvasti väiksem. Tulles tagasi töötajate/tööandjate teema juurde tundub mulle, et viimasel aastakümnel on paljud töötajad/tööle soovijad loonud endale tegelikust reaalsusest hoopis erineva kuvandi. CV’sid saadetakse ikka täesti valimatult igale ametikohale (kes meist tahaks sõita bussis, kus bussijuhil pole juhilube või minna arsti juurde, kellel puudub meditsiiniline haridus), juba tööle asudes on palgasoov ulmeliselt kõrge ning tööle asudes hakatakse kohe hüvesid nõudma selle asemel, et kollektiivi sisse elada ning tööandja ja -keskkonnaga tutvust teha.

    Sinul soovitaksin ma aga hoopis vahetada strateegiat. Töökohale kandideerimine olukorras, kus tahad valdkonda/eriala vahetada ja peale sinu on veel 100 inimese CV’d, millest olgem ausad kindlasti 10’l on kindlasti kõva erialane kogemus, ei vii kusagile. Tööandjal ei ole aega kõigi 100’ga kohtuda ning sellise konkurentsi tingimustes ei paista sinu CV teiste hulgast silma. Võta otse ühendust ettevõtetega, mis sulle huvi pakuvad – helista/kirjuta, lepi kokku kohtumine, tee hea eeltöö ettevõtte kohta ning müü end seal kohtumisel maha! See on sinu võimalus ligi pääseda ja särada ning kui neil ka hetkel ühtegi vaba kohta ei ole, jääd sa neile meelde ning järgmine kord kutsutakse sind otse kandideerima. Nii oledki sa selle 10 hulka pääsu võitnud! Teiseks soovitaksin ma välismaisete netikoolituste kõrval võtta neid ka siin kohapeal – leia õiged koolitused, kus peale koolitusel omandatava teabe saaksid luua kontakte potentsiaalsete tööandjatega või nende töötajatega. Seda ei ole hea kõva häälega välja öelda, aga tutvused on järgmine väga hea võimalus tööle saada. Kolmandaks tooksin ma välja praktika uues valdkonnas/soovitud tööandja juures. Jah, sa saad esimesed kuud madalat palka, aga seevastu on sul suurepärane võimalus ennast heast küljest näidata ning katseaja järel juba kõrgema palga ja tähtajatu töölepinguga jätkata!

    Edu!

  10. olen ka tunnetanud olukordi, kus teatud kohas edasi ei arene ja saad ainult ongi hooajatööd jms teha, sind soovitakse tagasi. aga ikka põled läbi, sei anna sulle midagi lõpuks ja ei tahagi enam seal olla. tahad muid asju teha. ja ongi, kui tahad liikuvalt elus eri asju proovida, siis vaadataksegi igal pool viltu, sai püsi kusagil. aga äkki seal lõpuks püsiks.
    ning samas, need kes tagasi tahavad ja hiljem tahad ära minna, siis vaadatakse ikka viltu otsa, pahaste nägudega, sekundiks ollakse võibolla tänulikud a tagantjärgi käib klatš. et jah, see suhtumine on keeruline. samas mõne nurga alt saan töövõtjast aru, teisest küljest ei saa.

  11. Ei saa võtta nii must-valgelt. On ka vastupidiseid näiteid.
    Minu mehele tehti pangast tööpakkumine. Töökoht ei soovinud, et ta lahkuks ja mu kaasa jäigi oma töökohta. Tõsteti kohe töötasu panga tasemele ja saime perega spa paketi :) Eks oleneb, kui tähtis sa oled firmale. Vajalikke inimesi ikka hoitakse. Muidugi oleneb töökohast.

  12. Paljudes kohtades on kandideerimisel vajalik motivatsioonikiri. See võiks ju ka üht-teist öelda töölesoovija kohta.

  13. Me värbame inimesi pidevalt ning väga erinevatesse ametitesse. Üldiselt on paar tingimust, et inimene meile tööle saaks. Esiteks, peab ta tahtma tööd teha ja selle laadne töö talle sobima. Sageli eelistamegi just varasema kogemuseta inimest, sest sellisel juhul ei too ta kaasa eelmistest töökohtadest kaasa halbu tööharjumusi ega hakka ütlema, et oi, aga meie tegime nii.
    Osadele inimestele tõesti ei ütle, et tule tagasi! Samas kui töötaja on juba otsustanud, et ta tahab midagi muud, siis soovin talle edu ja ütlen, et tule tagasi, ootame sind.

Comments are closed.