Meelis kirjutab: sain lõpuks oma unistuste töö…

Elu on ikka kummaline oma keerdkäikudega. Tegin pärast Austraaliast tulekut suvalist lihttööd, et ära elada. Pidin taluma idiootlikke kommentaare ja pilke, et olen mingi alamklassi tööline. Terve selle aja, tänaseks ligi kaks aastat, otsisin ma pidevalt oma unistuste tööd – turundust, seda, milles arvasin, et olen parim.

Pärast lõputuid kandideerimisi, vestlusi ja erinevaid voore, avanes lõpuks mu ees uks, mind oodati tööle suurde rahvusvahelisse firmasse, sain mis tahtsin!

Üldiselt on nii, et kui sa kuskile tööle tahad saada, siis reklaamid end parimaks, räägid mis on sinu plussid ja miinused, miks sina oleksid just parim. Minul juhtus vastupidi. Tööandja oli see, kes ennast ideaalseks reklaamis ja tööle asudes kolinaga kokku kukkus. Mulle lubati libisevat töögraafikut, mõnusalt loomingulist lähenemist, ideaalset töökeskkonda ja toredaid kolleege – vastu sain kõledad kontoriruumid, kus viiekesti toas istudes peab valitsema hiirvaikus ja omavahel tuleb suhelda Skype’i vahendusel, mis siis, et kolleeg sinust üle laua istub. Ainsaks hetkeks, mil sa sealt pääsed, on pooletunnine lõuna.

Ala, kus töötan, peaks olema loominguline, kreatiivne, täis suhtlust ja teineteise aitamist ja ideede koos genereerimist, aga läbi Skype’i pole see see. Sama hästi võiksin ma seda tööd teha kuskil palmi all jalgu päevitades, aga ka see ei sobi. Muideks firma peakontor asubki päikeselisel paradiisisaarel. Kohal tuleb olla punkt kell üheksa ja lahkuda ei tohi varem kui 17.30. Kui varem tuled on ka probleem. Nii lihtsalt on.

Väidetavalt võetigi mind tööle, kuna olen hea ja avatud suhtleja, loominguline, uute vahvate ideedega, uuenduslike lähenemistega. Aga mis juhtus tööle asudes? Kõik ongi väga tore ja minu ideed ongi head, aga kui need pole vormistatud nii nagu minu eelkäijal, siis on kõik vale. Ma ei ole tema. Ma olen mina ise. Oma ideedega. Oma lähenemistaktikaga. Omade nippidega. Aga ei, ei sobi. Temale ei sobi, siis ei sobi kellegile teisele kah.

Lähen hommikuti tööle ja loodan, et jään auto alla, sest vähemalt siis ei peaks tööle minema. Ma ei viitsi minna ja pingutada, sest nagunii miski ei sobi ja kõik on vale. Ma olen kaotanud igasuguse usu endasse. Minu päeva highlight’ideks on Leenu saadetud pildid päikese käes kilkavast lapsest või unisest beebipoisist. Ainult nii suudan päevad õhtusse veeretada. Ja koju jõudes tahaks Hedoni voodi alla kerra keerata ja magada ja mitte mõelda sellele tööle, mis kogu aeg meeltesse pressib – kuidas teha nii, et see mingitki moodi kõlbaks? Ehkki jah, ma juba tean, et nagunii on vale. Ma näen õudusunenägusid tööst. Ma ei ole seda kunagi varem täheldanud.

Ma tunnistan ausalt – ma tahan oma vana tööd tagasi. Väiksemat palka. Raskemaid tööpäevi. Ja imelisi kolleegi, kes sind väärtustavad selle eest mida sa teed. 

Õppetund kogu eluks – ära aja taga mingeid unelmate asju, need ei pruugi teha sind õnnelikuks. Aga ega ma enne polekski aru saanud, et olulisem rahast ja palganumbrist on õnn hinges ja kodus ootav pere.

No kujutlege ette, et sõber ütleb teile – tahaks naist. Aga ei täpsusta seejuures, kas blondi, pikka, brünetti, paksu, kontsadega või baleriinadega, kleidiga või kostüümis, punaste huultega või meikimata, hipit või karjäärinaist… Viite siis sõbra ühe teie meelest talle sobiva naisega kokku ja ta ütleb, et noh, pole nagu päris see, võiks olla selline, selline, selline. Leiategi sellise naise. Tutvustate ja ta ütleb, et ei, ei ei, see pole ikka see. Midagi sellist pole ma küll palunud! Ja nii iga naisega, kelle talle viite. Sest tegelikult pole ükski tema eksnaine, kelle sarnast ta taga ajab.

Kuidas küsida tagasi vana töö? Kuidas hakkama saada nendega, kes arvavad, et ma uues kohas hakkama ei saanud ja seepärast vanale kohale tagasi roomasin? Asi pole ju selles, et kõik mis ma teen on vale, suudaksin ilmselt teha nii nagu vaja, lihtsalt siis see pole minu moodi, asi on lihtsalt selles, millisele tööle ma lähen hommikul rõõmsal meelel, tulen koju heas tujus, mitte, et suren päevast päeva sisemiselt. Üks personalijuht ütles tabavalt, et iga vana töötaja tagasitulek on kindla peale minek, ei pea koolitama ja välja õpetama ja samas kompliment firmale…

Kas peaksin edasi kannatama või valima väiksema palga ja rahu hinges?

Samal teemal

17 kommentaari

  1. Raha ei tee kedagi õnnelikus.. Suurem palk teeb lihtsalt elu pisut kergemaks.
    Olulisem on see, et hinges on rahulolu ja närvid jäävad korda.. Selline tööolu mis on sul praegu tekitab pikemas vaatluses stressi ja masendust, mis omakorda teeb raskeks nii sinu lähedaste kui ka sõprade elu..
    Arvan ka, et praegust tööd võid sa tegevusalalt armastada, kuid kui nii edasi, siis muurub see igaveseks sulle vastumeelseks ning võib rikkuda ära tulevikus tulevad head pakkumised samas valdkonnas.
    Vanale kohale tagasi minek pole häbiasi ja kui ülemused sind ootavad ja soosivad, on ju kõik korras.. Kõigil ju juhtub. Ära muretse sellepärast mida teised arvavad.. Mina hoian ainult pöialt, et kõik läheks hästi:)

  2. Edasi liikuma? Tundub, et inimestega te omavahel ei sobi ja on erinevad väljavaated ja ootused. Aga nüüd on juba jalg uksevahel ja kergem edasi minna! Mina soovitaks küll sama ala aga teist töökohta/firmat. Kui õigesti mäletan siis turundust õppisid ammu ja plaan oli vahepeal magister lõpetada kuna hariduse omandasid aastaid tagasi ja keeruline oli sellele alale tööle saada nüüd. Aga praegu on pool maad läbitud, ära anna alla! Liigu edasi seda rada, sest kuskil on sinu inimesed ja sulle sobiv töökeskkond.

    NB: Hoian pöialt. Pealkiri on ikka nii eksitav, sest arvasin, et tõesti leidsid unistuste koha enda jaoks.

  3. Hingerahu maksab ka midagi. Ise valiks mõnusad kolleegid ja väiksema palga. Närvirakud ju teadupärast ei taastu, milleks end vaimselt sandistada uues kohas…

  4. Kui saate hakkama ka väiksema palgaga, siis vali muidugi vana töö uuesti. Sinu jutu peale meenib üks mu lemmik raamat ” Martin Eden” Mark Twainilt. Soovitan soojalt seda lugeda ehk annab mõtteainet .

  5. minul oli üks koht kus olin pikemalt. tundus huvitav, tuli rutiin, iga päev kõik sama. töökaaslased keskmised, aga jahedad ruumid, kellaajad valed jne jne. tulin ära ilusti. olin vanas töös tagasi hooajatöötajana. ning rahul ja kutsuvad tagasi. kõik on seal hästi, aga see pole püsiv töö ja nüüd hakkan õppima uut eriala. ja käin ikka neil abis ka, sest toredad inimesed, hea palk.
    enda otsustada kõik. teiste arvamus pole oluline, kui seda ilusti suudad ette kanda. et oli tore, aga ma nüüd lähen, siis polegi hullu. enda heaolu loeb kõige rohkem :)

  6. Väiksem palk ja rahu hinges! Ja uuesti püüelda unistuse poole. Korra läks pekki, aga tuleb edasi püüelda. Silma jäi lause “Õppetund kogu eluks – ära aja taga mingeid unelmate asju, need ei pruugi teha sind õnnelikuks.” Ilmselt see siiski ei olnud su unelmate asi! (Töö iseloom on ju kräpp, unelm ei olnud ilmselt lihtsalt suurem palk no matter what). Sest unelmate asi siiski teeb õnnelikuks.

  7. Tere, mina hoopis soovitaks ennast kehtestada seal töökohas. Kui sa ise ennast tunnedki sellisena nagu kirjutad, et teed valesti jne, siis teised saavad veel rohkem hoogu juurde, seda enam, et sa oled olnud ka nö skandaalne avaliku elu tegelane. “Lahe” ju kedagi mutta trampida. Leia endast üles nüüd mees ja näita, mis puust sa oled, siis suhtutakse sinusse ka lugupidavamalt ja võetakse tõsisemalt, mitte ei eeldata, et sa kedagi kopeeriksid. Kui see oli sinu unistuste töökoht ja selles on potentsiaali sinu jaoks, siis muuda see enda jaoks selliseks ise läbi enda muutunud suhtumise. Samas, kui see plaan läheb vett vedama, on alati mõistlik igaks juhuks vaadata ka uusi pakkumisi ja kandideerida. Igatahes on sul ju CV-sse lisada ka see töökoht ja kui lahkud siis lahkumise põhjus igati ok, tööandaja ootused ja sinu ootused ei läinud kokku, seega mitte kuidagi ei saa ka uuesti kandideerides sinu poole halvasti vaadata. Aga mina arvan, et sul oleks aeg näidata, et lillelisi ülikondasid kandva mehe taga on tegelikult väga loov ja julge natuur, mitte lipitseja ega halaja. Seega edu minu poolt, suru oma ideed läbi, analüüsi teiste omi (leia nende miinused), analüüsi ja leia enda ideedele kõvad pooltargumendid ning pane teistel suu kinni. Kogemust sul ju on nii suhtlemise, avalikkuse kui ka turunduse ja ettevõtluse alal.

  8. Õpin ise personalijuhtimist ning soovitaksin võimalusel hankida uuel töökohal kogemused, et siis uuesti kandideerida samale töökohale (kui see sulle meeldib) teise ettevõttesse. Kogemus on tööturul määrava tähtsusega ning arvestada tuleks, et kui su töökogemus on jäänud lühikeseks ning sa lahkud taas vanasse töökohta, siis ei pruugi see jätta head muljet potentsiaalsele tööandjale. Mis ma tahan öelda – ehkki su töökeskkond ja -sisu ei ole hetkel see mis sa ootasid, siis sa oled siiski jõudnud ühe sammu lähemale oma unistuste tööle, sest sa saad kogemuse (isegi kui see ei ole meeldiv). Soovitaksin praegusest töökohast õppida võimalikult palju ning mõelda, et sa teed/õpid seda enda jaoks mitte enda tööandja jaoks. Keerulistes olukordades tuleks vaadata üle oma mõtteviis, lähenemine – see töökoht ei pea olema sul igavene, võta hetkel sellest parim, mis võtta annab. Ja soovitus ka tulevikuks – püüa enne uude töökohta minekut uurida ka tööandja mainet, endiste/praeguste töötajate kogemusi. Tänapäeval ei vali ainult tööandja töötajat, vaid ka vastupidi.

  9. Tere veel, kuna sa lõpetasid baka ammu, siis mingi hetk ju tuli kõrghariduse süsteemis muutus ja nelja aastane baka võrdsustati magistriga, st kes õpivad 3 aastat bakas need peavad magistri saamiseks juurde õppima kaks aastat, aga kellel oli 4 aastane õpe bakas, need said justkui magistri, st võiksid otse doktorantuuri minna. Kumb sinul on?
    Igatahes pane oma tugevused enda ja oma ideede jaoks tööle. Tahaks väga, et õnnestuksid. Parimat.

  10. See jutt tuli niiiii tuttav ette!! Olin kunagi kooli kõrvalt kassapidaja ja peale kooli lõppu õnnestus siis kontorisse tööle saada, millest olin nii kaua unistanud. Ja ma vihkasin seda kontoritööd kogu südamest. Terve suve kuidagi punnitasin seal ära, aga sügisel andsin avalduse, kuigi mul isegi ei olnud uut tööd. Mõtlesin ka, et kui paari kuuga midagi muud ei leia, siis lähen sinna madalapalgalisele kassapidaja tööle tagasi…vähemalt ei ole siis mu ainus mõte 24/7, et “ma ei taha tööle minna”. Õnneks leidsin teise töö, kus mulle meeldis ka. Aga mina Sinu asemel läheks küll vanale tööle tagasi, kui nad Su võtavad. Savi see raha. Oma meelerahu maksab ka midagi.

  11. Mina vanale kohale kohe kindlasti tagasi ei läheks. Millks minna tagasi? Liikuda tuleb ikka edasi!
    Sa ise tahtsid turundustööd…sa said selle! Sulle ei meeldi koht, kus töötad mitte see ala eks? Siis vaheta koht ja jäta ala samas :) sest nagu ma aru sain tahadki sa tulevikus sellega tegeleda? Võta nii palju kogemusi kui võimalik sellelt töökohalt praegu ja samal ajal otsi teist kohta turundusalal :)

  12. Triin ja Banaan1 annavad väga head nõu. Praegusel hetkel tundub see töö muidugi hinge seest söövat, kuid alla andmine ei ole ju ka tegelikult lahendus. Vana töökoht tundub turvaline, sest Meelis oli sellega harjunud, kuid uues töökohas on kõik uus ja vajab harjumist. Võib-olla tõesti ei harju sa sellega kunagi, kuid vähemalt on sul võimalus teha erialast tööd. See kogemus on rohkem väärt kui saadav palgaraha või praegu alternatiiviks olev töö, mis ei ole erialane.

    Vanale tööle naasmine on näitlikult trepil astme võrra alla minemine. Sealt taas aste ülespoole liikumine on raskem kui võtta praegust astet ajutise lahendusena, kust mingi aja möödudes hoopis aste ülespoole liikuda. Su praegune töö võib sulle tulevikus avada uksi, milleni vana töökoht ei vii iialgi. Ära anna alla!

  13. Run!!!!!
    Jah, kindlasti mine sealt minema.Lõpuks sa oled nii muserdunud, et see hakkab ka kodus kajastuma.
    Sa ei pea tundma häbi kui lähed vanasse kohta tööd tagasi küsima. Ma usun, et seal väärtustatakse sind rohkem ja võetakse kahel käel tagasi!!!
    Praeguses kohas ütlegi, et töö on väga erinev sellest mis sulle lubati. Soovitan minna rääkima selle inimesega kes su tööle võttis ehk siis seda kõike kokku lubas.

  14. Ära kannata seda,varem v hiljem loobud ja oled kasvõi kodus a sinna ka enam ei lähe…tuttav teema…rahavei ole kunagi inimesi õnnelikuks teinud ja kui ärgata tundega et tahaks auto alla jääda ( see võib muide halvasti lõppeda,soovidega peab olema ettevaatlik,need võivad täide minna)see ei ole ka normaalne…mix arvad üldse et teised arvavad et toime ei tulnud…. Kui lubatakse üht a saad teist…selgitamist vb tuleb a arvan et see ka kõik…pea püsti,jalad vastu maad ja edasi :)))))

  15. Ma olen aru saanud,et kollektiiv, kellega koos tööd tehakse ja enamus aega koos veedetakse on üks olulisemaid asju töö juures üldse kui just üksi -individuaalselt ei asjata ..Kui Sa ei ole õnnelik ,siis varsti kaotab ka kõik ülejäänu( mis on väljaspool tööd) Sinu jaoks selle ilu-ja võlu .( stress murrab ) Samas kui see kaua ihaldatud eriala, selles konkreetses firmas ei sobi ,siis kindlasti on kuskil see päris ja õige , tuleb jätkata samm-sammult oma asja.. Sa pole sinna ,kus hetkel oled juurdunud ega seotud, samas ära sülita vanasse kaevu ennem kui uus valmis-uus -vana tagasi.. Mina läheks endisesse töökohta tagasi, teeks rõõmuga tööd ja samas piiluks ka ringi,et teostada oma unistused…Sa elad kord ja see on Sinu elu , kui vähegi võimalik,tee asju ,mis Sulle hea, mis rõõmu valmistavad ja mis õnnelikuks teevad ;) päikest ja kordminekuid!

  16. Jookse sealt kohe minema, raha pole sellist piina väärt) saite ju ka väiksema palgaga hakkama, saate ka edasipidi.

Comments are closed.