Mida teha, kui rinnapiima ei ole!?

Agaramad ASKi jälgijad juba teavad, ja noh, mõned lähedasemad sõbrad siiski ka, et mul on piimaprobleem ehk mul ei ole rinnapiima. Aga et kõik arusaadavalt lahti kirjutada, alustan algusest.

4. jaanuar – beebi sünnib kella 16.03 ajal ja ta pannakse mulle rinnale, ta otsib rinda taga küll, aga ei asu kohe seda imema. Õhtul jääb ta magama ja magab rahulikult poole ööni. Ärgates pakun talle rinda nii nagu ämmaemand on mulle õhtul „kuivalt õpetanud“. Öösel siiski beebi nutab ja mul on tunne, et mu rinnanibu on liiga pehme, et ta seda leiaks. Rinnad on samuti pehmed. Kutsun ämmaka. Ta pakub mulle nibukaitset, mis on meie beebi jaoks ilmselgelt suur, peal ilutseb 24mm. See on beebi jaoks nagu peaks kaheliitrisest limpsipudelist jooma hakkama. Proovime, kuidagi ta siiski saab. Öö saame üle elatud ilma suuremate draamadeta.

5. jaanuar – hommikul lendab laivi mingi teine ämmaemand, kes mulle esimesest sekundist ei meeldi, on mingi kõrk ja ülbe, kräunub mu kallal nagu ma oleks viieaastane ja ei teaks vapsee mitte midagi beebidest. Eelmisel õhtul on üks teine tore ämmaemand teinud mulle kiirkoolituse nii beebi pesemise kui nabapuhastamise kui kõige muu kohta. Lisaks on mul beebidega kogemus õelaste näol. Esimest ma nunnutasin sünnist saadik ja hoidsin teda ööl ja päeval, ma tean küll kuidas beebisid pesta ja neil mähkmeid vahetada.

Imemisprobleem süveneb, uus ämmakas käsutab Meelise väiksemat nibukaitset ostma, sest haigla oma tuleb kindlasti tagasi anda, ega see siin mingi heategevusorganisatsioon ei ole. Lõpuks leiab Meelis alt poest ühe väiksema nibukaitsme (suurus 15mm) ja proovime beebit sööta. Näib, et asi toimib. Mu juures käib imetamisnõustaja, vaatab, et ahah, beebi imeb ilusti ja läinud ta ongi.

Lisaks käib esimesel päeval palatist läbi vähemalt kümmekond erinevat arsti, praktikanti, interni ja ma ei tea keda veel. Kõik on segi nagu pudru ja kapsad. Kõik seletavad midagi. Kõik võtavad mingeid analüüse. Vaatavad mind. Vaatavad beebit. Beebi magab suurema osa ajast.

6. jaanuar – hommikul teatab keegi (ei tee mina enam vahet, kas ämmaemand või lastearst või naistearst…), et täna lähete koju. „Meil on ülerahvastatus, palateid on vaja. Laseme lastearstil veel vaadata ja minu poolt on kojuminekuks roheline tuli! Kuigi verekaotus oli teil suur ja beebi kaal on langenud 5%, võite te ikka koju minna! Meil on palateid vaja!“ (A, vist siis ämmaemand, juba ma ei tea mitmes vahetus on tööl, mul on tõesti kõik segi.) Ootame lastearsti. Maksame arved. Ootame veel. Meile tuuakse juba lõuna. Kell on üks. Arst pidi tulema hiljemalt kell 12. Oleme kaks korda küsimas käinud. Pidi kohe tulema, kannatust. Kell on kaks. Meelis läheb kolmandat korda küsima. „Oi, ma unustasin öelda, te tulete ju 14ndal arsti juurde, siis kuulame kõrvu!“ Mida iganes. Tuleme koju. Õigemini lähme NaguUute, sest teame, et meil on kindlalt vaja vannialust ja kuna voodit meil pole, siis.. Lõpuks tuleme sealt ära vannialuse ja kaaluga. Kusjuures, ise ma poleks selle peale tulnudki, et kaalu laenutada, aga nad pakkusid, et hea on jälgida, kuidas beebi kasvab.

7.-8. jaanuar – kaalume beebit igal õhtul – kaal aina langeb.

9. jaanuar – mul on tunne, et beebil on gaasid, ta on viril, ei maga öösiti, anname espumisani (ma ei tea ju mis tal viga on, tundub nagu oleksid gaasid, punnitab, nutab…). Ühel öösel istus terve öö kord ühe, siis teise rinna otsas, peaasi, et Meelis magada saaks ja ta ei nutaks. Hommikul on rinnad kõvad. Ma olen õnnega koos – piimapais on tulekul, rinnapiima on. Jess! (Etteruttavalt olgu öeldud, et sellest kapsast teen ma täna endale hautist, mis mul piimapaisu jaoks varutud oli :D)

Õhtuks on kaal veelgi langenud. Ma ei tea, mida teha. Manuaalse rinnapumbaga ei saa ma reaalselt tilkagi kätte oma rindadest. Sõbranna, kes sünnitas 10 päeva enne mind, on nõus lapsel kõhu täis söötma, sest pudelisööki ma pakkuda ei taha. Lähme ja istume poole ööni küla peal ja beebi saab süüa.

Enne koju tulekut käime Pelgulinnast läbi. Selgub, et sinna mul enam asja ei ole, kui mul lapse kohta küsimus on. „Minge lastehaiglasse!“ Ma üritan seletada, et ehk tšekite mu rindu, kas nendega on kõik korras, sest laps on viril ja kaal langeb. Ta pigistab üht rinda ja teist, ütleb, no tuleb ju piima. Pole probleemi. Seletan, et laps kakas viimati haiglas!!! See oli viis päeva tagasi. Ta pissib paar korda päevas! Midagi on ju valesti. „Ei, ei, kõik on korras, see on teie hormoonidest“, ja mind kupatatakse koju.

Õnneks, on mul meelde jäänud ühe blogilugeja kommentaar, kes ütles, et võin tema poole pöörduda kui mul mingi probleem, olevat ämmaemand/imetamisnõustaja. Otsin ta meiliaadressi välja ja kirjutan talle. On hilisõhtu ja minu õnneks ta vastab. Järgmisel päeval lähme lastehaiglasse ta vastuvõtule. Kusjuures, tal pole tööpäev. Ta tuleb meie pärast tööle.

10. jaanuar – meie ingel, Merit (kontakti leiab siit), laseb mul esmalt beebit imetada mõlemast rinnast. Kaaludes enne ja pärast sööki, selgub, et pärast 45 minutilist imemist on tulemus 0g. Kuigi Merit vahetas välja nibukaitsme ja mõlemad ergutasime beebit sööma, siis ei näi see aitavat. Nimelt on mul sissepoole tõmbunud rinnanibud, mis tähendab, et minu pisike beebi peab kordades rohkem tööd tegema, et rinnast piima kätte saada. Sissetõmbunud rinnanibude põhjuseks on lühikesed piimajuhad. Ta on kaalus kaotanud JUBA 500 grammi! Tal pole jõudu enam nuttagi, rääkimata mu rindade imemisest.

Merit imestab, kuidas meid üldse sellise kaalukaotusega koju lasti ega pandud imetamisnõustaja juurde järgmiseks või ülejärgmiseks päevaks aega… Lihtsal selleks, et keegi teine saaks tulla meie palatisse?! Hiljem muidugi teiste sünnitanud naistega rääkides selgubki, et Pelgulinnas on normaalne sünnitada. Punkt. See, mis sinust peale sünnitust saab, sõltub ämmaemandate viitsimisest sinuga tegeleda. Esmasünnitaja, kes kogeb seda kõike esimest korda, kelle rinnapiim hakkab tekkima alles 3-5 päeval peab kodus teadmatusega ja guugeldades oma probleemidele lahenduse leidma?! Sama seis on ITKs. Seal on kiidetud imetamisnõustajate kabinet. Aga sama ei saa öelda sünnitusjärgsete ämmaemandate kohta.

Samamoodi nagu Pelgus, ei jõua keegi sinu juures seal istuda kuni laps rinnast sööb. Üle ukse küsitakse, kas laps imeb rinda, oh, väga hea, lähete koju. Aga rinnapiima ega rinnapaisugi pole veel olnud. Ja muidugi kõik muu toitmisviis on seal tabu. Aga mis siis, kui ta istubki mul juba kolm päeva pidevalt rinnapeal, ööd ja päevad, rinnanibud on hellad, hakkavad juba katki minema aga beebi võtab ikka kaalust alla ja rinnapiima kogus välja pumbates on 0. Mis siis saab? Olen paha ema? Mis siis, et olen magamata, lapsega koos pissile ei saa minna, kuna ta on mul rinnal, rääkimata sellest, et olen ise söömata. Üks tuttav soovitab mul tungivalt ITKsse minna, et seal saab korda, rinnapiima tuleb… Minu mõte: mis nad teisiti teevad? Keeravad mul kraanid lahti? Ega rinnad veekraanid pole, et keerame aga juurde, kui piima pole, siis pole. Ma olen andnud endast kõik, aga ümberringi inimeste arust ma ei pinguta ikka piisavalt? Kes on see inimene, kellel on õigus langetada lõplik otsus minu lapse heaolu osas?

Lõpuks oleme aru saanud, et beebil enam jõudu rinnast söömiseks ei ole, rinnapiima pumbates ei ole… Merit küsib minult luba anda lapsele seekord kunsttoitu. Lohutab mind, et toidame lapsel kõhu täis, laseme tal magada ja siis järgmine toidukord annad uuesti rinda ja pärast rinnaga toitmist pumpad rinnad tühjaks, niipalju kui on, siis on. Söötsime lapsel kõhu täis ja ta jääb sügavasse unne, sellisesse, mida minu silmad nägid tema elu esimesel päeval.

Homme saab ta nädalaseks. Ta on nädal aega näljas istunud ja praktiliselt magamata. Hääl on ära nutetud. Mul on nii kahju oma pisikesest beebist. Õnneks lubab Merit, et kõik hakkab nüüd paremuse poole liikuma. Nüüd peab hakkama laps kaalus juurde võtma. Kui me oleks tulnud Meriti juurde paar päeva hiljem, oleks ta meid kohe haiglasse kupatanud. Olukord oli lapse seisukohast kriitiline. Me olime kaotanud 16% kaalust! 10% juures pannakse tavaliselt haiglasse. Meil vedas, et Merit lubas meid “kodusele ravile”, sest haigla oleks veelgi enam stressi tekitanud, olime niigi megamures.

Hetkel on meil range graafik, Iga kolme tunni tagant saab beebi alguses mõlemast rinnast 15+15 minutit ja ülejäänud toidu nii palju, kui ta ise soovib pudelist (kahjuks või õnneks tuleb suurem osa siiski veel pudelist). Ja mina pumpan oma rindu, et piima juurde tekitada.

Beebi sööb pudelitoitu ja magab nagu karuott, sest tal on ilmselgelt jõuetus ja unevõlg.

Lisaks loeb Merit mulle sõnad peale, kuidas oma aega kodus planeerida ja mis tegevused soodustavad rinnapiima teket ehk terve ema = terve laps. Ka mina olen inimene ja pean magama, sööma, jooma, mis siiani on jäänud tahaplaanile kuna minu jaoks on olnud number üks beebi! Ükspäev läks Meelis tööle (esimesel nädalal kui ma veel oma piimaprobleemist ei teadnud) ja ma andsin just lapsele rinda. Ta tuli kaheksa tundi hiljem töölt ja ma olin samas asendis, andsin lapsele rinda. Vahepeal olime koos maganud paar tundi, aga kuna ta oli suurema osa ajast viril ja rahul ainult süles ja rinna otsas, siis nii ma päev läbi olingi temaga istunud, teadmata, et ta tegelikult ikka veel näljas on…

11. jaanuar – 24 tundi hiljem on beebi kaalus 100 grammi juurde võtnud. Mina olen oma rindadest saanud seitsme pumpamisega (iga kord mõlemat rinda 15minutit) 40 ml piima! Meie beebi ööpäevane vajadus on 250-500ml (see oleneb muidugi lapse kaalust). On ilmselge, et minu rindade poolt toodetud rinnapiima kogusega oleks beebi siiani näljas.

12. jaanuar – joon rinnapiima soodustavat teed, sain korraliku aja magada, kuna beebi magas rahulikult 2,5 tundi, mudin rindu, pumpan ja möllan, ei midagi. 24 tundi hiljem on piimakogus kasvanud 10 ml. Parem kui mitte midagi, aga ma olen üsna nördinud. Beebi on kaalus veel 60 grammi juurde võtnud, seda tänu pudelitoidule.

13. jaanuar – beebi kaalule lisandub 50 grammi. Ta sööb juba 60 ml korraga (varasema 30-40 asemel).

14. jaanuar – meie rõõmuks beebi kosub. Kogukaal on kasvanud 245 grammi. Mina suudan pumbata juba 60 ml. Käime uuesti haiglas. Saan mingid tilgad, mida ninna tilgutada, et veelgi stimuleerida rindu. Täheldan, et piim jookseb kiiremini pudelisse, aga kogused ei kasva. Merit soovitab ikka tilgad lõpuni kasutada ja vaadata, mis saab. Meriti soovitatud Maria kapslid, mis peaks rinnapiima teket soodustama, on igal pool otsas, või polda neist kuuldudki. Mida iganes, joon oma fenkoli teed edasi, mis mul reaalselt südame pahaks ajab. Ma ei kannata aniisi, ja fenkol on teine maitseaine, mis mulle üldse ei sümpatiseeri.

Meelis postitab Instagrami meie beebifotoshoodilt ühe pildi, ASK lööb keema – teadjad kaagutavad, et ilmselt annan pudelipiima vaid selleks, et saaks jooma ja pidutsema minna. Olen hoolimatu ema. Mõistust mul pole, annan lapsele pudelist piima – tissi ta ju enam siis ei taha. Üks pakub, et ilmselgelt pole mul piima, vaadaku ma, kui vanalt ma emaks sain.

Tõesti, te kõik olete nii kuradima targad. Tänage jumalat, et teil on rinnapiima ojadena. Aga võibolla lasete mul elada ja otsustada, kuidas mu lapsele parim on, mul endal. Kas ma oleks pidanud jäämagi koju ja hoidma last rinnal, mitte ostima abi? Las sureb nälga, peaasi, et sööb rinnast? See on minu lugu, nagu Merit ütles. „Igal naisel on oma lugu, aga iga lugu on erinev!“ Minul ei ole rinnapiima ja Meelis lohutab, et ma pole esimene ega viimane naine. Kas ma nüüd olen sellepärast maha kantud ema? Vähem ema? Kutsume kohe lastekaitse? Sest ma juba tean, kuidas ma hakkan saama eest ja tagant, et see tuleneb hoopis sellest või sellest, või sellest… Sest terve ilm on ju arste täis, kõik on targad ja kõik on mu rindu näinud ja katsunud, et õige diagnoos panna!

15. jaanuar – suudan välja pumbata ja ikka pumpan lootuses, et rinnapiima hakkab juurde tulema, 65 ml piima, mille beebi hea isuga ära sööb. 75 grammi on kaalul juures. Kokku oleme juurde võtnud viie päevaga 320 grammi (keskmise lapse kahe nädala jooksul lisanduv kaal!) Me kosume. Me põsed on juba armsalt punnis ja me oleme täitsa terve lapse nägu. Sünnikaaluni on veel 180 grammi minna. Ma ei anna alla, ka 65ml rinnapiima on parem kui mitte midagi.

16. jaanuar – hommikusöök on värviline nagu viis peotäit juurvilju. Lõpuks leidsin ka Maria kapslid. Menüüs on rauatabletid ja siirup (kaotasin ju räigelt verd sünnitusel, hemoglobiin langes 70 peale, aga milleks seda haiglas ravida või vereülekannet teha, kui palateid on vaja!), imetava ema vitamiin, Maria kapsel (mis tuleb võtta klaasi veega) rinnapiima tekkeks, ninatilgad rinnapiima tekkeks ja rinnapiima teket soodustav tee. Head isu. Mul on hommikusöögist kõht reaalselt täis, kuna mu magu on poole väiksem kui klaas vett!

Hommikusöök ehk "tekitame rinnapiima"
Hommikusöök ehk “tekitame rinnapiima”

Ma ei ole veel alla andnud, kuigi pärast kõiki neid tarbitud asju, on täna rinnad eriti „kinni“. Proovime veel. Üleüldse olen täheldanud, et õhtuti tuleb rohkem piima. Põhiline on aga kogu selle asja juures, et laps kosub ja ei ole enam näljas.

Samal teemal

101 kommentaari

  1. Sa ei ole halb ema ja kui vähegi võimalik ignoreeri kõigi õelate ja nende kes ise ei tea ja pole kogenud vastikuid kommentaare! Hetkel tundub, et Merit on su päästeingel – vastava hariduse ja õige suhtumise ja heade soovidega.
    Esimese lapsega elasin ka läbi tõelise piimatuse kadalipu ja sain ITK imetamisnõustamisest ülimalt ebameeldiva kogemuse osaliseks – ühe targa näol, kellele ma ilmselt inimesena ei meeldinud ja kes siis mõnitas ja “õpetas”. Vaatamata kõikidele ponnistustele (pumbates pole mul kunagi üle 7ml piima tulnud!) ei tulnudki mul piima rinda (tabletid, pumpamine, korralik söömine-joomine jne). Ei tulnud ka teise lapsega, aga siis olin juba ise rahulikum ja ei lasknud ennast rivist välja viia. Piima ei olnud eriti ka mu õel, ega emal.
    Kokkuvõttes on peaasi, et laps saab kõhu täis, sina oleks rõõmus ja rahulik, siis on laps ka õnnelik. Ja kõikide nende arstide, õdede ja nõustajatega – ongi nii, et tohutu kari käib sust üle, keegi eriti ei süvene ning enamus ajavad erinevat teooriat ja lõpuks enam ei tea, keda kuulata…
    Sa saad hakkama ja oled tubli!

  2. Nagu ma aru olen saanud, siis Meelis käib tööl? Sellest on väga kahju, tema abi ja toetus esimestel nädalatel oleks sulle ikka suureks abiks. Kas ta seda tasustatud isapuhkust ei võta välja?
    Seda kommentaari ei ole oluline avaldada, ma lihtsalt jutujätkuks :)

    1. Meelis on hetkel isapuhkusel :) Me ikka koos toimetame – tema toidab beebit pudelist, mina pumpan… jnejne

  3. Kallike, saadan sulle pai ja pojakesele! Olete niiiii tublid! Sa nii pingutad. Aga pane see ask kinni, sa oled praegu ju nii haavatav isegi kui tissid oleksid töö korras. Palun! Ilusat kosumist , tuline kaasaelaja!!!

  4. Tartu ülikooli kliinikumis oli minul enam-vähem sama seis, välja just ei visatud aga pärast sünnitust polnud enam nagu kellegi asi. Isegi kui abi palud. Meil oli 3 päeva jooksul igal ämmakal ja arstil omaette nõuded, üks käskis haigalas juba last iga 3h tagant sööta, isegi kui magab. Ütles, et tuleb üles ajada. Järgimise käest sain juba õiendada, et laps ju magab muidugi ei söö ta. Paha kohe mõelda mis kõik oli. Teisega olen ilmselgelt targem.
    Aga Sina oled väga tubli, jätka samas vaimus ;)

  5. Jõudu ja jaksu! Minu poolt eriline kiitus, et te seda siin jagate. Ma arvan, et see on vajalik informatsioon ja hea, et te julgete sellest rääkida.

  6. Sa oled väga tubli värske emme! Jätka samas vaimus ja kõik saab korda. Minul oli samamoodi ja õnneks läks minul natuke paremini ja lisa hakkas laps saama juba haiglas. Pumpasin haiglas ja kodus aga maksimum mis tuli oli 80 ml ja nii jäigi minu beebipoiss lisa saama.

  7. Kindlasti pumpa ka öösiti, su postitusest ma seda välja ei lugenud, kui tihti sa pumpad ja kas ka öösel, öeldakse et öine söötmine tekitab piima-äkki aitab. Samas-kõigil ei tekigi piima, kahjuks nii on, see ei tee veel kellegist halba ema. Sõbrannal mul ei olnud kummagi lapsega piima-proovis kõik võimalikud variandid ära, aga ei miskit. Jõudu sulle ja loodame, et ikka piim tekib. Ka sellest 65ml on kasu lapsele.

      1. Postitusest käis läbi jutt vanusest. Et sa oled liiga noor jne (arstide sõnul), ma ei tea, kui noor sa oled, aga tean seda, et üks tublimaid ja tugev naine/ema oled. Igaüks ikka sellist vaeva ei näe ja läheb otsemaid kergemaid teid. Sinu kohta võib öelda “Ideaalne ema”!!!

  8. Ära muretse, ma sain ainult 2 kuud rinda anda ja lõpus ainilt öösiti.. samamoodi piima polnud, ega tulnud mitte kuskilt :S Ma ei saanud last näljutada ja nii andsingi rpad . Ma ei ütleks et ma nüüd halb ema olen , Peaasi et lapsel oleks hea ;) Jõudu ja jaksu teile.

  9. Mul oli sama seis, lopuks laksime taielikult pudelitoidule yle, minu kahetsuseks, aga nyyd olen olukorraga rahu teinud.
    Muide sellest raua ekstraktist voib koht kinni minna….
    Peale synnitust ei ole see just eriti tore valja vaade- mina soin kuivatatud ploome paris palju ja kiivisid ka. See aitas.
    Ja oeldakse et enne rinda andmist tuleb pissil ara kaia- rinnaga toitmie vallandab hormoone mis aitavad emakal kokku tombuda. Aga see saab ainutl toimida siis kui pois on tyhi.
    Vabandan kui veidi targutan, aga sellest vist Eestis eriti ei raagita synnitusmajas…

  10. Njah ega see kerge pole, mina jantisin sedasi 7 kuud kokku. Päeva peale üle 50 ml ei saanud kunagi..aga no asi seegi :)
    Tead, nüüd saab temast üks hea magaja! Enamik “näljalapsi” magab peale korralikku sööki väga hästi edaspidi.
    Ära veel alla anna, tublid olete!

  11. Minu sugulasel oli nii, et esimese lapsega oli sama lugu peaaegu kui Sul – pandi koguni haiglasse, sest laps kaotas kodus olles kaalust nii palju.
    Siis oli esimene laps 7-8 kuud paralleelselt nii pudeli kui rinnatoidul, päris rinnapiimalapseks ei saanudki. Käis Pelgus imetamisnõustamises aga eriti abi sealt ei saanud.
    Teise lapsega oli sama lugu – alguses samuti raskused. Soovitasin tal minna ITK imetamisnõustajate juurde ja tulemus oli hoopis teine. Algul hakkas hirmuga samuti pudelit andma aga ITK nõustajate abiga sai lapse rinnale – laps keeldus ise pudelist.
    Nüüd laps juba 1 aasta ja 4 kuune ja saab siiani rinnapiima.
    Seega ma tõesti julgen soovitada ITK nõustajate juurde minna, tundub et Pelgus see imetamisnõustamine eriti ei toimi.
    Ja see jutt et ei ole piima – selle minu sugulase näite puhul on seda raske uskuda – kuidas siis esimese lapsega ei olnud ja teisega oli?
    Öeldakse, et imetamine on “Game of confidence” – endasse tuleb uskuda ja proovida marurahulik olla, see kõik mõjutab ka piima kogust. See seletab ju, miks teise lapsega imetamine sageli paremini õnnestub kui esimesega, ema lihtsalt ei pabista enam nii palju.

  12. Sa ei ole sp halvem ema! Absoluutselt ei ole!
    Põhiline on mitte stressata ja olla õnnelik ema, seda laps vajab kõige rohkem! Olgu siis söögiks RPA. Pead kindlasti tabama selle hetke kui olukord paremaks ei lähe kuigi annad endast 200% ja tunned kuidas see kasvab üle pea ja siis loobuma. Nii kaua aga edu ja naudi oma beebit!

  13. ära pane tähele mida räägivad teised iga üks meist kasvatab nii enda last nagu võimalused on . ma olen siis kõigehullem ema ilmas järelikult minu laps pole minu rinda imeda saanudgi . kuna sündisime 27+2 rasedus nädalal ja laps viidi kohe mustamäe laste haigla sünnikaaluks oli 660grammi ja pikkus 34 cm . pumpasin ja pumpasin koguaeg aga piima tuli nii vähe ja nädalapärast polnud enam ültse kuna stress oli vist liiga suur . mina ütlen ausalt inimesed kellel on midagi õelda parem ärge kaagutage ja vaadake kuidas ise oma lapsed kasvatatud saate . ma koguaeg ootasin ja ootasin millal saan kõikke seda emaduse värkki tunda aga siin ma siis olen ei saanud ma oma suurt kõhtu ,sünnitus valusi ja rinnaga toitmist . lapse juures olen saanud ka siiamaani käia nädalas korra esmaspäevast saan õnneks enda pisipojaga koos haiglasse jääda . oleme 1kuu ja 11 päevased . Sina mõtle aga ainult enda lapse heaolule mismoodi tal oleks kõht täis ja ta kasvaks ! olge tublid !

  14. Mul kästi TÜ Kliinikumis VÄHEMALT iga 2 tunni tagant rinda anda. Laps eelistas küll magada, aga me masseerisime, kõditasime ja tegime muid trikke, et ta ikka imeks. Öösiti oli esimesed 2 nädalat äratuskell iga 1,5…2 tunni tagant. Päeval oli laps ka pidevalt rinna otsas.
    Aga tundub, et oli abi. Alguses polnud mul õrna aimugi, kas piima jätkub või mitte. Koju läksime (omal soovil) 2. päeval, nibud oli lõhki ja valusad, aga kannatasin ära. Piimapais tuli vist 2. või 3. päeval, aga piima uputab ka nüüd, pool aastat hiljem.
    Ehk kokkuvõttes: mul vedas, et sattusin adekvaatsete ämmaemandate otsa. Lisaks on väga oluline piisavalt puhata, süüa ja juua (seda ka siis, kui mingil põhjusel rinnaga toitmine ei õnnestu). Sa oled väga tubli, et näed vaeva ja üritad, ning ma hoian pöidlaid pihus, et piima hakkaks jätkuma! RPA ei ole küll samaväärne rinnapiimaga, aga hädavajalik, kui piima ei teki. Tänapäeval on õnneks väga head piimasegud ja kui on vajadus, ei tohi kindlasti nende kasutamist häbeneda.

  15. Minul ka ei võtnud laps rinda. Ehk oli see mõjutatud ka sellest, et ma ei saanud last kohe enda juurde, vaid ta oli intensiivis paar päeva.

    Ligi kuu aega üritasin talle rinnapiima anda, aga ka tema ei saanud seda piisavates kogustes kätte. Ja seetõttu pidin ka mina pumpama koguaeg ja pudelist andma.
    Lõpuks kui üldse piima ei olnud, ei jäänud muud üle kui kunstpiima peale üle minna.

    Jubedalt häiris kui inimesed küsisid, kas ma olen “moodne ema”, et annan lapsele kunstpiima, mitte rinnapiima. See oli väga mõnitav komme paljudel.

    Aga kosus ka kunstpiimaga ilusti ja nüüd 11.kuune olles saab ta seda ainult õhtuti ja mõnikord hommikuti, sest muul ajal ta keeldub sellest.

  16. Huvitav on veel see, et nõustaja Merit soovitab iga kolme tunni tagant imetada.
    Mina olen kuulnud, et kui kardad et piima on vähe, tuleb võimalikult sagedasti imetada ja lapsele rinda pakkuda. Mul sõi laps kogu imetamise aja (1 aasta ja 1 kuu) nt kuskil 10, vahel isegi 12 korda päevas. Piima tekkimine on seotud lapse imemisega – rind toodab täpselt nii palju piima kui laps imemisega tellib. Seetõttu ongi raske pudelilt imetamisele tagasi minna – need korrad, mis laps saab pudelist, rind ju korraldust piima toota ei saa. Seetõttu püütaksegi seda pudelist toitmist pumpamisega kompenseerida. Pumbata tuleb tõesti tihti, sest pumpamine ei ole sama tõhus kui see kui laps rinda stimuleerib.
    Seega ma soovitaks võimalikult tihti (nt iga 2 tunni tagant) lapsele rinda pakkuda.

  17. Oh jah, tõesti imelik,et lubati teid koju, kui beebi polnud veel oma synnikaalu tagasi saanud ja et see imetamine ei olnud veel päris paigas, pluss siis veel et sina kaotasid palju verd ja oleks pidanud olema jälgimisel.
    Soomes näiteks ei lasta ennem koju kui lapse kaal on tagasi ja laps võtab ilusti rinda. Arstid käivad ja õpetavad ja aitavad igatepidi et asi toimima hakkaks.
    Ja see pulberpiima vàrk. Ma tean seda tunnet, kartsin ise ka et appi , olen nyyd selletõttu halvem et pean pulberpiima andma kuna endal piima ei tule nii palju, kuigi tegin ka kõike et saaks ikka rinnapiima, pumpasin ja pumpasin. Sain kokku vist anda yle kahe kuu rinnapiima kuid siis kadus.
    Ära tunne syyd ja ära kuula teisi, iga ema teab ise mis on tema lapsele parem ja parim. Tõesti võib olla valus kuulata ja lugeda kuidas teised sinust räägivad ja kirjutavad, kuid ära võta seda sydamesse. See on sinu elu ja sinu valikud ja otsused. Beebile head kosumist;)

  18. Mine käi ikka seal Itk- s ka ära, väga toredad inimesed ja teavad, millest räägivad.

    1. Ma ei saa aru, miks inimesed soovitavad mul minna veel mingi imetamisnõustaja juurde, kui mul on maailma parim nõustaja juba olemas!
      Mida ma käin saja inimese juures, kuulan sadat erinevat arvamust ja stressan?

        1. Sellepärast soovitavadki, et mul endal sugulasel kogemus kus nt Pelgu imetamisnõustajatelt ei saanud mingit abi, aga ITK-s sai lapse rinnale (algul andis ka pudelit juurde) ja nüüd laps ainult rinnapiimal juba 1 aasta ja 4 kuud.
          Tasub uskuda neid, kel erinevate imetamisnõustajatega kogemused. Nagu igal alal, on ka siin kahjuks töötajate professionaalsus erinev.

  19. Mina planeerin lähiaastatel last saada, kuid tean juba ette, et ei saa rinnaga toitma hakata, sest võtan teatud ravimeid mille puhul see on keelatud. Rasedana neid jällegi võtta tohib ja ära ma neid jätta ei saa. Kas see teeb must halva või sobimatu ema?

    Üldse arvan, et rinnaga toitmine on teema, mis käib hoogudena ja sõltub nii tuntud ja austatud arstide kui muude eeskujude arvamusest. Kui me ei vaata mitte NSVLi, vaid USA statistikat 20. saj. vältel, siis protsendid rinnaga imetavate emade kohta oleksid järgnevad:

    1900: 75%
    1915: 70%
    1930: 50%
    1950: 25%
    1972: 22%
    1975: 33%
    1980: 54%
    1984: 58%
    1995: 60%
    1997: 62%
    2014: 79%

    1. See statistika kajastab ainult sünnijärgselt emapiima andmist, juba paar nädalat hiljem on pilt teine, kolmekuuseid imetatakse veelgi vähem, rääkimata sellest protsendist lastest, kes veel aastaselt rinda saavad. 2020 loodab USA valitsus selliseid numbreid (selleks teevad nad väga suuri pingutusi):
      MICH*-21: Increase the proportion of infants who are breastfed
      MICH-21.1: Ever 81.9%
      MICH-21.2: At 6 months 60.6%
      MICH-21.3: At 1 year 34.1%
      MICH-21.4: Exclusively through 3 months 46.2%
      MICH-21.5: Exclusively through 6 months 25.5%

      Need on eesmärgid, seega praegune olukord on palju kehvem. Meditsiinilistel põhjustel rinnaga toitmisest loobumine on mõistetav ja aksepteeritav.

    2. Lisaks: 1930 läksid USAs naised massiliselt imikute kõrvalt tööle, lapsed said tummi, suremus oli kõrge. 1950datel kunstpiima masstootmisse tuleku pärast tekkis kujund, et imetamine on iganenud ja mõttetu (samal ajal vohas kujund, et naine on mehe teener). 70datel oli hipiliikumisest nii palju kasu, et looduslik ja naturaalne mõtteviis tõstis tasapisi pead ning imetamise protsent tõusis. Ja on tasapisi tõusnud, aga nagu öeldud, see näiteks toodud protsent näitab seda, kui palju vastsündinuid sünnijärgsetel päevadel ühe korragi rinda saavad, mitte seda, kui palju tegelikult imetatakse.

  20. Minul oli sama olukord pea 4 aastat tagasi. Õnneks asi nii kaugele ei läinud,et laps näljas oleks pidanud olema. Juba esimesel õhtul nägin,et laps nutab ja on rahutu kuigi on tissi saanud. Rääkisin murest ämmakale ja see andis kohe mulle pudeli ja väikse paki juba valmis piimasegu. Laps sai sellest kõhu täis ja jäi ilusti magama. Piima mulle juurde ei tekkinudki ja nii jäingi rinnapiimaasendajat edasi kasutama. Rinda andsin ka edasi kuni laps sai 10- kuuseks( ta ise loobus). Alati andsin siis esmalt lapsele mõlemat rinda ja peale seda veel pudelist piima lisaks,et kõht saaks täis. Minu arust oli see hea lahendus,sest laps kosus ja magas kenasti öösel ning vähemalt pisikesel määral sai ka osa rinnapiima kasulikkusest. Jõudu sulle ja säilita rahulik meel!

  21. Minu kogemus oli selline- peale erakorralist keisrit viidi laps lastehaiglasse ning me kohtusime alles 5 päeval peale sündi. Selle aja sees söödeti teda sondist rinnapiimaasendajaga. Haiglasse järgi jõudes üritasin kõigest väest teda rinnale saada kuid tulutult. Nädal hiljem saime koju, seis oli sama (haiglas sai sondist alati asendajat juurde peale rinna andmist), imeda ta enam ei ei tahtnud lõpuks, ainult karjus. Näost siniseks karjuv näljane laps ei olnud just parim algus meie koju saamisele. Ma käisin läbi kõik nõustajad, lugesin läbi enamusest kirjandusest, proovisin isegi massaazi abi-tulemus oli null. Suurest väsimusest ma loobusin, andsin lihtsalt alla lõpuks, sest kaua üks inimene peab oma piinlevat last vaatama. Läksin üle 100% rinnapiimaasendajale ja elu läks ilusaks. Kolmandal elukuul tuli välja, et lapsel oli sündides keelekida kinni ning seda tuli lõigata. Sain teada, et selle pärast ta ei saanud piima kätte ning ei stimuleerinud minu rindu. Ei avastanud tema keelekida mitte ükski hinnatud imetamisnõustaja ei ITK ega Pelgulinnas. Nüüdseks on sellest armsast posist kasvanud 4 aastane tragi põnn.
    Ära muretse selle üle kui sa ei saagi seda toimima, sa oled oma lapsele igal juhul parim ema keda ta tahta võiks!

  22. Sellest pole midagi kui rinda ei saa anda, põhiline on ju siiski et laps saaks kõhu täis ja kosuks :) sina küll ära ennast süüdi tunne :) Merit on hästi tore inimene, mõnusa iseloomuga, on ta mindki aidanud :) minul kahjuks muidugi piima ei hakanud tulema esimese lapsega (aga see on üldse keeruline lugu)

  23. Ära pane neid ilkujaid tähele, tõenäoliselt ei ole nad ise kunagi samas olukorras olnud. Ja ega rpa mürk ei ole, peaasi, et beebil kõht täis. Edu!

  24. Sa oled suurepärane ema ja kuigi kaagutajate sõnad teevad haiget, siis enda huvides tuleb need mööda lasta.
    Minu esimene laps sai kuu aega rinnapiima. Arvasin ka, et gaasivalud, sest laps nuttis, kuid tegelikult oli ta näljane.
    Teisega venitasin 1.5kuud. Lõpuks olin elav lutt, aga lapse kõhtu ei jõudnud miskit.
    Sain oiiii kui palju koledaid kommentaare, olin maailma halvim ema… praeguseks lapsed 2 ja 3 aastased ning tublid ja tragid. Täitsa elavad!
    Ainuke asi, mis need kaagutajad minuga tegid, nad süstisid minu sisse viha – viha rinnapiima propageerimisse. Praegugi tekitab see minus viha ja ma ei suuda lugeda sellekohaseid tekste.
    Ma olin tõesti õnnetu, nutsin jne, aga mida pole, seda pole. Ja ometigi tahame oma lastele parimat!
    Veelkord, sa oled parim ema oma lapsele!!!

  25. Minul on 2 last. Noorem 1a3k ja vanem 4a. Mõlemad om üles kasvanud sama probleemi tõttu pudeli toidul. Aptamili. Ja mina ei tunne ennast milleski süüdi. Lapsel tuju hea ja kõht täis siis milles probleem? Miks sa nii üle muretsed, et pead beebile seda andma? Minu mõlemad lapsed on harva haiged ja tugevad, ma küll ei ütleks, et kuskilt otsast teistest kehvemad. Ära muretse üle ja anna pudeli sööki kui seda vaja on.

  26. Ma mäletan, kui meil hakkas piimatrall pihta. Mina nutsin, beebi nuttis, piima polnud beebi röökis. Kuna mul on ka niplid vähe jobud, siis ei saanud ta midagi kätte isegi kaitsmega. Samas piima – 130ml ühest tissist, teine jooksis aga tühja ning hiljem tõmbasin teisest veel mingi 100ml välja ja nii iga 3 h tagant. Tissud olid nagu Lolol :-D AGA.. Poolteist kuud ja oligi kõik. Rinnast tuli lihtsalt mingit halli löga. Beebi jõi 100 ml ära ja röökis. Tissist aga midagi ei tulnud. Hakkasin vaikselt RPAd juurde andma ja magas nagu nott. Kui aru sain, et talle jääb rinnas olev värk lahjaks läkski ta kunsttoidule üle. Küll ma süüdistasun end selles, et olen ikka si*t ema küll, isegi imetamisega ei saa hakkama. Olgu öeldud, et vahepeal proovisin teda ka rinnaga sööta, aga ta viskus pulgaks ja röökis, kui tiss oli näo juures. Juu on koledad rinnad :-D
    Käisime ka imetamisnõustaja juures ja laps imes, kuid tinna otsas olles oli meilgi kaalutõus suur null!!

    Merit on muide SUUUUUREPÄRANE nõustaja!!

    Sulle aga tugevat närvi ja rahulikku meelt, minu laps on juba 3 aastane ja täiesti normaalne laps!

    Ja Teie, kes te ütlete “ma tean kõike ja sina teed kõik valesti, sest sa oled halb ema” meenutage, kui saamatud Te ise olite, kui saite ESIMESE lapse. Või – saage ise esimene laps, vaatame, kuidas te hakkama saate.

    Ps: beebsule pai!

  27. Sa pead tegema ikka nii, kuidas beebile ja sulle endale parem on, arvaku teised mida tahavad! Minul läks õnneka ja piima voolas ojadena, olin kuskiöt kuulnud, et halvaa söömine aitab piima toota ja õgisi siis päeva jooksul üve paki fenkoli tee kõrvale. Võimalik, et see on naised-saunas-rääkisid-stiilis jutt, aga minu puhul toimis ja ptüo-ptüi-ptüi et lapsel allergiat ei olnud. Olge tublid :)

    1. Mina kaldun arvama, et kõik need teatud asjade joomised-söömised on linnalegend. Kellel on piima, sellel on ja kellel ei ole ei tule ka. Sõin terve suvi halvaad ja jõin igast teesid piimaga jne, tulemuseks sain ainult lisakilod :)

  28. Soovitan JOO ja SÖÖ väga palju ja/või tihti. Minul aitas see piima tekitada. Veepudel oli koguaeg kõrval, eriti imetamise ajal. Söögikogused olid topeltsuured. Nii kui mõni päev unustasin juua, oli piima vähe. Edu ja soovitan ikka edasi katsetada!

  29. Minul tekitab isiklikult metsikult rinnapiima jäätis ja alkoholivaba siider :) mõlemad head asjad mida võib proovida :)

    Lisaks tean, et on mingid tabletid, mille kõrvalmõju on rinnapiima teke ja seda kirjutatakse siis imetamisnõustajate poolt välja.

  30. Meie laps hakkas haiglas olles juba pudelist piima juurde saama, kuna kaalukaotus oli metsik ja minu rindadest tuli 0g piima. Nii jätkasime kodus edasi. Rindadesse tekkis piima, kuid mitte piisavalt, et last ära toita. Kaalusime muudkui beebit enne ja peale söömist, jõin sagedasti, võtsin võimalikult sagedasti rinnale, stimuleerisin pumbaga (max ~45ml ühest rinnast). Praeguseks juba 2 kuud oleme jätkanud rinnapiim+RPA. Kahjuks olem mina saanud kogu selles osas negatiivset vastukaja nii tuttavate kui sugulaste sh lapse vanaemade käest- mismüttes ei jätku rinda; mis pudelilaps,; ei viitsi imetada, oioioi laps ei saa söönud jne jne. See ajab nutma. Mul ei tulnud enne raseduse ajal isegi mitte mingit mõtet, et äkki ma pean oma last pudelist toitma. Tahaks rahu. Peaasi, et laps kasvan kenasti- on ta siis vaid rinnapiimal või RPA-l või saab mõlemat.
    Jaksu teile!

  31. tundub, et enamus haiglates on sama teema selle imetama õpetamisega, kõik tulevad ja ütlevad midagi “tarka” või lihtsalt suruvad rinna lapsele kurku ja lahkuvad. Ei mingit abi. Ise jamasin omal jõul 2 kuud, et beebil õige võte selgeks õpetada. sain hakkama. Loodan, et teie probleemid ka lahenevad, olgu siis kas rinnapiimal lõpuks või pudelil. Tähtis on, et laps kosuks ja kasvaks :)

  32. Hea on kaagutada neil,kel endal sellist probleemi pole. Mul oli rindadega täpselt sama seis. Pisarad voolasid kui piima pumpasin. Ja sai ka minu lapsest nö pudelilaps. Ja ei ole mitte ûkski ema sellst halvem,kui otsustab lapse heaoluks pudeli kasuks, kui lihtsalt piima pole. Ja normaalsed inimesed ei kommenteeri halvustavalt teiste mure kohtasid. Sellest jamast ei tasu vâlja teha,ilmselgelt on tegu inimestega,kes naudivad,kui saab kellegile halvasti öelda. JÔUDU…

  33. Kui valida kas lapse tühi kõht või rpa siis loogiline valik on rpa. Mina ka kartsin teiste arvamuse pärast, et kuidas mul ikka õhtuks piima niipalju pole, et lapsele täis kõht tagada, kuigi terve päev sai rp-d. Aga see pole teiste asi! Ära kuula ja ära võta südamesse neid kadedaid targutajaid. Elagu oma elu. Lõppeks on lapse täis kõht tähtsam :P

  34. Ka mul teise lapsega oli suur verekaotus. Pea 2l ja sain vereülekande. Ja samuti piima polnud. Jamasin ja mässasin ja lõpuks hakkas ka lisa saama ja kõigi asjade kisute ikka ei tulnud seda piima piisavalt. Esimese lapsega oli üleliiagi. Arst seletas ka lõpuks, et mida ma ootan sellest piimast, kui enda organism taastumiseks kõik endale neelab. Sellisel ajal pidi piimatootmine (peale suurt verekaotust siis) viimane asi olema mida organism teha suudab.

  35. Ma olen tavaliselt vaikne lugeja ja suurt ei kommenteeri, kuid su tänane jutt puudutas mind väga… Minul sündis 8 a tagasi ja ka Pelgulinnas veidi enneaegne poiss (34 nädalal) ja see kadalipp, mis eal haiglas oli kreisi… samamoodi ajas hullult närvi see, et igapäev oli eriarst/ämmakas või kes iganes ja absoluutselt igaüks andis eri nõu. Meil ka ei tulnud seal söömisest midagi välja ja beebs jäi lihtsalt rinnal kohe sekunditega magama… kästi panna küll tagumik külma vee alla või siis kõditada tallaaluseid ja no midaiganes.. põhiline ähvardus oli, et ei siin saa küll asja et vist läheb ikka lastehaigla sõiduks… nädala pärast saime ikka koju, kuna me ikka tohisime ka anda pudelist veidi toitu juurde kuna piima ei tulnud rinnast tilkagi. Me mässasime kodus selle rinna ja pudeliga kokku vist 3 kuud, lõpuks aga jäin ikkagi pudeli peale…. olid igast lusikaga toitmised ja ka imetamisnõustajad aga mina sain ka seall kahjuks halva kogemuse (ITK)… kokkuvõttes.. sa ei ole üksi ja meid on palju ja igasugune ignoor neile kes möliseda julgevad :) Sa oled megatubli ja see raske aeg saab vasti läbi :)

  36. Kui võimalik, siis muretse Medela nibukaitsmed. Nad on kallimad kui teised omalaadsed, kuid tõesti hinda väärt.

  37. Veel, et käsipumbaga ongi raskem pumbata. Kas kusagilt elektrilist ei ole võimalik laenutada?

  38. Mul oli sama asi. Laps kaotas esimese ööga 8% kaalust. Siis öeldi “ups, teil pole siin jah midagi”. Käisin kaks nädalat imetamisnõustamises ITK’s. Seal selgus, et max 40-60 ml ühest rinnast tuli ja see oli ka kõik! Sain peale ühed rohud, mille kõrvaltoimeks on rinnapiima teke. Iiveldusrohud muidu. Usas juba ca 20-30 aastat kasutusel. Nagu nõksti, järgmisel pâeval rinnad piima täis! Sain nii toidetud lapse 10 kuud. Ja enda piima tekkis ka juba rohkem, kui rohi kogust vähendasin. Lapsele ohutu. Natuke läheb rinnapiima, aga ei midagi ohtlikku.

  39. Mul oli aastaid tagasi sama lugu. Keegi soovitas süüa kreeka pähkleid. Ja tõesti need aitasid, piima tekkis juurde. Tänu neile suutsin lapsele 3 kuud rinnapiima anda, siis ikkagi sai piim otsa. Õnneks ei olnud beebi pähklitele allergiline. Piim kadus ikkagi ära vaatamata pingutustele, mis selle tekitamiseks tehtud sai. Üks põhjus oli see, et ma ei suutnud ise süüa, isu ei olnud. Ahjaa, mina ostsin elektrilise rinnapumba, manuaalsega ei suutnud ma midagi teha.

  40. Oojaa, 1.lapse imetamine oli mulle kui keskaegne õuduste kadalipp. Valu, vastikus, hirm, veri jne. Kasutasin kaitsmeid, nende järgi nägin, et piima on. Trotsisin valu ja iga 2 tunni tagant söötsin last. Laps aga muudkui vigises – ei ta maganud nagu nott. Nii ju räägitakse paarinädalaste kohta. Muudkui kõndisin temaga ja omaarust söötsin. Tuli 1.kuu arstivisiit. Arst võttis lapse läbivaatuseks enda ette ja hüüatas Oi, kui kõhna sina oled! Paneme su kaalule!” Ja mis selgus, laps oli juurde võtnud vaid 100grammi oma sünnikaalule. Ok, tal oli ka korralik kaalulangus ja seda arvestades oli ta juurde võtnud ka vaid 400 grammi. Hakkasin siis pudelitoitu juurde andma. Üritasin ka pumbata, aga see oli minu jaoks kohutavalt raske vaimselt ja füüsilselt. Ja ma sain tohutu pingutuse peale mingi hädise koguse. Lõpetasin selle tsirkuse. Jäin vaid imetamise ja pudelitoidu juurde. Ja tuleb tunnistada, et asi loksus niiviisi ilusti paika. Sellele lapsele andsin rinda 10.elukuuni. Teine laps sai sama metoodikat (rinnapiim ja pudelipiim) kasutades 9,5kuuni ja kolmas laps sai lõpuks rinda kuni 1,4 aastaseks saamiseni. Ma toitsin oma lapsi nii tihti kui nad tahtsid ja mõlemast rinnast ning jõin muudkui igasugu sobivaid vedelikke ning tuli säilitada rahu. Seda viimast on raske teha, aga nii kui muretsed ja oled närvis, seda raskemini piim tuleb. Minul ei olnud kunagi piimapaisu, rinnapõletikke, väga harva kasutasin rinnapatju, sest piima produtseeriti lihtsalt vähem, aga lapsed said selle vähesegi ja see kõige tähtsam.
    Ehk ka Sinul võtab veidi aega, et piimandus käivituks ja kui toodang on vähesem, on olemas õnneks pulbripiim. Väga vale on seda vältida, kui seda on vaja. Pigem on ju hea, et on olemas abi. (Minu 3 last võtsid meeleldi rinda, missest et said pudelilutti ja seda teist lutti lutsutada).
    Soovin teile rahu ja ilusaid hetki!

  41. Oh kui hea postitus. Kogesin ise sama asja ehk “rinnapiimatust” 2014 juunis kui sündis mu teine laps. Kuna esimese lapsega sai vähe rinnapiima antud sest see lihtsalt kadus siis olin kindel et teise lapsega ma ei jäta jonni ja annan aasta aega. Juba haiglas ei hakanud laps isegi imema ja ükski arst ega asi ei osanud või ei tahtnud teha midagi. Laiutasid käsi ja ütlesid et küll hakkab. Teisel päeval ikka ei hakanud ja ka mitte kolmandal. Arstid mudisid ja tegid mu nibudega imeasju ja laps ei imenud. Lasti siis koju. Proovisin kodus edasi ja ikka ei midagi. Vahepeal kui tundus et imeb siis lutsutas ainult nibu ja samamoodi röökis. Ühel ööl siis nuttis ja nuttis terve öö ja siis taipasime et tal kõht tühi. Aga polnud mitte midagi teha. Lihtsalt kussutasime ja vahepeal andsime mehega lusikaga vett kuna mul piimaasendajat kodus polnud ja isegi lutipudelit mitte, sest olin ju kindel et annan rinda. Kohe kui esimene pood lahti tehti läks mees ostis piimasegu ja kuna lutipudelit seal polnud siis andsime lusikaga. Järgmine päev tekkis piimapais ja ma hakkasin pumpama ja mitte midagi ei tulnud. Käisin veel pelgus lastearsti juures ja sealne suhtumine asjasse ajas mu lausa nutma. Abi ei saanud ma mitte kusagilt. Püüdsin ikka pumbata ja rinda anda jne aga tulemusteta. Piima tuli ca 5ml. Ja ma lausa nutsin pumbates selle paisu pärast. Lõpuks tuli verd rinnast ja mul oli nii valus. Ämmaga mõlemad nn “lüpsime” mu rindadest piima ja tulemus ikka ca 5ml. Ja mina andsin pärast 3 nädalat kestnud valu ja pumpamist alla. Hakkasin pudelist andma ja võitlesin paisuga. Aga Sina pinguta edasi ja olge tublid ja küll kõik laabub. Ära kuula neid targutajaid :) See on sinu laps ja sina tema emana tead kõige paremini mida oma lapsega teha.

  42. Väga nõme, et inimesed ikka nii kuradi õelad ja kibestunud on.
    Sa ei ole halb ema kui mul laps alla kuu vanune oli siis pidingi hakkama pudelipiima juurde andma. Sest no löö või maha mul ei tekkinud piima nii palju kui vaja ja pisikest ikka näljas ei hoia. Minu arvates oled sa oma lapsele super emme :D Muretsed ikka ette ja taha, et tal kõik hästi oleks.
    Kuigi kahju, et Pelgus nii käituti. Mina kui seal olin siis hea, et ämmakad ise mind süles pissile viia ei tahtnud.
    Aga jõudu Teile kosumisel :D

  43. Kamoon, lase minna lihtsalt. Ses mõttes, et Sa teed ju praegu endast parima ja kui pead ikkagi hakkama pudelitoitu andma – so what? Ära stressa, ausalt.
    Minul oli ka algul imetamisega jama. Laps lihtsalt ei imenud, ei võtnud ka juurde jne. Andsin talle süstlast asendajat ja ise nutsin. :) Aga mingi hetk sähvatas, et no mida fakki? Milles ma süüdi olen? Imekombel hakkas mul järgmisel päeval imetamisega kõik sujuma.
    Sinul ei pruugi nii minna, aga mis sellest? Unusta ära see halva ema mõte!

  44. Mina olen sellisel arvamusel, et rinnapiima nimel tasub pingutada, aga samas need pingutused peavad olema just sellised, et ükski osapool selle all ei kannataks, ehk kui lapsel kaal langeb ja endal tekib stress, siis ei ole mõtet ennast lolliks rabeleda. See kunsttoit ei ole midagi halba ju tegelikult, muidugi on rinnapiim parem ja see imetamise ajal olev lähedus on mõnna, aga samas ma ei ole näinud ühtegi ema, kes oma last vähem armastaks ja nunnutaks sellepärast, et ta talle kunsttoitu annab.
    Minu enda laps oli jube kõva imur, nii kõva, et imes nibud katki ja sai ka seetõttu kunsttoitu, et mina soetasin liiga hilja nibukaitsmed, siis selle nibude taastumise aja, sai laps pulbripiima ja rinnapiima segamini. Pumpasin talle, sest see tegi vähem valu ja vahed olid suuremad ka kui imetamise ajal, pumpasin ka öösiti. Lõpuks jäi lapsele selline reziim, et päevasel ajal sõi ainult rinnapiima ja enne ööund sai pärast rinda ka pudelist piima ja see jutt, et laps pärast pudeli saamist, enam rinda ei taha .. noo ilmselt on see individuaalne, aga minu laps küll tahtis. Ta sai rinda peaagu 8-elukuuni, mina olin rahul, ideaalis tahtsin küll kuskil aastani teda imetada, aga samas kui ma mõtlesin, kuidas meie tee algas, siis olin selle kaheksa kuuga ikka väga rahul.
    Et siis kokkuvõtvalt, kui su pojake jõuab jälle korralikult imeda, lase tal veel natuke proovida, sest tihtilugu on niimoodi, et ise ei pruugi sa pumbaga pooltki seda kogust kätte saada, mis rinnas on, laps tegelikult imeb palju kõvemini. Kui siis on ka kaaludes näha, et sealt ikka mitte midagi ei tule, ei ole mõtet endale ja lapsele sellega liiga teha. Kindlasti ei ole sa sellepärast halb ema.

  45. Jõudu ja tubli oled, et oma lapse eest võitled :)
    Pumpamise ja piima koguse kohta tahtsin öelda seda, et alati see pumbaga saadav kogus ei näita seda palju rinnas tgelikult piima on. Mul oli piima palju ja voolas nö “ojadena” aga pumbates (manuaalselt ja ka elektriliselt) ei saanud kätte mitte tilkagi :/ 10ml ehk kõige rohkem.. Käsitsi lüpsmine vaid aitas.

  46. Mind hämmastab inimeste pohhuistlik suhtumine. Probleem sai ju tegelikult alguse sellest, et kedagi ei kottinud, kas laps hakkab sööma või mitte. Minul oli täpselt sama kogemus Kui laps oli sündinud, pandi ta valetpidi rinnale. Olin ise nii läbi, et midagi teha või öelda. Mees ei teadnud asjast midagi.Palatisse jõudes üritasin rinda anda aga rinnast ei tulnud mitte midagi. Meie poja võttis 4 päevaga 400 grammi alla. Esimestel päevadel kakas ja pissis ilusti aga ülejäänud 6-l päeval mil haiglas olime ei teinud ta mitte midagi. Arstid muudkui tuhisesid palatist läbi ja ütlesid ” küll sööma hakkab kui nälg on”. Mees nõudis pudelipiima ja lõpuks see ka toodi. Järgmisel päeval sattus meile ülitore arst, kes asjaga tegelema hakkas. Vedas rinnapumba ja nibukaitsmed kohale. Piima hakkas voolama ja laps õppis ka vaikselt sööma. Koju saime 6-ndal päeval ja laps sõigi terve aja ainult nibukaitsmega, sest muudmoodi ei osanud. Rinda sai 5. kuud ja nüüd pudelipiima ja lisatoidu peal. Kõik näitajad on vägagi korras ja minu laps ei ole kindlasti mitte vähem haige kui laps, kes saab aastaseni rinnapiima. Leenu sa oled hea ema. Sa oled ju endast kõik adnud, mis vähegi võimalik ja kui su laps on pudelipiimal siis lihtsalt on ja kellelgi teisel ei tohiks selle kohta mingit ütlemist olla. Soovin su perele kõike head ja kasvage suureks ja tugevaks :)

  47. Sa ei ole halb ema! Ka minul oli sama mure, et piima ei olnud. Oli vaid kaks nädalat ja järsku päeva pealt kõik. Ümbritsevad inimesed norisid, lihtsalt targutasid ja imestasid. Eriti imestati, sest “mul on ju DD/E korv, kuidas mul piima pole?”. Jah, mis vahet on rinna suuruses? Minu tädil on AA korv ja toitis enda tütart pea 2 aastat ilma probleemideta.
    Ma olin kurb ja nutsin, just seepärast kuidas mulle halvasti öeldi, nagu mul ei oleks tahtmist enda last toita. Ma ei saanud lihtsalt midagi teha. Ma leppisin teadmisega, õnneks elukaaslane ja minu enda ema ka ei norinud. Seega – tugevat meelt ja ära lase end morjendada.

  48. Ka minul ei olnud algul piima piisavalt. Perearst soovitas juua puuviljateed (jõin Teekanne omi) piimaga – kolmveerand tassi teed ja veerand tassi piima. Jõin poolteist liitrit päevas.Pluss halvaa ja Apilaki tabletid. Ning tihe imetamine. Asi sai korda paari päevaga.
    Muidugi väga oluline, et tarbiksid päeva jooksul piisavalt vedelikku, umbes 3 liitrit ning sööksid kenasti.

Comments are closed.