Mida teha lööva lapsega?

Mida rohkem Hedon lasteaias käib, seda rohkem ta räägib, mis seal juhtus.. Mõni aeg tagasi hakkas ta iga päev lasteaiast tulles rääkima, kuidas üks poiss (nimesid nimetamata) jälle kedagi lõi. Kahjuks on nüüd see juba nii igapäevane, et meie jutt lasteaiast tulles algab sellega, keda ta lõi. Aga mida teha, kui üks igapäevaselt kellelegi molli annab?

Kui me alguses selgitasime, et teisi lüüa ei tohi, sest nii pole viisakas ja nii ei tehta, siis mida päev edasi, seda enam tunnen ma, et ma tahaks öelda, nagu eile üks minu vestluspartner arvas: “löö vastu ja löö nii, et ta peaga vastu maad lendaks ja aru saaks, et ei tasu teisi lüüa.” Aga see pole ka justkui õige käitumine.

Kust see löömine üldse tuleb? Ilmselt ikkagi kodust. Kui lapsed ikka nääklevad, et minu oma ja anna siia, ja löövad sind suvalt käega kuskile, siis see poiss paneb kohe lahtise käega vastu nägu. See ei tule ju niisama? Ta kas saab ise nii või näeb pealt, et keegi saab. Ma ei saa öelda, et isa peksab ema, äkki ta vaatab mingeid vägivaldseid multikaid. Kas oleks normaalne kui ma küsiksin otse lapsevanemalt, kas sa saad kodus ketukat?

Nii palju kui me õpetajatega oleme rääkinud, siis vanemad ei tea väidetavalt midagi, on iga kord üllatunud, kui see teemaks tuleb. No sorry, kui Meelis mind kodus peksaks, ega ma ka kuskil sellest ilmselt ei räägiks. Veelvähem tunnistaks, et laps seda kõike pealt näeb…

Ma olen nii kahe vahel. Ühtpidi ma tahaks ise sellel poisil natist kinni võtta ja peksa anda. Mida sa käid ja taod iga päev kedagi. Teistpidi mõtlengi, et äkki ta elabki sellises peres, kus ema saab üle päeva peksa. Vaene laps. Tahaks ta ära päästa.

Ja mida ma Hedonile ütlen? Ära sina löö, ära ole nagu tema, nii head poisid ei tee? Kõnni minema kui löömaks läheb? Jah, targem annab järele, mina alati põgenen kui mingit kaklust näen. Teistpidi peaksin ma talle õpetama, et teisi tuleb kaitsta. Kui näed, et kellelegi tehakse liiga, mine vahele. Aga siis me jõuamegi selleni, et sõnadest ta aru ei saa, tuleks korralik ketukas anda, et ta mõistaks. Ja siis oleme tagasi seal, et äkki ta saab kodus niigi peksa, või näeb kuidas ema saab… Siis nagu poleks talle rohkem peksa vaja.

Kas õigem oleks õpetada, et kui sind lööb, löö vastu? Ära esimesena löö, aga ära endale liiga ka lase teha?

Õudne, et ma kolmeaastasele selliseid asju juba õpetama pean. Ma arvasin, et kiusamine ja idiootlik käitumine tulevad koolis. Mul on hirmus mõelda kooli ajale, kui ma õpetan Hedoni ära rääkima, eemale minema – siis on ta nannipunn ja kitukas. Kui ma õpetan ta lööma ja kohta kätte näitama, on ta äkki tulevikus just see üks kiusajatest, keda pool klassi kummardab ja teeb nagu tema ütleb. Ja teine pool klassi kannatavad selle käes.

Kuidas ja mida teha? On keegi kokku puutunud vägivaldse lasteaiakaaslasega või on tema laps üks neist kes teisi klobib? Kuhu pöörduda ja mida teha? Ma tõesti olen juba väsinud, ma ei taha kuulda iga päev, kuidas jälle keegi kedagi lõi. Ma ei taha, et Hedon oleks järgmine, kes paremsirge saab.

Kellega rääkida? Õpetajad ja lapsevanemad, see on tehtud, sellest ei muutu midagi (õpetajatel polegi muud teha kui ta löömise eest korraks nurka panna/toolile istuma/teistest eemale), lapsevanemad ei tunnista, ilmselgelt kui ta kodus peksu näeb, siis pole ka midagi õpetada, et ära tee… kuhu edasi? Kas ma võin reaalselt algatada allkirjade kogumise, et ma sooviks et see laps ei käiks meie rühmas? Samas jõuan ma jälle sinna, et võibolla on ta kodus väärkoheldud ja siis peaks teda pigem päästma kui minema saatma…

Ühesõnaga, palun jagage oma kogemusi. Minu mõistus on otsas. Ja nii valus on kuulata iga päev, et keegi sai jälle haiget.

Samal teemal

67 kommentaari

  1. Meil on varasemast selline kogemus olemas, kus rühmakaaslane terroriseeris teisi. Minu poja puhul oli tegemist väikese lasteaiarühmaga, kus õpetajatel oli aega tegeleda. Tean ka ise seda perekonda. Kedagi ei väär koheldud, ometi oli laps lahtise käega. Ilmselt kasvuraskused. Emotsioon ja sõnaline väljendus ei ole veel päris paika loksunud ehk siis laps ei suuda oma emotsioone suusõnaliselt väljendada ja võtab käed appi. Ta lahkus meie lasteaiast, kuna meie aed ei olnud suveperioodil avatud. Tean, et munitsipaallasteaias ( Süda tn) ei olnud tal kerge. Jooksid mööda psühholooge, ning siis ilmnes hoopis vajaka jääv tähelepanu lasteaias. Lapsed on erinevad ning nende areng on erinev. Kurb on muidugi see, et vanemad probleemi ei taju. Nii on raske lahendust leida. Meie näite puhul on tänaseks kõik kenasti lahendatud. Täna käib poiss koos minu pojaga samas koolis ( kesklinna eliitkool) paralleelklassides ning kärmete käte voor on läbi.

  2. Meie küll oleme lapsele selgitanud, et kedagi lüüa ja norida ei tohi, tuleb ikka sõbralik teistega olla. Aga kui sulle tehakse haiget, siis pane vastu ja asi ants.

  3. Meil vallas sama teema. Töötan lastekaitses ja tegelen pidevalt ühe ja sama 3aastase poisi ja tema perega. Laps lööb aga lööb sellepärast et ei oska ennast väljendada muudmoodi. Kodus keegi ketukat ei saa siiski. Igatahes suunas lapse psühholoogile ja psühhiaatrile (tal ka veidi teisi käitumuslike muresid lisaks löömisele). Lasteaial pole otseselt õigust keelduda last aeda võtmast, sai seda ministeeriumiga isegi arutatud ja seetõttu alustasime paühholoog/psühhiaatri juures, äkki lapsel käitumishäirete taga siiski mingi diagnoos ja saab erilasteaeda suunata või näiteka tugiisiku kõrvale. Või ehk oskavad vähemalt need spetsialistid anda juhtnööre ka lasteaia õpetajatele, et kuidas temaga toimida.

    Lapse peksu ei toeta aga kuidagi. Kõlab juba absurdselt ..et ühele kolme aastasele tuleks peksa anda, et ta saaks aru et löömine on vale?

  4. Õpetada vägivalla abil, et vägivald on vale?! Kas Meelise lugu pole juba piisavalt hea näide, miks üks täiskasvanu ei tohiks mitte kunagi lapse suhtes vägivalda kasutada?

      1. Sama teema hetkel lapselapsega. Kasvatasime ta liiga heaks ja leebeks- ütleb õpetaja. Üks poiss terroriseerib, võtab käega kõrist ( jäljedki näha) ja meie oma nutab öösel, et ei taha lasteaeda minna. Meie tõmbasime vile ülesse- meil juhatajale, õpetajatele. istusime lapse emaga kokku. Selles peres ema leebe aga isa terrorist. Läks kuu ja kõik algas uuesti. Ja siis ma läksin ise , võtsin poisi ( 5 a) ette ja küsisin, kas tahad hakkame nüüd sind ka kiusama? Ptui, ptui mängivad nüüd juba paar nädalat kui aprimad sõbrad. Ma ka ei poolda vägivalda aga MINU pere on mulle tähtsaim, ma ei viitsi kuulata jauramist ala oleme värdsed ja head ja teeme kalli kalli ja päikest. Sõidke s… ma ütleks. Võrrelda Meelise lapsepõlve mingi kiusamisega on jaburdus. Me räägime lapsest kes ei adu piire mis hea ja mis paha. Piirid tuleb paika panna. Kui ikka mingi minu lapselapsele liiga teeb siis ma sekkun. M.O.T.T

      2. Õpetadki oma last, et kui tuleb keegi lööma, siis pane vastu ja 2x tugevamini. Ega muidu aru ei saa. Siis vähemalt ei tule Sinu last enam lööma.

    1. Te mõtlete, et ilma karistamata-keelamata kasvavad lastest kuulekad ja heatahtlikud lapsed(inimesed), aga mina olen sellest põlvkonnast, kus vits oli peaaegu igas peres aukohal ja karistati lapsi asja eest. Loomulikult ei poolda ma arutut lapse karistamist, aga kui ta ainult rääkimisest-keelamisest aru ei saa, siis tuleb ihunuhtlus kasutusele võtta. Mina olen küll võõrast last karistanud selle eest, et ta(nad) minu lapsi kiusasid. See oli aastaid tagasi, kui meie olime Võrus alles uustulnukad ja maja suurem tüdruk koos väiksemaga kiusasid meie lapsi. Tõmbasid talvel mütse peast. Läksin välja, krabasin mõlemal kiusajal mütsid peast(koos juuksetutiga vist) ja ütlesin, et “Kas teile meeldib, kui teiega nii tehakse?”. Väiksema tüdruku isa tuli kohe ukse taha õiendama, aga ütlesin talle, et “kui teie ema lapsi kasvatada ei oska, siis tuleb seda mul teha”. Minu laste kiusamine jäi ära. Oma lastele õpetasin küll, et esimesena lüüa ei tohi, aga ennast klobida pole ka mõtet lasta. Sellest on nüüdseks peaaegu 20 aastat möödas, kui minu kirjeldatud juhtum toimus.

  5. Laps,kes ei oska end veel piisavalt väljendada ja oma emotsioone veel talitseda, võibki lüüa. See ei tähenda, et kodus midagi valesti või laps näeb vägivalda. Kui sa hedonit lõõma õpetada plaanid, siis mis see teisiti oleks – äkki näeb ka kodus vägivalda pealt?

  6. Kui minu laps sõimes käis oli neil rühmas üks tüdruk, kes lihtsalt täiesti lampi käis hammustamas(nii, et sinised plekid olid nädalaid kätel/õlgadel) või näpistamas. Vanematega sai räägitud ise rühma meilile kirjutatud ja probleemi arutatud, sest see ei olnud normaalne.
    Õpetajad olid ka nõutud, sest seda ennetada oli raske- ei saa terve päev järgi joosta ühel lapsel, sest kõigiga on vaja tegeleda. Samas polnud nö tüüp käitumist, mis selle eelnes- lihtsalt möödaminnes hammustas/näpistas.
    Kohati jäi selline mulje, et see laps otsis tähelepanu oma käitumisega.
    Õnneks nüüd vanemas rühmas seda probleemi ei esine nii palju või vähemalt minu laps on sellest puutumata (va kui üks poiss huulest hammustas, sest tahtis ise karusellile hoogu teha).
    Mina olen oma lapsele üritanud seletada seda nii, kui keegi teeb haiget tuleb sellest õpetajat teavitada. Ja haiget tegijale võib öelda, et ainult väga rumalad käituvad selliselt.

    Tegelikult on äärmiselt kurb, et lapsed elavad oma ilmselgelt koduseid probleeme välja lasteaias süütute laste peal. Olen suht kindel, et see tuleb kas tähelepanuvajadusest või kodusest nö tüüpkäitumidest/multikatest/filmidest (vaatab ka minu oma filme aga alati saab seletatud, et selline tegevus on lubatud ainult ja ainult filmides).

  7. allkirjade kogumine aitab. samuti räägi teiste vanematega, kui nad oma lapsele järgi tulevad, kas teavad antud probleemist. kysi õpetajalt vanemate e-mailid v telefoninumbrid ja kui ei anta, siis jäta iga lapse kappi kinnine ymbrikus kiri, miks soovid vestelda.

  8. Mina nägin oma lapse lasteaias juba esimesel päeval, ise kohal olles, kuidas üks laps teistest agresiivsemalt aktiivsem on. Nädalaga oli selge, et asi ei muutu. Õpetajad arvasid, et harjumiseks võib kuni 2ndl minna. Pöördusin direktori poole ja tööle võeti õpetaja abi, kes jälgib, et laps teistele liiga ei teeks. Poiss ise hästi armas ja tore, aga tundub, et hood käivad peal.. nii et meil lahenes üsna okeilt olukord :)
    Meie rühma lastel olid muidu suured hammustused näos ja kehal. Rääkimata siis löömisest jms.

    1. Ps! Kuna mina see teine nädal nägin ka, et lihtsalt asi ootel, siis ütlesingi lapsele, et kui see laps hakkab lähedale tulema, lükka eemale.
      Ükskord läksin lasteaeda järgi ja teine laps siis läheneski vähe äkiliselt ja nägin ise pealt, et sõnad kandsid vilja. Lühidalt -ise ei alusta, aga enda eest tuleb seista :)

      Ja see vägivaldne käitumine võib tulla ka tähelepanu puudusest. Võibolla selle lapse kodus on vanematel alalõpmata käed-jalad tegemist täis ja pole aega lapsele tähelepanu pöörata.. kes teab.

  9. Minu 3,5-aastase poja rühmas on sama probleem. Vahe on vaid selles, et lööb tüdruk. Nimetagem teda Mariks. Kui lähen aeda, et laps koju tuua siis kuulen alati- Mari lõi seda pähe, Mari tõukas seda… . Alguses ma proovisin heaga, et tee Marile pai vastu, kui tema kedagi lööb. Või kallista Mari,kui ta sind tõukab, et siis Mari näeb, et ei pea kuri olema ja saab ka heaga. Aga ei midagi, käis klohminine edasi. Pöördusime õpetaja poole oma murega. Ennem sai ka teiste vanematega rääkida, nende lapsed olid sama murega vanemate poole pöördunud- Mari lööb/tõukab.
    Õpetaja laiutas vaid käsi, et “jah, ta ongi natukene probleemne laps.” Vanematega olla nad ka rääkinud, nemad teevad suured ja üllatunud silmad, et ei või olla.
    Natukene lähemalt seda asja uurides tuli välja selle perekonna keeruline olukord. Ema ja isa lahus, emal uus mees, uus beebi tulekul. 3-aastane on trotsi täis, ei saa kasuisaga läbi. Kasuisa ainult lõugab lapse peale( ja kes ütleb, et ka ei löö?!), ema vaatavat ainult kõrvalt seda kõike pealt. Ja sinna see koer maetud meie rühmas oligi, keegi seda lahedada ei oska/taha. Mari ei oska enda tundeid kuidagi teistmoodi väljendada. Ülejäänud rühm kannatab. Vanemad ei tunnista olukorda. Hetkel mõtleme, et mida siis ette ometi võtta.
    Lapsele olen nüüd öelnud, et ennast lüüa ei luba, kui kuidagi teisiti ei saa, siis lööd vastu. Kaua see jant kestab. Kui õpetaja riidlema tuleb, et miks lõid, siis ütled, et emme/issi lubasid vastu lüüa. Olukord on jama, oleme koguaeg seletanud, et löömine on kole ja nii ei tohi teha, aga muud võimalust ma hetkel ei näe. :(

  10. Meie neljane on nüüdseks poolteist aastat lasteaias käinud ja kui esimesel nädalal olime terve perega šokis, kui palju vägivalda lasteaias on, siis kurb tõde – sellega harjub. Me ei ole veel lapsele öelnud, et “viruta vastu”, kuigi kiusatus talle seda õpetada on paar korda päris tugev olnud. Oleme pidanud lõputuid vestlusi sellest, et nende lastega, kes haiget teevad, ei ole vaja koos mängida, lihtsalt mine ära, hoia täiesti eemale. Õpetajad küll teevad mis nad suudavad, aga kes tahab vehkida ja kolkida, see ikka leiab võimalusi. Paar korda olen lasteaias ka rääkinud ja siis on õpetajad kohe puhevil, et oi aga teie laps ise lööb ka. Samas kodus meil keegi kedagi ei peksa. Eks see on sealt õpitud ja ausalt öeldes HEA ON, et mõne koha peal ikka vastu virutab. Lapsele ma seda muidugi ei ütle.
    Peale seda, kui tuli jutt sellest, kuidas üks poiss teda lasteaias kägistas, vot siis torkas küll erahoiu mõte pähe. Räme. Aga lasteaia kodulehel seisab ilusti “kiusamisest vaba lasteaed”, täielik nali…

  11. Minul enda poisiga sama mure kuid tänaseks ta kedagi ei löö.hakkasin asjaga suht kohe tegelema sai arstide vahet käidud.lõpuks saima ATH diagnoosi koos mini killikukese autismi spektriga ……kuid meeleletu korrutamine õhtul kui ka hommikul enne lasteaeda minekut ja isegi enne rühma astumist sai veel korrutatud …et kedagi ei tohi lüüa …..nüüdseks asi parem kuid ja sellised lapsed ei suuda emotsoone taltsutada ..kui meil ähvardas lapse lasteaiast välja viskamine käitunise tõttu…….ja seega katsetasin igat õlekõrt kaks neist aitasid õpetasin lapse lugema 10 iga vihastamise hetke järel ja lõpetasin ära magusad asjad kommid jogurtid limonaadid jne see aitas kõige enam…

  12. Mis jutt!? Lapsele peksa, et saaks aru, lüüa ei tohi? Kallis inimene, mu arvamus sinust langes nagu kõvasti hetkel!
    Laps lööb, sest saab kodus peksa või ema saab? Mõnel lapsel ongi see mingi etapp ja läheb mööda.
    Lapsele tuleks pakkuda tuge ja teraapiat, kui vaja. Ja, kui on vaja, siis suunata erivajadustega lasteaeda. Saan probleemist aru, aga .. noh… mis juttt!!??
    “Tahaks sellele lapsele peksa anda”!?? Jumal, sa näed, aga ei mürista!
    Milline imetabane täiskasvanu jutt!

    1. Ju siis emalõvi minus lõi välja, aga ei taha tõesti, et mu laps peksukott oleks. Õnneks Hedon vist ongi nii tark, et astub hetkel minema.

  13. Issand kui rõve sellist asja juba lugeda, et a) tahan aidata b) annaks ise peksa.
    Ma ei kujuta ette ühtegi normaalset naisterahvast, inimest üldse, kes selliselt mõtleks.
    Lapsi on ju nii palju erinevaid. Tänapäeval diagnoosimata käitumis- ja psüühikahäiretega lapsi lasteaiad täis. Eesmärk on sobitada erilised lapsed nö tavalastega. Õpetajad pole paraku saanud piisavalt väljaõpet, sellega tegeletakse. Iga niisugune laps arendab aegamööda ka täiskasvanuid. Kahju, kui pere ei otsi nõu, see oleks suur abi.
    Sageli jääb erilisel lapsel suures lasteaiakollektiivis näiteks tähelepanust puudu, vbo vajab ta enda kõrvale nt tugiisikut, kes last suunaks, rahustaks jne.
    Väga vähe tõenäoline, et see on perest tulnud probleem, kus vanemad on vägivaldsed lapsega või teineteisega. Pigem on perel ka raske. Agressiivse lapsega on igal pool keeruline. Ei ole lihtne käia mängutubades või pargis. Ka sõpradel külas on ebameeldiv käia kui laps sõprade lapsi lööb. Eriliste laste vanematel on väga keeruline olla sotsiaalne ja abi saaminegi on raske sest tugisüsteemid on raskesti kättesaadavad.
    Rohkem tolerantsust ja laiemat silmaringi soovides!
    NB! Oma lapsele soovitan siiski edaspidigi õpetada, et lüüa ei tohi mitte kedagi ja kui ise haiget saad, siis ole julge, seisa enda eest ja räägi õpetajale kohe ära.

  14. OMG, tõesti arvad, et laps lööb sellepärast, et näeb, kuidas isa kodus oma ema peksab? Mitte ühtegi kasvatuslikku raamatut või isegi artiklit pole lugenud? Laps lööb sellepärast, et ta ei oska ennast veel muud moodi (sõnadega) väljendada. Sellele pole muud rohtu, kui aeg ja pidev selgitustöö.

  15. Vägivallaga vägivalda lahendada on rumalus. Selles ei ole laps süüdi,et teie täiskasvanud ei oska probleemi lahendada. Kindlasti ei tähenda lapse vägivaldsus,et saab kodus peksa või et ema/isa saab. Minu tütar on ka kedagi rusikaga löönud ja ma olin täiesti šokis,kust selline käitumine tuli,sest kodus midagi sellist ei toimu. Ja kui kasvatajad probleemi ei näe,siis äkki ei ole see asi nii hull? Hedon on ja alles laps ja ma ei võtaks tema sõnu ka puhta kullana. Lapsed valetavad ja vahel täiesti tühja koha pealt. Minu laps on ka nt öelnud isale,et emme lõi,kuigi tegelikult lihtsalt keelasin teda. Lihtsalt mõte.. Ja kui Hedonil on õigus ja see igapäevaselt juhtub,siis kus on need vanemad,kelle lapsed iga päev lüüa saavad? Nemad koos peavad selle teema algatama ja kaebama. Kui ma aga kuskil näeks,et mingi lapsevanem kirjutab,et tahab mu lapsele peksa anda/lasta oma lapsel lüüa,et peaga vastu maad kukub,siis ma võtaks hoopis enda lapse lasteaiast ära ja kaebaks teie peale. See ei ole normaalne asi,mida öelda.

    1. Nojah, eks iga inimene loeb seda, mida ta lugeda tahab. Kirjutan ju, et see ei oleks ka õige käitumine. Lihtsalt mõistus on otsas, mida teha. Oleme rääkinud õpetajaga, vanematega. Kuidas siis teha lapsele selgeks, et teistel on valus? Ootan lihtsalt, et kasvab välja. Jah, variant tõesti. Aga kui minu laps tuleb koju ja räägib, et tal pea valutab pool õhtut, sest sai kelleltki tou, siis ma ei taha oodata. Mis järgmiseks?

  16. Ma arvan, et iga lapsevanem peaks enda lapse eest seisma. Räägi lööva lapse lapsevanemaga ja küsi ka luba rääkida lööva lapsega endaga. Ei saa eelarvata, et äkki on midagi kodus valesti. Lapsed on lapsed ja mõnele ongi raskem oma emotsioonidega toime tulla. Rääkimine aitab nii laste kui täiskasvanute puhul pea alati :)
    Kui ongi kodus vägivald, siis teised lapsed ei peaks siiski kannatama selle pärast. Ja võibolla nii analüüsib ka lapsevanem antud olukorda ja otsib abi.

  17. Minu lapsel oli kunagi sarnane probleem lasteaias, kui ta oli 4.aastane. Nimelt peaaegu iga päev lasteaiast koju tulles rääkis ta, kuidas üks poiss teda jälle lõi või muud moodi haiget tegi. Ka sõnadega võis ta norida, nimelt ühe korra last lasteaeda viies garderoobis riietudes oli see kiusav poiss ka samal ajal koos isaga riietumas ning poiss hakkas minu poega tobedate tüdruku nimedega narrima ja naeris – ning isa, selle asemel, et öelda, et nii pole ilus või viisakas käituda, naeris hoopis kaasa.
    Mina kõigepealt pöördusin selle murega rühma õpetaja ja õpetaja abi poole. Õpetaja abi oli kaastundlik ja ütles, et ta on oma tööaastate jooksul ka varem sellist käitumist kohanud ning lubas asjal silma peal hoida. Õpetaja aga, kes oli lasteaias alles vähest aega töötanud, ütles, et ta pole midagi märganud ja soovitas sel teemal lapsevanemaga rääkida. Kuna selle lapse vanemaid nägin harva, siis kirjutasin mureliku kirja poisi ema e-mailile. Kirja peale aga sain vihase telefonikõne, kus ema karjus, et see pole võimalik, et tema poeg kedagi lööb, sest tema laps on just vastupidi nii õrna hingega ja kodus ta ka kellegile liiga ei tee. Selles, et tema poeg teist last koledate nimedega kutsub, ei näinud ta üldse probleemi, vaid ütles selle peale: ja mis siis!? Lisas veel, et minu laps olevat ka eelmisel aastal, kui lapsed olid 3.aastased, tema poega ühe korra tõuganud ja et kas ta oleks ka siis pidanud selle suure kella külge panema – kaks eri asja on ju väikese lapse puhul ühekordne tõukamine ja süstemaatiline kiusamine. See ema ütles mulle ka, et ta ei luba siis rohkem oma pojal minu lapsega suhelda, mille peale ma muidugi vastasin, et see küll mingi lahendus pole ja võib asja hoopis hullemaks teha. Ühesõnaga oli sellel emal täielik kaitsehoiak ning probleemi ta tunnistada ei tahtnud, süüdistas ainult meid.
    Õpetaja ütles hiljem mulle selle peale, et pange ennast ise selle ema kingadesse, et võib-olla ise käituksite samas situatsioonis sama moodi. Ennast ma aga tunnen ning tean ka, et lapsed päris tihti võivad kodus hoopis teistmoodi käituda kui lasteaias või koolis ning ei tasu kunagi midagi välistada. Mul oleks sellisel puhul oma lapse käitumise pärast väga häbi olnud ja oleksin igati üritanud probleemi lahendada.
    Asi lõppes nii, et ōpetajalt ma olulist abi ei saanud, ta olevat küll pingsamalt neid lapsi jälginud ning aeg-ajalt ka märganud seda togimist, aga ei näinud selles suurt probleemi. Selle lapse vanemad, eriti ema, aga vist tunnevad siiani vimma meie vastu, kuigi sellest on juba aastaid möödas. Nimelt üks hetk asi laste vahel lahenes ja nad nimetasid teineteist isegi sõpradeks, minu laps hakkas seda poissi ka oma sünnipäevadele kutsuma. See poiss aga ei tulnud sünnipäevale kunagi, kuigi alati lubas tulla, ning ka kutset ei saanud mu laps kunagi vastu. Viimasel lasteaia aastal rääkis see poiss minu lapsele, et ta on tahtnud tulla küll tema sünnipäevale ja on tahtnud enda sünnipäevale ka kutsuda, aga emme ei luba! Vot selline käitumine lapsevanema poolt tegi kurvaks küll!
    Ah jaa, meil on selle lapsevanemaga üks ühine hea tuttav ka, kes on rääkinud, et tema tütar pole juba mitu aastat tahtnud seda poissi oma sünnipäevale kutsuda, sest poiss teeb tüdrukule haiget. See ka kinnitas minu lapse sõnu.

    Tuli pikk ja si** jutt, aga lõpetuseks võin öelda, et meie perel on sarnane probleem olnud ning kahjuks abi ei saanud me kuskilt. Loodetavasti läheb teil paremini!

    1. Lisan veel, et tollel poisil polnud probleeme kõnega, st ta rääkis ja väljendas ennast suuliselt väga hästi ning eakohaselt – seega asi ei olnud kindlasti selles, et laps poleks suuteline olnud ennast suuliselt väljendama ning seega kätega asju lahendas.
      Kui aga tegu on alles sõimeealiste lastega (3.aastased ja nooremad) või lihtsalt lapsel keeleline mahajäämus, siis võib tõesti laps ka selle tõttu asju rohkem kätega lahendada, nagu ka varasemad kommenteerijad on öelnud!

  18. Meie rühmas on ka selline poiss, kes teistest koguaeg üle sõidab. Alguses oli ka jutt, et lükkab, siis, et lööb, ning enne suvepuhkust oli asi juba nii hull, et ta hommikust-õhtuni ainult terroriseeris. Hüppas teistele selga hooga, sülitas peale. Rääkisin esiteks vanematega, kes samamoodi ei teinud sellest suurt numbrit, vaid ütlesid: “Tal on jah palju rohkem energiat..” Seega ei mingit lahendust vanematelt. Siis hakkasin rääkima teiste lapsevanematega, kes samamoodi kodus kiusavast poisist kuulsid. Alles siis pöördusin õpetajate poole ja nad tunnistasid kurvalt, et ka nemad sõdivad temaga tohutult. Vanemad ei tunnista, et peale üleliigse energia midagi viga oleks ja nii nad siis muudkui proovisid teda maandada igapäevaselt.
    Praeguseks pole ta meie rühmast läinud ja midagi oluliselt paremaks pole läinud, vaid lisandunud on igasugused veidrad peeru ja kakamängud…. Õpetajad saavad teda vaid koguaeg tegevuses hoida ja teistest veidi eraldada, sest muud üle ei jää..
    Ega meiegi ei tea, mida sellise “väga energilise” lapsega ette võtta..

  19. Armukadedus paneb lapsi lööma ehk laps soovib rohkem armastust ja hoolt. Tavaliselt vajavad juba titena rohkem armastust, kui ei saa hakkab nii minema.

  20. Nagu Hille mainis, on üks variantidest see, et lapsel on tähelepanuvajadus. Ka negatiivne reaktsioon (nurka panemine) on tähelepanu pööramine. Laps on õppinud löömise kaudu seda saama.

  21. Minul ka tütrega oli (on) probleem. Ta on sellist tüüpi, et kui tema tahab siis tema tahab, kui tema ütlebs iis nii peabki olema. Probleem hammustamisega, hammustas vahepeal üsna tihti, vahepeal ikka tugevad hambajäljed. Ma igapäev viisin ta lasteaeda hirmuga, läksin talle järgi hirmuga, et kas täna jälle hammustas. Me rääkisime, et nii ei ole ilus, kas tema tahaks et teda hammustataks, et emme on kurb kui tema hammustab. Hetkel (ptüiptüiptüi) pole rohkem olnud aga hirm on ikka. Ta on ka löönud ja tõukand. Mul endal on hirmus raske, me räägime sellest ja ta teab et see on vale sest alati peale haiget tegemist ta vabandab kohe ise. Aga ikka teeb. Ja kindlasti ta ei ole seda võtnud kodust, me ei hammusta ega löö. Ma tea miks see tulnud tal on või miks. Olen öelnud et kui sul on tunne et tahad kellelegi haiget teha, siis mine jookse ruttu peitu natukeseks ajaks või karju õpetajad appi vms. Õpetajad teavad probleemist ja nad jälgivad last rohkem.
    Kahjuks teised vanemad kellel pole probleeme ei saa aru. Ma olen nii palju pisaraid selle pärast valanud ja müelnud mida ma valesti olen teinud… psühholoogi juures ka köidud, tema ei näe et lapsel miskit viga. Lihtsalt n.ö väljendab end nii pahaseks saades..
    Mina näen et allkirjade kogumine küll nõme.. vb ema ei julge probleemi tunnistada teile, kuid kodus valab pisaraid ja üritab lahendust leida..

  22. Äkki selgitaks välja, millistes olukordades see laps ägestub ja neid siis püüda vältida. See oleks siis õpetaja rida.
    Mina võib-olla eraviisiliselt kirjutaks sellele emale ka kirja, et selliseid olukordi on igapäevaselt ja et kas ta saaks palun selle probleemiga kodus tegeleda. Muidugi see on väga delikaatne teema ja sõnastus peab maksimaalselt neutraalne ja sõbralik olema, muidu inimene läheb lukku ja võtab kaitsepositsiooni ja lõpuks oled sa ise kõiges süüdi. Edu!

  23. Mul hakkas lausa seest valutama, kui seda blogipostitust lugesin.
    Kolme aastased ei löö (enamasti) selle pärast, et teisele haiget teha. Neil on mingi mure ja nad lihtsalt ei oska ennast teisiti väljendada. Ja ei, see löömisega väljendamise komme ei tule (enamasti) kodust, vaid on lihtsalt lapse jaoks “lihtsam” viis ennast mõistetavaks/nähtavaks/kuuldavaks teha. Teine sage põhjus on kõige tavalisem tähelepanu soov, mida peale löömist nii lastelt kui kasvatajatelt saab.
    Ka minu lapsel oli lühike periood, kus ta lasteaias mõnda kaaslast lõi. Põhjuseks see, et ta ei osanud nii palju rääkida kui teised. Lapsed ei saanud tema sõnadest alati aru ja mõned nöökisid seetõttu. Lisaks stress, kuna perre tuli uus laps jne. See läks üsna varsti üle (mitte ise, vaid nägime koos kasvatajaga vaeva ikka) ja nüüd kõik õnneks korras.
    Aga.. “Ühtpidi ma tahaks ise sellel poisil natist kinni võtta ja peksa anda.” Kõige jubedam asi, mida ma tükil ajal üldse kuskilt internetist lugenud olen! Isegi kui see peaks nali olema, on see minu jaoks kõik piirid ületanud. Igasugune vastu löömine teeb asja kindlasti hullemaks. Näitab nii sellele kui ka kõigile teistele lastele, et probleeme lahendatakse vägivallaga. Õudne on lugeda, et sa üldse kaalud Hedonile vastu löömise õpetamist….
    “õpetajatel polegi muud teha kui ta löömise eest korraks nurka panna/toolile istuma/teistest eemale” ..mina ei nõustus sellega ka. Ma ei ole küll spetsialist, kuid olen üsna palju laste kasvatamise raamatuid ja artikleid lugenud. Lapsega peab rääkima! Kolme aastane saab juba üsna hästi aru kui temaga lihtsas keeles rääkida, mis on vale, miks on vale, mis on tema käitumise tulemus ja kuidas ennast parandada. Last teistest eraldades tema mure ainult süveneb ja mitte üksi kolmeaastane ei mõtle üksi nurgas olles oma käitumise peale ja ei jõua täiesti üksi selgusele, et ta midagi valesti tegi.
    Mina soovitaksin kõigepealt rääkida lapsevanemaga, sõbralikult, mitte kiiruga enne kojuminekut. Nii, et laps seda vestlust pealt ei kuuleks. Ja siis kellegil lapse jaoks turvalisel inimesel temaga rääkida (mitte tuimalt 100x päevas korrutada, et löömine on halb vms), käitumist rohkem jälgida jne. Ka kasvatajad peaksid siin rohkem tööd tegema – äkki tahab ta rohkem süles olla, äkki rohkem 1:1 aega. Võib-olla laheneb asi lihtsalt, võib-olla on tõesti psühholoogi vms abi vaja.

    1. Nõustun kõigega!
      Minu laps käib erahoius, kus puuduvad karistamise võtted ja ma väga pooldan seda. Karistamine alandab. Alandus tekitab omakorda negatiivset hoiakut antud keskkonna ja inimeste suhtes. Meie hoius on olnud probleeme 2 korda, kus mu laps tuleb hammustamise jälgedega koju. Muidugi ma olen kurb, kui saan teada, et keegi on mu lapsele haiget teinud, aga mida siis teha? See on mõnes mõttes elu. Kasvatajad loomulikult on näinud neid vahejuhtumeid ning paluvad lapsel teise käest vabandust paluda ja ära leppida. Seejärel selgitavad lapsele, mis valesti läks, laps kes haiget sai, teda loomulikult lohutatakse. Mõnes mõttes on see ealine iseärasus, kus lapsed kehtestavad ennast. Ma ütleks, et ju nad ei saa siis kodus hoopis end kehtestada ( st vanemad ei pööra neile tähelepanu, isegi siis kui nad väga väga seda soovivad, ei mängi nendega, ja peavad tegema vaid seda, mis vanemad käsivad ja vastavalt sellele, mis on lubatud ning jälgima keelde).
      3aastasest kuhugi psühholoogi juurde viia- ma lihtsalt naeran selle peale. 3aastase puhul on oluline keskkond, kust ta tuleb, kui lapse käitumist on vaja muuta, tuleb muuta keskkonda, ehk kodust olu, vanemate suhtumist, mitte last.
      Ja vägivald kasvatab vägivalda, ühelegi lapsele ei tohi õpteda, löö vastu. See on ikka väga karm ja minulgi oli kohutav lugeda seda lõiku…

    2. Olen nõus sinuga! Kasvataja ja lapsevanem peavad tegema koostööd ning see,et kuskile nurka istuma,ei ole lahendus. Sellisel juhul on vaja sellise lapsega tegeleda. Ma ei tea,kuidas Eestis, kuid Soomes saab selline laps kõrgendatud tähelepanu. Moodustatakse rühmasiseselt näiteks väiksem rühm vōi leiatakse hetk, et anda tähelepanu. Ja kui see ei aita, siis tuleb rühma veel nö tugiisik sellele lapsele.
      Et sells asjaga tuleb lihtsalt tegeleda, mitte laps lasteaiast välja süüa

  24. Allkirjade kogumine… ei ei ei! See laps peab ju ka ikkagi kuskil rühmas käima ja see on probleemi ära veeretamine. Ikkagi rühmas juhtunud asjad peaksid kasvatajad suutma ära lahendada/seletada.
    Üks lapsevanem alles hiljuti kaebas minu lapse peale, et tema lööb igapäev jalaga. Uuurisin kasvatajalt ja öeldi ilusti, et nemad ei ole näinud kordagi, et oleks sellist pahatahtliku löömist ja lapsed omavahel.ei mängigi eriti. Minu lapsel on 2 sõpra kellega ollakse ninapidi koos ja ei lasta teisi vahele. Kuldne kolmik nagu kasvataja ütleb.
    Väikseid tõuklemisi on küll. On ka 3 aastate rühm ja nad vb ei oska end veel sõnadega selgeks teha ja ajavad käed.jalad käiku. See ei ole õige aga olen ise seda meelt, et 3 aastased veel ei oskagikõigis olukordades õigesti käituda. See pole Õige aga Sellised probleemid on kasvatajade lahendada lasteaias ja teie laps ei räägi mis enne juhtus või kuidas seda lahendati? Nemad peavad leidma lahenduse. Vb see poiss vajab lihtsalt lisa tuge või tähelepanu. Ja kui mure on suur kutsuge kokku koosolek ja suhelge teiste lastevanematega kas ka neil see probleem. Kasvatajad saavad ka signaali, et teil see suur probleem ja on agaramad lahendamaks. Lisa inimese, vajadusel tugiisiku näol ja kindlasti on ka muid huvitavaid mõtteid teistel lastevanematel.

  25. Soovitan lugeda ATH lastest, minu suurem poja on just nimelt ATH. Lasteaias oli probleeme kuna talle ei meeldinud et teda mängimise ajal segataks. Siis tegi teistele haiget. Kurvaks teebki nimelt see et teised arvavad et laps on kasvatamatu :( või siis et kodus räige piitsa peal. Nii see õnneks pole. Nüüd käib koolis väikeses klassis, probleeme temaga seal eriti pole, pigem üx teine poiss, kuid mul on tast kahju, ma ei lähe kellegagi pahandama, pigem reegin pojale et proovige kuidagi hakkama saada. Esmalt võikski uurida et äkki on sellele lapsele tugiisikut vaja vms.

  26. Kui tegu on 1,5-3 aastastega ei tasu ennatlikke järeldusi teha. See on mina arengu periood kus esinebki seda. Kui aga 4-…aastane vägivallatseb vôib tegu olla monda sorti erivajadusega. Kasvatus ei pane last vâgivallatsema, pigem môni psüûhikahäire mis on tekkinud koduse elu tôttu.

  27. No ikka vanematest ja kodust tuleks alustada. Tihe koostöö koos sotspedagoogiga nt ja kasvatajatega.
    Kasvatajad on arad.. nad ei saa nii otse vanematele midagi öelda, et vot nüüd on lõpp..enam nii ei saa, tuleb teha seda ja toda. Nad mainivad, et oi jälle andis rühmakaaslasele molli, panime ta nurka. Vanemad teevad suured silmad, vb noomivad natuke last, et nii ei tohi, aga olukoed jääb samaks. Täitsa nõme juhtum, aga lahendust vajab kindlasti. Kui see sind nii häirib, pöördu lasteaia juhataja poole.. Küsi, mis võimalused on teie lasteaias..sots.pedagood äkki vms..

  28. 1 laps meie lasteaias on erivajadusega- kahjuks minu silmis ei vabanda see välja tema käitumist. Kui mõni laps lööb, siis see laps arvab, et minu laps ja teised lapsed on snäkk- ehk siis hammustab lisaks löömisele. Ta on ka mind korra löönud, aga õnneks olen ma ikka suutnud endast sellise autoriteetse mulje jätta, et kui ma ikka häält tõstan ja pahandan, ega siis nii naljalt enam jätkata. Oma lapsele õpetasin, et kui teda lüüakse, siis andku vastu- kasvatajatega tegelen mina. Küll aga ei ole lubatud esimesena kedagi lüüa/hammustada/sõimata jms. Väiksest saati lahtise peaga poiss ja sai üsna ruttu aru asjast. Esiti oli küll olukordi, kus ta ei tahtnud tagasi teha, sest teine nii väike on. (Vanusevahe 2l lapsel on 4 kuud, füüsiliselt sama suured ja pikad, et tea, mis väiksusest laps räägib)

  29. Tegelikult on see kasvataja tegemata töö. Sama kogemus endalgi olemas. 1. Tuleb pöörduda juhataja poole. 2. Lased kokku kutsuda nn ümarlaua. Juhataja, kasvatajad. Lööva lapse vanemad. Kui vanemad ei tule. Juhtkond. Kasvatajad sellele ei reageeri, siis edasi omavalituse sotsiaal- ja lastekaitse töötaja juurde tuleks pöörduda (eestis kehtib sama lastekaitse seadus nüüd, mis soomeski). Kui sealt ka ei reageerita, siis näiteks on olemas Tartus noortekeskus. Kust tulevad appi lasteaeda olukorda lahendama eripedagoogid (mitte süüdistama, nii et sina jääd pärast halba valgusesse). Vaid neil oma nipid ja päris tõhusad. Kui mingil põhjusel peaks see ikkagi jätkuma. Siis tuleks pöörduda haridusministeeriumi. Üks võimalus on võta laps sinikatega, laste need emos vormistada paberile. Et pärast ei öeldaks sulle, et kujutad ette ;)

  30. Kuule, enne kui lahmima hakkad ja kedagi koduvägivallas syydistad, ole inimene ja tutvu laste- ja arengupsyhholoogiaga. Laps väljendab ennast fyysiliselt, sest sõnadega ei oska. Osad hammustavad, osad löövad, osad viskuvad kõhuli, osad taovad pead vastu seina. See EI tähenda, et seda nende või nende lähedastega kodus tehakse. Nad lihtsalt ei oska teisiti oma pahameelt näidata. Ja nurka panemine näitab õpetajate oskamatust ja suutmatust probleemiga tegeleda. See vaid alandab ja tõrjub last ning kindlasti ei aita kaasa probleemi lahendamisele. Esiteks saadaks õpetajad kaasaegse pedagoogika koolitusele ja teiseks lõpetaks oma nina teiste perede asjadesse toppimise. Ainus, mida sina saad teha, on õpetada oma lapsele, et kätega ei räägita ja kui olukord ei meeldi, mingu ära. Teiste laste kasvatamine ei ole sinu asi.

  31. Lasteaias togimistest ei pääse ykski laps. Nad suudavad igal hetkel käed käiku panna kui igav vms hetk tekib. Sinu lapse vanustel käibki löömine kõige sagedamini kui veel sõnadega omavahel nad kõike lahendada ei suuda. Ajaga läheb paremaks. Aga võid paluda õpetajal asja jälgida. Võõrast last àra kasvatama mine. Aga kui näed kõrvalt löömist siis loomulikult reageeri viisakalt :)

  32. Mu poeg käib eelkoolis. Iga kord kui pojale vastu lähen, küsin, et kas see poiss lõi sind täna ja pooltel kordadel kuulen, et jah ja et minu poiss nutab siis.
    Õpetaja sõnul pole ta midagi märganud. Samas õpetaja kiidab, et mu poja käitumine on väga eeskujulik. Alguses ütlesin pojale, et hüüa “stop, räägi kohe õpetajale jne”. Polnud kasu.
    Nüüd juba seletasin pojale, et tõuka see poiss ära/löö vastu, kui lööma tuleb. Igatahes nüüd viimane kord olevat peale minu poja ka see kiusaja poiss nutnud. Minu poeg ei pea olema katkise ajuga lapse pekskott, nii et poeg ei taha eelkooli minnagi :(

  33. Minu tütre rühmas oli ka eelmine aasta sama mure. Tütar tuli koju ja jälle olid tal käel sinikad või kehal hambajäljed. Kasvatajad mulle ise midagi rääkima ei tulnud. Kui küsisin,siis öeldi,et mu tütar ka kange iseloomuga ja eks lastel ikka juhtub. Aga mu tütar ei tahtnud enam lasteaeda minna. Järgmisel korral,kui mu tütrel oli järjekordne sinikas,sai mul hing täis. Rääkisin sellest kasvatajaga. Kasvataja ütles seekord,et nad teavad jah,et sellel poisil selline komme. Aga nad ei saa mitte midagi teha. See poiss hammustas ja lõi ka teisi oma rühmas. Rääkisin ka selle poisi emaga. See ema vaatas mind nagu süüdlast. Ta ütles,et ta pojal hüpperaktiivsus välja pandud. Ja ,et teab, et laps vajaks ka kõrvalist abi. Samas pidi see laps ka kodus oma venda ja õde lööma. No , mis teha. Ma olin tõeliselt imestunud. Keegi ei saa ju peale ema oma last aidata. Aga see ema ütles et, mis ta teha saab. Otsisin abi ka juhatajalt. Tema lubas leida lahenduse probleemile. Ja tema lahenduseks oli suunata see poiss teise rühma. Minu jaoks oli see kergendus,sest mu tütar tahtis peale seda jälle lasteaias käia. Aga ausalt sellest poisist oli mul tohutult kahju.Samuti olin šokeeritud antud lahendusest. See ei ole ju lahendus. Aga enim muutis mind kurjaks see,et lapsevanem võttis seda nii ükskõikselt ja täiesti normaalse nähtusena. Kuidas saab olla nii ükskõikne.

  34. Selline käitumine on ikkagi millestki tingitud. See ei tähenda, et keegi kodus peksaks, aga miski teeb lapse “kurjaks”. Mu lapse rühmas oli sarnane olukird, meil tuli välja, et käsil oli kole lahutus, kohtusaagad jne. Kasvataja rääkis vanemayega, kes võtsid asja käsile, nüüd aasta hiljem on asi rahunenud, aga mitte ideaalne..

  35. Lõpetage nüüd nali. See miks nii on. Sellepärast ei pea tema laps taluma iga päev löömist! Sellega peaks tegelema kiiremas korras lasteaed koos vanematega!

  36. Minu 2,5 a tütar oli pikalt kimpus sellega, et ta läks ja lõi teist last.. lihtsalt niisama.. Meie mehega üksteist ei löö ning ei löö ka last, arvan, et see jäi külge kas mõnest filmist (kuigi üldiselt väldime tema ärkvel oleku ajal neid vaadata) või siis ühelt teiselt probleemselt lapselt, kes on temaga samas rühmas.. Tänaseks oleme lasteaia löömise välja juurinud enamasti korrates ühte ja sama “Käega teed pai”, “näpistada/lüüa/hammustada ei ole ilus”, “Kas sulle meeldib, kui sulle haiget tehakse” Seevastu kodune olukord on kohutav.. Ta tuleb ja lööb mind kui ka isa täiesti nahaalselt, ilma põhjuseta, kui eemale suunan, sest ta tegi haiget hakkab hüsteeritsema ja kas viskab millegagi või tuleb lööb uuesti.. suuname nurka ja eelnev kordub.. Lasteaiast saab kiita niiet mul pole õrna aimu, milles asi. Laps saab tähelepanu, me mängime ja kallistame, aga ikka keerab ära..
    Oleme käinud Tallinna perekeskuses lastepsühholoogi juures, aga sealt öeldi vaid, et see on normaalne käitumine ja võib kesta kuni 4.eluaastani.. Ma näen, et see EI ole normaalne.. Nüüd tuleval kuul suundume rajaleidjasse psühholoogi juurde, ma käin kõik vajalikud kohad läbi kui keegi lõpuks oskab öelda,.mida teha.. Vägivallaga ei saa ma end kehtestada ja ilmselt teeks see tema käitumise veel hullemaks..

  37. Dziisas rahunege maha ! Esiteks nii kaua kuni teie lapsel too lapsega probleemi pole siis stay out! Keegi ei saa 100 % sulle kinnitada et sinu 3 aastase jutt on üldse tósi .Tean lmast käest et just esimestel lasteaia aastatel lapsel liialdavad korralikult üle .Võib olla ju ka nii et ta tunneb too lapse suhtes mingil muul põhjusel ebameeldivust või miks mitte kadedust (too laps ehk nängib mõne eseme või lapsega mis sinu last huvitab) ja siis sinu laps tõlgibki tema käitumist nii. Too laps vb mängib mingit moodi mis sinu lapsele tundub ebameeldiv (teie poja tundub selline pehmeke olevat ) ja teine kutt vb lihtsalt ”poisilikum” ja mängib nagu poisid teatud vanuses ikka.
    Eluilmaski ei tuleks mul he mingeid allkirju koguda kellegi teise lapse vastu,kel pole minu lapsega konfliktu olnudki .Nii ei lahendata neid asju .Lasteaias on ju kasvatajad ,kui mure tõesti nii suur siis uurige lihtsalt nende käest kas sinu ja selle teise lapse vahel on konflikte .
    Rahune nüüd maha ja ära lahenda probleeme mida pole veel olemaski.
    Selge see et lapsi on igasuguseid lasteaias ,diagnoosidega jne ,see kõik on koolis sama .Kui juba kolme aastasega hakata tõmblema emme kui talle endale on liigagi tehtud siis mis veel kooliajal saab ,istute ukse taca ja turvate ?
    Seleta lihtsalt lapsele et kui peaks tekkina situatsioon kus too poiss kedagi lööb siis hoidku eemale ja andku kasvatajale teada,las nemad tegelevad lastevaheliste nääklemistega.

  38. Agressiivselt käituv laps ei vaja karistamist. Ta vajab abi. Eelkõige armastust, hoolt, konkreetset suunamist ja õpetamist. Ja kindlasti õpetajate suurt tähelepanu. Enamasti saab abiks olla ka professionaalne lasteaia direktor, psühholoogid, eripedagoogid. Häid tulemusi võib anda tegevusteraapia. Rühmakaaslastele saab õpetada vägivallatut enesekehtestamist. Ja kindlasti peaks iga laps tundma, et õpetaja temast hoolib, teda kaitseb ja aitab. Jaksu!

  39. Poiss oli 3aastaselt lastehoius, kus käies päris tihti kurtis, et V. lööb teda ja teisi ja teeb haiget jne. Kevade poole ei tahtnud enam lastehoiuski käia, et kardan minna. Aga kui 4a hakkasid uues lasteaias käima mõlemad, küll eraldi rühmades, siis on kõige suuremad sõbrad ja käime tihedalt läbi nendega. See V. on praegu ka aktiivne poiss, kes tahab tähelepanu ja nõuab häälekalt. Eks mu poiss ole ka suurema tähelepanuvajadusega, arvan, et oli iseloomude põrkumine lihtsalt. Ja hetkel tüdrukuga sama mure. 3-4 aastaste rühmas, esimene aasta suures lasteaias. Uuest aastast tuli uus tüdruk, kes enne ei ole päevagi hoius käinud ja tuli teisest kultuuriruumist (vist Ameerikast). Pidevalt pidi lööma ja hammustama. Eesti keelt räägib päris hästi, et osaliselt võib olla keeleline erinevus. ühel korral mees nägi, kuidas ema viskas lapse uksest sisse ja pani ise minema, ei võtnud tüdrukul isegi mütsi peast. Õhtuti on viimaste seas. Ma ei saa aru, miks ema ei tee talle alguses lühikesi päevi ja ntx 3päeva nädalas, vaid täislaks algusest peale. Mina olen selles mõttes rahulik, kuna olen näinud pealt, kui uus tüdruk minu last mänguklotsidega lõi kergelt, siis kuidas mu laps reageeris, rahulikult ütles “Ära löö mind D!” ja mängis edasi. Üldse pidi mu laps uut tüdrukut aitama ja suunama ja õpetama. Aga sinu olukord, kas see on sügisest saati kestnud? Siis peaks juba see laps olema kohanenud uute lastega ja olukorraga. Tundub olevat tähelepanu vajadus. Aga õpetaja ja ema peavad suurema töö ära tegema. Ja kui ema ei taha midagi teha.. Keerulien olukord.

  40. TEre! Minu laps oli see kes lõi teisi lapsi, panin ta ka 3-aastaselt lasteaeda ja seal ta siis kolkis teisi (mis oli minule ka täielik üllatus), aga see oli ta eneseväljendus, ta ei olnud lasteaiaks valmis. Kuna mul oli võimalik jäingi emaga veel aastaks koju ja 4-aastaselt ei olnud enam midagi sellist. Laps on ju ise ka õnnetu ja ta ei oska end teisiti väljendad :(

  41. Minu lapsel oli vahepeal see löömise probleem lasteaias väga hull. Samuti 3a ja kodus isaga me üksteist ei peksa, tõuka ja isegi lapse ees ei vaidle. Youtubist vägivaldsed multikad keelasime kohe ära. Proovisime peale löömist nii hea kui halvaga, kummardad ja räägid, et lüüa ei tohi, teine saab haiget; püüdsime karistamisega; aga ei midagi – ikka lõi nii lasteaias kui kodus. Mul oli niii häbi lasteaias vanemate ees aga ma olin nõutu ja ei osanud midagi teha, pidasin aru kasvatajatega, jätsin ta lasteaiast koju pikemaks ajaks aga ikka mitte midagi. Tänaseks on löömine enam vähem üle läinud, kestis u 3-4 kuud. Lõpuks ütles mulle lastepsühholoog, et see oli uuest beebist kes perre tuli, kuigi beebi vastu oli suurem laps alati hea, musitas ja paitas. Sai eraldi aega nii emmega kui issiga kui ka ainult meiega koos, aga ikkagi mõjus see talle raskelt. Ühesõnaga ära mõista vanemaid hukka, vahest on probleemi jälile raskem jõuda, küll aga võib vanematega rääkida, et see on probleem. Muuseas selle käigus panime tähele, et löömine kui selline on nt uudistes, seriaalides, filmides ja isegi multikates.. see oli päris keeruline igalt poolt ära likvideerida et laps ei näeks.

  42. Ei pea kodus midagi korrast ära olema – on tuhat asja, mis võivad selles vanuses lapse, kes veel ei oska end selgelt väljendada või teistelt selgeid vastuseid saada, rühmas endast välja ajada. Kas v õi see, et lapsi on liiga palju, et tahaks parajasti hoopis emme sülle – mis iganes. Ei maksa hakata kohe kodust kolli otsima.

  43. Puutun oma töös selliste olukordadega kokku. Reeglina on taoline löömine põhjustatud millestki “suuremast”, millele on vaja jälile jõuda kõigepealt. Mõned variandid, mis esimesena pähe tulevad: – lööja on hilise kõne arenguga, tema sõnavaras on väga vähe sõnu ning ta väljendab end löömisega, teisiti ei oska; – lööja on hakanud väga varakult lastekollektiivis käima ning hakkama saamapäevast päeva seltskonnas, kus kõikidel on tugev tahe, kuid oskuseid selle väljendamiseks napib ning seega on välja kujunenud muster, kus olukorrad lahendatakse eelkõige kätega; – lööjal on diagnoosimata ATH või autistlikud jooned või mõlemad; – lööja peres on mingi väga segane olukord, nt konfliktne lahutus, depressioonis vanem vms; – lööja on sattunud liiga vara ning liiga pikaks ajaks vaatama nt temale mitteeakohaseid multikaid või mängima arvutimänge, tema igapäevane ekraaniaeg on tema vanuse kohta ebamõistlikult pikk jne. Samuti on kõige ekstreemsem juhus olnud mul praktikas see, kus lööja peast avastati väike healoomuline kasvaja, mis oli nii ebamugavas asukohas, et tekitas lapsele sageli kerget peavalu ning kuna laps oli väga vähese kõnega, siis ei osanud ta valu peas kuidagi seletada ning läkski iga ärritaja peale füüsiliselt kallale (ise läheks vist ka, kui kogu aeg pea valutaks). Peale edukat operatsiooni lahenes löömise probleem päevapealt.

    Seega peab olukorra lahendamine algama siiski vestlustest lööja vanematega ning nende vestluste pidamine on lasteaia personali ülesanne. Vestluse eesmärk on siis suunata vanemad abi otsima (esmalt üldiselt kliiniliselt psühholoogilt, kes siis vajadusel suunab edasi nt psühhiaatri juurde vms) Samas võib olla vabalt, et löömine on vanematega on juba korduvalt lasteaias teemaks olnud, aga vanemad ei suuda kuidagi nende jaoks ebamugavat teemat vastu võtta ning adekvaatselt tegutsema asuda, ehk on nö eitamise faasis. Kardetakse nt, et äkki ongi lapsel mingi diagnoos, mis tekitab läbikukkunud vanema tunde vms.

  44. Olen näinud ka juhust, kus üks teistest natuke rahutum laps sai enda kaela täiesti ebaõiglaselt kõik pahandused, mis lasteaias iial tehti.
    Kord kui oma lapsele järgi läksin, tulid kaks tüdrukut minuga rääkima:
    “Aga kas tead, et M (see rahutu poiss) täna lõi sinu last!” – “Jah! Kaks korda!”
    Vaatasin oma lapsele otsa: “Lõi sind? Kuhu?”
    Minu laps imestas: “Täna pole küll löönud!”
    Vaatasin plikadele ka otsa: “Miks te valetate M peale?” Tüdrukud haihtusid nagu paha hais.
    Lapsed tihti kaebavad üksteise peale lihtsalt niisama, saavad korra selle meelelahutuse selgeks ja edaspidi on juba põnev manipuleerida, vaadata, kuidas paari sõna peale kohe emad ja kasvatajad leili lähevad ja algab rühmas suur emotsionaalne sagimine. Sellega tasub arvestada.
    Paraku tolles loos läksid täiskasvanud täiesti tühjast asjast täiendavalt leili ja kasvatajad ei osanud seal ka piiri tõmmata, mis oli tähtis ja mis mitte. Lõpuks oli mul sellest vaesest viieaastasest juba väga kahju.

  45. Minu poeg 3 aastane täpselt samamoodi on lasteaias ja ka kodus vägivaldne, kodus keegi tappa ei saa, lihtsalt on näinud seda filmides jne. Tegeleme selle probleemiga nii et saab selle eest karistada, nurka minemisega. Sama tehakse ka lasteaias. Ja on samamoodi et ta lihtsalt ei oska ennast väljendada piisavalt ja võtabki käed käsutusse kui midagi ei saa. Loodan et see aeg läheb lihtsalt mööda. Õnneks lasteaiast kaebusi ei ole saanud. Et eks see ole seal rohkem togimine kui reaalne löök, kindlasti kui asi läheb hullemaks läheneme asjale teistmoodi.

  46. Olen kogenud mõlemat poolt nii seda et minu poeg oli see kes teisi kiusas ja tütre lasteaias vastupidist olukorda kui rühmas oli tüdruk kes teisi kiusas.
    1.Meil kodus vägivalda ei ole vaatamata sellele käitus poiss lasteaias kiuslikult.Käisime mõõda psüholooge ja psühiaatreid jne.
    Pikk rääkimine ja pidev kordamine mida tohib ja ei tohi tõid leevendust.Kuna lapsel ka diagnoos siis saab ka ravimeid.
    Väga raske oli ja halb tunne kui kasvataja rääkis mis toimub,samuti sai ka korduvalt teiste lastevanematega lahendust otsitud.
    Ma ei ütle et sellest kasu oli kuid kindlasti aitas ta parandada olukorda.Peamine on probleemi tunnistada ja lahendust otsida.
    Õnneks praeguseks juba teismeline ja asjad veidi kergemad kuid siiski käib ta väikeklassis sest suur kollektiiv talle ei sobi.

    2. Tütrega õnneks probleeme pole olnud kuid tema rühmas käis üks tüdruk kes oli minu poja koopia.Õnneks ka selle tüdruku vanemad olid koostööaltid ja ei peitnud pead liiva alla.
    Tüdruk rääkis lasteaias et näe ta on nagu minu venna ja ta on haige.Tihti mõjus hästi ja positiivselt see et see tüdruk jäeti rahule ja lasti tal omaette rahuneda.
    Kasvataja hakkas näiteks lastega peitus mängima kui olukord hulluks läks ja siis see tüdruk võis rahulikult kuskil peidus istuda päris pikalt vahel lausa 20 minutit ja selle ajaga rahunes ta maha ja oli nõus taas teistega mängima rahulikult.

    Saan väga hästi aru et see on ebameeldiv kui laps tuleb aiast ja kurdab et keegi tegi haiget.
    Vahest ehk mõjub see et mõni teine lapsevanem räägib kiusajaga et nii ei tehta ja miks ei tehta.On lapsi kellele see mõjub aga see jutuajamine peab olema viisakas ja vägivallatu.

    Loodan et teie leiate ka lahenduse ja lapsteaias olukord paraneb.

  47. Rõvedad kommentaarid: “kui loll jutt et ütled et vahepeal on tunne et karistaks ise seda last”, esimese asjana kui keegi minu last lööb viskab mul ka silme ees mustaks, täiskasvanud inimesele läheks lihtsalt käsipidi kohe kallale aga kui näen et laps lööb siis muidugi hakkan põhjust otsima miks see laps lööb aga vihale ajab ikkagi kui keegi minu last lööb.
    Meie rühmas oli taoline probleem, hiljem selgus et poiss oli tegelikult kurt ja sellest see käitumine aga meie rühmas on väga tegijad kasvatajad ja ka lapsevanemad pole suu peale kukkunud, lastevanemate koosolekul sai räägitud asjast ja sellele lapsele määrati tugiisik. Probleemiga tuleb tegeleda, kasvatajatega rääkida jne.

  48. Kui kole tekst! Löö vastu? Peaga vastu maad? Ausalt ka? Hirmus!
    Laps võib olla ATH või autist.
    Kindlasti on lööja ise ka ehmunud või õnnetu, et nii läheb

  49. Minu laps oli selline et kakles aga meil ei ole kodus vägivalda . Asi on selles et ta ei oskanud rääkida ja ka arstid ütlesid et see väljendubki sellest et läps ei oska ennast väljendada sõnadega. Ma olin sellega samuti nii hädas ja mures . Käin temaga erinevaid arstitel ja ka logopeedi juures. Asi on nüüd nii et lõpetas kaklemises sest nüüd oskab ta rääkida. Tal on kõne hilisus arstite poolt määratud . Samas rühmas on nüüd sama teema väiksematega . Meil on liitrühmad. Väiksemad samuti löövad. Võib äkki olla sama teema et laps ei oska ennast väljendada ja siis ta kaitseb ennas .

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga