Meie Odessa: hilisõhtune haiglaseiklus

Juba teine päev kui ma tahan postitada meie luksuslikku esimest päeva Odessa Ibiza Beach Clubis ja mingi asi tuleb vahele.

Kell 20:30 olid meil kõik Arkadia porilombid läbi hüpatud, hotelli basseinis sulistatud, pesus käidud ja serveerisime Hedonile veel mõned apelsinid enne magama minekut, kui ta arvas, et on tark tegu hakata voodis jooksma – 2×2 meetrit, ruumi ju nagu on. Ühel hetkel ta aga tagurdas ja see oli vaid sekund – ma jõudsin käe välja sirutada ja karjuda “sa kukud” kui ta oli juba selili maas.

Voodi ja seina vahel oli umbestäpselt temapikkune vahe, ta lendas peaga otsejoones vastu põrandaliistu… Oh, seda kisa – see oli nagu siis kui ta sündis. No katki polnud, roomas ise püsti (seda õpetas Liis, kui kukub, lase ise enda juurde tulla, siis näed kas kondid terved, muidu tõstes/sülle võttes ei saa aru), nutt ei raugenud.

Kui ta ühel hetkel nii viis minti hiljem rahunes ja pikali viskas, ei tahtnud ma et ta magama jääks (peapõrutusega ei tohi lasta inimesel magama jääda, Kreeta tarkus!), silitasime ta pead ja tundsime jõhkrat muhku, Meelis jooksis kohe vastuvõttu jääd küsima.. Seda ta peale panna ei lubanud. Viskasime siis märja käterätiku sügavkülma.. Ja palusime kiirabi kutsuda. “Aga see maksab 800 grivnat!” Nojah, las maksab siis.

Kiirabi tuli 20 minutit, Hedon vahepeal tukkus, siis oli ärkvel, aga kisas, pisaraid ei tulnud, aga valus oli. Ehmatus oli. Ja arvestades, et tema nutt on ka pigem selline hiirepiuks, siis see kisa oli ikka kisa.

Arstitädi kuulas, vaatas silmi, kõrvu, katsus pead ja arvas, et pole hullu. Poolteistlusikat geelilaadset morfiini (vähemalt nii ta ütles, võimalik, et tegemist oli lihtsalt valuvaigistiga, aga sellest sõnast saab igaüks aru), kirjutas retsepti ninatilkadele (?) ja visiit läbi.

Kui uurisime, et kas tasuks mingi kompuuteruuring ka teha, arvas arst, et.. “No ei oska öelda, võib korras olla, võib mitte…” Läksime haiglasse. Kiirabi viis. Vilkuritega ja puha!

Haigla tundus küll nagu Kiievis olema, sõitsime ja sõitsime. Lõpuks jõudsime kohale ja huumorimeel oli veel alles – tagant uksest polegi veel haiglasse sisenenud..

Astusime sisse ja.. Ma olin linnapildist juba unustanud need 90ndad, ümmargused trollid ja Ikaruse minibussid, vohava stagnaaegsuse… Meie ees laiutas filmidest tuttav laatsaret, kus koridorodes olid raudvoodid, seal esimesel lamas kohe üks umbes kaheksane poiss, kes karjus nagu segane, käeluu jumala ribadeks.. Taamal mingi nuttev tüdruk, käsi lahases sideme ja puupulgaga…

Meid juhatati kohe kuskile ruumi, mis oli tühi – laud, tool, roosilise vakstuga kaetud voodi, kus arst katsus Hedoni pead ja kirjutas midagi suurde tähtsasse raamatusse. Ei ainsamatki ekraani, klaviatuuri või hiirt. Vaid suur mapka ja pastakas.


Suunas meid siis röntgenisse.


Seal sama – mapka ja pastakad, naela otsa löödud teated…


Pildid peast tehtud, maksime sinnasamasse 50 grivnat, mis poetati suvalisse sahtlisse ja liikusime tagasi esimesse ruumi. Ootasime neurokirurgi nagu ma aru sain. Kiirabitöötajad saatsid meid terve aja, olid megasõbralikud ja abivalmid.

Tuli siis arst, vaatas pilte selle valgendatud tausta peal…


… vibutas Hedoni silme eest pastakat ja teatas, kõik hästi!


Kiirabitöötajad juhatasid meid haigla apteeki rohtu ostma, (51 grivnat) läksime tagasi nende autosse, maksime 1360grivnat ja nad sõidutasid meid haigla ette ja tellisid takso. Sõitsime koju.

Nüüd kaks tundi pärast kukkumist oleme “kodus”, Hedon laiutab voodis ja meilgi on aeg magama minna. Lõpp hea, kõik hea. Tallinnas lähme vist igaks juhuks veel peauuringut tegema. Samas, eks neid kukkumisi ole ennegi olnud. Pulmadeks saab terveks. Või nagu Krete vanaema armastab öelda, küll matusteks ära paraneb.

Tuleb tunnistada, et “teenindus” oli kiire ja korralik (kas Eestis saab ka lastega kiiremini kui kiirabi haiglasse viib?!); maksis 55€ koos taksoga (100 grivnat).

Samal teemal

46 Comments

  1. Nii palju kui mina olen emo ootesaalis oodanud, siis kiirabi toodud saavad kohe letti.

    1. Lõpetage ära see nõme kuulujutt.

      Kui kiirabi toob patsiendi, siis nemad ootavad samamoodi. Jah, ta viiakse EMO ruumi sisse aga kui keegi teine on raskema haigusega, siis tegeletakse tollega ja kiirabi toodud haige ootab. Kõik ootavad. Vahet pole kas EMO saalis voodis või ees ootesaalis pingi peal. Ja kellel isetulijatest, on vastavalt triaažile kiire, see saab ka ette ja esimesena abi.
      Eriline idiootsus on sellepärast kiirabi kutsuda, et kiiremini järjekorras ette saada. Džiis.

      1. Kiirabi ei viigi ju niisama inimesi haiglasse, kiirabi ei ole takso. Kui kiirabi juba peale korjab, siis üldjuhul (Tartu kogemused, aga Tartu olevat arstide meelest ka Eesti lipulaev!) saabki kohe ette ja mingit ootamist ei ole.

        Ma arvan, et te ei peaks Hedoniga paanitsema. Kui on arst üle vaadanud, mis siis, et Ukraina oma, siis vast võib ikka usaldada. Peapõrutusele peaks järgnema ka muid sümptome nagu iiveldus, oksendamine, isutus ja ka muul ajal unisus.

  2. Vähemalt kõikk lõppes õnnelikult . Aga eestis ka nii üldiselt et kelle kiirabi toob sellel eelis õigus .

  3. (seda kommentaari ei pea avaldama)
    9k tagasi sarnane kogemus, koljuluu murd. aga ega nad peale röntgeni naljalt muud ei tee, mri jaoks on nii väiksele narkoosi vaja ja seda nad igaks juhuks nö ei tee.

    1. Ma ikka avaldan, ehk kellelgi juhtub veel. Nüüd on kindel, et Tallinnas ka igaks juhuks arstile. Ma ausalt tahaks homme tagasi lennata! Uuuh!

      1. röntgen tehti, ja juba peaaegu lasti meid koju, aga siis arst uuris seda pilti eriti lähedalt ja mingi joone ikka leidis. aga ega nad ei tee selle teadmisega reaalselt midagi, kipsi ei panda ja uut pilti hiljem ei tehta, lihtsalt nagu iga peatraumaga mõned päevad rahu ja vaikust. aga minu laps oli siis mitu kuud see turvamütsiga memmekas ja mina see ema, kes kogu aeg valvab, et laps ei kukuks.

        1. ja muidugi sel puhul mu laps kukkus voodist peaga vastu põrandaliistu, täpselt vaibast mööda. aaagh….

      2. Luumurru jaoks ongi röntgen, kui röntgen on puhas, siis murdu ei ole.
        Lihtsalt küsimise peale, kui näidustuste ei ole ja röntgen on korras (!!), ma kahjuks töesti ei usu, et keegi ct-sse saadab, tegu on väga kalli uuringuga :)

  4. Kui mu laps kukkus pea vastu malmradikat lõhki, viis kiirabi küll haiglasse pead õmblema, aga mingit uuringut ei tehtud. Kosteti vaid, et nagunii see ei näita midagi, kuna aega alles vähe möödas. Saadeti koju ning teadvusekao puhul kästi tagasi tulla…

    Nii et Ukraina “teenindus” on tõesti parem kui mõnel pool Eestis.

    1. Ooook! Ma nüüd kibelen koju uude uuringusse! Samas ma mōtlen, seal olid lapsed nagu luumurdudega ja neid nähti “röntgenis”… Vast pole hullu.. Aga ikka veits parakad peal.. Siinsed tänavad nagu munakiviteed kohati.. Ehk pole hea seal kärutada jne.. Homme vist kodune päev :)

      1. Töötan lastekliinikus ja võin kohe ära öelda, et kompuutrit juba niisama ei tehta, seat kiirgus umbes 50 RÖ-pilti. Selleks peavad olema ikka sümptomid. Näiteks laps oksendab pidevalt, krambid, teadvusekadu. Eks ikka väike peapõrutus alati, kuid kui oksendamist ei esine, laps enda käitumisega, siis lihtsalt järgneval 72h tunnil hoida rahulikku režiimi. Vaadates teie juttu ja pilte, siis arvan, et võite ilustu rahulikud olla. Hedon istub ilusti, silm selge. See kui peale kukkumist ikka lapsel peas midagi valesti, siis lapse käitumine annab sellest märku. Ilusat puhkust!

  5. Jälgi 24h. Kui ei oksenda, lapse käitumises midagi ei muutu, siis ok.
    Mu kolmene kukkus vastu kivipõrandat toolil seistes. Seisis ahju kõrval, võtsin koogi välja ja keerasin selja ning panin lauale ja kutt oli selili. Nägin kuidas käis kõmm vastu maad. Ma tegin selle vea et rabasin sylle,tglt ei või nagu sa kirjutasid, ja tundsin kuidas suur sinine muhk käe all kasvas. Kiirelt emosse kus saadeti hoopiski lastehaiglasse. Läksime siis tuli neuroloog ja kontrollis. Mingi aparaat pandi ka külge mis jälgis ta sydametööd vms ja oligi kõik. Ytlesin et aga nii kõva pauk ja muhk, kas pilti ei tehta. Öeldi et ei. Kõik oli pealtnäha ok, kui 24h jooksul muutub siis vaadatakse uuesti. Kompuuteruuringuks pannakse laps narkoosi ja kiiritus kõva, seda tehakse vaid reaalsel vajadusel. Ilmselt kui Tlna haigla lähed siis saad sama targalt koju tagasi minna. Õnneks meil laps ei oksendanid ega muutund loiuks. Muhk oli valis ja kui ära kadus hakkas sügelema(perearst ütles et see ok,). Igatahes vaata mis ta sul ööga ja homse päevaga teeb, aga kui ei oksenda, on samasugune nagu varem, siis ei tohiks midagi hirmsat olla+ teil veel pilt ka tehtud, kus pole miskit näha. Vähemalt mingigi südanerahu, meile ei tehtud sedagi..

  6. Ära üle ka paanitse. :) Me lastel palju hullemaid kukkumisi olnud ja pole midagi juhtunud. Muhud on ikka korralikud olnud – nii mõnelgi korral on välja näinud nagu ükssarved :)

  7. Minul oli rasedana juhus, et pidin emosse kiirustama. Õnneks oli isa läheduses ja sai mind kohe ise linna viia. Jalutasin erakorralisse vastvõttu kus oli just üks kiirabiga toodud rase samuti. Aga kui kabinet vabanes, siis võeti hoopis mind kohe vastu. Nii, et oleneb ikka olukorrast kah. Mul oli tund aega hiljem laps erakorralise keisriga ilmale toodud.

  8. Kirjutan meie loo. Mul tütar kukkus toas kiige pealt vastu ukse lävel olevat nurka. Ise olin parasjagu kontsertil, sõbranna hoidis. Jõudsin peale kukkumist ca tunnike hiljem koju. Sõbranna siis ütles, et midagi hullu polnud, et oli sülle roninud ja magama jäänud. Mul hakkas peas väikene sireenike tööle, sõbranna lastetu, ju ei mõelnud sellele. Vahepeal oli ema mul lapse ära võtnud ja maale sõitnud. Helistasin talle, et kuidas tütrel on. Olevat autos oksendanud, muud midagi. Sireen peas #2. Ja nii ma siis maale kihutasin ja no, ei olnud ikka minu lapsega tegu. Pikutas voodis ja ei viitsinud midagi teha, aeg-ajalt kurtis peavalu. Kutsusin kohe kiirabi ja sõidutati meid tagasi tallinna lastehaiglasse igaksjuhuks. Ega nad midagi koha peal ju teha saanud.
    Lastehaiglas siis tehti röntgen. Õnneks pildil mingeid mõrasid näha polnud, aga kontrolliks jäeti haiglasse sisse üheks ööks. Lapsel õnneks paha enam polnud ja hakkas ka elavnema. Seekord pääsesime ehmatusega. Magama jäämine ja oksendamine muidugi viitasid ka kergele peapõrutusele ja lastearst ütles, et esimene reaktsioon lastel ongi selline, kui tugevam põrutus juhtub. Ei midagi hullu, aga eks ikka hea kontrolli tulla.
    Usun, et teil on ka kõik hästi ja pääsesite suuremat sorti ehmatusega. Paid Hedonile!

  9. Käisin just mõned päevad tagasi oma 1a7k pojaga Tartu Lastekliiniku emos. Kukkus mänguasjakasti otsast alla vastu mingit teravat nurka ja peas auk, verd tuli palju, ehmatus oli oioikuisuur (mõlemal siis). Alguses nuttis palju, siis mängis ja naeris ja jälle nuttis. Minuarus tundus see haav ikka päris kole ja läksin kontrolli. Kui emosse saabusin, siis õde vaatas üle ja ütles, et nohjah ei ole hullu, aga no vaatame üle siis, kui juba tulite. Põhimõtteliselt jäi mulje, et miks te siia üldse tulite? Lisaks veel ära, et enne meid ja peale meid ei olnud mitte ühtegi last/inimest seal ootamas, et kedagi “segada” me ei saanud ju. Röntgeni kohta öeldi, et jälgige 24h ja kui on midagi, siis teeme kui väga-väga vaja on. Nohjah.. Õnneks õmblema ei pidanud, pandi mingisugus sinist rohtu peale.
    Aga tundub, et teil oli parem teenindus :)

  10. Ukraina ongi selliste ametiasutuste koha pealt stagnaaegne. Miilitsas on samuti suur paks kolletanud lehtedega raamat ja puidust nõukaaegsed lauad.
    Aga haigla kohta ütlen nii palju et teil läks isegi hästi. Tavaliselt peab seal ise oskama asju küsida. Umbes nii nagu te kiirabilt peauuringut küsisite. Aga nii tuleb ka rohtusid küsida ja kõike muud. Samas kui te sattusite nn erahaiglasse (mis enamasti on rajatud ameeriklaste toetusega ja on seetõttu paremas seisus), siis ongi teenindus parem. Ukraina riigihaiglad nii head ei ole ja ka kohalikud pidid neid võimalusel vältima. Neid kasutavad ainult vaesemad inimesed. Kusjuures seda kõike rääkis üks Ukraina arst, kui ma Ukrainas ühel meditsiinialasel koolitusel osalesin.
    Hedonile kõike head!

  11. Ma usun, et pole hullu. Mul on kaks last ikka korduvalt peaga vastu maad kukkunud, esimesel korral käisime ka EMOs, aga edaspidi tean, millal on mõtet minna ja millal ei. Kui su laps käitub praegu edasi ikkagi täiesti tavapäraselt, siis pole mõtet muretseda.
    Kui käitumine erineb kuidagi tuntavalt harjumuspärasest, tasuks käia kontrollis küll veel, jah.

  12. Väikelastel röntgen ei pruugi näidata luumurdu.
    1,7 aastane laps kukkus, nuttis meeletult ja kätt puudutada ei lasknud. Läksime emosse ise, tehti röntgen ja öeldi et luu terve, pandi käsi niisama kaela rippuma ja anti valuvaigistit. Laps röökis terve öö, emosse tagasi minnes oli teine valvearst, ja eelmiste piltide pealt ja minu ütluste peale(laps aina nutab, ei liiguta jne) ütles kihe et luumurd ja näitas kust. Käsi kipsi. Olen kuulnud küllaga neid jutte, kus katkise käe ja jalaga väikelapsed piinlevad, kuna röntgen ju ei näitanud murdu.

  13. Kas saite mingi paberi ka selle kohta, mis maksite? Kas kindlustus katab teil selle?

    Loodetavasti pole midagi hullu! Eks kui luumurd oleks, siis oleks ikka valus ja Hedon kurdaks.

    1. Sain paberid kaasa. Eks uurin kindlustust. Ma tegelikult olen ilmselt hiljaks jäänud teatamisega, aga siin pole netti ja mul pole aega helistada ja jebida. Helistaksin rohkem maha kui see 50€ mis tagasi saada oleks!

        1. Hotellis on nett :) aga siin me pole väga palju! Hommikul ärgates-hommikusöögiajal vaatan kiirelt meilid üle, siis randa/linna/turule, ja kui kuskil aega passida, siis blogin telefoni. Õhtul tagasi hotelli, siis kui aega ja mahti blogin ja panen üles…

          1. Neti kaudu kindlustusjuhtumi teatamine võtab aega mingi 5 minutit, max 10. JA aega selleks 3 päeva.

  14. Koljuluumurd on üldiselt röntgenis kenasti näha. Ma ei taha uskuda, et nad seal nii lambad on, et seda näha ei suuda. Lapse luud on nii pehmed, et neid murda on päris keeruline. Ise arvan, et sellise kukkumise puhul seda ehk ikka ei juhtunud. Kui laps täna okidoki tundub, siis ongi ilmselt kõik korras. :)

  15. Koljuluu murd peaks ikka näha olema. Ja kui ta teil ei oksenda ja kaota teadvust, siis vast pole hullu.
    Koju jõudes võib minna uurima ikka. Endal süda rahul. Aga eestis on nad nagu on. Kui pealt näha midagi pole, siis väga uuringuid teha ei taheta. Ainult vaatavad ja saadavad koju. Me oleme vajadusel natuke juurde luuletanud, siis suhtuvad tõsisemalt teemasse.

  16. Sulle esiteks ei tehta mingit uut uuringut Eestis (neuroloogilisi sünptome pole – näidustus puudub). Teiseks, miks ometigi lasta oma lapse pead heast peast röntgeniga kiiritada? Usu, Eesti arstid ei teeks seda. See tõstab vähiriski (ka CT, mida sa nii soovid ja mis töötab rö-kiirgusega ehk gamma-lainetel), eriti kasvaval ja areneval organismil. Lapse pea on plastiline ja koljuvigastust nii lihtsalt ikka ei saa väikelaps.
    Soovitaks mitte muretseda ja eriti mitte nõuda igasuguseid uuringuid paanikas olemise pärast. Ka see esimene arst, kes arvas, et kõik oli hästi, rääkis ju tõtt.

  17. Kiirabiga kohale toodud inimesed ei alati kiiremini arsti näha. Jah, nad paigutatakse küll valvesaali, aga ka sealgi tuleb neil, sõltuvalt probleemist, oodata. Samas tõsise probleemiga EMOsse ise tulles suunab triaažiõde inimese kohe arsti juurde läbivaatusele.

    Samuti ma ei ütleks, et Ukraina teenindus Eesti omast parem on. Röntgenuuringuga ei näe tihti ära pehmete kudede kahjustusi. Näeb, et kolju on terve. Kas kuhugi ajukestade alla hakkab verevalum tekkima või muud sarnast, röntgeniga nüüd kindlaks ei tee. Ongi loogiline Eesti arstide käitumine, et last uuringutega ei traumeeri, haav kinni ning kui peaks hakkama vastav sümptomaatika tekkima, saab kohe tagasi tulla.

    Röntgeneid ja kompuutertomograafiaid (CT) ei tehta lastele kergekäeliselt. Need on küll kiired uuringud, ent siiski arvestatav kiiritus. CT on sisuliselt hulk röntgenpilte eri nurkade all, kiiritusdoos on vastavalt kordades suurem kui üks röntgenpilt anna. Ukrainas ilmselt ei olegi igas haiglas CTd või MRTd, kasutavad, mida saavad.

    MRT on muidugi ajuuuringute jaoks väga hea, samas selleks tuleb väikelaps narkoosi alla panna, et ta ei liiguks ning tavaliselt pole EMO töötajatel võimalust seda uuringut määrata.

    Kui ta kukkus kuklaga, siis selles piirkonnas asub ajus nägemiskeskus ning pastakaga liigutamine silme ees on täiesti legit diagnostikameetod.

    Kui muhk hakkab üle minema ja laps enam ei virise, ei tasu rohkem paanitseda. Selliseid kukkumisi on igal inimesel lapsepõlves hulgi.

  18. Mul kaks last ja mõlemad lapsed on kõvasti peaga vastu maad kukkunud. Esimesega oli nii, et silmad hakkasid jooksma edasi-tagasi, paigale ei jäänud. Tehti koljupilt ja diagnoos peapõrutus. Teise lapsega oli nii, et ta hakkas nutma ja siis minestas. Suutsinta teadvusele tuua ja haiglasse minekuni teadvusel hoida, diagnoos samuti peapõrutus. Mõlemal juhul oli tingimus, et kindlasti ei tohi mõned päevad erksat valgust saada ja kindlasti ei tohi päiese käes viibida. Mõlemad lapsed olid traumade ajal kahesed.

  19. 1-2 millimeetrist mõra sääreluus mu abikaasal paar aastat tagasi röntgenis ei nähtud. Alles paar nädalat hiljem magnetröntgenis nähti seda.

  20. Mul kukkus poiss trepist alla kuu aega tagasi, õigemini veeres/rullus. Kõndis muidu ilusti trepist üles hoides käsipuust kinni, aga too päev lihtsalt juhtus. Ta oli siis 1a3k vana.
    Esimene reaktsioon oli kohe mees koju kutsuda ja EMO-sse minna, TÜ lastekliinikus saime kohe sisse ja siis istusime natuke seal.
    Vaadati kuidas käitub ja pakuti võimalust ööseks sisse jääda, aga kuna elame lähedal siis läksime koju. Kästi 24h vältida igast hüppamist, jooksmist, loksutamist, kiikumist.
    CT-d ei tehta, sest tuleb narkoosis neil seda teha.
    Lihtsalt tulebki ise jälgida ja rahulikke tegevusi teha vähemalt 24h, soovitavalt kuni 72h.

  21. Mina käisin lapsega silmakliiniku erakorralises kui ta oli u aastane. Seal võeti meid kohe esimesena, kuigi inimesi ootas ukse taga palju, ka lapsi (küll vanemaid kui minu oma)

  22. Kui laps kliinilise pildi alusel sul ilusti paraneb ja ei teki nt ägedat oksendamist, teadvuskaotust, ebaadekvaatset käitumist jne, siis ei tasu muretseda. Tallinnas sellise juhtumi puhul kindlasti peast uuringut ei tehta. Juba seetõttu, et kompuuteruuring on väikse lapse jaoks väga suure kiirguskoormusega ja tõstab edaspidises elus vähiriski. Magnetuuringut erakorraliselt ei tehta. Lihtsalt jälgige teda paar päeva pingsamalt.

  23. Kas Hedon peale kukkumist muutus loiuks, oksendas? Kui ei, siis on kõik okei ja paanitseda ei ole vaja.

  24. Meil oli just 5 päeva tagasi suur õnnetus. Laps kukkus meetri või kõrgemalt peaga vastu kivipõrandat. Haiglas vaid vaadati käed, jalad, pea üle ning saadeti kodusele jälgimisele. Pidime esimesed kolm päeva jälgima, et ajuverejooksu tunnuseid poleks ning öösel koomasse ei langeks. Meil siis Soomes juhtum.
    Kui koljus mõra, siis sellega ei tehta midagi.

  25. muide kes siin ütleb, et kui ei oksenda ja pole loid, on kõik ok – mu koljuluumurruga laps ei teinud midagi sellist, ma läksin täiesti igaks juhuks emosse. nii et päris nii ei saa täie kindlusega öelda.

Comments are closed.