Meie „kingitusteta“ jõulud

Algne plaan pidada kingitusteta jõule kukkus veits läbi. Mõni päev enne jõule ma tundsin, et kuidas ma ei tee oma parimatele siis kinke, ikka peab ju midagi tegema, midagi väikest ja armast ja nunnut.

kingitusteta joulud
Jõuluhommikul olid päkapikud käinud :)

Hedonile ostsin ma juba ammu lego-rongi ja ühe loomadega raamatu, Meelisele oli mul ammu kink olemas – lõhn (link!), mida ta oli kevadest saadik rääkinud, et tahaks, aga kurat, hetkel ikka liiga kallis… Ja kuna paar päeva enne jõule läks me väike käsitolmuimeja katki, ja enam polnud millegagi nulu okkaid kokku tõmmata, pöördusin taas kiirelt vana hea Makservi poole, kust ma Meelisele sünnipäevaks akutrelli sain… Kuna Makita asjad töötavad ühe aku peal, siis teadsin, et pole väga kulukas soetada üks käsitolmuimeja, sest laadija ja aku on meil ju olemas. Nii oligi, üks-kaks-kolm sain ma nende abiga sobiliku mudeli valitud (sellise!) ja saatsin sõbra järgi.

Tahtsin sellegi Meelisele üllatuseks teha, kui ta ütles samal päeval, et kuule, äkki peaks Makita selle tolmuka ostma. Ma olin mingi mh, mul juba olemas :) Aga kuna me olime kokku leppinud, et kinke ei tee ja okkaid oli vaja juba kokku korjata, siis võtsime selle karbist välja ja no me ei suuda seda väikemeest ära kiita. Sekundiga on põrand puhas, imemisvõime on metsik. Meelis läks nii hoogu, et tõmbas terve elamise üle, diivanid ja padjad ja kõik asjad ja iga kord oli hämmingus – vaata seda tolmu, mis ta kõik välja tõmbab. Imeline! Ja nii ta on, kui mõtlete osta endale pisikest abimeest, siis see Makita tolmuimeja on ausalt ideaalne.

Hedonist kümme päeva vanemale sõbranna lapsele ostsin jõuludeks-sünnipäevaks suure beebinuku (link!). Tegelt see kõlab nii halvasti ja on veel halvem, et ta 25.12 sündinud on, ja vaesed lapsed kõik, kes siis sündinud on ja alati ilmselt sünnipäeva-jõulukinke koos hakkavad saama, aga see beebinukk on lihtsalt maailma kõige ägedam. See on 60cm pikk, pea samasuur kui ta ise. Aga abiks vanemate rahakotile, et talle saab riideid osta poest või kaltsukast, mitte ei pea välja käima ulme summasid nukuriietele. Ka mina leidsin nukubeebile kirbukast kleidi euro eest ja nunnu roosa paksu karvase äärega kombeka vaid viie euri eest.

Nukuvanker on neil juba olemas ja Elsale meeldis nukk väga, kohe kallistas ja teadis, kuidas temaga käituma peab. Hedonile tegi nukk palju nalja juba sel ajal kui ta veel meil kodus pakkimata oli. Käis ja vaatas seda, tegi pai ja naeris.

Ja kõikidele sõbrannadele panin pakki Liisi tehtud helkurid (link!) ja/või Mallu küünlad (link!) :) Mulle tundus imelik mitte midagi teha…

Ja nüüd teid huvitab, mis mina siis sain. Meelis pidas sõna, ei teinud kinki, nagu me kokku leppisime. Meie ühine kingitus ongi Makita tolmuimeja. Ja kuna ta ikka tundis, et peaks nagu midagi tegema, siis ma ütlesin okei, tee seda jaanuari teises pooles, kui allahindlused on täies hoos. Ma ei näe pointi minna 24.12 hommikul pesupoodi, et osta midagi 80euro eest, kui ma tean, et kuu aja pärast saab selle kindlalt poole, kui mitte veelgi soodsamalt ja uut korralikku pesu on mul hädasti vaja.

Kui nüüd tulla veel jõuluõhtu juurde, siis mis me sõime?

2S8A7114

Esimeseks roaks olid hautatud liharullid seentega. Kõrvale keedetud kartul ja magushapukapsas. Minu meelest olid need imemaitsvad. Keetsin päev varem keelt, selle leeme jätsin ma alles. Järgmisel päeval tagusin sealiha viilud megaõhukeseks, panin vahele praetud kukeseeni, kuuseriisikaid ja paar kappi vedelema jäänud šampinjoni koos sibulaga. Keerasin lihad rulli, mässisin peekonisse ja sidusin kinni. Pruunistasin pannil ja siis ladusin hautamispotti vaheldumisi porgandi ja sibulaga, peale valasin keelest alles jäänud leeme. Viskasin kolmeks tunniks 170kraadi juures ahju ja see oli tõeliselt maitsev, mis sealt välja tuli. Täielikult mure ja mahlane liha.

Magushaput kapsast tegin ma nii, et panin esmalt pool pakki võid wokpannile, lisasin kaks kilo värsket hapukapsast, segasin võiga läbi, lisasin natuke vett ja lasin madalal tulel podiseda tunnikese, siis lisasin ülejäänud või ja ohtralt suhkrut. Kogu aeg segades, madalal tulel lasin edasi podiseda tunnikese. Kapsas muutus iga hetkega aina kuldpruunimaks ja mõnusalt pehmeks ja magusaks. Mulle meeldib see magushapukapsas rohkem kui tavaline hapukapsas.

Teiseks roaks oli sõbranna tehtud kanasült. Olgu öeldud, et ta tegi elus esimest korda sülti ja see maitses ausalt imeline. Sellel oli maailma kõige õigem süldimaitse ja see oli üle pika aja üks paremaid sülte, mida ma söönud olen, olenemata sellest, et kallerdis peaaegu puudus. Ja tuleb tunnistada, et ma olen räme süldipede – ma söön väga väheste inimeste tehtud sülti ja poest kõlbab osta ka vaid Saaremaa delikatess. Muud on minu jaoks imelikud – liiga suurte tükkidega või..

Ma ei tea, ma olen süldi kohapealt räige pirts. Mäletan, et kui ma väike olin, siis külla minnes ma alati küsisin emalt, kas ma seal sülti võin süüa – ja vaid paaris kohas ma võisin, sest ema teadis, et ka viiesena võisin ma väga karm kriitik olla ja üle seltskonna öelda, et see sült on pask! Nii sõin ma sülti vaid oma tädi ja onunaise juures, ei kuskil mujal. Näiteks ei söönud ma ka oma vanaema tehtud sülti, aga ema oma armastasin. Ema hakkis liha nii peeneks, et liha tükid olid nagu pisikesed niidid, samas mu vanaema pani süldi sisse kõik, mis koodist kätte sai. Väkk, praegugi hakkab halb. Lisaks oli mu ema süldil selline rasvakiht nagu kallerdise peal oleks kaks lumehelvest, kui mu vanaema sült oli nagu lumehunniku (loe: rasvakihi) all.

Kolmandaks roaks olid verivorstid – tegin kolme erinevat sorti – pikki peenikesi, miniverivorste ja Matsimoka vorste. Millegipärast on Matsimoka verivorsti suurus muutunud. Kui ma neid esimesel korral ostsin, olid nad pikad ja paksu, sellised tõelised vanakooli verivorstid, suured ja mahlased. Nüüd olid need väiksed punnid. Kui Meelis neid ostmas käis ja küsis, mis juhtus, öeldi, et retsept on sama, lihtsalt suurus muutus. Lootsin parimat.

Koos suurusega aga muutus ka maitse. Nad ei olnud ahjust tulles enam sellised mahlased ja lahti lõigates mõnusalt murenevad, vaid väiksed kuivanud junnid. Ja asi polnud kindlasti selles, et nad oleksid üle aja ahjus olnud, kuna kõrval olid niigi neist väiksemad vorstid, ei lasknud ma neil ülearu kaua ahjus olla. Sellessuhtes, kivi Matsimoka kapsaaeda, et alati pole hea mõte viimasel minutil muutusi teha. Ma ei saagi aru, miks nad seda suurust muutsid – ma saan aru, et kilosse mahub nii rohkem vorste, aga isegi kui retsept jäi samaks, siis tegelikult maitse muutus, kuigi nad seda ei eeldanud.

Seejärel oli magustoiduvoor – piparkoogimagustoidu retsepti panin ma eile üles – tšeki siit!

IMG_2469

Viiendaks käiguks olid igasugused niksid-näksid, Matsimoka küüslauguga suitsuvorst ja suitsuliha, erinevad singid ja vinnutatud vorstid. Minu keedetud keel ja lisaks tegin ka mõned singirullid, kus ma küüslauguga kokku ei hoidnud :) Juustudeni me ei jõudnudki, sest kõhud olid megalt täis.

Kui nüüd jäi mulje, et jumal, kui palju me sõime, siis tegelikkuses istusime me lauda kell 18 ja sõime iga paari tunni tagant ühe käigu. Kokkuvõttes ei midagi hullu.

Järgmisel päeval olime meie Meelisega mõlemad haiged, pea oli paks, keha kange, palavik, lihasvalu… Tema ronis veel tööle, mina surin kodus põrandal, Hedon tegi põhimõtteliselt mis tahtis, lubasin tal süüa ja pudistada, terve ilm oli prahti täis. Aga ma ei jõudnud lihtsalt end püsti ajada, olin ta kõrval põrandal ja tema mängis. Tiksusin seni kuni Meelis tuli, siis kutsusime poisid sööma ja keerasime magama, nemad siis sõid ja valvasid last, meie saime natukene tervist parandada.

Terve päeva söök oli Meelisel pakk keefiri ja minul kolm klaasi jääga kokakoolat, muu vapsee alla ei läinud. Õhtul tõi sõbranna sushit, see oli ainuke asi, mis alla läks, kerge ja lahja, mitte mingi liha ja verivorst. Lihast on selline kopp ees, et ei jõua lihtsalt seedida seda kraami. Kella üheksa ajal panime Hedoni magama ja läksime ise ka. Hommikuks oli tervis kordades parem.

Siis võtsime suuna mu tädi juurde, olgu mainitud et jõuludest järgmisel päeval toimunud sõbranna lapse sünnipäevale me ei jõudnudki. Õnneks polnud tädi juures ka mingit meeletut söömist, kerge part ja sült, täditütre iseküpsetatud leib. Erilist kingisadu ei olnud sealgi, pole enam ammu kombeks teha mingeid kingihunnikuid. Hedon sai veel ühe lego, mille jätsimegi eos sinna, et oleks alati millega mängida. Meie saime suure karbi kommi ja päris põneva red spiced rummi. Ei tea, kas on ka vürtsikas? :)

Kuidas teie jõul möödus? Mis kingiks saite? Kas sõite traditsioonilisi sööke või midagi uut ja põnevat?

Samal teemal

9 kommentaari

  1. Mul on ka see makita ja see on tõesti IMELINE abimees. Eriti väikeste lastega kes suudavad tekitada iga sekund mingit puru. Mul endal kodus 10.01 kaheseks saav purutootmise meister :D

    1. Just, laps sööb ja kohe saab toa korda, muidu vea mingi suur kolakas välja, otsi kuhu seina panna, jebi ja tõmble.. Sellega megalihtne :)

  2. Mina olen sündinud 25.12 ja pole elus saanud ühte kinki :) eks see ole vanemate kujundada. Minu suguvõsa leppis minu sünnil kokku, et 24.12 koguneme ma alati vanaema juurde jõule pidama ja 25.12 minu koju minu sünnipäeva tähistama. Nii me juba mitukümmend aastat oleme näinud kaks päeva järjest, söönud kaks päeva rnd ogaraks ja ma pole end kunagi tundud halvemini keegi teine :)

      1. just, mu laps ka jõulude ajal sündinud ja mingi ühe kingi saamine pole kunagi isegi teemaks tulnud. Võibolla suuremana ainult, kui tahab mingit kallimat asja, siis saab kokku leppida, et saab ühe kingi jõuluks ja sünnaks, aga see pigem positiivne. Vastasel korral ei saaks üldse seda kallimat asja ju.

  3. Ostsin ka nüüd jõuluaupäevaks matsimoka verivorsti ja pettusin samuti, ma muidu üldse verivorsti ei söö, aga kui neid 1x proovisin siis olid nii maitsvad, et otsustasin jõuludeks ka võtta. Pettumus oli nüüd suur

    1. No selle mudeliga sobib aku 3.0Ah ja 18V, mis meil oli trelliga kaasas. Laadija oli ka toona kaasas. Ma otse linkida ei oska. Aga usun, et kui infomeilile kirjutad või kohale lähed, saad abi :)

Comments are closed.