Meie Koh Samet

Meie reisi teine sihtpunkt oli Koh Samet. Tegemist siis väikse saarega, mis jääb umbes 75km Pattayalt. Kuna meie järgmine sihtpunkt oleks olnud Pattaya, siis mõtlesime teha vahelepõike saarele. Hinnad on seal nõks kõrgemad kui mandril, aga see on saarte puhul ka tavaline.

Sadamasse tulime Grabi teenust kasutades, mis näitas hinnaks 2200-3200, mõtlesime, et okei, tänaval pakuti 3500, kaubeldes 2500. Juht pakkus ise välja, et teeme 2500. Meile sobis. Tegelikult oleks võinud ka nö taksomeetriga minna, sest kolm tundi hiljem kohale jõudes näitas see 1845 bahti. See ilmselt oleneb ka liiklusest ja ummikutest kui kiirelt linnast välja saab.

Sadamast võtsime kiirkaatri. Hind 600 bahti nägu, edasi-tagasi, ajaliselt ehk 15 minutit ja kohal. Suur paat olnuks poole odavam, aga sõitnuks kolm korda kauem. Kaatris ronisime kohe ette ja oh, jummel, kus meil sai nalja. See sõitis nii kiiresti, et lainete plaksudes ei saanud enam järgegi hoida, kas peab end kinni hoidma või mitte. Kohati oli tunne, et emakas kukub välja. Üle lainete see paat suisa hüppas. Veits valus oli kogu aeg üles alla käia nagu tsentrifuugis.

Kaater randus otse randa, kust olime sunnitud vette hüppama ja kaks sammu astuma, sest kohe oligi hotell.

Meie valikuks oli Avatara, mis on suht suur kompleks, maja ees on kohe välirestoran, kus ka hommikusööki serveeritakse. Otse rannal. (Päisepilt just hommikusöögilauast tehtud.) Tegemist siis Ao Phaiga. Ilus, mitte väga ülerahvastatud, aga leidsime paremaid palu ka.

Tegemist siis pika rannaribaga, kus erinevad restoranid, kohvikud, taga paralleelselt jookseb linnake ja poed ja massaažid jne

Rannas toimuvad õhtuti tulešõud. Algavad u 20:30 ja kestavad kuni tund. Facebookist leiate selleteemalise video ka. Üldiselt pärast seda ongi pidu läbi. Rahulik saareelu võib jätkuda. Mõned rannaklubid jäävad veel avatuks. Näiteks Naga Bar. Tunnete selle ära ülineoonsete joonistuste järgi. Kõigil on võimalik ka endal pintsel ja värv haarata, et sisekujundust natuke muuta.

Teisel päeval jalutasime Ao Cho randa, mis meie juurest oli nõks alla kahe kilomeetri. Mõtlesime, et hea pärast hommikusööki kõndida. Bad idea. Tee sinna on ikka üsna sant. Ja maps näitas meile shortcutti, see tee oli tõsine võsa. Ma juba torisesin, et ma tulin puhkama, mitte matkama. Aga kohale me jõudsime. Ja rand oli seda matka väärt.

Kuigi tegemist on pisikese rannaga, mis kuulub nö hotellile, saab koha peal osta tooli (100bahti) ja rätik antakse ka kui soovi avaldada. Otse rannal saab nautida ka massaaži (400bahti).

Sellest rannast järgmine, üle kaljunuki ronides, on Ao Wong Duean, mis on veel lahedam kui eelmine. Pikem ja suurem, aga tõsine paradiis – sinine vesi, valge liiv :)

Kahjuks kuulub seegi hotellile ja seal oldi natuke karmimad – toole mitteööbivatele ei rendita ja üldsegi oli suhtumine selline, et nahhui te teete siin. Me olime oma pool päevakest ära ja võtsime takso tagasi. Maksis see 200 bahti. Oleks me hommikul teadnud, et taksoga saab…

Sellessuhtes on viiekesti hea reisida, et taksod ja transfeerid muutuvad nii odavaks :) kas maksta kahe peale kaks või viis eurot, on suht savi, aga arvestades palju meil hetkel transfeeridele kokku kulunud on, siis kas maksta kahe peale 40 või 125€ on ikka tuntav vahe.

Sealsamas kaljunuki peal, kus üks rand teiseks muutub, on üks söögikoht, La Luna Cafe vist oli, väga heade toitudega. Hinnad olid nö tavalised st tai toit keskmiselt 100bahti.

Ega seal saarel muud teha pole, kui “maaelu” nautida, päikest võtta, ujuda.. Meelis ja naabripoiss võtsid kolmeks tunniks rolleri ja käisid päikeseloojangut pildistamas kuskil mäe otsas.

Ausaltöeldes väsitab see päike ja vesi ennastki korralikult ära ja kella kümne ajal magama minna pole mingi probleem.

Söögikohasoovitus: linnas, Chilli hotelli nurgal on koht Street Food. Väga head hinnad, toit ehtne ja hea.

Kolmanda päeva õhtul kell viis ootas meid kiirkaater taas rannal, ronisime vette ja paadile ja sõit Pattayale vōis alata…

Kasuta reisimiseks Bonusway keskkonda ja kogu selle pealt boonuseid,
mida saad välja võtta reaalses rahas :)