Mida teha, kui rinnapiima ei ole!?

Agaramad ASKi jälgijad juba teavad, ja noh, mõned lähedasemad sõbrad siiski ka, et mul on piimaprobleem ehk mul ei ole rinnapiima. Aga et kõik arusaadavalt lahti kirjutada, alustan algusest.

4. jaanuar – beebi sünnib kella 16.03 ajal ja ta pannakse mulle rinnale, ta otsib rinda taga küll, aga ei asu kohe seda imema. Õhtul jääb ta magama ja magab rahulikult poole ööni. Ärgates pakun talle rinda nii nagu ämmaemand on mulle õhtul „kuivalt õpetanud“. Öösel siiski beebi nutab ja mul on tunne, et mu rinnanibu on liiga pehme, et ta seda leiaks. Rinnad on samuti pehmed. Kutsun ämmaka. Ta pakub mulle nibukaitset, mis on meie beebi jaoks ilmselgelt suur, peal ilutseb 24mm. See on beebi jaoks nagu peaks kaheliitrisest limpsipudelist jooma hakkama. Proovime, kuidagi ta siiski saab. Öö saame üle elatud ilma suuremate draamadeta.

5. jaanuar – hommikul lendab laivi mingi teine ämmaemand, kes mulle esimesest sekundist ei meeldi, on mingi kõrk ja ülbe, kräunub mu kallal nagu ma oleks viieaastane ja ei teaks vapsee mitte midagi beebidest. Eelmisel õhtul on üks teine tore ämmaemand teinud mulle kiirkoolituse nii beebi pesemise kui nabapuhastamise kui kõige muu kohta. Lisaks on mul beebidega kogemus õelaste näol. Esimest ma nunnutasin sünnist saadik ja hoidsin teda ööl ja päeval, ma tean küll kuidas beebisid pesta ja neil mähkmeid vahetada.

Imemisprobleem süveneb, uus ämmakas käsutab Meelise väiksemat nibukaitset ostma, sest haigla oma tuleb kindlasti tagasi anda, ega see siin mingi heategevusorganisatsioon ei ole. Lõpuks leiab Meelis alt poest ühe väiksema nibukaitsme (suurus 15mm) ja proovime beebit sööta. Näib, et asi toimib. Mu juures käib imetamisnõustaja, vaatab, et ahah, beebi imeb ilusti ja läinud ta ongi.

Lisaks käib esimesel päeval palatist läbi vähemalt kümmekond erinevat arsti, praktikanti, interni ja ma ei tea keda veel. Kõik on segi nagu pudru ja kapsad. Kõik seletavad midagi. Kõik võtavad mingeid analüüse. Vaatavad mind. Vaatavad beebit. Beebi magab suurema osa ajast.

6. jaanuar – hommikul teatab keegi (ei tee mina enam vahet, kas ämmaemand või lastearst või naistearst…), et täna lähete koju. „Meil on ülerahvastatus, palateid on vaja. Laseme lastearstil veel vaadata ja minu poolt on kojuminekuks roheline tuli! Kuigi verekaotus oli teil suur ja beebi kaal on langenud 5%, võite te ikka koju minna! Meil on palateid vaja!“ (A, vist siis ämmaemand, juba ma ei tea mitmes vahetus on tööl, mul on tõesti kõik segi.) Ootame lastearsti. Maksame arved. Ootame veel. Meile tuuakse juba lõuna. Kell on üks. Arst pidi tulema hiljemalt kell 12. Oleme kaks korda küsimas käinud. Pidi kohe tulema, kannatust. Kell on kaks. Meelis läheb kolmandat korda küsima. „Oi, ma unustasin öelda, te tulete ju 14ndal arsti juurde, siis kuulame kõrvu!“ Mida iganes. Tuleme koju. Õigemini lähme NaguUute, sest teame, et meil on kindlalt vaja vannialust ja kuna voodit meil pole, siis.. Lõpuks tuleme sealt ära vannialuse ja kaaluga. Kusjuures, ise ma poleks selle peale tulnudki, et kaalu laenutada, aga nad pakkusid, et hea on jälgida, kuidas beebi kasvab.

7.-8. jaanuar – kaalume beebit igal õhtul – kaal aina langeb.

9. jaanuar – mul on tunne, et beebil on gaasid, ta on viril, ei maga öösiti, anname espumisani (ma ei tea ju mis tal viga on, tundub nagu oleksid gaasid, punnitab, nutab…). Ühel öösel istus terve öö kord ühe, siis teise rinna otsas, peaasi, et Meelis magada saaks ja ta ei nutaks. Hommikul on rinnad kõvad. Ma olen õnnega koos – piimapais on tulekul, rinnapiima on. Jess! (Etteruttavalt olgu öeldud, et sellest kapsast teen ma täna endale hautist, mis mul piimapaisu jaoks varutud oli :D)

Õhtuks on kaal veelgi langenud. Ma ei tea, mida teha. Manuaalse rinnapumbaga ei saa ma reaalselt tilkagi kätte oma rindadest. Sõbranna, kes sünnitas 10 päeva enne mind, on nõus lapsel kõhu täis söötma, sest pudelisööki ma pakkuda ei taha. Lähme ja istume poole ööni küla peal ja beebi saab süüa.

Enne koju tulekut käime Pelgulinnast läbi. Selgub, et sinna mul enam asja ei ole, kui mul lapse kohta küsimus on. „Minge lastehaiglasse!“ Ma üritan seletada, et ehk tšekite mu rindu, kas nendega on kõik korras, sest laps on viril ja kaal langeb. Ta pigistab üht rinda ja teist, ütleb, no tuleb ju piima. Pole probleemi. Seletan, et laps kakas viimati haiglas!!! See oli viis päeva tagasi. Ta pissib paar korda päevas! Midagi on ju valesti. „Ei, ei, kõik on korras, see on teie hormoonidest“, ja mind kupatatakse koju.

Õnneks, on mul meelde jäänud ühe blogilugeja kommentaar, kes ütles, et võin tema poole pöörduda kui mul mingi probleem, olevat ämmaemand/imetamisnõustaja. Otsin ta meiliaadressi välja ja kirjutan talle. On hilisõhtu ja minu õnneks ta vastab. Järgmisel päeval lähme lastehaiglasse ta vastuvõtule. Kusjuures, tal pole tööpäev. Ta tuleb meie pärast tööle.

10. jaanuar – meie ingel, Merit, laseb mul esmalt beebit imetada mõlemast rinnast. Kaaludes enne ja pärast sööki, selgub, et pärast 45 minutilist imemist on tulemus 0g. Kuigi Merit vahetas välja nibukaitsme ja mõlemad ergutasime beebit sööma, siis ei näi see aitavat. Nimelt on mul sissepoole tõmbunud rinnanibud, mis tähendab, et minu pisike beebi peab kordades rohkem tööd tegema, et rinnast piima kätte saada. Sissetõmbunud rinnanibude põhjuseks on lühikesed piimajuhad. Ta on kaalus kaotanud JUBA 500 grammi! Tal pole jõudu enam nuttagi, rääkimata mu rindade imemisest.

Merit imestab, kuidas meid üldse sellise kaalukaotusega koju lasti ega pandud imetamisnõustaja juurde järgmiseks või ülejärgmiseks päevaks aega… Lihtsal selleks, et keegi teine saaks tulla meie palatisse?! Hiljem muidugi teiste sünnitanud naistega rääkides selgubki, et Pelgulinnas on normaalne sünnitada. Punkt. See, mis sinust peale sünnitust saab, sõltub ämmaemandate viitsimisest sinuga tegeleda. Esmasünnitaja, kes kogeb seda kõike esimest korda, kelle rinnapiim hakkab tekkima alles 3-5 päeval peab kodus teadmatusega ja guugeldades oma probleemidele lahenduse leidma?! Sama seis on ITKs. Seal on kiidetud imetamisnõustajate kabinet. Aga sama ei saa öelda sünnitusjärgsete ämmaemandate kohta.

Samamoodi nagu Pelgus, ei jõua keegi sinu juures seal istuda kuni laps rinnast sööb. Üle ukse küsitakse, kas laps imeb rinda, oh, väga hea, lähete koju. Aga rinnapiima ega rinnapaisugi pole veel olnud. Ja muidugi kõik muu toitmisviis on seal tabu. Aga mis siis, kui ta istubki mul juba kolm päeva pidevalt rinnapeal, ööd ja päevad, rinnanibud on hellad, hakkavad juba katki minema aga beebi võtab ikka kaalust alla ja rinnapiima kogus välja pumbates on 0. Mis siis saab? Olen paha ema? Mis siis, et olen magamata, lapsega koos pissile ei saa minna, kuna ta on mul rinnal, rääkimata sellest, et olen ise söömata. Üks tuttav soovitab mul tungivalt ITKsse minna, et seal saab korda, rinnapiima tuleb… Minu mõte: mis nad teisiti teevad? Keeravad mul kraanid lahti? Ega rinnad veekraanid pole, et keerame aga juurde, kui piima pole, siis pole. Ma olen andnud endast kõik, aga ümberringi inimeste arust ma ei pinguta ikka piisavalt? Kes on see inimene, kellel on õigus langetada lõplik otsus minu lapse heaolu osas?

Lõpuks oleme aru saanud, et beebil enam jõudu rinnast söömiseks ei ole, rinnapiima pumbates ei ole… Merit küsib minult luba anda lapsele seekord kunsttoitu. Lohutab mind, et toidame lapsel kõhu täis, laseme tal magada ja siis järgmine toidukord annad uuesti rinda ja pärast rinnaga toitmist pumpad rinnad tühjaks, niipalju kui on, siis on. Söötsime lapsel kõhu täis ja ta jääb sügavasse unne, sellisesse, mida minu silmad nägid tema elu esimesel päeval.

Homme saab ta nädalaseks. Ta on nädal aega näljas istunud ja praktiliselt magamata. Hääl on ära nutetud. Mul on nii kahju oma pisikesest beebist. Õnneks lubab Merit, et kõik hakkab nüüd paremuse poole liikuma. Nüüd peab hakkama laps kaalus juurde võtma. Kui me oleks tulnud Meriti juurde paar päeva hiljem, oleks ta meid kohe haiglasse kupatanud. Olukord oli lapse seisukohast kriitiline. Me olime kaotanud 16% kaalust! 10% juures pannakse tavaliselt haiglasse. Meil vedas, et Merit lubas meid “kodusele ravile”, sest haigla oleks veelgi enam stressi tekitanud, olime niigi megamures.

Hetkel on meil range graafik, Iga kolme tunni tagant saab beebi alguses mõlemast rinnast 15+15 minutit ja ülejäänud toidu nii palju, kui ta ise soovib pudelist (kahjuks või õnneks tuleb suurem osa siiski veel pudelist). Ja mina pumpan oma rindu, et piima juurde tekitada.

Beebi sööb pudelitoitu ja magab nagu karuott, sest tal on ilmselgelt jõuetus ja unevõlg.

Lisaks loeb Merit mulle sõnad peale, kuidas oma aega kodus planeerida ja mis tegevused soodustavad rinnapiima teket ehk terve ema = terve laps. Ka mina olen inimene ja pean magama, sööma, jooma, mis siiani on jäänud tahaplaanile kuna minu jaoks on olnud number üks beebi! Ükspäev läks Meelis tööle (esimesel nädalal kui ma veel oma piimaprobleemist ei teadnud) ja ma andsin just lapsele rinda. Ta tuli kaheksa tundi hiljem töölt ja ma olin samas asendis, andsin lapsele rinda. Vahepeal olime koos maganud paar tundi, aga kuna ta oli suurema osa ajast viril ja rahul ainult süles ja rinna otsas, siis nii ma päev läbi olingi temaga istunud, teadmata, et ta tegelikult ikka veel näljas on…

11. jaanuar – 24 tundi hiljem on beebi kaalus 100 grammi juurde võtnud. Mina olen oma rindadest saanud seitsme pumpamisega (iga kord mõlemat rinda 15minutit) 40 ml piima! Meie beebi ööpäevane vajadus on 250-500ml (see oleneb muidugi lapse kaalust). On ilmselge, et minu rindade poolt toodetud rinnapiima kogusega oleks beebi siiani näljas.

12. jaanuar – joon rinnapiima soodustavat teed, sain korraliku aja magada, kuna beebi magas rahulikult 2,5 tundi, mudin rindu, pumpan ja möllan, ei midagi. 24 tundi hiljem on piimakogus kasvanud 10 ml. Parem kui mitte midagi, aga ma olen üsna nördinud. Beebi on kaalus veel 60 grammi juurde võtnud, seda tänu pudelitoidule.

13. jaanuar – beebi kaalule lisandub 50 grammi. Ta sööb juba 60 ml korraga (varasema 30-40 asemel).

14. jaanuar – meie rõõmuks beebi kosub. Kogukaal on kasvanud 245 grammi. Mina suudan pumbata juba 60 ml. Käime uuesti haiglas. Saan mingid tilgad, mida ninna tilgutada, et veelgi stimuleerida rindu. Täheldan, et piim jookseb kiiremini pudelisse, aga kogused ei kasva. Merit soovitab ikka tilgad lõpuni kasutada ja vaadata, mis saab. Meriti soovitatud Maria kapslid, mis peaks rinnapiima teket soodustama, on igal pool otsas, või polda neist kuuldudki. Mida iganes, joon oma fenkoli teed edasi, mis mul reaalselt südame pahaks ajab. Ma ei kannata aniisi, ja fenkol on teine maitseaine, mis mulle üldse ei sümpatiseeri.

Meelis postitab Instagrami meie beebifotoshoodilt ühe pildi, ASK lööb keema – teadjad kaagutavad, et ilmselt annan pudelipiima vaid selleks, et saaks jooma ja pidutsema minna. Olen hoolimatu ema. Mõistust mul pole, annan lapsele pudelist piima – tissi ta ju enam siis ei taha. Üks pakub, et ilmselgelt pole mul piima, vaadaku ma, kui vanalt ma emaks sain.

Tõesti, te kõik olete nii kuradima targad. Tänage jumalat, et teil on rinnapiima ojadena. Aga võibolla lasete mul elada ja otsustada, kuidas mu lapsele parim on, mul endal. Kas ma oleks pidanud jäämagi koju ja hoidma last rinnal, mitte ostima abi? Las sureb nälga, peaasi, et sööb rinnast? See on minu lugu, nagu Merit ütles. „Igal naisel on oma lugu, aga iga lugu on erinev!“ Minul ei ole rinnapiima ja Meelis lohutab, et ma pole esimene ega viimane naine. Kas ma nüüd olen sellepärast maha kantud ema? Vähem ema? Kutsume kohe lastekaitse? Sest ma juba tean, kuidas ma hakkan saama eest ja tagant, et see tuleneb hoopis sellest või sellest, või sellest… Sest terve ilm on ju arste täis, kõik on targad ja kõik on mu rindu näinud ja katsunud, et õige diagnoos panna!

15. jaanuar – suudan välja pumbata ja ikka pumpan lootuses, et rinnapiima hakkab juurde tulema, 65 ml piima, mille beebi hea isuga ära sööb. 75 grammi on kaalul juures. Kokku oleme juurde võtnud viie päevaga 320 grammi (keskmise lapse kahe nädala jooksul lisanduv kaal!) Me kosume. Me põsed on juba armsalt punnis ja me oleme täitsa terve lapse nägu. Sünnikaaluni on veel 180 grammi minna. Ma ei anna alla, ka 65ml rinnapiima on parem kui mitte midagi.

16. jaanuar – hommikusöök on värviline nagu viis peotäit juurvilju. Lõpuks leidsin ka Maria kapslid. Menüüs on rauatabletid ja siirup (kaotasin ju räigelt verd sünnitusel, hemoglobiin langes 70 peale, aga milleks seda haiglas ravida või vereülekannet teha, kui palateid on vaja!), imetava ema vitamiin, Maria kapsel (mis tuleb võtta klaasi veega) rinnapiima tekkeks, ninatilgad rinnapiima tekkeks ja rinnapiima teket soodustav tee. Head isu. Mul on hommikusöögist kõht reaalselt täis, kuna mu magu on poole väiksem kui klaas vett!

Hommikusöök ehk "tekitame rinnapiima"
Hommikusöök ehk “tekitame rinnapiima”

Ma ei ole veel alla andnud, kuigi pärast kõiki neid tarbitud asju, on täna rinnad eriti „kinni“. Proovime veel. Üleüldse olen täheldanud, et õhtuti tuleb rohkem piima. Põhiline on aga kogu selle asja juures, et laps kosub ja ei ole enam näljas.

Samal teemal

101 kommentaari

  1. Sa ei ole halb ema ja kui vähegi võimalik ignoreeri kõigi õelate ja nende kes ise ei tea ja pole kogenud vastikuid kommentaare! Hetkel tundub, et Merit on su päästeingel – vastava hariduse ja õige suhtumise ja heade soovidega.
    Esimese lapsega elasin ka läbi tõelise piimatuse kadalipu ja sain ITK imetamisnõustamisest ülimalt ebameeldiva kogemuse osaliseks – ühe targa näol, kellele ma ilmselt inimesena ei meeldinud ja kes siis mõnitas ja “õpetas”. Vaatamata kõikidele ponnistustele (pumbates pole mul kunagi üle 7ml piima tulnud!) ei tulnudki mul piima rinda (tabletid, pumpamine, korralik söömine-joomine jne). Ei tulnud ka teise lapsega, aga siis olin juba ise rahulikum ja ei lasknud ennast rivist välja viia. Piima ei olnud eriti ka mu õel, ega emal.
    Kokkuvõttes on peaasi, et laps saab kõhu täis, sina oleks rõõmus ja rahulik, siis on laps ka õnnelik. Ja kõikide nende arstide, õdede ja nõustajatega – ongi nii, et tohutu kari käib sust üle, keegi eriti ei süvene ning enamus ajavad erinevat teooriat ja lõpuks enam ei tea, keda kuulata…
    Sa saad hakkama ja oled tubli!

  2. Nagu ma aru olen saanud, siis Meelis käib tööl? Sellest on väga kahju, tema abi ja toetus esimestel nädalatel oleks sulle ikka suureks abiks. Kas ta seda tasustatud isapuhkust ei võta välja?
    Seda kommentaari ei ole oluline avaldada, ma lihtsalt jutujätkuks :)

    1. Meelis on hetkel isapuhkusel :) Me ikka koos toimetame – tema toidab beebit pudelist, mina pumpan… jnejne

  3. Kallike, saadan sulle pai ja pojakesele! Olete niiiii tublid! Sa nii pingutad. Aga pane see ask kinni, sa oled praegu ju nii haavatav isegi kui tissid oleksid töö korras. Palun! Ilusat kosumist , tuline kaasaelaja!!!

  4. Tartu ülikooli kliinikumis oli minul enam-vähem sama seis, välja just ei visatud aga pärast sünnitust polnud enam nagu kellegi asi. Isegi kui abi palud. Meil oli 3 päeva jooksul igal ämmakal ja arstil omaette nõuded, üks käskis haigalas juba last iga 3h tagant sööta, isegi kui magab. Ütles, et tuleb üles ajada. Järgimise käest sain juba õiendada, et laps ju magab muidugi ei söö ta. Paha kohe mõelda mis kõik oli. Teisega olen ilmselgelt targem.
    Aga Sina oled väga tubli, jätka samas vaimus ;)

  5. Jõudu ja jaksu! Minu poolt eriline kiitus, et te seda siin jagate. Ma arvan, et see on vajalik informatsioon ja hea, et te julgete sellest rääkida.

  6. Sa oled väga tubli värske emme! Jätka samas vaimus ja kõik saab korda. Minul oli samamoodi ja õnneks läks minul natuke paremini ja lisa hakkas laps saama juba haiglas. Pumpasin haiglas ja kodus aga maksimum mis tuli oli 80 ml ja nii jäigi minu beebipoiss lisa saama.

  7. Kindlasti pumpa ka öösiti, su postitusest ma seda välja ei lugenud, kui tihti sa pumpad ja kas ka öösel, öeldakse et öine söötmine tekitab piima-äkki aitab. Samas-kõigil ei tekigi piima, kahjuks nii on, see ei tee veel kellegist halba ema. Sõbrannal mul ei olnud kummagi lapsega piima-proovis kõik võimalikud variandid ära, aga ei miskit. Jõudu sulle ja loodame, et ikka piim tekib. Ka sellest 65ml on kasu lapsele.

      1. Postitusest käis läbi jutt vanusest. Et sa oled liiga noor jne (arstide sõnul), ma ei tea, kui noor sa oled, aga tean seda, et üks tublimaid ja tugev naine/ema oled. Igaüks ikka sellist vaeva ei näe ja läheb otsemaid kergemaid teid. Sinu kohta võib öelda “Ideaalne ema”!!!

  8. Ära muretse, ma sain ainult 2 kuud rinda anda ja lõpus ainilt öösiti.. samamoodi piima polnud, ega tulnud mitte kuskilt :S Ma ei saanud last näljutada ja nii andsingi rpad . Ma ei ütleks et ma nüüd halb ema olen , Peaasi et lapsel oleks hea ;) Jõudu ja jaksu teile.

  9. Mul oli sama seis, lopuks laksime taielikult pudelitoidule yle, minu kahetsuseks, aga nyyd olen olukorraga rahu teinud.
    Muide sellest raua ekstraktist voib koht kinni minna….
    Peale synnitust ei ole see just eriti tore valja vaade- mina soin kuivatatud ploome paris palju ja kiivisid ka. See aitas.
    Ja oeldakse et enne rinda andmist tuleb pissil ara kaia- rinnaga toitmie vallandab hormoone mis aitavad emakal kokku tombuda. Aga see saab ainutl toimida siis kui pois on tyhi.
    Vabandan kui veidi targutan, aga sellest vist Eestis eriti ei raagita synnitusmajas…

  10. Njah ega see kerge pole, mina jantisin sedasi 7 kuud kokku. Päeva peale üle 50 ml ei saanud kunagi..aga no asi seegi :)
    Tead, nüüd saab temast üks hea magaja! Enamik “näljalapsi” magab peale korralikku sööki väga hästi edaspidi.
    Ära veel alla anna, tublid olete!

  11. Minu sugulasel oli nii, et esimese lapsega oli sama lugu peaaegu kui Sul – pandi koguni haiglasse, sest laps kaotas kodus olles kaalust nii palju.
    Siis oli esimene laps 7-8 kuud paralleelselt nii pudeli kui rinnatoidul, päris rinnapiimalapseks ei saanudki. Käis Pelgus imetamisnõustamises aga eriti abi sealt ei saanud.
    Teise lapsega oli sama lugu – alguses samuti raskused. Soovitasin tal minna ITK imetamisnõustajate juurde ja tulemus oli hoopis teine. Algul hakkas hirmuga samuti pudelit andma aga ITK nõustajate abiga sai lapse rinnale – laps keeldus ise pudelist.
    Nüüd laps juba 1 aasta ja 4 kuune ja saab siiani rinnapiima.
    Seega ma tõesti julgen soovitada ITK nõustajate juurde minna, tundub et Pelgus see imetamisnõustamine eriti ei toimi.
    Ja see jutt et ei ole piima – selle minu sugulase näite puhul on seda raske uskuda – kuidas siis esimese lapsega ei olnud ja teisega oli?
    Öeldakse, et imetamine on “Game of confidence” – endasse tuleb uskuda ja proovida marurahulik olla, see kõik mõjutab ka piima kogust. See seletab ju, miks teise lapsega imetamine sageli paremini õnnestub kui esimesega, ema lihtsalt ei pabista enam nii palju.

  12. Sa ei ole sp halvem ema! Absoluutselt ei ole!
    Põhiline on mitte stressata ja olla õnnelik ema, seda laps vajab kõige rohkem! Olgu siis söögiks RPA. Pead kindlasti tabama selle hetke kui olukord paremaks ei lähe kuigi annad endast 200% ja tunned kuidas see kasvab üle pea ja siis loobuma. Nii kaua aga edu ja naudi oma beebit!

  13. ära pane tähele mida räägivad teised iga üks meist kasvatab nii enda last nagu võimalused on . ma olen siis kõigehullem ema ilmas järelikult minu laps pole minu rinda imeda saanudgi . kuna sündisime 27+2 rasedus nädalal ja laps viidi kohe mustamäe laste haigla sünnikaaluks oli 660grammi ja pikkus 34 cm . pumpasin ja pumpasin koguaeg aga piima tuli nii vähe ja nädalapärast polnud enam ültse kuna stress oli vist liiga suur . mina ütlen ausalt inimesed kellel on midagi õelda parem ärge kaagutage ja vaadake kuidas ise oma lapsed kasvatatud saate . ma koguaeg ootasin ja ootasin millal saan kõikke seda emaduse värkki tunda aga siin ma siis olen ei saanud ma oma suurt kõhtu ,sünnitus valusi ja rinnaga toitmist . lapse juures olen saanud ka siiamaani käia nädalas korra esmaspäevast saan õnneks enda pisipojaga koos haiglasse jääda . oleme 1kuu ja 11 päevased . Sina mõtle aga ainult enda lapse heaolule mismoodi tal oleks kõht täis ja ta kasvaks ! olge tublid !

  14. Mul kästi TÜ Kliinikumis VÄHEMALT iga 2 tunni tagant rinda anda. Laps eelistas küll magada, aga me masseerisime, kõditasime ja tegime muid trikke, et ta ikka imeks. Öösiti oli esimesed 2 nädalat äratuskell iga 1,5…2 tunni tagant. Päeval oli laps ka pidevalt rinna otsas.
    Aga tundub, et oli abi. Alguses polnud mul õrna aimugi, kas piima jätkub või mitte. Koju läksime (omal soovil) 2. päeval, nibud oli lõhki ja valusad, aga kannatasin ära. Piimapais tuli vist 2. või 3. päeval, aga piima uputab ka nüüd, pool aastat hiljem.
    Ehk kokkuvõttes: mul vedas, et sattusin adekvaatsete ämmaemandate otsa. Lisaks on väga oluline piisavalt puhata, süüa ja juua (seda ka siis, kui mingil põhjusel rinnaga toitmine ei õnnestu). Sa oled väga tubli, et näed vaeva ja üritad, ning ma hoian pöidlaid pihus, et piima hakkaks jätkuma! RPA ei ole küll samaväärne rinnapiimaga, aga hädavajalik, kui piima ei teki. Tänapäeval on õnneks väga head piimasegud ja kui on vajadus, ei tohi kindlasti nende kasutamist häbeneda.

  15. Minul ka ei võtnud laps rinda. Ehk oli see mõjutatud ka sellest, et ma ei saanud last kohe enda juurde, vaid ta oli intensiivis paar päeva.

    Ligi kuu aega üritasin talle rinnapiima anda, aga ka tema ei saanud seda piisavates kogustes kätte. Ja seetõttu pidin ka mina pumpama koguaeg ja pudelist andma.
    Lõpuks kui üldse piima ei olnud, ei jäänud muud üle kui kunstpiima peale üle minna.

    Jubedalt häiris kui inimesed küsisid, kas ma olen “moodne ema”, et annan lapsele kunstpiima, mitte rinnapiima. See oli väga mõnitav komme paljudel.

    Aga kosus ka kunstpiimaga ilusti ja nüüd 11.kuune olles saab ta seda ainult õhtuti ja mõnikord hommikuti, sest muul ajal ta keeldub sellest.

  16. Huvitav on veel see, et nõustaja Merit soovitab iga kolme tunni tagant imetada.
    Mina olen kuulnud, et kui kardad et piima on vähe, tuleb võimalikult sagedasti imetada ja lapsele rinda pakkuda. Mul sõi laps kogu imetamise aja (1 aasta ja 1 kuu) nt kuskil 10, vahel isegi 12 korda päevas. Piima tekkimine on seotud lapse imemisega – rind toodab täpselt nii palju piima kui laps imemisega tellib. Seetõttu ongi raske pudelilt imetamisele tagasi minna – need korrad, mis laps saab pudelist, rind ju korraldust piima toota ei saa. Seetõttu püütaksegi seda pudelist toitmist pumpamisega kompenseerida. Pumbata tuleb tõesti tihti, sest pumpamine ei ole sama tõhus kui see kui laps rinda stimuleerib.
    Seega ma soovitaks võimalikult tihti (nt iga 2 tunni tagant) lapsele rinda pakkuda.

  17. Oh jah, tõesti imelik,et lubati teid koju, kui beebi polnud veel oma synnikaalu tagasi saanud ja et see imetamine ei olnud veel päris paigas, pluss siis veel et sina kaotasid palju verd ja oleks pidanud olema jälgimisel.
    Soomes näiteks ei lasta ennem koju kui lapse kaal on tagasi ja laps võtab ilusti rinda. Arstid käivad ja õpetavad ja aitavad igatepidi et asi toimima hakkaks.
    Ja see pulberpiima vàrk. Ma tean seda tunnet, kartsin ise ka et appi , olen nyyd selletõttu halvem et pean pulberpiima andma kuna endal piima ei tule nii palju, kuigi tegin ka kõike et saaks ikka rinnapiima, pumpasin ja pumpasin. Sain kokku vist anda yle kahe kuu rinnapiima kuid siis kadus.
    Ära tunne syyd ja ära kuula teisi, iga ema teab ise mis on tema lapsele parem ja parim. Tõesti võib olla valus kuulata ja lugeda kuidas teised sinust räägivad ja kirjutavad, kuid ära võta seda sydamesse. See on sinu elu ja sinu valikud ja otsused. Beebile head kosumist;)

  18. Mine käi ikka seal Itk- s ka ära, väga toredad inimesed ja teavad, millest räägivad.

    1. Ma ei saa aru, miks inimesed soovitavad mul minna veel mingi imetamisnõustaja juurde, kui mul on maailma parim nõustaja juba olemas!
      Mida ma käin saja inimese juures, kuulan sadat erinevat arvamust ja stressan?

        1. Sellepärast soovitavadki, et mul endal sugulasel kogemus kus nt Pelgu imetamisnõustajatelt ei saanud mingit abi, aga ITK-s sai lapse rinnale (algul andis ka pudelit juurde) ja nüüd laps ainult rinnapiimal juba 1 aasta ja 4 kuud.
          Tasub uskuda neid, kel erinevate imetamisnõustajatega kogemused. Nagu igal alal, on ka siin kahjuks töötajate professionaalsus erinev.

  19. Mina planeerin lähiaastatel last saada, kuid tean juba ette, et ei saa rinnaga toitma hakata, sest võtan teatud ravimeid mille puhul see on keelatud. Rasedana neid jällegi võtta tohib ja ära ma neid jätta ei saa. Kas see teeb must halva või sobimatu ema?

    Üldse arvan, et rinnaga toitmine on teema, mis käib hoogudena ja sõltub nii tuntud ja austatud arstide kui muude eeskujude arvamusest. Kui me ei vaata mitte NSVLi, vaid USA statistikat 20. saj. vältel, siis protsendid rinnaga imetavate emade kohta oleksid järgnevad:

    1900: 75%
    1915: 70%
    1930: 50%
    1950: 25%
    1972: 22%
    1975: 33%
    1980: 54%
    1984: 58%
    1995: 60%
    1997: 62%
    2014: 79%

    1. See statistika kajastab ainult sünnijärgselt emapiima andmist, juba paar nädalat hiljem on pilt teine, kolmekuuseid imetatakse veelgi vähem, rääkimata sellest protsendist lastest, kes veel aastaselt rinda saavad. 2020 loodab USA valitsus selliseid numbreid (selleks teevad nad väga suuri pingutusi):
      MICH*-21: Increase the proportion of infants who are breastfed
      MICH-21.1: Ever 81.9%
      MICH-21.2: At 6 months 60.6%
      MICH-21.3: At 1 year 34.1%
      MICH-21.4: Exclusively through 3 months 46.2%
      MICH-21.5: Exclusively through 6 months 25.5%

      Need on eesmärgid, seega praegune olukord on palju kehvem. Meditsiinilistel põhjustel rinnaga toitmisest loobumine on mõistetav ja aksepteeritav.

    2. Lisaks: 1930 läksid USAs naised massiliselt imikute kõrvalt tööle, lapsed said tummi, suremus oli kõrge. 1950datel kunstpiima masstootmisse tuleku pärast tekkis kujund, et imetamine on iganenud ja mõttetu (samal ajal vohas kujund, et naine on mehe teener). 70datel oli hipiliikumisest nii palju kasu, et looduslik ja naturaalne mõtteviis tõstis tasapisi pead ning imetamise protsent tõusis. Ja on tasapisi tõusnud, aga nagu öeldud, see näiteks toodud protsent näitab seda, kui palju vastsündinuid sünnijärgsetel päevadel ühe korragi rinda saavad, mitte seda, kui palju tegelikult imetatakse.

  20. Minul oli sama olukord pea 4 aastat tagasi. Õnneks asi nii kaugele ei läinud,et laps näljas oleks pidanud olema. Juba esimesel õhtul nägin,et laps nutab ja on rahutu kuigi on tissi saanud. Rääkisin murest ämmakale ja see andis kohe mulle pudeli ja väikse paki juba valmis piimasegu. Laps sai sellest kõhu täis ja jäi ilusti magama. Piima mulle juurde ei tekkinudki ja nii jäingi rinnapiimaasendajat edasi kasutama. Rinda andsin ka edasi kuni laps sai 10- kuuseks( ta ise loobus). Alati andsin siis esmalt lapsele mõlemat rinda ja peale seda veel pudelist piima lisaks,et kõht saaks täis. Minu arust oli see hea lahendus,sest laps kosus ja magas kenasti öösel ning vähemalt pisikesel määral sai ka osa rinnapiima kasulikkusest. Jõudu sulle ja säilita rahulik meel!

  21. Minu kogemus oli selline- peale erakorralist keisrit viidi laps lastehaiglasse ning me kohtusime alles 5 päeval peale sündi. Selle aja sees söödeti teda sondist rinnapiimaasendajaga. Haiglasse järgi jõudes üritasin kõigest väest teda rinnale saada kuid tulutult. Nädal hiljem saime koju, seis oli sama (haiglas sai sondist alati asendajat juurde peale rinna andmist), imeda ta enam ei ei tahtnud lõpuks, ainult karjus. Näost siniseks karjuv näljane laps ei olnud just parim algus meie koju saamisele. Ma käisin läbi kõik nõustajad, lugesin läbi enamusest kirjandusest, proovisin isegi massaazi abi-tulemus oli null. Suurest väsimusest ma loobusin, andsin lihtsalt alla lõpuks, sest kaua üks inimene peab oma piinlevat last vaatama. Läksin üle 100% rinnapiimaasendajale ja elu läks ilusaks. Kolmandal elukuul tuli välja, et lapsel oli sündides keelekida kinni ning seda tuli lõigata. Sain teada, et selle pärast ta ei saanud piima kätte ning ei stimuleerinud minu rindu. Ei avastanud tema keelekida mitte ükski hinnatud imetamisnõustaja ei ITK ega Pelgulinnas. Nüüdseks on sellest armsast posist kasvanud 4 aastane tragi põnn.
    Ära muretse selle üle kui sa ei saagi seda toimima, sa oled oma lapsele igal juhul parim ema keda ta tahta võiks!

  22. Sellest pole midagi kui rinda ei saa anda, põhiline on ju siiski et laps saaks kõhu täis ja kosuks :) sina küll ära ennast süüdi tunne :) Merit on hästi tore inimene, mõnusa iseloomuga, on ta mindki aidanud :) minul kahjuks muidugi piima ei hakanud tulema esimese lapsega (aga see on üldse keeruline lugu)

  23. Ära pane neid ilkujaid tähele, tõenäoliselt ei ole nad ise kunagi samas olukorras olnud. Ja ega rpa mürk ei ole, peaasi, et beebil kõht täis. Edu!

  24. Sa oled suurepärane ema ja kuigi kaagutajate sõnad teevad haiget, siis enda huvides tuleb need mööda lasta.
    Minu esimene laps sai kuu aega rinnapiima. Arvasin ka, et gaasivalud, sest laps nuttis, kuid tegelikult oli ta näljane.
    Teisega venitasin 1.5kuud. Lõpuks olin elav lutt, aga lapse kõhtu ei jõudnud miskit.
    Sain oiiii kui palju koledaid kommentaare, olin maailma halvim ema… praeguseks lapsed 2 ja 3 aastased ning tublid ja tragid. Täitsa elavad!
    Ainuke asi, mis need kaagutajad minuga tegid, nad süstisid minu sisse viha – viha rinnapiima propageerimisse. Praegugi tekitab see minus viha ja ma ei suuda lugeda sellekohaseid tekste.
    Ma olin tõesti õnnetu, nutsin jne, aga mida pole, seda pole. Ja ometigi tahame oma lastele parimat!
    Veelkord, sa oled parim ema oma lapsele!!!

  25. Minul on 2 last. Noorem 1a3k ja vanem 4a. Mõlemad om üles kasvanud sama probleemi tõttu pudeli toidul. Aptamili. Ja mina ei tunne ennast milleski süüdi. Lapsel tuju hea ja kõht täis siis milles probleem? Miks sa nii üle muretsed, et pead beebile seda andma? Minu mõlemad lapsed on harva haiged ja tugevad, ma küll ei ütleks, et kuskilt otsast teistest kehvemad. Ära muretse üle ja anna pudeli sööki kui seda vaja on.

  26. Ma mäletan, kui meil hakkas piimatrall pihta. Mina nutsin, beebi nuttis, piima polnud beebi röökis. Kuna mul on ka niplid vähe jobud, siis ei saanud ta midagi kätte isegi kaitsmega. Samas piima – 130ml ühest tissist, teine jooksis aga tühja ning hiljem tõmbasin teisest veel mingi 100ml välja ja nii iga 3 h tagant. Tissud olid nagu Lolol :-D AGA.. Poolteist kuud ja oligi kõik. Rinnast tuli lihtsalt mingit halli löga. Beebi jõi 100 ml ära ja röökis. Tissist aga midagi ei tulnud. Hakkasin vaikselt RPAd juurde andma ja magas nagu nott. Kui aru sain, et talle jääb rinnas olev värk lahjaks läkski ta kunsttoidule üle. Küll ma süüdistasun end selles, et olen ikka si*t ema küll, isegi imetamisega ei saa hakkama. Olgu öeldud, et vahepeal proovisin teda ka rinnaga sööta, aga ta viskus pulgaks ja röökis, kui tiss oli näo juures. Juu on koledad rinnad :-D
    Käisime ka imetamisnõustaja juures ja laps imes, kuid tinna otsas olles oli meilgi kaalutõus suur null!!

    Merit on muide SUUUUUREPÄRANE nõustaja!!

    Sulle aga tugevat närvi ja rahulikku meelt, minu laps on juba 3 aastane ja täiesti normaalne laps!

    Ja Teie, kes te ütlete “ma tean kõike ja sina teed kõik valesti, sest sa oled halb ema” meenutage, kui saamatud Te ise olite, kui saite ESIMESE lapse. Või – saage ise esimene laps, vaatame, kuidas te hakkama saate.

    Ps: beebsule pai!

  27. Sa pead tegema ikka nii, kuidas beebile ja sulle endale parem on, arvaku teised mida tahavad! Minul läks õnneka ja piima voolas ojadena, olin kuskiöt kuulnud, et halvaa söömine aitab piima toota ja õgisi siis päeva jooksul üve paki fenkoli tee kõrvale. Võimalik, et see on naised-saunas-rääkisid-stiilis jutt, aga minu puhul toimis ja ptüo-ptüi-ptüi et lapsel allergiat ei olnud. Olge tublid :)

    1. Mina kaldun arvama, et kõik need teatud asjade joomised-söömised on linnalegend. Kellel on piima, sellel on ja kellel ei ole ei tule ka. Sõin terve suvi halvaad ja jõin igast teesid piimaga jne, tulemuseks sain ainult lisakilod :)

  28. Soovitan JOO ja SÖÖ väga palju ja/või tihti. Minul aitas see piima tekitada. Veepudel oli koguaeg kõrval, eriti imetamise ajal. Söögikogused olid topeltsuured. Nii kui mõni päev unustasin juua, oli piima vähe. Edu ja soovitan ikka edasi katsetada!

  29. Minul tekitab isiklikult metsikult rinnapiima jäätis ja alkoholivaba siider :) mõlemad head asjad mida võib proovida :)

    Lisaks tean, et on mingid tabletid, mille kõrvalmõju on rinnapiima teke ja seda kirjutatakse siis imetamisnõustajate poolt välja.

  30. Meie laps hakkas haiglas olles juba pudelist piima juurde saama, kuna kaalukaotus oli metsik ja minu rindadest tuli 0g piima. Nii jätkasime kodus edasi. Rindadesse tekkis piima, kuid mitte piisavalt, et last ära toita. Kaalusime muudkui beebit enne ja peale söömist, jõin sagedasti, võtsin võimalikult sagedasti rinnale, stimuleerisin pumbaga (max ~45ml ühest rinnast). Praeguseks juba 2 kuud oleme jätkanud rinnapiim+RPA. Kahjuks olem mina saanud kogu selles osas negatiivset vastukaja nii tuttavate kui sugulaste sh lapse vanaemade käest- mismüttes ei jätku rinda; mis pudelilaps,; ei viitsi imetada, oioioi laps ei saa söönud jne jne. See ajab nutma. Mul ei tulnud enne raseduse ajal isegi mitte mingit mõtet, et äkki ma pean oma last pudelist toitma. Tahaks rahu. Peaasi, et laps kasvan kenasti- on ta siis vaid rinnapiimal või RPA-l või saab mõlemat.
    Jaksu teile!

  31. tundub, et enamus haiglates on sama teema selle imetama õpetamisega, kõik tulevad ja ütlevad midagi “tarka” või lihtsalt suruvad rinna lapsele kurku ja lahkuvad. Ei mingit abi. Ise jamasin omal jõul 2 kuud, et beebil õige võte selgeks õpetada. sain hakkama. Loodan, et teie probleemid ka lahenevad, olgu siis kas rinnapiimal lõpuks või pudelil. Tähtis on, et laps kosuks ja kasvaks :)

  32. Hea on kaagutada neil,kel endal sellist probleemi pole. Mul oli rindadega täpselt sama seis. Pisarad voolasid kui piima pumpasin. Ja sai ka minu lapsest nö pudelilaps. Ja ei ole mitte ûkski ema sellst halvem,kui otsustab lapse heaoluks pudeli kasuks, kui lihtsalt piima pole. Ja normaalsed inimesed ei kommenteeri halvustavalt teiste mure kohtasid. Sellest jamast ei tasu vâlja teha,ilmselgelt on tegu inimestega,kes naudivad,kui saab kellegile halvasti öelda. JÔUDU…

  33. Kui valida kas lapse tühi kõht või rpa siis loogiline valik on rpa. Mina ka kartsin teiste arvamuse pärast, et kuidas mul ikka õhtuks piima niipalju pole, et lapsele täis kõht tagada, kuigi terve päev sai rp-d. Aga see pole teiste asi! Ära kuula ja ära võta südamesse neid kadedaid targutajaid. Elagu oma elu. Lõppeks on lapse täis kõht tähtsam :P

  34. Ka mul teise lapsega oli suur verekaotus. Pea 2l ja sain vereülekande. Ja samuti piima polnud. Jamasin ja mässasin ja lõpuks hakkas ka lisa saama ja kõigi asjade kisute ikka ei tulnud seda piima piisavalt. Esimese lapsega oli üleliiagi. Arst seletas ka lõpuks, et mida ma ootan sellest piimast, kui enda organism taastumiseks kõik endale neelab. Sellisel ajal pidi piimatootmine (peale suurt verekaotust siis) viimane asi olema mida organism teha suudab.

  35. Ma olen tavaliselt vaikne lugeja ja suurt ei kommenteeri, kuid su tänane jutt puudutas mind väga… Minul sündis 8 a tagasi ja ka Pelgulinnas veidi enneaegne poiss (34 nädalal) ja see kadalipp, mis eal haiglas oli kreisi… samamoodi ajas hullult närvi see, et igapäev oli eriarst/ämmakas või kes iganes ja absoluutselt igaüks andis eri nõu. Meil ka ei tulnud seal söömisest midagi välja ja beebs jäi lihtsalt rinnal kohe sekunditega magama… kästi panna küll tagumik külma vee alla või siis kõditada tallaaluseid ja no midaiganes.. põhiline ähvardus oli, et ei siin saa küll asja et vist läheb ikka lastehaigla sõiduks… nädala pärast saime ikka koju, kuna me ikka tohisime ka anda pudelist veidi toitu juurde kuna piima ei tulnud rinnast tilkagi. Me mässasime kodus selle rinna ja pudeliga kokku vist 3 kuud, lõpuks aga jäin ikkagi pudeli peale…. olid igast lusikaga toitmised ja ka imetamisnõustajad aga mina sain ka seall kahjuks halva kogemuse (ITK)… kokkuvõttes.. sa ei ole üksi ja meid on palju ja igasugune ignoor neile kes möliseda julgevad :) Sa oled megatubli ja see raske aeg saab vasti läbi :)

  36. Kui võimalik, siis muretse Medela nibukaitsmed. Nad on kallimad kui teised omalaadsed, kuid tõesti hinda väärt.

  37. Veel, et käsipumbaga ongi raskem pumbata. Kas kusagilt elektrilist ei ole võimalik laenutada?

  38. Mul oli sama asi. Laps kaotas esimese ööga 8% kaalust. Siis öeldi “ups, teil pole siin jah midagi”. Käisin kaks nädalat imetamisnõustamises ITK’s. Seal selgus, et max 40-60 ml ühest rinnast tuli ja see oli ka kõik! Sain peale ühed rohud, mille kõrvaltoimeks on rinnapiima teke. Iiveldusrohud muidu. Usas juba ca 20-30 aastat kasutusel. Nagu nõksti, järgmisel pâeval rinnad piima täis! Sain nii toidetud lapse 10 kuud. Ja enda piima tekkis ka juba rohkem, kui rohi kogust vähendasin. Lapsele ohutu. Natuke läheb rinnapiima, aga ei midagi ohtlikku.

  39. Mul oli aastaid tagasi sama lugu. Keegi soovitas süüa kreeka pähkleid. Ja tõesti need aitasid, piima tekkis juurde. Tänu neile suutsin lapsele 3 kuud rinnapiima anda, siis ikkagi sai piim otsa. Õnneks ei olnud beebi pähklitele allergiline. Piim kadus ikkagi ära vaatamata pingutustele, mis selle tekitamiseks tehtud sai. Üks põhjus oli see, et ma ei suutnud ise süüa, isu ei olnud. Ahjaa, mina ostsin elektrilise rinnapumba, manuaalsega ei suutnud ma midagi teha.

  40. Oojaa, 1.lapse imetamine oli mulle kui keskaegne õuduste kadalipp. Valu, vastikus, hirm, veri jne. Kasutasin kaitsmeid, nende järgi nägin, et piima on. Trotsisin valu ja iga 2 tunni tagant söötsin last. Laps aga muudkui vigises – ei ta maganud nagu nott. Nii ju räägitakse paarinädalaste kohta. Muudkui kõndisin temaga ja omaarust söötsin. Tuli 1.kuu arstivisiit. Arst võttis lapse läbivaatuseks enda ette ja hüüatas Oi, kui kõhna sina oled! Paneme su kaalule!” Ja mis selgus, laps oli juurde võtnud vaid 100grammi oma sünnikaalule. Ok, tal oli ka korralik kaalulangus ja seda arvestades oli ta juurde võtnud ka vaid 400 grammi. Hakkasin siis pudelitoitu juurde andma. Üritasin ka pumbata, aga see oli minu jaoks kohutavalt raske vaimselt ja füüsilselt. Ja ma sain tohutu pingutuse peale mingi hädise koguse. Lõpetasin selle tsirkuse. Jäin vaid imetamise ja pudelitoidu juurde. Ja tuleb tunnistada, et asi loksus niiviisi ilusti paika. Sellele lapsele andsin rinda 10.elukuuni. Teine laps sai sama metoodikat (rinnapiim ja pudelipiim) kasutades 9,5kuuni ja kolmas laps sai lõpuks rinda kuni 1,4 aastaseks saamiseni. Ma toitsin oma lapsi nii tihti kui nad tahtsid ja mõlemast rinnast ning jõin muudkui igasugu sobivaid vedelikke ning tuli säilitada rahu. Seda viimast on raske teha, aga nii kui muretsed ja oled närvis, seda raskemini piim tuleb. Minul ei olnud kunagi piimapaisu, rinnapõletikke, väga harva kasutasin rinnapatju, sest piima produtseeriti lihtsalt vähem, aga lapsed said selle vähesegi ja see kõige tähtsam.
    Ehk ka Sinul võtab veidi aega, et piimandus käivituks ja kui toodang on vähesem, on olemas õnneks pulbripiim. Väga vale on seda vältida, kui seda on vaja. Pigem on ju hea, et on olemas abi. (Minu 3 last võtsid meeleldi rinda, missest et said pudelilutti ja seda teist lutti lutsutada).
    Soovin teile rahu ja ilusaid hetki!

  41. Oh kui hea postitus. Kogesin ise sama asja ehk “rinnapiimatust” 2014 juunis kui sündis mu teine laps. Kuna esimese lapsega sai vähe rinnapiima antud sest see lihtsalt kadus siis olin kindel et teise lapsega ma ei jäta jonni ja annan aasta aega. Juba haiglas ei hakanud laps isegi imema ja ükski arst ega asi ei osanud või ei tahtnud teha midagi. Laiutasid käsi ja ütlesid et küll hakkab. Teisel päeval ikka ei hakanud ja ka mitte kolmandal. Arstid mudisid ja tegid mu nibudega imeasju ja laps ei imenud. Lasti siis koju. Proovisin kodus edasi ja ikka ei midagi. Vahepeal kui tundus et imeb siis lutsutas ainult nibu ja samamoodi röökis. Ühel ööl siis nuttis ja nuttis terve öö ja siis taipasime et tal kõht tühi. Aga polnud mitte midagi teha. Lihtsalt kussutasime ja vahepeal andsime mehega lusikaga vett kuna mul piimaasendajat kodus polnud ja isegi lutipudelit mitte, sest olin ju kindel et annan rinda. Kohe kui esimene pood lahti tehti läks mees ostis piimasegu ja kuna lutipudelit seal polnud siis andsime lusikaga. Järgmine päev tekkis piimapais ja ma hakkasin pumpama ja mitte midagi ei tulnud. Käisin veel pelgus lastearsti juures ja sealne suhtumine asjasse ajas mu lausa nutma. Abi ei saanud ma mitte kusagilt. Püüdsin ikka pumbata ja rinda anda jne aga tulemusteta. Piima tuli ca 5ml. Ja ma lausa nutsin pumbates selle paisu pärast. Lõpuks tuli verd rinnast ja mul oli nii valus. Ämmaga mõlemad nn “lüpsime” mu rindadest piima ja tulemus ikka ca 5ml. Ja mina andsin pärast 3 nädalat kestnud valu ja pumpamist alla. Hakkasin pudelist andma ja võitlesin paisuga. Aga Sina pinguta edasi ja olge tublid ja küll kõik laabub. Ära kuula neid targutajaid :) See on sinu laps ja sina tema emana tead kõige paremini mida oma lapsega teha.

  42. Väga nõme, et inimesed ikka nii kuradi õelad ja kibestunud on.
    Sa ei ole halb ema kui mul laps alla kuu vanune oli siis pidingi hakkama pudelipiima juurde andma. Sest no löö või maha mul ei tekkinud piima nii palju kui vaja ja pisikest ikka näljas ei hoia. Minu arvates oled sa oma lapsele super emme :D Muretsed ikka ette ja taha, et tal kõik hästi oleks.
    Kuigi kahju, et Pelgus nii käituti. Mina kui seal olin siis hea, et ämmakad ise mind süles pissile viia ei tahtnud.
    Aga jõudu Teile kosumisel :D

  43. Kamoon, lase minna lihtsalt. Ses mõttes, et Sa teed ju praegu endast parima ja kui pead ikkagi hakkama pudelitoitu andma – so what? Ära stressa, ausalt.
    Minul oli ka algul imetamisega jama. Laps lihtsalt ei imenud, ei võtnud ka juurde jne. Andsin talle süstlast asendajat ja ise nutsin. :) Aga mingi hetk sähvatas, et no mida fakki? Milles ma süüdi olen? Imekombel hakkas mul järgmisel päeval imetamisega kõik sujuma.
    Sinul ei pruugi nii minna, aga mis sellest? Unusta ära see halva ema mõte!

  44. Mina olen sellisel arvamusel, et rinnapiima nimel tasub pingutada, aga samas need pingutused peavad olema just sellised, et ükski osapool selle all ei kannataks, ehk kui lapsel kaal langeb ja endal tekib stress, siis ei ole mõtet ennast lolliks rabeleda. See kunsttoit ei ole midagi halba ju tegelikult, muidugi on rinnapiim parem ja see imetamise ajal olev lähedus on mõnna, aga samas ma ei ole näinud ühtegi ema, kes oma last vähem armastaks ja nunnutaks sellepärast, et ta talle kunsttoitu annab.
    Minu enda laps oli jube kõva imur, nii kõva, et imes nibud katki ja sai ka seetõttu kunsttoitu, et mina soetasin liiga hilja nibukaitsmed, siis selle nibude taastumise aja, sai laps pulbripiima ja rinnapiima segamini. Pumpasin talle, sest see tegi vähem valu ja vahed olid suuremad ka kui imetamise ajal, pumpasin ka öösiti. Lõpuks jäi lapsele selline reziim, et päevasel ajal sõi ainult rinnapiima ja enne ööund sai pärast rinda ka pudelist piima ja see jutt, et laps pärast pudeli saamist, enam rinda ei taha .. noo ilmselt on see individuaalne, aga minu laps küll tahtis. Ta sai rinda peaagu 8-elukuuni, mina olin rahul, ideaalis tahtsin küll kuskil aastani teda imetada, aga samas kui ma mõtlesin, kuidas meie tee algas, siis olin selle kaheksa kuuga ikka väga rahul.
    Et siis kokkuvõtvalt, kui su pojake jõuab jälle korralikult imeda, lase tal veel natuke proovida, sest tihtilugu on niimoodi, et ise ei pruugi sa pumbaga pooltki seda kogust kätte saada, mis rinnas on, laps tegelikult imeb palju kõvemini. Kui siis on ka kaaludes näha, et sealt ikka mitte midagi ei tule, ei ole mõtet endale ja lapsele sellega liiga teha. Kindlasti ei ole sa sellepärast halb ema.

  45. Jõudu ja tubli oled, et oma lapse eest võitled :)
    Pumpamise ja piima koguse kohta tahtsin öelda seda, et alati see pumbaga saadav kogus ei näita seda palju rinnas tgelikult piima on. Mul oli piima palju ja voolas nö “ojadena” aga pumbates (manuaalselt ja ka elektriliselt) ei saanud kätte mitte tilkagi :/ 10ml ehk kõige rohkem.. Käsitsi lüpsmine vaid aitas.

  46. Mind hämmastab inimeste pohhuistlik suhtumine. Probleem sai ju tegelikult alguse sellest, et kedagi ei kottinud, kas laps hakkab sööma või mitte. Minul oli täpselt sama kogemus Kui laps oli sündinud, pandi ta valetpidi rinnale. Olin ise nii läbi, et midagi teha või öelda. Mees ei teadnud asjast midagi.Palatisse jõudes üritasin rinda anda aga rinnast ei tulnud mitte midagi. Meie poja võttis 4 päevaga 400 grammi alla. Esimestel päevadel kakas ja pissis ilusti aga ülejäänud 6-l päeval mil haiglas olime ei teinud ta mitte midagi. Arstid muudkui tuhisesid palatist läbi ja ütlesid ” küll sööma hakkab kui nälg on”. Mees nõudis pudelipiima ja lõpuks see ka toodi. Järgmisel päeval sattus meile ülitore arst, kes asjaga tegelema hakkas. Vedas rinnapumba ja nibukaitsmed kohale. Piima hakkas voolama ja laps õppis ka vaikselt sööma. Koju saime 6-ndal päeval ja laps sõigi terve aja ainult nibukaitsmega, sest muudmoodi ei osanud. Rinda sai 5. kuud ja nüüd pudelipiima ja lisatoidu peal. Kõik näitajad on vägagi korras ja minu laps ei ole kindlasti mitte vähem haige kui laps, kes saab aastaseni rinnapiima. Leenu sa oled hea ema. Sa oled ju endast kõik adnud, mis vähegi võimalik ja kui su laps on pudelipiimal siis lihtsalt on ja kellelgi teisel ei tohiks selle kohta mingit ütlemist olla. Soovin su perele kõike head ja kasvage suureks ja tugevaks :)

  47. Sa ei ole halb ema! Ka minul oli sama mure, et piima ei olnud. Oli vaid kaks nädalat ja järsku päeva pealt kõik. Ümbritsevad inimesed norisid, lihtsalt targutasid ja imestasid. Eriti imestati, sest “mul on ju DD/E korv, kuidas mul piima pole?”. Jah, mis vahet on rinna suuruses? Minu tädil on AA korv ja toitis enda tütart pea 2 aastat ilma probleemideta.
    Ma olin kurb ja nutsin, just seepärast kuidas mulle halvasti öeldi, nagu mul ei oleks tahtmist enda last toita. Ma ei saanud lihtsalt midagi teha. Ma leppisin teadmisega, õnneks elukaaslane ja minu enda ema ka ei norinud. Seega – tugevat meelt ja ära lase end morjendada.

  48. Ka minul ei olnud algul piima piisavalt. Perearst soovitas juua puuviljateed (jõin Teekanne omi) piimaga – kolmveerand tassi teed ja veerand tassi piima. Jõin poolteist liitrit päevas.Pluss halvaa ja Apilaki tabletid. Ning tihe imetamine. Asi sai korda paari päevaga.
    Muidugi väga oluline, et tarbiksid päeva jooksul piisavalt vedelikku, umbes 3 liitrit ning sööksid kenasti.

  49. See halva ema jutt on kohutavalt ebameeldiv ja kohatu. Mind on rinnapiimaga õnneks õnnistatud, poeg saab kohe 8-kuud vanaks ja matsutab tissi mõnuga. Sind peab hoopis kiitma selle eest, et nãed tublisti vaeva ja soovid piima rindadesse saada. Enamus oleks juba ammu käega löönud ja 100% pudelit pakkunud. Pumaga võib see mure olla küll, et piima kätte ei saa. Rinnas on aga pump välja ei tõmba. Proovi ise kãega lüpstes, väga väsitav on, aga ehk tuleb nii rohkem. Jõudu ja jaksu pisikesele :)

  50. Minu laps sündis hommikul kell 9.03. Sünnitustoas pandi laps 2-ks tunniks minuga nahk-naha kontakti ja praktikant üritas last rinna otsa saada. Läbi suure häda ja vaevu sai ta siis imema. Nii, kui perepalatisse sai, jäi laps magama…ja magas pôhimôtteliselt 24h järjest. Äratasime vahepeal last, et ta ikka imeks ka, aga korraks ärkas ja magas edasi. Küsisin ÄE-lt, kas see on normaalne, et ta ainult magada tahab, sain vastuseks: “Jaajaa, ta on rasket tööd teinud ju ja tahab puhata, 1. päeval ei peagi ta sööma.”. 2. päeval oli kaalukaotus 3,8% ja lastearst oli imestunud, kui ütlesin, et laps magas pôhimôtteliselt terve päev. Uus äe tôi nibukaitsme ja lapse saime kuidagi sööma ikka, aga 3. päeva hommikuks selgus, et ta ei saa rinnast mitte midagi :(, kaalukaotus 6,2%. Siis tôi uus äe, rinnapumba, kaalu, rpa ja süstla. Pidime siis last kaaluma enne toitmist, siis rinnale, jälle kaaluma, siis pumpama ja kui ei tulnud vajalikku kogust, pidime süstlaga rpa’d juurde andma (toitma pidime iga 3h järel, vähemalt). 4. päevaks oli kaalutôus, aga kollasuse näitaja liiga kòrge ja laps pandi lampide alla 3*3 skeemis (3 tundi lampide all, 3 väljas). Oi kuidas ma nutsin ja süüdistasin ennast. Ma pole ennast mitte kunagi nii süüdi tundnud, kui selle aja jooksul. 4. päeval sai sama skeemi järgi edasi toidetud. 5. päeva hommikuks oli kaalutôus piisav, et me koju saaks -jess! Kodus andsin ainult rinda, aga kui kahe päeva pärast lastearsti juurde läksime, polnud ta 2 päeva kakanud, kuigi kaalutôus oli 60g kahe päeva kohta! Kollasus oli tôusnud kriitilise piiri peale (huvitav, et teie lapsel see peale nii suurt kaalutôusu lampide alla minemisega ei lôppenud, vedas!) ja me pidime haiglasse minema. Kokku olin lapsega haiglas nädal aega ja stress oli meeeeeeeeletult suur, 3 päeva ainult nutsin ja süüdistasin ennast, sest lasps pidi 2öö-päeva ainult lampide all päevitama (toitmiseks ja mähkmevahetuseks vôisin enda juurde vòtta), teda togiti nii palju (kanüül pandi imetillukesse kätte) ja rinnast tuli ainult ternespiima. Praeguseks on laps 1k7p vana ja toidan endiselt rpa pudelist + rind. Rinnas piima on, aga suurema osa ajast ta puskleb ja nutab rinna otsas. Mina pole ônneks rpa osas halvakspanu avalikult kuulnud (v.a. minu vanaema arvamus, sest ta ei taha uskuda, et laps rinna otsas viriseb) ja see ei huvitaks ka mind. Peaasi, et laps rahul on :). Jôudu Sulle ja Su perele!

    1. Meie beebi jah õnneks kollaseks ei läinudki!
      Muidu oleks ehk ka varem löögile saanud kui alles 6ndal päeval, et midagi ikka totaalselt valesti on.

  51. Ma tean mis sa tunned :( see olukord ikka viib alguses nii endast välja, et ajab lausa nutma.

    Minu laps sündis detsembri keskel ja minul ei olnud ka alguses rinnapiima.
    Terve haiglas oleku ajal andsin kunsttoitu ja paar esimest päeva ka kodus.
    Mina sünnitasin ITK-s erakorralise keisriga ja välja lastes soovitati kohe võtta imetamisnõustajaga ühendust.
    Tundus esialgu väga tüütu ja mõttetu aga neist oli tegelikult palju kasu.
    Esimesel päeval helistasin neile (oli nagu telefoninõustamine) ja siis soovitati ka neid Maria kapsleid ja soovitati pumbata ca 10 minutit üht ja 10 teist rinda iga toidukorra vahepeal. Väidetavalt pidi rinnapiim taastuma / uuesti tekkima u 45 minutiga. Nii ma jõudsin kaks päeva teha ja kaks päeva neid tablette süüa, kui mul tekkis juba nii palju piima, et jätsin need tabletid ära ja vahepealse pumpamise ära. Need kaks päeva muidugu tundusid, et muud ei teegi kui möllad aind oma rindadega aga lõpuks tasus ära. Kui su mure veel lahenenud pole, siis soovitan ka nii proovida, ehk on abi :) ja hästi palju vett peab jooma!

    Jõudu!
    :)

  52. Tere!

    Sellised lood tekitavad paratamatult furoori. Tavaliselt ma ainult loen, aga see lihtsalt kisub kirjutama.

    Ei tasu süüdistada kõiges arste. Siinkohal mängivad rolli ka muud faktorid, sh ema totaalne kogenematus (seda on muidugi raske muuta, kui saad esimest korda emaks), teadmatus, hirm jne. Neid aitab leevendada enne sünnitust teadmiste kogumine omal käel imetamise kohta. Hea oleks, kui põhitõed on haiglasse minnes selged, sest nagu näha, kõik ei tulegi nii loomulikult.

    Mis mulle silma hakkas, on see, et värsked emad tihtipeale ei taha oma lapsi siiski koguaeg rinnal hoida, vb tundub natuke ahistavana, tahaks ju magada ka jne. See on väga vale suhtumine. Mina hoidsin oma teist last alates haiglasolekust nädal aega järjest rinnal, ta sõi iga tunni aja tagant 3 esimest kuud. Mõni teine oleks ilmselt alla andnud, mina mitte, sest mul oli ka sinuga sarnane kogemus esimese lapse ajal. Ainuke viis, kuidas piim saab tekkida, on esimestel elupäevadel lapse võimalikult tihe rinnale panek, kasvõi ööpäev järjest. See läheb ju üle.

    Sissepoole tõmbunud rinnanibude jaoks müüakse samuti erinevaid abivahendeid, Avent poolt nt täiesti saadaval.

    Täit tõde muidugi ei ole, aga ega täielikku õigustust ka sellisele olukorale ei leidu mu meelest. Nagu mainitud, oman kaht erinevat kogemust oma elust. Esimene kasvas üles pudelil ja sai pumabtud piima, teine sai rp. Esimesega tõin sarnaseid vabandusi ja õigustusi, tegelikult lihtsalt ei osanud ja ei tahtnud beebit koguaeg rinnal hoida, lisaks lõhkus ta mul rinnanibusid ja oli valus (selle vastu on muidugi erinevaid kreeme).
    Rinnalast sinu lapsest nagunii enam ei saa ja pumpamine tekitab mingi hetk vaid stressi. Oluline on endaga rahu teha, beebi kasvab sellest hoolimata tubliks ja tragiks.

    Parimat!

    N

  53. Mina sünnitasin aasta tagasi ITK-s ja mul olid sünnitusjärgses superämmakad, tõesti aitasid imetamisega, käisid ja seletasid. NIi kahju, et kõigil nii ei ole (ükskõik, mis haiglas). Samuti jäin ma väga rahule ITK imetamisnõustajatega. Teile aga jõudu ja jõudsat kasvamist :)

  54. Mul oli sama mure. Piima ei olnud alguses piisavalt. Igakord nutsin ja süüdistasin ennast kui pudeliga lisa pidin andma. Ma kõiki kommentaare ei lugenud, aga võib-olla keegi juba kommenteeris, et pärast iga söögikorda pumpa rinnad tühjaks. Imetamisnõustaja laenas mulle elektrilise pumba, sellega on palju lihtsam. Kindlasti söö vähemalt kolm korda päevas ja joo palju vett. Mind aga aitas hoopis selline toidulisand nagu letsitiin, mida imetamisnõustaja soovitas mul iga päev kaks kapslit võtta. Edu!

  55. Merit Oiderma on su nõustaja? Kui nii, siis palju õnne! Said väga hea nõustaja endale tõesti! :)
    Küll aga dramatiseerid natukene selle kaalukaotuse koha pealt üle. 10% on normaalne kaalukaotus peale sündi ja haiglasse sellega veel ei panda. Meil on mõlema lapsega läinud üle 10% ja esimesega ei tahetud küll teisel päeval koju lasta, aga muidu sujus kõik kenasti. Teise lapse ajaks olin juba ise imetamisnõustaja ja saime kaalu paari päevaga tõusma. :)
    Tore on lugeda, kuidas üks ema nii palju pingutada tahab. Enamasti lüüakse lihtsalt käega, tõstetakse käed üles, et “mul lihtsalt ei ole piima” ja hakatakse pudeliga segu söötma.
    Sügav kummardus ja palju edu!

      1. 16% on juba veidi tõsisem jah, aga 10% on täiesti normaalne (suurem osa vastsündinuid kaotab 8-10% kaalust enne kui piim rinda tuleb). :)

  56. Ei saa mina aru, miks RPA nii halvaks peetakse. Laps peab saama söönuks ja kogu lugu!
    Palju hullema stressi tekitab see, kui piima on nii palju, et isegi lapse mähkmed ei suuda ära imeda ja pidevalt pritsib!

  57. Tean, mida tunned, koguaeg see võitlemine käib. Esimese lapse puhul polnud mingeid probleeme aga teise lapsega hakkasid jamad pihta siis kui ta sai 1 kuuseks, jamasin 3 kuud kuni arst lõpuks ütles mulle, et mingu ma parem pudelitoidule üle, kuna mul on ju ka esimene poeg, kes vajab mind samamoodi ja muidugi lapse kaal ei olnud vastav tema eale. Võitlesin väsimusega, lõpuks kadus ka söögiisu. Lapsed on mul aastaste vahedega ja tegingi sellise otsuse, et panin pudelitoidule 4 kuu vanuselt, laps puhanud, mina puhanud, lapsekaal ka lõpuks tõuseb vajaliku piirini. Nüüdseks poja mul juba 6 kuune ning nii tubli ja me saame lõpuks nüüd koos öösiti magada probleemiteta. Nii, et kui oled võidelnud siis ära süüdista ennast, vaid mõtle uhkusega, et sa oled endast andnud kõik, et lapsel oleks hea. Ükskõik, mis valiku sa teed ka ( kui jäätegi pudelitoidule), laps armastab sind endiselt :)

  58. Jälgi oma vee joomist. Kui vett piisavalt ei joo, pole ka piima. Iga tund peaksid korra wc vähemalt käima, siis saad aru, et kuival pole. Kui sul magu väiksem, äkki sellest tarbid ka vett vähem. Ja beebi las olla rinnal muudkui, see pump piima vàga eintooda, kuna ei oska imemist imiteerida õigesti. Aga proovi veejoomisega. Rp on ka enamus vesi, et kui sul vett pole organismis, ei saa ka piima toota. Ja et vesi orgamismis oleks pane tiba soola ka sisse või joo gaasita mineraalvett.

  59. Mina siis see näide, et kui väga tahta ja pingutada siis õnnestub :) Mul 6.kuune preili, kes saab ainult rp..nüüd juba püreesid ka, aga me olime ka Pelgus, ja minul hakkas tulema piima alles nädala-paari pärast peale sünnitust..preili kaotas ka üle 10% kaalust ja meid hoiti haiglas nii kaua, kui hakkas ilusti juurde võtma, pidin ka hakkama juba järgmisel päeval lisa andma, kuna kaal langes kiiresti..ei tahtnud üldse lisa anda, kuna olen rp-usku… nutsin päris palju sellepärast.. kuid beebi heaolu nimel andsin…kokku andsin lisa u kuu aega, siis tuli lõpuks endal piisavalt piima..pumbates ei saanud ka midagi kätte..praegugi ei saa..aga imedes tuleb ilusti.. väga segadusse ajas samuti see, et igaüks rääkis seal erinevat juttu ja soovitas erinevaid asju…nt kohe, kui preili sündis, ütles ämmakas, et mul nibukaitsmeid vaja..mees jooksis poodi ja tõi..selle aja peale vahetus ämmakas ja järgmine ütles, et mis kaitsmeid, võttis tissist kinni, pistis beebile suhu ja oligi korras …ei kasutanud neid kordagi lõpuks…rinnal hoidsin teda nii tihti kui võimalik, ise muidugi üritasin palju vett juua ja korralikult süüa..õnneks mu nibud katki vms ei läinud..pidasid ilusti vastu sellele, kui preili koguaeg seal rippus :) Ah jaa…kuna olin kindel,et lõpuks saan rinda anda, siis pudeli peale ei läinudki, andsin terve see aeg lisa süstlast, et ta ikka rinda ilusti edasi võtaks..tasapisi vähendasin siis RPA-d, kuni lõpuks ei pidanudki seda enam andma… ära anna alla ja hoia beebit tõesti nii palju kui võimalik rinnal, mitte ainult iga 3h tagant ja pudelit ei soovita ma igaks juhuks anda, kuna mingi hetk võib ta rinnast keelduda, isegi kui lõpuks piima tuleb..:) aga, kui sul piima ei tulegi, siis pole ka midagi katki… hea ema oled ikkagi :)

  60. Mul tekkis piima ojana, kui jõin päeva mitu mitu tassi ristiköömne/apteegitilli teed piimaga.

  61. Julgen ikkagi soovitada käia ära ka ITK-s nt Ada Vahtriku juures.
    See on kindla peale välja minek. Merit on noor nõustaja, ITK nõustajatel on palju kogemusi.
    Kunagi ei tee ju paha ka teise arsti (nõustaja) arvamus võtta.
    Nagu öeldud, tean elust enesest näiteid kus muudelt nõustajatelt abi ei saadud, aga ITK-s saadi.
    See jutt et piima ei ole ega tule tundub natuke kahtlane – miks siis on ikkagi kõigis foorumites (ka siin kommentaarides) palju-palju kirjutajaid, kes ütlevad, et esimene laps sai paralleelselt rinda ja pudelit, teine (või kolmas) aga ainult rinda.
    Tegemist on ju ühe ja sama naisega. Mina olen veendunud et kõik sõltub headest nõustajatest, ema vaevanägemisest ja loomulikult sellest kui stressis ema on (esimesega on stressitase suurem, teisega või kolmandaga pole enam aega nii palju stressata).

  62. Nibukaitsmete kohta olen ma ka kuulnud, et kui võimalik siis mitte kasutada, sest läbi plastiku laps ei stimuleeri rinda piisavalt et rind saaks aru, et vaja piima toota.

  63. Hea, et hetkel lahenduse leidsite ja õige inimene appi tuli.
    Mina seda Hippi imetava ema teed juua ei suutnud, joon ristiköömneteed ilma suhkruta ja päris palju päevas. Kui päris aus olla, siis väga väga hästi aitasid karumsi kohukesed ja Gustavi porgandikook ja mis vee – uni ja armastav emme! Paitad teda iga kord, kui kaisus on ja proovi ikka edasi lüpsta..võta endale mingi tähtaeg..näiteks 3 nädalat tänasest, vaatad, kuidas edeneb. See ei tekita iga päev muremõtteid, et ei edene ja kas on mõtet jne. Jälgid kulgu vaikselt ja beebi kõht tänu lisatoidule ei jää tühjaks.
    Kallista oma beebit ja pea meeles, et tema jaoks oled sina kõik! Kogu oma otsuste ja murede ja naeratustega. Keegi teine ei ole ütleja, milline ema oled..seda saab vaid laps ise kunagi kaartidele kirjutada, piltidele joonistada ja kallistades öelda :)

    1. Ahjaa, hoidsin ka teadlikult teist last iga tund rinnal, et imeks ja stimuleeriks. See tihe imetamine tõepoolest on palju abiks.

  64. Kallid emad!
    Lugesin neid kommentaare ja mõtlesin paari asja siiski selgitada.

    Rinnapiima tekkele ei aita kaasa ükski konkreetne toiduaine ega tablett. Jah, vanasti soovitati halvaad, teed piimaga jms. Küll on aga asjas iva sees selles osas, et jooma peab korralikult(1.5 -2 l) ja sööma ka. Mis aga on piima tekkeks ülioluline on see sama imemine. Kui seda last piisavalt tihti rinnale ei panda, siis võid sa juua rinnapiima teket soodustavaid teesid ja seista kasvõi pea peal, aga seda piima ei teki. Oluline selle juures on muidugi see, et see imemisvõte oleks õige, sest kui seda ei ole, siis seda piima lihtsalt ei teki.
    Oluline on olla lapsega nahk-naha kontaktis mis tähendab sisuliselt seda, et ema ja laps(vaid mähe jalas) on mõlemad paljaste ihudega üksteise kaisus voodis ja seda nii palju kui võimalik. See on see koht, kus isad saavad olla kasulikud ehk nad toovad söögi, teevad söögi, tõrjuvad katsikulisi ja on toeks igas mõttes.

    Jah, see kõik võib tunduda jube keeruline ja jube tüütu ja üldse võimatu,aga kui sellist aega, ütleme et see kestab paar päeva kuni nädal, on vaja et saada see laps sööma rinnapiima, siis see tasub proovimist. Ei ole vaja toppida last mingitesse spets vooditesse ja üldse soovitan magada lastega rohkem koos. Kui ema ei ole tarbinud alkoholi ja muid meelemürke, siis ta oma last ära ei maga. Ei maksa karta, et see lapse ära rikub. Kui on soov, et laps magaks edaspidi oma voodis, siis võib ta sinna panna. Imetamise probleemide korral on koos magamine aga lausa hädavajalik!
    Mõnel läheb see imetamise alustamine libedamalt, teisel raskemalt. Julgustuseks võin öelda, et neid naisi protsentuaalselt kes ei saa imetada on vaid maailmas 2%….mis tähendab, et õigeaegse ja asjaliku abi korral imetab 98% naisi väga edukalt kui nad seda ise vaid SOOVIVAD ja selle nimel ka vahel natuke vaeva näevad.
    Imetamine ei ole aga tuim tegevus-sinna on kaasatud ka hormoonid mis saavad vallanduda siis, kui ema stress on madal ja ema on positiivselt meelestatud.
    Minu soovitus sulle Mari-Leen:
    Kui sinu sooviks on tõesti saada oma laps rinnapiima sööma, siis unusta internet-unusta veidikeseks ajaks see blogi, Facebook, Instagram jms. Võta oma laps kaissu ja ole talle olemas. Sinu muljeid sellest teemast võivad lugeda inimesed ka hiljem.
    Laps muudab elu ja paratamatult ei jätku kõik nii nagu me ehk oleme lootnud.
    Usun ja loodan, et saate oma muredest jagu. Nõustajaga on teil juba vedanud :)

  65. Küsimus ei ole mitte selles tegelikult, et sul ei ole piima. Jah sul võib seda olla vähem tänu sellele, et laps ei imenud seda efektiivselt algusest peale, aga ma olen kindel et see piim on sul olemas. Sa ju lüpsid ja sul tuli piima!
    Iseasi, kuidas see kätte saada. Kõige efektiivsem rinna tühjendaja on ikkagi laps ise.
    Pump aitab rinnal aru saada, et on nõudlus piima järele, aga nagu sa tead,siis tuleb pumbaga pea alati vähem piima välja kui laps seda sealt ise imedes kätte saab.
    Soovitan anda tõesti lisa niikaua kui laps end kogub ja püüda ta saada rinnale siiski ilma nibukaitsmeta kuna see vähendab rinna stimulatsiooni veelgi.
    Lamedate või sissetõmbunud nibudega imetamine ei ole aga sugugi võimatu, sest laps ei haara ja ei ime mitte nibu, vaid ikka nibu ümber asuvat ala. Soovitav oleks nibusid enne toitmist masseerida ja neid veidi välja poole venitada kui õnnestub.
    Kas sa praegu annad kaitsmega süüa?

  66. Mul oli täpselt sama olukord mis sinul. Laps oli esimese nädala näljas ja kaalu ei tulnud. Aga tahtsin niiiii väga rinnaga toita. Käisime ka nõustaja juures ja jõin imetava ema teesid, jõin alkoholi vaba õlut, jõin lihtsalt palju vett, imetasin, pumbasin, imetasin veel, pumpasin veel… ja muidugi pidi loobuma nibukaitsmest, sest laps ei jaksanud läbi selle imeda. Ja ikka ei midagi… aga lõpuks soovitati mulle homöpaatilised terasid rinnapiima tekkimiseks… ja ma ei tea kas oli see usk või asjaolude kokkusattumine, aga piim tuli! Ja tuli nii, et laps kosus kuuga 1500 g… lootus sureb viimasena :) Ja kui suudad rinnast välja pumbata siis ära loobu, laps ju muutub ka aina tugevamaks ning lõpuks jaksab ka läbi sissetõmbunud nibude süüa! :)

  67. Tere!
    Mul oli ka alguses ilge jama selle imetamisega. Kui läksin nädalase laspega arsti juurde öeldi, et keelekida on liiga lühike. St ta ei jaksanud imeda. Kui see sai lõigatud (kõlab kohutavalt, aga tegelt oli väike naks, laps pms isegi ei ärganud), läksin koju ja kõik loksus paika. Pärast seda oli piima palju. Lihtsalt infoks, äkki keegi kuskil ahastuses loeb ja saab sellest abi.

    1. See on vähe ebatäpne. Keelekida ei saa kunagi olla lühike. Keele all paikneb keelekida, mis on õhuke kilelaadne nahariba keele ja alumiselõualuu vahel, mis hoiab keelt tagasi niiöelda. Keelekida olemasolu ei võimalda lapse keelel tihtipeale ema rinnanibu ümbert kinni haarata mistõttu vahel lõigatakse keelekida läbi ning laps saab paremini nibust keelega kinni haarata. Jumala eest kodus mitte ise järgi proovida ja lõigata. Ja siit tulebki jälle näide nõustamise kvaliteedist, kui seda tehakse ebatäpselt. Keelekida ei saa läbilõigates pikendada. Punkt

  68. Mina soovitan http://www.siet.ee/index.php/tugigrupidjaloengud, kuna seal on teisigi emasid, kel on probleeme, väga pädevad nõustajad ning huvitavad jututeemad. Ise käisin oma I lapsega, kel oli probleeme imemise ja juurdevõtmisega.
    Ja kui dr Kahju lastepolikliinikust oleks kohe mu lapsest pudelilapse teinud, siis Jana Kima jt nõustajate ning Reet Raukase (Fertilitase kliinik) abiga sai laps 1,5 a rinda

  69. Üldjuhul saab pumbates piima vähem kätte kui sul tegelikult on. Laps saab piima rohkem kuna ta imeb siiski tugevamalt.

    1. Nüüd tal jõudu jah natuke rohkem, enne kui kolinaga alla võttis, polnud tal jõudu imeda…

  70. Oh Marimell , ma olen pidanud seda õelutsemist kaks korda taluma. ( Kui halb ema ma olen ) Esimese lapsega tundsin ennast ikka väga halvasti , polnud ka kellegagi rääkida , õnneks olid mul lähedased kes toetasid . Teise lapsega oli keisrilõige , siis rinnapiima hakkabki hiljem tulema , ja ma tõesti sõin ja jõin kõiki rinnapiima soodustavaid asju ( nendele mõtlemine ajab siiani iiveldama, kuigi aega on juba mõned aastad möödas ) ja pumpasin mitme erineva pumbaga ( tundsin ennast nagu lüpsilehm masinate otsas ) ja seda kõike siis 2 kuud kokku , kuni lõpuks tekkis mädapaise, sealt maalt siis edasi peale oppi ma andsingi lapsele ainult rpad. kuni teise elukuuni sai laps täpselt sama moodi rpad ja rinna piima korraga ( no lüpsad mis sa lüpsad , tee seda või hommikust õhtuni – õhtust hommikuni , need paar ml mis juurde tulevad , jääb ikka väheseks lapse vajaduseks .( ausalt öeldes viimase lapsega anti haiglas süstlaga juurde rpa, kuna laps ainult kaotas kaalu ).Ja praegugi kui keegi tuleb rääkima et näe see ema ei anna lapsele rinnapiima , mõtle millise karuteene ta teeb , laps on tulevikus koguaeg haige ja organism on nõrk , siis ütlengi et näe mul kaks last ja kumbki pole saanud suurt rinnapiima ,( esimene vast poolteist kuud vahelduva eduga koos rpaga ja teine laps siis venitasin mis ma venitasin nii et veri taga , ja sain 2 kuud ) ja ma ei ütleks et lapsed oleksid rumalad või haigemad . Ja leidub ikka ja jälle neid kes ei saa sellest aru et lihtsalt ei ole kõik naised piimaandjad , Tore oli lugeda sinu kogemust , hea on teada et tõesti on nii et ei ole kõik ühesugused , Jõudu ja jaksu Teile ja kiiret kosumist :)

  71. Oehh, kui kurb lugeda. Selle asemel, et beebist rõõmu tunda mässad sa selle rinnapiimaga. Miks? Ma olen see õnnelik naine, kel jooksis piima ojadena. Selle üle hea meel… Aga niimoodi ennast piinata, ma poleks seda küll teinud! Lase minna. Kui ei õnnestu ja ei tule, mis Sa ikka stressad! Ja need, kes kritiseerivad- nagu mida?! Ma olen tähendanud, et suurimad kritiseerijad on need, kel ojadena piima.. Neil pole aimugi kui hull see olukord on. Ja kohutavalt ÕEL on seda nina-alla hõõruda.

    Ps! Ära halvaad küll sööma kuku- saad vaid lisa kilo tagumikule :P

    Huvitav veel, et teil haiglas nii..
    Mul oli laps alakaalus ja pidin teda ekstra äratama, et iga 2h tagant imetada ja siis kaaluma ja veel süstlaga juurde andma (ise välja pigistatud piima- julm ikka… Esimestel päevadel tuli 3-10 ml).
    Ja meid hoiti ikka 5 päeva sees, kuigi laps kosus hästi. Ja veel pakuti ITK-s seda, et kui soovin võib 2 päeva pärast tulla lastearst kontrollima. Ma olin täiega nõus- nii hea lahendus ikka (mõtlesin, et nii peakski olema, et 2-3 päeva peale koju lubamust, külastaks KÕIKi vastsündinud beebisid lastearst, et kontrollida kodu/ema/õhkkonda… Kui paljude kehvemates oludes olevad lapsed vb saaksid kohe abi- nt kui arst läheb küll ja voilaa- värske ema täis kui tinavile).

    Igatahes, ole tubli! Ja ära üle ka muretse- imetamise periood on üürike… Ja kui laps 2-3…18 aastane, siis ammu ununenud tiss/rinnapiim/lutipudelid ja pole enam tähtsust…

    1. Haiglast “peksti meid välja” sest kuu alguses oli metsikult sünnitajaid ja kõik oli puupüsti täis ja kuna me juba olime sündinud ja kaks ööd kohta kinni hoidnud, oli aeg iseseisvuda :D

  72. Minu laps sündis 6 aastat tagasi Pärnus. Imetamisnõustajad on seal kirjade järgi olemas, aga väljendus see selles, et tuli õde, kes rääkis teooriat (mida olin isegi mingist tavalisest rasedatele jagatavast raamatust lugenud), et rinnanibul on mituteist väikest augukest, kust piim välja tuleb jne. See ei aidanud kuidagi kaasa aga sellele, et laps hakkaks imema.
    Ja see nõu tuli ka siis, kui olime juba sünnitusosakonnast väljas ning tiiruga laste osakonnas sees, sest nädalane laps oli kaalu kaotanud 600 g.
    Esimese nädala ta ilmselt toitus glükoosist ja espumisanist, mis ma talle andsin, sest ka minule tundus, et tal on gaasid. Püüdsin terve selle nädala imetada (juba sünnitusosakonnas, eksole), ja kuna teisest rinnast tuli piima, kui laps esimese rinna otsas oli, siis arvasin, et kõik ongi ok. Esimene laps ka ju, ei teadnud, mis tunne see olema peaks, kui laps imeb. Sain selle tunde küll hiljem haiglas ühe korra hetkeks kätte, aga kohe lasi laps rinna lahti ja oligi kogu lugu.
    Seega hakkas minu laps RPAd saama juba 7ndal elupäeval (olles, nagu ütlesin, enne seda toitunud glükoosist, mis haiglast kaasa anti ja Espumisanist) arstide valvsa pilgu all ning nii jäigi, sest ta lihtsalt ei hakanud imema ja välja pumbata õnnestus mul kõrghetkel 2 x 10 ml.
    Ma olin ikka mitu kuud väga pettunud ja tundsin end süüdi, aga siis otsustasin, et aitab süütundest. Laps kosus, arenes normaalselt, tal ei olnud gaasidega probleeme, magas hästi jne. Esimesed 6 eluaastat on ta olnud väga terve laps.

    Ole tubli, ära tunne end süüdi ja võid minna rahulikult (kui soovid) RPA peale üle ja ei pea pumpama. Aga enda südamerahustuseks tee seda siiski seni, kuni ise otsustad lõpetada.
    Ja teised rääkigu, mis tahavad, oluline on Sinu laps ja tema heaolu!

  73. Kuna seda blogi jagatakse pidevalt ka Facebookis ja mujal kui juttu tuleb imetamisprobleemidest, tasub selle lugejatel siiski enne selle blogi põhjal imetamisest loobumist (ah, piima pole, Marimellil ka ju polnud) läbi lugeda see artikkel https://perejakodu.ee/beebi/rinnapiim_ja_toitmine/19893
    Ka siin kaotas laps algul kaalust 400g, aga õige nõustaja abiga sai siiski rinnalapseks.
    Imetamise algusperioodil (esimesed kolm kuud) tasub lülitada oma elust välja Facebook, Twitter, ASK, Instagram ja muud sellised kohad, siis õnnestub ka imetamine. Muidu läheb enamus aur arvutis istumise ja teiste emade seinast-seina ja sageli valede nõuannete peale. Tegelikult aga tahab nii väike laps poole päevast vähemalt tissi otsas olla (12 imetamiskorda, pool tundi kord teeb kokku imetamistööd kuus tundi päevas).
    Õige nõustaja juurde sattumine on ka ülioluline – ITK omad on parimad.

    1. Kui sa minu olukorrast mitte sittagi ei tea, ei tasu kaagutama tulla. Juhuslikult eksisteerib maailmas ka neid naisi, kellel rinnapiima ikkagi pole ja ei tule! Olenemata, kas sa istud titt kuus tundi ööpäevas rinna otsas või käid kõik maailma nõustajad läbi.

  74. Võibolla tõesti oled sa siis nende 2 % naiste hulgas kellel tõesti piisavalt piima pole. Samas kui rinnapiimaga toidab lapse kolmandaks elukuuks ca 50 % naisi ja uuringud ütlevad, et tegelikult pole piima neist vaid kahel protsendil – siis ülejäänud juhtudel on ilmselt ikkagi
    tegemist teadmatuse, stressi või valede nõuannete ja juhendamisega või liiga kergelt loobumisega.

    Usun, et nagu paljud teisedki naised võid sinagi teist last saades avastada et piima ikkagi on. Kuidas muidu seletada seda et paljud naised esimese lapse puhul räägivad et piima polnud ja teisega järsku siis oli? Järelikult ei ole ju asi selles, et selle naise rinnad lihtsalt piima ei tooda. Loodus on asja ikkagi nii seadnud, et annab lapse, annab ka piima – inimene on ju ikkagi ka imetaja.

    p.s. kaagutama ei ole just eriti viisakas sõna, jätab sinust matsliku mulje.

Comments are closed.